I. Sissejuhatus

II. Õiguslik raamistik

A. Ühenduse õigus

1. EÜ asutamisleping

2. Direktiiv 85/577

B. Euroopa Liidu põhiõiguste harta

C. Siseriiklik õigus

III. Asjaolud, menetlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimus

IV. Menetlus Euroopa Kohtus

V. Poolte argumendid

VI. Kohtujuristi hinnang

A. Sissejuhatus

B. Eelotsuse küsimuse õiguslik hinnang

1. Sissejuhatavad märkused eelotsuse küsimuse kohta

a) Ühenduse õiguse sätted, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus tõlgendada palub

b) Eelotsuse küsimuses tõstatatud probleemid

2. Kas lepingu suhteline tühisus on vajalik meede direktiivi 85/577 artikli 4 kolmanda lõigu tähenduses?

3. Üldreegel: ühenduse õiguses ei ole kohustust omal algatusel kontrollida

4. Üldreegli erand: direktiive 93/13 ja 87/102 käsitlev kohtupraktika

a) Direktiivi 93/13 käsitlev kohtupraktika

b) Direktiivi 87/102 käsitlev kohtupraktika

5. Direktiivide 93/13 ja 87/102 ülekandmine käesolevale kohtuasjale

6. Siseriikliku kohtu õigus või kohustus omal algatusel tegutseda?

C. Kokkuvõte

VII. Ettepanek

1.

Käesolevas kohtuasjas on tõstatatud küsimus selle kohta, kas siseriiklik kohus võib omal algatusel tuvastada väljaspool äriruume sõlmitud lepingu tühisuse põhjusel, et tarbijat ei teavitatud tema õigusest leping tühistada, hoolimata sellest, et kohaldatav siseriiklik õigus ei luba kohtul omal algatusel tegutseda, vaid nõuab vastupidi, et tarbija, kes ei ole vastavat teavet saanud, nõuaks ise lepingu tühisuse tuvastamist. See kohtuasi puudutab tarbijakaitset käsitlevate asutamislepingu sätete tõlgendamist ja nõukogu 20. detsembri 1985. aasta direktiivi 85/577/EMÜ tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral ( 2 ) (edaspidi „direktiiv 85/577”) artikli 4 kolmanda lõigu tõlgendamist, mille kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et nende siseriiklikes õigusaktides on vajalikud tarbijakaitsemeetmed juhtudeks, kui neid ei ole lepingu tühistamise õigusest teavitatud.

2.

Väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul on tarbijakaitse seisukohast otsustava tähtsusega mitte üksnes sellise lepingu tühistamise õiguse olemasolu, vaid ka see, et tarbijaid oleks kõnealusest õigusest nõuetekohaselt teavitatud ning et oleksid tagatud ka asjakohased ja tõhusad meetmed juhtudeks, kui sellist teavet ei ole tarbijatele esitatud. Kõnealust lepingut sõlmides ei ole tarbija sageli suuteline objektiivselt hindama kõiki tagajärgi, mida see leping talle kaasa tuua võib. Kuivõrd tarbija on nõrgem lepingupool, tuleb käesolevas kohtuasjas hinnata, kas tema õiguste tõhusaks kaitsmiseks on vajalik, et siseriiklik kohus kontrolliks selliseid lepinguid puudutavate kohtuasjade raames omal algatusel nende õiguste järgimist.

3.

EÜ artiklis 3 on sätestatud:

„1.   Käesoleva lepingu kohaselt ning vastavalt selles esitatud ajakavale hõlmab ühenduse tegevus artiklis 2 seatud eesmärkide saavutamiseks:

[…]

[…]”

4.

EÜ artikkel 95 sätestab:

„[…]

3.   Lõikes 1 ettenähtud tervishoidu, ohutust, keskkonnakaitset ja tarbijakaitset käsitlevates ettepanekutes võtab komisjon aluseks kaitstuse kõrge taseme, eriti võttes arvesse kõiki uusi teaduslikel faktidel põhinevaid suundumusi. Oma vastavate volituste piires püüavad ka Euroopa Parlament ja nõukogu saavutada sama eesmärki.

[…]”

5.

EÜ artikkel 153 sätestab:

„1.   Tarbijate huvide edendamiseks ja kõrgetasemelise tarbijakaitse tagamiseks aitab ühendus kaitsta tarbijate tervist, turvalisust ja majanduslikke huve, samuti edendada nende õigust teavitamisele, koolitamisele ja organiseerumisele oma huvide kaitseks.

2.   Ühenduse ülejäänud poliitika ja meetmete määratlemisel ning rakendamisel võetakse arvesse tarbijakaitse nõudeid.

3.   Ühendus aitab kaasa lõikes 1 osutatud eesmärkide saavutamisele:

4.   Vastavalt artiklis 251 sätestatud menetlusele ning pärast konsulteerimist majandus- ja sotsiaalkomiteega võtab nõukogu lõike 3 punktis b osutatud meetmed.

5.   Lõike 4 kohaselt võetud meetmed ei takista ühtki liikmesriiki säilitamast või võtmast rangemaid kaitsemeetmeid. Niisugused meetmed peavad olema kooskõlas käesoleva lepinguga. Neist teatatakse komisjonile.”

6.

Direktiivi 85/577 põhjendustes 4, 5 ja 6 on öeldud:

„väljaspool ettevõtja äriruume sõlmitud lepingute tunnusjooneks on asjaolu, et läbirääkimised lepingu sõlmimiseks algatab üldjuhul ettevõtja ning tarbija ei ole nendeks valmistunud ega tea neid oodata; tarbijal puudub sageli võimalus pakkumise kvaliteeti ja hinda muude pakkumistega võrrelda; ootamatust ei esine mitte ainult koduukselepingute, vaid ka väljaspool ettevõtja äriruume sõlmitud muude lepinguliikide puhul;

tarbijale tuleks anda õigus vähemalt seitsme päeva jooksul leping tühistada ( 3 ), et võimaldada tal hinnata lepingust tulenevaid kohustusi;

tuleks võtta asjakohased meetmed tagamaks, et tarbijale teatatakse kirjalikult kõnealusest järelemõtlemisajast.”

7.

Direktiivi 85/577 artikli 1 lõige 1 sätestab:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse lepingute suhtes, mille alusel ettevõtja tarnib tarbijale kaupa või osutab teenuseid ning mis on sõlmitud:

[…]

[…]

kusjuures külastus ei toimu tarbija selgesti väljendatud kutsel.”

8.

Direktiivi 85/577 artikkel 4 sätestab:

„Artikliga 1 reguleeritavate tehingute puhul peavad ettevõtjad andma tarbijale kirjalikult teada, et tarbijal on õigus leping tühistada artikliga 5 sätestatud aja jooksul, ning esitama selle isiku nime ja aadressi, kelle poole kõnealust õigust kasutades pöörduda.

Teade peab sisaldama kuupäeva ja lepingu kindlaksmääramist võimaldavaid üksikasju. Teade antakse tarbijale:

Liikmesriigid tagavad, et nende siseriiklikes õigusaktides on vajalikud tarbijakaitsemeetmed juhtudeks, kui käesolevas artiklis nimetatud teavet ei esitata.”

9.

Direktiivi 85/577 artikkel 5 sätestab:

„1.   Tarbija võib siseriiklike õigusaktidega sätestatud korras loobuda võetud kohustusest, saates asjakohase teate vähemalt seitsme päeva jooksul ( 4 ) alates artiklis 4 nimetatud teate kättesaamisest. Piisab, kui teade saadetakse ära enne nimetatud aja lõppu.

2.   Teatamine vabastab tarbija kõigist ülesöeldud lepinguga seotud kohustustest.”

10.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta ( 5 ) (edaspidi „harta”) artikkel 38 „Tarbijakaitse” sätestab:

„Liidu poliitikaga tagatakse tarbijakaitse kõrge tase.”

11.

Direktiiv 85/577 võeti Hispaania õigusesse üle 21. novembri 1991. aasta seadusega 26/1991 väljaspool ettevõtja äriruume sõlmitud lepingute kohta ( 6 ) (edaspidi seadus 26/1991).

12.

Seaduse 26/1991 artikkel 3 sätestab:

„1.   Artiklis 1 käsitatud leping või lepinguline pakkumus tuleb koostada kirjalikult kahes eksemplaris ning sellele tuleb lisada lepingust taganemise ( 7 ) avaldus; tarbija peab lepingule lisama omakäeliselt kuupäeva ja allkirja.

2.   Lepingus peab tarbija allkirja jaoks ettenähtud koha vahetus läheduses olema nähtaval moel selge ja täpne viide sellele, et tarbijal on õigus taganeda nõustumusest, ja taganemise tingimustele ja tagajärgedele.

