1

Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 9 alusel esitatud apellatsioonkaebustes paluvad Belgia Kuningriik ja komisjon tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 16. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas F-92/05: Genette vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega see kohus tühistab komisjoni 25. jaanuari 2005. aasta otsuse, milles keelduti E. Genette’i 31. oktoobri 2004. aasta taotlust rahuldamast.

2

Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade, mis kehtisid enne, kui jõustus nõukogu 22. märtsi 2004. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 723/2004, millega muudetakse personalieeskirju (EÜT L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 130) (edaspidi „endised personalieeskirjad”), VIII lisa artikli 11 lõige 2 sätestab:

„Ametnikul, kes asub ühenduste teenistusse:

või

on õigus pärast ametissenimetamist tasuda ühendustele seoses sellise teenistuse või sellise tegevusega omandatud vanaduspensioniõiguse kindlustusmatemaatiline väärtus või selle kindlasummaline tagasiostmisväärtus.

Sellisel juhul määrab institutsioon, mille teenistuses ametnik on, kindlaks ametniku endisest teenistusajast tuleneva pensioniõigusliku staaži aastate arvu oma pensioniskeemi raames, arvestades ametniku palgaastet ja teenistusjärku tööleasumisel ning võttes aluseks eelpool nimetatud kindlustusmatemaatilise väärtuse või tagasimaksesumma.”

3

Personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõige 2 – määrusega nr 723/2004, mis artikli 2 kohaselt jõustus 1. mail 2004 – muudetud redaktsioonis (edaspidi „uued personalieeskirjad”), sätestab:

„Ametnikul, kes asub ühenduste teenistusse:

või

on õigus pärast ametissenimetamist, kuid enne personalieeskirjade artiklis 77 nimetatud vanaduspensioni maksmise õiguse saamist, tasuda ühendustele tegeliku ülekandekuupäeva kohaselt sellise teenistuse või tegevustega omandatud pensioniõiguste kogumaksumus.

Sellisel juhul määrab institutsioon, mille teenistuses ametnik on, kindlaks ametniku endisest teenistusajast tuleneva pensioniõigusliku staaži aastate arvu oma pensioniskeemi raames üldiste rakendussätetena, arvestades ametniku põhipalka, vanust ja ülekande tegemise päeval kehtivat vahetuskurssi ja võttes aluseks ülekantud kapitali, pärast ülekande tegemise kuupäeva ja tegeliku ülekandekuupäeva vahel kapitalikasvu näitava summa mahaarvamist.

Ametnikud võivad kasutada käesolevat korda üksnes üks kord iga liikmesriigi ja asjaomase pensionifondi puhul.”

4

Vastavalt uute personalieeskirjade artiklile 107a on „[ü]leminekusätted” sätestatud nimetatud personalieeskirjade XIII lisas. Selle lisa artikli 26 lõike 3 kohaselt:

„Ametnikud, kes on esitanud ülekandmistaotluse tähtaja jooksul, kuid kes ei ole neile tehtud pakkumist vastu võtnud, või kes ei ole esitanud ülekandmistaotlust eespool sätestatud tähtaja jooksul või kelle taotlused lükati tagasi seetõttu, et need on esitatud pärast kõnealuseid tähtaegu, võivad veel selliseid taotlusi esitada või uuesti esitada hiljemalt 31. oktoobril 2004.”

5

Belgia 21. mai 1991. aasta seaduse, mis käsitleb Belgia ja rahvusvaheliste avalik-õiguslike institutsioonide pensioniskeemide vahekorda (avaldatud väljaandes Moniteur belge, 20.6.1991, lk 13871; edaspidi „1991. aasta seadus”), artikkel 3 sätestab, et „[a]metnikul on institutsiooni nõusolekul õigus taotleda, et institutsioonile kantaks üle institutsiooni teenistusse asumisele eelnenud teenistuse ajal kogutud vanaduspension”. Selle seadusega kehtestati eriülekande süsteem – õiguste üleminek, mis on tuletatud endiste personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 ette nähtud kindlustusmatemaatilise väärtuse ülekandmisvalemist.

6

1991. aasta seaduse artikkel 9 sätestab:

„Kuni [seaduse] artiklis 11 ette nähtud õiguste ülemineku jõustumiseni võib ametnik institutsiooni nõusolekul ülekandmistaotluse tagasi võtta. Selline tagasivõtmine on lõplik.”

7

Belgia 10. veebruari 2003. aasta seadusega, mis reguleerib pensioniõiguste ülekandmist Belgia ja rahvusvaheliste avalik-õiguslike institutsioonide pensioniskeemide vahel (avaldatud väljaandes Moniteur belge, 27.3.2003, lk 14747; edaspidi „2003. aasta seadus”), muudeti Belgia õigust seoses Belgia pensioniskeemides omandatud õiguste ülekandmisega ühenduse pensioniskeemi. Nimetatud seadusega, mida artikli 29 alusel kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2002 esitatud ülekandmistaotlustele, luuakse Belgia pensioniskeemi tehtud sissemaksete koos liitintressiga tagasimaksmise süsteem. Uue seaduse järgi annab Belgia pensioniskeemides omandatud õiguste ülekandmine aluse maksta kohe kogusumma ühenduse skeemi.

8

2003. aasta seaduse artikkel 4 sätestab:

„[a]metnik või ajutine teenistuja, kes pärast õiguste omandamist ühele või mitmele artikli 3 [lõike] 1 [esimeses kuni neljandas lõigus] sätestatud pensionile, on asunud institutsiooni teenistusse, võib viimase nõusolekul taotleda, et asjaomasele institutsioonile või tema pensionifondile kantaks üle nendes pensioniskeemides osalemise alusel enne institutsiooni teenistusse asumist artikli 7 kohaselt määratud summad […]”.

9

2003. aasta seaduse artikli 9 lõige 1 sätestab:

„[ü]lekandmistaotlus muutub tagasivõtmatuks kuupäeval, mil [riiklik] pensioniamet saab institutsioonilt ametniku või ajutise teenistuja esitatud ülekandmistaotluse kohta lõpliku kinnituse.”

10

Belgia 20. juuli 2006. aasta seadusega mitmesuguste sätete kohta (avaldatud väljaandes Moniteur belge, 28.7.2006, lk 36940; edaspidi „2006. aasta seadus”) muudeti 1991. aasta seaduse artiklit 9, mis kõlab nüüd järgmiselt:

„[k]uni artiklis 11 ette nähtud õiguste ülemineku jõustumiseni võib ametnik, kes lahkub institutsioonist, ilma et tal tekiks õigus vanaduspensionile, institutsiooni nõusolekul ülekandmistaotluse tagasi võtta. Selline tagasivõtmine on lõplik.”

11

Vastavalt 2006. aasta seaduse artiklile 195 jõustus see 1991. aasta seaduse artikli 9 uus redaktsioon tagasiulatuvalt 1. mail 2004.

12

Vaidluse taust on vaidlustatud kohtuotsuses esitatud järgmiselt:

13

E. Genette esitas Esimese Astme Kohtu kantseleisse 26. septembril 2005 antud hagiavaldusega hagi, milles palus tühistada individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti (PMO) pensionide osakonna juhataja 25. jaanuari 2005. aasta otsuse (edaspidi „25. jaanuari 2005 .aasta otsus”) ja personali ja halduse peadirektoraadi peadirektori 10. juuni 2005. aasta otsuse (edaspidi „10. juuni 2005. aasta otsus”). See hagi registreeriti numbri T-361/05 all.

14

Nõukogu 2. novembri 2004. aasta otsuse 2004/752/EÜ, Euratom, millega asutatakse Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohus (ELT L 333, lk 7), artikli 3 lõike 3 alusel saatis Esimese Astme Kohus 15. detsembri 2005. aasta määrusega käesoleva kohtuasja Avaliku Teenistuse Kohtule. Hagi registreeriti Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleis numbri F-92/05 all.

15

Belgia Kuningriik esitas 8. mail 2006 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse avalduse komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astumiseks. Esimese Astme Kohtu kodukorra, mida otsuse 2004/752 artikli 3 lõike 4 alusel kohaldatakse mutatis mutandis Avaliku Teenistuse Kohtule kuni viimase kodukorra jõustumiseni, artikli 115 lõike 1 ja artikli 116 lõike 6 kohaselt andis Avaliku Teenistuse Kohtu esimese koja esimees kohtuistungil 29. juuni 2006. aasta määrusega menetlusse astumise loa.

