Kohtuasi T‑11/07

Frucona Košice a.s.

versus

Euroopa Komisjon

Riigiabi – Maksuvõla osaline vähendamine võlausaldajate kokkuleppe menetluses – Otsus, millega abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobimatuks ning kohustatakse see tagasi nõudma – Turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku võlausaldaja kriteerium

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Riigiabi – Komisjoni otsus – Kohtulik kontroll – Piirid

(EÜ artiklid 88 ja 230)

2.      Menetlus – Hagiavaldus – Vorminõuded

(Euroopa Kohtu põhikirja artikkel 21 ja artikli 53 esimene lõik; Üldkohtu kodukord, artikli 44 lõike 1 punkt c)

3.      Riigiabi – Asutamislepingu sätted – Ratione temporis kohaldamisala – Uue liikmesriigi ühinemine Euroopa Liiduga

(EÜ artiklid 87 ja 88; 2003. aasta ühinemisakt, IV lisa, 3. jagu)

4.      Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – Eraõigusliku võlausaldaja kriteerium – Keeruline majanduslik hinnang – Kohtulik kontroll – Piirid

(EÜ artikli 87 lõige 1 ja EÜ artikli 88 lõige 2)

5.      Riigiabi – Mõiste – Raskuses oleva äriühingu võlgade vähendamine riigiasutuste poolt

(EÜ artikli 87 lõige 1)

6.      Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – Haldusmenetlus – Komisjoni kohustus paluda huvitatud isikutel esitada oma märkused – Abisaaja staatus

(EÜ artikli 88 lõige 2)

7.      Riigiabi – Keeld – Erandid – Komisjoni kaalutlusõigus – Võimalus võtta vastu suuniseid

(EÜ artikli 87 lõike 3 punkt c); komisjoni teadaanne 1999/C 288/02)

1.      Kui on esitatud tühistamishagi, tuleb asjassepuutuva akti õiguspärasuse hindamisel lähtuda faktilistest ja õiguslikest asjaoludest, mis esinesid akti vastuvõtmise ajal. Kui tegemist on riigiabi valdkonna otsusega, tuleb selle otsuse õiguspärasust hinnata teabe alusel, mis sai komisjoni käsutuses olla ajal, mil ta selle otsuse vastu võttis. Seega ei saa hageja kohtus tugineda faktilistele asjaoludele, mida ei esitatud EÜ artiklis 88 ette nähtud kohtueelses menetluses. Samuti ei saa komisjonile ette heita, et ta ei võtnud arvesse faktilisi või õiguslikke asjaolusid, mida oleks võidud talle esitada haldusmenetluses, kuid ei esitatud, kuna komisjonil ei ole kohustust omal algatusel ja ettenägelikkusest uurida, millised on asjaolud, mida oleks võidud talle esitada.

(vt punktid 48–51)

2.      Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule, mida vastavalt selle põhikirja artikli 53 esimesele lõigule kohaldatakse ka Üldkohtu menetluses, ja Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c tuleb igas hagiavalduses märkida hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad hagi vastuvõetavuse eeldusena põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele hagi tugineb, vähemalt kokkuvõtlikult, kuid järjekindlalt ja arusaadavalt nähtuma hagiavaldusest endast.

(vt punkt 59)

3.      Selleks et kindlaks teha, kas komisjon on pädev uurima abimeedet, mille osa asjassepuutuvaid asjaolusid leidsid aset enne liikmesriigi ühinemist Euroopa Liiduga, tuleb lähtuda kriteeriumist, milleks on õiguslikult siduv akt, millega pädev riigiasutus kohustub abi andma.

Mis puudutab võlausaldajate kokkuleppe raames raskustes oleva äriühingu maksuvõla osalist vähendamist liikmesriigi ametiasutuse poolt, siis tuleb eristada otsust mitte algatada pankroti- või maksuvõla sissenõudmise menetlust otsusest kiita heaks võlausaldajate kokkuleppe ettepanek. Vaid viimasega loobub maksuhaldur nõudest ettevõtja vastu. Nimelt, kui võlausaldaja otsus mitte algatada pankroti- või maksuvõla sissenõudmise menetlust lükkab nõude sundtäitmist vaid edasi, siis võlausaldaja otsus kiita heaks võlausaldajate kokkuleppe ettepanek tähendab, et kui selle kokkuleppe kinnitab ka pädev kohus, loobub võlausaldaja lõplikult kas kogu või osa võlgnevuse sissenõudmisest. Seega selleks et hinnata, kas komisjon on pädev asjassepuutuvat abimeedet uurima, tuleb kindlaks teha vaid see, millisel ajahetkel võeti vastu maksuhalduri otsus kiita heaks võlausaldajate kokkuleppe ettepanek.

(vt punktid 68–72)

4.      Kuna komisjoni poolt turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi kohaldamine eeldab keerulist majanduslikku hinnangut, nagu ka turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamine, piirdub selle üle teostatav kontroll menetlus- ja põhjendamisreeglite järgimise, esitatud faktiliste asjaolude sisulise õigsuse, nende faktide hindamisel ilmse hindamisvea puudumise ning võimu kuritarvitamise puudumise kontrolliga. Kuigi komisjonil on kaalutlusruum majandusküsimustes, ei tähenda see, et liidu kohus peab hoiduma kontrollimast, kuidas komisjon majandusalaseid andmeid on tõlgendanud. Liidu kohus ei pea nimelt kontrollima ainult esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sidusust, vaid ka seda, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud. Kohus ei saa siiski sellise kontrolli käigus asendada komisjoni majanduslikku hinnangut enda omaga.

(vt punktid 108–110)

5.      Avalik-õiguslik üksus, kes on talle võlgnetavat summat vähendanud, on samastatav eraõigusliku võlausaldajaga, kes soovib, et rahalistes raskustes olev võlgnik talle võlgnetava summa tagasi maksaks. Võlausaldajat tuleb nimelt eristada turumajanduse tingimustes tegutsevast erainvestorist, kes tegutseb struktuurilise, üldise või valdkondliku strateegia kohaselt ja kelle eesmärk on saavutada investeeritud kapitali pikaajaline kasumlikkus.

Kui ettevõtja, kelle majanduslik olukord on oluliselt halvenenud, teeb võlausaldajatele ettepaneku sõlmida võlgade haldamise leping või lepingud, et parandada oma olukorda ja vältida likvideerimist, peab iga võlausaldaja kaaluma ühelt poolt summat, mida talle lepinguga pakutakse, ja teiselt poolt summat, mille ta ettevõtja võimaliku likvideerimise korral võib saada. Tema valikut mõjutab hulk asjaolusid, nt kas tema nõue on tagatud hüpoteegiga, kas see on esimese järgu või n‑ö tavaline nõue, millist liiki ja millise ulatusega on tema kasuks seatud võimalikud tagatised, milliseks hindab ta võimalusi ettevõtja olukorra paranemiseks, samuti summa, mille ta saaks äriühingu likvideerimise korral.

(vt punktid 114 ja 115)

6.      Riigiabi kontrolli menetluses piirdub asjassepuutuvast liikmesriigist erinevate huvitatud isikute roll sellega, et nad esitavad komisjonile kogu teabe, mis viimast tulevases kohtuvaidluses aidata võib. Seega ei saa need isikud ise nõuda, et komisjoniga toimuks selline võistlev vaidlus, nagu algatatakse asjassepuutuva liikmesriigi suhtes.

Lisaks ei anna ükski riigiabi kontrolli reguleeriv menetlusnorm abisaajale erilist rolli võrreldes teiste huvitatud isikutega. Tuleb täpsustada, et riigiabi kontrolli menetlust ei viida läbi abisaaja või abisaajate „vastu”, mis annaks talle või neile õiguse tugineda nii ulatuslikele õigustele nagu kaitseõigused.

Vaidlustatud otsuse õiguspärasust tuleb ka hinnata teabe alusel, mis sai komisjoni käsutuses olla ajal, mil ta selle otsuse vastu võttis; liikmesriigil ja vajadusel abisaajal tuleb esitada tõendeid selle kohta, et abi on ühisturuga kokkusobiv, esitades vajadusel komisjoni vastaval nõudmisel ka juba saadud abi tagastamisega seotud konkreetsed asjaolud.

(vt punktid 178–180)

7.      EÜ artikli 87 lõike 3 punktis c sätestatu kohaselt võib ühisturuga kokkusobivaks pidada „abi teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks, kui niisugune abi ei mõjuta ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega”. EÜ artikli 87 lõige 3 annab komisjonile laia kaalutulusõiguse selle artikli lõikes 1 sätestatud üldreeglist erandina käsitletava abi lubamisel, kuna riigiabi ühisturuga kokkusobivuse või kokkusobimatuse hindamine on seotud probleemidega, mille lahendamisel tuleb arvestada ning hinnata keerukaid fakte ja majanduslikke olukordi, mis võivad kiiresti muutuda. Kuna liidu kohus ei saa asendada otsuse autori poolt faktilistele asjaoludele eelkõige majanduslikust seisukohast antud hinnangut oma hinnanguga, peab Üldkohtu asjakohane kontroll piirduma menetlus- ja põhjendamisnormide järgimise, faktiliste asjaolude sisulise täpsuse ning ilmse hindamisvea ja võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega.

Komisjon võib kehtestada endale oma kaalutlusõiguse teostamiseks juhiseid selliste õigusaktidega nagu suunised, arvestades, et need peavad sisaldama juhiseid lähenemisviiside kohta, mida see institutsioon on kohustatud järgima, ja et need ei tohi kõrvale kalduda asutamislepingu sätetest. Mis puudutab raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antavat riigiabi, siis nähtub 1999. aasta suuniste lõikest 31, et selleks, et abi kuulutataks kokkusobivaks EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel, peab raskustes olevale ettevõtjale antava iga individuaalse abi kohta olema koostatud ümberkorraldamiskava, mille kinnitab komisjon. Nende suuniste lõigete 32–40 kohaselt peab ümberkorraldamiskava, mille kestus peab olema võimalikult lühike, mõistliku aja jooksul ning tulevaste tegevuseeldustega seotud realistlike oletuste alusel taastama äriühingu pikaajalise elujõulisuse, arvestades, et abi suurus ja intensiivsus peavad rangelt piirduma vajamineva miinimumiga. Lisaks on nimetatud suuniste lõigetes 43 ja 45 sätestatud, et asjassepuutuv ettevõtja peab komisjoni poolt heakskiidetud ümberkorraldamiskava täielikult rakendama. Seda rakendamist ja kava elluviimist kontrollib komisjon, kellele esitatakse üksikasjalikke aastaaruandeid. Kui puudub usaldusväärne ümberkorraldamiskava, võib komisjon põhjendatult keelduda abi andmise lubamisest.

(vt punktid 225–229, 231)

ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)

7. detsember 2010(*)

Riigiabi – Maksuvõla osaline vähendamine võlausaldajate kokkuleppe menetluses – Otsus, millega abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobimatuks ning kohustatakse see tagasi nõudma – Turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku võlausaldaja kriteerium

Kohtuasjas T‑11/07,

Frucona Košice a.s., asukoht Košice (Slovakkia), esindajad: B. Hartnett, barrister, ja advokaadid O. H. Geiss ja A. Barger,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: B. Martenczuk ja K. Walkerová,

kostja,

keda toetab

St. Nicolaus-trade a.s., asukoht Bratislava (Slovakkia), esindaja: advokaat N. Smaho,

menetlusse astuja,

mille ese on nõue tühistada komisjoni 7. juuni 2006. aasta otsus 2007/254/EÜ riigiabi C 25/2005 (ex NN 21/2005) kohta, mida Slovaki Vabariik on andnud äriühingule Frucona Košice, a.s. (ELT L 112, lk 14),

ÜLDKOHUS (teine koda),

koosseisus: esimees I. Pelikánová ning kohtunikud K. Jürimäe (ettekandja) ja S. Soldevila Fragoso,

kohtusekretär: ametnik C. Kantza,

arvestades kirjalikus menetluses ja 14. oktoobri 2009. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

1.     Ühenduse õigusnormid

1        1999. aastal võttis Euroopa Ühenduste Komisjon vastu ühenduse suunised raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta (EÜT C 288, lk 2, ELT eriväljaanne 08/01, lk 322; edaspidi „1999. aasta suunised”).

2        1999. aasta suuniste lõikes 31 on sätestatud:

„Abi andmise tingimus on ümberkorraldamiskava rakendamine, selle kinnitab komisjon iga abimeetme puhul eraldi.”

3        Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKE) kohta on lõikes 55, mis kuulub peatüki „Väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele [VKE‑dele] antav ümberkorraldamisabi” alla, sätestatud:

„[VKE‑dele] antav abi mõjutab kaubandustingimusi tavaliselt vähem kui suurtele äriühingutele antav abi. Sama kehtib ka ümberkorraldamisabi puhul, nii et [lõigetes] 29–47 sätestatud tingimuste kohaldamine on leebem: VKE‑dele antav ümberkorraldamisabi ei ole tavaliselt seotud kompenseerivate meetmetega (vt [lõiked] 35–39), kui teatavas sektoris antavat riigiabi käsitlevad eeskirjad ei näe ette teisiti, ja aruannete sisule esitatavad nõuded on leebemad (vt [lõiked] 45, 46 ja 47). Seevastu kohaldatakse ühekordse abi tingimust ([lõiked] 48–51) VKE‑de suhtes täielikult.”

2.     Siseriiklikud õigusnormid

4        Slovakkias reguleerib pankroti- ja võlausaldajate kokkuleppe menetlusi zákon 328/1991 Zb. o konkurze a vyrovnaní [seadus nr 328/1991 pankroti ja võlausaldajate kokkuleppe kohta (edaspidi „seadus pankroti ja võlausaldajate kokkuleppe kohta”).

 Vaidluse taust

1.     Hageja

5        Hageja, Frucona Košice a.s. on Slovakkia õiguse alusel asutatud äriühing, mille asukoht on Košices (Slovakkia), linnas, mis asus 7. juuni 2006. aasta seisuga piirkonnas, millele lubati anda piirkondlikku abi kooskõlas EÜ artikli 87 lõike 3 punktiga a. 1995. aastal, st selle äriühingu asutamise aastal, anti hagejale üle endise riigiettevõtte vara.

6        Algselt tegeles hageja esiteks piirituse ja piiritusjookide tootmisega ning teiseks toiduainetööstuses puu- ja köögiviljade ning mahlade tootmisega ning gaseeritud ja gaseerimata jookide tootmisega. 6. märtsil 2004 võeti talt ära piirituse ja piiritusjookide tootmise ja töötlemise litsents, sest ta ei olnud tasunud aktsiisimaksu. Sellest ajast alates ta piiritusjooke enam ei tootnud, kuid turustas neid vastavalt Old Herold, s.r.o‑ga 24. augustil 2004 sõlmitud lepingule. Selle lepingu alusel rentis hageja Old Heroldile oma piiritusjookide tehased Košices ja Obišovce’s (Slovakkia); viimane tootis nendes tehastes litsentsi alusel piiritusjooke, mille hageja ära ostis ja kaubamärgi Frucona all oma klientidele edasi müüs.

2.     Siseriiklik haldus- ja kohtumenetlus

7        1. jaanuaril 2004 jõustus zákon č. 609/2003 Z.z., ktorým sa mení a dopĺňa zákon Slovenskej národnej rady č. 511/1992 Zb. o správe daní a poplatkov a o zmenách v sústave územných finančných orgánov v znení neskorších predpisov a ktorým sa menia a dopľňajú niektoré ďalšie zákony (seadus nr 609/2003, millega muudetakse ja täiendatakse Slovakkia riiginõukogu seadust nr 511/1992 maksude, lõivude ja tasude kogumise korralduse kohta ja territoriaalsete maksuasutuste süsteemi muutmise kohta, ning millega muudetakse ja täiendatakse muid seadusi), milles sätestati muu hulgas, et maksukohustuslane võib nõuda lõivu maksetähtaja edasilükkamist igal aastal vaid üks kord; hagejal tekkisid makseraskused, mis aga ei võimaldanud tal tasuda aktsiisi, mida ta 2004. aasta jaanuari eest maksma oli kohustatud ning mille maksetähtaeg oli 25. veebruar 2004. Varem oli hageja maksuvõla tasumise tähtpäeva mitmel korral edasi lükatud pärast seda, kui ta oli Slovakkia maksuhaldurile andnud rahalisi tagatisi. Seetõttu oli hageja võlgades seaduse pankroti ja võlausaldajate kokkuleppe kohta tähenduses.

8        Nähes ette makseraskusi, mis võivad tekkida maksude tasumise tähtaja edasilükkamist reguleerivate õigusnormide muutmise ettepanekuga, mis muudatusena ka kehtestati, kohtus hageja, keda esindas tema tegevdirektor, 16. detsembril 2003 ja 23. jaanuaril 2004 Slovakkia maksuameti esindajatega. 30. jaanuaril 2004 kohtus hageja tegevdirektor ka Slovakkia rahandusministriga. Nimetatud kohtumistel tegi hageja nendele asutustele ettepaneku määrata tema tasumisele kuuluv maksuvõlg kindlaks võlausaldajate kokkuleppe menetluses.

9        Vahepeal kontakteerus hageja ka kohaliku maksuhalduriga, milleks oli büroo Košice IV (edaspidi „kohalik maksuhaldur”), mille piirkonda ta kuulus. 8. jaanuari 2004. aasta kirjas teavitas ta sellele büroole, et tal ei ole tasumisele kuuluvat maksusummat võimalik 2004. aasta veebruaris maksta ning tegi ettepaneku koostada viieaastane maksegraafik, ehk aktsepteerida võlausaldajate kokkuleppe sõlmimise ettepanek, mille alusel makstaks vaid 35% tasumisele kuuluvast summast. 3. veebruari 2004. aasta kirjas lükkas kohaliku maksuhalduri direktor tagasi hageja väljapakutud alternatiivi esimese ettepaneku ja teise ettepaneku, st võlausaldajate kokkuleppe sõlmimise ettepaneku kohta vastas ta järgmist: „[…] põhimõtteliselt ei ole maksuhaldur võlausaldajate kokkuleppe sõlmimise vastu, kuid teie ettepanekut maksta ainult 35% tasumisele kuuluvast summast ei saa ta vastu võtta. Me mõistame olukorda nii, et võlausaldajate kokkuleppe tingimusi arutatakse enne võlausaldajate kokkuleppe ettepaneku tegemist.”

10      8. märtsil 2004 esitas hageja Krajský súd v Košiciach’ile (Košice maakohus, Slovakkia) avalduse võlausaldajate kokkuleppe menetluse algatamiseks; selles kirjeldab ta oma liiga suuri võlgu ja vastavalt seadusele pankroti ja võlausaldajate kokkuleppe kohta tema käsutuses olevaid erinevaid meetmeid, mis võimaldavad tal saavutada varaline tasakaal võlausaldajate kokkuleppe menetluses. Tema maksuvõla kogusumma, mida tema võlausaldajate kokkuleppe ettepanekus aluseks võeti, oli [konfidentsiaalne] Slovakkia krooni (SKK) võlgade kogusummast umbes 644,6 miljonit Slovakkia krooni. Võlausaldajate kokkuleppe ettepanekus pakkus hageja välja, et ta maksab tagamata nõuetega võlausaldajatele ja teatavatele esimese järgu nõuetega võlausaldajatele igaühele 35% võlgnetavast kogusummast.

11      29. aprilli 2004. aasta otsuses tuvastas Krajský súd v Košiciach, et seaduse pankroti ja võlausaldajate kokkuleppe kohta artiklis 46 jj sätestatud tingimused olid täidetud ning lubas seega algatada nimetatud seaduse artikli 50 lõike 3 alusel võlausaldajate kokkuleppe menetluse. Selles menetluses palus ta muu hulgas hageja võlausaldajatel esitada nende nõudeid põhjendavaid tõendeid. Ta määras ka kokkuleppe halduri ning kutsus hageja ja võlausaldajad 9. juulil 2004 toimuvale võlausaldajate kokkuleppe istungile (edaspidi „9. juuli 2004. aasta võlausaldajate kokkuleppe istung”). Ta esitas ka võlausaldajate kokkuleppe kava, mille hageja oli välja pakkunud 8. märtsi 2004. aasta ettepanekus.

12      Selleks et kohalik maksuhaldur saaks hinnata võlausaldajate kokkuleppe, pankroti ja maksuvõla sissenõudmise alternatiive Slovakkia õiguse alusel, esitas hageja talle mitu audiitoraruannet, enne kui Krajský súd v Košiciach võlausaldajate kokkuleppe kinnitas. 26. aprillil 2004 esitas ta esimese audiitoraruande, mille oli koostanud tema siseaudiitor K (edaspidi „K aruanne”), mille kohaselt oleks pankrotimenetluses hageja vara müügi tulu [konfidentsiaalne] Slovakkia krooni. 7. juulil 2004 esitas ta teise audiitoraruande, mille oli koostanud sõltumatu audiitorühing E (edaspidi „E aruanne”), milles oli märgitud [konfidentsiaalne]. E aruande esialgne versioon saadeti kohalikule maksuhaldurile 2004. aasta juuni lõpus.

13      Slovakkia maksuhaldur kontrollis hageja äriruume 21. juunil 2004. Kontrolli käigus tuvastas ta, et 17. juuni 2004. aasta seisuga oli hagejal raha [konfidentsiaalne] Slovakkia krooni.

14      6. juuli 2004. aasta kirjas andis Slovakkia maksuameti direktriss kohalikule maksuhaldurile korralduse hageja väljapakutud võlausaldajate kokkuleppega 9. juuli 2004. aasta võlausaldajate kokkuleppe istungil mitte nõustuda, kuna see ei olnud Slovaki Vabariigile kasulik, arvestades sellele kirjale lisatud Slovakkia rahandusministri 15. jaanuari 2004. aasta kirja, kus viimane palus hea seista selle eest, et maksuhaldurid ei nõustuks maksukohustuslaste maksuvõla vähendamisega.