3.   Lepingust taganemise avaldus peab selgelt nähtaval moel sisaldama sõnu „lepingust taganemise avaldus” ja sellel peab olema märgitud selle isiku nimi ja kontaktandmed, kellele nimetatud avaldus saata, ja lepingu ning selle poolte identifitseerimist võimaldavad andmed.

4.   Kui lepingule on alla kirjutatud, edastab ettevõtja või tema esindajana tegutsev isik tarbijale ühe lepingu eksemplaridest ja lepingust taganemise avalduse.

5.   Ettevõtja peab tõendama nimetatud artiklis ette nähtud kohustuste täitmist.”

13.

Seaduse 26/1991 artikkel 4 reguleerib artiklis 3 loetletud nõuete eiramise tagajärgi ja sätestab:

„Tarbija võib nõuda eelmises artiklis sätestatud nõudeid eirates sõlmitud lepingu või tehtud pakkumuse tühistamist.

Ettevõtja ei saa ühelgi juhul sellele tühisuse alusele tugineda, v.a juhul, kui nõudeid on eiranud üksnes tarbija.”

14.

Seaduse 26/1991 artikkel 9 sätestab:

„Käesoleva seadusega tarbijale antud õigustest ei ole võimalik loobuda. Sellele vaatamata loetakse kehtivaks lepingusätted, mis on tarbijale soodsamad.”

15.

Eva Martín Martín allkirjastas 20. mail 2003 oma kodus äriühingu EDP Editores S.L. (edaspidi „EDP”) esindajaga lepingu, mille esemeks oli 15 raamatu, 5 DVD ja DVD-mängija ost ( 8 ). Nimetatud kaubad toimetati talle kätte 2. juunil 2003. Müügihind oli 1909 eurot, millest Eva Martín Martín tasus 47,48 eurot, jättes ülejäänud 1861,52 eurot tasumata.

16.

Kuna EDP tarnitud kauba eest tasu ei saanud, esitas ta Juzgado de Primera Instancia numero Uno de Salamancale avalduse maksekäsu kiirmenetluse kohaldamiseks Eva Martín Martíni suhtes, milles ta taotles 1861,52 euro ja seaduses sätestatud viivitusintresside tasumist. Eva Martín Martín esitas 14. juuni 2007. aasta otsuse peale, millega kohustati teda nõutud summat tasuma, Audiencia Provincial de Salamancale (edaspidi „eelotsusetaotluse esitanud kohus”) apellatsioonkaebuse.

17.

Oma eelotsusetaotluses leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vaidlusalune leping võib olla tühine, kuna tarbijat ei teavitatud tema õigusest tühistada leping seitsme päeva jooksul alates kauba kättesaamisest ning selle õiguse teostamise tingimustest ja tagajärgedest. Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab ka, et tarbija ei taotlenud lepingu tühisuse tuvastamist ei esimese astme kohtus ega ka apellatsioonimenetluses.

18.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib selles osas, et Hispaania õiguse kohaselt – täpsemalt seaduse 26/1991 artikli 4 kohaselt – peab taotlema lepingu tühisuse tuvastamist, kui selle sõlmimisel ei järgitud nõuet teavitada tarbijat tema õigusest leping tühistada. Tsiviilmenetlust reguleerivate Hispaania õigusnormide kohaselt kuulub kohaldamisele ka nn dispositiivsuse põhimõte (principio de rogación), mille tõttu ei saa kohus omal algatusel hinnata neid asjaolusid, tõendeid või nõudeid, mida pooled ei ole esitanud. Seetõttu tekkis eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas ta peab käesoleva kohtuasja lahendamisel võtma arvesse üksnes poolte esitatud põhjendusi, mis on esitatud apellatsioonimenetluses, või lubab direktiiv 85/577 tal siiski omal algatusel lepingu tühisuse tuvastada.

19.

Neil asjaoludel otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus 20. mai 2008. aasta otsusega menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas EÜ artiklit 153 koosmõjus EÜ artiklitega 3 ja 95 ning samuti Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 38 ning nõukogu 20. detsembri 1985. aasta direktiiviga 85/577/EMÜ tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral, eelkõige selle artikliga 4, tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt võib esimese astme kohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse üle otsustav kohus tuvastada omal algatusel nimetatud direktiivi kohaldamisalasse kuuluva lepingu tühisuse, kuigi võlgnikust tarbija ei viidanud lepingu tühisusele kordagi maksekäsu kiirmenetluse raames esitatud vastuväite, kohtuistungi ega apellatsioonkaebuse raames?”

20.

Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtusse 26. mail 2008. Kirjalikus menetluses esitasid oma märkused EDP, Hispaania ja Austria valitsus ning komisjon. 12. märtsil 2009 toimunud kohtuistungil esitasid oma suulised märkused ja vastasid Euroopa Kohtu küsimustele EDP, Hispaania valitsus, Tšehhi valitsus (kes kirjalikke märkusi ei esitanud) ja komisjon.

21.

EDP leiab, et direktiivi 85/577 artiklit 4 ei saa tõlgendada selliselt, et see lubab siseriiklikul kohtul omal algatusel tuvastada tarbijaga väljaspool äriruume sõlmitud lepingu tühisuse, kui nimetatud tarbija ei ole lepingu tühisusele tuginenud.

22.

EDP rõhutab oma argumentatsioonis, et direktiivi 85/577 artikli 4 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et nende siseriiklikes õigusaktides on vajalikud tarbijakaitsemeetmed, ning ükski nimetatud direktiivi artikkel ei sätesta, et kohus võib omal algatusel tuvastada lepingu tühisuse, kui tarbija pole seda nõudnud. Asjaomased Hispaania õigusnormid ( 9 ), mis näevad ette, et tarbija peab lepingu tühisuse tuvastamist taotlema, ei ole seetõttu tema hinnangul direktiivi 85/577 artikliga 4 vastuolus, vaid vastupidi – kaitsevad rangelt tarbijate õigust. EDP väitel tuleb selles osas tuvastada, kas siseriiklik õigusnorm muudab ühenduse õiguskorraga antud õiguste kasutamise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks. ( 10 )

23.

Lisaks märgib EDP, et Hispaania õiguses eristatakse suhtelist tühisust ja täielikku tühisust. Ta rõhutab, et väljaspool äriruume sõlmitud lepingute võimalik tühisus on suhteline tühisus, mille tuvastamist peab pool alati ise nõudma. Täieliku tühisuse korral ei ole Hispaania õiguse kohaselt tühisuse tuvastamise hagi esitamist ette nähtud ja selle võib esitada ka kolmas isik; lisaks võib selle tühisuse tuvastada kohus omal algatusel.

24.

Hispaania valitsus leiab, et direktiivi 85/577 artiklit 4 ei tule tingimata tõlgendada nii, et see lubab siseriiklikul kohtul tuvastada omal algatusel väljaspool äriruume sõlmitud lepingute tühisuse, kui tarbija ei ole lepingu tühisusele üheski menetluse etapis tuginenud.

25.

Hispaania valitsus leiab, et seadusega 26/1991 tarbijatele tagatud kaitse tase vastab täielikult EÜ asutamislepingu ja direktiivi 85/577 nõuetele, mistõttu on direktiivi 85/577 sätted korrektselt Hispaania õiguskorda üle võetud. ( 11 ) Seaduse 26/1991 artikkel 4 annab tarbijatele piisava kaitse tänu sättele, mille kohaselt võib tarbija nõuda lepingu tühisuse tuvastamist, kui teda ei ole teavitatud tema õigusest leping tühistada. Ta kinnitab, et direktiivi 85/577 artiklist 4, mille kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et nende siseriiklikes õigusaktides on vajalikud tarbijakaitsemeetmed, tulenevat kohustust võib täita mitmel erineval viisil, millest üks on tarbijale lepingu tühisuse tuvastamise võimaluse andmine. Millisel viisil kõnealune tarbijate kaitse tagada, on Hispaania valitsuse sõnul iga liikmesriigi siseriiklikus õiguses reguleeritud küsimus.

26.

Hispaania valitsus kinnitab, et Euroopa Kohtu praktikast, mis käsitleb nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes ( 12 ) (edaspidi „direktiiv 93/13”), tuleneb, et kohtul peab olema võimalus tuvastada omal algatusel tarbijalepingute ebaõiglaste tingimuste tühisus, kui asi puudutab avaliku korra kaitset. Ta viitab kohtuasjadele Océano Grupo ( 13 ), Cofidis ( 14 ) ja Mostaza Claro ( 15 ). Kuigi käesolev kohtuasi ei puuduta direktiivi 93/13, vaid direktiivi 85/577, tuleb Hispaania valitsuse hinnangul nimetatud kohtupraktikat käesoleva kohtuasja direktiivi 85/577 põhjal hindamise käigus arvesse võtta. Siiski tuleb tema sõnul välja selgitada, kas käesolev kohtuasi puudutab avalikku korda.

