1

Esindajate otsest ja üldist Euroopa Parlamenti valimist käsitleva akti (EÜT 1976, L 278, lk 5), mida on viimati muudetud ja ümber nummerdatud nõukogu 25. juuni 2002. aasta ja 23. septembri 2002. aasta otsusega 2002/772/EÜ (EÜT L 283, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 137; edaspidi „1976. aasta akt”), artiklid 6–8 ja 12 ning artikli 13 lõige 3 näevad ette:

„Artikkel 6

1.    Euroopa Parlamendi liikmed hääletavad üksikult ja isiklikult. Neid ei seo mingid juhised ning nad ei ole seotud mandaadiga.

2.    Euroopa Parlamendi liikmetel on sellised privileegid ja immuniteedid, mida kohaldatakse nende suhtes tulenevalt 8. aprilli 1965. aasta Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokollist.

Artikkel 7

1.    Euroopa Parlamendi liige ei või olla samal ajal:

2.    Alates Euroopa Parlamendi 2004. aasta valimistest ei või Euroopa Parlamendi liige olla riigi parlamendi liige.

Erandina sellest reeglist ja piiramata lõike 3 kohaldamist:

[…]

Artikkel 8

Kui käesoleva akti muudest sätetest ei tulene teisiti, reguleeritakse igas liikmesriigis valimismenetlust siseriiklike õigusnormidega.

Need siseriiklikud õigusnormid, milles võidakse vajaduse korral arvesse võtta liikmesriikide eripära, ei mõjuta üldiselt hääletussüsteemi võrdelisust.

[…]

Artikkel 12

Euroopa Parlament kontrollib esindajate volikirju. Selleks võtab ta teadmiseks liikmesriikide poolt ametlikult teatatud tulemused ja lahendab käesoleva akti sätetest tuleneda võivad vaidlused, välja arvatud need, mis tulenevad aktis osutatud siseriiklikest õigusnormidest.

Artikkel 13

[…]

3.    Kui mõne liikmesriigi õiguse kohaselt nähakse sõnaselgelt ette mõnelt Euroopa Parlamendi liikmelt volituste äravõtmine, lõpevad need volitused selle liikmesriigi õigusnormide kohaselt. Riigi pädevad võimuorganid teatavad sellest Euroopa Parlamendile.”

2

Euroopa Parlamendi kodukorra artikkel 3 ja artikli 4 lõiked 3 ja 4 on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 3

Volituste kontrollimine

1.    Euroopa Parlamendi valimiste järel palub president liikmesriikide pädevatel asutustel teatada parlamendile viivitamatult valitud liikmete nimed, et kõik liikmed saaksid parlamendis tööle asuda valimisjärgse esimese istungi algusest alates.

Ühtlasi juhib president nende asutuste tähelepanu […] 1976. aasta akti asjakohastele sätetele ja palub neil võtta vajalikud meetmed, et vältida kokkusobimatust Euroopa Parlamendi liikme ametiga.

2.    Iga liige, kelle valimisest on parlamendile teatatud, esitab enne parlamendis ametisse asumist kirjaliku deklaratsiooni selle kohta, et tal ei ole ühtki Euroopa Parlamendi liikme ametiga kokkusobimatut ametit […] 1976. aasta akti artikli 7 lõigete 1 või 2 tähenduses. Pärast üldvalimisi esitatakse see deklaratsioon võimalusel mitte hiljem kui kuus päeva enne parlamendi esimest istungit. Kuni parlamendiliikme volitusi pole kontrollitud või vaidluse kohta pole veel otsust vastu võetud ja tingimusel, et ta on eelnevalt eespool nimetatud deklaratsioonile alla kirjutanud, võtab parlamendiliige täievoliliselt parlamendi ja selle organite istungitest osa.

Kui avalikkusele kättesaadavate allikate abil tõestatavate asjaolude alusel on kindlaks tehtud, et liikmel on […] 1976. aasta akti artikli 7 lõigete 1 ja 2 tähenduses Euroopa Parlamendi liikmele sobimatu amet, kuulutab parlament presidendilt saadud teabe põhjal ametikoha vabaks.

3.    Vastutava komisjoni raporti alusel kontrollib parlament viivitamatult iga oma vastvalitud liikme volitusi ja võtab vastu otsuse tema mandaadi kehtivuse ning ka vaidluste kohta, mis võivad tekkida […] 1976. aasta akti sätete alusel, ent mitte selliste vaidluste kohta, mis tekivad siseriiklike valimisseaduste alusel.

4.    Vastutava komisjoni raport põhineb ametlikul teatisel, milles iga liikmesriik teeb teatavaks kõik valimiste tulemused, tuues ära valitud kandidaatide ja võimalike asendusliikmete nimed koos nende järjestusega vastavalt valimistulemustele.

Parlamendiliikme mandaadi kehtivust ei ole võimalik kinnitada, kuni parlamendiliige ei ole esitanud käesolevas artiklis ja käesoleva kodukorra I lisas nõutud kirjalikke deklaratsioone.

Parlament võib vaidluses mõne parlamendiliikme mandaadi üle võtta vastutava komisjoni raporti alusel vastu otsuse igal ajal.

5.    Kui parlamendiliikme nimetamine on tingitud samas nimekirjas olnud kandidaatide tagasiastumisest, siis tagab volituste kontrollimise eest vastutav komisjon, et sellised tagasiastumised oleksid kooskõlas […] 1976. aasta akti sätte ja mõttega ning käesoleva kodukorra artikli 4 lõikega 3.

6.    Vastutav komisjon tagab, et liikmesriikide või liidu ametiasutused saadaksid parlamendile viivitamatult igasuguse informatsiooni, mis võib mõjutada Euroopa Parlamendi liikme ülesannete täitmist või asendusliikmete järjestust, näidates ametisse nimetamise puhul ära otsuse jõustumise kuupäeva.

Kui liikmesriigi pädevad ametiasutused algatavad mõne parlamendiliikme vastu menetluse, mille tagajärjeks võib olla liikmemandaadi kaotamine, palub president hoida teda kursis menetluse käiguga. Ta suunab selle küsimuse edasi vastutavale komisjonile. Vastutava komisjoni ettepanekul võib parlament võtta selles küsimuses vastu oma seisukoha.

Artikkel 4

Parlamendiliikme ametiaeg

[…]

3.    Iga tagasiastuv parlamendiliige teatab presidendile oma tagasiastumisest ja näitab ära kuupäeva, mil ta tagasi astub; see peab toimuma hiljemalt kolme kuu jooksul pärast teatamist. Teade vormistatakse ametliku protokollina, mis koostatakse peasekretäri või tema esindaja juuresolekul, kes kirjutab koos asjaomase parlamendiliikmega sellele alla. Teade antakse viivitamatult üle vastutavale komisjonile, mis võtab selle küsimuse oma esimese dokumendi saamisele järgneva koosoleku päevakorda.

Kui vastutav komisjon leiab, et tagasiastumine ei ole kooskõlas […] 1976. aasta akti sätte ja mõttega, informeerib ta sellest parlamenti, et viimane saaks võtta vastu otsuse koha vabaks jäämise kohta.

Vastasel korral otsustatakse, et koht jääb vabaks tagasiastuva parlamendiliikme poolt ametlikus protokollis näidatud kuupäeval. Seda küsimust parlamendis ei hääletata.

[…]

4.    Kui liikmesriigi pädev asutus teavitab presidenti Euroopa Parlamendi liikme volituste lõppemisest selle liikmesriigi õigusnormide kohaselt […] 1976. aasta akti artikli 7 lõikes 3 nimetatud kokkusobimatuse tõttu või mandaadi kehtetuks tunnistamise tõttu nimetatud akti artikli 13 lõike 3 kohaselt, teavitab president parlamenti mandaadi lõppemisest liikmesriigi teatatud kuupäeval ja palub liikmesriigil vaba koht viivitamatult täita.

Kui mõni liikmesriigi või liidu pädev ametiasutus või asjaomane parlamendiliige teatab presidendile parlamendiliikme sellisesse ametisse nimetamisest või valimisest, mis on kokkusobimatu Euroopa Parlamendi liikme ametiga […] 1976. aasta akti artikli 7 lõigete 1 või 2 tähenduses, informeerib president sellest parlamenti, mis võtab seejärel vastu otsuse parlamendiliikme koha vabaks jäämise kohta.”

3

Vastavalt Euroopa Parlamendi kodukorra artiklile 9 ja I lisale on parlamendiliikmed kohustatud täpselt deklareerima oma töö ja muu tasustatud tegevuse.

4

Euroopa Parlamendi 28. septembri 2005. aasta otsuse 2005/684/EÜ, Euratom, millega võetakse vastu Euroopa Parlamendi liikmete põhimäärus (ELT L 262, lk 1; edaspidi „parlamendiliikmete põhimäärus”), artiklid 2 ja 30 sätestavad:

„Artikkel 2

1.    Parlamendiliikmed on vabad ja sõltumatud.

2.    Kokkulepped seoses mandaadist loobumisega enne ametiaja lõppu või selle lõppedes on kehtetud.

[…]

Artikkel 30

Käesolev põhimäärus jõustub 2009. aastal algava Euroopa Parlamendi ametiaja esimesel päeval.”

5

Parlamendiliikmete põhimääruse põhjendus 4 on sõnastatud järgmiselt:

„Artiklis 2 kaitstava parlamendiliikmete vabaduse ja sõltumatuse tarvis on samuti vajalikud asjakohased eeskirjad, mida aga aluslepingute tekstides kusagil ei nimetata. Avaldusi, millega parlamendiliikmed kohustuvad mandaadist teatud ajahetkel loobuma või blankoavaldusi mandaadist loobumise kohta, mida erakond saab kasutada vastavalt oma äranägemisele, tuleks käsitleda parlamendiliikme vabaduse ja sõltumatusega mitteühildatavana ning seega ei tohiks need olla õiguslikult siduvad.”