15      9. juuli 2004. aasta võlausaldajate kokkuleppe istungil nõustusid hageja võlausaldajad, sealhulgas Slovakkia maksuhaldur, hageja väljapakutud võlausaldajate kokkuleppega.

16      14. juuli 2004. aasta otsusega kinnitas Krajský súd v Košiciach võlausaldajate kokkuleppe. Esiteks tuvastas ta hageja võlausaldajad, kes olid võlausaldajate kokkuleppe menetluses esitanud oma nõuete põhjendamiseks tõendeid. Eriti tõi ta välja asjaolu, et Slovakkia maksuhalduri sissenõutavaks muutunud nõue on umbes [konfidentsiaalne] Slovakkia krooni, millest vastavalt võlausaldajate kokkuleppele tasutakse 35%, ehk umbes 224,3 miljonit Slovakkia krooni. Edasi tuvastas ta, et 9. juuli 2004. aasta võlausaldajate kokkuleppe istungil hääletasid kõik hageja võlausaldajad, sealhulgas kohalik maksuhaldur esimese järgu nõudega võlausaldajana ja järelikult eraldiseisva hääletuse teel, vastavalt seaduse pankroti ja võlausaldajate kokkuleppe kohta artikli 58 lõigetele 4 ja 5 ning artikli 58b lõike 1 punktile a ja lõikele 2, hageja väljapakutud võlausaldajate kokkuleppe poolt. Ta tuletas meelde, millised on selle seaduse artikli 60 lõikes 1 sätestatud tingimused, mis peavad olema täidetud, et võlausaldajate kokkuleppe saaks nõuetekohaselt kinnitada, otsustades seejärel, et need tingimused on käesolevas asjas täidetud.

17      14. juulil 2004 asendas Slovakkia maksuamet kohaliku maksuhalduri direktori, kelle tegevus peatati.

18      20. oktoobri 2004. aasta kirjas teatas kohalik maksuhaldur hagejale, et võlausaldajate kokkuleppe kava, mille ta 9. juuli 2004. aasta võlausaldajate kokkuleppe istungil heaks kiitis ja mille kohaselt ei tulnud osa maksuvõlast tagasi maksta, on kaudne riigiabi, millele peab heakskiidu andma komisjon. Ta palus ka hagejal esitada enne 19. novembrit 2004 investeerimiskava nende summade kohta, mida Krajský súd v Košiciachi 29. aprilli 2004. aasta otsuse kohaselt tagasi maksta ei tulnud.

19      25. oktoobri 2004. aasta kohtuotsuses jättis Najvyšší súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) kohaliku maksuhalduri poolt 2004. aasta augustis esitatud apellatsioonkaebuse 14. juuli 2004. aasta Krajský súd v Košiciachi otsuse peale vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata ja kinnitas, et see nimetatud otsus on jõustunud ning kuulub täitmisele alates 23. juulist 2004.

20      9. novembri 2004. aasta kirjas vastas hageja kohaliku maksuhalduri 20. oktoobri 2004. aasta kirjale, märkides, et ta esitas „võlausaldajate kokkuleppe ettepaneku”, mitte „riigiabi taotluse”. Selles kirjas väljendab ta mittenõustumust sellega, et maksuhalduri teenistuja antud heakskiitu saab kvalifitseerida riigiabiks. Ta märkis ka, et talle tundub investeerimiskava esitamise nõue „põhjendamata”.

21      Kohaliku maksuhalduri direktor, kelle tegevus peatati 14. juulil 2004, mõisteti 14. detsembril 2004 süüdi pettuses ja maksukelmuses.

22      17. detsembril 2004 maksis hageja vastavalt võlausaldajate kokkuleppele kohalikule maksuhaldurile 224,3 miljonit Slovakkia krooni, mis moodustas 35% tema koguvõlast. 30. detsembri 2004. aasta otsusega tuvastas Krajský súd v Košiciach, et võlausaldajate kokkulepe kehtis alates 23. juulist 2004 ja kuulutas võlausaldajate kokkuleppe menetluse lõppenuks.

23      Et kinnitada, et võlausaldajate kokkuleppe menetlus on soodsam kui pankrotimenetlus, tellis hageja ka kolmanda audiitoraruande, mille 27. jaanuaril 2005 esitas [konfidentsiaalne] H (edaspidi „H aruanne”), milles viimane kinnitas, et [konfidentsiaalne].

24      6. märtsi 2006. aasta kohtuotsusega mõistis Špeciálny súd v Pezinku (Pezinoki erikohus, Slovakkia) kohaliku maksuhalduri direktori, kelle tegevus oli 14. juulil 2004 peatatud, õigeks kõigis talle süüks pandud kuriteoepisoodides.

25      Erakorralise apellatsioonkaebusega Krajský súd v Košiciachi 14. juuli 2004. aasta kohtuotsuse peale tühistas Najvyšší súd Slovenskej republiky 27. aprilli 2006. aasta otsusega osaliselt Krajský súd v Košiciachi 14. juuli 2004. aasta kohtuotsuse põhjusel, et võlausaldajate kokkulepe hõlmas vääralt hilinenud maksuvõlga summas 424 490 Slovakkia krooni. Ülejäänud osas jättis Najvyšší súd Slovenskej republiky erakorralise apellatsioonkaebuse rahuldamata. 18. augusti 2006. aasta otsusega täitis Krajský súd v Košiciach Najvyšší súd Slovenskej republiky 27. aprilli 2006. aasta otsuse ja määras kindlaks kohalikule maksuhaldurile tasumisele kuuluva korrigeeritud maksuvõla summas 640,4 miljonit Slovakkia krooni (millest 35% oli 224,1 miljonit Slovakkia krooni).

3.     Komisjoni haldusmenetlus

26      15. oktoobril 2004 esitati komisjonile kaebus hagejale väidetavalt antud ebaseadusliku riigiabi kohta.

27      6. detsembri 2004. aasta kirjaga küsis komisjon Slovaki Vabariigilt teavet vaidlustatud meetme kohta, st võlausaldajate kokkuleppega maksuvõla osalise vähendamise kohta.

28      4. jaanuari 2005. aasta kirjaga teavitas Slovaki Vabariik komisjoni, et on võimalik, et hagejale on antud ebaseaduslikku riigiabi, ja taotles selle käsitlemist raskustes oleva äriühingu päästmisabina.

29      Olles saanud täiendavat informatsiooni, teavitas komisjon Slovaki Vabariiki 5. juuli 2005. aasta kirjaga otsusest algatada asjassepuutuva meetme suhtes ametlik uurimismenetlus EÜ artikli 88 lõike 2 alusel (edaspidi „ametliku uurimismenetluse algatamise otsus”). See otsus avaldati 22. septembri 2005. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT C 233, lk 47) ja huvitatud isikutel paluti esitada selle meetme kohta oma märkused.

30      10. oktoobri 2005. aasta kirjaga esitas Slovaki Vabariik komisjonile märkused asjassepuutuva meetme kohta. Hageja esitas komisjonile oma märkused meetme kohta 24. oktoobri 2005. aasta kirjaga; need märkused edastati Slovaki Vabariigile, et ta saaks neile vastata, mida viimane tegi 16. detsembri 2005. aasta kirjas.

31      Komisjon ja hageja kohtusid 28. märtsil 2006. Sel koosolekul märkis hageja muu hulgas, et ta valis võlausaldajate kokkuleppe menetluse pankrotimenetluse asemel, et Old Herold tegeles tootmisega tema vara ja kaubamärki kasutades, et nende 2004. aasta juulis alanud koostöö aluseks oli Old Heroldi toodete turustamise ainuõiguse kokkulepe, et tagatud vara oli summas 194 miljonit Slovakkia krooni, et E aruande eesmärk oli tõendada kohalikule maksuhaldurile, et võlausaldajate kokkuleppe menetlus oli soodsam kui pankrotimenetlus, et ta ei teadnud, miks äriühing E oli kasutanud 31. märtsi 2004. aasta andmeid, et Old Herold andis talle 2004. aasta teisel poolaastal varustajalaenu ja et tema kohustuse täitmise tähtaeg oli tavaliselt 14 kuni 60 päeva.

32      4. aprilli 2006. aasta kirjaga edastas hageja komisjonile Špeciálny súd v Pezinku 6. märtsi 2006. aasta kohtuotsuse.

33      5. mai 2006. aasta kirjaga edastas Slovaki Vabariik komisjonile täiendavat teavet.

34      7. juunil 2006 võttis komisjon vastu otsuse 2007/254/EÜ riigiabi C 25/2005 (ex NN 21/2005) kohta, mida Slovaki Vabariik on andnud hagejale (ELT L 112, lk 14; edaspidi „vaidlustatud otsus”).

35      Vaidlustatud otsuse resolutsioon on järgmine:

„Artikkel 1

Riigiabi, mida Slovaki Vabariik andis [hagejale] kogusummas 416 515 990 Slovakkia krooni, on ühisturuga kokkusobimatu.

Artikkel 2

1.      Slovaki Vabariiki kohustatakse võtma kõiki vajalikke meetmeid, et nõuda [hagejalt] tagasi artiklis 1 nimetatud ning [talle] ebaseaduslikult antud abi.

2.      Abi nõutakse tagasi viivitamata ja siseriiklikes õigusaktides kehtestatud korras, tingimusel, et see võimaldab otsuse viivitamatut ja tõhusat täitmist.

3.      Tagastatavalt abilt arvutatakse intressi alates kuupäevast, mil abisummad anti [hageja] käsutusse, kuni nende tegeliku tagasimaksmiseni.

4.      Intress arvutatakse komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 794/2004, millega rakendatakse nõukogu määrust (EÜ) 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ [artikli 88] kohaldamiseks, V peatükis sätestatud korra kohaselt. Intressimäära rakendatakse liitintressina kogu lõikes 3 viidatud ajavahemiku eest.

Artikkel 3

Slovaki Vabariiki kohustatakse kahe kuu jooksul pärast käesoleva otsuse teatavakstegemist komisjoni teavitama meetmetest, mida otsuse täitmiseks on võetud. Slovaki Vabariiki kohustatakse nõutud teabe esitamisel kasutama käesoleva otsuse I lisas esitatud küsimustikku.

Artikkel 4

Käesolev otsus on adresseeritud Slovaki Vabariigile.”

36      Hageja sai vaidlustatud otsuse ärakirja Slovaki Vabariigi esinduselt Brüsselis (Belgia) 2. novembril 2006.

 Menetlus ja poolte nõuded

37      Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 12. jaanuaril 2007.

38      Üldkohtule 8. juunil 2007 esitatud dokumendiga palus äriühing St. Nicolaus-trade a.s. käesolevas asjas komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astuda.

39      11. oktoobri 2007. aasta määrusega võttis Üldkohtu teise koja esimees selle avalduse menetlusse ja otsustas, et kuna avaldus esitati pärast Üldkohtu kodukorra artikli 115 lõikes 1 sätestatud kuuenädalase tähtaja möödumist, on menetlusse astujal kodukorra artikli 116 lõikes 6 sätestatud õigused.

40      Ettekandja‑kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (teine koda) avada suulise menetluse ja palus kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames hagejal ja komisjonil esitada teatud dokumente ja vastata kirjalikult mitmele küsimusele. Pooled vastasid nendele menetlust korraldavatele meetmetele õigeaegselt.

41      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 14. oktoobri 2009. aasta kohtuistungil.

42      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus või vähemalt tühistada osaliselt või tervikuna selle otsuse artikkel 1;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

43      Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, palub Üldkohtul:

–        jätta hagiavaldus rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

44      Kohtuistungil nõudis komisjoni nõudeid toetav menetlusse astuja sisuliselt, et Üldkohus jätaks hagiavalduse rahuldamata ja et kohtukulud mõistetaks välja hagejalt.

 Sisulised küsimused

45      Hagiavalduse tühistamise nõude põhjendamiseks esitab hageja kümme väidet: esiteks on vääralt hinnatud asjassepuutuva meetme väärtust, teiseks on rikutud olulist menetlusnormi ja EÜ artiklit 33, kolmandaks ei ole komisjon sisuliselt pädev vaidlustatud otsust vastu võtma, neljandaks on rikutud õigusnormi ja tehtud faktiviga, sest komisjon leidis, et pankrotimenetlus oleks olnud soodsam kui oli võlausaldajate kokkuleppe menetlus, viiendaks on rikutud õigusnormi ja tehtud faktiviga, sest komisjon leidis, et maksuvõla sissenõudmise menetlus oleks olnud soodsam kui oli võlausaldajate kokkuleppe menetlus, kuuendaks on rikutud õigusnormi ja tehtud faktiviga, sest komisjon ei täitnud oma tõendamiskohustust ja rikkus õigusnorme, mida tuleb kohaldada turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi kohaldamisel, seitsmendaks on rikutud õigusnormi ja tehtud faktiviga, sest komisjon ei hinnanud õigesti ega võtnud arvesse tema käsutuses olevaid tõendeid, kaheksandaks on rikutud õigusnormi ja tehtud faktiviga, sest komisjon võttis arvesse asjakohatuid tõendeid, üheksandaks on rikutud EÜ artiklit 253, sest komisjon ei põhjendanud vaidlustatud otsust piisavalt, ja kümnendaks on rikutud õigusnormi ja tehtud faktiviga, sest komisjon ei käsitlenud võlausaldajate kokkulepet ümberkorraldamisabina ning kohaldas tagasiulatuvalt suuniseid raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta (ELT 2004, C 244, lk 2, edaspidi „2004. aasta suunised”).

1.     Esimene väide, et ilmselgelt vääralt on hinnatud asjassepuutuva meetme väärtust

 Poolte argumendid

46      Hageja väidab, et vaidlustatud otsuse artiklis 1 märgitud summa 416 515 990 Slovakkia krooni on ilmselgelt väär. Tema hinnangul ei võtnud komisjon arvesse Najvyšší súd Slovenskej republiky 27. aprilli 2006. aasta otsust, milles vähendati maksuvõlga, mis võlausaldajate kokkuleppe menetluses aluseks võeti, 424 490 Slovakkia krooni võrra. Täpne summa on 416 240 072 Slovakkia krooni. Seega on vaidlustatud otsuses tehtud ilmne hindamisviga. Järelikult tuleb see otsus tühistada või vähemalt tuleb tühistada selle artikkel 1.

47      Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb vastu kõigile hageja argumentidele, mis viimane esimese väite põhjendamiseks esitas.

 Üldkohtu hinnang

48      Esiteks tuleb meenutada, et kui on esitatud tühistamishagi, tuleb asjassepuutuva akti õiguspärasuse hindamisel lähtuda faktilistest ja õiguslikest asjaoludest, mis esinesid akti vastuvõtmise ajal (Euroopa Kohtu 7. veebruari 1979. aasta otsus liidetud kohtuasjades 15/76 ja 16/76: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1979, lk 321, punkt 7; Üldkohtu 25. juuni 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑371/94 ja T‑394/94: British Airways jt vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑2405, punkt 81, ja 14. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑109/01: Fleuren Compost vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑127, punkt 50).

49      Täpsemalt, vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb juhul, kui tegemist on riigiabi valdkonna otsusega, selle otsuse õiguspärasust hinnata teabe alusel, mis sai komisjoni käsutuses olla ajal, mil ta selle otsuse vastu võttis (Euroopa Kohtu 24. septembri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑74/00 P ja C‑75/00 P: Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑7869, punkt 168; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 10. juuli 1986. aasta otsus kohtuasjas 234/84: Belgia vs. komisjon, EKL 1986, lk 2263, punkt 16).

50      Seega ei saa hageja kohtus tugineda faktilistele asjaoludele, mida ei esitatud EÜ artiklis 88 ette nähtud kohtueelses menetluses (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. septembri 1994. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑278/92–C‑280/92: Hispaania vs. komisjon, EKL 1994, lk I‑4103, punkt 31, ja 13. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑382/99: Madalmaad vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑5163, punktid 49 ja 76; ning eespool punktis 48 viidatud kohtuotsus Fleuren Compost vs. komisjon, punkt 51).

51      Samuti ei saa komisjonile ette heita, et ta ei võtnud arvesse faktilisi või õiguslikke asjaolusid, mida oleks võidud talle esitada haldusmenetluses, kuid ei esitatud, kuna komisjonil ei ole kohustust omal algatusel ja ettenägelikkusest uurida, millised on asjaolud, mida oleks võidud talle esitada (eespool punktis 48 viidatud kohtuotsus Fleuren Compost vs. komisjon, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

52      Käesolevas asjas tuleneb ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse kokkuvõttest, mis avaldati Euroopa Liidu Teatajas (C 233, lk 47), et komisjon tugines riigiabi suuruse kindlakstegemiseks Krajský súd v Košiciachi 14. juuli 2004. aasta võlausaldajate kokkuleppe kinnitamise otsuses esitatud teabele, millele Slovaki Vabariik oma 10. oktoobri 2005. aasta märkustes ja hageja 24. oktoobri 2005. aasta märkustes vastu ei vaielnud.

53      Samuti ei ole vastu vaieldud sellele, et ajal, mil komisjon vaidlustatud otsuse vastu võttis, ei olnud hageja ega Slovaki Vabariik teda teavitanud Najvyšší súd Slovenskej republiky 27. aprilli 2006. aasta otsusest hageja maksuvõla vähendamise kohta, mida tuleb võlausaldajate kokkuleppe menetluses arvesse võtta.

54      Arvestades eespool punktides 48–50 viidatud kohtupraktikat, ei saa seega komisjonile ette heita, et ta tugines riigiabi summa kindlakstegemisel Krajský súd v Košiciachi 14. juuli 2004. aasta otsuses esitatud teabele ega võtnud arvesse Najvyšší súd Slovenskej republiky 27. aprilli 2006. aasta otsust. Seega tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

2.     Teine väide, et rikutud on olulist menetlusnormi ja EÜ artiklit 33

 Poolte argumendid

55      Hageja leiab esiteks, et vaidlustatud otsuses on rikutud olulist menetlusnormi ja seetõttu tuleb see tühistada. Tema hinnangul oli pädev uurimist läbi viima ja tegema toiminguid, mis viisid vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni, komisjoni põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat, mitte konkurentsi peadirektoraat, sest ta tootis asjassepuutuva meetme võtmise ajal peamiselt EÜ asutamislepingu I lisas nimetatud põllumajandustooteid. Samal põhjusel oleks ametliku uurimismenetluse algatamise otsusele ja vaidlustatud otsusele pidanud alla kirjutama põllumajanduse ja maaelu arengu valdkonna eest vastutav komisjoni liige, mitte konkurentsi valdkonna eest vastutav komisjoni liige. Teiseks heidab hageja komisjonile ette, et ta ei võtnud vaidlustatud otsuses arvesse EÜ artikli 33 eesmärke.

56      Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb vastu kõigile argumentidele, mis viimane teise väite põhjendamiseks esitas.

 Üldkohtu hinnang

57      Mis puudutab teise väite esimest osa, et rikutud on olulist menetlusnormi, siis tuleb märkida, et selles lähtutakse eeldusest, et ajal, mil asjassepuutuv meede võeti, tootis hageja peamiselt EÜ asutamislepingu I lisas nimetatud põllumajandustooteid, mistõttu olid vaid komisjoni põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat ja selle valdkonna eest vastutav komisjoni liige pädevad läbi viima asjassepuutuva meetme uurimist ning vastu võtma ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse ja vaidlustatud otsuse.

58      Nagu väidab ka komisjon, nähtub hageja 24. oktoobri 2005. aasta märkustest ja täpsemalt nende märkuste lisa tabelist 1 selgelt, et 2004. aastal oli hageja kogukäive umbes 880,3 miljonit Slovakkia krooni ning piirituse ja piiritusjookidega seotud tegevuse käive umbes 728,8 miljonit Slovakkia krooni. Seega moodustas viimati nimetatud tegevus üle 82% hageja kogukäibest. Tuleb märkida, et arvestades piirituse ja piiritusjookidega seotud tegevuse käibe nii olulist proportsiooni, ei ole hageja tõendanud, et tema EÜ asutamislepingu I lisas nimetatud põllumajandustoodete tootmise tegevus oli asjassepuutuva meetme võtmise ajal ülekaalus. Seega, arvestades toimiku materjale tuleb asuda seisukohale, et kohtuasja asjaolude asetleidmise ajal moodustas peamise osa hageja kogukäibest tema piirituse ja piiritusjookidega seotud tegevus. Järelikult tuleb teise väite esimene osa seda toetavate faktide selge puudumise tõttu tagasi lükata.

59      Teise väite teise osa suhtes, mille kohaselt ei ole komisjon arvesse võtnud EÜ artikli 33 eesmärke, tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule, mida vastavalt selle põhikirja artikli 53 esimesele lõigule kohaldatakse ka Üldkohtu menetluses, ja Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c tuleb igas hagiavalduses märkida hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad hagi vastuvõetavuse eeldusena põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele hagi tugineb, vähemalt kokkuvõtlikult, kuid järjekindlalt ja arusaadavalt nähtuma hagiavaldusest endast (vt Üldkohtu 17. septembri 2007. aasta kohtuotsus T‑201/04: Microsoft vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑3601, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).

60      Käesolevas asjas ei ole hageja EÜ artikli 33 rikkumise argumendi põhjendamiseks esitanud faktilisi või õiguslikke asjaolusid. Järelikult ei ole ta vastavalt kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c kokkuvõtlikult esitanud teise väite teist osa. Seega tuleb teise väite teine osa tagasi lükata ilmselge vastuvõetamatuse tõttu.