27.

Austria valitsus on seisukohal, et direktiivi 85/577 artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et see ei nõua liikmesriikidelt, et nende kohtud tuvastaksid omal algatusel väljaspool äriruume sõlmitud lepingute tühisuse, ja seda ilma et tarbija oleks tühisusele siseriikliku kohtu menetluse käigus tuginenud.

28.

Austria valitsus kinnitab, et direktiivi 85/577 artiklist 4 ei saa järeldada, et leping on tühine asjaolu tõttu, et ettevõtja ei teavitanud tarbijat tema õigusest leping tühistada. Erinevalt sellest direktiivist on direktiivi 93/13 artikli 6 lõikes 1 sõnaselgelt öeldud, et „liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus […] ei ole tarbijale siduvad […]”. Direktiivi 85/577 artikkel 4 sätestab aga üksnes, et „liikmesriigid tagavad, et nende siseriiklikes õigusaktides on vajalikud tarbijakaitsemeetmed”. Austria valitsus kinnitab, et ühenduse õigusnormide puudumisel ja vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb iga liikmesriigi siseriiklikus õiguskorras kehtestada nende kohtuasjade menetlemise kord, mille eesmärk on tagada isikute ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitse. ( 16 )

29.

Austria valitsus rõhutab ka, et liikmesriigid võivad sellisteks juhtudeks, kui tarbijat ei ole lepingu tühistamise õigusest teavitatud, näha ette muid asjakohaseid meetmeid, ning ta nimetab näitena, et tarbija võib määramata aja jooksul lepingu tühistada; ( 17 ) teine võimalik meede oleks kohtute kohustus teavitada tarbijat tema õigusest leping tühistada. Seega on omal algatusel tühisuse tuvastamine vaid üks mitmest võimalusest, mida liikmesriigid tarbija kaitsmiseks direktiivi 85/577 artikli 4 tähenduses kasutada saavad.

30.

Seetõttu leiab Austria valitsus, et direktiivi 85/577 artikkel 4 ei nõua liikmesriikidelt, et nende kohtud tuvastaksid omal algatusel lepingu tühisuse, kui tarbijat ei ole lepingu tühistamise õigusest teavitatud.

31.

Komisjon leiab seevastu, et direktiivi 85/577 tuleb tõlgendada nii, et juhul kui lepingu sõlmimisel on rikutud kohustust teavitada tarbijat tema õigusest leping tühistada, peab siseriiklik kohus omal algatusel tuvastama selle rikkumise ja sellest tulenevalt ka lepingu tühisuse, hoolimata sellest, et tarbija ei ole lepingu tühisusele tuginenud. Komisjoni hinnangul ei ole tarbija võimalus taotleda lepingu tühisuse tuvastamist, kui teda ei ole lepingu tühistamise õigusest teavitatud, sobiv tarbijakaitsemeede direktiivi 85/577 artikli 4 tähenduses. Ta kinnitab, et sellisel juhul on oht, et tarbija ei ole oma õigustest teadlik ega saa neile seetõttu tugineda.

32.

Komisjon lisab, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb sel juhul, kui teatud valdkonnas ühenduse õigusnormid puuduvad, kehtestada liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt iga liikmesriigi siseriiklikus õiguskorras menetluskord isikutele ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitse tagamiseks – tingimusel et see ei oleks ebasoodsam kui analoogiliste siseriiklike olukordade puhul (võrdväärsuse põhimõte) ning et see ei muudaks ühenduse õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktikas võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte). ( 18 ) Samuti on komisjon seisukohal, et siseriiklikud kohtud võivad omal algatusel tegutseda üksnes erandjuhtudel ja üldisest huvist tulenevalt. ( 19 )

33.

Siiski kinnitab komisjon, et Euroopa Kohus on direktiivi 93/13 käsitlevas kohtupraktikas juba otsustanud, et siseriiklik kohus võib omal algatusel hinnangu anda, kui kohtuasjas on tegemist ebaõiglaste tingimustega tarbijalepingutes. ( 20 ) Lisaks on Euroopa Kohus ka seoses nõukogu 22. detsembri 1986. aasta direktiiviga 87/102/EMÜ tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta ( 21 ) (edaspidi „direktiiv 87/102) otsustanud, et siseriiklik kohus võib omal algatusel tagada, et tarbija saaks kasutada teatud õigusi krediidiandja suhtes. ( 22 ) Komisjon leiab, et seda kohtupraktikat saab analoogia korras direktiivi 85/577 tõlgendamisele üle kanda.

34.

Komisjon lisas kohtuistungil, et muud meetmed, näiteks halduskaristused, võimalus leping määramata aja jooksul üles öelda või kohtute kohustus teavitada tarbijat tema õigusest leping tühistada, ei ole tarbija kaitsmiseks sobivad. Halduskaristustel võib küll olla hoiatav mõju, kuid need ei ole mõeldud üksiktarbija kaitsmiseks; võimalus leping määramata aja jooksul üles öelda ei ole sobiv meede, kuna on oht, et tarbija ei ole oma õigustest teadlik; kohtute kohustus teavitada tarbijat tema õigusest leping tühistada sõltub siiski asjaolust, kas siseriiklike menetlussätete kohaselt selline võimalus on või mitte. Viimasena kinnitab komisjon, et võttes arvesse asjaolu, et teatud juhtudel soovib tarbija lepingu jõusse jätta, peab tal olema võimalus lepingu tühisuse tuvastamisest keelduda ning sellisel juhul on leping jätkuvalt siduv.

35.

Tšehhi valitsus, kes kirjalikke märkusi ei esitanud, märkis kohtuistungil, et ta ei nõustu komisjoni seisukohaga ning et direktiivi 85/577 ei saa tema hinnangul tõlgendada nii, et siseriiklik kohus võib omal algatusel tuvastada väljaspool äriruume sõlmitud lepingu tühisuse, kui tarbijat ei ole lepingu tühistamise õigusest teavitatud.

36.

Tšehhi valitsus esitab oma seisukoha põhjendamiseks kolm põhjust. Esimese põhjusena nimetab ta, et omal algatusel tühisuse tuvastamine kahjustab tarbija õigust otsustada ise, kas ta jätab lepingu jõusse või mitte; õigupoolest on direktiivi 85/577 artikli 5 kohaselt ainult tarbijal õigus leping tühistada. Isegi kui tarbijat ei ole lepingu tühistamise õigusest teavitatud, see õigus ei lõpe, kuna see tuleneb direktiivi 85/577 artiklist 5, üksnes lepingu tühistamise tähtaeg hakkab kulgema alates tarbijale kõnealusest õigusest teada andmisest. Teise põhjusena nimetab Tšehhi valitsus, et liikmesriikidel on tsiviilmenetluse valdkonnas ainupädevus; jagatud pädevus on üksnes tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas ja seda vaid juhul, kui on tegemist piiriüleste tunnustega kohtuasjaga. Tema hinnangul võib tekkida küsimus, kas EÜ artiklit 94 (varem EÜ artikkel 100), mille alusel on direktiiv 85/577 vastu võetud, võib kasutada meetmete võtmiseks, millega sekkutakse liikmesriikide ainupädevusse kuuluvasse valdkonda. Tema sõnul tuleb selle küsimuse hindamisel võtta arvesse proportsionaalsuse põhimõtet. Kolmanda põhjusena kinnitab Tšehhi valitsus, et teisi tarbijakaitse valdkonna direktiive – mille osas on Euroopa Kohus siseriiklike kohtute omal algatusel tegutsemise heaks kiitnud – puudutavat kohtupraktikat ei saa käesolevale kohtuasjale üle kanda, kuna viimane puudutab direktiivi 85/577 tõlgendamist, mille sätted ja sisemine süstemaatika erinevad neist direktiividest, mille osas on Euroopa Kohus heaks kiitnud siseriiklike kohtute omal algatusel tegutsemise.

37.

Käesolev kohtuasi puudutab väljaspool äriruume sõlmitud lepingute probleemistikku ja tarbija lepingu tühistamise õigusest teavitamata jätmise tagajärgede küsimust. Euroopa Kohus on selle teabe edastamata jätmise tagajärgede problemaatikat oma praktikas juba korduvalt käsitlenud, ( 23 ) kuid tänaseni ei ole ta teinud otsust selle kohta, kas siseriiklikud kohtud peavad sellisel juhul tegutsema aktiivselt ja kas nad peavad tarbija teavitamata jätmise korral tegutsema omal algatusel. Seega peab Euroopa Kohus käesolevas asjas otsuse tegemiseks uurima väga täpselt direktiivi 85/577 eesmärke ja selle konkreetsete sätete sõnastust.

