EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

16. juuli 2009 ( *1 )

„Sotsiaalpoliitika — Töötajate kaitse — Tööandja maksejõuetus — Direktiiv 80/987/EMÜ — Kohustus maksta välja kõik rahuldamata nõuded eelnevalt seatud ülemmäära ulatuses — Töötaja nende nõuete olemus, mis tal on garantiiasutuse vastu — Aegumistähtaeg”

Kohtuasjas C-69/08,

mille ese on EÜ artikli 234 alusel Tribunale di Napoli (Itaalia) 29. jaanuari 2008. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse , menetluses

Raffaello Visciano

versus

Istituto nazionale della previdenza sociale (INPS),

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans, kohtunikud K. Schiemann, J. Makarczyk, P. Kūris (ettekandja) ja C. Toader,

kohtujurist: V. Trstenjak,

kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,

arvestades kirjalikus menetluses ja 12. veebruari 2009. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades märkusi, mille esitasid:

—	R. Visciano, esindaja: avvocato G. Nucifero,

—	Istituto nazionale della previdenza sociale (INPS), esindajad: avvocato V. Triolo, avvocato G. Fabiani ja avvocato P. Tadris,

—	Itaalia valitsus, esindaja: I. Bruni, keda abistas avvocato dello Stato W. Ferrante,

—	Hispaania valitsus, esindaja: B. Plaza Cruz,

—	Madalmaade valitsus, esindajad: C. M. Wissels ja C. ten Dam,

—	Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: L. Pignataro-Nolin ja J. Enegren,

olles 2. aprilli 2009. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1	Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada nõukogu 20. oktoobri 1980. aasta direktiivi 80/987/EMÜ töötajate kaitset tööandja maksejõuetuse korral käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 283, lk 23; ELT eriväljaanne 05/01, lk 217) artikleid 3 ja 4.

2	See taotlus esitati R. Visciano ja Istituto nazionale della previdenza sociale (Riiklik Sotsiaalkindlustusamet, edaspidi „INPS”) vahelises kohtuvaidluses väljamaksmata palga üle.

Õiguslik raamistik

Ühenduse õigus

3	Direktiivi 80/987 põhjenduses 1 on sätestatud: „[…] on vaja kindlustada töötajate kaitse nende tööandja maksejõuetuse korral, eelkõige rahuldamata nõuete väljamaksmise tagamiseks […].”

Selle direktiivi artikli 1 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse töölepingust või töösuhtest tulenevate töötaja nõuete suhtes tööandja vastu, kes on artikli 2 lõikes 1 määratletud tähenduses maksejõuetu.

2. Liikmesriigid võivad erandkorras käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja arvata teatud töötajate kategooriate nõuded tulenevalt nende töölepingu või töösuhte erilisest laadist või teiste tagatiste olemasolust, mis pakuvad töötajatele käesolevas direktiivis sätestatuga võrdväärset kaitset.

Eelmises lõigus nimetatud töötajate kategooriad on loetletud käesoleva direktiivi lisas.”

5	Kõnealuse direktiivi artikli 2 lõike 2 kohaselt: „Käesolev direktiiv ei piira siseriiklikku õigust seoses mõistete „töötaja”, „tööandja”, „töötasu”, „vahetult tekkiv õigus” ja „tulevikus tekkiv õigus” määratlemisega.”

Direktiivi 80/987 artiklis 3 on sätestatud:

„1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed kindlustamaks, et artiklit 4 arvestades tagavad garantiiasutused töölepingutest või töösuhetest tulenevate töötaja töötasuga seotud rahuldamata nõuete väljamaksmise kindlaksmääratud kuupäevale eelnenud ajavahemiku eest.

2. Liikmesriikide valikul on lõikes 1 osutatud kuupäevaks:

—	tööandja maksejõuetuse tekkimise kuupäev,

—	kuupäev, mil asjaomane töötaja sai teate vallandamise kohta tööandja maksejõuetuse tõttu, või

—	tööandja maksejõuetuse tekkimise kuupäev või kuupäev, mil lõpetati asjaomase töötaja tööleping või töösuhe tööandja maksejõuetuse tõttu.”