61      Eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et teine väide ja selle kaks osa tuleb tagasi lükata, sest esimesel osal puudub ilmselgelt faktiline alus ja teine osa on ilmselgelt vastuvõetamatu.

3.     Kolmas väide, et rikutud on ühinemislepingu IV lisa 3. jaotist, EÜ artiklit 253, artiklit 88 ja määrust (EÜ) nr 659/1999, sest komisjon ei olnud pädev vaidlustatud otsust vastu võtma

 Poolte argumendid

62      Hageja hinnangul ei olnud komisjon pädev asjassepuutuvat meedet uurima. Ta leiab, et kui eeldada, et see meede on kvalifitseeritav riigiabina EÜ artikli 87 mõttes, anti ja rakendati seda ajal, mil Slovakkia maksuhaldur oli enne Slovaki Vabariigi ühinemist Euroopa Liiduga 1. mail 2004 (edaspidi „Slovaki Vabariigi ühinemine”) otsustanud mitte kasutada pankroti- või maksuvõla sissenõudmise menetluse algatamise võimalust. Ta on seisukohal, et võlausaldajate kokkuleppe menetluse algatamisel 29. aprillil 2004 oli tal tekkinud õiguspärane ootus, et Slovakkia maksuhaldur teeb kõik võlausaldajate kokkuleppe täitmiseks vajalikud formaal-juriidilised toimingud. Pärast seda kuupäeva oli 9. juuli 2004. aasta võlausaldajate kokkuleppe istungil toimunud võlausaldajate kokkuleppe ettepaneku kinnitamine puhas formaalsus. Ta lisab, et asjassepuutuvat meedet alates viidatud kuupäevast enam ei kohaldatud. Seega oli see meede olemasolev abi, mitte uus abi, mistõttu ei ole komisjon pädev nõudma selle tagastamist EÜ artikli 88 lõike 2 ja nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ [artikli 88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339) artikli 14 alusel.

63      Täpsemalt, vaidlustatud otsuses esitatud komisjoni seisukoht küsimuses, kas käesolevas asjas on antud riigiabi, on vastuoluline. Ühelt poolt viitab komisjon eespool punktis 48 viidatud kohtuotsusele Fleuren Compost vs. komisjon, et põhjendada oma hinnangut, mille kohaselt võeti asjassepuutuv meede alles õiguslikult siduva akti vastuvõtmisel, st 9. juulil 2004. Teiselt poolt põhjendas komisjon oma järeldust, et asjassepuutuv meede on riigiabi, faktiga, et Slovakkia maksuhaldur ei rakendanud „kohast menetlust enne võlausaldajate kokkuleppe algatamist”. Nii komisjoni otsustuspraktikast kui kohtupraktikast tuleneb, et mitmel juhul tuvastati riigiabi andmine tegevusetuse tõttu, isegi kui õiguslikult siduvat dokumenti formaalselt ei koostatud.

64      Veel leiab hageja, et asjassepuutuv meede ei olnud enam kohaldatav pärast Slovaki Vabariigi ühinemist. Ta väidab, et võlausaldajate kokkulepe ei tekita Slovaki Vabariigile mingeid kohustusi pärast ühinemist, kuna siis ei nõutud ühtki makset ega täiendavat võla vähendamist.

65      Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb vastu kõigile argumentidele, mis viimane kolmanda väite põhjendamiseks esitas.

 Üldkohtu hinnang

66      Vaidlustatud otsuse põhjendustes 61–68 tuvastab komisjon, et osa käesolevasse asja puutuvaid asjaolusid leidsid aset enne Slovaki Vabariigi ühinemist. Edasi märkis ta, et komisjon oli EÜ asutamislepingu alusel selgelt pädev võtma meetmed pärast seda ühinemist, täpsustades, et asjakohane kriteerium teatava meetme jõustamishetke kindlaksmääramiseks on tema arvates õiguslikult siduv akt, millega „pädev riigiasutus kohustub abi andma”. Käesolevas asjas leidis ta esiteks, et võlausaldajate kokkuleppe menetluse algatamise ettepanek ei ole akt, mis oleks olnud „abi andnud ametiasutuse” toiming, vaid see oli „abisaaja toiming”, ning teiseks, et kohtu otsus, millega lubati võlausaldajate kokkuleppe menetlus läbi viia, ei olnud samuti „abi andnud ametiasutuse” toiming. Samuti leidis ta, et puuduvad tõendid selle kohta, et Slovakkia maksuamet oleks andnud asjassepuutuvale meetmele heakskiidu 2003. aasta detsembris toimunud koosolekul. Vastupidi, Slovakkia ametiasutused eitasid mis tahes seda laadi eelnevat kokkulepet. Komisjoni hinnangul tehti „pädeva ametiasutuse otsus kanda mõned oma nõuded maha” 9. juulil 2004, st pärast Slovaki Vabariigi ühinemist, mil kohalik maksuhaldur nõustus hageja võlausaldajate kokkuleppe ettepanekuga. Seetõttu järeldas ta, et vaidlustatud meetme „hindamine” EÜ asutamislepingu artikli 88 kohaselt kuulub tema pädevusse.

67      Kolmanda väite osa, mis puudutab komisjoni pädevuse puudumist vaidlustatud otsus vastu võtta, tugineb eeldusel, et asjassepuutuv meede võeti enne Slovaki Vabariigi ühinemist.

68      Selleks et lahendada kolmanda väite põhjendatuse küsimus, tuleb lähtuda asjassepuutuvast kriteeriumist, milleks on „õiguslikult siduv akt, millega pädev riigiasutus kohustub abi andma” (vt selle kohta eespool punktis 48 viidatud kohtuotsus Fleuren Compost vs. komisjon, punkt 74).

69      Esiteks tuleb määratleda asjassepuutuva meetme ese. Hageja väidab, et asjassepuutuv meede võeti enne Slovaki Vabariigi ühinemist, kui kohalik maksuhaldur otsustas mitte algatada pankroti- või maksuvõla sissenõudmise menetlust.

70      Nagu õigesti märgib ka komisjon, tuleb asuda seisukohale, et liikmesriigi ametiasutuse otsus mitte algatada pankroti- või maksuvõla sissenõudmise menetlust erineb otsusest kiita heaks võlausaldajate kokkuleppe ettepanek, mis käesolevas asjas tähendas, et kohalik maksuhaldur loobus nõudest hageja vastu 65% ulatuses. Nimelt, kui võlausaldaja otsus mitte algatada pankroti- või maksuvõla sissenõudmise menetlust lükkab nõude sundtäitmist vaid edasi, siis võlausaldaja otsus kiita heaks võlausaldajate kokkuleppe ettepanek tähendab, et kui selle kokkuleppe kinnitab ka pädev kohus, loobub võlausaldaja lõplikult kas kogu või osa võlgnevuse sissenõudmisest. Seega on need kaks otsust selgelt erinevad.

71      Samuti, nagu nähtub selgelt nii ametliku uurimismenetluse algatamise otsusest kui vaidlustatud otsusest, oli asjassepuutuvaks meetmeks ainult kohaliku maksuhalduri loobumine võlausaldajate kokkuleppes nõudest hageja vastu 65% ulatuses. Mingil juhul ei puudutanud asjassepuutuv meede kohaliku maksuhalduri otsust mitte algatada pankroti- või maksuvõla sissenõudmise menetlust.

72      Seega, et hinnata kolmanda väite põhjendatust küsimuses, kas komisjonil puudus pädevus vaidlustatud otsus vastu võtta, tuleb kindlaks teha vaid see, millisel ajahetkel võeti vastu kohaliku maksuhalduri otsus kiita heaks hageja väljapakutud võlausaldajate kokkuleppe ettepanek.

73      Kõigepealt tuleb märkida, et hageja kinnitab, et 29. aprilli 2004. aasta otsuses lubas Krajský súd v Košiciach võlausaldajate kokkuleppe menetluse läbi viia. Komisjon leiab aga, et Krajský súd v Košiciach lubas selles otsuses vaid võlausaldajate kokkuleppe menetluse algatada. Seega tuleb uurida Krajský súd v Košiciachi 29. aprilli 2004. aasta otsuse ulatust, sest kolmandat väidet põhjendab hageja sellega, et asjassepuutuv meede võeti enne Slovaki Vabariigi ühinemist, mistõttu puudus komisjonil pädevus seda meedet EÜ asutamislepingu sätete alusel uurida.

74      Esiteks nähtub seaduse pankroti ja võlausaldajate kokkuleppe kohta sätetest, eriti selle seaduse artiklist 50, et enne võlausaldajate kokkuleppe kinnitamist peab kohus otsusega tuvastama, et võlausaldajate kokkuleppe menetluse algatamise tingimused on täidetud. Igal juhul ei saa Krajský súd v Košiciachi 29. aprilli 2004. aasta otsust pidada otsuseks, millega kinnitati vaidlusalune võlausaldajate kokkulepe.

75      Nimelt on esiteks seaduse pankroti ja võlausaldajate kokkuleppe kohta artikli 58 lõikes 1 sätestatud, et võlausaldajad, kes on oma nõuet tõendanud, võivad võlausaldajate kokkuleppe ettepanku suhtes teha ettepanekuid või avaldusi ja selle üle kirjalikult hääletada ning seda ka enne nimetatud seaduse artikli 58 lõikes 2 ette nähtud võlausaldajate kokkuleppe istungit.

76      Teiseks, seaduse pankroti ja võlausaldajate kokkuleppe kohta artikli 50 lõike 3 punkti b ja artikli 58 lõike 2 kohaselt peab võlausaldajate kokkuleppe menetluse algatamine võimaldama kohtul võlausaldajate kokkuleppe istungil kindlaks teha, millised võlausaldajad kiidavad võlausaldajate kokkuleppe ettepaneku heaks ja millised võlausaldajad seda heaks ei kiida. Ainult juhul, kui seaduse pankroti ja võlausaldajate kokkuleppe kohta artiklites 58a ja 58b sätestatud enamuse nõue on täidetud ja kui järgitud on selle seaduse artikleid 60 ja 61, võib kohus võlausaldajate kokkuleppe kinnitada. Seega tuleneb seaduse pankroti ja võlausaldajate kokkuleppe kohta sätetest, et võlausaldajate kokkuleppe kinnitamise otsuse saab teha alles siis, kui võlausaldajate kokkuleppe menetlus on algatatud, võlausaldajad on oma nõuded tõendanud ja neil on hiljemalt võlausaldajate kokkuleppe istungil palutud võlausaldajate kokkuleppe üle hääletada.

77      Edasi tuleneb Krajský súd v Košiciachi 29. aprilli 2004. aasta otsuse sõnastusest endast, et see kohus palus võlausaldajatel kümne nädala jooksul esitada tõendeid oma nõuete kohta, mida selles võlausaldajate kokkuleppe menetluses hinnatakse, määras võlausaldajate kokkuleppe istungi kuupäevaks 9. juuli 2004 ja esitas võlausaldajate kokkuleppe kava, mille hageja oli välja pakkunud 8. märtsi 2004. aasta ettepanekus.

78      Lõpuks tuleb märkida, et 24. oktoobri 2005. aasta märkustes mainis hageja, et 29. aprillil 2004 lubas Krajský súd v Košiciach alustada võlausaldajate kokkuleppe menetluse esimest etappi, kuna kõik vormilised ja sisulised nõuded olid täidetud. Ta lisas, et võlausaldajate kokkuleppe teine etapp viidi lõpule 14. juuli 2004. aasta otsusega, milles Krajský súd v Košiciach kinnitas võlausaldajate kokkuleppe.

79      Arvestades eespool punktides 74–78 esitatud kaalutlusi, tuleb asuda seisukohale, et Krajský súd v Košiciachi 29. aprilli 2004. aasta otsus ei ole õiguslikult siduv akt eespool punktis 68 viidatud kohtupraktika tähenduses. Selles otsuses tuvastas Krajský súd v Košiciach ainult, et asjas on täidetud kõik tingimused võlausaldajate kokkuleppe menetluse algatamiseks.

80      Teiseks, mis puudutab võlausaldajate kokkuleppe menetluse algatamise otsuse tagajärgi, siis on tuvastatav, et käesolevas asjas kohaldatavate siseriiklike õigusnormide kohaselt võtab see otsus võlgnikult ja võlausaldajatelt õiguse algatada võlausaldajate kokkuleppe menetluse kestel pankrotimenetlus. Kuid seaduse pankroti ja võlausaldajate kokkuleppe kohta artiklis 66 on sätestatud, et kui võlausaldajad võlausaldajate kokkuleppe ettepanekut heaks ei kiida, peab kohus võlausaldajate kokkuleppe menetluse lõpetama. Sellest hetkest alates on võlausaldajatel õigus taotleda pankroti väljakuulutamist.

81      Kolmandaks on tuvastatav, et Slovakkia maksuamet oli käesolevas asjas esimese järgu nõudega võlausaldaja. Samuti on tuvastatav, et vastavalt seaduse pankroti ja võlausaldajate kokkuleppe kohta sätetele peavad selleks, et kohus saaks võlausaldajate kokkuleppe kinnitada, võlausaldajate kokkuleppe ettepaneku heaks kiitma esimese järgu nõudega võlausaldajad. Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei nähtu toimiku materjalidest, et enne Krajský súd v Košiciachi 29. aprilli 2004. aasta otsuse vastuvõtmist oleks kohalik maksuhaldur hagejale andnud mis tahes tagatisi selle kohta, et ta hageja 8. märtsi 2004. aasta võlausaldajate kokkuleppe ettepaneku heaks kiidab. Seega väidab hageja ekslikult, et Slovaki Vabariik võttis asjassepuutuva meetme enne 1. maid 2004.

82      Jääb veel üle märkida, et nagu nähtub ka vaidlustatud otsuse põhjendusest 57, väljendasid Slovakkia ametiasutused 2004. aastal kahel korral ametlikult seisukohta, et nad on hageja esitatud võlausaldajate kokkuleppe ettepaneku heakskiitmise vastu. 15. jaanuari 2004. aasta kirjas palus Slovakkia rahandusminister Slovakkia maksuametil mitte nõustuda võlausaldajate kokkuleppe ettepanekuga, mille tagajärjel loobutaks maksuvõla sissenõudmisest. 6. juuli 2004. aasta kirjas palus Slovakkia maksuamet kohalikul maksuhalduril mitte nõustuda hageja esitatud võlausaldajate kokkuleppe ettepanekuga.

83      Tõsi, toimiku materjalidest nähtub, et 6. märtsi 2006. aasta kohtuotsuses järeldas Špeciálny súd v Pezinku, et 2004. aasta 15. jaanuari ja 6. juuli kirjad ei olnud õiguslikult siduvad. Kuid hoolimata sellest, et need kirjad õiguslikult siduvad ei olnud, väljendati nende soovitustega eriti selgelt Slovakkia maksuameti seisukohta, et nõustuda ei saa mitte ainult hageja esitatud võlausaldajate kokkuleppe ettepanekuga, vaid ka üldisemalt mis tahes maksuvõla vähendamisega Slovaki Vabariigi territooriumil. Seega ei saa komisjonile ette heita, et ta viitas vaidlustatud otsuses 2004. aasta 15. jaanuari ja 6 juuli kirjadele kui asjaoludele, mis võivad tõendada, et Slovakkia ametiasutused ei andnud hageja esitatud võlausaldajate kokkuleppe ettepanekule nõusolekut.

84      Nagu nähtub toimiku materjalist, nõustus kohalik maksuhaldur hageja esitatud võlausaldajate kokkuleppe ettepanekuga alles võlausaldajate kokkuleppe istungil 9. juulil 2004. On tuvastatav, et Krajský súd v Košiciach tegi 14. juulil 2004 võlausaldajate kokkuleppe kinnitamise otsuse kõigi hageja võlausaldajate üksmeelsel heakskiidul.

85      Enne 9. juulit 2004 oleks Slovakkia maksuhaldur esimese järgu nõudega võlausaldajana võinud hageja esitatud võlausaldajate kokkuleppe ettepaneku vastu olla, mis oleks automaatselt kaasa toonud 29. aprillil 2004 algatatud võlausaldajate kokkuleppe menetluse lõpetamise Krajský súd v Košiciachi poolt. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kui kohalik maksuhaldur, kes esindas hageja esimese järgu nõudega võlausaldajat, seda heakskiitu ei oleks andnud, ei oleks Krajský súd v Košiciach saanud võlausaldajate kokkulepet kinnitada. Seega oleks kohalik maksuhaldur saanud panna veto hageja esitatud võlausaldajate kokkuleppe ettepanekule kuni 9. juulini 2004 ja seetõttu saanud õiguse algatada maksuvõla sissenõudmise menetluse või pankrotimenetluse pärast võlausaldajate kokkuleppe menetluse lõpetamist Krajský súd v Košiciachi poolt. Samuti nähtub hageja 24. oktoobri 2005. aasta märkustest, et ta kinnitab – selleks, et tõendada kohaliku maksuhalduri veendumust, et võlausaldajate kokkuleppe lahendus, mille ta 9. juulil 2004 heaks kiitis, oli soodsam kui pankrott –, et see ametiasutus oleks võinud võlausaldajate kokkuleppe sõlmimise takistamiseks võlausaldajate kokkuleppe menetluse erinevates staadiumites menetlusse sekkuda. See kinnitus on aga vastuolus hageja argumendiga, et asjassepuutuv meede võeti enne 29. aprilli 2004.

86      Kõigist eespool toodud kaalutlustest nähtub, et käesolevas asjas võttis kohalik maksuhaldur vastu otsuse loobuda nõudest hageja vastu 65% ulatuses hetkel, mil ta formaalselt võlausaldajate kokkuleppe ettepaneku heaks kiitis, st 9. juulil 2004. Seega võeti õiguslikult siduv akt, milles Slovakkia ametiasutused võtsid endale abimeetme võtmise kohustuse, vastu pärast Slovaki Vabariigi ühinemist.

87      Järelikult tuleb kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

4.     Neljas, viies, kuues, seitsmes, kaheksas ja üheksas väide, milles leitakse sisuliselt, et asjassepuutuva meetme kvalifitseerimisel riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses on rikutud õigusnormi ja tehtud faktiviga

 Esialgsed märkused

88      Tuleb märkida, et neljas ja viies väide, mis puudutavad vastavalt õigusnormi rikkumist ja faktiviga seetõttu, et komisjoni arvates oleks pankrotimenetlus olnud soodsam kui oli võlausaldajate kokkuleppe menetlus, ja õigusnormi rikkumist ja faktiviga seetõttu, et komisjoni hinnangul oleks ka maksuvõla sissenõudmise menetlus olnud soodsam kui võlausaldajate kokkuleppe menetlus.

89      Vaidlustatud otsuse punktist 75 nähtub, et hindamaks, kas asjassepuutuva meetme saab kvalifitseerida riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, kasutas komisjon turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi. Nii uuris ta, kas tulu, mida Slovaki Vabariigi makshaldur võlausaldajate kokkuleppe menetlusest sai, oli suurem kui tulu, mida ta oleks võinud saada pankrotimenetlusest või maksuvõla sissenõudmise menetlusest. Seega piisab, kui üks nendest kahest menetlusest oleks soodsam kui võlausaldajate kokkuleppe menetlus, et komisjon saaks järeldada, et turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi ei ole käesolevas asjas täidetud ja järelikult on asjassepuutuv meede riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

90      Lisaks tuleb märkida, et kuuenda, seitsmenda, kaheksanda ja üheksanda väite osad, milles vaidlustatakse vaidlustatud otsuse õiguspärasus seetõttu, et asjassepuutuv meede kvalifitseeriti riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, on kõik seotud kas neljanda või viienda väitega.

91      Seega tuleb kõigepealt uurida neljandat väidet ning kuuendat, seitsmendat, kaheksandat ja üheksandat väidet niivõrd, kuivõrd need on seotud neljanda väitega, ning hinnata vaidlustatud otsuse õiguspärasust küsimuses, kas komisjon tuvastas õigesti, et pankrotimenetlus oleks olnud soodsam, kui oli võlausaldajate kokkuleppe menetlus.

92      Ainult juhul, kui kohus tuvastab, et komisjon on vääralt järeldanud, et pankrotimenetlus oleks olnud soodsam kui oli võlausaldajate kokkuleppe menetlus, tuleb edasi uurida vaidlustatud otsuse õiguspärasust viienda väite alusel ning kuuenda, seitsmenda, kaheksanda ja üheksanda väite alusel niivõrd, kuivõrd need on seotud viienda väitega, ning hinnata, kas komisjon on õigesti järeldanud, et maksuvõla sissenõudmise menetlus oleks olnud soodsam kui oli võlausaldajate kokkuleppe menetlus.

 Vaidlustatud otsuse õiguspärasus küsimuses, kas komisjon tuvastas õigesti, et pankrotimenetlus oleks olnud soodsam kui võlausaldajate kokkuleppe menetlus

 Neljanda väite põhjendamiseks esitatud argumendid

–       Poolte argumendid

93      Hageja leiab, et võlausaldajate kokkulepe ei andnud talle konkurentsieelist, sest Slovakkia maksuhaldur tegutses eraõigusliku võlausaldajana, kelle ainus eesmärk on teenida Slovaki Vabariigile võimalikult suurt tulu. Tema arvates andis võlausaldajate kokkulepe Slovaki Vabariigile mitte ainult „selgelt suurema” eelise, vaid see oli ka iga eraõigusliku võlausaldaja ilmne valik esiteks nõude kohese, kuid osalise rahuldamise ning teiseks pika ja kuluka pankrotimenetluse vahel, kusjuures viimase korral esineb risk, et nõue rahuldatakse väiksemas ulatuses kui võlausaldajate kokkuleppe sõlmimisel. Vaidlustatud otsuses jõudis komisjon teisele järeldusele, sest ta lähtus faktilistele asjaoludele antud väärast hinnangust, vääradest järeldustest, alusetutest eeldustest ja põhjendamata kinnitustest, mille oli esitanud liikmesriik, kes algusest peale möönis ebaselgetel ja kahtlastel põhjustel, et ta on õigusvastast riigiabi andnud.

