Euroopa Kohtu (suurkoda) 8. septembri 2010. aasta otsus (Schleswig-Holsteinisches Verwaltungsgerichti (Saksamaa) eelotsusetaotlus) — Carmen Media Group Ltd versus Land Schleswig-Holstein, Innenminister des Landes Schleswig-Holstein

(Kohtuasi C-46/08) (1)

(EÜ artikkel 49 - Teenuste osutamise vabadus - Gibraltaril väljastatud sellise litsentsi omanik, mis lubab koguda spordikihlvedusid üksnes välisriigis - Liidumaa tasandil avalik-õiguslikule monopolile allutatud spordikihlvedude korraldamine - Eesmärk ennetada hasartmängudega seotud liigsele kulutamisele õhutamist ja võidelda mängusõltuvuse vastu - Proportsionaalsus - Piirav meede, mille eesmärk peab olema tegelikult vähendada mängimise võimalusi ja piirata mängudealast tegevust ühtselt ja süstemaatiliselt - Muud hasartmängud, mida võivad pakkuda eraõiguslikud ettevõtjad - Loa andmise menetlus - Pädeva ametiasutuse kaalutlusõigus - Keeld pakkuda hasartmänge internetis - Üleminekumeetmed, mis ajutiselt lubavad teatud ettevõtjatel selliseid mänge pakkuda)

(2010/C 288/13)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Schleswig-Holsteinisches Verwaltungsgericht

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Carmen Media Group Ltd

Kostja: Land Schleswig-Holstein, Innenminister des Landes Schleswig-Holstein

Ese

Eelotsusetaotlus — Schleswig-Holsteinisches Verwaltungsgericht — EÜ artikli 49 tõlgendamine — Siseriiklikud õigusnormid, millega luuakse riiklik suurema sõltuvuse tekkimise ohuga spordikihlvedude ja loteriide korraldamise monopol, teiste hasartmängude korraldamise lubade väljastamine antakse ametiasutustele nende enda äranägemise järgi otsustamiseks ning keelatakse hasartmängude korraldamine Internetis

Resolutsioon

EÜ artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et ettevõtja, kes soovib interneti teel pakkuda spordikihlvedusid muus liikmesriigis kui see, kus ta asub, ei välju nimetatud sätte kohaldamisalast üksnes selle tõttu, et mainitud ettevõtjal ei ole luba pakkuda selliseid kihlvedusid isikutele, kes asuvad tema asukohaliikmesriigi territooriumil, vaid tal on üksnes luba pakkuda oma teenuseid nimetatud territooriumilt väljaspool asuvatele isikutele.

EÜ artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et kui spordikihlvedude ja loteriide valdkonnas on kehtestatud piirkondlik avalik-õiguslik monopol, mille eesmärk on ennetada hasartmängudega seotud liigsele kulutamisele õhutamist ja võidelda mängusõltuvuse vastu, ning kui siseriiklik kohus tuvastab samal ajal:

—	et muud liiki hasartmänge võivad käitada selleks luba omavad eraõiguslikud ettevõtjad, ja

—

et seoses muud liiki hasartmängudega, mis ei kuulu nimetatud monopoli alla ja mis lisaks sisaldavad endas suuremat võimalikku sõltuvusse sattumise ohtu kui monopolile kuuluvad mängud, teostavad pädevad ametivõimud pakkumise laienemise poliitikat, millega arendatakse või innustatakse mängudealast tegevust eelkõige sooviga maksimeerida mängimisest saadavat tulu,

võib nimetatud liikmesriigi kohus õiguspäraselt leida, et selline monopol ei ole sobiv, et tagada selle eesmärgi saavutamist, milleks see monopol kehtestati, aidates vähendada mängimisvõimalusi ja piirates selle valdkonna tegevusi ühtselt ja süstemaatiliselt.

Asjaolu, et monopolile allutatud hasartmängud ja muud liiki hasartmängud kuuluvad vastavalt piirkondlike ametiasutuste ja liitvabariigi ametiasutuste pädevusse, ei oma selles osas tähtsust.

EÜ artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigis on teatud liiki hasartmängude pakkumiseks kehtestatud eelneva haldusloa kord, saab see kord, mis teeb erandi nimetatud sättega tagatud teenuste osutamise vabadusest, vastata sellest sättest tulenevatele nõuetele üksnes tingimusel, et see põhineb objektiivsetel, mittediskrimineerivatel ja varem teada olevatel kriteeriumidel, nii et siseriiklike ametiasutuste kaalutlusõiguse teostamine oleks piiritletud ja seda ei saaks meelevaldselt kasutada. Lisaks sellele peab iga niisuguse isiku käsutuses, kelle suhtes sellisel erandil tuginevat piiravat meedet kohaldatakse, olema tõhus kohtulik õiguskaitsevahend.

EÜ artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et siseriiklikke õigusnorme, mis keelavad hasartmängude korraldamise ja vahendamise internetis eesmärgiga ennetada hasartmängudega seotud liigset kulutamist, võidelda mängusõltuvuse vastu ja kaitsta noorsugu, võib pidada selliste õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivaks, isegi kui selliste mängude pakkumine on lubatud traditsioonilisemate kanalite kaudu. Asjaolu, et sellise keeluga kaasneb niisugune üleminekumeede, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei muuda mainitud keeldu sobimatuks.

(1) ELT C 128, 24.05.2008.