6

Euroopa Parlamendi liikmete valimistel, mis toimusid 12. ja 13. juunil 2004, kandideeris hageja Beniamino Donnici ühisnimekirjas „Società Civile – Di Pietro Occhetto” Lõuna-Itaalia valimisringkonnas. Nimekiri sai kaks mandaati – esimese selles valimisringkonnas ja teise Loode-Itaalia valimisringkonnas. A. Di Pietro, kes sai mõlemas valimisringkonnas enim hääli, otsustas Lõuna-Itaalia valimisringkonna kasuks.

7

A. Occhetto oli valimisnimekirjas teisel kohal, võttes arvesse mõlemas valimisringkonnas saadud häälte arvu, ning edestas hagejat Lõuna-Itaalia valimisringkonnas ja G. Chiesat Loode-Itaalia valimisringkonnas. Kuna A. Di Pietro valis Lõuna-Itaalia valimisringkonna mandaadi, oleks A. Occhetto pidanud kuulutatama valituks Loode-Itaalia valimisringkonnas. A. Occhetto, kes tol ajal oli Itaalia senati liige, loobus siiski kirjaliku avaldusega, mille ta allkirjastas 6. juulil 2004 notari juuresolekul ja mis saabus 7. juulil 2004 Ufficio elettorale nazionale per il Parlamento europeo presso la Corte di cassazione’sse (Euroopa Parlamendi valimisteks Corte di cassazione juurde moodustatud riiklik valimiskomisjon, edaspidi „Itaalia valimiskomisjon”), „pöördumatult” Euroopa Parlamendi liikme mandaadist kummaski valimisringkonnas.

8

Pärast loobumist edastas Itaalia valimiskomisjon 12. novembril 2004 parlamendile Euroopa Parlamendi valimiste ametlikud tulemused koos valituks osutunud kandidaatide ja nende asendusliikmete nimekirjaga. Itaalia valimiskomisjon kuulutas G. Chiesa valituks Loode-Itaalia valimisringkonnas ja A. Di Pietro Lõuna-Itaalia valimisringkonnas, mistõttu hageja oli viimati mainitud valimisringkonnas esimene valimata jäänud kandidaat.

9

Itaalia seadusandliku võimu valimistel 9. ja 10. aprillil 2006 valiti A. Di Pietro Itaalia parlamendi saadikuks ning ta otsustas siseriikliku mandaadi kasuks alates 28. aprillist 2006. Kuna parlamendiliige ei või vastavalt 1976. aasta akti artikli 7 lõikele 2 seda ülesannet täita, tõdes parlament 27. aprillil 2006, et alates järgmisest päevast on kõnealune koht vaba, ning teavitas sellest Itaalia Vabariiki.

10

Itaalia valimiskomisjonile 27. aprillil 2006 saadetud avalduses võttis A. Occhetto oma 7. juuli 2004. aasta loobumise tagasi, väljendades „tahet olla [Lõuna-Itaalia] valimisringkonna esimese valimata jäänud kandidaadina A. [Di] Pietro mantlipärija, mistõttu tuleb mis tahes varem tehtud teistsugune tahteavaldus lugeda kehtetuks, mõjutuks ja igal juhul tagasi võetuks […] ning igal juhul tuleb arvesse võtta kandidaatide valituks kuulutamise päeval väljendatud tahet”.

11

Selle avalduse alusel kuulutas Itaalia valimiskomisjon 8. mail 2006 A. Occhetto parlamendiliikmena valituks.

12

Tribunale amministrativo regionale del Lazio (Lazio piirkondlik halduskohus, Itaalia) jättis 21. juuli 2006. aasta otsusega kaebuse, mille hageja esitas kõnealuse valituks kuulutamise tühistamiseks, põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Tribunale amministrativo regionale del Lazio leidis sisuliselt, et A. Occhetto 7. juuli 2004. aasta loobumine, mis puudutas kandidaatide valituks kuulutamist, ei ole käsitletav loobumisena kohast valimistejärgses järjestuses. Ta põhjendas oma otsust, rõhutades, et rahva tahte austamine sunnib valimistulemusi pidama vääramatuteks ja muutmatuteks, et selline loobumine ei mõjuta võimalike asendamisaktide vastuvõtmist õigustatud isikute ülesannete kokkusobimatuse, mandaadi kehtetuks tunnistamise, valimiskõlbmatuse või ametisse nimetamisest või mandaadist loobumise korral ning et järelikult on valituks osutumisest loobunud kandidaadil õigus juhul, kui on täidetud asendamise tingimused, oma loobumisotsus tagasi võtta, et asuda asendamise teel täidetavale kohale.

13

Hageja vaidlustas ka parlamendis selle, et A. Occhetto nimetati A. Di Pietro asemel Euroopa Parlamendi liikmeks. Parlamendi õiguskomisjon vaatas vaide läbi oma 21. juuni 2006. aasta koosolekul. Olles tuvastanud, et vastavalt 1976. aasta akti artiklile 12 ei ole vaie vastuvõetav, kuna see tugineb Itaalia valimisseadusele, tegi õiguskomisjon ühehäälselt parlamendile ettepaneku kinnitada A. Occhetto mandaadi kehtivust alates 8. maist 2006. Parlament kinnitas A. Occhetto mandaadi 3. juulil 2006.

14

6. detsembri 2006. aasta lõpliku otsusega, millel on seadusjõud, rahuldas Consiglio di Stato (riiginõukogu) hageja poolt Tribunale amministrativo regionale del Lazio eespool viidatud otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse, tegi uue otsuse ja tühistas A. Occhetto parlamendiliikmena valituks kuulutamise, mille Itaalia valimiskomisjon oli 8. mail 2006 läbi viinud. Consiglio di Stato leidis esiteks, et valituks osutumisest loobumise ja järjekohast loobumise eristamine on ebaloogiline, kuna valituks osutumine on järjekoha omamise tagajärg ning valituks osutumisest loobumine tähendab, et asjaomane isik ei ole enam järjestuses koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega. Consiglio di Stato leidis teiseks, et vastuoluline on väide, et valituks osutumisest loobumisel puudub mõju asendamisele ja et Euroopa Parlamendi liikme mandaadist loobuval kandidaadil on asendamise korral õigus loobumine tagasi võtta. Kolmandaks leidis Consiglio di Stato, et valituks osutumisest loobumine on pöördumatu, kui pädev organ või valimiskomisjon, kellele loobumine esitati, on selle teadmiseks võtnud, mille tagajärjel on muudetud valimiskomisjoni koostatud algset järjestust.

15

Itaalia valimiskomisjon võttis 29. märtsil 2007 Consiglio di Stato eespool viidatud otsuse teadmiseks ja kuulutas hageja parlamendiliikmena valituks Lõuna-Itaalia valimisringkonnas ning tunnistas ühtlasi A. Occhetto mandaadi kehtetuks.

16

Valituks kuulutamisest teavitati parlamenti, kes tegi selle kohta 23. aprilli 2007. aasta istungi protokolli märke järgmises sõnastuses:

„Itaalia pädevad ametivõimud teatasid, et [A. Occhetto] valituks kuulutamine tühistati ja et seetõttu vabaks jäänud koht anti [hagejale]. Parlament võtab need otsused teadmiseks alates 29.3.2007.

[…]

Vastavalt [Euroopa Parlamendi kodukorra] artikli 3 lõikele 2, kuni [hageja] volitusi ei ole kontrollitud või vaidluse kohta pole veel otsust vastu võetud ja tingimusel, et [ta] on eelnevalt alla kirjutanud deklaratsioonile selle kohta, et [tal] ei ole ühtki Euroopa Parlamendi liikme ametiga kokkusobimatut ametit, võtab […] [hageja] täievoliliselt parlamendi ja selle organite istungitest osa.”

17

Vahepeal esitas A. Occhetto 5. aprilli 2007. aasta kirjas, mida ta täiendas 14. aprilli 2007. aasta märkusega, vaide ja palus parlamendil tema mandaati kinnitada ning jätta hageja mandaat kinnitamata. Parlament tunnistas 24. mai 2007. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”), mille ta võttis vastu õiguskomisjoni 22. mai 2007. aasta raporti (A6-0198/2007) alusel, hageja – kelle valituks osutumisest olid liikmesriigi pädevad ametivõimud teatanud – parlamendisaadiku mandaadi kehtetuks ja kinnitas A. Occhetto mandaati. Parlament tegi ka oma presidendile ülesandeks edastada see otsus liikmesriigi pädevale ametivõimule ning hagejale ja A. Occhettole.

18

Hageja esitas EÜ artikli 230 neljanda lõigu alusel vaidlustatud otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis registreeriti Esimese Astme Kohtu kantseleis 22. juunil 2007.

19

Hageja esitas Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 104 ja EÜ artikli 242 alusel samal päeval Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendina taotluse ajutiste meetmete kohaldamiseks, paludes vaidlustatud otsuse täitmise peatada ja mõista käesoleva menetlusega kaasnevad kohtukulud välja parlamendilt või lahendada see küsimus edaspidi.

20

Parlament palus 8. juulil 2007 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud kirjalikes märkustes esimese võimalusena ajutiste meetmete kohaldamise taotluse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta, teise võimalusena taotluse põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta ning lõpuks mõista kohtukulud välja hagejalt.

21

A. Occhetto palus 5. juulil 2007 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud avalduses luba astuda käesolevasse menetlusse parlamendi nõuete toetuseks.

22

Põhimenetluse pooled esitasid oma märkused selle taotluse kohta neile selleks antud tähtaja jooksul.

23

Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik lubas 13. juuli 2007. aasta määrusega A. Occhettol menetlusse astuda ja palus tal oma seisukohad esitada.