94      Esiteks väidab hageja, et komisjon ei võtnud arvesse pankrotimenetluse kestust Slovakkias ja sellel teemal koostatud kolmandate isikute aruandeid. Ta märgib, et kõige suurem erinevus võlausaldajate kokkuleppe menetluse ja pankrotimenetluse vahel on nende kestuses. Võlausaldajate kokkuleppe täitmisel makstakse võlgnetav summa võlausaldajale välja paari kuu jooksul, kuid pankrotimenetluse vara müügist saadud summa makstakse võlausaldajatele välja palju kauem kestva menetluse lõpus. Lisaks piirdus komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 54 Slovakkia ametiasutuste arvamusega, et võttes arvesse võlausaldajate vähesust ja positiivse likvideerimisväärtusega vara olemasolu, oleks pankrotimenetlus käesolevas asjas kestnud keskmisest vähem aega, selgitamata, kuidas see asjaolu oleks saanud pankrotimenetlust kiirendada. Hageja väidab ka, et komisjon võttis kostja vastuses omaks, et ta ei püüdnudki asuda mingile konkreetsele seisukohale, kui kaua võtab pankrotimenetluses vara müük aega. Ta ei võtnud seega pankrotimenetluse ja võlausaldajate kokkuleppe menetluse võrdlemisel arvesse „saamata jäänud intressitulu”.

95      Hageja on seisukohal, et isegi kui need tegurid oleksid võimaldanud pankrotimenetluse läbi viia kiiremini kui tavaliselt, pidi komisjon arvesse võtma mitut selle juhtumi asjaolu, mis võisid menetluse kestust pikendada. Tuleb märkida, et kuna peamise osa tema varast moodustasid jookide tootmiseks ja käitlemiseks ettenähtud seadmed, oli potentsiaalsete ostjate arv piiratud. Nende asukoht oli ka ebasoodne transpordi ja kvalifitseeritud personali seisukohast. Tema hinnangul ei olnud tema kinnisvaral ja tootmisvahenditel Slovakkias asuva suure piiritusjookide tootja jaoks mingit väärtust ja neid oleks olnud väga raske müüa.

96      Hageja märgib, et uurimise käigus esitati komisjonile teavet pankrotimenetluse kestuse kohta Slovakkias eri allikatest. Esiteks kinnitab ta, et ta edastas komisjonile oma 24. oktoobri 2005. aasta märkuste lisana Maailmapanga 2004. aasta aruande, millest nähtub, et Slovakkias on pankrotimenetluse keskmine pikkus – kui kõik toimub ideaalse plaani kohaselt – neli aastat ja kaheksa kuud. Hagiavaldusele lisatud Maailmapanga 2002. aasta aruandest nähtub ka, et pankrotimenetlus on võlausaldaja halvim valik, see kestab kolm kuni seitse aastat ja esimese järgu nõudega võlausaldajate nõuete rahuldamise määr on erakordselt madal, st 5–10% pärast menetluskulude katmist. Teiseks märgib ta, et komisjonile 24. oktoobri 2005. aasta märkuste lisana edastatud 2004. aasta aruandes antud Slovakkia justiitsministeeriumi hinnangu kohaselt kestab pankrotimenetlus Slovakkias keskmiselt kolm kuni seitse aastat. Kolmandaks nähtub H aruandest, et [konfidentsiaalne]. Neljandaks, komisjon mainis oma 2002. aasta ja 2003. aasta raportites Slovaki Vabariigi edusammude kohta Euroopa Liiduga ühinemise ettevalmistamiseks raskusi ning vajalikke parendusi pankroti- ja maksujõuetusmenetluste alal.

97      Hageja leiab, et isegi kui eeldada, et pankrotimenetluses vara müügist saadav summa, mis oli välja toodud vaidlustatud otsuses, oli arvutatud E aruandes nimetatud koefitsiendi alusel, on selge, et isegi kõige optimistlikum eraõiguslik võlausaldaja oleks valinud pigem variandi, et talle makstakse 225 miljonit Slovakkia krooni 2004. aasta detsembris, kui variandi, et talle makstakse võimalik et kuni 239 miljonit Slovakkia krooni (275 miljonit Slovakkia krooni on pankrotimenetluses varade müügist saadav tõenäoline kogusumma miinus vähemalt 36 miljonit Slovakkia krooni pankrotimenetluse kulude katteks) ajavahemikul, mis jäi „keskmisest lühema” aja ja seitsme aasta vahele. Hageja väidab, et arvestades esiteks 14 miljoni Slovakkia krooni suurust võimalikku erinevust võlausaldajate kokkuleppe alusel saadava summa ja pankrotimenetluses saadava summa vahel, ja teiseks 2004. aasta märtsis kehtinud vähendamise määra 5,1%, ei oleks pankrotimenetlus tohtinud kesta kauem kui 13 ja pool kuud, selleks et eraõiguslik võlausaldaja oleks valinud pankrotimenetluse võlausaldajate kokkuleppe menetluse asemel. Nii lühike tähtaeg oli käesolevas asjas mõeldamatu.

98      Teiseks väidab hageja, et komisjon ei võtnud arvesse pankrotimenetluse kulusid Slovakkias ja sellel teemal koostatud kolmandate isikute aruandeid. Ta märgib, et need kulud olid E aruande kohaselt [konfidentsiaalne] Slovakkia krooni, ehk [konfidentsiaalne] tema vara müügist saadud tulust, milleks müügil selles menetluses oli hinnanguliselt [konfidentsiaalne] Slovakkia krooni, ja K aruande kohaselt [konfidentsiaalne] Slovakkia krooni, ehk [konfidentsiaalne] tema vara müügist saadud tulust, milleks müügil selles menetluses oli hinnanguliselt [konfidentsiaalne] Slovakkia krooni. Komisjon lahutas pankrotimenetluses vara müügist saadud tulust, mis oli hinnanguliselt 275 miljonit Slovakkia krooni, pankrotimenetluse kulud summas 36 miljonit Slovakkia krooni, mis tegelikult vastas kulule tema vara pankrotimenetluses müügi korral siis, kui tulu oleks 204 miljonit Slovakkia krooni. Kulude suhteline proportsioon saadud tulus väheneb, kui tulu suureneb. Seega on komisjon vääralt hinnanud, et K aruandes märgitud kulud olid väiksemad kui E aruandes esitatud kulud. Hageja lisab, et võttes aluseks Slovakkia pankrotimenetluse kulud sellisena, nagu neid hindas Maailmapank oma 2004. aasta aruandes, st 18% selles menetluses vara müügilt saadud tulust, oleks komisjon tuvastanud, et eeldatav kogutulu – võttes aluseks 17. juuni 2004. aasta andmed – oli väiksem või võrdne võlausaldajate kokkuleppe menetluses vara müügist saadud tuluga. Komisjoni argument, et pankrotihaldur oleks tootmistegevust jätkanud, ei ole „veenev”, sest hagejalt oli piirituse ja piiritusjookide tootmise ja käitlemise litsents ära võetud ning seetõttu ei saanud ta neid enam toota.

99      Kolmandaks heidab hageja komisjonile ette, et ta ei võtnud arvesse täiendavat tööd, mida hageja oleks pidanud tegema, ja halduskulusid, mida ta oleks pidanud kandma, kui oleks algatatud pankrotimenetlus. Hageja väidab, et ta ei oleks pidanud mitte ainult jätkama oma töötajatele palga maksmist ja kandma tegutsemiskulusid, vaid tõenäoliselt pidanud järk-järgult töölepingud lõpetama ja maksma koondamishüvitisi.

100    Neljandaks heidab hageja komisjonile ette, et viimane ei võtnud arvesse Slovakkia piiritusjookide turuga seotud lahendit, mida mõistlik eraõiguslik võlausaldaja oleks arvesse võtnud. Ta meenutab selle kohta, et oma 24. oktoobri 2005. aasta märkustes juhtis ta komisjoni tähelepanu Liehofruct White Lady Distillery, s.r.o. Levoča (edaspidi „Liehofruct”) suhtes väljakuulutatud pankrotile. Hageja leiab, et nagu temagi, oli ka sellele ettevõtjale üle antud varem riigi omandis olnud piiritusjookide tootmisüksus, ja lisab, et „maksuhaldur oli ühtlasi kõige suurem võlausaldaja”. Ta märgub, et Liehofructi pankrotimenetlust alustati 1999. aasta juulis, et vara müüdi oksjonil alles kümnendal korral ja siis ei ületanud parimad pakkumised 30% ettevõtte hinnangulisest väärtusest, ja et pärast kaheksat aastat ei olnud menetlus ikka veel lõppenud. See tõendab, et Ida-Slovakkias asuvale aegunud sisseseadega piirituse töötlemise vabrikule ei ole kerge ostjat leida.

101    Vastuseks komisjoni argumendile, et hageja ei selgita, kuidas Liehofructi pankrot sarnanes tema olukorrale, väidab hageja, et selle täpse küsimuse uurimine on komisjoni kohustus, mille täitmata jätmine on ilmselge rikkumine. Ta vaidleb vastu ka komisjoni kinnitusele, et vara müüdi turuhinnaga. Tema hinnangul peab iga mõistlik eraõiguslik võlausaldaja eeldama, et võlgniku vara müügi hind pankrotimenetluses on väiksem kui tavaline turuhind.

102    Viiendaks väidab hageja, et komisjon ei võtnud arvesse Slovakkia justiitsministeeriumi 2004. aasta aruannet, millele viidatakse eespool punktis 96 ja mille kohaselt rahuldatakse esimese järgu nõudega võlausaldajate nõue pankrotimenetluse väga harva suuremas ulatuses kui 5–10% nõudest maksujõuetu võlgniku vastu. See pessimistlik hinnang on vastuolus äärmiselt positiivse hinnanguga, mille andsid käesoleva asja pankrotimenetlusele Slovakkia ametiasutused. Kuna komisjon seda vastuolu ei märganud, on ta teinud ilmse hindamisvea.

103    Repliigis meenutab hageja, et likviidse vara hindamisel [konfidentsiaalne] Slovakkia kroonile võeti arvesse edasilükatud maksetähtaegasid, mida Old Herold talle võlausaldajate kokkuleppe ettepaneku järgselt võimaldas ja mis algselt pidid saabuma 2004. aasta juulis. Vaidlustamata likviidse vara olemasolu, väidab hageja, et Old Heroldile kui võlausaldajale oleks ka pankrotimenetluses tulnud maksta. Mõistlik eraõiguslik võlausaldaja ei oleks seega lootnud, et mittelikviidse vara, laoseisu ja lühiajaliste debitoorsete võlgade müügi hind ületaks 63,3 miljonit Slovakkia krooni, ja seda pärast töötasude, haldus- ja õiguskulude tasumist ning olemasolevate võlausaldajate – kelle hulka kuulus ka Old Herold – nõuete osalist rahuldamist. Lõpuks väidab ta, et [konfidentsiaalne] Slovakkia krooni, mille ta sai oma laovaru müügilt Old Heroldile, maksti talle Old Heroldiga sõlmitud pikaajalise lepingu alusel ja seetõttu, et viimane uskus võlausaldajate kokkuleppe edusse. Old Herold ei oleks seda laovaru pankrotiolukorras ostnud. Seega ei ole õiguspärane seda summat arvesse võtta pankrotimenetluse „potentsiaalse rahalise tulu” hindamisel.

104    Hageja lisab, et komisjoni kinnitus likviidse vara kohta, et maksuvõla sissenõudmine oleks võinud toimuda lihtsalt vara valduse üleandmise teel, ei ole asjassepuutuv, sest see vara oli igal juhul reserveeritud Slovakkia maksuhaldurile.

105    Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb vastu kõigile hageja argumentidele, mis viimane neljanda väite põhjendamiseks esitas.

–       Üldkohtu hinnang

106    Esiteks tuleb meenutada, et nagu märgitud ka eespool punktis 49, tuleb riigiabi puudutava otsuse õiguspärasust hinnata teabe alusel, mis sai komisjoni käsutuses olla ajal, mil ta selle otsuse vastu võttis.

107    Edasi tuleb märkida, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et asjassepuutuv meede, mis seisnes võlausaldajate nõustumuses vähendada võlga vastavalt nende heakskiidetud võlausaldajate kokkuleppele, oli hagejale antud soodustus. Kuid pooled ei ole ühel meelel küsimuses, kas käesolevas asjas oleks hageja tavalistes turutingimustes, arvestades turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi, saanud sellise majandusliku eelise, ja seega ka küsimuses, kas see meede on riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes.

108    Selle kohta tuleb meenutada, et kuna komisjoni poolt turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi kohaldamine eeldab keerulist majanduslikku hinnangut, nagu ka turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamine, piirdub väljakujunenud kohtupraktika kohaselt selle üle teostatav kontroll menetlus- ja põhjendamisreeglite järgimise, esitatud faktiliste asjaolude sisulise õigsuse, nende faktide hindamisel ilmse hindamisvea puudumise ning võimu kuritarvitamise puudumise kontrolliga (vt Üldkohtu 21.oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑36/99: Lenzing vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑3597, punkt 150 ja seal viidatud kohtupraktika, mille Euroopa Kohus jättis muutmata 22. novembri 2007. aasta otsusega kohtuasjas C‑525/04 P: Hispaania vs. Lenzing, EKL 2007, lk I‑9947, punkt 59).

109    Samuti tuleb meenutada, et kuigi Euroopa Kohus tunnustab komisjoni kaalutlusruumi majandusküsimustes, ei tähenda see, et liidu kohus peab hoiduma kontrollimast, kuidas komisjon majandusalaseid andmeid on tõlgendanud (Euroopa Kohtu 15. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑12/03 P: komisjon vs. Tetra Laval, EKL 2005, lk I‑987, punkt 39, ja eespool punktis 108 viidatud kohtuotsus Hispaania vs. Lenzing, punkt 56).

110    Euroopa Kohtu praktikast tuleneb nimelt, et liidu kohus ei pea kontrollima ainult esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sidusust, vaid ka kontrollima, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 25. jaanuari 1979. aasta otsus kohtuasjas 98/78: Racke, EKL 1979, lk 69, punkt 5; 22. oktoobri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑16/90: Nölle, EKL 1991, lk I‑5163, punkt 12, ja 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑326/05 P: Industrias Químicas del Vallés vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑6557, punkt 76). Kohus ei saa siiski sellise kontrolli käigus asendada komisjoni majanduslikku hinnangut enda omaga (Euroopa Kohtu 25. aprilli 2002. aasta määrus kohtuasjas C‑323/00 P: DSG vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑3919, punkt 43).

111    Lõpuks, kui liidu institutsioonil on lai kaalutlusõigus, on teatud menetluslike tagatiste järgimise kontrollimine põhimõttelise tähtsusega. Euroopa Kohus on täpsustanud, et nende tagatiste hulka kuuluvad pädeva institutsiooni kohustus uurida hoolikalt ja erapooletult kõiki antud asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja põhjendada oma otsust piisavalt (21. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑269/90: Technische Universität München, EKL 1991, lk I‑5469, punkt 14, ja 7. mai 1992. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑258/90 ja C‑259/90: Pesquerias De Bermeo ja Naviera Laida vs. komisjon, EKL 1992, lk I‑2901, punkt 26).

112    Seega tuleb vaidlustatud otsuse selle osa õiguspärasuse kontrollimisel, kus komisjon leidis, et turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku võlausaldaja nõue ei ole täidetud, kontrollida vaid seda, kas komisjon ei ole faktide hindamisel teinud ilmset hindamisviga.

113    Teiseks peab õiguspärasuse kontrollimisel käesolevas asjas arvesse võtma nelja järgnevalt loetletud parameetrit.

114    Esimene parameeter puudutab asjassepuutuva meetme võtnud Slovakkia maksuhalduri võlausaldaja staatust, mida ei ole vaidlustatud. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et avalik-õiguslik üksus, kes on talle võlgnetavat summat vähendanud, on samastatav eraõigusliku võlausaldajaga, kes soovib, et rahalistes raskustes olev võlgnik talle võlgnetava summa tagasi maksaks. Võlausaldajat tuleb nimelt eristada turumajanduse tingimustes tegutsevast erainvestorist, kes tegutseb struktuurilise, üldise või valdkondliku strateegia kohaselt ja kelle eesmärk on saavutada investeeritud kapitali pikaajaline kasumlikkus (vt selle kohta Üldkohtu 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑152/99: HAMSA vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑3049, punkt 167 ja seal viidatud kohtupraktika).

115    Teine parameeter puudutab asjassepuutuva meetme võtnud avalik‑õigusliku üksuse kui esimese järgu nõudega võlausaldaja staatust, mida ei ole vaidlustatud. Nimelt tuleb meenutada, et kui ettevõtja, kelle majanduslik olukord on oluliselt halvenenud, teeb võlausaldajatele ettepaneku sõlmida võlgade haldamise leping või lepingud, et parandada oma olukorda ja vältida likvideerimist, peab iga võlausaldaja kaaluma ühelt poolt summat, mida talle lepinguga pakutakse, ja teiselt poolt summat, mille ta ettevõtja võimaliku likvideerimise korral võib saada. Tema valikut mõjutab hulk asjaolusid, nt kas tema nõue on tagatud hüpoteegiga, kas see on esimese järgu või n‑ö tavaline nõue, millist liiki ja millise ulatusega on tema kasuks seatud võimalikud tagatised, milliseks hindab ta võimalusi ettevõtja olukorra paranemiseks, samuti summa, mille ta saaks äriühingu likvideerimise korral (eespool punktis 114 viidatud kohtuotsus HAMSA vs. komisjon, punkt 168).

116    Kolmas parameeter on komisjoni eriti ettevaatlik hinnang hageja vara müügile pankrotimenetluses. Üldkohus on seisukohal, et pankrotimenetluses saadav tulu, mille komisjon on välja toonud vaidlustatud otsuse tabelis 4, st 275 miljonit Slovakkia krooni, on hinnanguliselt minimaalne tulu. Nimelt oli hageja vara raamatupidamisväärtus sellesse tabelisse kantud esiteks enamjaolt hageja esitatud andmete alusel ja teiseks 17. juuni 2004. aasta andmete osas Slovakkia maksuhalduri poolt hageja äriruumides 21. juunil 2004 korraldatud inspektsiooni tulemuste alusel.

117    Selle kohta tuleb märkida esiteks, et hageja ei vaidle vastu nende andmete õigsusele, mis Slovakkia maksuhaldur 21. juuni 2004. aasta inspektsiooni käigus kogus. Teiseks, komisjon ei olnud varale antud hinnangutes mitte ainult äärmiselt ettevaatlik, nagu nähtub vaidlustatud otsuse joonealustest märkusest 20 ja 23, vaid ta kohaldas selles tabelis ka E aruandest tulenevaid müügikoefitsiente, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 84–87, kuigi ta pidas neid koefitsiente liiga väikesteks.

118    Vaidlustatud otsuse tabelis 4 hindas komisjon 17. juuni 2004. aasta seisuga hageja põhivara müügitulu pankrotimenetluses 90 miljonile Slovakkia kroonile, kuigi nende raamatupidamisväärtus oli 200 miljonit Slovakkia krooni. Nagu nähtub ka vaidlustatud otsuse põhjendusest 87, on komisjon arvamusel, et kuna need nõuded olid hageja enda kinnitusel vähemalt 194 miljoni Slovakkia krooni ulatuses tagatud, oleks kinnisasjade müügist saadav summa pidanud olema vähemalt võrdne tagatud nõuete väärtusega. Kuid komisjon otsustas vaidlustatud otsuse tabelis 4 kohaldada E aruandest tulenevat müügikoefitsienti.

119    Lõpuks, komisjon kohaldas vaidlustatud otsuse tabelis 4 E aruandest tulenevat müügikoefitsienti 20%, et arvutada hageja laoseisu müügi tulu pankrotimenetluses, kuigi 17. juunil 2004 oli selle vara raamatupidamisväärtus vähenenud 125 miljoni Slovakkia krooni võrra, ehk 60% võrreldes 2004. aasta märtsi laoseisuga.

120    Eespool toodud kaalutlustest nähtub, et hageja vara pankrotimenetluses müügi tulule antud hinnang seisuga 17. juuni 2004, nagu nähtub vaidlustatud otsuse tabelist 4, väljendab komisjoni arvates selget miinimumsummat, mida eraõiguslik võlausaldaja oleks aluseks võtnud, et hinnata pankrotimenetluse eeliseid võrreldes 9. juulil 2004 heakskiidetud võlausaldajate kokkuleppe alusel saadava summaga.

121    Neljas parameeter on hageja võla osaline vähendamine. Erinevalt võlausaldajate kokkuleppe menetlusest ei võimalda pankrotimenetlus võlgniku poolt võlausaldajale tasumisele kuuluva võla vähendamist. Teisisõnu, kui pankrotimenetluses võlgniku vara müügi tulust kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ei piisa, võivad nad edaspidi võlgnikult nõuda maksmata võla tasumist.

