1

Äriühing Diy-Mar Insaat Sanayi ve Ticaret Ltd Sirketi ja M. Akar paluvad tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 17. jaanuari 2007. aasta määruse kohtuasjas T-129/06: Diy-Mar Insaat Sanayi ve Ticaret ja Akar vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, edaspidi „vaidlustatud määrus”), millega Esimese Astme Kohus jättis vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata nende hagi, milles taotleti ühelt poolt selle komisjoni . aasta otsuse MK/KS/DELTUR/(2005)/SecE/D/1614 tühistamist, mis puudutab ehitustööde riigihankelepingute sõlmimist õppeasutuste ehitamiseks Siirt’i ja Diyarbakır’i provintsides (edaspidi „vaidlustatud otsus”), ning teiselt poolt asjaomase riigihankemenetluse peatamist.

2

Vastuseks õppeasutuste ehitamiseks Siirti ja Diyarbakıri provintsides (EuropeAid/12160l/C/W/TR) avaldatud ehitustööde riigihanke teatele esitasid apellatsioonkaebuse esitajad 21. oktoobril 2005 oma pakkumuse dokumendid Euroopa Ühenduste Komisjoni delegatsioonile Türgis.

3

Hankemenetluse lõpus tunnistas komisjon 29. novembri 2005. aasta otsusega edukaks pakkujaks ettevõtja ILCI Ins. San. Ve Tic, AS. Apellatsioonkaebuse esitajad palusid . aasta kirjas komisjonil see otsus tühistada. Komisjon lükkas selle taotluse . aasta kirjas sisaldunud vaidlustatud otsusega tagasi, millest teavitati apellatsioonkaebuse esitajaid samal päeval faksi teel.

4

See otsus sisaldas vaidlustamisviidet, milles juhiti apellatsioonkaebuse esitajate tähelepanu EÜ artiklis 230 sätestatud võimalusele esitada kahe kuu jooksul alates selle kirja kuupäevast ühenduste kohtule tühistamishagi edukaks pakkujaks tunnistamise otsuse peale.

5

Kahe Türgi advokaadi vahendusel esitasid apellatsioonkaebuse esitajad Esimese Astme Kohtule vaidlustatud otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis esitati inglise keeles 21. veebruaril 2006 ja türgi keeles (edaspidi „esimene hagiavaldus”).

6

Kuna Esimese Astme Kohtu 21. märtsi 2006. aasta kirjas teatati apellatsioonkaebuse esitajatele, et nende hagi ei saa menetleda, kuna selles kohtuasjas peab neid esindama advokaat, kellel on õigus esindada Euroopa Liidu liikmesriigi või mõne Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (edaspidi „EMP leping”) osalisriigi kohtus, siis esitasid hagejad Düsseldorfi (Saksamaa) advokatuuri kuuluva advokaadi Ç. Şahini vahendusel esimese hagiavalduse ingliskeelse versiooni tõlke saksa keelde.

7

Kui Esimese Astme Kohus teatas Ç. Şahinile, et nimetatud isik ei olnud allkirjastanud hagiavalduse saksakeelset versiooni, siis esitas viimati nimetatu 26. aprillil 2006 asjaomasest versioonist uue, allkirjaga varustatud eksemplari. Samal kuupäeval registreeriti hagi numbri T-129/06 all.

8

Tuginedes Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklile 114, esitas komisjon 16. augustil 2006 vastuvõetamatuse vastuväite, põhjendades seda sellega, et hagi esitati hilinenult.

9

Apellatsioonkaebuse esitajad viitasid selliste asjaolude olemasolule, mille tõttu nende hagi esitamisega kaasnenud vead on vabandatavad.

10

Vaidlustatud määruses järeldas Esimese Astme Kohus, et esiteks on esimene hagiavaldus vastuolus olulise vorminõudega, mille järgimata jätmine toob kaasa hagi vastuvõetamatuse, st vastuolus kohustusega esitada hagiavaldus, mille on allkirjastanud advokaat, kellel on õigus esindada liikmesriigi või EMP lepingu osalisriigi kohtus, ja teiseks järeldas Esimese Astme Kohus, et sellist puudust ei ole võimalik kõrvaldada pärast hagi esitamise tähtaja möödumist. Esimese Astme Kohus sedastas, et ainult hagiavalduse saksakeelset versiooni, mille oli allkirjastanud Ç. Şahin ja mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 26. aprillil 2006, saab pidada vorminõuete kohaseks.

11

Esimese Astme Kohus otsustas selles osas, et hagi, mis esitati nõuetekohaselt alles 26. aprillil 2006, tuleb pidada hilinenuks, kuna vaidlustatud otsuse peale tühistamishagi esitamise tähtaeg möödus .

12

Vastuseks hagejate argumendile, et nendepoolne nõuetekohase hagi esitamisega hilinemine, mis tulenes sellest, et komisjon ei teavitanud neid vaidlustatud otsuses ühenduste kohtutes esindamise tingimustest, kujutab endast vabandatavat eksimust, mis välistab nende esitatud hagi esitamise tähtaja tõttu neile takistuste tegemise, märgib Esimese Astme Kohus lisaks, et hagide tähtaegade puhul võib väljakujunenud kohtupraktika kohaselt mõistet „vabandatav eksimus” tõlgendada kitsendavalt. Nimelt rõhutab Esimese Astme Kohus, et selliseks eksimuseks saab olla ainult eriline asjaolu, mille puhul eelkõige asjaomase institutsiooni käitumine on ajanud segadusse heauskse õigussubjekti, kes on piisavalt täitnud teadlikult ettevõtjalt üldjuhul nõutavat hoolsuskohustust.