Selle direktiivi artikli 4 lõigete 1–3 kohaselt:

„1. Liikmesriigid võivad piirata artiklis 3 nimetatud garantiiasutuste vastutust [Mõiste „vastutus” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „maksekohustus”].

2. Kui liikmesriigid kasutavad lõikes 1 nimetatud võimalust, peavad nad:

—	artikli 3 lõike 2 esimeses alapunktis nimetatud juhul kindlustama rahuldamata nõuete väljamaksmise, mis on seotud töötasuga töölepingu või töösuhte nende viimase kolme kuu eest, mis kuuluvad tööandja maksejõuetuse tekkimise kuupäevale eelnenud kuue kuu hulka,

—	artikli 3 lõike 2 teises alapunktis nimetatud juhul kindlustama töötasuga seotud rahuldamata nõuete väljamaksmise töölepingu või töösuhte nende kolme viimase kuu eest, mis eelnesid kuupäevale, mil asjaomane töötaja sai teate vallandamise kohta tööandja maksejõuetuse tõttu,

—

artikli 3 lõike 2 kolmandas alapunktis nimetatud juhul kindlustama töötasuga seotud rahuldamata nõuete väljamaksmise töölepingu või töösuhte nende viimase 18 kuu eest, mis eelnesid tööandja maksejõuetuse tekkimise kuupäevale või mil lõpetati asjaomase töötaja tööleping või töösuhe tööandja maksejõuetuse tõttu. Sellisel juhul võivad liikmesriigid piirata maksekohustust kohustusega maksta vastavalt kaheksa nädala eest või mitme lühema ajavahemiku eest, mis kokku moodustavad kaheksa nädalat.

3. Selleks et vältida summade väljamaksmist, mis ületavad käesoleva direktiivi sotsiaalsed eesmärgid, võivad liikmesriigid siiski seada vastutuse ülemmäära töötajate rahuldamata nõuete suhtes.

[…].”

Direktiivi artiklis 5 on ette nähtud:

„Liikmesriigid sätestavad üksikasjalikud eeskirjad garantiiasutuste organiseerimise, rahastamise ja töö kohta, järgides eelkõige järgmisi põhimõtteid:

a)	garantiiasutuste vara ei sõltu tööandja käibekapitalist ning sellele ei või pöörata sissenõuet maksejõuetuse menetluse käigus;

b)	tööandjad osalevad garantiiasutuste rahastamises, kui riigiasutused ei kata seda täies ulatuses;

c)	garantiiasutuste [maksekohustus] ei sõltu sellest, kas rahastamiskohustus on täidetud või mitte.”

9	Direktiivi 80/987 artiklis 9 on ette nähtud: „Käesolev direktiiv ei piira liikmesriikide õigust kohaldada või kehtestada töötajate jaoks soodsamaid õigus- või haldusnorme.”

10	Kõnealuse direktiivi artikli 10 punkti a kohaselt direktiiv „ei piira liikmesriikide õigust võtta vajalikke meetmeid kuritarvituste vältimiseks.”

Siseriiklik õigus

Seadus nr 297/82

Direktiivi 80/987 ülevõtmiseks on 29. mai 1982. aasta seaduse nr 297, mis sisaldab lahkumistoetuse maksmise korda ja pensioneid käsitlevaid õigusnorme (Gazzetta ufficiale della Repubblica italiana, edaspidi „GURI”, nr 147, ) artiklis 2 ette nähtud Tagatisfondi asutamine, et see astuks tööandja asemele, kui viimasel ei ole maksejõuetuse tõttu võimalik maksta lahkumistoetust, mis on ette nähtud tsiviilseadustiku artiklis 2120 ja millele on õigus töötajatel või nende nõudeõigusega pereliikmetel.

Lisaks on viidatud sättes ette nähtud:

„2.

Töötaja või tema nõudeõigusega pereliige võib 15-päevase tähtaja jooksul pankrotiavalduse esitamisest, mis on muutunud täidetavaks 16. märtsi 1942. aasta kuningliku dekreedi nr 267 (GURI, erakorraline lisa nr 81, ) alusel, või selle dekreedi artiklis 99 osutatud kohtuotsuse väljakuulutamisest, kui tema nõude osas esitati vastuväiteid või kaebusi, või võlausaldajatega sõlmitud kokkuleppe tunnustamise kohtuotsuse väljakuulutamisest taotleda, et Tagatisfond maksaks välja lahkumistoetuse ja sellega seonduvad lisanõuded pärast juba makstud summade mahaarvamist.

