—

kui ei ole täidetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/35/EÜ keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta ajalise ja/või esemelise kohaldamise tingimused, kuulub selline olukord seega siseriikliku õiguse kohaldamisalasse, kooskõlas asutamislepingu eeskirjadega ja ilma et see piiraks muude teiseste õigusaktide kohaldamist;

—

ei ole direktiiviga 2004/35 vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis lubavad selle direktiivi raames tegutseval pädeval asutusel eeldada põhjusliku seose olemasolu ettevõtjate ja tuvastatud saastuse vahel tulenevalt nende käitiste lähedusest saastunud alale, sealhulgas ka hajusaastuse korral. Vastavalt „saastaja maksab” põhimõttele peab sellise põhjusliku seose eeldamiseks sellel asutusel olema siiski usutavaid kaudseid tõendeid, mis võivad tema eeldust põhjendada, näiteks ettevõtja käitise lähedus tuvastatud saastusele ja leitud saasteainete vastavus nimetatud ettevõtja poolt oma tegevuses kasutatavatele ainetele;

—

tuleb direktiivi 2004/35 artikli 3 lõiget 1, artikli 4 lõiget 5 ja artikli 11 lõiget 2 tõlgendada nii, et kui pädev asutus otsustab keskkonnakahjustuste parandusmeetmeid rakendada ettevõtjatele, kelle tegevusala kuulub selle direktiivi III lisasse, ei ole ta kohustatud kindlaks tegema niisuguse ettevõtja süüd, hooletust ega ka tahtlust, kelle tegevust peetakse keskkonnale tekitatud kahjustuste põhjustajaks. Seevastu peab see asutus esiteks eelnevalt uurima tuvastatud saastuse päritolu, kusjuures nimetatud asutusel on sellega seoses menetluste, kasutatavate vahendite ja niisuguse uurimise kestuse osas kaalutlusõigus. Teiseks on kõnealune asutus kohustatud tõendeid käsitlevate siseriiklike õigusnormide kohaselt kindlaks tegema põhjusliku seose nende ettevõtjate tegevuse, kelle suhtes parandusmeetmeid kohaldatakse, ja selle saastuse vahel;

—

kehtib parandusmeetme võtmise kohustus ettevõtjatele vaid nende osalemise tõttu saastuse tekitamises või selle ohu põhjustamises ning seega peab pädev asutus põhimõtteliselt iga ettevõtja määrama kindlaks panuse suuruse saastuse parandamiseks ning nende parandusmeetmete kulude arvutamisel, mida see asutus nimetatud ettevõtjate suhtes rakendab, võtma arvesse nende vastavat panust ilma, et see piiraks direktiivi 2004/35 artiklis 9 sätestatut.

—

pädeval asutusel on õigus muuta oluliselt keskkonnakahjustuste parandusmeetmeid, mis on otsustatud koostöös asjaomaste ettevõtjatega läbi viidud võistleva menetluse tulemusel ja mida on juba rakendatud või mille rakendamisega on alustatud. Siiski, niisuguse otsuse vastuvõtmiseks:

—

sellistel asjaoludel, nagu on arutusel põhikohtuasjades, ei ole direktiiviga 2004/35 vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis lubavad pädeval asutusel piirata keskkonna parandusmeetmetega silmas peetud ettevõtjate õigust kasutada oma maad, seades tingimuse, et nad teostaksid asutuste nõutud tööd, ja seda isegi siis, kui need meetmed nimetatud maad ei puuduta, kuna sellel on juba teostatud varasemad saneerimismeetmed või kuna see ei ole saastunud. Siiski peab niisugust meedet õigustama eesmärk takistada keskkonna olukorra halvenemist seal, kus keskkonna parandusmeetmeid rakendatakse, või ettevaatuspõhimõtte kohaselt eesmärk hoida ära muude keskkonnakahjustuste tekkimine või taastekkimine kõnealusel ettevõtjate maal, mis külgneb kogu ulatuses mererannaga, kus neid meetmeid rakendatakse.