24

Menetlusse astuja seisukohtades, mis saabusid Esimese Astme Kohtu kantseleisse 29. juulil 2007, palus A. Occhetto ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata jätta ja mõista kohtukulud välja hagejalt või lahendada see küsimus edaspidi.

25

Itaalia Vabariik palus 2. augustil 2007 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud avalduses luba astuda käesolevasse menetlusse hageja nõuete toetuseks. Itaalia Vabariigil paluti märkused esitada kohtuistungil, kuna otsus tema lubamise kohta menetlusse astuda otsustati teha edaspidi.

26

Poolte suulised seletused kuulati ära 12. septembril 2007 toimunud kohtuistungil.

27

Kohtuistungil paluti pooltel esitada suuliselt oma märkused Itaalia Vabariigi menetlusse astumise avalduse kohta. Pooled ei esitanud selle kohta vastuväiteid. Neil asjaoludel ja võttes arvesse Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 esimest lõiku, mida kohaldatakse Esimese Astme Kohtu suhtes vastavalt põhikirja artikli 53 esimesele lõigule, lubas ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik Itaalia Vabariigil menetlusse astuda ning tegi selle kohta märke kohtuistungi protokolli.

28

Itaalia Vabariik palus kohtuistungil esitatud suulistes märkustes ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldada.

29

Kohtuistungil otsustas ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik võtta kohtuasja toimikusse esiteks parlamendi 23. aprilli 2007. aasta istungi protokolli väljavõtte, mis kajastab protokolli punkti 10, ja teiseks parlamendis tegutseva volituste kontrollimise komisjoni 7. jaanuari 1983. aasta aruande koopia. Pooled ei esitanud selle kohta vastuväiteid.

30

Vastavalt esiteks EÜ artiklitele 242 ja 243 nende koostoimes ja teiseks EÜ artikli 225 lõikele 1 võib Esimese Astme Kohus, kui tema arvates asjaolud seda nõuavad, teha vaidlustatud õigusakti kohaldamise peatamise määruse või vajalikke ajutisi meetmeid ette kirjutada. Selles suhtes võtab ta arvesse kodukorra artikli 104 lõikes 2 ette nähtud tingimusi, nii nagu neid kohtupraktikas on täpsustatud.

31

Seega võib ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik täitmise peatada või ajutisi meetmeid kohaldada, kui see näib faktiliste ja õiguslike asjaolude pinnalt esmapilgul õigustatud olevat (fumus boni iuris) ja tegemist on kiireloomulise olukorraga selles mõttes, et hageja huvidele tekkida võiva olulise ja korvamatu kahju vältimiseks on vaja, et meetmed võetaks ja nende mõju avalduks enne otsuse tegemist põhimenetluses. Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik kaalub vajadusel ka asjas esinevaid huve (Euroopa Kohtu presidendi 25. juuli 2000. aasta määrus kohtuasjas C-377/98 R: Madalmaad vs. parlament ja nõukogu, EKL 2000, lk I-6229, punkt 41, ja 23. veebruari 2001. aasta määrus kohtuasjas C-445/00 R: Austria vs. nõukogu, EKL 2001, lk I-1461, punkt 73; Esimese Astme Kohtu presidendi 16. veebruari 2007. aasta määrus kohtuasjas T-310/06 R: Ungari vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 19).

32

Parlament väidab, et käesolev taotlus on vastuvõetamatu. Parlamendi sõnul sisaldab vaidlustatud otsus ainult ühte punkti, mis on täidetav, st parlamendi presidendile antud juhist edastada see otsus asjassepuutuvatele organitele ja isikutele. Hageja osas ei ole vaidlustatud otsuse koormava sisuga resolutiivosa võimalik täita, kuna see piirdub üksnes tema mandaadi kehtetuks tunnistamisega. Vaidlustatud otsuse täitmise peatamine ei saa otsust muuta soodustavaks aktiks, st hageja mandaati kinnitavaks otsuseks. Kohtupraktika kohaselt ei saa täitmise peatamise taotlust esitada koormava haldusotsuse suhtes, kuna sellise peatamise tagajärjel ei tohi hageja olukord muutuda (Euroopa Kohtu presidendi 21. veebruari 2002. aasta määrus liidetud kohtuasjades C-486/01 P-R ja C-488/01 P-R: Front national ja Martinez vs. parlament, EKL 2002, lk I-1843, punkt 73; Esimese Astme Kohtu presidendi 12. mai 2006. aasta määrus kohtuasjas T-42/06 R: Gollnisch vs. parlament, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 30) ja seetõttu ei oleks peatamisel hageja jaoks mingit praktilist väärtust (Esimese Astme Kohtu presidendi 2. juuli 2004. aasta määrus kohtuasjas T-76/04 R: Bactria vs. komisjon, EKL 2004, lk II-2025, punkt 52, ja eespool viidatud määrus Gollnisch vs. parlament, punktid 36 ja 37).

33

Kohus on korduvalt leidnud, et üldjuhul ei ole koormava haldusotsuse täitmise peatamist võimalik taotleda, kuna sellisel peatamisel ei saa olla hageja olukorda muutvat mõju (Euroopa Kohtu presidendi 30. aprilli 1997. aasta määrus kohtuasjas C-89/97 P(R): Moccia Irme vs. komisjon, EKL 1997, lk I-2327, punkt 45, ja eespool punktis 32 viidatud määrus Front national ja Martinez vs. parlament, punkt 73; Esimese Astme Kohtu presidendi 11. juuli 2002. aasta määrus liidetud kohtuasjades T-107/01 R ja T-175/01 R: Lormines vs. komisjon, EKL 2002, lk II-3193, punkt 48; 16. jaanuari 2004. aasta määrus kohtuasjas T-369/03 R: Arizona Chemical jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II-205, punkt 62, ja eespool punktis 32 viidatud määrus Gollnisch vs. parlament, punkt 30).

34

Selles kontekstis on koormav otsus selline otsus, millega keeldutakse taotletava meetme võtmisest (vt selle kohta eespool punktis 33 viidatud määrus Lormines vs. komisjon, punkt 48).

35

Käesolevas asjas ei näi vaidlustatud otsuse koormavaks aktiks kvalifitseerimine parlamendi poolt õige. Kõnealuse otsusega kontrollitakse hageja volitusi parlamendiliikmena ning selle kontrolli tulemusena tunnistatakse tema mandaat kehtetuks. Samal ajal kinnitatakse vaidlustatud otsusega A. Occhetto mandaadi kehtivust, lõpetades seeläbi ajutise soodsa olukorra, milles hageja vastavalt Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 3 lõikele 2 oli alates 29. märtsist 2007.

36

Nagu parlament ise tunnistab (vt tagapool punkt 99), toob vaidlustatud otsuse täitmise peatamine kaasa hageja õigusliku olukorra muutumise, kuna selle tulemusena säilitatakse eespool mainitud ajutine soodne olukord, milles hageja võtab täievoliliselt parlamendi ja selle organite istungitest osa. Neil asjaoludel ja vastupidi parlamendi väidetele ei saa vaidlustatud otsust hageja osas kvalifitseerida koormavaks aktiks eespool punktis 33 viidatud kohtupraktika tähenduses.

37

Sellest tulenevalt on hagejal õiguslikult piisavalt põhjendatud huvi täitmise peatamiseks, mida ta taotleb, ning seetõttu tuleb käesolev taotlus tunnistada vastuvõetavaks.

38

Hageja märgib, et oma hagis põhimenetluses esitab ta seoses vaidlustatud otsuse tühistamisega kaks väidet. Esiteks väidab ta sisuliselt, et parlament on vaidlustatud otsust vastu võttes eiranud norme ja põhimõtteid, mis reguleerivad tema pädevust parlamendiliikmete volituste kontrollimise valdkonnas. Teise väitega seab hageja kahtluse alla vaidlustatud otsuse põhjenduste adekvaatsuse.

39

Selleks, et teha kindlaks, kas fumus boni iuris’e tingimus on käesolevas asjas täidetud, tuleb kõigepealt uurida, kas õigusväited, mis hageja esitas põhimenetluse hagi toetuseks, näivad esmapilgul põhjendatud, ning kontrollida, kas vähemalt üks neist on nii tõsiseltvõetav, et seda ei saa käesolevas ajutiste meetmete kohaldamise menetluses tähelepanuta jätta (vt selle kohta Euroopa Kohtu presidendi 19. juuli 1995. aasta määrus kohtuasjas C-149/95 P(R): komisjon vs. Atlantic Container Line jt, EKL 1995, lk I-2165, punkt 26; Esimese Astme Kohtu presidendi 30. juuni 1999. aasta määrus kohtuasjas T-13/99 R: Pfizer Animal Health vs. nõukogu, EKL 1999, lk II-1961, punkt 132, ja Esimese Astme Kohtu ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku 28. septembri 2007. aasta määrus kohtuasjas T-257/07 R: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 2007, lk II-4153, punkt 59).

40

Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik leiab, et kõigepealt tuleb uurida, kas hageja esimese väite raames esitatud argumendid näivad esmapilgul põhjendatud.

41

Hageja, keda toetab Itaalia Vabariik, väidab, et parlamendiliikmete mandaate käsitlevad siseriiklikud õigusaktid kuuluvad vastavalt EÜ artikli 190 lõikele 4 ja 1976. aasta akti artiklile 8 liikmesriikide pädevusse ja need võetakse vastu kõnealuste riikide siseses õiguskorras ette nähtud õigusnormide, menetluse ja tagatiste kohaselt. Volituste kontrollimise valdkonnas peab parlament vastavalt 1976. aasta akti artiklile 12 piirduma liikmesriigi tasandil tehtud otsuste teadmiseks võtmisega ja ta ei tohi seada kahtluse alla valimistulemuste väljakuulutamist ega valituks osutunud kandidaadile mandaadi omistamist, kuna need kujutavad endast liikmesriigi ametivõimude õiguste väljendust, kusjuures need õigused on kõnealustele ametivõimudele antud ühenduse õiguse sätetega. Liikmesriigi õiguses ette nähtud menetluse järgimise kontrollimine, liikmesriigi õigusnormide – eelkõige nende, mis reguleerivad valituks osutumisest loobumist – kehtivus ning asjassepuutuvate isikute põhiõiguste austamine kuuluvad üksnes liikmesriigi pädevate kohtute pädevusse või Euroopa Inimõiguste Kohtu pädevusse, kui tema poole on pöördutud, kuid mitte parlamendi pädevusse.