3.	Kui 16. märtsi 1942. aasta kuningliku dekreedi nr 267 artiklis 101 nimetatud töötasunõuded esitatakse hilinenult, võib eelmises lõikes ette nähtud taotluse esitada pärast võlanimekirja kandmise dekreeti või kohtuotsust pankrotihalduripoolse võimaliku vaidlustamise kohta.

4.	Kui toimub ettevõtja sundlikvideerimine, võib […] kuningliku dekreedi nr 267 artikli 209 alusel esitada taotluse 15-päevase tähtaja jooksul pankrotiavalduse esitamisest või kui töötasunõuete suhtes on esitatud vastuväiteid või kaebusi, siis alates kohtuotsusest, millega kohus nende üle otsustas.

Kui tööandja, kelle suhtes ei kehti […] kuningliku dekreedi nr 267 sätted, ei maksa töösuhte lõpetamisel välja ettenähtud hüvitist või maksab selle välja vaid osaliselt, võib töötaja või tema nõudeõigusega pereliige taotleda, et Tagatisfond maksaks lahkumistoetuse, kui pärast sundlikvideerimise menetlust on varalised tagatised osutunud toetusega seotud nõude tervikuna või osaliseks rahuldamiseks ebapiisavaks. Kui seda ei ole vaidlustatud, maksab Tagatisfond väljamaksmata toetuse.

6.	Eelmiste lõikude sätteid kohaldatakse vaid juhul, kui töösuhte lõpetamine ja maksejõuetus- või täitemenetlus leidsid aset pärast käesoleva seaduse jõustumist.

Tagatisfond maksab käesoleva artikli lõigetes 2–5 osutatud toetused välja 60 päeva jooksul huvitatud isiku taotluse esitamisest. Osas, mis puudutab võlausaldaja eesõigust tööandja varale vastavalt tsiviilseadustiku artiklite 2751bis ja 2776, astub Tagatisfond tema poolt makstud summade ulatuses töötaja või tema nõudeõigusega pereliikme asemele

[…].”

13	Vastavalt 16. märtsi 1942. aasta kuningliku dekreedi nr 267 artiklile 94 on nõude võlanimekirja kandmise taotlusel sama mõju mis hagi esitamisel ja see takistab aegumist.

14	Tsiviilseadustiku artiklite 2943 ja 2945 kohaselt katkeb aegumine, kui teatatakse toimingust, millega kaasneb halduri määramine kohtu poolt, kuni asjas tehakse lõplik otsus.

Seadusandlik dekreet nr 80/92

15	27. jaanuari 1992. aasta seadusandliku dekreedi nr 80 direktiivi 80/987 ülevõtmiseks (GURI, , regulaarne lisa nr 36, lk 26; edaspidi „seadusandlik dekreet nr 80/92”) artiklid 1 ja 2 reguleerivad töötasunõuete tagamist ja INPS-i hallatava Tagatisfondi tööd.

Seadusandliku dekreedi nr 80/92 artikli 1 „Töötasunõuete tagatis” lõikes 1 on sätestatud:

„Kui tööandja suhtes on algatatud pankrotimenetlus, ta on sõlminud kokkuleppe võlausaldajatega, on sundlikvideerimisel või tema suhtes on algatatud erakorraline haldusmenetlus […], võib Tagatisfond töötaja või tema nõudeõigusega pereliikme taotlusel välja maksta artiklis 2 ette nähtud rahuldamata töötasunõuded.”

Seadusandliku dekreedi nr 80/92 artikli 2 lõigete 1–5 kohaselt:

„1. Tagatisfond […] katab vastavalt artiklile 1 töötajate nõuded – välja arvatud lahkumistoetusega seotud nõuded –, mis on tekkinud seoses töösuhte kolme viimase kuuga 12-kuulises ajavahemikus enne:

a)	ühe artikli 1 lõikes 1 osutatud menetlusest algatamise otsuse kuupäeva;

b)	täitemenetluse alguskuupäeva;

c)	niisuguse otsuse kuupäeva, millega nähakse ette likvideerimine või ajutine tegevuse lõpetamine või antakse luba jätkata ettevõtja tegevust töötajatega, kes jätkavad töötamist oma kutsealal, või kuupäeva, mil lõpetati töösuhe, kui see toimus ettevõtja tegevuse jätkamise ajal.