38.

Oma eelotsuse küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas EÜ artiklit 153 koosmõjus EÜ artiklitega 3 ja 95, harta artikliga 38 ning direktiiviga 85/577, eelkõige selle artikliga 4, tuleb tõlgendada nii, et nende kohaselt võib siseriiklik kohus sel juhul, kui tarbijat ei ole teavitatud tema õigusest leping tühistada, omal algatusel tuvastada väljaspool äriruume sõlmitud lepingu tühisuse, ja seda hoolimata asjaolust, et tarbija ei ole lepingu tühisusele siseriikliku kohtu menetluse käigus tuginenud.

39.

Oma eelotsusetaotluses palub eelotsusetaotluse esitanud kohus tõlgendada mitut ühenduse õiguse sätet, eelkõige EÜ artiklit 153 koosmõjus EÜ artiklitega 3 ja 95, harta artikliga 38 ning direktiivi 85/577 teatud sätetega. Neist normidest on käesolevas kohtuasjas otsuse tegemisel määrava tähendusega see, kuidas tõlgendatakse direktiivi 85/577 sätteid, mis teisese õiguse normidena konkretiseerivad ühenduse püüdlusi.

40.

Asutamislepingus „tarbijakaitset” käsitlevas jaotises asuva EÜ artikli 153 esimeses lõikes on üldsäte, mille kohaselt aitab ühendus tarbijate huvide edendamiseks ja kõrgetasemelise tarbijakaitse tagamiseks kaitsta tarbijate tervist, turvalisust ja majanduslikke huve, samuti edendada nende õigust teavitamisele, koolitamisele ja organiseerumisele oma huvide kaitseks; selle artikli teine lõik sätestab, et ühenduse ülejäänud poliitika ja meetmete määratlemisel ning rakendamisel võetakse arvesse tarbijakaitse nõudeid. EÜ artikli 153 lõikes 3 on sätestatud meetmed, mida ühendus tarbijakaitse eesmärkide saavutamiseks võtab, ja nende õiguslikud alused. Selle artikli lõike 5 kohaselt võivad liikmesriigid võtta tarbijate hüvanguks rangemaid kaitsemeetmeid.

41.

Seega on EÜ artikkel 153 tarbijakaitset reguleeriva ühenduse esmase õiguse üldsäte. Veelgi üldisem tarbijakaitsesäte asub EÜ artikli 3 lõikes 1, mis määratleb ühenduse erinevad tegevusvaldkonnad ja mille hulka kuulub selle artikli punkti t kohaselt panus tarbijakaitse tugevdamisse. Neid EÜ asutamislepingu üldsätteid tuleb direktiivi 85/577 sätete tõlgendamisel silmas pidada.

42.

Eelotsuse küsimuses palub eelotsusetaotluse esitanud kohus tõlgendada ka EÜ artiklit 95 ja harta artiklit 38.

43.

EÜ artikli 95 alusel saab võtta meetmeid, mis on mõeldud siseturu rajamiseks ja toimimiseks. Nimetatud sättest ei ole selgelt näha, miks eelotsusetaotluse esitanud kohus seda tõlgendada palub, kuivõrd direktiiv 85/577 ei ole vastu võetud sellele õiguslikule alusele tuginedes, vaid hoopis EÜ artikli 94 alusel (varem EÜ artikkel 100). Seetõttu ei ole EÜ artikli 95 tõlgendamine käesoleval juhul minu hinnangul vajalik.

44.

Harta artikkel 38 sätestab, et liidu poliitikaga tagatakse tarbijakaitse kõrge tase. Harta sätete osas tahan rõhutada, et need ei ole osa ühenduse õiguskorrast ja seega puudub Euroopa Kohtul pädevus neid tõlgendada. ( 24 ) On tõsi, et kohtujuristid kasutavad seda pidevalt oma ettepanekute argumentatsioonis ( 25 ) ja et ka Euroopa Kohus ise on hartat oma argumentatsioonis maininud. ( 26 ) Seega võib käesolevas kohtuasjas kasutada harta sätteid abivahendina direktiivi 85/577 sätete tõlgendamisel, kuigi neile ei saa eelotsuse küsimusele vastamisel tugineda.

45.

Direktiivi 85/577 sätete tõlgendamine on käesolevas kohtuasjas eelotsuse küsimusele vastamiseks otsustava tähendusega. Eelotsusetaotluse esitanud kohus nimetab oma eelotsuse küsimuses otseselt küll vaid direktiivi artiklit 4, kuid väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on siiski Euroopa Kohtu ülesanne esitada eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik vajalikud juhised ühenduse õiguse tõlgendamiseks, mida saab kasutada siseriikliku kohtu menetluses oleva kohtuasja lahendamisel, olenemata sellest, kas siseriiklik kohus neile oma küsimustes viitas või mitte. ( 27 ) Direktiivi 85/577 tõlgendamisel tuleb täpsemalt lisaks artiklile 4 arvesse võtta ka selle artiklit 5, mis käsitleb tarbija õigust leping tühistada.

46.

Enne kui hakkan analüüsima eelotsuse küsimust, tahaksin juhtida tähelepanu selles tõstatatud õiguslike probleemide keerukusele: seda asjaolu tuleks analüüsi käigus silmas pidada.

47.

Esiteks nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu määruses esitatust, et see kohus lähtub hüpoteesist, et Hispaania õigusnormid, mille kohaselt peab tarbija lepingu tühisuse tuvastamist taotlema, on vastuolus ühenduse õigusega, eelkõige direktiivi 85/577 sätetega ja tarbijakaitset käsitlevate asutamislepingu sätetega. Seega tuleb eelotsuse küsimuse analüüsimise käigus kontrollida, kas eelotsusetaotluse esitanud kohtu selline eeldus on õige ja kas asjaomaste Hispaania õigusnormidega on tagatud vajalikud meetmed juhtudeks, kui tarbijat ei ole lepingu tühistamise õigusest teavitatud.

48.

Teiseks tuleb arvesse võtta asjaolu, et eelotsuse küsimus puudutab omal algatusel tühisuse tuvastamist, kuna Hispaania õiguse kohaselt on olukorras, kus tarbijat ei ole teavitatud, tegemist lepingu suhtelise tühisusega; kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et suhteline tühisus ei ole vajalik tarbijakaitsemeede, soovib ta kõnealuse kaitse tagamiseks kohaldada täielikku tühisust. Seega ei küsi eelotsusetaotluse esitanud kohus seda, kas ta võib omal algatusel kohaldada direktiivi 85/577 sätteid, vaid pigem seda, kas ta võib omal algatusel kohaldada seda direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtvaid Hispaania õigusaktide sätteid. Õigupoolest ei öelda üheski direktiivi 85/577 sättes, et juhul kui tarbijat ei ole teavitatud õigusest tühistada väljaspool äriruume sõlmitud leping, siis on see leping tühine. Ka ei näe direktiiv ette ühtegi muud tagajärge juhtudeks, kui tarbijat ei ole sellest õigusest teavitatud, vaid vastupidi – selle artikli 4 kolmandas lõigus on sätestatud, et liikmesriigid tagavad, et nende siseriiklikes õigusaktides on vajalikud tarbijakaitsemeetmed juhtudeks, kui kõnealust teavet ei esitata. Seetõttu otsustavad liikmesriigid ise, millised tagajärjed nad kehtestavad juhtudeks, kui tarbijat ei ole teavitatud õigusest leping tühistada, kuivõrd direktiiv sätestab üksnes seda, et need meetmed peavad olema tarbijakaitseks vajalikud. ( 28 ) Seega peab Euroopa Kohus eelotsuse küsimusele vastates tagama, et ta ei nõuaks oma otsusega teistelt liikmesriikidelt, et nad sätestaksid oma siseriiklikus õiguskorras tarbijale lepingu lõpetamise õiguse alase teabe esitamata jätmise tagajärjena lepingu tühisuse.

49.

Järgnevalt analüüsin kõigepealt küsimust, kas Hispaania õiguses sätestatud lepingu suhteline tühisus on vajalik meede direktiivi 85/577 artikli 4 kolmanda lõigu tähenduses; järgmisena toon ma välja ühenduse õiguse üldreegli omal algatusel uurimise kohta; seejärel analüüsin ma kohtupraktikat, milles Euroopa Kohus on tunnustanud selle reegli erandit, ning seda, kas seda kohtupraktikat saab käesolevale kohtuasjale üle kanda; lõpuks uurin, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus on käesolevas kohtuasjas kohustatud omal algatusel tegutsema.

