|
3.7.2010 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 179/3 |
Euroopa Kohtu (esimene koda) 14. jaanuari 2010. aasta otsus (Bundesgerichtshofi (Saksamaa) eelotsusetaotlus) — Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs eV versus Plus Warenhandelsgesellschaft mbH
(Kohtuasi C-304/08) (1)
(Direktiiv 2005/29/EÜ - Ebaausad kaubandustavad - Siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt on põhimõtteliselt keelatud niisugused kaubandustavad, mis seavad tarbijate osalemise auhinnamängus sõltuvusse kauba või teenuse ostmisest)
(2010/C 179/03)
Kohtumenetluse keel: saksa
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Bundesgerichtshof
Põhikohtuasja pooled
Hageja: Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs eV
Kostja: Plus Warenhandelsgesellschaft mbH
Ese
Eelotsusetaotlus — Bundesgerichtshof — Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 149, lk 22), artikli 5 lõike 2 tõlgendamine — Kaubandustava, mille korral on kaupade ostmine seotud auhinnamängust osavõtuga nii, et klientidele, kes on kogunud kaupade ostmisel teatud arvu boonuspunkte, antakse võimalus osa võtta riikliku loto loosimisest — Siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt on keelatud kaubandustava, mille korral sõltub tarbijate osalemine auhinna- või õnnemängus kauba ostmisest või teenuse kasutamisest, olenemata sellest, kas reklaam kahjustab üksikjuhtumil tarbijate huve
Resolutsioon
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 („ebaausate kaubandustavade direktiiv”), tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid, nagu on asjassepuutuvad käesolevas asjas, mille kohaselt on põhimõtteliselt, ilma üksikjuhtumi konkreetseid asjaolusid arvesse võtmata keelatud kaubandustavad, mis seavad tarbijate osalemise auhinna- või õnnemängus sõltuvusse kauba või teenuse ostmisest.