2. Tagatisfondi poolt lõike 1 kohaselt tehtava väljamakse ülemmäär on kolmekordne erakorralise töötuskindlustushüvitise ülemmäär pärast sotsiaalkindlustusmaksete kinnipidamist.

3. Hüvitise saamist Tagatisfondist käesoleva artikli alusel reguleerivad 29. mai 1982. aasta seaduse nr 297 artikli 2 lõiked 2–5, lõike 7 esimene lause ja lõige 10. Tagatisfondi makstavaid summasid reguleerib eespool viidatud seaduse artikli 2 lõike 7 teine lause.

4. Käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud väljamakse ei ole kumuleeruv summadega, mis on seotud:

a)	lõikes 1 ette nähtud 12-kuulisel ajavahemikul saadava erakorralise töötuskindlustushüvitisega;

b)	lõikes 1 ette nähtud 3-kuulisel ajavahemikul töötajale makstavate hüvitistega;

c)	lähetuskulude hüvitamisega 23. juuli 1991. aasta seaduse nr 223 alusel töösuhte lõpetamisele järgneva kolme kuu jooksul.

5. Lõikes 1 osutatud hüvitise saamise õiguse aegumistähtaeg on 1 aasta. Intress ja valuuta devalveerimisest tulenevad muutused arvutatakse alates taotluse esitamise kuupäevast.”

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

Eelotsusetaotlusest tuleneb, et R. Visciano töötas palgalisel töökohal turvaettevõtjas Metropoli S.c.a.r.l. 9. novembrini 2000, mil algatati . aasta ministri dekreediga välja kuulutatud sundlikvideerimisega lõppeva pankrotimenetluse algatamise tagajärjel muu hulgas ka tema suhtes kollektiivse koondamise menetlus.

19	Ta esitas 8. juunil 2001 seadusandliku dekreedi nr 80/92 artiklite 1 ja 2 alusel taotluse, et Tagatisfond maksaks talle välja töösuhte viimase kolme kuu eest saamata jäänud palga.

20	INPS ei maksnud talle välja kogu saamata jäänud töötasu erakorralise töötuskindlustushüvitise ülemmäära kolmekordses summas, vaid arvas sellest summast maha tööandjalt saadud palga ettemaksed, makstes seega R. Viscianole taotletud ja saadaolevast summast väiksema summa.

Pärast 4. märtsi 2004. aasta otsust liidetud kohtuasjades C-19/01, C-50/01 ja C-84/01: Barsotti jt (EKL 2004, lk I-2005) esitas R. Visciano kaebuse Tribunale di Napolile, paludes tunnistada, et tal on õigus saada talle INPS-i poolt makstud summa ja maksmisele kuuluva maksimaalse hüvitise –millest ei ole tehtud mahaarvamisi – vahe.

INPS esitas vastuväite, mis põhines kõnealuse nõude üheaastasel aegumistähtajal, väites, et see nõue on iseseisev sotsiaalkindlustushüvitislik võlg, mis erineb nõudest, mille kaebuse esitaja on esitanud tööandja vastu, mistõttu ei saa seda katta 16. märtsi 1942. aasta kuningliku dekreedi nr 267 alusel.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus) kohtupraktikas on tööandja poolt maksmata jäänud summasid mitmeti kvalifitseeritud ja leiab, et võimalus kaebus rahuldada sõltub aegumise küsimusest, mis omakorda sõltub sellest, kuidas kvalifitseerida nõue, millele kaebuse esitaja tugineb.

Seetõttu otsustas Tribunale di Napoli kohtumenetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas […] direktiivi 80/987 artiklite 3 ja 4 kohaselt – osas, milles need näevad ette töötaja töötasuga seotud rahuldamata nõuete väljamaksmise – on lubatud, et sellised nõuded kaotavad hetkest, mil neile tuginetakse garantiiasutuse vastu, oma algse töötasulise laadi ja need kvalifitseeritakse erinevalt – sotsiaalkindlustushüvitislikena üksnes seetõttu, et liikmesriik usaldas nende väljamaksmise sotsiaalkindlustusasutusele ja et seetõttu on siseriiklikes õigusnormides asendatud mõiste „töötasu” mõistega „sotsiaalkindlustushüvitis”?