42

Eelnevaid kaalutlusi toetavad kohtupraktika (Esimese Astme Kohtu 10. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas T-353/00: Le Pen vs. parlament, EKL 2003, lk II-1729, punktid 92 ja 93, ja Euroopa Kohtu 7. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-208/03 P: Le Pen vs. parlament, EKL 2005, lk I-6051, punkt 51), milles on kinnitatud „parlamendi volituste täielikku puudumist siseriiklike normide kohaldamisest tuleneva koha vabaksjäämise korral”, ja parlamendi enda praktika, mis nähtub nii parlamendi 3. juuli 2006. aasta otsusest, millega jäeti hageja vaie vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kui ka parlamendi õiguskomisjoni 26. novembri 2004. aasta raportist (A6-0043/2004) volituste kontrollimise kohta. Kõnealuses aruandes tehti vahet 1976. aasta akti konkreetseid sätteid puudutavate vaiete ja liikmesriigi õigust puudutavate vaiete vahel, mis jäetakse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

43

Lisaks peab hageja asjakohatuteks muid sätteid, millele parlamendi õiguskomisjon viitas oma 22. mai 2007. aasta raportis (A6-0198/2007) hageja volituste kontrollimise kohta, st täpsemalt Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 3 lõiget 5, mis viitab artikli 4 lõikele 3.

44

Esiteks on käesolevas asjas küsimus vastvalitud liikme volituste kontrollimises 1976. aasta akti artikli 12 tähenduses, mitte vabas kohas, mille suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 4 lõiget 3. Igal juhul eristatakse 1976. aasta aktis selgelt tagasiastumisest tulenevaid vabu kohti, mida viimati nimetatud säte ainsana käsitleb, ja liikmesriigi õiguskorras reguleeritud mandaadi kehtetuks tunnistamise aluseid, mida parlament peab kõnealuse akti artikli 13 kohaselt üksnes teadmiseks võtma. Käesoleval juhul on A. Occhetto koha vabaksjäämine ja A. Occhetto asendamine hagejaga otsene tagajärg, mis tulenes Itaalia valimiskomisjoni 29. märtsi 2007. aasta teatest, millega viimane teavitas parlamenti A. Occhetto A. Di Pietro asendajana valituks kuulutamise lõplikust tühistamisest ning hageja Lõuna-Itaalia valimisringkonnas parlamendiliikmena valituks kuulutamisest. Sel põhjusel oleks parlament pidanud järgima liikmesriigi tasandil võetud otsuseid, kontrollimata, kas A. Occhetto loobumine on kooskõlas 1976. aasta aktiga või Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 4 lõikes 3 sisalduvate vorminõuetega.

45

Teiseks ei saa Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 3 lõikes 5 sisalduvat viidet 1976. aasta akti „sättele ja mõttele” tõlgendada nii, et see võimaldab parlamendil liikmesriikide ametivõimude otsuseid läbi vaadata, kuna 1976. aasta akti artikkel 12 sätestab selgelt, et parlament „võtab teadmiseks” liikmesriigi ametivõimude poolt ametlikult teatatud tulemused. Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 3 lõike 5 vastupidine tõlgendamine tooks vältimatult kaasa selle sätte õigusvastasuse, kuna see kehtestaks 1976. aasta akti sätetega vastuolus oleva erandi.

46

Isegi kui Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 3 lõiget 5 tõlgendada koostoimes 1976. aasta akti artikliga 6, ei saa parlament sellele tugineda liikmesriigi pädeva ametivõimu poolt välja kuulutatud valimistulemuste kahtluse alla seadmiseks. Esiteks käsitleb 1976. aasta akti artikkel 6 üksnes õiguspäraselt valitud parlamendiliikmete ülesannete täitmist ning seda ei kohaldata parlamendiliikme valimisele, mis kujutab endast sellele eelnevat küsimust. Teiseks ei võimalda kõnealune säte mingil juhul tuvastada kandidaatide toimingute või otsuste kehtetust, sealhulgas poliitilise iseloomuga kokkulepete raames, näiteks kandidaadi lõpliku tagasiastumise korral, mis toob kaasa parlamendiliikme mandaadist loobumise. Seda kinnitavad parlamendi resolutsioon parlamendiliikmete mandaatide kehtivust puudutavate vaidluste kohta seoses „tourniquet-süsteemiga” (EÜT 1983, C 68, lk 31) ja volituste kontrollimise komisjoni 7. jaanuari 1983. aasta teine raport, mida kõnealuses resolutsioonis mainitakse. Parlamendiliikmete põhimääruse artikli 2 näol on vastupidi vaidlustatud otsuses märgitule tegemist täiesti uue sättega, nagu nähtub põhimääruse põhjendusest 4, ja igal juhul ei ole see säte käesolevas asjas kohaldatav.

47

Lõpuks leiab hageja, et vaidlustatud otsus rikub kohtuotsuse seadusjõu põhimõtet, kuna sellega võetakse mõju Consiglio di Stato otsuselt, mis on seadusjõu omandanud. Hageja tugineb selles küsimuses Euroopa Kohtu 30. novembri 2003. aasta otsusele kohtuasjas C-224/01: Köbler (EKL 2003, lk I-10239, punktid 38 ja 39), mis tema sõnul välistab igasuguse võimaluse kohtuotsuse seadusjõudu kõrvaldada, ning seda isegi ühenduse õiguse rikkumise korral, jättes üksnes võimaluse nõuda teatavatel tingimustel liikmesriigi kohtus riigilt võimaliku kahju hüvitamist.

48

Parlament märgib esiteks, et pädevus, mis talle on antud 1976. aasta akti artikli 12 esimese lausega, kujutab endast selle sätte keskset osa. Parlamendi õigus kontrollida oma liikmete volitusi tähendab kontrollimist, kas liikmesriigi ametivõimude poolt liikmesriigi valimisseaduse alusel edastatud nimetamise akt järgib 1976. aasta akti põhimõtteid. Selline on kõnealuse menetluse mõte, nagu nähtub parlamendi kodukorra-, volituste kontrollimise ja immuniteetide komisjoni raportist Euroopa Parlamendi kodukorra artiklite 7 ja 8 muutmise kohta, mis puudutavad volituste kontrollimist ja parlamendiliikme ametiaega (A3-0166/94) ja mis vastavad praegu kehtiva Euroopa Parlamendi kodukorra artiklitele 3 ja 4.

49

Järelikult, kui parlament tuvastab – nagu käesolevas asjas –, et parlamendiliikme määramine liikmesriigi pädeva ametivõimu poolt on vastuolus ühenduse õigusega, ei saa ta selle mandaadi kehtivust kinnitada, isegi mitte juhul, kui asjaomase liikmesriigi kõrgeim kohus võttis kõnealuse siseriikliku akti lõplikult vastu. Sellises olukorras on parlamendil õigus kontrollida ühenduse eespool mainitud põhimõtete ja õigusnormide järgimist, et tagada ühenduse õiguse ülimuslikkus, muutes ühenduse õigusega vastuolus olevad siseriiklikud õigusaktid kohaldamatuks. Parlament ei tohi sellisel juhul piirduda komisjoni tähelepanu juhtimisega 1976. aasta akti võimalikule rikkumisele, kuna see tähendaks, et parlamendil oleks kohustus teha 1976. aasta aktiga vastuolus olev volituste kontrollimise otsus, st käesolevas asjas hageja mandaadi kinnitamise otsus, mis rikuks kõnealuse akti artiklit 6.

50

Teiseks väidab parlament, et vaidlustatud otsus on kooskõlas 1976. aasta akti artikliga 6. Parlamendi sõnul võimaldab Itaalias kehtiv Euroopa Parlamendi liikmete valimise süsteem kandidatuuri ülesseadmist mitmes valimisringkonnas. Selline võimalus võib tekitada kandidaatidel huvi sõlmida kokkuleppeid tulevase parlamendiliikme mandaadi kohta, mis pärast valimisi võidakse saada. Sellised kokkulepped mitte ainult ei eira rahva poolt valimistel väljendatud tahet, vaid piiravad ka parlamendiliikme ülesannete täitmist valituks osutunud kandidaatide poolt. Parlamendi kohustus on teostada järelevalvet ühenduse õiguse järgimise üle ja välistada võimalike rikkumiste mõju parlamendi õigusaktidele.

51

Käesoleval juhul tuvastas parlament 1976. aasta akti artikli 6 rikkumise Itaalia ametivõimude poolt. Parlamendiliikme ülesannete täitmise kohta sõlmitud kokkulepete igasuguse õigusliku väärtuse tunnustamine on vastuolus parlamendiliikme vaba mandaadi põhimõttega, mis on selles artiklis sätestatud. Seega leidis Tribunale amministrativo regionale del Lazio oma otsuses õigesti, et A. Occhetto loobumine ei saanud tema kandidatuuri kunagi mõjutada. Samas Consiglio di Stato vastupidine otsus eiras vaba mandaadi põhimõtte ulatust.