50.

Hispaania õigusnormide kohaselt võib sel juhul, kui lepingu sõlmimisel ei ole tarbijat lepingu tühistamise õigusest teavitatud, tuvastada sellise lepingu tühisuse tarbija taotluse alusel; seega on Hispaania õiguses tegemist suhtelise tühisusega.

51.

Siinkohal tahaksin seoses „tühisuse” mõistega märkida nii teoreetilisest kui ka terminoloogilisest vaatepunktist lähtudes, et erinevalt neist liikmesriikidest, kus eristatakse lepingute „tühisust” ja „tühistatavust” (nt Austria ( 29 ), Saksamaa ( 30 ), Madalmaad ( 31 ) ja Sloveenia ( 32 )), kuulub Hispaania nende liikmesriikide hulka, kus eristatakse „täielikku tühisust” ja „suhtelist tühisust” (nagu ka Belgia ( 33 ) ja Prantsusmaa ( 34 )). Hispaania õiguse kohaselt on tegemist täieliku tühisusega näiteks juhul, kui mõni lepingu sõlmimise tingimustest ei ole täidetud või kui leping rikub kohustuslikke norme või moraalipõhimõtteid, ( 35 ) kuid suhtelise tühisusega on tegemist näiteks juhul, kui lepingu sõlmimisel on tahte väljendamises olnud viga. ( 36 ) Täielikku tühisust jälgivad kohtud ise ja sellele võivad tugineda ka kõik huvitatud pooled, kuid suhtelisele tühisusele saab tugineda vaid asjaomane pool. ( 37 ) Tühisus ja tühistatavus erinevad terminoloogilisest vaatepunktist, kuid kontseptuaalsest vaatepunktist on need mõisted sarnased; ( 38 ) selles osas võib igaüks tugineda tühisusele ja kohus peab seda omal algatusel kontrollima. Isegi kui lepingu tühistamise põhjused on olemas, saab neile tugineda üksnes asjaomane isik. ( 39 ) Märgin veel, et lepingute tühisust ja tühistatavust on käsitletud ka eksperdirühma koostatud dokumendis Draft Common Frame of Reference (DCFR) ( 40 ) (tugiraamistiku kavand). Selle dokumendi artiklis II-7:301 sätestatakse, et leping on tühine, a) kui see rikub mõnda liikmesriikide õiguses või ühenduse õiguses tunnustatud aluspõhimõtet ja b) kui selle põhimõtte realiseerimiseks on nõutav, et leping oleks tühine. ( 41 ) DCFR-i kohaselt on leping tühistatav näiteks juhul, kui lepingu sõlmimisel on esinenud eksimus ( 42 ), pettus ( 43 ) või ähvardamine ( 44 ).

52.

Selleks et välja selgitada, kas Hispaania õigusnormid, mis näevad ette lepingu suhtelise tühisuse juhul, kui tarbijat ei ole tema õigusest leping tühistada teavitatud, kujutavad endast vajalikku meedet direktiivi 85/577 artikli 4 kolmanda lõigu tähenduses, tuleb kõigepealt välja tuua väljaspool äriruume sõlmitud lepingute ja tarbija õiguse selline leping tühistada eriomadused.

53.

Nagu nähtub direktiivi 85/577 põhjendusest 4, on selliste lepingute algataja üldreeglina müüja ning tarbija olukorda iseloomustab ootamatus, kuna ta ei ole lepingu sõlmimiseks valmistunud. ( 45 ) Seetõttu tuleb tarbijale tagada eriline kaitse, kuivõrd viimasel puudub võimalus pakkumise kvaliteeti ja hinda muude pakkumistega võrrelda. ( 46 )

54.

Nende väljaspool äriruume sõlmitud lepingute eriomaduste tõttu peab tarbijal olema järelemõtlemisaeg, spatium deliberandi ( 47 ), mille kestel saab ta hinnata lepingust tulenevaid kohustusi, ja võimalus leping vähemalt seitsme päeva jooksul tühistada vastavalt direktiivi 85/577 artikli 5 lõikele 1. ( 48 ) Kui tarbija otsustab lepingu tühistada, vabaneb ta kõigist tühistatud lepinguga seotud kohustustest. See tarbija õigus on nii oluline, et ta ei saa sellest loobuda. ( 49 )

55.

Selleks et tagada tarbijale võimalus neid olulisi õigusi teostada, on vältimatu, et tarbijat oleks neist sobival viisil ja kirjalikult teavitatud. Müüja saab oma kasuks kasutada asjaolu, et ta võib veenda tarbijat lepingut sõlmima – võimalik, et hetkelise entusiasmi tõttu või selle tõttu, et ta ei saa võrrelda seda pakkumist teiste pakkumistega – ning jätta talle edastamata teabe lepingu tühistamise õiguse kohta. Tarbija võib hiljem oma otsust kahetseda, kui entusiasm on „jahtunud” ( 50 ), ent kui ta ei ole lepingu tühistamise võimalusest teadlik, on ta veendunud, et leping on siduv.

56.

Tarbija kaitsmiseks väljaspool äriruume sõlmitud lepingute kontekstis ei ole järelikult oluline üksnes asjaolu, et tarbijal oleks õigus leping tühistada, vaid et ta oleks oma õigustest teadlik ja et vastav info talle esitatakse. ( 51 ) Nagu Euroopa Kohus on kohtuasjas Heininger rõhutanud, ei saa tarbija oma lepingu tühistamise õigust kasutada, kui ta ei ole sellest teadlik. ( 52 ) Kui teda ei ole teavitatud tema õigusest leping tühistada, siis ei saa ta selle tõttu kasutada ühtegi sellega seotud õigustest, näiteks taotleda ilma kõnealust teavet edastamata sõlmitud lepingu tühisuse tuvastamist, välja arvatud juhul, kui on tagatud, et teda on lepingu tühistamise õigusega seotud õigustest tõepoolest teavitatud.

57.

Seega ei ole Hispaania õigusnormid, mille kohaselt võib tarbija nõuda väljaspool äriruume sõlmitud lepingu tühisuse tuvastamist, kui teda ei ole teavitatud tema õigusest leping tühistada, minu hinnangul vajalik meede direktiivi 85/577 artikli 4 kolmanda lõigu tähenduses, välja arvatud juhul, kui on tagatud, et tarbijat on talle siseriiklikust õigusest sellises olukorras tulenevatest õigustest tõepoolest teavitatud.

58.

Seega tuleb järgnevalt uurida, kas siseriiklik kohus peaks omal algatusel tegutsema, kui tarbijat ei ole lepingu lõpetamise õigusest teavitatud.

59.

Tuleb rõhutada, et ühenduse õiguse kohaselt ei ole siseriiklikel kohtutel üldist kohustust võtta omal algatusel arvesse üksikisikutele ühenduse õigusest tulenevaid õigusi. Väljakujunenud kohtupraktika alusel tuleb sel juhul, kui teatud valdkonnas ühenduse õigusnormid puuduvad, kehtestada liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt iga liikmesriigi sisemises õiguskorras menetluskord isikutele ühenduse õigusest tulenevate õiguste kaitse tagamiseks – tingimusel et see ei oleks ebasoodsam kui analoogiliste siseriiklike olukordade puhul (võrdväärsuse põhimõte) ning et see ei muudaks ühenduse õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktikas võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte). ( 53 ) Iga juhtumit, mille puhul tekib küsimus, kas mingi siseriiklik menetlusnorm muudab isikutele ühenduse õiguskorraga antud õiguste kasutamise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks, tuleb analüüsida, võttes arvesse selle sätte asukohta menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja eripära erinevates liikmesriigi asutustes. ( 54 )

60.

Samuti nähtub kohtupraktikast, et tõhususe põhimõttest ei tulene liikmesriigi kohtutele kohustust uurida omal algatusel ühenduse sättel põhinevat väidet, sõltumata selle sätte tähtsusest ühenduse õiguskorras, juhul kui pooltel on olnud tegelikult võimalus tõstatada siseriiklikus kohtus ühenduse õigusele tuginev väide. ( 55 ) See rajaneb põhimõttel, mille kohaselt on menetluse algatajateks pooled, ning seetõttu võivad siseriiklikud kohtud omal algatusel tegutseda üksnes erandjuhtudel ja üldisest huvist tulenevalt. ( 56 )

61.