Kas direktiivi [80/987] sotsiaalse eesmärgi saavutamiseks piisab sellest, kui siseriiklikes õigusnormides kasutatakse töötaja algset töötasunõuet kui pelgalt võrdluse alust, mida arvestades määrata kindlaks per relationem garantiiasutuse poolt tagatav hüvitis, või peavad töötaja töötasuga seotud nõuded maksejõuetu tööandja vastu olema tänu garantiiasutuse sekkumisele kaitstud nii, et neile on tagatud sama ese, samad tagatised, tähtajad ja tingimused, mis on selles õiguskorras tagatud mis tahes muudele tööga seotud nõuetele?

Kas ühenduse õigusnormidest tuletatavad põhimõtted, eelkõige võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtted võimaldavad kohaldada töötajate rahuldamata töötasunõuetele, mis puudutavad direktiivi 80/987 artiklis 4 sätestatud ajavahemikku, aegumist, mis on ebasoodsam sellest, mida kohaldatakse analoogsete rahuldamata nõuete suhtes?”

Eelotsuse küsimused

Esimene küsimus

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib esimese küsimusega sisuliselt teada, kas direktiivi 80/987 artikleid 3 ja 4 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille alusel on võimalik kvalifitseerida töötajate rahuldamata nõuded „sotsiaalkindlustushüvitisena”, kuna need tagab Tagatisfond.

Sellega seoses tuleb esiteks meenutada, et direktiivi 80/987 artikli 3 lõikes 1 on liikmesriikidele seatud kohustus võtta vajalikud meetmed kindlustamaks, et selle direktiivi artiklit 4 arvestades tagavad garantiiasutused töölepingutest või töösuhetest tulenevate ja kindlaksmääratud kuupäevale eelnenud ajavahemikuga seotud rahuldamata nõuete väljamaksmise (11. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-201/01: Walcher, EKL 2003, lk I-8827, punkt 31).

Teiseks on direktiivi 80/987 sotsiaalne eesmärk tagada kõigile palgatöötajatele tööandja maksejõuetuse korral vähemalt miinimumkaitse ühenduse õiguse alusel selle kaudu, et makstakse välja töölepingutest või töösuhetest tulenevad rahuldamata nõuded kindlaksmääratud kuupäevale eelnenud ajavahemiku eest (eespool viidatud kohtuotsus Barsotti jt, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

28	Direktiivi 80/987 artikli 2 lõike 2 kohaselt täpsustab mõiste „töötasu” ja määratleb selle sisu sellegipoolest siseriiklik õigus (16. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-520/03: Olaso Valero, EKL 2004, lk I-12065, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

29	Sellest tulenevalt määratakse siseriikliku õiguse alusel kindlaks ka selliste nõuete – nagu põhikohtuasjas käsitletud nõuded – juriidiline olemus.

30	Sellega seoses tuleb tõdeda, et direktiivis 80/987 ei ole ka täpsustatud, millist kohtumenetlust ja aegumiskorda tuleb kohaldada palgatöötajate nõuete suhtes tööandja pankroti puhul.

31	Järelikult tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 80/987 artiklitega 3 ja 4 ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille alusel on võimalik kvalifitseerida töötajate rahuldamata nõuded „sotsiaalkindlustushüvitisena”, kui need maksab välja garantiiasutus.

Teine küsimus

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teise küsimusega sisuliselt teada, kas direktiivi 80/987 artiklite 4 ja 5 kohaldamiseks piisab sellest, kui siseriiklikes õigusnormides on palgatöötaja algset töötasunõuet kasutatud pelgalt võrdluse alusena või kas see nõue peab olema kaitstud Tagatisfondi sekkumisega nagu iga töötasunõue.

33	Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, tuleb asuda seisukohale, et töötajate rahuldamata nõuete suhtes kohaldatava õigusliku regulatsiooni peab samuti määratlema siseriiklik õigus.

34	Järelikult võib töötaja algne töötasunõue olla pelgalt võrdluse alus, mida arvestades saab määrata kindlaks Tagatisfondi tagatava hüvitise suuruse.