16

Avaliku Teenistuse Kohus tühistas vaidlustatud kohtuotsusega 25. jaanuari 2005. aasta otsuse.

17

Avaliku Teenistuse Kohus lükkas kõigepealt tagasi komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväite, mis põhineb hagiavalduse hilinemisel personalieeskirjade artikli 91 lõikes 3 osutatud tähtaja suhtes.

18

Seejärel leidis kohus, et nõuded tühistada 10. juuni 2005. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata E. Genette’i 22. aprilli 2005. aasta kaebus 25. jaanuari 2005. aasta otsuse peale, ei ole 25. jaanuari 2005. aasta otsuse tühistamiseks esitatud nõuete suhtes autonoomse ulatusega, ja leidis, et nende ainus eesmärk oli viimati nimetatud otsuse tühistamine.

19

Avaliku Teenistuse Kohus kontrollis esiteks 25. jaanuari 2005 otsuse tühistamise nõudeid, kuivõrd need olid suunatud selle vastu, et komisjon ei lubanud E. Genette’il tagasi võtta oma taotlust Belgia pensioniskeemides omandatud õiguste ülekandmiseks ühenduse pensioniskeemi. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 42–50 tõlgendas Avaliku Teenistuse Kohus kõigepealt E. Genette’i sellealaseid nõudeid. Ta märkis, et riiklikes pensioniskeemides omandatud õiguste ülekandmine ühenduse pensioniskeemi kujutab endast toimingut, mis hõlmab kahte järjestikust ühepoolset otsust, mille huvitatud isiku taotlusel ja piiratud pädevuse alusel teevad ühelt poolt asjaomaseid riiklikke pensioniskeeme haldav(ad) asutus(ed) ja teiselt poolt ühenduse institutsioon. Arvestades, et 1991. aasta seaduse artikli 9 alusel on asjaomasel isikul õigus nõuda Belgia pensioniskeeme haldavate asutuste tehtud otsuste tagasivõtmist kuni sama seaduse artiklis 11 ette nähtud õiguste ülemineku jõustumiseni, leidis Avaliku Teenistuse Kohus, et õiguste ülekandmine tühistatakse täielikult, kui võetakse tagasi ka institutsiooni otsus, millega määratakse teenistusaastatele vastav staažilisa ühenduse skeemis, ja kui 1991. aasta seaduse artiklis 9 osutatud institutsiooni nõusolek tähendab vaid pensioniõiguste ülekandmisel tehtud institutsiooni otsuse tagasivõtmist. Järelikult otsustas ta, et nõudeid, mis olid esitatud selle vastu, et komisjon keeldus lubamast E. Genette’il oma 13. juuli 2001. aasta ülekandmistaotlust tagasi võtta, tuleb tõlgendada nõuetena tühistada komisjoni keeldumine oma 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuseid tagasi võtmast.

20

Avaliku Teenistuse Kohus kontrollis seejärel vaidlustatud kohtuotsuse punktides 55–93, kas nõuded tühistada komisjoni keeldumine 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste tagasivõtmisest on vastuvõetavad. Ta märkis kõigepealt, et ehkki nimetatud otsuste tagasivõtmise nõue oli esitatud pärast hagi esitamise tähtaja möödumist, oli see siiski õigustatud uue ja sisulise asjaoluga, milleks on 2003. aasta seaduse ja uute personalieeskirjade XIII lisa artikli 26 lõike 3 jõustumine. Need uued sätted on tema arvates muutnud E. Genette’i õiguslikku olukorda selles osas, mis puudutab tema Belgia pensioniskeemides omandatud õiguste ülekandmist ühenduse pensioniskeemi, ja õigustavad 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste läbivaatamist. Nimelt võib tõlgendus, et E. Genette ei kuulu nende uute sätete kohaldamisalasse, tekitada nii endiste kui ka uute personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 seisukohast olukorra, kus õigustamatult koheldakse erinevalt neid ametnikke, kes on oma Belgia pensioniskeemides omandatud õigused üle kandnud ühenduse pensioniskeemi, ja neid ametnikke, kelle õigused ei ole üle kantud. Lisaks paneks nende sätete tagasiulatuvalt kohaldamine teatavatele piiratud ametnikekategooriatele ja mitte E. Genette’ile kahtlema selle erineva kohtlemise seaduslikkuses, pidades silmas õiguspärase ootuse põhimõtte järgimist.

21

Avaliku Teenistuse Kohus leidis seejärel, et 31. oktoobri 2004. aasta ülekandmistaotlus, millega taotletakse 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste läbivaatamist, oli esitatud mõistliku tähtajaga alates hetkest, kui E. Genette oli taotlust õigustavast uuest ja sisulisest asjaolust täpselt teada saanud. Ta järeldas sellest, et nõuded tühistada komisjoni keeldumine oma 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste tagasivõtmisest olid vastuvõetavad.

22

Lõpuks rahuldas Avaliku Teenistuse Kohus E. Genette’i tühistamistaotluse, võttes vastu esimese ja kolmanda väite, mis põhinesid õigusnormide rikkumisel 25. jaanuari 2005. aasta otsuse põhjendustes, mille kohaselt ühelt poolt oli Belgia pensioniskeemides E. Genette’i omandatud õiguste ülekandmine ühenduse pensioniskeemi muutunud tagasivõtmatuks asjaomase isiku nõusoleku tõttu ja teiselt poolt ei saanud kõnealust ülekandmist enam tühistada, kuna puudus seda võimaldav ühenduse õiguse säte.

23

Esimese tühistamisväite kohta leidis Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 103–110, et komisjon oli oma 25. jaanuari 2005. aasta otsuses rikkunud õigusnormi, põhjendades oma keeldumist 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste tagasivõtmisest asjaoluga, et E. Genette’i otsene nõusolek oli need muutnud lõplikeks. Esimese Astme Kohus leiab nimelt, et kui see nõusolek võimaldas nimetatud otsuste jõustumist, siis muutuvad need lõplikuks ainult pärast personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 sätestatud tähtaegade möödumist.

24

Kolmanda tühistamisväite suhtes leidis Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 118–135, et komisjon ületas nii endiste kui ka uute personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikest 2 talle tuleneva pädevuse ulatust ja et ta oli seega oma 25. jaanuari 2005. aasta otsuses rikkunud õigusnormi. Kuna puuduvad otsuste tagasivõtmist reguleerivad ühenduse erisätted, siis kehtib riiklikes pensioniskeemides omandatud õiguste ühenduse pensioniskeemi ülekandmise otsuste tagasivõtmise suhtes Euroopa Kohtu praktika, mis käsitleb õigusi loovaid üksikotsuseid. Olles leidnud, et 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste tagasivõtmine ei kahjusta iseenesest Belgia pensioniskeemides omandatud õigusi, otsustas Avaliku Teenistuse Kohus, et käesoleval juhul ei takista miski komisjonil otsused tagasi võtta, nagu E. Genette palus.

25

Teiseks kontrollis Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 137 ja 138 nõudeid tühistada komisjoni keeldumine lubamast E. Genette’il esitada uus taotlus oma Belgia pensioniskeemides omandatud õiguste ülekandmiseks ühenduse pensioniskeemi. Nimetatud kohus leidis, et ka see keeldumine tuleb tühistada, sest õigusnormi rikkudes põhjendati seda samade põhjustega, millega põhjendati 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste tagasivõtmisest keeldumist.

26

Esimese Astme Kohtu kantseleisse 26. ja 29. märtsil 2007 esitatud hagiavaldustega esitasid Belgia Kuningriik kohtuasjas T-90/07 P ja komisjon kohtuasjas T-99/07 P käesolevad apellatsioonkaebused.

27

E. Genette esitas vastused apellatsioonkaebusele 30. juunil 2007 kohtuasjas T-90/07 P ja 3. juulil 2007 kohtuasjas T-99/07 P. Belgia Kuningriik ja komisjon loobusid vastavalt 3. mai 2007. aasta kirjaga kohtuasjas T-90/07 P ja 8. mai 2007. aasta kirjaga kohtuasjas T-99/07 P apellatsioonkaebustele vastamast.

28

Komisjon ja Belgia Kuningriik taotlesid Esimese Astme Kohtu kantseleisse vastavalt 13. juulil 2007 kohtuasjas T-99/07 P ja 17. juulil 2007 kohtuasjas T-90/07 P esitatud kirjadega kodukorra artikli 143 alusel õigust esitada repliik. Apellatsioonikoja esimees rahuldas 25. ja 30. juuli 2007. aasta otsustega need taotlused, piirates vastuste ulatust ainult vastuvõetavuse küsimustele. Repliigid ja vasturepliigid esitati määratud tähtaegadeks.

29

Kirjalik menetlus lõpetati 27. detsembril 2007 kohtuasjas T-99/07 P ja 28. jaanuaril 2008 kohtuasjas T-90/07 P.

30

Esimese Astme Kohtu kantseleisse 29. jaanuaril 2008 esitatud kirjas märkis komisjon vastavalt kodukorra artiklile 146, et ta soovib ärakuulamist Esimese Astme Kohtus suuliste märkuste esitamiseks kohtuasjas T-99/07 P. Esimese Astme Kohtu kantseleisse 19. veebruaril 2008 esitatud kirjadega esitas Belgia Kuningriik samasuguse taotluse kohtuasjades T-99/07 P ja T-90/07 P. Nendes samades kirjades taotles Belgia Kuningriik ühtlasi kohtuasjade T-99/07 P ja T-90/07 P liitmist suuliseks menetlemiseks ja kohtuotsuse tegemiseks vastavalt kodukorra artiklitele 50 ja 144. Esimese Astme Kohtu kantseleisse 29. veebruaril ja 11. märtsil 2008 esitatud kirjadega esitasid vastavalt komisjon ja E. Genette oma märkused selle liitmistaotluse kohta.

31

Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (apellatsioonikoda) alustada suulist menetlust kohtuasjades T-99/07 P ja T-90/07 P. Apellatsioonikoja esimees andis 4. juuli 2008. aasta määrusega korralduse need kohtuasjad liita suuliseks menetlemiseks ja kohtuotsuse tegemiseks.

32

Kodukorra artiklites 64 ja 144 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames kutsus Esimese Astme Kohus pooli üles vastama teatavatele kirjalikele küsimustele. See nõue täideti ettenähtud tähtajaks.

33

Belgia Kuningriik palub Esimese Astme Kohtul vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

34

Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

35

E. Genette palub Esimese Astme Kohtul:

36

E. Genette nõuab põhiliselt Belgia Kuningriigi ja komisjoni apellatsioonkaebuste vastuvõetamatuks tunnistamist põhjusel, et nad ei nõua, või ei nõua ettenähtud korras, et rahuldataks täielikult või osaliselt üks või teine esimeses astmes esitatud nõuetest, vastavalt kodukorra artikli 139 lõike 1 punktis b sätestatud nõuetele.

37

E. Genette väidab, et kohtuasjas T-90/07 P nõudis Belgia Kuningriik üksnes vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist. Apellatsioonkaebuselt võetaks seega kasulik mõju, sest kui see nõue rahuldataks, ei saaks Avaliku Teenistuse Kohus või Esimese Astme Kohus rahuldada Belgia Kuningriigi nõudeid esimeses astmes, nagu on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 32, kuna puuduvad sellealased nõuded. Pealegi ei saaks seda lünka täita, viidates komisjoni nõuetele kohtuasjas T-99/07 P, nagu teeb ettepaneku Belgia Kuningriik.

38

Kohtuasjas T-99/07 P tugineb E. Genette sellele, et komisjon ei esitanud nõuetekohaselt nõudeid vaidluse edasise käigu kohta juhul, kui Esimese Astme Kohus tühistab vaidlustatud kohtuotsuse. Nimelt on tema arvates komisjoni nõuded, et E. Genette’i hagi Avaliku Teenistuse Kohtule tunnistataks vastuvõetamatuks või, teise võimalusena, alusetuks, vastuvõetamatud seetõttu, et need on uued nõuded, millega muudetakse esimeses astmes algatatud vaidluse eset. Kuna puuduvad vastuvõetavad komisjoni nõuded selleks, et rahuldataks tema esimeses astmes esitatud nõuded, oleks korrakohase õigusemõistmise suhtes mõttetu ja sellega vastuolus, et Esimese Astme Kohus otsustab selle institutsiooni esitatud tühistamisnõuete üle nii, et viimase apellatsioonkaebus tuleks jätta vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata.

39

Belgia Kuningriik ja komisjon nõuavad, et E. Genette’i esitatud vastuvõetamatuse vastuväide nende vastavate apellatsioonkaebuste vastu lükataks tagasi.

40

Asjaolu, et käesolevates apellatsioonkaebustes puuduvad nõuded rahuldada kodukorra artikli 139 lõike 1 punkti b tähenduses täielikult või osaliselt esimeses astmes esitatud nõuded, ei õigusta nende apellatsioonkaebuste vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata jätmist, kuna need sisaldavad hagejate nõudeid tühistada Avaliku Teenistuse Kohtu otsus vastavalt nimetatud kodukorra artikli 139 lõike 1 punktile a.

41

Sellise apellatsioonkaebuse kasulik mõju nimelt säilib sellistel asjaoludel, kuivõrd juhul, kui Esimese Astme Kohus rahuldab hagejate tühistamisnõuded, ei lõpeta ta sellegipoolest vaidlust, vaid taastab poolte olukorra enne vaidlustatud kohtuotsuse vastuvõtmist. Vaidluse üle lõplikult otsustav kohus – kas Avaliku Teenistuse Kohus või Esimese Astme Kohus ise, vastavalt sellele, kuidas viimane kasutab talle Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 13 lõikega 1 antud õigust – on kohustatud võtma arvesse nimetatud poole nõudeid esimeses astmes kas nende rahuldamiseks täielikult või osaliselt või siis nende rahuldamata jätmiseks, ilma et ta võiks põhjendada seda rahuldamata jätmist asjaoluga, et neid nõudeid ei ole talle uuesti esitatud (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 14. detsembri 2006. aasta määrus kohtuasjas C-12/05 P: Meister vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2007, lk I-167, punkt 107).

42

Käesoleval juhul ei vaidlustata, et Belgia Kuningriik nõudis vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist. Kui Esimese Astme Kohus rahuldab apellatsioonkaebuse ja tühistab nimetatud kohtuotsuse täielikult või osaliselt, peab kohtuvaidlust lõplikult lahendama kutsutud kohus arvesse võtma nõudeid, mille Belgia Kuningriik esitas komisjoni toetuseks esimeses astmes.

43

Samamoodi ei vaidlustata, olenemata sellest, kas komisjoni nõuded apellatsioonkaebuses – nagu E. Genette seda väidab – on samad mis esimeses astmes, et ta nõudis maksvalt vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist. Seega juhul, kui Esimese Astme Kohus rahuldab apellatsioonkaebuse ja tühistab nimetatud kohtuotsuse täielikult või osaliselt, peab põhiküsimuses lõplikult otsustama määratud kohus arvesse võtma nõudeid, mis komisjon esitas esimeses astmes, välistades seejuures väited, mis esitati kõnealuste nõuete toetuseks esmakordselt apellatsioonkaebuse raames (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 1. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C-136/92 P: komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt, EKL 1994, lk I-1981, punkt 59).

44

Järelikult tuleb E. Genette’i esitatud vastuvõetamatuse vastuväited kahe käesoleva apellatsioonkaebuse vastu tagasi lükata.

45

Kohtuasjas T-90/07 P põhjendab Belgia Kuningriik oma nõudeid vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks nelja väitega. Esimene väide seisneb põhiliselt selles, et Avaliku Teenistuse Kohus ei ole pädev hindama 31. oktoobri 2004. aasta ülekandmistaotluse vastuvõetavust Belgia õiguse seisukohast ja, teise võimalusena, et vaidlustatud kohtuotsuses on Belgia õiguse tõlgendamisel rikutud õigusnormi. Teine väide tuleneb sellest, et tühistades komisjoni keeldumise lubamast E. Genette’il uut ülekandmistaotlust esitada, rikuti õigusnormi. Kolmas väide tuleneb sellest, et komisjoni 11. juuni ja26. augusti 2002. aasta otsuste tagasivõtmisest keeldumise tühistamiseks esitatud nõuete vastuvõetavuse tuvastamisel rikuti õigusnormi. Lõpuks, neljas väide tuleneb õiguskindluse põhimõtte rikkumisest.

46

Kohtuasjas T-99/07 P tugineb komisjon oma nõudes tühistada vaidlustatud kohtuotsus neljale väitele. Esimene väide tuleneb sellest, et Avaliku Teenistuse Kohus tegi otsuse väidetavalt ultra petita, muutes vaidluseset. Teine väide tuleneb Avaliku Teenistuse Kohu pädevuse puudumisest ning kaitseõiguste rikkumisest. Kolmas väide tuleneb sisuliselt õigusnormi rikkumisest, kui hinnati komisjoni 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsustes esitatud ettepanekute kohta E. Genette’i antud nõusoleku mõju. Neljas väide tuleneb põhiliselt endiste personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 rikkumisest ja, teise võimalusena, õigusi loovate üksikotsuste tagasivõtmise suhtes kohaldatavate eeskirjade rikkumisest, Avaliku Teenistuse Kohtu pädevuse puudumisest, kaitseõiguste põhimõtte rikkumisest ja faktiveast ning, veel teise võimalusena, õigusnormi rikkumisest, kui tühistati komisjoni keeldumine 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste tagasivõtmisest.

47

Esimese Astme Kohus leiab käesoleval juhul, et korrakohase õigusemõistmise huvides on õigustatud kõigepealt kontrollida esimest väidet, millele tugineb Belgia Kuningriik kohtuasjas T-90/07 P ja mis tuleneb põhiliselt sellest, et Avaliku Teenistuse Kohus ei ole pädev hindama 31. oktoobri 2004. aasta ülekandmistaotluse vastuvõetavust Belgia õiguse seisukohast ja, teise võimalusena, õigusnormi rikkumisest vaidlustatud kohtuotsuses Belgia õiguse tõlgendamisel, ning kontrollida kohtuasjas T-99/07 P komisjoni esimest väidet, mis tuleneb sellest, et Avaliku Teenistuse Kohus tegi otsuse väidetavalt ultra petita, muutes vaidluseset.

48

Belgia Kuningriik väidab sisuliselt, et Avaliku Teenistuse Kohus ületas oma pädevuse piire, hinnates 31. oktoobri 2004. aasta ülekandmistaotluse ja seega talle esitatud hagi vastuvõetavust 1991. aasta seaduse artikli 9 ja 2006. aasta seaduse artikli 194 seisukohast. Seda tehes eiras ta Belgia Kuningriigi arvates eeskirju pädevuse jaotamise kohta ühenduse õiguskorra ja Belgia õiguskorra vahel.

49

Belgia Kuningriigi sõnul rikkus Avaliku Teenistuse Kohus ühtlasi õigusnormi 1991. aasta seaduse artikli 9 tõlgendamisel selle redaktsioonis enne 2006. aasta seaduse (muutmise kohta) jõustumist, ja viimati nimetatud seaduse artikli 194 tõlgendamisel, kui ta leidis nende sätete alusel, et 31. oktoobri 2004. aasta ülekandmistaotlus ja lõpuks talle esitatud hagi on vastuvõetavad. Igal juhul oleks 31. oktoobri 2004. aasta ülekandmistaotlust tulnud kontrollida 1991. aasta seaduse artikli 9 seisukohast selle 2006. aasta seadusega antud redaktsioonis, millest tuleneb tema arvates otseselt, et ülekandmistaotluse tagasivõtmine on võimalik ainult asjaomase ametniku ennetähtaegse ametist lahkumise korral, nagu on ette nähtud personalieeskirjade artiklis 77.

50

Lõpuks nõuab Belgia Kuningriik käesoleva väite vastu E. Genette’i esitatud vastuvõetamatuse vastuväidete tagasilükkamist.

51

E. Genette nõuab põhiliselt selle väite põhjendamatuse tõttu tagasilükkamist selles osas, milles väidetakse pädevuse puudumist, ja kuna see on vastuvõetamatu ja igal juhul põhjendamatu selles osas, milles väidetakse õigusnormi rikkumist.

52

Väide Avaliku Teenistuse Kohtu pädevuse puudumise kohta Belgia õiguse tõlgendamiseks ei ole tema arvates põhjendatud, sest kohtupraktika kohaselt on ühenduse kohus pädev tõlgendama siseriiklikku õigust juhul, kui sellisest tõlgendamisest sõltub personalieeskirjade kohaldamine ja sellest lähtuvalt komisjoni otsuse seaduslikkus.

53

Belgia õiguse valesti tõlgendamisest tuleneva etteheite suhtes on E. Genette seisukohal, et see on vastuvõetamatu, kuna see kordab esimeses astmes juba esitatud ja tagasi lükatud etteheidet. Teise võimalusena märgib ta, et see väide tuleks põhjendamatuse või igal juhul ainetuse tõttu tagasi lükata. See etteheide ei ole tema arvates põhjendatud, kuna vaidlustatud kohtuotsuses tõlgendati 1991. aasta seaduse artiklit 9 vastavalt selles valdkonnas kohaldatavatele ühenduse põhimõtetele ja võttes arvesse Belgia seadusandja kavatsusi. Igal juhul on see tema arvates ainetu, sest see puudutab ainult vaidlustatud kohtuotsuses esitatud täiendavaid põhjendusi, muutmata selle peamist põhistust.

54

Belgia Kuningriik kritiseerib oma esimese väitega sisuliselt vaidlustatud kohtuotsuse punkte 49 ja 50, milles Avaliku Teenistuse Kohus otsustas 1991. aasta seaduse artikli 9 seisukohast, et kuni õiguste ülemineku jõustumiseni on asjaomasel isikul õigus nõuda Belgia pensioniskeeme haldavate asutuste tehtud ülekandmise otsuste tagasivõtmist, ja leidis, et käesoleval juhul oleks E. Genette’i Belgia pensioniskeemides omandatud õiguste ülekandmine ühenduse pensioniskeemi täielikult tühistatud, kui ka komisjon võtaks oma 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsused tagasi. Nagu rõhutas Belgia Kuningriik, oli see vaidlustatud kohtuotsuses esitatud märkus peamine, mille alusel Avaliku Teenistuse Kohus hindas hagi eset ja lõpuks hagi – millega põhiliselt taheti tühistada komisjoni keeldumine lubamast E. Genette’il oma 13. juuli 2001. aasta ülekandmistaotlust tagasi võtta – vastuvõetavust, kuna komisjoni keeldumine lubamast E. Genette’il esitada uut ülekandmistaotlust tühistati iseenesest üksnes kõnealuse ülekandmistaotluse tagasivõtmisest keeldumise tühistamise tagajärjel, nagu tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktist 1 koostoimes selle põhjenduste punktiga 138. Nimelt selle märkuse põhjal määratleski Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuses 25. jaanuari 2005. aasta otsuse tühistamiseks esitatud hagi põhieseme ümber nii, et põhiesemeks loeti nõue tühistada komisjoni keeldumine oma 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste tagasivõtmisest.

55

Käesoleva väite raames kritiseeritud märkustest nähtub, et Avaliku Teenistuse Kohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuses nõuete – tühistada komisjoni keeldumine lubamast E. Genette’il oma 13. juuli 2001. aasta ülekandmistaotlust tagasi võtta – eseme ja seega vastuvõetavuse hindamisel kaudselt, aga tingimata, et 31. oktoobri 2004. aasta ülekandmistaotluse suhtes komisjoni tehtud otsuse tagajärjel võib täielikult tühistada Belgia õiguskorras füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalkindlustusameti (INASTI) ja riikliku pensioniameti (ONP) tehtud otsused Belgia pensioniskeemides E. Genette’i omandatud õiguste summa arvutamise kohta.

56

Selles suhtes tuleb meenutada, et endiste personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 teise lõigu alusel määrab institutsioon, mille teenistuses ametnik on, enne ametniku selle institutsiooni teenistusse asumist selle ametniku riiklikes pensioniskeemides kogutud pensioniõiguste summa põhjal kindlaks pensioniõigusliku staaži aastate arvu, mida ta arvestab oma pensioniskeemi raames. Sellest sättest tuleneb, et ühenduse institutsioonil ei ole muud kohustust, kui muuta riiklike pensioniskeemide, milles asjaomane ametnik omandas õigused enne ühenduste teenistusse asumist, haldamise eest vastutavate asutuste poolt arvutatud pensioniõiguste summa oma pensioniskeemis arvesse võetavaks staaži aastate arvuks. Ülekantavate pensioniõiguste summa arvutamine kuulub seevastu ülekandmisse puutuvate riiklike pensioniskeemide haldamise eest vastutavate asutuste ainupädevusse (Euroopa Kohtu 9. novembri 1989. aasta otsus liidetud kohtuasjades 75/88, 146/88 ja 147/88: Bonazzi-Bertottilli jt vs. komisjon, EKL 1989, lk 3599, punkt 17). Pealegi on iga liikmesriigi ülesanne valida ja rakendada konkreetsed meetmed, mis võimaldavad kasutada ühenduse ametnikele antud õigust kanda üle ühenduse pensioniskeemi õigused, mis nad on omandanud riiklikes pensioniskeemides (Euroopa Kohtu 20. oktoobri 1981. aasta otsus kohtuasjas 137/80: komisjon vs. Belgia, EKL 1981, lk 2393, punkt 18).

57

Otsused, mis ühelt poolt puudutavad ülekantavate pensioniõiguste summa arvutamist ja teisalt sellise summa pensioniõiguslikuks staažiks ümberarvestamist, tehakse eri õiguskordades ja need alluvad igas sellises õiguskorras oma kohtulikule kontrollile (eespool punktis 56 viidatud kohtuotsus Bonazzi-Bertottilli jt vs. komisjon, punkt 19; Esimese Astme Kohtu 15. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas T-233/97: Bang-Hansen vs. komisjon, EKL AT 1998, lk I-A-625 ja II-1889, punkt 39, ja 18. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas T-67/02: Radauer vs. nõukogu, EKL AT 2004, lk I-A-89 ja II-395, punkt 31). Ainult siseriiklikud ametiasutused ja kohtud on pädevad arutama nõudeid või vaidlusi ühenduse ametnike riiklikes pensioniskeemides omandatud õiguste arvutamist käsitlevate otsuste suhtes ja asjaomased ametnikud peavad esitama sellised nõuded või vaidlused nendele ametiasutustele või kohtutele kohaldatavas siseriiklikus õiguses ette nähtud korras.

58

Käesolevas asjas nähtub vaidlustatud kohtuotsusest, et pärast 13. juuli 2001. aasta ülekandmistaotlust võtsid asjaomased Belgia pensioniskeemide haldamise eest vastutavad asutused INASTI ja ONP vastu otsused Belgia pensioniskeemides E. Genette’i omandatud õiguste arvutamise kohta sel ajal kohaldatava 1991. aasta seaduse sätete alusel. Kui oletada, et – nagu hindas Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuses – 31. oktoobri 2004. aasta ülekandmistaotlus oli mõeldud nimelt selleks, et 1991. aasta seaduse artikli 9 alusel tühistada INASTI ja ONP otsused Belgia pensioniskeemides E. Genette’i omandatud õiguste arvutamise kohta, tekitaks see küsimuse, mis kuulub Belgia õiguskorda ja üksnes Belgia ametiasutuste ja kohtute pädevusse.

59

Tuvastades, et 31. oktoobri 2004. aasta taotluse kohta komisjoni tehtud otsuse tagajärjel võiks INASTI ja ONP otsused Belgia pensioniskeemides E. Genette’i omandatud õiguste arvutamise kohta 1991. aasta seaduse artikli 9 alusel Belgia õiguskorras täieõiguslikult tühistada, ületas Avaliku Teenistuse Kohus seega oma pädevuse piire.

60

Sellest johtuvalt ei saanud Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuses tuvastada ilma Belgia Kuningriigi pädevusalasse tungimata, et 1991. aasta seaduse artikli 9 alusel tühistatakse INASTI ja ONP otsused Belgia pensioniskeemides E. Genette’i omandatud õiguste arvutamise kohta asjaomase isiku taotlusel täielikult juhul, kui komisjon võtab oma 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsused tagasi eesmärgiga tühistamisnõuete põhiese ümber määratleda, määrates selleks nõude tühistada komisjoni keeldumine viimati nimetatud otsuseid tagasi võtmast.

61

Belgia Kuningriigi esimene väide kohtuasjas T-90/07 P tuleb seega vastu võtta.

62

Komisjon väidab, et Avaliku Teenistuse Kohus tegi otsuse ultra petita, tühistades komisjoni keeldumise 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste tagasivõtmisest. Tema arvates tuleneb 26. septembri 2005. aasta hagiavaldusest ja enne seda 31. oktoobri 2004. aasta taotlusest ja 22. aprilli 2005. aasta kaebusest sõnaselgelt, et Avaliku Teenistuse Kohtusse antud hagi põhiese ei olnud 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste tagasivõtmine.

63

E. Genette nõuab käesoleva väite tagasilükkamist peamiselt vastuvõetamatuse ja teise võimalusena põhjendamatuse tõttu.

64

Põhiliselt väidab E. Genette, et käesolev väide on kodukorra artikli 139 lõike 2 seisukohast vastuvõetamatu põhjusel, et sellega muudetakse Avaliku Teenistuse Kohtusse antud hagi eset. Esimeses astmes väitis komisjon tema sõnul ise, et hagi ese on 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste tagasivõtmisest keeldumise tühistamine.

65

Teise võimalusena väidab E. Genette, et käesolev väide ei ole õiguslikult ega faktiliselt põhjendatud. Kuna Avaliku Teenistuse Kohus rahuldas hagiavalduse nõuded, tühistades 25. jaanuari 2005. aasta otsuse, ei saa tema arvates arvestada, et ta väljus vaidluse objektiivsetest piiridest. Peale selle ei ole tema arvates esimeses astmes hagile tema enda määratud ese asjassepuutuv, sest ta juhindus üksnes püüdest vältida hagi vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata jätmist. Ühtlasi esitas ta oma sõnul esimeses astmes täiendavaid argumente, lähtudes oletusest, et tema hagi ese on komisjoni keeldumine oma 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste tagasivõtmisest. Lõpuks on tema arvates ühenduse kohtul kaalutlusõigus hagi eseme kindlaksmääramiseks hagiavalduse sisu objektiivsel analüüsimisel, mida Avaliku Teenistuse Kohus käesoleval juhul tegigi.

66

Igal juhul juhib E. Genette tähelepanu sellele, et Avaliku Teenistuse Kohus pidi omal algatusel ja objektiivselt kontrollima hagis esitatud avaliku korraga seotud vastuvõetavusküsimusi, ja et poolte argumendid ei olnud selles suhtes tema jaoks siduvad. Nii pidigi ta käesolevas asjas hagi eset iseseisvalt hindama.

67

Kõigepealt tuleb kontrollida E. Genette’i esitatud vastuvõetamatuse vastuväidet, mis tuleneb sisuliselt sellest, et käesoleva väitega püüdis komisjon anda Esimese Astme Kohtusse ulatuslikuma vaidluse, kui oli arutamisel Avaliku Teenistuse Kohtus.

68

Lisaks tuleneb EÜ artiklist 225a, Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 11 lõikest 1 ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 punktist c, et apellatsioonkaebuses tuleb selgelt märkida selle otsuse vaidlustatavad osad, mille tühistamist taotletakse, samuti seda taotlust konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid (Esimese Astme Kohtu 10. märtsi 2008. aasta määrus kohtuasjas T-233/07 P: Lebedef-Caponi vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 24 ja 25; Esimese Astme Kohtu 12. märtsi 2008. aasta otsus kohtuasjas T-107/07 P: Rossi Ferreras vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 26 ja 27).

69

Esimeses väites on komisjon seisukohal, et Avaliku Teenistuse Kohtus määrati ulatuslikum tühistamine kui E. Genette hagiavalduses taotles. Isegi kui komisjon oleks muutnud oma seisukohta vaidluseseme suhtes, siis sellist väidet, millega tahetakse sisuliselt vaidlustada hagi põhieseme kvalifitseerimist vaidlustatud kohtuotsuses Avaliku Teenistuse Kohtu poolt, ei saa käsitada nii, et selle tagajärjel antakse Esimese Astme Kohtusse ulatuslikum vaidlus kui see, mida arutas Avaliku Teenistuse Kohus. See väide vastab pealegi kodukorras kehtestatud vastuvõetavustingimustele ja seda tuleb seega pidada vastuvõetavaks.

70

Järelikult tuleb E. Genette’i esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.

71

Käesoleva väite põhjendatuse suhtes on oluline kõigepealt meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule, mida kohaldatakse sama põhikirja I lisa artikli 7 lõike 1 alusel ka Avaliku Teenistuse Kohtus toimuva menetluse suhtes, ja kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c, tuleb hagiavalduses märkida hagi ese ja ülevaade esitatavatest fakti- ja õigusväidetest. Hagiavaldus on seega menetlust algatav dokument, milles hageja on kohustatud määratlema vaidluseseme (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 25. septembri 1979. aasta otsus kohtuasjas 232/78: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 1979, lk 2729, punkt 3, ja 6. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas C-256/98: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2000, lk I-2487, punkt 31; Euroopa Kohtu 8. novembri 2007. aasta määrus kohtuasjas C-242/07 P: Belgia vs. komisjon, EKL 2007, lk I-9757, punkt 41).

72

Pealegi, kuna tühistamishagi arutav ühenduste kohus ei või teha otsust ultra petita, ei saa tema tehtud tühistamisotsus ületada hageja nõude piire (vt Euroopa Kohtu 14. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-310/97 P: komisjon vs. AssiDomän Kraft Products jt, EKL 1999, lk I-5363, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

73

Siinkohal on oluline märkida, et – nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 40 ja 41 – E. Genette väitis Avaliku Teenistuse Kohtus, et „tema taotlus [ei ole] suunatud [11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste] tühistamiseks, vaid on esitatud selleks, et komisjon lubaks tal […] [13. juuli 2001. aasta] [ülekandmis]taotluse tagasi võtta”, ja et „11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsused jääksid iseenesest alles, isegi kui komisjon tema taotluse rahuldaks”. Peale selle, nagu tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse punktist 41, väitis E. Genette ise Avaliku Teenistuse Kohtus, et 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste tagasivõtmine ei olnud sel hetkel arvestatav, ja et igal juhul saavutataks see vaid tingimusel, mis ei ole veel täidetud, kui Belgia ametiasutused – võimalik, et pärast Belgia kohtusse hagi esitamist – teeksid 2003. aasta seaduse alusel uued otsused ühenduse pensioniskeemi kantavate summade kohta. Sellest lähtuvalt väitis E. Genette esimeses astmes, et tema nõuet tühistada komisjoni keeldumine lubamast tal oma 13. juuli 2001. aasta ülekandmistaotlus tagasi võtta ei saa tõlgendada nii, et ta palus tühistada komisjoni keeldumise viimase 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste tagasivõtmisest.

74

Nendel tingimustel tuleb järeldada, et Avaliku Teenistuse Kohus ei saanud, nagu ta seda tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 50, määratleda hagi põhieset ümber nii, et see on nõue tühistada komisjoni keeldumine oma 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuseid tagasi võtmast (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 29. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-176/06 P: Stadtwerke Schwäbisch Hall jt vs. komisjon, EKL 2007, lk I-170, punkt 25).

75

Seega väidab komisjon õigusega, et Avaliku Teenistuse Kohus tegi otsuse ultra petita, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktist 1 koostoimes põhjenduste punktiga 136, tühistades komisjoni keeldumise oma 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste tagasivõtmisest, mis sisaldub 25. jaanuari 2005. aasta otsuses.

76

Järelikult tuleb komisjoni esimene väide kohtuasjas T-99/07 P vastu võtta.

77

Eelnevast arutluskäigust tuleneb, et Avaliku Teenistuse Kohus ei saanud ilma Belgia Kuningriigile reserveeritud pädevusalasse tungimata ega ultra petita otsustamata määratleda E. Genette’i esitatud hagi põhieset ümber nii, et see ese oleks nõue tühistada komisjoni keeldumine 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste tagasivõtmisest. Vaidlustatud kohtuotsus tuleb seega sellise ümberkvalifitseerimise osas tühistada.

78

Peale selle, kuna Avaliku Teenistuse Kohus tegi otsuse ultra petita, muutes talle esitatud vaidluse eset, tuleb tühistada vaidlustatud kohtuotsus selles osas, millega tühistatakse komisjoni keeldumine oma 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste tagasivõtmisest, mis sisaldub 25. jaanuari 2005. aasta otsuses. Lõpuks, kuna komisjoni keeldumine lubamast E. Genette’il esitada uut ülekandmistaotlust tühistati iseenesest vaid 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste tagasivõtmisest keeldumise tühistamise tagajärjel (vt punkt 54 eespool), tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada ka selles osas, millega tühistatakse komisjoni keeldumine 25. jaanuari 2005. aasta otsuses lubamast E. Genette’il esitada uut ülekandmistaotlust.

79

Eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud otsus tuleb tervikuna tühistada.

80

Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 13 lõike 1 kohaselt võib Esimese Astme Kohus, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud, Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse tühistamise korral teha kohtuasjas ise lõpliku otsuse, kui menetlusstaadium seda võimaldab.

81

Käesoleval juhul on see tingimus täidetud. Nimelt on Esimese Astme Kohtul olemas kõik hagi üle otsustamiseks vajalikud elemendid.

82

Kohtuasjas T-99/07 P palub komisjon Esimese Astme Kohtul juhul, kui ta tühistab vaidlustatud kohtuotsuse ja otsustab ise vaidluse lahendada, tunnistada hagi vastuvõetamatuks põhjusel, et 31. oktoobri 2004. aasta taotlusel, kuna selle eesmärk on lubada E. Genette’il oma 13. juuli 2001. aasta ülekandmistaotlus tagasi võtta, puudub eesmärk, kuna personalieeskirjades puudub õiguslik alus sellise loa andmiseks. Taotletud loa õiguslik alus ei saa olla ka 1991. aasta seaduse artikkel 9, sest personalieeskirjades ei ole seda ette nähtud. Personalieeskirjade sätete ulatus ei või nimelt sõltuda siseriikliku õiguse sisust. 25. jaanuari 2005. aasta otsust ei saa seega pidada E. Genette’i huve kahjustavaks aktiks, mis annaks talle hagemisõiguse. Teise võimalusena väidab komisjon, et hagi tuleks põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta.

83

Komisjon, kelle toetuseks astus menetlusse Belgia Kuningriik, nõudis esimeses astmes ühtlasi hagi rahuldamata jätmist vastuvõetamatuse ja teise võimalusena põhjendamatuse tõttu. Avaliku Teenistuse Kohtus nende nõuete põhjenduseks komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväited tulenesid hagiavalduse hilinemisest personalieeskirjade artikli 91 lõikes 3 sätestatud tähtaja suhtes, ning sellest, et 31. oktoobri 2004. aasta taotlus on vastuvõetamatu põhjusel, et 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsused on tagasivõtmatud, et puudub uus asjaolu, mis õigustaks seda taotlust, ja et taotlus esitati mõistlikust tähtajast kinnipidamise nõude seisukohast hilinenult.

84

E. Genette väidab, et, piirdumata nõudega, et rahuldataks tema nõuded esimeses astmes, esitab komisjon Esimese Astme Kohtus uusi nõudeid. E. Genette’i sõnul esitab komisjon nimelt uue väite, mis tuleneb tema enda pädevuse puudumisest 31. oktoobri 2004. aasta taotluse arutamiseks. See väide põhinevat vaidluseseme uuesti määratlemisel, nii et vaidlusese ei ole enam, nagu komisjon väitis esimeses astmes, tema 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste tagasivõtmine, vaid 13. juuli 2001. aasta ülekandmistaotluse tagasivõtmine. Isegi kui oletada, et see väide ei ole uus, tuleks see tagasi lükata vastuvõetamatuse tõttu, sest see on tema arvates apellatsioonkaebuses sõnastatud mitmetähenduslikult.

85

E. Genette nõudis esimeses astmes lisaks hagi vastuvõetavaks tunnistamist ja sellest lähtuvalt komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväidete tagasilükkamist.

86

Kuna hagi vastuvõetavuse tingimused puudutavad personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 alusel avalikku korda, kontrollib ühenduse kohus neid vajaduse korral omal algatusel (Esimese Astme Kohtu 11. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas T-587/93: Ortega Urretavizcaya vs. komisjon, EKL AT 1996, lk I-A-349 ja II-1027, punkt 25, ja 29. jaanuari 1998. aasta otsus kohtuasjas T-157/96: Affatato vs. komisjon, EKL AT 1998, lk I-A-41 ja II-97, punkt 21; Esimese Astme Kohtu 20. augusti 1998. aasta määrus kohtuasjas T-132/97: Collins vs. Regioonide Komitee, EKL AT 1998, lk I-A-469 ja II-1379, punkt 12, ja 15. detsembri 1998. aasta määrus kohtuasjas T-25/98: de Compte vs. parlament, EKL AT 1998, lk I-A-629 ja II-1903, punkt 38). Tema kontroll ei piirdu poolte esitatud vastuvõetamatuse vastuväidetega (vt Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T-99/95: Stott vs. komisjon, EKL 1996, lk II-2227, punkt 22, ja 8. jaanuari 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-94/01, T-152/01 ja T-286/01: Hirsch vs. EKP, EKL AT 2003, lk I-A-1 ja II-27, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).

87

Personalieeskirja artiklites 90 ja 91 on seatud hagi vastuvõetavuse tingimuseks, et hagi peab olema esitatud isiku huve kahjustava akti vastu. Huve kahjustavateks aktideks loetakse ainult akte, mis kahjustavad otseselt ja vahetult asjaomaste isikute õiguslikku olukorda (Euroopa Kohtu 21. jaanuari 1987. aasta otsus kohtuasjas 204/85: Stroghili vs. Kontrollikoda, EKL 1987, lk 389, punkt 6; eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Affatato vs. komisjon, punkt 21). Kohtupraktikast nähtub pealegi, et ametisse nimetava asutuse keeldumine personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel ametniku esitatud taotluse rahuldamisest ei ole isiku huve kahjustav akt, kui ametisse nimetav asutus ei ole pädev võtma meetmeid, mida temalt nõutakse (Esimese Astme Kohtu 10. veebruari 1999. aasta otsus kohtuasjas T-35/98: Hecq ja SFIE vs. komisjon, EKL AT 1999, lk I-A-11 ja II-41, punkt 30).

88

Kuna käesolevas asjas esitati 31. oktoobri 2004. aasta taotlus personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel, leiab Esimese Astme Kohus, et tuleb omal algatusel kontrollida, kas hagi raames vaidlustatud otsused, nimelt 25. jaanuari ja 10. juuni 2005. aasta otsused, võivad kahjustada E. Genette’i huve personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses.

89

Kõigepealt on oluline meenutada, et endiste personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõige 2 on peale selle, et see on mõeldud riiklike pensioniskeemide kooskõlastamiseks ühenduse pensioniskeemiga, mõeldud selleks, et ühenduse ametnike liikmesriigis omandatud õigusi saaks – olenemata nende võimalikult piiratud või koguni tingimuslikust või tulevasest ulatusest või nende ebapiisavusest selleks, et võimaldada kohe pensioni saada – asjaomase ametniku jaoks säilitada ja võtta tema karjääri lõpus arvesse pensioniskeemis, millega ta on liitunud, käesoleval juhul ühenduse pensioniskeemis (eespool punktis 56 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Belgia, punkt 12).

90

Nendest põhjendustest nähtub, et endiste personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 nimetatud „õiguse” eesmärk on anda ühenduse ametnikele õigus, mille kasutamine sõltub üksnes nende endi valikust (eespool punktis 56 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Belgia, punkt 13).

91

Käesolevas asjas kasutas E. Genette endiste personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 ette nähtud õigust ja esitas 1991. aasta seaduse alusel 13. juulil 2001 ülekandmistaotluse. Järelikult toimisid asjaomased Belgia pensioniskeeme haldavad asutused, nimelt INASTI ja ONP ühelt poolt ja komisjon teiselt poolt, kooskõlastatult selleks, et esimesed võtaksid vastu 1991. aasta seaduses sätestatud korras otsused, milles arvutatakse E. Genette’i Belgia pensioniskeemides omandatud pensioniõiguste summa, ja teine võtaks endiste personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 ja nende eeskirjade üldiste rakendussätete alusel vastu 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsused, millega muudetakse see summa ühenduse pensioniskeemis arvesse võetava pensioniõigusliku staaži aastate arvu valikuvõimalusteks vastavalt E. Genette’i vanusele nimetatud pensionile minekul ja tingimusel, et on täidetud teatavad lisatingimused. Nende otsuste topelttagajärjel säilis E. Genette’il Belgia õiguskorras tema Belgia pensioniskeemides omandatud õiguste summa ja talle oli tagatud ühenduse õiguskorras ja tingimusel, et on täidetud teatud lisatingimused, nende õiguste arvessevõtmine ühenduse pensioniskeemis vastavalt E. Genette’i vanusele sellele pensionile minekul.

92

31. oktoobri 2004. aasta taotluse tekstist nähtub otseselt, et selle aluseks on väidetav 1991. aasta seaduse õigusvastasus, „[viimati nimetatud] seadusega ette nähtud õigusliku ülemineku mehhanism on [E. Genette’i] arvates diskrimineeriv ja vastuolus [endiste] personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikega 2”, ja asjaolu, et „[k]una […1991. aasta] seadusega ette nähtud õigusliku ülemineku mehhanism oli vastuolus samaaegselt [endiste] personalieeskirjade artikli 11 [lõikega] 2 ja võrdse kohtlemise põhimõttega, [ei] olnud E. Genette’i jaoks INASTI poolt 3. jaanuaril 2002 ja ONP poolt 13. veebruaril 2002 arvutatud „ülekantav summa” […ega] 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsused selle alusel arvesse võetava staažilisa kohta […] õiged”. Nimelt „[n]endel tingimustel” [pidigi] komisjon vastavalt 31. oktoobri 2004. aasta taotlusele „otsustama anda [E. Genette’ile] nõusoleku taotleda Belgia haldusasutuselt 1991. aasta seaduse artikli 9 alusel 13. juuli 2001. aasta [ülekandmis]taotluse tagasivõtmist selle seaduse alusel selleks, et ta esitaks uue taotluse 2003. aasta seaduse artikli [4 lõike 1] alusel”.

93

31. oktoobri 2004. aasta taotlus põhines seega sellel, et vaidlustati 1991. aasta seaduse kohaldamine INASTI ja ONP poolt E. Genette’i Belgia pensioniskeemides omandatud õiguste summa arvutamiseks. Ent eespool punktis 57 meenutatud kohtupraktika kohaselt kuulub selline vaidlustamine, mis puudutab siseriikliku õiguse kohaldamist riiklikke pensioniskeeme haldavate asutuste poolt, vastavalt endiste personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 teisest lõigust tulenevale pädevuse jagunemise põhimõttele siseriiklikku õiguskorda ja järelikult siseriiklike ametiasutuste või kohtute ainupädevusse, kusjuures kohtusse pöördumisel võidakse vajaduse korral esitada EÜ artikli 234 alusel eelotsusetaotlus Euroopa Kohtule.

94

Endiste personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 teise lõigu alusel ei ole komisjonil järelikult mingit pädevust arutada sisuliselt INASTI ja ONP poolt 1991. aasta seaduse E. Genette’i suhtes kohaldamise vaidlustamist ja selle alusel lubada viimasel taotleda nimetatud asutustelt, et nad võtaksid 1991. aasta seaduse alusel juba vastu võetud otsused tagasi selleks, et teha uued otsused 2003. aasta seaduse alusel.

95

Nendel tingimustel võib ainult arvestada, et jättes 31. oktoobri 2004. aasta taotluse 25. jaanuari ja 10. juuni 2005. aasta otsustega rahuldamata, andis komisjon akti, mis kahjustab otseselt ja vahetult E. Genette’i õiguslikku ja personalieeskirjadest tulenevat olukorda.