52

Kolmandaks leiab parlament, et Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 3 lõige 5 on hageja volituste kontrollimise seisukohast asjakohane säte, kuna tema määramine parlamendiliikmeks tuleneb asjaolust, et Itaalia pädevad ametivõimud pidasid A. Occhetto poolt 7. juulil 2004 väljendatud loobumist kehtivaks. Alates hetkest, mil parlament on kinnitanud parlamendiliikme mandaadi kehtivust, nagu A. Occhetto puhul juulis 2006, on tal juhul, kui liikmesriigi ametivõimud tunnistavad selle parlamendiliikme mandaadi kehtetuks, kohustus kontrollida, kas selline kehtetuks tunnistamine järgib 1976. aasta aktis kehtestatud põhimõtteid. Vastupidi hageja väidetele ei ole tegemist parlamendiliikme mandaadi kehtetuks tunnistamisega, mis toimub liikmesriigi õiguse alusel ja mille parlament peaks üksnes teadmiseks võtma. Kui tegemist oleks sellise olukorraga, ei oleks parlamendi 3. juuli 2006. aasta otsusel A. Occhetto mandaadi kehtivuse kohta õiguslikku väärtust. Sellises olukorras võtaks parlamendi pädevuse niisugune piiramine igasuguse kasuliku mõju 1976. aasta akti artikliga 12 sõnaselgelt parlamendile antud kontrollipädevuselt ja oleks ilmselgelt vastuolus ühenduse õiguse tõlgendamise eeskirjadega. Sel põhjusel tuleks hageja poolt Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 3 lõike 5 suhtes esitatud õigusvastasuse väide tagasi lükata, kuna kõnealune säte on kooskõlas 1976. aasta akti artiklitega 6 ja 12.

53

Parlamendi resolutsioon parlamendiliikmete mandaatide kehtivust puudutavate vaidluste kohta seoses „tourniquet-süsteemiga” (vt eespool punkt 46) ei sea kahtluse alla eeltoodud kaalutlusi, kuna parlament on selles resolutsioonis väljendanud ka seisukohta, mis kinnitab 1976. aasta akti artiklis 6 kehtestatud vaba mandaadi põhimõtte järgimist. Vaidlustatud otsuses ei rikkunud parlament ka kohtuotsuse seadusjõu põhimõtet, kuna otsuse põhjenduses O mainis ta, et Consiglio di Stato otsusel on seadusjõud.

54

Viimaks leiab parlament, et ta tugines vaidlustatud otsuses õigesti parlamendiliikmete põhimäärusele. Põhimäärus on õigusakt, mille ühenduse seadusandja on pärast 2005. aastat vastu võtnud, kuigi see jõustub alles 2009. aastal. 1976. aasta akti artikli 6 tõlgendamisel tuleb seega arvesse võtta ühenduse seadusandja poolt juba väljendatud arvamust. Lisaks on liikmesriikidel kohustus mitte vastu võtta siseriiklikke õigusnorme, mis on vastuolus juba vastu võetud ühenduse õiguse sättega, isegi kui see säte ei ole veel jõustunud.

55

A. Occhetto kinnitab, et tema valituks osutumisest loobumine, mille ta esitas Itaalia valimiskomisjonile 7. juulil 2004 (vt eespool punkt 7), tulenes valimiskokkuleppest, mis käsitles Euroopa Parlamendi valimistel ühisnimekirja „Società Civile – Di Pietro Occhetto” poolt saadud mandaatide jaotust ja mille sõlmisid selle nimekirja moodustanud kahe erakonna juhid, st tema ise ja A. Di Pietro. See nähtub muu hulgas ka ütlustest, mis hageja ja A. Di Pietro andsid kahju hüvitamise nõude raames, mille nad esitasid A. Occhetto vastu Tribunale civile di Romale (Rooma tsiviilkohus) ja millega nad taotlevad selle kahju hüvitamist, mis neile tekkis seetõttu, et A. Occhetto võttis oma parlamendiliikmeks nimetamisest loobumise tagasi. A. Occhetto esitas samas menetluses vastuhagi, milles palus tuvastada, et tema loobumine, mis tuleneb tema sõnul ebaseaduslikust ning seega tühisest kokkuleppest, on tühine.

56

A. Occhetto täpsustab, et kõnealust kokkulepet täites allkirjastas ta 6. juulil 2004 notari juuresolekul neli loobumist parlamendiliikmeks nimetamisest, sh loobumise, mille ta järgmisel päeval esitas Itaalia pädevatele ametivõimudele. Need dokumendid võimaldasid A. Di Pietrol, kes osutus valituks mõlemas asjaomases valimisringkonnas, saada oma valikuõiguse tagajärgede „peremeheks” ja nende üle „otsustajaks”, kontrollides kõnealuse ühisnimekirja teise mandaadi jagamist.

57

A. Occhetto sõnul on kõnealune kokkulepe, mille eesmärk on muuta kandidaatide järjestust asjaomases nimekirjas, nii nagu see tuleneb valijate häältest, ebaseaduslik ja tühine. Sellest lähtuvalt on tühine ka igasugune loobumine, mis on tehtud seda kokkulepet täites. Lisaks on selline loobumine vastuolus 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) lisaprotokolli artikliga 3, mille kohaselt on lepinguosalised kohustatud läbi viima vabu valimisi „tingimustel, mis tagavad rahva vaba tahteavalduse seadusandja valimisel”, ning 1976. aasta akti artikliga 4. Pealegi rikub niisugune loobumine mitte ainult A. Occhetto „passiivset valimisõigust”, vaid ka tema poolt hääletanud valijate „aktiivset valimisõigust”.

58

A. Occhetto märgib, et argumenti, mis puudutab ebaseaduslikust kokkuleppest tuleneva loobumise täielikku tühisust, ei esitatud Itaalia halduskohtutes, kuna need kohtud ei saa seda küsimust arutada. Itaalia kohtusüsteemis on pädevus jagatud halduskohtute ja üldkohtute vahel ning kuna Consiglio di Stato on halduskohus, ei saa ta menetleda A. Occhetto valituks osutumisest loobumise tühisuse küsimust, mis kuulub Itaalia tsiviilkohtute pädevusse.

59

Järelikult toimis parlament õigesti, kui ta võttis vaidlustatud otsuse vastu, teostades oma pädevust, mis talle on antud 1976. aasta akti ja Euroopa Parlamendi kodukorraga. Parlamendi kohustus ongi lõpuks tagada, et liikmesriikide menetlused on kooskõlas konstitutsioonilise demokraatia aluspõhimõtetega.

60

Selles suhtes nähtub 1976. aasta akti ja EIÕK-i sätetest, et kandidaatide järjestamine saadud häälte arvu järgi on puutumatu ja seda ei saa muuta eraõiguslike tahteavaldustega. Ainus hetk, mil valimisküsimustes pädevad ametivõimud võivad esimesel järjekohal oleva kandidaadi võimalikku loobumist arvesse võtta, on kandidaatide valituks kuulutamise menetluse alustamise hetk, kuna asjaomasel kandidaadil on õigus varasem loobumine tagasi võtta või vajadusel seda kasvõi vaikivalt kinnitada. Kui eitada kandidaadil sellise õiguse olemasolu, nagu seda teeb Consiglio di Stato oma otsuses (vt eespool punkt 14), tähendab see, et loobumist ei ole võimalik tagasi võtta isegi juhul, kui see tuleneb nõusoleku andmise menetluse rikkumisest või poliitilisest või valimistega seotud kauplemisest või pettusest.

61

Consiglio di Stato eespool viidatud otsus rikkus seega EIÕK-i ja A. Occhetto esitas selle otsuse peale kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtule.

62

A. Occhetto leiab lõpuks, et parlamendi resolutsioon parlamendiliikmete mandaatide kehtivust puudutavate vaidluste kohta seoses „tourniquet-süsteemiga”, millele hageja viitas (vt eespool punkt 46), ei ole asjakohane, kuna selles asjas oli tegemist sündmustega, mis leidsid aset ühe erakonna piires, mitte – nagu käesolevas asjas – erinevaid erakondi hõlmava valimisnimekirja piires. Lisaks ei olnud küsimus ei kokkuleppes ega mõnele kandidaadile avaldatavas surves, vaid pelgalt valikus, mille eesmärk oli tagada asjaomase erakonna huvigruppide ühtlane ja võrdne esindatus, välistamata ühegi kandidaadi esindusõigust, lähtudes põhimõttest, et väljendati sama poliitilist programmi.

63

Neil põhjustel leiab A. Occhetto, et fumus boni iuris’e tingimus ei ole käesolevas asjas täidetud.

64

Kõigepealt tuleb meenutada, et vastavalt EÜ artikli 7 lõike 1 teisele lõigule ja EÜ artikli 189 esimesele lõigule toimib parlament talle lepingutega antud volituste piires.

65

EÜ artikli 190 lõige 4 näeb ette, et parlament koostab ettepaneku oma liikmete otsesteks ja üldisteks valimisteks ühtse menetluse kohaselt kõikides liikmesriikides või kõikidele liikmesriikidele ühistel põhimõtetel, ning et saanud nõusoleku parlamendilt, kes teeb otsuse oma liikmete häälteenamusega, määrab nõukogu ühehäälselt asjakohased sätted, mida ta soovitab liikmesriikidel vastu võtta kooskõlas nende põhiseadusest tulenevate nõuetega.

66

Need sätted võeti vastu 1976. aasta aktiga, mille artikli 8 esimeses lõigus on ette nähtud, et kui kõnealuse akti muudest sätetest ei tulene teisiti, reguleeritakse igas liikmesriigis valimismenetlust siseriiklike õigusnormidega. Seega vastavalt nimetatud artiklile reguleeriti 12. ja 13. juunil 2004 toimunud parlamendiliikmete valimiste menetlust igas liikmesriigis asjakohaste siseriiklike õigusnormidega, st käesoleval juhul Itaalia 24. jaanuari 1979. aasta seadusega nr 18 Itaalia esindajate valimise kohta Euroopa Parlamenti (GURI nr 29, 30.1.1979, lk 947).