35	Seetõttu tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiiviga 80/987 ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis kasutavad palgatöötaja algset töötasunõuet pelgalt võrdluse alusena, mida arvestades määrata kindlaks Tagatisfondi sekkumisega tagatav hüvitis.

Kolmas küsimus

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiiviga 80/987 on vastuolus see, kui taotlusele, mille palgatöötaja on esitanud tagatisfondilt rahuldamata töötasunõuetele vastava hüvitise saamiseks, kohaldatakse analoogsete nõuete suhtes kohaldatavast vähem soodsat aegumiskorda.

37	Direktiiv 80/987 ei sisalda ühtegi sätet, mis reguleeriks seda, kas liikmesriigid võivad ette näha aegumistähtaja palgatöötaja taotlusele, et Tagatisfond maksaks talle selles direktiivis ette nähtud korra kohaselt välja maksejõuetu tööandja poolt väljamaksmata jäänud töötasu.

Direktiivi 80/987 artiklites 4, 5 ja 10, mis ei anna liikmesriikidele mitte üksnes õigust näha ette üksikasjalikud eeskirjad garantiiasutuste organiseerimise, rahastamise ja töö kohta, vaid lubavad neil ka piirata teatavatel tingimustel palgatöötajate kaitse tagamist nende asutuste poolt, ei ole ette nähtud ei sellest direktiivist palgatöötajatele tulenevate õiguste ajalist piirangut ega piirangut liikmesriikidele aegumistähtaja kehtestamisel (vt 18. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-125/01: Pflücke, EKL 2003, lk I-9375, punkt 31).

Neil asjaoludel on liikmesriikidel põhimõtteliselt õigus kehtestada siseriiklikus õiguses normid, millega määratakse aegumistähtaeg niisuguse taotluse esitamisele, millega palgatöötaja taotleb, et talle makstaks direktiivis 80/987 ette nähtud korra kohaselt välja saamata jäänud töötasule vastavad nõuded, kuid seda siiski tingimusel, et need õigusnormid ei ole vähem soodsad kui need, mis puudutavad muid samalaadseid taotlusi antud liikmesriigi kontekstis (võrdväärsuse põhimõte), ja et nendega kehtestatud kord ei ole selline, et muudaks ühenduse õiguskorras tunnustatud õiguste kasutamise tegelikkuses võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vt eespool viidatud kohtuotsus Pflücke, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

Sellega seoses leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tuleb kontrollida, kas see, kui töötaja nõuded Tagatisfondi vastu kvalifitseeritakse sotsiaalkindlustushüvitisena, mistõttu ei saa nende suhtes kohaldada aegumistähtaja peatumist puudutavaid norme, mis on ette nähtud pankrotivarasse kantavate nõuete puhul, on vastuolus võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega.

Võrdväärsuse põhimõtte osas tuleb kõigepealt märkida, et palgatöötaja saamata jäänud töötasu väljamaksmise nõue Tagatisfondi vastu ei ole sarnane selle töötaja nõudega maksevõimetuks tunnistatud tööandja vastu. See tuleneb eelkõige direktiivi 80/987 artiklist 4, mille alusel võivad liikmesriigid piirata garantiiasutuste maksekohustust.

42	Seetõttu ei riku erinevate aegumistähtaegade olemasolu võrdväärsuse põhimõtet.

Tõhususe põhimõtte osas on Euroopa Kohus tunnistanud ühenduse õigusega kooskõlas olevaks selle, kui nii maksumaksja kui asjassepuutuva haldusorgani huvides määratakse õiguskindluse tagamiseks mõistlik hagi aegumistähtaeg (vt 17. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-228/96: Aprile, EKL 1998, lk I-7141, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika). Niisugused tähtajad ei muuda ühenduse õiguskorra alusel antud subjektiivsete õiguste kasutamist tegelikkuses võimatuks või ülemäära raskeks.

Sellega seoses tuleb meenutada, et töötasunõuete väljamaksmise puhul, mis oma olemusest tulenevalt on huvitatud isiku jaoks väga olulised, ei või lühike aegumistähtaeg tingida seda, et isik ei suuda tegelikkuses kõnealust tähtaega järgida ning jääb seetõttu ilma kaitsest, mille tagamine on just direktiivi 80/987 eesmärk (vt eespool viidatud kohtuotsus Pflücke, punkt 37).

