Kohtuasi C-557/07

LSG-Gesellschaft zur Wahrnehmung von Leistungsschutzrechten GmbH

versus

Tele2 Telecommunication GmbH

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberster Gerichtshof)

„Kodukorra artikli 104 lõige 3 — Infoühiskond — Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused — Teatavate sidevõrgu liiklusandmete säilitamine ja avaldamine — Elektroonilise side konfidentsiaalsuse kaitse — Mõiste „vahendaja” direktiivi 2001/29/EÜ artikli 8 lõike 3 tähenduses”

Euroopa Kohtu määrus (kaheksas koda), 19. veebruar 2009   I ‐ 1230

Kohtumääruse kokkuvõte

1. Õigusaktide ühtlustamine – Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamine infoühiskonnas – Direktiiv 2001/29 – Elektrooniline kaubandus – Direktiiv 2000/31 – Isikuandmete töötlemine ja eraelu puutumatuse kaitse elektroonilise side sektoris – Direktiiv 2002/58 – Intellektuaalomandi õiguste jõustamine – Direktiiv 2004/48

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivid 2000/31, 2001/29, direktiivi 2002/58 artikli 15 lõige 1 ja direktiivi 2004/48 artikli 8 lõige 3)

2. Õigusaktide ühtlustamine – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2001/29 – Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamine infoühiskonnas – Vahendaja direktiivi artikli 8 lõike 3 tähenduses – Mõiste

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/29, artikli 8 lõige 3)

1.  Ühenduse õigus, eelkõige direktiivi 2004/48 intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta artikli 8 lõige 3 koosmõjus direktiivi 2002/58, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv), artikli 15 lõikega 1 ei takista liikmesriikidel kehtestada kohustust edastada isikuga seotud liiklusandmeid eraõiguslikele kolmandatele isikutele autoriõiguse rikkumisi puudutava tsiviilkohtumenetluse algatamiseks.

   Siiski on liikmesriigid ühenduse õiguse alusel kohustatud jälgima, et direktiivi 2000/31 infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (elektroonilise kaubanduse direktiiv), direktiivi 2001/29 autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas ning direktiivide 2002/58 ja 2004/48 ülevõtmisel on aluseks nende direktiivide selline tõlgendus, mis võimaldab tagada erinevate asjassepuutuvate põhiõiguste omavahelise tasakaalu. Peale selle ei pea liikmesriikide ametiasutused ja kohtud nende direktiivide ülevõtmismeetmete rakendamisel mitte ainult tõlgendama oma siseriiklikku õigust kooskõlas nende direktiividega, vaid ka jälgima, et nad ei tugineks nende direktiivide sellisele tõlgendusele, mis läheb vastuollu põhiõigustega või ühenduse õiguse muude üldpõhimõtetega nagu proportsionaalsuse põhimõte.

   (vt punkt 29, resolutsiooni punkt 1)

2.  Ühenduse pakkujat, kes võimaldab kasutajatele üksnes Interneti-ühendust, kuid ei osuta muid teenuseid, nagu e-posti teenus, FTP-teenus või failivahetusteenus, ega teosta kasutatava teenuse üle õiguslikku ega faktilist kontrolli, tuleb pidada „vahendajaks” direktiivi 2001/29 autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 8 lõike 3 tähenduses.

   Viidatud artikli alusel tagavad liikmesriigid, et õiguste valdajatel on võimalik taotleda kohtu ettekirjutust vahendajatele, kelle teenuseid kolmandad isikud kasutavad autoriõiguse või sellega kaasneva õiguse rikkumiseks. Ühenduse pakkuja, kes võimaldab kliendile üksnes Interneti-ühendust, kuigi ta ei osuta muid teenuseid ega teosta õiguslikku ega faktilist kontrolli kasutatud teenuste üle, pakub teenust, mida kolmas isik võib kasutada autoriõiguse või sellega kaasneva õiguse rikkumiseks, sest ta varustab kasutajat ühendusega, mis võimaldab tal selliseid õigusi rikkuda.

   Vastavalt direktiivi 2001/29 põhjendusele 59 peab õiguste valdajatel olema võimalus taotleda ettekirjutust sellise vahendaja tegevuse vastu, kes pakub võrgu kaudu teost või muud objekti, millega seotud õigusi on rikkunud kolmas isik. On selge, et ühenduse pakkuja võimaldab Interneti-võrgu pakkumisega abonendi ja kolmanda isiku vahel sellise rikkumise edastamist.

   Seda tõlgendust kinnitab ka direktiivi 2001/29 eesmärk, mis, nagu nähtub eelkõige selle direktiivi artikli 1 lõikest 1, on tagada autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste õiguskaitset siseturu piires. Välistades selle direktiivi artikli 8 lõikes 3 sätestatud mõistest „vahendaja” ühenduse pakkuja, kellel ainsana on andmeid, mis võimaldavad tuvastada neid õigusi rikkuvaid kasutajaid, vähendatakse nimetatud direktiiviga soovitud kaitset oluliselt.

   (vt punktid 42–46, resolutsiooni punkt 2)