67

Selleks et täpsustada käesoleva kohtuvaidluse raamistikku, tuleb meenutada, et Itaalia seadus nr 18 annab võimaluse seada oma kandidatuur üles samal ajal mitmes valimisringkonnas. Nii saigi A. Di Pietro kandideerida ühisnimekirjas „Società Civile – Di Pietro Occhetto” korraga nii Lõuna-Itaalia kui Loode-Itaalia valimisringkonnas. Nagu juba märgiti, sai kõnealune nimekiri kaks mandaati, st ühe mandaadi kummaski valimisringkonnas. A. Di Pietro, kes sai mõlemas valimisringkonnas enim hääli, otsustas 6. juulil 2004 Lõuna-Itaalia valimisringkonna kasuks ja A. Occhetto, kellel tol hetkel oli ka Itaalia parlamendi liikme mandaat, loobus samal päeval notari juuresolekul „pöördumatult” Euroopa Parlamendi liikme mandaadist kummaski valimisringkonnas.

68

Selliste arengute tulemusena edastas Itaalia valimiskomisjon 12. novembril 2004 parlamendile Euroopa Parlamendi liikmete valimiste ametlikud tulemused koos valituks osutunud kandidaatide ja nende asendusliikmete nimekirjaga. Itaalia valimiskomisjon kuulutas G. Chiesa valituks Loode-Itaalia valimisringkonnas ja A. Di Pietro Lõuna-Itaalia valimisringkonnas, mistõttu hageja oli viimati mainitud valimisringkonnas esimene valimata jäänud kandidaat. A. Occhettot kõnealuses nimekirjas ei olnud.

69

Pärast seda, kui A. Di Pietro valiti 9. ja 10. aprilli 2006. aasta valimistel Itaalia parlamenti ning ta otsustas siseriikliku mandaadi kasuks, jättis ta oma koha Euroopa Parlamendis siiski vabaks. A. Occhetto võttis oma loobumise tagasi ja Itaalia valimiskomisjon kuulutas ta valituks Lõuna-Itaalia valimisringkonnas. Valituks kuulutamise suhtes toimus Itaalia pädevates kohtutes menetlus, milles vaieldi A. Occhetto loobumise üle ja mis päädis hageja ametlikult valituks kuulutamisega, millest Itaalia valimiskomisjon teatas parlamendile 29. märtsil 2007.

70

Käesolev vaidlus puudutab seega parlamendi poolt hageja volituste kontrollimist, mis toimus 1976. aasta akti artikli 12 alusel pärast seda, kui A. Occhetto oli esitanud vaide sama artikli alusel, mis kujutab endast parlamendil kõnealuses valdkonnas oleva pädevuse õiguslikku alust.

71

1976. aasta akti artikli 12 sõnastusest tuleneb, et parlamendil ei ole mingit põhimõttelist pädevust, et kontrollida, kas liikmesriigid järgivad ühenduse õigust, ning seda nii üldises mõttes kui ka täpsemalt valimiste valdkonnas. Selle sätte sõnastusest ilmneb vastupidi, et parlamendi kontrollipädevus näib vähemalt esmapilgul piiratud.

72

Kuigi parlament kinnitab vaidlustatud otsuse põhjenduses P õigesti, et tema ja ainult tema ülesanne on kontrollida oma liikmete volitusi, jätab ta mainimata 1976. aasta akti artikli 12 teise lause, mis on esimesest lausest lahutamatu, kuna see täpsustab eelmist, kehtestades parlamendi kontrollipädevusele kaks piirangut.

73

Esiteks tuleb märkida, et selleks „võtab [parlament] teadmiseks liikmesriikide poolt ametlikult teatatud tulemused”.

74

Selles suhtes tuleb meenutada, et vastavalt 1976. aasta akti artiklile 8 „reguleeritakse igas liikmesriigis valimismenetlust siseriiklike õigusnormidega”, kui 1976. aasta akti muudest sätetest ei tulene teisiti. Seega, kuigi liikmesriigid on kohustatud järgima 1976. aasta akti sätteid, kuna nendes on ette nähtud teatavad valimiseeskirjad, on siiski lõpuks nende ülesanne vastavalt siseriiklike õigusnormidega kehtestatud menetlusele valimisi korraldada ja sellega seoses ka hääli lugeda ja valimistulemusi ametlikult välja kuulutada.

75

Toiming, mis seisneb kõnealuste tulemuste „teadmiseks võtmises” tundub tähendavat, et parlamendi roll piirdub sellega, et ta võtab teadmiseks, kes on siseriiklike ametivõimude poolt juba kindlaks tehtud valituks osutunud isikud, st võtab teadmiseks olemasoleva õigusliku olukorra, mis tuleneb üksnes siseriiklike ametivõimude otsusest, mistõttu on parlamendi kaalutlusruumi täielik puudumine kõnealuses valdkonnas rõhutatud. Seega näib olevat välistatud, et parlament võiks selles kontekstis asjaomase siseriikliku õigusakti õiguspärasuse kahtluse alla seada ja keelduda seda teadmiseks võtmast, kui ta leiab, et on toimunud õigusnormi rikkumine (vt juhtumi kohta, kui parlament võttis teadmiseks mandaadi kehtetuks tunnistamise, mille oli otsustanud pädev siseriiklik ametivõim, eespool punktis 42 viidatud 7. juuli 2005. aasta kohtuotsus Le Pen vs. parlament, punktid 49 ja 56, ja eespool punktis 42 viidatud 10. aprilli 2003. aasta kohtuotsus Le Pen vs. parlament, punktid 90–92).

76

Teiseks on ka parlamendi eripädevus seoses volituste kontrollimisega tekkinud vaidluste lahendamisel piiratud ratione materiae üksnes 1976. aasta akti „sätetest tuleneda võiva[te] vaidlus[tega], välja arvatud need, mis tulenevad aktis osutatud siseriiklikest õigusnormidest”.

77

Vähemalt esmapilgul näib, et parlament on eiranud 1976. aasta akti artikli 6 ulatust, rakendades seda olukorras, mis ei kuulu selle kohaldamisalasse. Tegelikult puudutab kõnealune artikkel üksnes parlamendiliikmeid, kellel peab olema võimalik oma õigusi iseseisvalt teostada, mitte valituks osutunud kandidaate, kelle volitusi ei ole parlament veel vastavalt 1976. aasta akti artiklile 12 kontrollinud. Sellise isiku mandaadi kinnitamine parlamendi poolt volituste kontrollimise menetluses kujutab endast eeltingimust, mis on hädavajalik selleks, et 1976. aasta akti artikkel 6 tema suhtes kohaldatavaks muutuks.

78

Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 3 lõike 2 esimese lõigu viimane lause ei näi seda järeldust kahtluse alla seadvat. See säte võimaldab valituks osutunud kandidaadil, kelle volitusi ei ole veel kontrollitud, osaleda parlamendiliikmena täievoliliselt, sh 1976. aasta akti artiklist 6 tulenevaid õigusi teostades, parlamendi istungitel, kuid seda üksnes ajutiselt ja piiramata parlamendi hilisemat otsust tema volituste kontrollimise kohta.

79

Siiski tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendustest ilmneb parlamendi tahe samastada valituks osutunud kandidaat parlamendiliikmega ning seda 1976. aasta akti artikli 6 tõlgenduse kohaselt, milles ta lähtub alles 2009. aastal jõustuva parlamendiliikmete põhimääruse artikli 2 sõnastusest, mis näeb ette, et parlamendiliikmed on vabad ja sõltumatud (lõige 1) ja et kokkulepped seoses mandaadist loobumisega enne ametiaja lõppu või selle lõppedes on kehtetud (lõige 2) (vt vaidlustatud otsuse põhjendus F).

80

Parlament leiab vaidlustatud otsuse põhjenduses K samuti, et „[1976. aasta] akti artikli 6 õiguslik ulatus hõlmab oma kohaldamisalas ka kandidaate, kes on ametlikult valimistejärgses järjestuses, ning seda parlamendi huvides […], teades, et sellised kandidaadid tõenäoliselt moodustavad parlamendi”.

81

Lisaks asjaolule, et A. Occhetto ei olnud just valimistejärgses kandidaatide järjestuses, mille Itaalia ametivõimud koostasid pärast 2004. aasta juunikuu valimisi, on võimalik esmapilgul leida, et parlamendi eespool mainitud väide lähtub 1976. aasta akti artikli 6 contra legem tõlgendusest, millega ei saa nõustuda.

82

Seoses A. Occhetto vaidega üles kerkinud probleemid ei puuduta iseenesest mingil viisil tema kui parlamendiliikme ülesannete tegelikku täitmist, vaid on seotud eelneva olukorraga, mis puudutab liikmesriigi pädevate ametivõimude poolt kandidaadi ametlikult valituks kuulutamise õiguspärasust. See olukord ja sellega kaasnevad vaidlused kuuluvad siseriikliku valimisseaduse kohaldamisalasse ja siseriiklike pädevate haldusorganite ja kohtute pädevusse.

83

Tuleb rõhutada, et just sellises võtmes võttis parlament vastu 3. juuli 2006. aasta otsuse, mida ta vaidlustatud otsuses ei maininud ja milles ta 1976. aasta akti artikli 12 alusel leidis, et hageja vaie selle peale, kui ametlikult kuulutati valituks A. Occhetto, kelle koht esimese valimata jäänud kandidaadina Lõuna-Itaalia valimisringkonnas oli eelnevalt taastatud, ei olnud vastuvõetav, kuna see põhines Itaalia valimisseadusel.

84

Neil asjaoludel ei näi hageja väide, mille kohaselt parlament vaidlustatud otsust vastu võttes rikkus 1976. aasta akti artiklit 12, täiesti alusetu.