Selle kohta on Euroopa Kohus varem otsustanud, et hagi puhul, mis esitatakse direktiivi 80/987 siseriiklikku õiguskorda hilinenud ülevõtmise tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks, on üheaastane aegumistähtaeg mõistlik (vt selle kohta 10. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C-261/95: Palmisani, EKL 1997, lk I-4025, punkt 29).

Siiski tuleneb 11. juuli 2002. aasta otsuse kohtuasjas C-62/00: Marks & Spencer (EKL 2002, lk I-6325) punktist 39, et aegumistähtaeg saab tagada õiguskindluse vaid siis, kui see tähtaeg on varem kindlaks määratud. Õiguslikult väga ebamäärane olukord võib kujutada endast tõhususe põhimõtte rikkumist, kuna üksikisikule liikmesriigi poolt ühenduse õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamine võib olla eriliselt raskendatud, kui isik ei suuda piisava kindlusega tuvastada kohaldatavat aegumistähtaega (. aasta otsus kohtuasjas C-445/06: Danske Slagterier, EKL 2009, lk I-2119, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

47	Põhikohtuasja osas tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu väitel on ühelt poolt seadusandlikus dekreedis nr 80/92 küll üheaastane aegumistähtaeg kehtestatud, kuid jäetud kindlaks määramata dies a quo ehk see, alates millest see tähtaeg kulgema hakkab.

Teiselt poolt märgib see kohus, et algselt kvalifitseeriti Corte suprema di cassazione praktikas Tagatisfondi makstavad hüvitised töötasuna, st laadilt identsena tööandja makstava palgaga, mille tulemusel kohaldati nende hüvitiste suhtes pankrotimenetluse aegumistähtaegu ja nende katkemist puudutavaid norme. Hiljem leidis nimetatud kõrgema astme kohus, et Tagatisfondi kohustuse ese kujutab endast sotsiaalkindlustushüvitist, mis erineb tööandja kohustusest maksta palka, mistõttu eespool viidatud aegumistähtaja peatumist käsitlevaid norme selle suhtes ei kohaldatud.

49	Need kaks tõdemust võivad tekitada õiguslikult ebamäärase olukorra, mis võib rikkuda tõhususe põhimõtet, kui tehakse kindlaks – mis on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne – et R. Visciano poolt sellele kohtule esitatud kaebus võis hilineda selle õigusliku ebamäärasuse tõttu.

Kõiki toodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb järelikult kolmandale küsimusele vastata, et direktiiviga 80/987 ei ole vastuolus see, kui taotlusele, mille palgatöötaja on esitanud garantiiasutuselt rahuldamata töötasunõuetele vastava hüvitise saamiseks, kohaldatakse üheaastast aegumistähtaega (võrdväärsuse põhimõte). Siseriiklikul kohtul tuleb siiski kontrollida, kas vastav regulatsioon ei muuda ühenduse õiguskorras tunnustatud õiguste kasutamist tegelikkuses võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte).

Kohtukulud

51	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Nõukogu 20. oktoobri 1980. aasta direktiivi 80/987/EMÜ töötajate kaitset tööandja maksejõuetuse korral käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artiklitega 3 ja 4 ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille alusel on võimalik kvalifitseerida töötajate rahuldamata nõuded „sotsiaalkindlustushüvitisena”, kui need maksab välja garantiiasutus.

2.	Direktiiviga 80/987 ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis kasutavad palgatöötaja algset töötasunõuet pelgalt võrdluse alusena, mida arvestades määratakse kindlaks hüvitis, mille väljamaksmise tagab garantiiasutus.

Direktiiviga 80/987 ei ole vastuolus see, kui taotlusele, mille palgatöötaja on esitanud garantiiasutuselt rahuldamata töötasunõuetele vastava hüvitise saamiseks, kohaldatakse üheaastast aegumistähtaega (võrdväärsuse põhimõte). Siseriiklikul kohtul tuleb siiski kontrollida, kas selle vastav regulatsioon ei muuda ühenduse õiguskorras tunnustatud õiguste kasutamist tegelikkuses võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte).

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: itaalia.