Siiski on Euroopa Kohus kujundanud oma kohtupraktikas selle üldreegli erandi ja seda tarbijakaitse valdkonna teatud direktiivide jaoks – eelkõige direktiivi 93/13 ja hiljem ka direktiivi 87/102 jaoks – ja ta on heaks kiitnud selle, et tarbijakaitse jaoks ja kõnealuste direktiivide eesmärkide realiseerimiseks võib siseriiklik kohus teatud küsimusi omal algatusel kontrollida. ( 57 )

62.

Niisiis esitan ma järgnevalt direktiive 93/13 ja 87/102 käsitleva kohtupraktika sisu ning seejärel vastan küsimusele, kas seda kohtupraktikat saab analoogia korras üle kanda direktiivile 85/577.

63.

Direktiivi 93/13 osas on asjakohased kohtuasjad Océano Grupo ( 58 ), Cofidis ( 59 ) ja Mostaza Claro ( 60 ).

64.

Kohtuasjas Océano Grupo rõhutas Euroopa Kohus, et direktiiviga 93/13 loodud tarbijakaitsesüsteem põhineb arvamusel, et tarbija on nõrgemal positsioonil suhetes müüja või teenusteosutajaga, mis puudutab nii tarbija võimet pidada läbirääkimisi kui ka tema teavitatuse taset – seetõttu peab tarbija nõustuma müüja või teenusteosutaja eelnevalt kehtestatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu. ( 61 ) Euroopa Kohus märkis, et direktiivi 93/13 artiklis 6 seatud eesmärki, mis kohustab liikmesriike tagama, et ebaõiglased lepingutingimused ei oleks tarbijatele siduvad, ei saaks saavutada, kui tarbijad oleksid kohustatud ise nimetatud tingimuste ebaõiglasele laadile tuginema. ( 62 ) Ta rõhutas, et on olemas oht, et tarbija – eelkõige teadmatuse tõttu – ei tugine teatud lepingutingimuse ebaõiglasele laadile, ning seetõttu on tõhus tarbijakaitse saavutatav üksnes siis, kui anda siseriiklikule kohtule võimalus sellist tingimust omal algatusel hinnata. ( 63 )

65.

Samuti kinnitas Euroopa Kohus kohtuasjas Océano Grupo, et kohtu pädevus uurida omal algatusel seda, kas klausel on ebaõiglane, kujutab endast meedet, mille abil saavutatakse direktiivi artiklis 6 püstitatud eesmärk ja takistatakse seda, et üksiktarbija oleks seotud ebaõiglaste lepingutingimustega, ning aidatakse kaasa direktiivi artiklis 7 märgitud eesmärgi saavutamisele, ( 64 ) kuna sellisel kohtulikul uurimisel võib olla hoiatav mõju ja see võib aidata saavutada seda, et tarbijate ja müüja või teenusteosutaja vahel sõlmitud lepingutes ei kasutata enam ebaõiglasi lepingutingimusi. ( 65 )

66.

Seetõttu otsustas Euroopa Kohus kohtuasjas Océano Grupo, et direktiiviga 93/13 tagatav kaitse eeldab, et siseriiklik kohus võib omal algatusel hinnata lepingutingimuse ebaõiglast iseloomu. ( 66 )

67.

Euroopa Kohus rõhutas sarnasel moel ka kohtuasjas Cofidis, et kohtu pädevust omal algatusel lepingutingimuste ebaõiglast laadi uurida on peetud vajalikuks selleks, et tagada tarbijatele tõhus kaitse, eelkõige arvestades vaieldamatut ohtu, et tarbija ei ole teadlik oma õigustest või et tal on keeruline neid teostada. ( 67 ) Seega otsustas ta selles kohtuasjas, et direktiiviga 93/13 on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt ei või siseriiklik kohus müüja või teenusteosutaja poolt tarbija vastu nende vahel sõlmitud lepingu alusel algatatud menetluses teatud tähtaja möödumisel enam omal algatusel või tarbija taotlusel kontrollida lepingutingimuse ebaõiglast laadi. ( 68 )

68.

Nimetatud põhimõtet kinnitas Euroopa Kohus veel kord kohtuasjas Mostaza Claro, milles ta leidis, et direktiivi 93/13 tuleb tõlgendada nii, et siseriiklik kohus, kellele on esitatud tühistamishagi vahekohtu otsuse peale, peab hindama vahekohtukokkuleppe tühisust ja peab tühistama vahekohtu otsuse, kui asjaomane kokkulepe sisaldab ebaõiglast lepingutingimust, isegi kui tarbija ei ole viidanud selle tühisusele vahekohtumenetluse käigus, vaid ainult tühistamishagi esitamisel. ( 69 )

69.

Nagu komisjon rõhutab, on Euroopa Kohus kohtuasjadega Océano Grupo, Cofidis ja Mostaza Claro loodud kohtupraktikat juba ühele teisele tarbijakaitse valdkonna direktiivile üle kandnud, s.o direktiivile 87/102. Kohtuasjas Rampion ( 70 ) leidis Euroopa Kohus, et direktiivi 87/102 tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab siseriiklikul kohtul kohaldada omal algatusel norme, millega võeti siseriiklikku õigusesse üle direktiivi artikli 11 lõige 2. ( 71 ) See direktiivi 87/102 artikkel sätestab, et teatud tingimustel ( 72 ) on tarbijal õigus esitada nõue krediidiandja vastu ning liikmesriigid määravad kindlaks, kui suurel määral ja millistel tingimustel võib nimetatud õigust kasutada.

70.

Kohtuasjas Rampion kinnitas Euroopa Kohus oma argumentatsioonis, et direktiivil 87/102 on kaks eesmärki: esiteks tagada ühise tarbijakrediidituru loomine ja teiseks niisugust krediiti võtvate tarbijate kaitse. ( 73 ) Artikli 11 lõikega 2 soovitakse anda tarbijale krediidiandja suhtes õigused, mis lisanduvad tavapärastele lepingulistele õigustele krediidiandja ning kauba tarnija või teenuste osutaja suhtes. ( 74 ) Euroopa Kohus leidis, et seda eesmärki ei oleks võimalik tõhusalt saavutada, kui tarbija peaks ise tuginema oma õigusele krediidiandja vastu, eriti ohu tõttu, et tarbija ei ole teadlik oma õigustest või tal on raskusi nende teostamisel. ( 75 )

71.

Viidatud kohtupraktikat võib minu hinnangul käesolevale kohtuasjale üle kanda, kuid on oluline, et see ülekandmine oleks mõistlik ega läheks vastuollu direktiivi 85/577 eesmärkide ja konkreetsete sätetega.

72.

Kõigepealt – pole mingit kahtlust, et nimetatud kohtupraktikat ja kõnealustes kohtuasjades tehtud Euroopa Kohtu otsuste kaalutlusi võib käesolevale kohtuasjale üle kanda. Otsused kohtuasjades Océano Grupo, Cofidis, Mostaza Claro ja Rampion tulenevad sellest, et tarbija on müüja suhtes nõrgemal positsioonil, ( 76 ) ja asjaolust, et on oht, et tarbija ei tunne oma õigusi või tal on raskusi nende teostamisel. ( 77 ) Direktiiviga 85/577 kehtestatud süsteem põhineb ka asjaolul, et tarbija on nõrgem lepingupool ja et talle tuleb seetõttu tagada erikaitse, mis tuleneb kõigepealt eriti selgest nõudest, et tarbijat tuleb kirjalikult teavitada lepingu tühistamise õigusest – seega eeldatakse, et tarbija ei ole sellest õigusest teadlik, kui seda ei ole esitatud –, ja nõudest, et liikmesriigid kehtestavad vajalikud tarbijakaitsemeetmed juhtudeks, kui kõnealust teavet ei esitata. ( 78 ) Seega on nii direktiivide 93/13 ja 87/102 kui ka direktiivi 85/577 puhul samasugune eesmärk tagada kõrgetasemeline tarbijakaitse. ( 79 ) Need kõik lähtuvad eeldusest, et on oht, et tarbija ei ole oma õigustest teadlik. Sellist ebavõrdset olukorda tarbija ning müüja vahel saab tasakaalustada ainult positiivse välise ja lepingupooltest sõltumatu sekkumisega. ( 80 )

73.