85

Seda järeldust ei näi olevat võimalik ümber lükata Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 3 lõike 5 sõnastusega, millele vaidlustatud otsuse põhjenduses C otsesõnu viidatakse. Viide sellele sättele ei saa esmapilgul võimaldada parlamendil muuta pädevusala, mis tal on vastavalt 1976. aasta akti artiklile 12 tema liikmete volituste valdkonnas.

86

Euroopa Parlamendi kodukorra säte ei saa vastavalt normihierarhia põhimõttele teha erandit 1976. aasta akti sätetest ega anda parlamendile laiemat pädevust kui see, mis tal on vastavalt kõnealusele aktile (eespool punktis 42 viidatud 10. aprilli 2003. aasta kohtuotsus Le Pen vs. parlament, punkt 93). Seega, kui Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 3 lõikest 5 tuleks sellisel viisil aru saada, oleks see – nagu hageja õigesti väidab – õigusvastane.

87

Parlament pakub välja oma kodukorra artikli 3 lõike 5 teistsuguse tõlgenduse, mille kohaselt „alates hetkest, mil Euroopa Parlament on parlamendiliikme mandaadi kehtivust kinnitanud nagu A. Occhetto puhul juulis 2006, on parlamendi ülesanne kontrollida – juhul kui siseriiklikud ametivõimud tunnistavad selle parlamendiliikme mandaadi kehtetuks Euroopa Parlamendi kõnealuse liikme tagasiastumise alusel, nagu toimus [Itaalia valimiskomisjoni] 29. märtsi 2007. aasta teates –, kas selline kehtetuks tunnistamine järgib 1976. aasta aktis kehtestatud põhimõtteid”.

88

Selles suhtes piisab tõdemisest, et hagejat ei nimetatud parlamendiliikmeks „parlamendiliikme” A. Occhetto tagasiastumise tõttu.

89

Parlamendi argument, mille kohaselt 1976. aasta akti artiklis 12 ette nähtud kontrollipädevuse teistsuguse tõlgendusega kui see, mis sisaldub vaidlustatud otsuses, võetaks kõnealuselt sättelt igasugune kasulik mõju, ei näi olevat põhjendatud. On selge, et parlamendil on täielik pädevus 1976. aasta akti artikli 12 alusel otsustada sellise valituks osutunud kandidaadi olukorra üle, kellel on üks parlamendiliikme staatusega kokkusobimatu omadus, mis on loetletud 1976. aasta akti artiklis 7.

90

Mis puudutab parlamendi argumenti selle kohta, et tema otsus volituste kontrollimise kohta oleks ise ebaseaduslik, kui see põhineks õigusvastasel siseriiklikul õigusaktil, st käesoleval juhul siseriiklikul õigusaktil, millega kuulutati ametlikult välja valimistulemused, siis ka see argument ei näi olevat põhjendatud.

91

Kohtupraktika kohaselt, juhul kui – nagu käesolevas asjas – siseriiklik õigusakt on kaasatud ühenduse otsustusprotsessi ja asjaomases valdkonnas kehtiva pädevuse jaotuse tõttu on ühenduse otsustava organi jaoks siduv ning määrab seetõttu kindlaks ühenduse tehtava otsuse tingimused, ei saa selles siseriiklikus õigusaktis sisalduda võivad rikkumised mingil juhul mõjutada ühenduse organi otsuse õiguspärasust (vt selle kohta Euroopa Kohtu 3. detsembri 1992. aasta otsus kohtuasjas C-97/91: Oleificio Borelli vs. komisjon, EKL 1992, lk I-6313, punktid 10–12, ja Esimese Astme Kohtu presidendi 21. mai 2007. aasta määrus kohtuasjas T-18/07 R: Kronberger vs. parlament, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 38–40).

92

Seega, võimalikud rikkumised, mis valimistulemuste ametlikul väljakuulutamisel liikmesriigi pädeva ametivõimu poolt toime pandi, ei saa mingil viisil mõjutada parlamendi selle otsuse õiguspärasust, mis käsitleb valituks osutunud kandidaatide volituste kontrollimist.

93

Selles suhtes on põhjust meenutada, et liikmesriigi kohtute ülesanne on – vajaduse korral pärast Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 tähenduses eelotsusetaotluse esitamist – teha otsus valimisi puudutavate siseriiklike normide ja menetluste seaduslikkuse kohta (vt selle kohta eespool punktis 91 viidatud määrus Kronberger vs. parlament, punkt 41).

94

Käesolevas asjas toimus selline kohtulik kontroll tõepoolest Itaalia pädevates kohtutes Itaalia seaduse nr 18 alusel. Kõigepealt tegi Tribunale amministrativo regionale del Lazio ja seejärel Consiglio di Stato Itaalia valimismenetluse õiguspärasuse kohta otsuse, mis tõi kaasa hageja kuulutamise valituks parlamendiliikmena. Asjaolu, et Itaalia kohtud ei esitanud kõnealuses menetluses Euroopa Kohtule eelotsusetaotlust, näib tulenevat sellest, et nende menetluses tõstatatud küsimused ei puudutanud ühenduse õiguse tõlgendamist, vaid siseriiklikku õigust ja täpsemalt A. Occhetto valituks osutumisest esialgse loobumise kehtivust ning loobumise hilisema tagasivõtmise kehtivust.

95

Kõigist eeltoodud kaalutlustest nähtub, et hageja argumendid, mis käsitlevad parlamendi pädevuse puudumist vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseks, on tõsiseltvõetavad ja neid ei saa kõrvale lükata ilma põhjalikuma uurimiseta, mille läbiviimine on üksnes põhiküsimust lahendava kohtukoosseisu ülesanne. Järelikult tuleb tõdeda, et fumus boni iuris’e tingimus on käesolevas asjas täidetud, ja seda ilma, et oleks vaja hageja muid argumente läbi vaadata.

96

Hageja väidab, et käesoleva taotluse rahuldamata jätmine tekitaks talle olulist ja korvamatut kahju, kuna vaidlustatud otsusega jäeti ta ilma Euroopa Parlamendi liikme mandaadist ja sellest tulenevalt takistati tal täita ülesandeid, mis valijad olid talle usaldanud. Kahju tekkimine on juba alanud, kuna hageja nimi ja profiil on parlamendi Interneti-saidilt kadunud. Esimese Astme Kohus on juba leidnud, et niisugune kahju on korvamatu ja et sellisel juhul on kiireloomulisuse tingimus täidetud (Esimese Astme Kohtu presidendi 26. jaanuari 2001. aasta määrus kohtuasjas T-353/00 R: Le Pen vs. parlament, EKL 2001, lk II-125, punktid 96–98).

97

Kõnealuste huvide kaalumise kohta väidab hageja, et ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik peab järgima sama lähenemisviisi, mida järgiti Esimese Astme Kohtu presidendi 25. novembri 1999. aasta määruses kohtuasjas T-222/99 R: Martinez ja de Gaulle vs. parlament (EKL 1999, lk II-3397, punkt 80) ja eespool punktis 96 viidatud 26. jaanuari 2001. aasta määruses Le Pen vs. parlament (punktid 101 ja 103), ning eelistama erihuvi, mis on hagejal, kes vaidlustatud otsusega jäeti ilma võimalusest täita talle seaduslikult omistatud mandaadist tulenevaid ülesandeid. See huvi ühtib pealegi nii parlamendi üldise huviga tagada, et tema koosseis on seaduslik ja vastab kohaldatavast siseriiklikust õigusest tulenevatele normidele ja menetlustele, kui ka asjaomase liikmesriigi huviga, et austataks tema pädevust valimiste valdkonnas ja tema kohtute tehtud lõplikke otsuseid (vt viimati nimetatud huvi kohta Euroopa Kohtu presidendi 31. juuli 2003. aasta määrus kohtuasjas C-208/03 P-R: Le Pen vs. parlament, EKL 2003, lk I-7939, punkt 108).

98

Parlament leiab, et hageja ei ole kiireloomulisust tõendanud. Argumendiga, mille kohaselt vaidlustatud otsusega jäeti hageja ilma mandaadist, mille talle andsid tema valijad, ei saa nõustuda, kuna A. Occhetto oli hagejast valimisnimekirjas eespool. Parlamendi arvates ei saa parlamendiliikme mandaati puudutava küsimuse korral kiireloomulisust hinnata üksnes seoses valituks osutunud kandidaatide õigustega, vaid seda tuleb hinnata ka seoses valijate õigustega. Pealegi on A. Occhetto oma mandaadist tulenevaid ülesandeid täitnud juba enam kui aasta jooksul.

99

Parlament leiab ka, et vaidluse poolte huvide kaalumine ei anna hagejale soodsat tulemust. Käesoleval juhul ei ole tegemist parlamendiliikme mandaadi ajutise jätkumisega nagu kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 96 viidatud 26. jaanuari 2001. aasta määrus Le Pen vs. parlament. Hageja soovib hoopis, et säilitataks ajutine olukord, mis tema suhtes Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 3 lõike 2 alusel kehtis alates 29. märtsist 2007 ja mille vaidlustatud otsus lõpetas. Hageja selline olukord on nõrgem kui kohtuasja, milles tehti eespool punktis 96 viidatud 26. jaanuari 2001. aasta määrus Le Pen vs. parlament, hageja oma, kes soovis säilitada mandaati, mille kehtivust parlament oli lõplikult kinnitanud.

100

Lisaks kaasnevad vaidlustatud otsuse täitmise peatamisega õiguslikud tagajärjed, mitte ainult parlamendi, vaid ka A. Occhetto jaoks, kuna takistaks tal täita ülesandeid, mis tulenevad mandaadist, mille kehtivust parlament oma 3. juuli 2006. aasta otsuses lõplikult kinnitas. Neil asjaoludel leiab parlament, et täitmise peatamine, mida taotletakse, kahjustaks väga tõsiselt avalikku huvi. Mis puudutab parlamendiliikme mandaadi suhtes kehtivaid aluspõhimõtteid, siis üksnes põhimenetluses tehtav kohtuotsus võib praegust olukorda muuta ning ei saa nõustuda, et tuleb eelistada hageja huve, kuna parimal juhul räägib hageja kasuks üksnes fumus boni iuris.