122    Seega tuleb neljanda väite toetuseks esitatud hageja argumente uurida neid kaalutlusi arvesse võttes.

123    Esiteks, mis puudutab hageja argumenti, et arvesse ei võetud pankrotimenetluse kestust Slovakkias ja sellel teemal koostatud kolmandate isikute aruandeid, siis tuleb kõigepealt märkida, et vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei ole komisjon mitte ainult vaidlustatud otsuse punktis 54 märkinud, et Slovaki Vabariigi hinnangul oleks pankrotimenetluse kestus, arvestades käesoleva asja spetsiifilisi asjaolusid, keskmisest lühem, vaid vaidlustatud otsuse põhjenduses 40 märkinud ka seda, et hageja arvates kestab pankrotimenetlus Slovakkias keskmiselt kolm kuni seitse aastat. Ta täpsustas, et hageja põhistas oma seisukohta täiendavate materjalide ja statistiliste andmete ning ühe näitega Slovakkia äriühingu kohta, mis oli hagejaga sarnases olukorras. Seega ei saa komisjonile ette heita, et ta jättis selle küsimuse tähelepanuta ega arvestanud hageja positsiooni antud küsimuses.

124    Lisaks, mis puudutab komisjoni käsutuses olevaid tõendeid, siis tuleb märkida, et hageja esitatud andmed ise ei vasta usaldusväärsuse ja sidususe nõuetele. Hageja poolt komisjonile esitatud Slovakkia pankrotimenetluse kestuse hinnangud olid nimelt üldised ja nendes ei võetud arvesse käesoleva asja eripära. Samuti olid osad hinnangud umbkaudsed ja teatud ulatuses vastuolulised. Nimelt tugineb hageja eespool punktis 96 viidatud neljale aruandele, milles oli seda kestust hinnatud vastavalt neljale aastale ja kaheksale kuule, perioodile, mis jääb vahemikku kolm kuni seitse aastat, või enam kui kuuele aastale.

125    Muud aruanded, millele hageja tugineb, on komisjoni 2002. aasta ja 2003. aasta raportid Slovaki Vabariigi edusammude kohta Euroopa Liiduga ühinemise ettevalmistamiseks. Hageja märgib, et nendes raportites tõi komisjon välja raskusi ja vajalikke parendusi, mida Slovakkia peab tegema pankroti- ja maksujõuetusmenetluse alal. Tuleb märkida, et need komisjoni raportid puudutavad pankrotimenetlust Slovakkias üldiselt, arvestamata käesoleva asja eripära.

126    Lisaks tuleb märkida, et hageja jättis mainimata K aruande tulemused kestuse kohta, mis tema suhtes väljakuulutataval pankrotil võib olla. Selles aruandes, mille hageja asjas ise esitas, hinnati seda kestust „kahele aastale (olenevalt halduri tingimustest ja tööst)”. Lisaks asjaolule, et see hinnang pankrotimenetluse kestusele oli selgelt palju optimistlikum kui muud hageja esitatud hinnangud, puudutas see ka konkreetselt hagejat.

127    Samuti tuleb märkida, nagu väidab ka komisjon, et kui võlgniku võlausaldajate arv on väike nagu käesolevas asjas, ja kui on olemas positiivse likvideerimisväärtusega vara, saab pankrotimenetluse läbi viia keskmisest kiiremini. Seda enam on see tõsi käesolevas asjas, kus poolte vahel puudub vaidlus asjaolus, et Slovakkia maksuhalduri nõue hageja vastu esindas 99% viimase kohustustest ja et see maksuhaldur oli esimese järgu nõudega võlausaldaja. Sellest tuleneb, et Slovakkia maksuhaldur sai pankrotimenetluse kestust otsustavalt mõjutada. Tõsi, hageja kinnitab, et enamiku tema vara liik, geograafiline asukoht ja vanus muutsid ostja leidmise raskeks ja seega aeglustasid pankrotimenetluse käiku. Kuid nagu märkis ka komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 88, tõendavad mitu sündmust ja eriti asjaolu, et osa hageja tootmisvarast leidis kasutaja pärast seda, kui hagejalt oli võetud litsents piirituse ja piiritusjookide tootmiseks, et see hageja kinnitus on põhjendamata.

128    Lõpuks, mis puudutab küsimust, kas kõige optimistlikum eraõiguslik võlausaldaja oleks valinud pigem 225 miljoni Slovakkia krooni saamise 2004. aasta detsembris kui võimaliku 239 miljoni Slovakkia krooni suuruse summa tähtaja jooksul, mis jäi „keskmisest lühema” ja seitsme aasta vahelisse perioodi, nagu märgitud eespool punktides 116–120, siis tuleb meenutada, et pankrotimenetluses hageja vara müügi tulu, nagu seda hindas komisjon, st 275 miljonit Slovakkia krooni, oli hinnanguliselt minimaalne summa. Seega on hageja esitatud arvutus summa suhtes, mille saamist – arvestades pankrotimenetluse kestust – võiks loota eraõiguslik võlausaldaja hageja vara müügi korral pankrotimenetluses, võttes arvesse ka võlausaldajate intresse, asjakohatu, kui vaadelda käesoleva asja asjaolusid ja eriti komisjoni ettevaatlikkust selle müügitulu hindamisel.

129    Eespool toodud kaalutlustest nähtub, et pankrotimenetluse kestuse osas ei ole komisjon ilmset hindamisviga teinud.

130    Teiseks, hageja argumendis, et komisjon ei võtnud arvesse Slovakkia pankrotimenetluse kulusid ja sellel teemal koostatud kolmandate isikute aruandeid, väidab hageja, et E aruande kohaselt moodustasid need kulud 22% tema vara müügist saadud tulust, milleks müügil selles menetluses oli hinnanguliselt 204 miljonit Slovakkia krooni, ja K aruande kohaselt 28% tema vara müügist saadud tulust, milleks müügil selles menetluses oli hinnanguliselt 78 miljonit Slovakkia krooni.

131    Selle kohta tuleb kõigepealt märkida, et hageja esitatud 28% määr on ilmselgelt väär. Nimelt, nagu nähtub ka K aruandest, oleks hageja vara pankrotimenetluses müügist saadav tulu III. variandi kohaselt olnud hinnanguliselt 100 miljonit Slovakkia krooni. Tulu arvutamisel arvas audiitor maha 22 miljonit Slovakkia krooni, mis vastas pankrotimenetluse läbiviimise kulule. Need kulud moodustasid seega 22%, mitte 28% tema vara müügist sellises menetluses, nagu väidab hageja.

132    Hageja heidab komisjonile ette ka seda, et komisjon lahutas pankrotimenetluses vara müügist saadavast tulust, mis oli hinnanguliselt 275 miljonit Slovakkia krooni, pankrotimenetluse kulud summas 36 miljonit Slovakkia krooni. Tema hinnangul vastas summa 36 miljonit Slovakkia krooni kulule tema vara müügi korral pankrotimenetluses siis, kui tulu oleks 204 miljonit Slovakkia krooni.

133    Selle kohta tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 89 väljendas komisjon järgmist seisukohta:

„Peale selle kahjustab [E aruande] usaldusväärsust ka viis, kuidas arvutati mitmesugus[eid] pankrotimenetlusega seotud tasusid, mis tuli varade müügitulust maha arvata. Kui [äriühing E] arvas maha tasusid summas 45 miljonit Slovakkia krooni, siis [hageja] väitel oli see summa 36 miljonit Slovakkia krooni ja [tema siseaudiitori K] hinnangul kõige rohkem 22 miljonit Slovakkia krooni. Sellised erinevused tekitavad kahtlusi [äriühingu E] oletuste täpsuse suhtes, mis puudutasid tasude suurust ja seega ka pankrotimenetluse tulemusena saadava tulu taset. Samas tuleb märkida, et võttes arvesse [hageja] olukorda 17. juunil 2004, oleks pankroti korral olnud tulu suurem kui pakutud kokkuleppe korral ka sel juhul, kui tasude summa oleks olnud 36 miljonit Slovakkia krooni.”

134    Tõsi, hageja heidab komisjonile õigustatult ette, et ta võrdles pankrotimenetluse kahe kulu suhtelist väärtust, nagu need olid esitatud E aruandes ja K aruandes, võtmata arvesse asjaolu, et need olid arvutatud proportsioonina kahelt absoluutväärtustelt, st hageja vara müügi tulult nendes aruannetes hinnatavas pankrotimenetluses, mis ei olnud aga võrreldavad. Seega vaidleb hageja õigustatult vastu põhjustele, miks komisjon nendes aruannetes esitatud asjakohaseid andmeid arvesse ei võtnud. Nagu nähtub eespool punktidest 130 ja 131, moodustas nende aruannete kohaselt pankrotimenetluse kulu 22% hageja vara müügi tulust pankrotimenetluses, mida kirjeldati mõlemas aruandes.

135    Samuti tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata komisjoni argument, et uurimismenetluses täpsustas hageja vaid seda, et 203,6 miljoni Slovakkia krooni suuruselt tulult oleks pankrotihalduri kulu olnud 1,9%, märkimata seejuures, kui suured võiksid olla ülejäänud kulud. Nimelt nähtub hageja 24. oktoobri 2005. aasta märkuste punktist 50 selgelt, et ta tõi välja pankrotimenetluse kulu, mis oli hinnanguliselt 18%, ehk 32 miljonit Slovakkia krooni, millele lisandus pankrotihalduri kulu, hinnanguliselt 3,8 miljonit Slovakkia krooni (ehk 1,9% hageja vara müügi tulust pankrotimenetluses, milleks hinnanguliselt oli 203,6 miljonit Slovakkia krooni).

136    Siiski tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 89 ei võtnud komisjon mitte ainult sõnaselgelt arvesse asjaolu, et hageja oli välja toonud summa 36 miljonit Slovakkia krooni kui pankrotimenetluse kulu, vaid väitis ka, et isegi kui see kulu pankrotimenetluses hageja vara müügist saadud tulust maha arvata, oleks Slovakkia ametiasutustele välja makstud suurem summa kui pakuti võlausaldajate kokkuleppe menetluses. Hageja 24. oktoobri 2005. aasta märkuste punktist 50 nähtub, et pankrotimenetluse kulude hinnangulise summa 36 miljonit Slovakkia krooni moodustasid pankrotihalduri kulu ja pankrotimenetluse kulu (3,8 miljonit Slovakkia krooni + 32 miljonit Slovakkia krooni = 35,8 miljonit Slovakkia krooni). Ei ole vaidlustatav, et see pankrotimenetluse kuludele antud hinnang põhines pankrotimenetluses hageja vara müügi tulule summas 204 miljonit Slovakkia krooni.

137    Nagu hageja ka ise menetlusdokumentides tunnistab, väheneb pankrotimenetluse kulu suhteline proportsioon võlgniku vara müügi tulus sellises menetluses vastavalt selle tulu kasvule. Lähtudes summast 36 miljonit Slovakkia krooni kui summast, mis tuleb maha arvata pankrotimenetluses hageja vara müügi tulust, mis hinnanguliselt oli 275 miljonit Slovakkia krooni, lähtus komisjon seega osast pankrotimenetluse kulust, mis oli hinnanguliselt ka 13% nimetatud tulust (275 miljonit Slovakkia krooni – 36 miljonit Slovakkia krooni = 239 miljonit Slovakkia krooni). Kui komisjon oleks maha arvanud summa, mis vastas 18% nimetatud tulust, st määras, mida hageja Maailmapanga 2004. aasta aruande seisukohast kohaseks pidas, oleks ta tegelikult pidanud asuma seisukohale, et pankrotimenetluses hageja vara müügi tulu, millest on maha arvatud sellega seotud kulu, on 225,5 miljonit Slovakkia krooni. Kuid olenemata sellest, et see summa on peaaegu võrdne summaga, mis maksti võlausaldajatele välja võlausaldajate kokkuleppe alusel, tuleb arvestada asjaoluga, mis tuuakse välja ka eespool punktides 116–120, et komisjon oli pankrotimenetluses hageja vara müügi tulule hinnangu andmisel äärmiselt ettevaatlik. Seega tuleb asuda seisukohale, et käesolevas asjas on summa, mis Slovakkia ametiasutused oleksid võinud saada hageja vara müügi korral pankrotimenetluses, kui sellest summast maha arvata menetlusega seotud kulud, kindlasti suurem kui summa, mille nad said võlausaldajate kokkuleppe menetluses. Eespool toodud argumentidest nähtub, et komisjon ei ole teinud ilmset hindamisviga, tuvastades, et pankrotimenetluses hageja vara müügi tulu, millest on maha arvatud menetlusega seotud kulud, oleks olnud suurem kui summa, mille Slovakkia ametiasutused said võlausaldajate kokkuleppe menetluses.

138    Kolmandaks, mis puudutab hageja argumenti, et arvesse ei võetud täiendavat tööd, mida hageja oleks pidanud tegema, ja halduskulusid, mida ta oleks pidanud kandma, kui oleks algatatud pankrotimenetlus, siis ei saa nende argumentidega nõustuda. Hageja argumente ei toeta nimelt ükski tõend. Samuti ei vaidlusta hageja seda, et nagu väidab komisjon, jätkas ta hoolimata piirituse ja piiritusjookide tootmise ja töötlemise litsentsist ilmajäämisest 6. märtsil 2004 muud tootmis- ja turustustegevust, st tegevust, millest kindlasti tekkis tööjõu ja juhtimise kulusid osaliselt kattev käive.

139    Neljandaks, mis puudutab hageja argumenti, et arvesse ei võetud Slovakkia piiritusjookide turuga seotud lahendit, nimelt Liehofructi suhtes väljakuulutatud pankrotti, siis tuleb märkida, et vastupidi hageja kinnitatule ei ole komisjon seda lahendit vaidlustatud otsuses tähelepanuta jätnud.

140    Vaidlustatud otsuse põhjenduse 40 juurde kuuluvas 9. joonealuses märkuses märgib komisjon hageja argumentide kohta seoses Slovakkia pankrotimenetluse kestusega ja hageja vara müügi tuluga Slovakkia pankrotimenetluses, et „[hageja] toob näiteks samasuguseid varasid omava ja samas sektoris tegutseva äriühingu […]”. Hageja 24. oktoobri 2005. aasta märkustest nähtub, et ainus Slovakkias tehtud lahend, millele ta tugineb, puudutab Liehofructi. Seega tuleb asuda seisukohale, et näide, millele komisjon vaidlustatud otsuses viitab, puudutab Liehofructi pankrotti.

141    Samuti tuleneb hageja 24. oktoobri 2005. aasta märkuste punktist 43, et uurimismenetluse staadiumis ei olnud ta komisjonile edastanud teavet, mille alusel oleks saanud tuvastada, et Liehofruct oli hagejaga sarnases olukorras, nagu ta seda väidab.

142    Hageja väidab ka vääralt, et selle täpse küsimuse uurimine on komisjoni kohustus, mille täitmata jätmine on ilmselge rikkumine. Kohtupraktikast tuleneb, et komisjonil ei ole kohustust omal algatusel ja ettenägelikkusest uurida, millised on asjaolud, mida oleks võidud talle esitada (vt eespool punktis 48 viidatud kohtuotsus Fleuren Compost vs. komisjon, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

143    Lõpuks, vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei tulene komisjoni menetlusdokumentidest, et viimase arvates oleks pankrotimenetluses hageja vara müügist saadud tulu olnud võrdne selle vara turuhinnaga. Komisjoni kostja vastuse punktist 123 nähtub, et komisjon väidab ainult, et arvestades Slovakkia ametiasutuste esimese järgu nõudega võlausaldajate staatust, oleks ta võinud saada ligi 100% pankrotimenetluses hageja vara müügi tulust, milleks oli kostja vastuse punktile 123 eelnenud tabeli kohaselt hinnanguliselt turuväärtus pärast müügikoefitsientide kohaldamist. Nagu nähtub ka vaidlustatud otsusest, ja eriti selle tabelist 4, ei ole komisjon vaielnud vastu sellele, et raamatupidamisväärtusega hageja vara turuväärtuse väljaarvutamiseks tuleb kohaldada müügikoefitsienti.

144    Viiendaks, mis puudutab hageja argumenti, et arvesse ei võetud Slovakkia justiitsministeeriumi 2004. aasta aruannet, mille kohaselt rahuldatakse esimese järgu nõudega võlausaldajate nõue pankrotimenetluses väga harva suuremas ulatuses kui 5–10% nõudest maksujõuetu võlgniku vastu, siis tuleb märkida, nagu seda teeb ka komisjon, et see aruanne oli üldsõnaline ega olnud suunatud konkreetselt hageja olukorra ja tema peamise võlausaldaja, st Slovakkia maksuhalduri staatuse hindamisele. Lisaks puudutas asjassepuutuva meetme uurimise menetluses Slovaki Vabariigi poolt komisjonile edastatud teave just hageja olukorda ja võttis arvesse tema peamist võlausaldajat. Seega ei saa komisjonile ette heita, et kuna ta ei võtnud arvesse Slovakkia justiitsministeeriumi 2004. aasta aruannet, on ta teinud ilmse hindamisvea.

145    Lõpuks, kuuendaks, mis puudutab hageja argumenti, et likviidse vara hindamisel [konfidentsiaalne] Slovakkia kroonile seisuga 17. juuni 2004 – mida ta ei vaidlustanud – võeti arvesse edasilükatud maksetähtaegasid, mida Old Herold talle võlausaldajate kokkuleppe ettepaneku järgselt võimaldas, tuleb märkida, nagu teeb seda ka komisjon, et seda argumenti ei toeta ükski toimikus olev tõend, millest saaks järeldada, et komisjon oleks pidanud arvesse võtma nimetatud edasilükkamisest tekkivat likviidset vara.

146    Kõigepealt ei nähtu toimiku materjalidest, et hageja oleks sellest konkreetsest asjaolust komisjoni menetluse käigus teavitanud. Edasi tuleb märkida, nagu teeb ka komisjon, et hageja menetlusdokumentides esitatud õigustused, millega ta üritab hinnata likviidse vara suurust, mida Old Heroldi võimaldatud maksetähtaegade edasilükkamine annaks, on segased või isegi vastuolulised.

147    Tuleb märkida, nagu teeb ka komisjon, et hagiavalduses kinnitab hageja, et Old Heroldi nõue oli 31. juulil 2004 seisuga [konfidentsiaalne] Slovakkia krooni ja võlausaldajate kokkuleppe sõlmimise ajaks detsembris 2004 suurenes see [konfidentsiaalne] Slovakkia kroonini. Seega ei saa hageja ilma endale vasturääkimata praegu väita, et kogu või olulist osa tema likviidsest varast seisuga 17. juuni 2004 ei saadud arvesse võtta, kuna see tulenes Old Heroldi võimaldatud maksetähtaegade edasilükkamisest. Asjaolu, et hageja märgib viienda väite toetuseks, et see likviidne vara oli igal juhul reserveeritud Slovakkia maksuhaldurile, nagu märgitud ka eespool punktis 104, lisab tema asjassepuutuvatele argumentidele ebaselgust ja vastuolulisust juurde. Eespool esitatud kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et hageja ei ole ilmselgelt tõendanud põhjuseid, miks ei saanud 17. juuni 2004. aasta seisuga tema käsutuses olevat likviidset vara arvesse võtta võimalikus pankrotimenetluses.

148    Vaidlustatud otsuse tabelis 4 esitatud andmetest, nagu see nähtub ka vaidlustatud otsuse põhjendustest 80 ja 82, mille kajastamisel lähtuti müügikoefitsiendist ja E aruandes esitatud andmetest olukorra kohta 31. märtsil 2004, tuleneb esiteks, et ajavahemikul 2004. aasta 31. märtsist kuni 17. juunini vähenes hageja laovaru raamatupidamisväärtus 125 miljoni Slovakkia krooni võrra, st natuke üle 40%. Seega olid hageja laovaru müügi tingimused nende kahe kuupäeva vahelisel ajal palju soodsamad kui need, mis olid esitatud E aruandes, kus oli lähtutud müügikoefitsiendist 20%. Teiseks, ajavahemikul 2004. aasta 31. märtsist kuni 17. juunini suurenes hageja likviidse vara raamatupidamisväärtus 111 miljonit Slovakkia krooni. Neil asjaoludel ja arvestades seda, et hageja ei ole selle kohta esitanud mingit teavet, ei saa komisjonile ette heita, et tema hinnangul tulenes see likviidse vara kasv laovaru müügist sellel perioodil. Hageja ei vaidle vastu sellele, et laovaru müügilt Old Heroldile teenis ta [konfidentsiaalne] Slovakkia krooni. Ta kinnitab aga, et see müük toimus Old Heroldiga sõlmitud pikaajalise lepingu alusel ja seetõttu, et viimane uskus võlausaldajate kokkuleppe edusse. Sellist kinnitust ei saa arvesse võtta, sest seda ei toeta ükski asjassepuutuva meetme uurimise menetluses esitatud tõend.

149    Kõigist eespool toodud kaalutlustest tuleneb, et kuna ükski hageja poolt neljanda väite toetuseks esitatud argument ei olnud põhjendatud, ei ole ta tõendanud, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea, tuvastades, et pankrotimenetlus oleks olnud soodsam kui oli võlausaldajate kokkuleppe menetlus.

150    Lisaks ei saa vaidlustatud otsuse uurimisel pankrotimenetluse eelistatuse seisukohast võrreldes võlausaldajate kokkuleppe menetlusega kahtluse alla seada tõendite, millele komisjon tugines, sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sidusust. Vastupidi, need tõendid moodustavad asjassepuutuvate andmete kogumi, millest komisjon põhjendatult lähtus, et toetada oma järeldust, et käesolevas asjas ei olnud turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku võlausaldaja tingimus täidetud.

151    Kõigist eespool toodud kaalutlustest tuleneb, et neljanda väite toetuseks esitatud argumendid, millega soovitakse tõendada, et komisjon tuvastas vääralt, et pankrotimenetlus oleks olnud soodsam kui oli võlausaldajate kokkuleppe menetlus, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kuuenda väite põhjendamiseks esitatud argumendid pankrotimenetluse kohta

–       Poolte argumendid

152    Hageja on seisukohal, et komisjon ei ole tõendanud, et Slovaki Vabariik ei tegutsenud nagu eraõiguslik võlausaldaja, tuginedes ainult hageja positsiooni põhjendavate tõendite puudumisele, viies tõendamiskoormise ekslikult viimasele üle. Komisjon ei võtnud ka arvesse „[Euroopa Kohtu] poolt eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi kohaldamise suhtes kehtestatud õiguslikke reegleid”.

153    Täpsemalt, et hinnata, kas võla vähendamisega antakse võlgnikule konkurentsieelis, peab komisjon, nagu nähtub eespool punktis 114 viidatud kohtuotsuse HAMSA vs. komisjon punktist 170, kindlaks tegema, kas võlga vähendati ilmselgelt rohkem, kui seda oleks teinud ettevaatlikust ja pessimistlikust prognoosist lähtuv eraõiguslik võlausaldaja. Komisjonil, kes järeldas, et turutingimustes tegutseva eraõigusliku võlausaldaja tingimus ei ole käesolevas asjas täidetud ja võla vähendamine on seega riigiabi, tuleb esitada „objektiivne majanduslik tõend”, mida Üldkohus saab uurida. Asjassepuutuv liikmesriik ega isik, kelle võlga vähendati, ei pea tõendama, et tegemist ei ole riigiabiga.

154    Käesolevas asjas ei teinud komisjon mitte ainult ekslikke järeldusi hageja esitatud sõltumatute kolmandate isikute koostatud aruannete kohta, vaid ta rikkus ka oma kohustust esitada tõendeid selle seisukoha põhjendamiseks, et pankrotimenetlus oli soodsam kui võlausaldajate kokkuleppe menetlus. Igal juhul ei ole komisjon tõendanud, et võlausaldajate kokkuleppega vähendati võlga ilmselgelt rohkem, kui seda oleks teinud ettevaatlikust ja pessimistlikust prognoosist lähtuv eraõiguslik võlausaldaja. Komisjon tegi esitatud tõendite alusel vaid järelduse, et hageja vara müügil pankrotimenetluse korral oleksid võlausaldajad tõenäoliselt saanud palju suuremat „tulu” kui neile maksti võlausaldajate kokkuleppe alusel. Komisjon ei võtnud ka arvesse komisjoni 27. novembri 2002. aasta otsuses 2003/283/EÜ, mis puudutab Hispaania Kuningriigi poolt Refractarios Especiales SA suhtes võetud meetmeid (ELT 2003, L 108, lk 21, edaspidi „otsus Refractarios Especiales”) märgitud eeldust, et eraõiguslik võlausaldaja tegutseb ettevaatlikust ja pessimistlikust prognoosist lähtuvalt. Seega peaks see võlausaldaja väga oluliseks „negatiivset mainet”, mis on pankrotimenetlusel Slovakkias.

155    Hageja väidab ka, et komisjon heidab talle mitmel korral menetlusdokumentides ette, et ta ei ole uurimise käigus tõendeid esitanud. See argument näitab esiteks komisjoni enda tegematajätmisi, ja teiseks, et komisjon ei ole aru saanud, millised on tema EÜ asutamislepingust tulenevad kohustused.

156    Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, palub tagasi lükata kõik kuuenda väite põhjendamiseks esitatud hageja argumendid, mis puudutavad pankrotimenetlust.

–       Üldkohtu hinnang

157    Kuuenda väite raames esitatud argumendid, millega tahetakse näidata, et komisjon on vääralt järeldanud, et pankrotimenetlus oleks olnud soodsam kui oli võlausaldajate kokkuleppe menetlus, võib kokku võtta järgmiselt. Esiteks heidab hageja komisjonile ette, et järeldades, et Slovaki Vabariik ei tegutsenud eraõigusliku võlausaldajana, tugines ta ainult asjaolule, et hageja ei olnud esitanud tõendeid. Teiseks leiab hageja, et komisjon ei ole nõuetekohaselt kohaldanud turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi.

158    Mis puudutab hageja argumenti, et järeldades, et Slovaki Vabariik ei tegutsenud eraõigusliku võlausaldajana, tugines komisjon ainult asjaolule, et hageja ei olnud esitanud tõendeid, tuleb märkida esiteks, et nagu on meenutatud ka eespool punktis 142, ei ole komisjonil kohustust omal algatusel ja ettenägelikkusest uurida, millised on asjaolud, mida oleks võidud talle esitada.

159    Teiseks, toimiku materjalidest nähtub, et EÜ artiklis 88 ette nähtud kohtueelses menetluses võimaldati hagejale mitmel korral ja mitte ainult kirjalikult, vaid ka 28. märtsi 2006. aasta koosolekul, esitada komisjonile kogu teave, et see oleks komisjoni kasutuses tulevases kohtumenetluses.

160    Kolmandaks tuleneb vaidlustatud otsusest, eriti põhjendustest 78–92, et komisjon võttis arvesse teavet, mille hageja oli talle esitanud EÜ artiklis 88 ette nähtud kohtueelses menetluses, et tuvastada, et hageja vara müügi tulu pankrotimenetluses oleks olnud väiksem kui summa, mis maksti võlausaldajate kokkuleppe alusel.

161    Neljandaks nähtub eespool punktides 123–151 esitatud kaalutlustest, et alusetu on hageja argument, mille kohaselt komisjon ei teinud mitte ainult ekslikke järeldusi hageja esitatud sõltumatute kolmandate isikute koostatud aruannete kohta, vaid ta rikkus ka oma kohustust esitada tõendeid selle seisukoha põhjendamiseks, et pankrotimenetlus oli soodsam kui võlausaldajate kokkuleppe menetlus.

162    Viiendaks tuleb märkida, et kuigi ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse lõikes 38 esitatu kohaselt oli komisjoni hinnangul selle vara väärtus, mida kattis Slovakkia ametiasutuste esimese järgu nõue, umbes 397,5 miljonit Slovakkia krooni, märkis ta vaidlustatud otsuses mitte ainult seda, et hageja hinnangul oli Slovakkia ametiasutustele tagatiseks antud vara väärtus 194 miljonit Slovakkia krooni (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 87), vaid ta võttis seda summat arvesse ka selleks, et võrrelda pankrotimenetluses hageja vara müügist saadavat tulu summaga, mis maksti võlausaldajate kokkuleppe alusel.

163    Eespool esitatu alusel ei nõustu Üldkohus hageja argumendiga, mille kohaselt komisjon, järeldades, et Slovaki Vabariik ei tegutsenud eraõigusliku võlausaldajana, tugines ainult asjaolule, et hageja ei olnud esitanud tõendeid.

164    Mis puudutab hageja argumenti, et komisjon ei ole nõuetekohaselt kohaldanud turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi, tuleb märkida esiteks, et hageja väidab ekslikult, tuginedes eespool punktis 114 viidatud kohtuotsusele HAMSA vs. komisjon, et selleks, et hinnata, kas võla vähendamisega antakse võlgnikule konkurentsieelis, peab komisjon tõendama, et võlga vähendati ilmselgelt rohkem, kui seda oleks teinud ettevaatlikust ja pessimistlikust prognoosist lähtuv eraõiguslik võlausaldaja.

165    Nagu meenutatud ka eespool punktis 114, on avalik-õiguslik üksus, nagu kohalik maksuhaldur, samastatav eraõigusliku võlausaldajaga, kes soovib, et rahalistes raskustes võlgnik võlgnetava summa talle tagasi maksaks. Oma argumendi toetuseks, et eraõiguslik võlausaldaja tegutseb ettevaatlikust ja pessimistlikust prognoosist lähtuvalt, ei saa hageja aga viidata otsusele Refractarios Especiales. Selles otsuses märkis komisjon nimelt ainult seda, et asjassepuutuvaid asjaolusid tuleb uurida „ettevaatlikust ja pessimistlikust prognoosist lähtuvalt ning kooskõlas eraõigusliku võlausaldaja põhimõttega” (vt otsus Refractarios Especiales, punkt 62). Seega on komisjon selles otsuses – mis kaugeltki ei iseloomusta eraõiguslikku võlausaldajat ettevaatliku ja pessimistlikuna – selgelt eristanud uurimise kaht parameetrit, mis olid sellele asjale omased, st esiteks uurimine ettevaatlikust ja pessimistlikust prognoosist lähtuvalt ning teiseks uurimine turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi arvestades. Seega on alusetu hageja argument, et eraõiguslik võlausaldaja tegutseb ettevaatlikust ja pessimistlikust prognoosist lähtuvalt.

166    Mis puudutab küsimust, et kas komisjon pidi tõendama, et hageja võlga vähendati võlausaldajate kokkuleppe alusel ilmselgelt palju rohkem kui seda oleks teinud eraõiguslik võlausaldaja, siis tuleb meenutada, et nagu on meenutatud ka eespool punktides 116–120, oli pankrotimenetluses hageja vara müügi tulu komisjoni hinnangul 275 miljonit Slovakkia krooni, mis oli hinnanguliselt minimaalne tulu. Samuti, nagu märgitud eespool punktis 121, tuleb arvestada asjaolu, et kui pankrotimenetluses võlgniku vara müügi tulust kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ei piisa, võivad nad võlgnikult nõuda maksmata võla tasumist hiljem. Seega summa 275 miljonit Slovakkia krooni, mis oli komisjoni hinnangul hageja vara müügi tulu pankrotimenetluses, ei saa olla see tase, mille alusel hinnata, kas see tulu oleks olnud suurem kui 9. juulil 2004 heakskiidetud võlausaldajate kokkuleppe alusel makstu. Arvestades Slovaki Vabariigi kasuks seatud tagatisi, oli – nagu märgitud eespool punktis 148 – hoolimata sellest, et hageja laovaru müügi tingimused olid 2004. aasta märtsist kuni juunini palju soodsamad kui need, mis olid esitatud E aruandes, ja hoolimata hageja varast seisuga 17. juuni 2004, mõistlik asuda seisukohale, et hageja vara müügi tulu pankrotimenetluses oleks olnud palju suurem kui summa, mis maksti välja võlausaldajate kokkuleppe alusel. Seega on komisjon õigesti tuvastanud, et turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku võlausaldaja tingimus ei olnud käesolevas asjas täidetud.

167    Teiseks heidab hageja ekslikult komisjonile ette, et tehes järeldusi turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi kohta, ei esitanud ta „objektiivset majanduslikku tõendit”. Nimelt, nagu on meenutatud ka eespool punktis 108, eeldab komisjoni poolt selle kriteeriumi kohaldamine keerulist majanduslikku hinnangut. Nagu märgitud aga eespool punktides 109 ja 110, on komisjonil kaalutlusõigus, ja kuigi liidu kohus võib kontrollida, kuidas komisjon majanduslikke andmeid tõlgendab, ei saa kohus siiski sellise kontrolli käigus asendada komisjoni majanduslikku hinnangut enda omaga. Seega ei saa komisjonilt nõuda, et turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi kohaldamisel tehtud järeldusi peab ta põhjendama „objektiivse majandusliku tõendiga”.

168    Eeltoodust järeldub, et hageja argument, mille kohaselt ei ole komisjon nõuetekohaselt kohaldanud turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi, on tulemusetu. Seega tuleb tagasi lükata kõik need argumendid, mis on esitatud kuuenda väite toetuseks ja millega sooviti tõendada, et komisjon asus vääralt seisukohale, et pankrotimenetlus oleks olnud soodsam kui oli võlausaldajate kokkuleppe menetlus.

 Seitsmenda väite põhjendamiseks esitatud argumendid pankrotimenetluse kohta

–       Poolte argumendid

169    Hageja heidab sisuliselt komisjonile ette, et ta ei viinud uurimist läbi hoolikalt ega hinnanud aruandeid, mis hageja talle esitas.

170    Hageja väidab, et kuna komisjon järeldas, et hageja esitatud aruanded ja eriti E aruanne ei olnud „oluliste erinevuste” tõttu usaldusväärsed, oleks komisjon pidanud talt täpsustusi küsima ja paluma anda eksperthinnang E aruandele või kogu võlausaldajate kokkuleppele, nagu hageja sõnaselgelt välja pakkus. See, et komisjon selgitusi ei nõudnud, võtab vaidlustatud otsuselt „igasuguse usaldusväärsuse” ja tähendab, et komisjon on „oluliselt rikkunud” kohustusi viia uurimine läbi hoolikalt ja erapooletult ning uurida kättesaadavaid tõendeid.

171    Ühtki komisjoni kinnitust, millega tahetakse tõendada, et E aruanne ei ole usaldusväärne, ei toeta faktid. 31. märtsi 2004. aasta andmete kasutamist ei saa äriühingule E ette heita, sest tema aruande koostamise ajal 2004. aasta mais olid kättesaadavad ainult need andmed.

172    Komisjon on vääralt äriühingule E ette heitnud, et tema aruandes kasutatud vara müügikoefitsient on liiga madal, st ainult 20%. Hageja kinnitab, et pankrotihaldur ei oleks saanud valmistoodangu varu müüa kokkuleppehinnaga ja meenutab, et valmimata toodangu varu ja toormaterjal ei olnud turustatavad. Ta märgib, et äriühingu E hinnangul oli laoseisu müügi tulusus alla 20%.

173    Lühiajaliste debitoorsete võlgade kohta märgib hageja, et E aruandes väljendatu kohaselt oli nende võlgade „müügitulu” üle 20%. Ta märgib ka, et suur osa võlgadest, millele E aruandes viidatakse, ei olnud sissenõutav ja tuli maha kanda. Lisaks tuli lühiajaliste debitoorsete võlgade „kogu nimiväärtusest” maha arvata 10 miljonit Slovakkia krooni, kuna see summa vastas edasilükatud maksetähtajaga maksuvõlale. Lõpuks märgib hageja, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 86 esitatud kahekordne korrigeerimine „ei vasta tegelikkusele”.

174    Samuti on komisjon mittemüüdava vara koefitsiendi ja hüpoteegiga koormatud vara osas vääralt väitnud – lähtudes tagatiseks antud vara väärtusest –, et pankrotimenetluses oleks vara väärtus olnud suurem kui see, mis saadi E aruandes kasutatud 45% koefitsiendi kohaldamisel. See koefitsient tähendab, et huvi hageja seadmete vastu on minimaalne, et nende seisukord on halb, et need on aegunud ja neid on amortiseeritud. Komisjon ei oleks tohtinud samastada tagatiseks antud vara väärtust summaga, mida Slovakkia maksuhaldur võis loota selle vara müügilt pankrotimenetluses. Iga mõistlik eraõiguslik võlausaldaja oleks mõistnud, et põhivara raamatupidamisväärtus on suurem kui tegelik turuväärtus, eriti sundmüügi korral. Komisjon on muudes riigiabi lahendites tunnistanud, et vara müügi korral pankrotihalduri poolt erineb hind oluliselt turuhinnast. Otsuses Refractarios Especiales leidis ta isegi, et väga väikese tegeliku väärtuse perspektiivi pankrotimenetluses kinnitas asjaolu, et ka muud võlausaldajad nõustusid nõuete vähendamisega väga suures ulatuses.

175    Lõpuks, mis puudutab komisjoni otsust mitte arvestada K aruannet ja H aruannet kui tõendeid, mis toetavad või räägivad vastu hageja kinnitusele, et turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku võlausaldaja kriteerium on täidetud, siis märgib hageja esimesena nimetatud aruande kohta, et komisjon ei palunud seda edastada ega üritanud seletada selle väidetavat vastuolu E aruandega. Jättes tähelepanuta ka H aruande, ei võtnud komisjon arvesse, et pankrotimenetluses võivad nõuete rahuldamise tähtajad olla eriti pikad ja nagu märgitud ka selles aruandes, [konfidentsiaalne]. Komisjon ei esitanud ühtki tõendit, mis oleks olnud vastupidine H aruandes esitatule.

176    Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb vastu kõigile hageja poolt seitsmenda väite põhjendamiseks esitatud argumentidele, millega tahetakse tõendada, et pankrotimenetlus oleks olnud soodsam kui oli võlausaldajate kokkuleppe menetlus.

–       Üldkohtu hinnang

177    Esiteks, tulemusetu on hageja argument, et kuna komisjon järeldas, et hageja esitatud aruanded ei olnud „oluliste erinevuste” tõttu usaldusväärsed, oleks komisjon pidanud talt esitatud andmete kohta täpsustusi küsima ja paluma anda eksperthinnang E aruandele või kogu võlausaldajate kokkuleppele, nagu hageja sõnaselgelt välja pakkus.

178    Nimelt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et riigiabi kontrolli menetluses piirdub asjassepuutuvast liikmesriigist erinevate huvitatud isikute roll sellega, et nad esitavad komisjonile kogu teabe, mis viimast tulevases kohtuvaidluses aidata võib (Euroopa Kohtu 12. juuli 1973. aasta otsus kohtuasjas 70/72: komisjon vs. Saksamaa, EKL 1973, lk 813, punkt 19). Seega ei saa need isikud ise nõuda, et komisjoniga toimuks selline võistlev vaidlus, nagu algatatakse asjassepuutuva liikmesriigi suhtes (vt 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 59, ja eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, punkt 82).

179    Lisaks ei anna ükski riigiabi kontrolli reguleeriv menetlusnorm abisaajale erilist rolli võrreldes teiste huvitatud isikutega. Tuleb täpsustada, et riigiabi kontrolli menetlust ei viida läbi abisaaja või abisaajate „vastu”, mis annaks talle või neile õiguse tugineda nii ulatuslikele õigustele nagu kaitseõigused (eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, punkt 83).

180    Lõpuks, nagu meenutatud eespool punktides 49 ja 50, tuleb vaidlustatud otsuse õiguspärasust hinnata teabe alusel, mis sai komisjoni käsutuses olla ajal, mil ta selle otsuse vastu võttis; liikmesriigil ja vajadusel abisaajal tuleb esitada tõendeid selle kohta, et abi on ühisturuga kokkusobiv, esitades vajadusel komisjoni vastaval nõudmisel ka juba saadud abi tagastamisega seotud konkreetsed asjaolud.

181    Eeltoodust nähtub, et hageja väidab ekslikult, et see, et komisjon selgitusi ei nõudnud, tähendab, et ta on oluliselt rikkunud kohustusi viia uurimine läbi hoolikalt ja erapooletult ning uurida kättesaadavaid tõendeid.

182    Teiseks, mis puudutab hageja argumenti, et äriühingule E ei saa ette heita 31. märtsi 2004. aasta andmete kasutamist, siis tuleb see argument tulemusetuse tõttu tagasi lükata, sest nagu märgitud eespool punktis 86, võttis kohalik maksuhaldur võlausaldajate kokkuleppe heakskiitmise otsuse vastu 9. juulil 2004. Seega oli komisjon kohustatud koguma selle kuupäeva suhtes kõige ajakohastatumaid andmeid, et kontrollida, kas turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku võlausaldaja kriteerium on käesolevas asjas täidetud.

183    Slovaki Vabariik edastas komisjonile 17. juuni 2004. aasta andmed, mis Slovakkia maksuhaldur oli kogunud hageja äriruumide kontrolli käigus 21. juunil 2004 ja mille usaldusväärsust hageja ei vaidlusta. Tuleb märkida, et isegi kui E aruanne koostati 2004. aasta mais, nagu väidab hageja, viitab viimane ise sellele, et nimetatud aruande projekt saadeti Slovakkia maksuhaldurile 2004. aasta juuni lõpus ja et selle lõplik versioon edastati 7. juulil 2004.

184    Seega neil kahel momendil, mis leidsid aset enne 9. juuli 2004. aasta võlausaldajate kokkuleppe istungit, olid hageja ja seega ka äriühingu E käsutuses 2004. aasta juuni andmed, mis Slovakkia maksuhaldur 21. juuni 2004. aasta inspektsiooni käigus kogus; hageja ei saanud jätta tähelepanuta, et neid andmeid kogusid tegelikult kohaliku maksuhalduri teenistused. Hageja oleks seega enne 17. juunit 2004 võinud ise või äriühingu E abiga koostada vaidlustatud otsuse tabeliga 4 võrreldava tabeli, et hinnata oma majandusliku olukorra arengut alates 2004. aasta märtsist.

185    Kolmandaks, tulemusetu on ka hageja argument, et komisjon heitis vääralt äriühingule E ette, et tema aruandes kasutatud vara müügikoefitsient on liiga madal, st ainult 20%.

186    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 85 on märgitud:

„Komisjon märgib, et [hageja] teenis 2004. aastal oma varude müügist [vähem kui 150] miljonit Slovakkia krooni [...]. See on rohkem kui [40–50]% varude bilansilisest väärtusest, millel põhines [äriühingu E] hinnang. See näitab veenvalt, et 20‑protsendiline likvideerimistegur oli liiga madal. Seda järeldust kinnitavad ka 2004. aasta bilansi kohaselt varudes toimunud muutused. Peale selle hindas [hageja ise] oma äriplaanis varude müügist 2004. aasta märtsist maini saadavaks tuluks [vähem kui 110] miljonit Slovakkia krooni [...]. [Äriühing E] jättis selle hinnangu arvestamata. Ja lõpuks võib [hageja] tegevuse iseloomu põhjal eeldada, et varud koosnesid valmistoodetest, mida oleks olnud kerge otse turustajatele või tarbijatele müüa, ja mitte edasist töötlemist vajavatest pooltoodetest.”

187    Lisaks, nagu märgitud eespool punktis 119, oli hageja laoseisu raamatupidamisväärtus vähenenud 125 miljoni Slovakkia krooni võrra, ehk 60% võrreldes 2004. aasta märtsi laoseisuga. Seega lisaks kahele näitele, mis komisjon vaidlustatud otsuse punktis 85 esitas, oli komisjoni käsituses piisavalt usaldusväärset ja kooskõlalist teavet, et seada kahtluse alla 2004. aasta märtsi andmete alusel äriühingu E poolt hageja vara suhtes kasutatud 20% müügikoefitsient.