Lisaks tuleb selle kohtupraktika ülekandmisel teha selget vahet siseriikliku kohtu poolt omal algatusel tuvastamisel ja selle tuvastamise tagajärgedel. Direktiivi 93/13 käsitleva kohtupraktika keskmes on see, et siseriiklik kohus tuvastab omal algatusel lepingutingimuse ebaõiglase laadi, mitte võimalus tuvastada, et selline lepingutingimus ei ole tarbijale siduv; viimane on üksnes ebaõiglase lepingutingimuse esinemise tuvastamise tagajärg. ( 81 ) Ka seoses direktiiviga 87/102 kohaldab siseriiklik kohus oma algatusel selle direktiivi artikli 11 lõiget 2 siseriiklikku õigusesse ülevõtvaid sätteid; tagajärjed on sätestatud siseriiklikes õigusnormides ja need võivad liikmesriigiti erineda. Tuvastamise ja selle tagajärgede eristamisega analoogiliselt võib pidada mõistlikuks, et siseriiklik kohus tuvastab direktiivi 85/577 raames omal algatusel, kas tarbijat on lepingu lõpetamise õigusest teavitatud.

74.

Loomulikult tekib kohe ka küsimus kõnealuse tuvastamise tagajärgede kohta. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab selles küsimuses, et täielik tühisus, mis on Hispaania õiguses ette nähtud suhtelisest tühisusest rangem meede, on vajalik tarbijakaitsemeede. Küsimus on siiski selles, kas täielik tühisus on tarbijale teabe esitamata jätmise tagajärjena direktiivi 85/577 eesmärgiga kooskõlas olev meede; seega tuleb sarnaselt suhtelise tühisuse käsitlemisele anda hinnang sellele, kas siseriikliku kohtu poolt omal algatusel tuvastatav täielik tühisus on vajalik tarbijakaitsemeede direktiivi artikli 4 kolmanda lõigu tähenduses.

75.

Täieliku tühisuse sobivuse osas tahaksin kõigepealt juhtida tähelepanu paralleelile tarbija õiguse leping tühistada ja õiguse otsustada ilma seda teavet omamata sõlmitud lepingu kehtivuse üle vahel. Arvesse tuleb võtta asjaolu, et väljaspool äriruume sõlmitud lepingu tühistamise õiguse teostamine sõltub tarbija tahtest. Direktiivi 85/577 artikli 5 lõige 1 sätestab: „Tarbija võib ( 82 ) […] loobuda võetud kohustusest […]”. Viidatud sätte olemus on seega selles, et tarbija otsustab ise, kas ta taganeb lepingust või mitte. Siiski tuleneb direktiivi 85/577 artikli 5 lõikest 2, et tarbija vabaneb kõigist ülesöeldud lepinguga seotud kohustustest üksnes juhul, kui ta teatab lepingu tühistamisest lepingupartnerile. Seega peab selleks, et leping ei oleks enam tarbijale siduv, ta ise vastava otsuse tegema ja lepingupartnerit tühistamisest teavitama.

76.

Nii nagu tarbijal peab olema õigus kasutada lepingu tühistamise õigust, peab tal olema ka võimalus ise otsustada, kas ta jätab ilma selle teabeta sõlmitud lepingu jõusse või mitte. Nimelt on võimalik, et ta soovib lepingu jõusse jätta, hoolimata sellest, et teda lepingu tühistamise õigusest ei teavitatud. Kui tuvastatakse lepingu tühisus, peaks tarbija käesoleval juhul vastavalt Hispaania õigusele ja põhimõttele quod nullum est, nullum producit effectum ( 83 ) põhimõtteliselt tagastama saadud kauba ja tasutud ostuhinna tagasi saama. ( 84 ) See ei oleks tarbija huvides; sellise lepingu tühisus võib, vastupidi, toimida tema kahjuks. ( 85 ) Nagu ütleb ladinakeelne mõttetera summum ius summa iniuria, võib tarbijat kaitsta püüdes hoopis teda kahjustada.

77.

Lisaks on oluline märkida, et täieliku tühisuse lubamine läheks direktiivi 93/13 käsitleva kohtupraktikaga lubatust kaugemale. Nimelt sätestab direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1, et [leping jääb pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta]”. [Tsitaati on parandatud Euroopa Kohtus, kuna direktiivi eestikeelne tõlge on ebatäpne.] Käesolevas kohtuasjas soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus tuvastada siiski kogu lepingu tühisuse ning selle tagajärjed oleks lepingu suhtes võrreldes direktiivist 93/13 tulenevaga tõsisemad.

78.

Seetõttu leian, et siseriikliku kohtu poolt omal algatusel lepingu täieliku tühisuse tuvastamine juhul, kui tarbijat ei ole lepingu tühistamise õigusest teavitatud, ei ole vajalik tarbijakaitsemeede direktiivi 85/577 artikli 4 kolmanda lõigu tähenduses.

79.

Seega tuleb siseriikliku kohtu poolt tarbija lepingu tühistamise õigusest teavitamata jätmise tuvastamise tagajärgede määratlemisel otsida teleoloogilist tõlgendamist kasutades sobivamat alternatiivi, mis vastaks paremini direktiivi 85/577 eesmärgile.

80.

Minu hinnangul on direktiivi 85/577 eesmärk kõige paremini saavutatav siis, kui siseriiklik kohus, olles tuvastanud, et tarbijat ei ole lepingu tühistamise õigusest teavitatud, teavitab tarbijat talle siseriiklikust õigusest sellises olukorras tulenevatest õigustest. Nii on ühelt poolt tagatud vajalik tarbijakaitse ja teiselt poolt on tarbijal endal võimalik vastavalt privaatautonoomia ( 86 ) põhimõttele otsustada, kas ta jätab lepingu jõusse, kui teda ei ole selle tühistamise õigusest teavitatud.

81.

Lisaks võimaldab lahendus, kus siseriiklik kohus teavitab tarbijat talle siseriiklikust õigusest tulenevatest õigustest, järgida liikmesriikidele direktiivi 85/577 artikli 4 kolmandast lõigust tulenevat õigust määrata ise vajalikud tarbijakaitsemeetmed juhtudeks, kui tarbijat ei ole lepingu tühistamise õigusest teavitatud. Kui siseriiklikel kohtutel lubataks tuvastada omal algatusel ilma kõnealust teavet esitamata sõlmitud lepingu tühisus, siis võetaks liikmesriikidelt neile direktiiviga jäetud kaalutlusõigus osas, mis puudutab selliste lepingute tagajärgi. Võrdlev õiguslik analüüs näitab, et liikmesriigid on direktiivi 85/577 artikli 4 kolmanda lõigu ülevõtmisel valinud väga erinevad meetmed juhtudeks, kus tarbijat ei ole lepingu tühistamise õigusest teavitatud. Laias laastus võib jagada liikmesriigid kahte rühma; toon näitlikustamiseks näiteid mõnest liikmesriigist, andmata hinnangut selle kohta, kas nad on direktiivi 85/577 sätted oma õiguskorda korrektselt üle võtnud.

82.

Esimeses rühmas on liikmesriigid, kelle siseriikliku õiguse kohaselt on tarbija teavitamata jätmise tagajärg lepingu tühisus (nt Belgia ( 87 ), Luksemburg ( 88 ), Madalmaad ( 89 ) ja Hispaania ( 90 )) või see, et leping ei ole tarbijale siduv (nt Soome ( 91 )) või et selle täitmist ei saa nõuda (nt Iirimaa ( 92 ) ja Ühendkuningriik ( 93 )). Teises rühmas on liikmesriigid, kus tarbija teavitamata jätmisega pikeneb lepingu tühistamise tähtaeg ( 94 ) (nt Austria ( 95 ), Tšehhi Vabariik ( 96 ), Itaalia ( 97 ), Saksamaa ( 98 ) ja Sloveenia ( 99 )). Samuti tuleb märkida, et mõnes liikmesriigis on lisaks põhitagajärjele, nagu tühisus või tühistamise tähtaja pikenemine, ettenähtud ka rahaline karistus (nt Belgia ( 100 ) ja Itaalia ( 101 )). Märgin ka ära, et de lege ferenda ühtlustatakse see küsimus tulevikus tarbija õigusi käsitleva direktiiviga, mis on praegu ettepaneku järgus ( 102 ) ja milles sätestatakse, et juhul kui kaupleja pole tarbijale taganemisõigust käsitlevat teavet esitanud, aegub taganemisperiood kolm kuud pärast kaupleja ülejäänud lepinguliste kohustuste täielikku täitmist. ( 103 )

83.