101

A. Occhetto väidab, et üksnes vaidlusele hinnangu andmine põhimenetluses võib kaasa tuua parlamendiliikmete uue rotatsiooni, kuivõrd üks vahetus toimus juba hageja valituks kuulutamise tõttu 29. märtsil 2007. Kuna A. Occhetto täitis parlamendiliikme ülesandeid alates tema valituks kuulutamisest 8. mail 2006 ja kuna ta on ka Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooniga (NATO) suhtlemiseks moodustatud parlamendi delegatsiooni esimees, tekitaks katkestus tema kui parlamendiliikme ülesannete täitmises talle korvamatut kahju ja ohustaks isegi parlamendi toimimist. Seetõttu on hageja argumendid, mis puudutavad kiireloomulisust, alusetud.

102

Võttes arvesse asjaolu, et A. Occhetto sai suurema arvu hääli kui hageja, näib igal juhul täiesti kohatu käesolevas asjas esinevaid huve kaaludes rahuldada käesolev ajutiste meetmete kohaldamise taotlus hinnangu alusel, mis asjaolude sunnil on üksnes kokkuvõtlik.

103

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on ajutiste meetmete kohaldamise menetluse eesmärk tagada põhimenetluses tehtava otsuse täielik toime. Selle eesmärgi saavutamiseks peab taotletavate meetmete vajadus olema kiireloomuline selles mõttes, et hageja huvidele tekkida võiva olulise ja korvamatu kahju vältimiseks on vaja, et meetmed võetakse ja nende mõju avaldub enne otsuse tegemist põhimenetluses (Euroopa Kohtu presidendi 25. märtsi 1999. aasta määrus kohtuasjas C-65/99 P(R): Willeme vs. komisjon, EKL 1999, lk I-1857, punkt 62; Esimese Astme Kohtu presidendi 15. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas T-167/99 R: Giulietti vs. komisjon, EKL AT 1999, lk I-A-139 ja II-751, punkt 29, ning eespool punktis 97 viidatud määrus Martinez ja de Gaulle vs. parlament, punkt 79).

104

Võttes arvesse, et parlamendiliikme ametiaeg on piiratud viie aastaga ja et hageja mandaadi kehtetuks tunnistamine, mis tuleneb vaidlustatud otsusest, muudab võimatuks tema ülesannete täitmise jätkamise Euroopa Parlamendi liikmena, on käesolevas asjas selge, et juhul, kui vaidlustatud akt põhimenetluses tühistatakse, on hagejale tekkiv kahju korvamatu, kui selle akti täitmist ei peatata (vt selle kohta eespool punktis 97 viidatud 31. juuli 2003. aasta määrus Le Pen vs. parlament, punkt 102, ja eespool punktis 96 viidatud 26. jaanuari 2001. aasta määrus Le Pen vs. parlament, punkt 96).

105

Kahju on hakanud juba tekkima, kuna toimikust ja parlamendi esitatud dokumentidest nähtub selgelt, et pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist käsitleb parlament oma liikmena Lõuna-Itaalia valimisringkonna tulemuste põhjal A. Occhettot, mitte hagejat.

106

Hinnangu andmise käesolevas staadiumis tuleb ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul veel kaaluda asjas esinevaid huve. On selge, et kiireloomulisuse kriteeriumiks olev oluline ja korvamatu kahju on ka esimene tegur, mida tuleb huvide kaalumisel läbiviidava võrdluse raames arvesse võtta. Täpsemalt peab see võrdlus panema ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku uurima, kas vaidlusaluse akti võimalik tühistamine põhimenetluses võimaldaks selle olukorra tagasipööramist, mille akti viivitamatu täitmine oleks loonud, ja vastupidi – kas kõnealuse akti täitmise peatamine takistaks akti täielikku õigusmõju, kui hagi põhimenetluses jäetaks rahuldamata (vt eespool punktis 97 viidatud 31. juuli 2003. aasta määrus Le Pen vs. parlament, punkt 106, ja viidatud kohtupraktika).

107

Käesolevas asjas on hageja parlamendiliikme mandaat alates 24. maist 2007 kehtetuks tunnistatud koos kõikide ebasoodsate tagajärgedega, mis talle sellest tulenesid. Mida kauem on hagejal võimatu oma mandaadist – mis kestab veel alla kahe aasta – tulenevaid ülesandeid täita, seda suuremaks muutub oma olemuselt pöördumatu kahju (vt selle kohta eespool punktis 96 viidatud 26. jaanuari 2001. aasta määrus Le Pen vs. parlament, punkt 102). Ei saa välistada, et võimalik hagejale soodne kohtuotsus põhimenetluses tehakse pärast ametiaja lõppu, st hetkel, mil hageja väidetav kahju – tema parlamendiliikme staatusest ilmajätmine – on muutunud pöördumatuks (vt selle kohta eespool punktis 97 viidatud 31. juuli 2003. aasta määrus Le Pen vs. parlament, punkt 107).

108

Vastupidi olukorrale, mis kehtis kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 96 viidatud 26. jaanuari 2001. aasta määrus Le Pen vs. parlament (punkt 105), tuleb käesolevas asjas siiski arvesse võtta ka A. Occhetto huvi vaidlustatud otsuse täitmise vastu, mis toob kaasa A. Occhetto mandaadi säilimise. Samal ajal kui vaidlustatud otsuse täitmine võib tekitada hagejale pöördumatut kahju, on A. Occhetto seisukohast olemas sama oht juhul, kui käesolev taotlus rahuldatakse, kui arvestada tõenäosusega, et hagi rahuldamata jättev kohtuotsus tehakse alles pärast tema järele jäänud ametiajast suurema osa või isegi kogu ametiaja möödumist. Kuna A. Occhetto oli enne 7. juulil 2004 toimunud loobumist valituks osutunud kandidaatide nimekirjas hagejast eespool, ei saa hageja huvi mingil juhul käsitleda varasema või olulisemana.

109

Sellises olukorras, kus hageja ja A. Occhetto konkreetsed ja vahetud huvid on võrdsed, osutuvad eriti oluliseks üldisemad huvid, mis räägivad kas täitmise peatamise või sellest keeldumise kasuks.

110

On vaieldamatu, et asjaomasel liikmesriigil, käesoleval juhul Itaalia Vabariigil, on huvi, et parlament austaks tema õigusnorme valimiste valdkonnas (vt selle kohta eespool punktis 97 viidatud 31. juuli 2003. aasta määrus Le Pen vs. parlament, punkt 108, ja eespool punktis 96 viidatud 26. jaanuari 2001. aasta määrus Le Pen vs. parlament, punkt 104). Sellele huvile vastukaaluks võib küll esile tuua parlamendi üldise huvi tema otsuste kehtivuse vastu (vt selle kohta eespool punktis 96 viidatud 26. jaanuari 2001. aasta määrus Le Pen vs. parlament, punkt 99). Viimati nimetatud huvi ei saa siiski käesolevas asjas esinevate huvide kaalumisel olulisimaks pidada.

111

Selles suhtes tuleb kõigepealt meenutada, et fumus boni iuris’e tõendamiseks esitatud väidete tõsiseltvõetavuse suuremat või väiksemat määra võib ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik kiireloomulisuse hindamisel ja vajadusel ka huvide kaalumisel arvesse võtta (vt eespool punktis 97 viidatud 31. juuli 2003. aasta määrus Le Pen vs. parlament, punkt 110, ja viidatud kohtupraktika).

112

Käesolevas asjas nähtub eespool punktides 64–95 esitatud kaalutlustest, et hageja poolt fumus boni iuris’e toetuseks esitatud argumendid näivad ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustava kohtuniku käsutuses olevaid materjale silmas pidades olevat tugevad ja tõsiseltvõetavad.

113

Isegi kui eeldada, et parlament võib tugineda oma õigusele ignoreerida asjaomase liikmesriigi poolt teatavaks tehtud valimistulemusi, kui need tulemused näivad olevat vastuolus 1976. aasta akti sätetega, võiks sellist õigust kasutada üksnes harvadel ja seega erandlikel juhtudel, kuna võib õiguspäraselt eeldada, et üldjuhul täidavad liikmesriigid EÜ artiklist 10 tulenevat kohustust kohandada oma valimisseadused vastavalt 1976. aasta akti nõuetele.

114

Seetõttu oleks ebaproportsionaalne lasta vaidlustatud otsuse pöördumatutel tagajärgedel tekkida, kui otsuse vastuvõtmist õigustava erandjuhtumi olemasolu ühenduse kohtus tõsiselt vaidlustatakse.

115

Asjaolu, et A. Occhettol oli võimalik parlamendiliikme ülesandeid täita alates 28. aprillist 2006 kuni valituks kuulutamise otsuseni, mille Itaalia valimiskomisjon tegi 29. märtsil 2007, ning uuesti alates vaidlustatud otsuse vastuvõtmisest 24. mail 2007, st enam kui ühe aasta jooksul, tuleb huvide kaalumisel samuti arvesse võtta (vt analoogia alusel eespool punktis 97 viidatud 31. juuli 2003. aasta määrus Le Pen vs. parlament, punkt 109).

116

Kõigest eeltoodust nähtub, et kuna vaidlustatud otsuse täitmise peatamiseks vajalikud tingimused on täidetud, tuleb hageja taotlus rahuldada.

Esitatud põhjendustest lähtudes

AJUTISTE MEETMETE KOHALDAMISE ÜLE OTSUSTAV KOHTUNIK

määrab: