22.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 134/2

Euroopa Kohtu (suukoda) 23. märtsi 2010. aasta otsus (Cour de cassationi (Prantsusmaa) eelotsusetaotlus) — Google France Google, Inc. versus Louis Vuitton Malletier (C-236/08), Viaticum SA, Luteciel SARL (C-237/08), Centre national de recherche en relations humaines (CNRRH) SARL, Pierre-Alexis Thonet, Bruno Raboin, Tiger SARL (C-238/08)

(Liidetud kohtuasjad C-236/08-C-238/08) (1)

(Kaubamärgid - Internet - Otsingumootor - Reklaam vastusena märksõnadele (keyword advertising) - Vastusena kaubamärkidega identsetele märksõnadele linkide kuvamine kõnealuste kaubamärkide omanike konkurentide veebilehtedele või tooteimitatsioone pakkuvatele veebilehtedele - Direktiiv 89/104/EMÜ - Artikkel 5 - Määrus (EÜ) nr 40/94 - Artikkel 9 - Otsingumootori haldaja vastutus - Direktiiv 2000/31/EÜ („direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta”)

2010/C 134/02

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Cour de cassation

Põhikohtuasja pooled

Hagejad: Google France, Google, Inc.

Kostjad: Louis Vuitton Malletier (C-236/08), Viaticum SA, Luteciel SARL (C-237/08), Centre national de recherche en relations humaines (CNRRH) SARL, Pierre-Alexis Thonet, Bruno Raboin, Tiger SARL (C-238/08)

Kohtuasja ese

Eelotsusetaotlus — Cour de cassation — Nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92) artikli 5 lõike 1 punktide a ja b ja lõike 2, nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) artikli 9 lõike 1 punktide a ja b ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (EÜT L 178, lk l; ELT eriväljaanne 13/25, lk 399) artikli 14 tõlgendamine — Kaubamärgi „kasutamise” mõiste ning kaubamärgi omaniku õigused — Tasulise interneti viitamisteenuse osutaja, kes ei reklaami omi kaupu või teenuseid, vaid teeb reklaami tellijatele kättesaadavaks märksõnad, mis kujutavad endast või imiteerivad registreeritud kaubamärke ning korraldab viitamislepingu raames nende märksõnade põhjal privilegeeritud reklaamlinkide tekitamist ja kuvamist, mis suunavad veebilehtedele, kus pakutakse võltsitud kaupu — Teenusesaajate esitatud andmete talletamise teenust osutava isiku vastutusest vabanemise tingimused

Resolutsioon

1)

Nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 5 lõike 1 punkti a ja nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 9 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgiomanikul on õigus keelata reklaamijal kaubamärgiga identse märksõna abil, mille reklaamija on interneti viitamisteenuse raames valinud ilma kaubamärgiomaniku loata, reklaamida kaupu või teenuseid, mis on identsed nendega, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, kui reklaam ei võimalda keskmisel internetikasutajal aru saada, kas reklaamitavad kaubad või teenused pärinevad kaubamärgiomanikult või temaga majanduslikult seotud ettevõtjalt või hoopis kolmandalt isikult, või võimaldab tal sellest aru saada üksnes raskustega.

2)

Interneti viitamisteenuse osutaja, kes talletab kaubamärgiga identse tähise märksõnana ja korraldab reklaamsõnumite kuvamist vastusena sellele märksõnale, ei kasuta seda tähist direktiivi 89/104 artikli 5 lõigete 1 ja 2 või määruse nr 40/94 artikli 9 lõike 1 tähenduses.

3)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) artiklit 14 tuleb tõlgendada nii, et selles sisalduvat normi kohaldatakse interneti viitamisteenuse osutaja suhtes siis, kui ta ei tegutse aktiivselt viisil, mis võimaldab tal teada saada talletatud andmed või saavutada kontroll nende üle. Kui teenuseosutajal sellist rolli ei ole, vastutab ta reklaamija taotlusel talletatud andmete eest ainult siis, kui ta, olles saanud teada, et selle reklaamija andmed või tegevus on ebaseaduslikud, ei kõrvalda kiiresti kõnealust teavet ega tõkesta sellele juurdepääsu.

(1)  ELT C 209, 15.08.2008.