96

Sellest johtuvalt ei saa 31. oktoobri 2004. aasta taotluse rahuldamata jätmist nii 25. jaanuari 2005. aasta otsuses kui ka 10. juuni 2005. aasta otsuses pidada E. Genette’i huve kahjustavaks aktiks personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses.

97

Seega, ja ilma et oleks isegi vaja otsustada eespool punktis 82 komisjoni esitatud argumentide vastuvõetavuse või eespool punktis 83 nimetatud vastuvõetamatuse vastuväidete põhjendatuse üle, tuleb hagi selles osas, et see on suunatud nii 25. jaanuari kui ka 10. juuni 2005. aasta otsusega 31. oktoobri 2004. aasta taotluse rahuldamata jätmise vastu, vastuvõetamatuks tunnistada.

98

Kuna Esimese Astme Kohtu küsimustele vastuseks ja kohtuistungil väitis E. Genette, et tema hagi oli esitatud ka selle vastu, et jäeti rahuldamata tema taotlus saada komisjonilt abi vastavalt personalieeskirjade artiklile 24, mis oli kaudselt sõnastatud 31. oktoobri 2004. aasta taotluses, on oluline rõhutada, et personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel esitatud taotlus peab olema piisavalt selgesõnaline ja täpne selleks, et võimaldada komisjonil konkreetselt arutada otsuse sisu üle, mida tal palutakse teha.

99

Käesoleval juhul, nagu rõhutas komisjon kohtuistungil, ei sisalda 31. oktoobri 2004. aasta taotlus sõnaselgeid ja täpseid elemente, mis võimaldaksid seda isegi väga avatud mõttes tõlgendada nii, et sellega taotletakse komisjonilt abi vastavalt personalieeskirjade artiklile 24. Seega ei saa 25. jaanuari 2005. aasta otsust iseenesest tõlgendada personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud abitaotluse kaudse rahuldamata jätmisena.

100

Kuna E. Genette’i sõnul nähtub 22. aprilli 2005. aasta kaebusest, et komisjon hoidus personalieeskirjadega nõutava meetme vastuvõtmisest, kuna ta ei andnud talle omal algatusel abi tegutsemiseks Belgia haldusasutustes või kohtutes, tuleb rõhutada, et institutsiooni hoidumine abi osutamisest oma ametnikele ja töötajatele personalieeskirjade artikli 24 alusel kujutab endast isikute huve kahjustavat akti personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses üksnes juhul, kui institutsioonil on abi osutamise kohustus, olenemata tema ametnike või töötajate taotlusest.

101

Kohtupraktika kohaselt on põhimõtteliselt asjaomase ametniku ülesanne esitada abitaotlus institutsioonile, kus ta töötab, ja ainult teatavatel erandlikel asjaoludel võib ühenduse institutsioon olla kohustatud osutama kindlat abi ilma selle ametniku eelneva taotluseta, vaid omal algatusel (Euroopa Kohtu 12. juuni 1986. aasta otsus kohtuasjas 229/84: Sommerlatte vs. komisjon, EKL 1986, lk 1805, punkt 20).

102

Käesoleval juhul ei nähtu kohtutoimiku dokumentidest ühtegi erandlikku asjaolu, konkreetselt ühtegi abi, mida oleks antud individuaalselt teatavatele ametnikele E. Genette’iga võrreldavas olukorras, mis oleks õigustanud, et komisjon võtab tema suhtes omal algatusel abimeetme (vt selle kohta eespool punktis 101 viidatud kohtuotsus Sommerlatte vs. komisjon, punktid 21 ja 22).

103

Sellest tuleneb, et komisjoni hoidumine ei ole käesoleval juhul isiku huve kahjustav akt personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses.

104

Tuleb siiski arvesse võtta, et E. Genette esitas 22. aprilli 2005. aasta kaebusega samal ajal otseselt abitaotluse personalieeskirjade artikli 24 alusel selleks, et komisjon „[o]tsustaks osutada talle rahalist ja tehnilist abi kõikides Belgia haldusasutustes ja kohtutes algatatavates toimingutes, mille eesmärk on vaidlustada tema suhtes Belgia 21. mai 1991. aasta seaduse alusel Belgia ametiasutuste tehtud otsuste vastavus ühenduse õigusele”. See taotlus jäeti sõnaselgelt rahuldamata komisjoni 10. juuni 2005. aasta otsusega, mis kujutab endast selles suhtes isiku huve kahjustavat akti.

105

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peab kõikidele hagidele ametisse nimetava asutuse akti vastu, mis kahjustavad isikute huve, reeglina tingimata eelnema kohtueelne kaebus, mille kohta on tehtud otsene või kaudne rahuldamata jätmise otsus. Enne selle kohtueelse menetluse lõpetamist esitatud hagi on oma enneaegsuse tõttu personalieeskirjade artikli 91 lõike 2 alusel vastuvõetamatu (Euroopa Kohtu 23. septembri 1986. aasta määrus kohtuasjas 130/86: Du Besset vs. nõukogu, EKL 1986, lk 2619, punkt 7; Esimese Astme Kohtu 20. juuni 1990. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-47/89 ja T-82/89: Marcato vs. komisjon, EKL 1990, lk II-231, punkt 32, ja Esimese Astme Kohtu 4. detsembri 1991. aasta määrus kohtuasjas T-78/91: Moat ja TAO/AFI vs. komisjon, EKL 1991, lk II-1387, punkt 3).

106

Kuna – nagu nähtub eespool punktis 86 esitatud kohtupraktikast – tegemist on avalikku korda puudutava väitega, peab ühenduse kohus seda kontrollima omal algatusel.

107

Käesoleval juhul, isegi kui oletada, et hagi on esitatud ka selle vastu, et jäeti rahuldamata abitaotlus, mille E. Genette esitas koos 22. aprilli 2005. aasta kaebusega personalieeskirjade artikli 24 alusel, siis sellele ei eelnenud personalieeskirjade artikli 91 lõikega 2 nõutavat eelnevat halduskaebust.

108

Sellest tuleneb, et hagi tuleb vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata jätta.

109

Kodukorra artikli 148 esimese lõigu alusel, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Esimese Astme Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse.

110

Vastavalt kodukorra artikli 87 lõike 2 esimesele lõigule, mida kodukorra artikli 144 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

111

Siiski, vastavalt kodukorra artiklile 88, mida kohaldatakse kodukorra artiklite 144 ja 148 teise lõigu alusel institutsioonide esitatud apellatsioonkaebuste suhtes, kannavad institutsioonid ühenduste ja nende teenistujate vahelistes vaidlustes reeglina oma kohtukulud ise.

112

Vastavalt kodukorra artikli 87 lõike 4 esimesele lõigule, mis on käesoleval juhul kohaldatav, kannavad menetlusse astunud liikmesriigid oma kohtukulud ise.

113

Nendel tingimustel kannab E. Genette ise oma kohtukulud nii Avaliku Teenistuse Kohtus kui ka käesolevas kohtuastmes. Komisjon kannab ise oma kohtukulud nii Avaliku Teenistuse Kohtus kui ka käesolevas kohtuastmes. Belgia Kuningriik, kes astus menetlusse Avaliku Teenistuse Kohtus ja kes ei nõudnud käesolevas kohtuastmes kohtukulude väljamõistmist E. Genette’ilt, kannab ise oma kohtukulud nii Avaliku Teenistuse Kohtus kui ka käesolevas kohtuastmes.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (apellatsioonikoda)

otsustab:

Õiguslik raamistik

Vaidluse taust

Menetlus esimeses astmes ja vaidlustatud kohtuotsus

Apellatsioonkaebused

Menetlus

Poolte nõuded

Vastuvõetavus

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Põhiküsimus

Belgia Kuningriigi esimene väide kohtuasjas T-90/07 P, mis tuleneb peamiselt sellest, et Avaliku Teenistuse Kohus ei ole pädev hindama 31. oktoobri 2004 ülekandmistaotluse vastuvõetavust Belgia õiguse seisukohast ja teise võimalusena sellest, et vaidlustatud kohtuotsuses rikuti Belgia õiguse tõlgendamisel õigusnormi

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Komisjoni esimene väide kohtuasjas T-99/07 P, mis tuleneb sellest, et Avaliku Teenistuse Kohus tegi tema arvates otsuse ultra petita, muutes vaidluseset

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Esimeses astmes esitatud hagi

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Kohtukulud