Lisaks tuleb veel analüüsida, kas direktiivi 85/577 sätted on osa avalikust korrast. Kohtuasjas Mostaza Claro ( 104 ) määratles Euroopa Kohus direktiivi 93/13 sätted kaudselt avaliku korra osana, ( 105 ) tuginedes selles osas täpsemalt asjaolule, et selle direktiivi artikli 6 lõige 1 on imperatiivne säte. Direktiivi 85/577 osas võib samuti väita, et artikkel 4, mis kohustab müüjat teavitama tarbijat kirjalikult õigusest leping tühistada, on imperatiivne säte, mille eesmärk on ühe lepingupoole nõrgema positsiooni tõttu muuta lepingupartnerite õiguste ja kohustuste vaheline formaalne tasakaal faktiliseks tasakaaluks lepingupartnerite vahel. Sarnaselt Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas Mostaza Claro seoses direktiiviga 93/13 rõhutatuga võib ka direktiivi 85/577 osas nentida, et see direktiiv, mille eesmärk on tugevdada tarbijakaitset, on EÜ artikli 3 lõike 1 alapunkti t kohane meede, mis on asendamatu ühendusele usaldatud ülesannete saavutamiseks, täpsemalt – elatustaseme ja elukvaliteedi tõstmiseks ühenduses. ( 106 )

84.

Isegi kui Euroopa Kohus otsustab eelmises punktis esitatud argumentatsiooni avaliku korra kohta mitte järgida, tahan ma osutada tähelepanu sellele, et kohtuasjades Océano Grupo ja Cofidis ei tuginenud Euroopa Kohus siseriiklike kohtute omal algatusel tegutsemise õigustamiseks avalikule korrale, vaid üksnes tõhusale tarbijakaitsele, mida on, arvestades ohtu, et tarbija ei ole oma õigustest teadlik, võimalik saavutada üksnes siis, kui siseriiklikud kohtud tegutsevad omal algatusel. ( 107 ) Kahtlemata on ka käesolevas kohtuasjas vaja tagada tõhus tarbijakaitse, mistõttu on see nõue minu hinnangul piisav, et õigustada siseriiklike kohtute omal algatusel tegutsemist, ja seda isegi juhul, kui avaliku korra argumenti ei kasutata.

85.

Lahendus, mille kohaselt teavitab siseriiklik kohus, kui ta on omal algatusel tuvastanud, et tarbijat ei ole lepingu lõpetamise õigusest teavitatud, tarbijat ise talle siseriiklikust õigusest sellises olukorras tulenevatest õigustest, ei ole minu hinnangul vastuolus ka kohtuasjas Hamilton tehtud Euroopa Kohtu otsusega. ( 108 ) Selles kohtuasjas, kus Euroopa Kohus pidi hindama küsimust, kas meede, mille kohaselt taganemisõigus lõppeb ühe kuu möödumisel pärast seda, kui mõlemad pooled on pikaajalisest laenulepingust tulenevad kohustused täies ulatuses täitnud, on direktiivi 85/577 artikli 4 kolmanda lõigu tähenduses vajalik tarbijakaitsemeede, rõhutas Euroopa Kohus, et mõiste „vajalik” direktiivi 85/577 artikli 4 kolmandas lõigus näitab, et nimetatud meetmete eesmärk ei ole tarbijate absoluutne kaitse ( 109 ) ning nii selle direktiivi ülesehitus kui ka mitmete sätete sõnastus viitavad asjaolule, et kõnealune kaitse on allutatud teatavatele piirangutele. ( 110 ) Siiski tuleb arvestada asjaolu, et need piirangud puudutavad selle kohtuasja konkreetseid faktilisi asjaolusid, kus mõlema lepingupoole kohustused olid täies ulatuses täidetud. ( 111 )

86.

Põhikohtuasjas nähtub eelotsusetaotluses toodud asjaolude kirjeldusest siiski, et lepingust tulenevad kohustused ei ole täies ulatuses täidetud. Ostetud kaup toimetati tarbijale kätte ja kogu ostuhind oli 1909 eurot, millest tarbija tasus üksnes 47,48 eurot ehk ainult väikse osa. Müüja algatas tarbija vastu menetluse tulenevalt asjaolust, et viimane ei täitnud oma lepingulisi kohustusi täielikult. Seega ei ole Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas Hamilton kehtestatud tarbijakaitse piirangud käesolevas kohtuasjas asjakohased, kuna mõlema poole lepingulised kohustused ei ole veel täies ulatuses täidetud.

87.

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus ei küsi, kas tal on direktiivi 85/577 artikli 4 kohaselt kohustus omal algatusel tegutseda, kui tarbijat ei ole lepingu tühistamise õigusest teavitatud, vaid vastupidi – kas direktiivi artikkel 4 lubab seda teha, tuleb selgitada, kas käesolev kohtuasi puudutab õigust või kohustust omal algatusel tegutseda. See küsimus on eriti oluline, sest komisjon kaitseb käesolevas kohtuasjas seisukohta, et siseriiklikud kohtud on käesoleval juhul kohustatud omal algatusel tegutsema, ( 112 ) kuid Austria valitsus leiab, et siseriiklikel kohtutel sellist kohustust ei ole. ( 113 )

88.

Kõigepealt märgin, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimust tuleb vaadelda Hispaania õiguse kontekstis. Nimelt ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtul Hispaania õiguse kohaselt käesoleval juhul lubatud omal algatusel tegutseda, mistõttu esitas ta küsimuse, kas ühenduse õigus lubab seda teha. ( 114 ) Seega nähtub selliselt esitatud eelotsuse küsimusest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib leida ühenduse õigusest alust omal algatusel tegutseda.

89.

Lisaks tuleb võrdluseks rõhutada, et kohtuasjas Océano Grupo ( 115 ) leidis Euroopa Kohus seoses direktiiviga 93/13, et siseriiklik kohus võib omal algatusel ebaõiglast lepingutingimust hinnata. Samuti rääkis Euroopa Kohus kohtuasjas Cofidis siseriikliku kohtu võimalusest ( 116 ) sellist hindamist teostada. Kohtuasjas Mostaza Claro läks Euroopa Kohus kaugemale ja otsustas, et siseriiklik kohus peab omal algatusel hindama lepingutingimuse ebaõiglast laadi. ( 117 )

90.

Minu hinnangul on ka käesolevas kohtuasjas siseriiklikul kohtul kohustus omal algatusel tegutseda, kuivõrd see on ainus viis tõhusa tarbijakaitse tagamiseks, mis on direktiivi 85/577 eesmärk. ( 118 ) Kui jätta selle küsimuse otsustamiseks siseriiklikele kohtutele kaalutlusõigus, siis ei oleks selge, milliste kriteeriumite alusel tegutseb siseriiklik kohus teatud juhtudel omal algatusel ja teatud juhtudel mitte. Siseriiklike kohtute kohustus omal algatusel tegutseda on oluline ka seetõttu, et süstemaatilisel omal algatusel tegutsemisel on hoiatav mõju, kuna see hoiatab kauplejaid mitte jätma tarbijat lepingu lõpetamise õigusest teavitamata. ( 119 )

91.

Seega on minu hinnangul siseriiklikel kohtutel mitte üksnes õigus, vaid ka kohustus omal algatusel tuvastada, kas tarbijat on lepingu lõpetamise õigusest teavitatud, ning kui seda ei ole tehtud, siis teavitada teda talle siseriiklikust õigusest sellises olukorras tulenevatest õigustest.

92.

Eespool toodud kaalutlustest lähtudes olen seisukohal, et eelotsuse küsimusele tuleb vastata, et EÜ artiklit 153 koosmõjus EÜ artikli 3 lõike 1 punktiga t ning direktiivi 85/577 artikli 4 kolmanda lõiguga tuleb tõlgendada nii, et nende kohaselt ei või käesoleva kohtuasja asjaoludel siseriiklik kohus omal algatusel lepingut tühiseks tunnistada, kui tarbija ei ole lepingu tühisusele selles kohtus toimunud menetluse raames tuginenud; siiski peab siseriiklik kohus omal algatusel tuvastama, kas tarbijat on lepingu tühistamise õigusest teavitatud, ja kui seda ei ole tehtud, siis teavitama teda talle siseriiklikust õigusest sellises olukorras tulenevatest õigustest.

93.

Eespool toodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Audiencia Provincial de Salamanca esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:

EÜ artiklit 153 koosmõjus EÜ artikli 3 lõike 1 punktiga t ning nõukogu 20. detsembri 1985. aasta direktiivi 85/577/EMÜ tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral artikli 4 kolmanda lõiguga tuleb tõlgendada nii, et nende kohaselt ei või käesoleva kohtuasja asjaoludel siseriiklik kohus omal algatusel lepingut tühiseks tunnistada, kui tarbija ei ole lepingu tühisusele selles kohtus toimunud menetluse raames tuginenud; siiski peab siseriiklik kohus omal algatusel tuvastama, kas tarbijat on lepingu tühistamise õigusest teavitatud, ja kui seda ei ole tehtud, siis teavitama teda talle siseriiklikust õigusest sellises olukorras tulenevatest õigustest.