188    Neljandaks tuleb tagasi lükata ka hageja etteheiteid lühiajaliste debitoorsete võlgade kohta. Kõigepealt, vastupidi sellele mida väidab hageja, ei tulene E aruandest, et selle aruande autori arvates oli nende võlgade „müügitulu” üle 20%. Faktid seda argumenti seega ei toeta. Edasi märgib hageja, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 86 esitatud kahekordne korrigeerimine „ei vasta tegelikkusele”. Kuna hageja seda argumenti ei põhjenda, tuleb see vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. Lõpuks, sama kehtib hageja selle kinnituste kohta, et suur osa nõuetest, millele E aruandes viidatakse, ei olnud sissenõutavad ja tuli maha kanda, ja selle kinnituse kohta, et lühiajaliste debitoorsete võlgade „kogu nimiväärtusest” tuli maha arvata 10 miljonit Slovakkia krooni, kuna see summa vastas edasilükatud maksetähtajaga maksuvõlale.

189    Viiendaks, mis puudutab hageja argumenti, et mittemüüdava vara müügikoefitsiendi ja hüpoteegiga koormatud vara osas on komisjon väitnud – lähtudes panditud vara väärtusest –, et pankrotimenetluses oleks vara väärtus olnud suurem kui see, mis saadi E aruandes kasutatud 45% koefitsiendi kohaldamisel, siis on vaidlustatud otsuse põhjenduses 87 märgitud järgmist:

„Peale selle näib ka pikaajaliste varade 45‑protsendiline likvideerimistegur liiga madal. [Hageja] arvates oli tema maksuametile panditud vara väärtus 194 miljonit Slovakkia krooni. See väärtus on [hageja] väitel väljendatud 2003. aasta lõpu ja 2004. aasta alguse paiku sõltumatute ekspertide poolt hinnatud hindades. Komisjoni seisukoht on, et selline „eksperthind” peaks üldjuhul kajastama vara tavalist hinda, millega vara võis sel ajal müüa. [Äriühing E] ei selgita, miks pikaajaliste varade müümisel pankroti korral saadakse tulu ainult 45% nende bilansilisest väärtusest 205 miljonit Slovakkia krooni, kuigi [hageja ise] hindas neid varasid palju kõrgemalt.”

190    Lisaks, nagu märgib ka komisjon oma menetlusdokumentides, ei nähtu E aruandest ega toimikust, et hageja põhivara seisukord on halb, see vara on aegunud ja amortiseeritud. Samuti tuleb märkida, et hageja ei sea kahtluse alla nii vaidlustatud otsuse põhjenduses 87 kui ka komisjoni menetlusdokumentides esitatud viimase argumenti, et panditud vara väärtus peab üldjuhul kajastama vara tavalist hinda, mis vastab turuhinnale. Selle kohta tuleb veel märkida, et võlausaldaja, nagu Slovakkia maksuhaldur, kellel on esimese järgu nõue, hoolitseb üldjuhul selle eest, et tagatise väärtus vastaks vähemalt panditud vara turuväärtusele. Kui käesolevas asjas ei tule turuväärtust arvesse võtta, nagu tundub väitvat hageja, on hageja ülesanne esitada komisjonile sellekohast teavet. Kuid hageja on piirdunud viitega mõistliku võlausaldaja käitumisele, ilma et ta võtaks arvesse isegi asjaolu, et tema peamine võlausaldaja oli võlausaldaja, kelle esimese järgu nõue oli tagatud osaga tema põhivarast. Selline esimese järgu nõudega võlausaldaja hindab kindlasti võlgnetava summa tagasisaamise võimalusi tema kasuks panditud kogu vara väärtust arvesse võttes.

191    Kuuendaks tuleb tulemusetuse tõttu tagasi lükata hageja argument, et komisjon otsustas vääralt mitte arvestada K aruannet ja H aruannet kui tõendeid, mis toetavad hageja kinnitust, et turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku võlausaldaja kriteerium on käesolevas asjas täidetud. Nimelt vastupidi sellele, mida väidab hageja ja nagu on juba täheldanud Üldkohus, ei ole komisjoni ülesanne nõuda hagejalt K aruannet ega selgitusi selle võimaliku vastuolu kohta E aruandega. Eespool punktis 124 esitatud kaalutlustest tuleneb, et hageja argumendid H aruandes esitatud pankrotimenetlust puudutavatele andmetele antud komisjoni hinnangu kohta on alusetud.

192    Kõigist eespool esitatud kaalutlustest nähtub, et seitsmes väide, milles palutakse tuvastada, et komisjon on asunud vääralt seisukohale, et pankrotimenetlus oleks olnud soodsam kui oli võlausaldajate kokkuleppe menetlus, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kaheksanda väite põhjendamiseks esitatud argumendid pankrotimenetluse kohta

–       Poolte argumendid

193    Hageja leiab, et selles asjas esinevatele probleemidele antud komisjoni hinnanguid moonutas olulisus, mille komisjon andis asjaolule, et Slovaki Vabariik vaidlustas siseriiklikus kohtus võlausaldajate kokkuleppe menetluse, ja asjaolule, et Slovakkia maksuhalduris esinesid organisatsioonisisesed lahkhelid. Kuigi nendel teguritel oli kahjulik ja tõde moonutav mõju tema hinnangule, ei võtnud komisjon arvesse selle menetluse tulemust, mille Slovaki Vabariik siseriiklikus kohtus algatas. Komisjon jättis tähelepanuta kõik hageja esitatud tõendid, korrates oma seisukohas vaid Slovaki Vabariigi põhjendamata väiteid ja faktilise aluseta avaldusi, neid kriitiliselt uurimata. Komisjoni oli aga teavitatud asjaolust, et Slovakkia kohtud olid Slovakkia ametiasutuste argumentatsiooni põhiosas tagasi lükanud. Samuti on väärad teatud avaldused, nagu see, et Old Herold oli hageja tootmisseadmete potentsiaalne ostja. Old Heroldil ei olnud mingit huvi neid tootmisseadmeid osta. Hageja kinnitab, et Old Heroldi enda vabrikul Trenčinis (Slovakkia) jäi võimsust üle ja seda tõendab asjaolu, et perioodil 2004. aasta aprillist septembrini suutis see äriühing destilleerida kõik Frucona kaubamärki kandvad tooted, ilma et ta oleks pidanud vähendama enda tootmistegevust. Kuna komisjon „usaldas jäägitult” Slovaki Vabariigi avaldusi, tegi ta ilmse hindamisvea.

194    Täpsemalt, hageja heidab komisjonile ette, et tõendamaks, et Slovakkia ametiasutused ei olnud hageja väljapakutud võlausaldajate kokkuleppe ettepaneku poolt, tugines komisjon tõenditena 2004. aasta 15. jaanuari ja 6. juuli kirjadele. Špeciálny súd v Pezinku 6. märtsi 2006. aasta kohtuotsusest nähtub, et Slovakkia maksuamet ei järginud kohalike maksuhaldurite sõltumatu otsustamisõiguse põhimõtet. Samuti tuleneb Najvyšší súd Slovenskej republiky 25. oktoobri 2004. ja 27. aprilli 2006. aasta otsustest, et Slovakkia maksuhaldur oli 9. juuli 2004. aasta võlausaldajate kokkuleppe istungil nõuetekohaselt esindatud. Hageja lisab, et kuna riigiabi mõiste on objektiivne mõiste, ei pea komisjon võtma seisukohta ametiasutuste sisemiste lahkhelide küsimuses, mis käesolevas asjas vaieldamatult esines, vaid ainult arvestama turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi. Kuid komisjon jättis tähelepanuta asjaolu, et kohaliku maksuhalduri direktor, kes võlausaldajate kokkuleppe heaks kiitis, mõisteti Špeciálny súd v Pezinku otsusega õigeks kõigis talle süüks pandud kuriteoepisoodides. Selles kohtuotsuses tuvastas siseriiklik kohus esiteks, et nimetatud direktor tegutses oma volituste raames ja kaitses võlausaldajate kokkuleppe heakskiitmisega õigesti Slovaki Vabariigi huve, ning teiseks, et vastupidi sellele, mida väidab prokurör, ei oleks Slovakkia maksuhaldur saanud hageja käibevara müügi korral „kohe kätte” 308 miljonit Slovakkia krooni; komisjon kordas seda summat vaidlustatud otsuse põhjenduses 97. Hageja leiab, et Špeciálny súd v Pezinku tuvastas seega, et summa 308 miljonit Slovakkia krooni oli liiga suur. Hageja märgib ka, et siseriiklik kohus järeldas, et 2004. aasta 15. jaanuari ja 6. juuli kirjad (millele komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 101 tugineb) ei ole siduvad. Pärast Špeciálny súd v Pezinku otsuse peale esitatud apellatsioonkaebust Najvyšší súd Slovenskej republikyle saatis viimane kohtuasja uueks arutamiseks teisele siseriiklikule kohtule, paludes tal koguda rohkem tõendeid. Septembris 2006 palus Špeciálny súd v Pezinku koostada ekspertaruande, et hinnata E aruandes tehtud järeldusi ja see ekspertaruanne esitati 2006. aasta detsembris.

195    Komisjon vaidleb vastu kõigile hageja poolt kaheksanda väite põhjendamiseks esitatud argumentidele, milles palutakse tuvastada, et komisjon on asunud vääralt seisukohale, et pankrotimenetlus oleks olnud soodsam kui oli võlausaldajate kokkuleppe menetlus.

–       Üldkohtu hinnang

196    Esiteks tuleb meenutada, et arvestades eespool punktis 114 välja toodud käesoleva asja asjaolusid, tuli asjas kohaldada ainult turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi. Seega on hageja vääralt väitnud, et komisjon pidi arvesse võtma vaid turumajanduse tingimustes tegutseva erainvestori kriteeriumi.

197    Teiseks, nagu on märgitud eespool punktis 83, ei saa asjaolu, et Špeciálny súd v Pezinku otsustas, et 2004. aasta 15. jaanuari ja 6. juuli kirjad ei olnud õiguslikult siduvad ja järelikult on need vaid soovituslikud, takistada komisjoni asumast seisukohale, et nendes kahes kirjas väljendati Slovakkia maksuameti seisukohta, et nõustuda ei saa mitte ainult hageja esitatud võlausaldajate kokkuleppe ettepanekuga, vaid ka üldisemalt mis tahes maksuvõla vähendamisega Slovaki Vabariigi territooriumil.

198    Kolmandaks, mis puudutab hageja argumenti, et komisjon järeldas vääralt, et Old Herold oli hageja tootmisseadmete potentsiaalne ostja, siis nähtub toimiku materjalidest, et Old Herold oli ilmselgelt huvitatud nii hageja lühiajaliselt realiseeritavast varast, st laoseisust, kui ka pikema perspektiiviga soetatud varast, st põhivarast. Kuna komisjonil ei olnud nimelt vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal muud teavet, ei saa talle ette heita järeldust, et see, et pärast seda, kui hageja oli piirituse ja piiritusjookide tootmise ja töötlemise litsentsist ilma jäänud, nõustus Old Herold tema tootmisseadmeid rentima, näitab juba iseenesest nii seda, et renditav vara oli töökorras, kui ka seda, et Old Herold oli huvitatud nende seadmete võimalikust ostust. Igal juhul, isegi kui eeldada, et Old Heroldi vabrikus Trenčinis oli tootmisvõimsust üle, nagu väidab hageja, ei välista tema soov hagejaga koostöö tugevdamise kaudu arendada oma tegevust piirituse ja piiritusjookide turul, seda, et vastavalt nende koostöölepingule oli hageja ülesanne turustada piiritustooteid ja piiritusjooke. Eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et see argument tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

199    Neljandaks on hageja vääralt väitnud, et 6. märtsi 2006. aasta Špeciálny súd v Pezinku kohtuotsust arvestades pidi komisjon järeldama, et summa 308 miljonit Slovakkia krooni, millele ta tugines, oli liiga suur. Sellest kohtuotsusest tuleneb nimelt, et Špeciálny súd v Pezinku lihtsalt konstateeris, et kuna tagatud nõuete summa oli 200 miljonit Slovakkia krooni, on süüdistuses ekslikult järeldatud, et kohese müügi tulu oleks olnud 308 miljonit Slovakkia krooni.

200    Špeciálny súd v Pezinku 6. märtsi 2006. aasta otsusest tuleneb ka, et see kohus kinnitab ligilähedaselt (umbes 200 miljonit Slovakkia krooni) hageja hinnangut (194 miljonit Slovakkia krooni) Slovakkia ametiasutustele pandiks antud hageja vara väärtuse kohta. Seega, kuna komisjon on vaidlustatud otsuses märkinud, nagu viidatud eespool punktis 162, et tagatud nõuete väärtus oli vähemalt võrdne hageja hinnanguga (ja mitte Slovaki Vabariigi hinnanguga summas 397 miljonit Slovakkia krooni), ei saa talle ette heita, et ta jättis tähelepanuta teabe, mille hageja oli talle selles küsimuses esitanud.

201    Järelikult tuleb kaheksas väide osas, milles palutakse tuvastada, et komisjon on asunud vääralt seisukohale, et pankrotimenetlus oleks olnud soodsam kui oli võlausaldajate kokkuleppe menetlus, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Üheksanda väite põhjendamiseks esitatud argumendid pankrotimenetluse kohta

–       Poolte argumendid

202    Hageja väidab, et komisjon ei ole vaidlustatud otsust piisavalt põhjendanud.

203    Täpsemalt, komisjon ei ole mitmes küsimuses selgitanud oma põhjenduskäiku. Esiteks, hageja ei eita, et Slovakkia maksuhaldur esimese järgu nõudega võlausaldajana oli õiguslikult palju soodsamas olukorras võrreldes teiste võlausaldajatega, kuid ta heidab komisjonile ette seda, et ta ei selgitanud põhjuseid, miks ta leidis, et Slovakkia maksuhaldur oli majanduslikult soodsamas olukorras kui need teised võlausaldajad. Teiseks on hageja seisukohal, et talle ei ole selge, „kuidas on [vaidlustatud otsuse] punkt 100 jj […] seotud komisjoni järeldusega riigiabi kohta”.

204    Komisjon vaidleb vastu kõigile hageja argumentidele, mis viimane üheksanda väite põhjendamiseks esitas.

–       Üldkohtu hinnang

205    Hageja argumendi kohta, et komisjon ei selgitanud oma järeldust, et Slovakkia maksuhaldur oli majanduslikult soodsamas olukorras kui teised võlausaldajad, tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 74 kinnitab komisjon järgmist:

„Kuid maksuamet oli enne kokkulepet võlausaldajatega võrreldes õiguslikult ja majanduslikult eelisseisundis. Seepärast on vaja üksikasjalikult uurida, kas maksuamet kasutas kõiki tema käsutuses olnud vahendeid oma debitoorsete võlgade eest võimalikult suurte maksete saamiseks, nagu seda oleks teinud turumajanduse tingimustes tegutsev võlausaldaja.”

206    Tõsi, komisjoni kinnitus Slovakkia maksuhalduri majandusliku ja õigusliku eelisseisundi kohta ei ole vaidlustatud otsuses kõige selgemini esitatud.

207    Kuid sellel ei saa olla mingit mõju vaidlustatud otsuse õiguspärasusele. Nimelt ei vaidlusta hageja kohaliku maksuhalduri majanduslikult soodsamat olukorda, st et ta oli esimese järgu nõudega võlausaldaja, ega kohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kehtinud Slovakkia õigusnormidest tulenevaid selle staatusega kaasnevaid soodsamaid tagajärgi võrreldes teiste võlausaldajatega. Nagu väidab ka komisjon tema esitatud menetlusdokumentides, andis käesolevas asjas kohaliku maksuhalduri õiguslik eelis esimese järgu nõudega võlausaldajana ka majandusliku eelise, sest sellise võlausaldaja staatus andis talle tagatise, et tema nõue rahuldatakse eelisjärjekorras võrreldes teiste eraõiguslike võlausaldajate nõuetega ning see eelis oli tal 194 miljonile Slovakkia kroonile hinnatud vara kogu müügimenetluse jooksul. Seega tuleb hageja esimene argument põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

208    Hageja argumendi kohta, et talle ei ole selge, „kuidas on vaidlustatud otsuse põhjendus 100 jj […] seotud komisjoni järeldusega riigiabi kohta”, tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 78, mis kuulub peatükki pealkirjaga „Riigiabi EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses”, esitas komisjon oma analüüsi kolm osa, millest kolmandas osas pidi analüüsitama Slovakkia ametiasutuste ja hageja esitatud kaudseid tõendeid. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 100–109 komisjon selle analüüsi ka esitas. Seega on see argument ilmselgelt alusetu.

209    Järelikult tuleb üheksas väide osas, milles palutakse tuvastada, et komisjon on asunud vääralt seisukohale, et pankrotimenetlus oleks olnud soodsam, kui oli võlausaldajate kokkuleppe menetlus, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

210    Eespool punktides 151, 168, 192, 201 ja 209 esitatud kaalutlustest lähtudes tuleb neljas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja samal põhjusel tuleb tagasi lükata ka kuues, seitsmes, kaheksas ja üheksas väide, niivõrd kuivõrd need on seotud neljanda väitega.

211    Lõpuks, arvestades esiteks eespool punktides 88–92 esitatud esialgseid märkusi ja teiseks eespool punktides 149–151 tehtud järeldusi, ei ole vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamiseks vajadust võtta seisukohta – mis puudutab asjassepuutuva meetme kvalifitseerimist riigiabina EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses – viienda väite põhjendatuse suhtes ning kuuenda, seitsmenda, kaheksanda ja üheksanda väite suhtes, kuivõrd need käsitlevad küsimust, kas komisjon on õigesti järeldanud, et maksuvõla sissenõudmise menetlus oleks olnud soodsam kui oli võlausaldajate kokkuleppe menetlus.

212    Järelikult on komisjon asjassepuutuva meetme õigesti kvalifitseerinud riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

5.     Kümnes väide, et rikutud on õigusnormi ja tehtud faktiviga, sest komisjon ei käsitlenud võlausaldajate kokkulepet ümberkorraldamisabina ja kohaldas tagasiulatuvalt 2004. aasta suuniseid

 Poolte argumendid

213    Hageja leiab, et komisjon on vääralt kohaldanud EÜ artikli 87 lõiget 3 ja 1999. aasta suuniseid, sest ta ei käsitlenud asjassepuutuvat abi erandina, kuigi hageja oli raskustes ettevõtja ja võlausaldajate kokkulepe piirdus rangelt minimaalset vajalikku abi andva ümberkorraldamiskavaga ja selle eesmärk oli pikaajalise elujõulisuse taastamine. Komisjon kohaldas ka tagasiulatuvalt 2004. aasta suuniseid, kuigi ta möönis, et kohaldada tuleb 1999. aasta suuniseid. Hageja kinnitab veel, et komisjon piirdus kinnitusega, et tema elujõulisus ei taastunud ja et asjassepuutuv abi ei piirdunud minimaalselt vajaliku abiga. Komisjon ei uurinud muid kriteeriume, nagu kompensatsioonimeetme esinemine, mis võimaldavad kvalifitseerida abimeetme ümberkorraldamisabiks. Samuti väidab hageja, et kuigi ta on VKE, ei võtnud komisjon arvesse 1999. aasta suuniste lõikes 55 sätestatut, milles on ette nähtud, et VKE‑de suhtes tuleb nende suuniste lõigetes 29–47 sätestatud tingimusi kohaldada leebemalt.

214    Hageja väidab esiteks, et mis puudutab pikaajalise elujõulisuse taastamisse, siis esitas ta Krajský súd v Košiciachile ümberkorraldamiskava, mis hõlmas mitu meedet. Selle kava viis ellu ja selle üle teostas järelevalvet Krajský súd v Košiciachi nimetatud pankrotihaldur, kes lubas elujõulisuse „taastada” ilma riigi täiendava sekkumiseta. Komisjon oleks pidanud ka arvesse võtma asjaolu, et see kava koostati ja edastati Krajský súd v Košiciachile enne Slovaki Vabariigi ühinemist, mistõttu ei olnud tal võimalik sellest teatada. Hageja leiab, et kui komisjoni nõutud vormis koostatud ümberkorraldamiskava puudumine toob automaatselt kaasa meetme kokkusobimatuse, ei saaks ükski Euroopa Liidu uus liikmesriik enne ühinemist kohaldada või ellu viia mis tahes ümberkorraldamismeedet, isegi kui kõik ülejäänud nõuded on täidetud. Selline poliitika rikuks aga EÜ artiklit 12.

215    Teiseks, hageja on seisukohal, et tema pikaajaline elujõulisus taastati. Ta leiab, et vastupidi komisjoni poolt vaidlustatud otsuses tuvastatule põhines ta edu tema destilleerimistegevuse ümberkorraldamisel ja koostööl Old Heroldiga. Kuna tema makseraskused tekkisid piiritustoodete tootmistegevusega seotud aktsiisimaksu tasumise tingimuste tõttu, väidab ta, et piiritustoodete tootmise lõpetamine aitas tal vältida nende raskuste kordumist. Lisaks tuleks tagasi lükata komisjoni argument, et hageja võis taotleda uut piirituse ja piiritusjookide tootmise ja töötlemise litsentsi, sest hageja seda litsentsi ei taotlenud ning tal ei ole ka kavatsust seda teha, mistõttu ta lahkus turult, mille konkurentsi asjassepuutuv meede väidetavalt kahjustab.

216    Mis puudutab küsimust, kas abi piirdub minimaalselt vajalikuga, siis väitis komisjon, et esiteks, mis puudutab võlausaldajate kokkulepet, siis ei oleks Slovaki Vabariik pidanud andma oma nõusolekut hageja poolt tagasimakstavale summale, mis on väiksem kui 35,84% võlgnevusest, ning teiseks, et tema panus oli liiga väike. Hageja väidab, et suurem korrigeerimine kui 35% oleks ohtu seadnud „võlausaldajate kokkuleppe elujõulisuse”. Ta kinnitab, et kuna pangalaenu ei suudetud tagada, saadi muude vahenditega kokku likviidne vara kogusummas 231 miljonit Slovakkia krooni, et rahastada võlausaldajate kokkuleppest tulenevate kohustuste täitmine. Nende muude vahendite seas oli Old Heroldi antud varustajalaen summas [konfidentsiaalne] Slovakkia krooni. Komisjon hindas seda laenu valesti, sest nimetatud summat ei makstud hagejale välja – võlgnevuse tasumise tähtaega lükati lihtsalt edasi, et ta saaks likviidseid vahendeid koguda. Najvyšší súd Slovenskej republiky 27. aprilli 2006. aasta otsuses kinnitati, et vallasvara, mis oli hageja käsutuses pärast võlausaldajate kokkulepet, oli minimaalne vajalik vara selleks, et tagada tema tegevuse jätkamine. Hageja kinnitab, et täiendavaid likviidseid vahendeid tal ei olnud ning et mingit konkurentsi kahjustamist asjassepuutuval turul pärast 2004. aasta juulit ei täheldatud.

217    Mis puudutab komisjoni hinnangut tema poolt ümberkorraldamisse tehtud panuse kohta, siis väidab hageja, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea, järeldades, et laen, mille Old Herold talle andis, ei ole vaadeldav sellise panusena, sest 40‑päevane maksetähtaeg on tavaline. Hageja leiab, et sellise maksetähtaja võimaldamine võlausaldajate kokkuleppe menetluse kestel on rohkem kui lihtsalt „tavaline kaubanduspraktika” ja seega ümberkorraldusmeede. Ta on seisukohal, et varustaja, kellel erinevalt Old Heroldist ei ole „seoses [temaga] mingit pikaajalist rahalist huvi”, ei oleks talle andnud kaupa ilma ettemaksu või tagatiseta. Ka komisjoni otsustuspraktikast tuleneb, et minevikus oli ta seisukohal, et 35% oli abisaaja panuse piisav protsent ümberkorraldamiskavasse.

218    Lõpuks ja kolmandaks heidab hageja komisjonile ette 2004. aasta suuniste tagasiulatuvat kohaldamist, tuginedes selles sätestatud uuele osaluspiirmäärale. Juba sellest tagasiulatuvast kohaldamisest endast piisab vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Igal juhul, kohaldades 2004. aasta suuniste uut piirmäära, oleks komisjon pidanud arvesse võtma asjaolu, et nendes suunistes oli ka ette nähtud, et abistatavates piirkondades nagu piirkond, kus asus Košice, võib abisaaja enda panuse suuruse hindamise tingimusi kohaldada leebemalt.

219    Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb vastu kõigile hageja argumentidele, mis viimane kümnenda väite põhjendamiseks esitas.

 Üldkohtu hinnang

220    Kõigepealt tuleb märkida, et esiteks, mis puudutab hageja argumenti EÜ artikli 12 rikkumise kohta, siis ei selgita hageja üheski dokumendis, kuidas on käesolevas asjas rikutud seda sätet, mis kehtestab diskrimineerimiskeelu. Seega tuleb vastavalt kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c see argument tagasi lükata ilmse vastuvõetamatuse tõttu.

221    Teiseks on põhjendamata hageja kinnitus, et komisjon kohaldas 2004. aasta suuniseid tagasiulatuvat. Vaidlustatud otsuse mitmest põhjendusest, eriti põhjendustest 116–118 ja 120–136 nähtub selgelt, et komisjon mitte ainult ei täheldanud, et käesolevas asjas tuleb kohaldada 1999. aasta suuniseid, vaid ta ka uuris asjassepuutuva meetme kokkusobivust nende suuniste seisukohast. Kuigi komisjon tõesti märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 152, viitega joonealusele märkusele nr 36, et abisaaja enda panuse piirmäär on 2004. aasta suuniste kohaselt 40%, ei saa see viide toetada hageja argumenti, et vaidlustatud otsuses kohaldati neid suuniseid tagasiulatuvalt. Tuleb märkida, et see viide tehti ainult selleks, et näitlikustada komisjoni seisukohta, et tema praktika 1999. aasta suuniste kohaldamise alal ja tema poliitika areng abi summa ja intensiivsuse rangelt minimaalselt vajalikuga piirdumise kriteeriumi suhtes „viisid selleni, et [2004. aasta suunistesse] viidi sisse piirmäär”. Nagu nähtub selgelt ka vaidlustatud otsuse põhjenduse 152 teisest lausest, väljendas komisjon arusaadavalt seisukohta, et hageja enda panus vähem kui 27% „oleks 1999. aasta suuniste kohaselt vastuvõetav vaid sel juhul, kui kõik muud tingimused abi heakskiitmiseks oleksid täidetud”. Seega tuleb asuda seisukohale, et komisjon kohaldas 1999. aasta suuniseid, mistõttu tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata hageja argument, et asjas kohaldati tagasiulatuvalt 2004. aasta suuniseid.

222    Kolmandaks arvab hageja vääralt seda, et komisjon ei võtnud arvesse 1999. aasta suuniste lõiget 55, mis puudutab nende suuniste VKE‑de suhtes kohaldamise tingimusi. Nimelt märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 119, et hageja on „keskmise suurusega ettevõte” liidu õigusnormide tähenduses. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 129 tähendab komisjon, et VKE‑de kohta sätestatakse 1999. aasta suunistes, et neile abi lubamise tingimused võivad olla asendusmeetmete rakendamise ja seirearuannete sisu seisukohast vähem ranged. Ta lisas selle põhjenduse teises lauses, et „need tegurid ei vabasta asjassepuutuvaid äriühinguid siiski ümberkorralduskava koostamise nõudest ega liikmesriike kohustusest seada ümberkorraldusabi andmise tingimuseks ümberkorralduskava rakendamine”. Eespool esitatust nähtub, et hageja argument, et komisjon ei võtnud 1999. aasta suuniste lõikes 55 sätestatut arvesse, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

223    Neljandaks, vaidlustatud otsuse põhjendusest 2 nähtub, et 4. jaanuari 2005. aasta kirjas taotles Slovaki Vabariik selgelt komisjonilt asjassepuutuva meetme käsitlemist majanduslikes raskustes olevale äriühingule antava päästmisabina.

224    Kõigepealt tuleb märkida, et hageja vaidleb sisuliselt vastu komisjoni järeldusele, et asjassepuutuv meede ei olnud 1999. aasta suuniseid arvestades ühisturuga kokkusobiv.

225    Esiteks tuleb meenutada EÜ artikli 87 lõike 3 punktis c sätestatut, et ühisturuga kokkusobivaks võib pidada „abi teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks, kui niisugune abi ei mõjuta ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega”.

226    Edasi, vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale annab EÜ artikli 87 lõige 3 komisjonile laia kaalutulusõiguse selle artikli lõikes 1 sätestatud üldreeglist erandina käsitletava abi lubamisel, kuna riigiabi ühisturuga kokkusobivuse või kokkusobimatuse hindamine on seotud probleemidega, mille lahendamisel tuleb arvestada ning hinnata keerukaid fakte ja majanduslikke olukordi, mis võivad kiiresti muutuda (vt Euroopa Kohtu 11. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑39/94: SFEI jt, EKL 1996, lk I‑3547, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuna liidu kohus ei saa asendada otsuse autori poolt faktilistele asjaoludele eelkõige majanduslikust seisukohast antud hinnangut oma hinnanguga, peab Üldkohtu asjakohane kontroll piirduma menetlus- ja põhjendamisnormide järgimise, faktiliste asjaolude sisulise täpsuse ning ilmse hindamisvea ja võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega (Üldkohtu 14. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑126/99: Graphischer Maschinenbau vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑2427, punkt 32, ja 14. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑137/02: Pollmeier Malchow vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑3541, punkt 52).

227    Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et ühenduse õigusakti õiguspärasust tuleb hinnata akti vastuvõtmise ajal esinenud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel ning et komisjoni keerulisi hinnanguid tuleb uurida vaid selliste asjaolude seisukohast, mis olid komisjonile teada nende hinnangute andmise ajal (Üldkohtu 6. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑123/97: Salomon vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑2925, punkt 48, ja eespool punktis 226 viidatud kohtuotsus Graphischer Maschinenbau vs. komisjon, punkt 33).

228    Lisaks võib komisjon kehtestada endale oma kaalutlusõiguse teostamiseks juhiseid selliste õigusaktidega nagu käsitletavad suunised, arvestades, et need peavad sisaldama juhiseid lähenemisviiside kohta, mida see institutsioon on kohustatud järgima, ja et need ei tohi kõrvale kalduda asutamislepingu sätetest (vt Euroopa Kohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑278/00: Kreeka vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑3997, punkt 98 ja seal viidatud kohtupraktika).

229    Lõpuks, kui puudub usaldusväärne ümberkorraldamiskava, võib komisjon põhjendatult keelduda abi andmise lubamisest, kohaldades 1999. aasta suuniseid (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 22. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑17/99: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑2481, punktid 44–49).

230    Käesolevas asjas analüüsis komisjon hagejale antud abi 1999. aasta suuniste seisukohast, milles määratletakse raskustes olevate ettevõtjate ümberkorraldamiseks antud abi kokkusobivuse hindamise kriteeriumid.

231    Nagu nähtub 1999. aasta suuniste lõikest 31, peab selleks, et abi kuulutataks kokkusobivaks EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel, raskustes olevale ettevõtjale antava iga individuaalse abi kohta olema koostatud ümberkorraldamiskava, mille kinnitab komisjon. 1999. aasta suuniste lõigete 32–40 kohaselt peab ümberkorraldamiskava, mille kestus peab olema võimalikult lühike, mõistliku aja jooksul ning tulevaste tegevuseeldustega seotud realistlike oletuste alusel taastama äriühingu pikaajalise elujõulisuse, arvestades, et abi suurus ja intensiivsus peavad rangelt piirduma vajamineva miinimumiga. Lisaks on 1999. aasta suuniste lõigetes 43 ja 45 sätestatud, et asjassepuutuv ettevõtja peab komisjoni poolt heakskiidetud ümberkorraldamiskava täielikult rakendama. Seda rakendamist ja kava elluviimist kontrollib komisjon, kellele esitatakse üksikasjalikke aruandeid. Seega tuleb kontrollida, kas käesolevas asjas on neid nõudeid järgitud.

232    Teiseks, käesolevas asjas nähtub vaidlustatud otsusest, et komisjon järeldas, et 1999. aasta suunistes ette nähtud tingimused ei ole täidetud seetõttu, et puudus ümberkorraldamiskava ja asjassepuutuv meede ei piirdunud rangelt vajamineva miinimumiga.

233    Mis puudutab komisjoni järeldust, et puudus „ümberkorraldamiskava” 1999. aasta suuniste tähenduses, siis väidab hageja esiteks, et ta esitas Krajský súd v Košiciachile ümberkorraldamiskava, mis sisaldas mitu ümberkorraldusmeedet, teiseks, et seda kava rakendati ja selle üle teostas järelevalvet Krajský súd v Košiciachi nimetatud pankrotihaldur, ja lõpuks, et komisjon ei võtnud seda kava arvesse.

234    Toimiku materjalidest ei nähtu, et Slovakkia ametiasutustele oleks asjassepuutuva abi andmise ajal tegelikult esitatud ümberkorraldamiskava, mis vastaks eespool punktis 231 meenutatud nõuetele ja mida oleks võinud komisjonile esitada.

235    Nimelt nähtub toimiku materjalidest, et kohalik maksuhaldur pööras oma 20. oktoobri 2004. aasta kirjas hageja tähelepanu asjaolule, et kohaliku maksuhalduri heakskiidetud maksuvõla vähendamine on abi, millele peab loa andma komisjon, ning palus hagejal seega esitada umbes ühe kuu jooksul investeerimiskava. 9. novembri 2004. aasta kirjas ei vaielnud hageja vastu ainult asjassepuutuva meetme kvalifitseerimisele riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, vaid ta ka keeldus ametlikult investeerimiskava saatmisest kohalikule maksuhaldurile, et abile komisjoni luba küsida.

236    Vastupidi sellele, mida väidab hageja, on komisjon vaidlustatud otsuses hageja poolt võlausaldajate kokkuleppe raames esitatud äriplaani selgelt arvesse võtnud. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 52 ja 81 viitab komisjon sellele äriplaanile expressis verbis ja vaidlustatud otsuse punktides 130–141 (mis asub osas, milles komisjon uurib asjassepuutuva meetme kokkusobivust) hindas ta nii vormiliselt kui sisuliselt seda, kas nimetatud äriplaani võis käsitleda „ümberkorraldamiskavana” 1999. aasta suuniste tähenduses. Komisjon märgib selle kohta vaidlustatud otsuse põhjenduses 141, et „vormikohase ümberkorralduskava ning raskuste ja nende raskuste lahendamise, turutingimuste ja perspektiivide tõelise analüüsi puudumise tõttu jõudis [ta] järeldusele, et abisaaja esitatud äriplaan ei ole tegelikult 1999. aasta suunistes nõutav ümberkorralduskava”. Seega järeldas ta, et tema kahtlusi hageja pikaajalise elujõulisuse taastamise suhtes ei ole „kõrvaldatud”.

237    Kuigi vaidlustatud otsuses võttis komisjon selgelt arvesse ja uuris hageja poolt võlausaldajate kokkuleppe raames esitatud äriplaani, tuleb märkida, et oma menetlusdokumentides piirdub hageja seisukohaga, et äriplaan, mille ta Krajský súd v Košiciachile esitas, sisaldas mitut ümberkorraldusmeedet, see viidi ellu ja selle üle teostas järelevalvet Krajský súd v Košiciachi nimetatud pankrotihaldur, kes lubas elujõulisuse taastada ilma riigi täiendava sekkumiseta.

238    Seega tuleb märkida, et hageja ei esita ühtegi argumenti, mis võiks seada kahtluse alla kõiki komisjoni kaalutlusi, mis on esitatud vaidlustatud otsuse punktides 130–141 ja mille alusel ta järeldas, et nii vormi kui ka sisu osas ei olnud see äriplaan „ümberkorralduskava” 1999. aasta suuniste tähenduses.

239    Lõpuks on hageja vääralt väitnud, et komisjon oleks pidanud ka arvesse võtma asjaolu, et see kava koostati ja edastati Krajský súd v Košiciachile enne Slovaki Vabariigi ühinemist, mistõttu ei olnud tal võimalik sellest teatada. Nimelt lähtutakse selles argumendis väärast eeldusest, et kuna asjassepuutuv meede võeti enne Slovaki Vabariigi ühinemist, ei ole kohaldatav EÜ artikli 88 lõikes 3 sätestatud rakendamisele eelneva teatamise kohustus. Nagu on välja toodud ka eespool punktis 86, võttis kohalik maksuhaldur käesolevas asjas vastu otsuse loobuda nõudest hageja vastu 65% ulatuses hetkel, mil ta formaalselt võlausaldajate kokkuleppe ettepaneku heaks kiitis, st 9. juulil 2004. Seega võeti õiguslikult siduv akt, millega Slovakkia ametiasutused võtsid endale võlausaldajate kokkuleppega kohustuse vähendada osaliselt hageja maksuvõlga, vastu pärast Slovaki Vabariigi ühinemist. EÜ artikli 88 lõikes 3 sätestatud eelneva teatamise kohustus oli seega vaidlusaluse meetme suhtes kohaldatav vastavalt vormi ja sisu nõuetele, mis kehtisid 9. juulil 2004. Nagu on meenutatud eespool punktis 231, pidi niisuguse abimeetme kohta, nagu on käesolevas asjas arutluse all, olema koostatud ümberkorraldamiskava 1999. aasta suuniste tähenduses.

240    Kõigist eespool toodud kaalutlustest tuleneb, et hageja ei ole tõendanud, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea, järeldades vaidlustatud otsuse põhjenduses 141, et hageja esitatud äriplaan ei ole 1999. aasta suunistes nõutav ümberkorralduskava.

241    Vastavalt eespool punktis 229 meenutatud kohtupraktikale, ja nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 142, võis komisjon usutava ümberkorralduskava puudumise tõttu põhjendatult keelduda asjassepuutuva abi andmise lubamisest, kohaldades 1999. aasta suuniseid.

242    Teiseks nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 142, et komisjon uuris ka nõuet, kas abi summa ja intensiivsus piirdusid rangelt minimaalselt vajaliku abiga, nagu on ette nähtud 1999. aasta suuniste lõikes 40. Seega tuleb vähemtähtsa küsimusena uurida kümnenda väite toetuseks esitatud hageja neid argumente, millega tahetakse tõendada, et komisjon on vääralt järeldanud, et asjassepuutuv meede seda nõuet ei täida.

243    Hageja ei vaidle vastu, et vastavalt 1999. aasta suunistele peavad abi saajad üldjuhul tegema ümberkorraldamisse märkimisväärse investeeringu oma vahenditest või mujalt turutingimustel saadud finantseeringu abil.

244    Kuid poolte vahel on vaidlus küsimuses, kas Old Heroldi võimaldatud maksetähtaegade edasilükkamine on hageja enda panus ümberkorraldamiskavasse.

245    Nagu märkis ka komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 147–149, tuleb Old Heroldi poolt hagejale võimaldatud maksetähtaegade edasilükkamist vaadelda kaasaaitamisena välistest vahenditest ja eriti sellise võlausaldaja vahenditest, kes uskus hageja elujõu taastumisse. Piisab, kui märkida, et 28. märtsil 2006 komisjoni ja hageja kohtumisel viitas viimane otse, et 2004. aasta teisel poolaastal andis Old Herold talle „varustajalaenu” ja et tema kohustuse täitmise tähtaeg oli tavaliselt 14 kuni 60 päeva. Seega sai komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 148 õigesti järeldada, et 40‑päevane maksetähtaeg, mille Old Herold talle andis, oli tavapärane, igatahes kui arvestada tavalist, 14 kuni 60 päeva pikkust tähtaega, millele hageja ise viitas, ja et järelikult ei saanud seda käsitada ümberkorraldamisele kaasaaitamisena välistest vahenditest.

246    Eeltoodud kaaltulustest nähtub, et hageja ei ole tõendanud, et komisjoni hinnangud asjassepuutuva meetme proportsionaalsuse kohta võrreldes ümberkorraldamiskuludega oleksid ilmselt väärad.

247    Seega tuleb kõiki eeltoodud põhjendusi arvestades asuda seisukohale, et komisjonil oli põhjendatult õigus järeldada, et 1999. aasta suunistes sätestatud tingimused ei olnud täidetud, ja tunnistada asjassepuutuv meede EÜ asutamislepinguga vastuolus olevaks.

248    Seega tuleb kümnes väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

249    Kõigist kaalutlustest, mis on esitatud eespool punktides 54, 61, 87, 210, 211 ja 248, tuleneb, et käesoleva hagiavalduse toetuseks esitatud kõik väited tuleb tagasi lükata, mistõttu tuleb hagiavaldus tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

250    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni ja menetlusse astuja nõudele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda)

otsustab:

1)      Jätta hagi rahuldamata.

2)      Mõista kohtukulud välja Frucona Košice a.s‑ilt.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 7. detsembril 2010 Luxembourgis.

Sisukord

Õiguslik raamistik

1.  Ühenduse õigusnormid

2.  Siseriiklikud õigusnormid

Vaidluse taust

1.  Hageja

2.  Siseriiklik haldus- ja kohtumenetlus

3.  Komisjoni haldusmenetlus

Menetlus ja poolte nõuded

Sisulised küsimused

1.  Esimene väide, et ilmselgelt vääralt on hinnatud asjassepuutuva meetme väärtust

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

2.  Teine väide, et rikutud on olulist menetlusnormi ja EÜ artiklit 33

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

3.  Kolmas väide, et rikutud on ühinemislepingu IV lisa 3. jaotist, EÜ artiklit 253, artiklit 88 ja määrust (EÜ) nr 659/1999, sest komisjon ei olnud pädev vaidlustatud otsust vastu võtma

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

4.  Neljas, viies, kuues, seitsmes, kaheksas ja üheksas väide, milles leitakse sisuliselt, et asjassepuutuva meetme kvalifitseerimisel riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses on rikutud õigusnormi ja tehtud faktiviga

Esialgsed märkused

Vaidlustatud otsuse õiguspärasus küsimuses, kas komisjon tuvastas õigesti, et pankrotimenetlus oleks olnud soodsam kui võlausaldajate kokkuleppe menetlus

Neljanda väite põhjendamiseks esitatud argumendid

–  Poolte argumendid

–  Üldkohtu hinnang

Kuuenda väite põhjendamiseks esitatud argumendid pankrotimenetluse kohta

–  Poolte argumendid

–  Üldkohtu hinnang

Seitsmenda väite põhjendamiseks esitatud argumendid pankrotimenetluse kohta

–  Poolte argumendid

–  Üldkohtu hinnang

Kaheksanda väite põhjendamiseks esitatud argumendid pankrotimenetluse kohta

–  Poolte argumendid

–  Üldkohtu hinnang

Üheksanda väite põhjendamiseks esitatud argumendid pankrotimenetluse kohta

–  Poolte argumendid

–  Üldkohtu hinnang

5.  Kümnes väide, et rikutud on õigusnormi ja tehtud faktiviga, sest komisjon ei käsitlenud võlausaldajate kokkulepet ümberkorraldamisabina ja kohaldas tagasiulatuvalt 2004. aasta suuniseid

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: inglise.