13

Neid kaalutlusi silmas pidades leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud määruse punktis 44, et hagejate viidatud asjaolud ei võimalda järeldada, et nendepoolne eksimus oli vabandatav.

14

Esimese Astme Kohus jättis hagi rahuldamata selle vastuvõetamatuse tõttu, kuna see esitati hilinenult ja mõistis hagejatelt välja kohtukulud.

15

Apellatsioonkaebuse esitajad paluvad apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

16

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

17

Kodukorra artikli 119 kohaselt võib Euroopa Kohus, kui apellatsioonkaebus on ilmselgelt vastuvõetamatu või ilmselgelt põhjendamatu, ettekandja-kohtuniku ettekande alusel ja pärast kohtujuristi ärakuulamist igal ajal jätta suulist menetlust avamata apellatsioonkaebuse põhistatud määrusega läbi vaatamata.

18

Oma hagi põhjenduseks esitavad apellatsioonkaebuse esitajad kaks väidet.

19

Hagejad heidavad Esimese Astme Kohtule ette, et see rikkus Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklit 64 ning Euroopa Kohtu põhikirja artiklit 24, mida kohaldatakse ka Esimese Astme Kohtu suhtes nimetatud põhikirja artikli 53 esimese lõigu alusel.

20

Sisuliselt väidavad nad, et nende sätete kohaselt on ühenduste kohtutel asjaolude tuvastamise ja omal algatusel tegutsemise kohustus, mistõttu oleks Esimese Astme Kohus pidanud käesoleval juhul reageerima, kui ta sai 21. ja esimese hagiavalduse, mille oli allkirjastanud advokaat, kellel ei olnud õigust esindada liikmesriigi kohtus.

21

Apellatsioonkaebuse esitajate arvates oli Esimese Astme Kohtul esiteks kohustus pöörata enne hagi esitamise tähtaja möödumist nende tähelepanu sellele vormilisele eksimusele, mis oli seotud ühe poole esindaja pädevusega, ja teiseks oleks Esimese Astme Kohus pidanud välja selgitama asjaolud, millel põhines esimene hagiavaldus ning kohustama kostjat esitama asjaomaseid dokumente ja tõendeid.

22

Komisjon vaidlustab omalt poolt väite, et Esimese Astme Kohtul oli kohustus enne ühenduste õiguses ette nähtud tühistamishagi esitamise tähtaja möödumist pöörata apellatsioonkaebuse esitajate tähelepanu sellele, et esimene hagiavaldus, mille olid allkirjastanud kaks Türgi advokaati, ei vasta Euroopa Kohtu põhikirja artiklites 19 ja 21 ette nähtud vorminõuetele ning märgib, et seega ei olnud Esimese Astme Kohtule esitatud hagi nõuetekohane.

23

Komisjon rõhutab selles osas, et kuigi Euroopa Kohtu põhikiri ja Esimese Astme Kohtu kodukord võimaldavad hagiavalduse vorminõuetele mittevastavuse korral seda parandada puuduste kõrvaldamise menetluses, toob siiski kohtusekretäri määratud tähtaja jooksul puuduste kõrvaldamata jätmine kaasa hagiavalduse vastuvõetamatuse, nagu selgub ka nimetatud kodukorra artikli 44 lõikest 6.

24

Sellest tuleneb komisjoni arvates, et selline hagiavaldus nagu käsitletaval juhul, mis ei vasta tingimusele, mille puhul ei Euroopa Kohtu põhikiri ega Esimese Astme Kohtu kodukord ei näe ette puuduste kõrvaldamise võimalust, on igal juhul vastuvõetamatu. Kuna puudub säte, mis kohustaks Esimese Astme Kohut pöörama dokumendi, mis ei vasta Euroopa Kohtu põhikirja artikli 19 nõuetele, allkirjastajate tähelepanu sellele, et see ei vasta sellisele dokumendile esitatud nõuetele, ei pea Esimese Astme Kohus saatma sellist teadet tähtaja jooksul, mis võimaldaks hagejal esitada hagi tähtaegselt.

25

Ei apellatsioonkaebuse esitajate viidatud sätted ega ükski teine Esimese Astme Kohtu kodukorra ning Euroopa Kohtu kodukorra säte ei kohusta Esimese Astme Kohut teavitama hagi esitajat sellest, et ta hagiavaldus on vastuvõetamatu asjaolu tõttu, et seda ei ole allkirjastanud advokaat, kellel on õigus esindada ühenduste kohtus.

26

Kuigi Euroopa Kohtu põhikiri ja Esimese Astme Kohtu kodukord näevad ette võimaluse kõrvaldada teatud puudusi juhul, kui hagiavaldus on vastuolus teatud vorminõuetega, on siiski nii, et kohustus, mida ei ole järgitud ja mille kohaselt peab enda esindamiseks kasutama advokaati, kellel on õigus esindada liikmesriigi või EMP lepingu osalisriigi kohtus, ei esine nende puuduste hulgas, mida saaks kõrvaldada pärast hagi esitamise tähtaja möödumist vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 teisele lõigule ja Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõikele 6.

27

Eeltoodust tulenevalt tuleb sedastada, et Esimese Astme Kohus ei rikkunud menetlusnorme, kui ta ei kutsunud hagejaid enne hagi esitamise tähtaja möödumist üles kõrvaldama puudusi nende esimeses hagiavalduses, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 21. ja , ning mida ei olnud allkirjastanud advokaat, kellel on õigus esindada ühenduste kohtus.

28

Seega tuleb esimene väide ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

29

Teise väite osas toovad apellatsioonkaebuse esitajad esile, et Esimese Astme Kohus rikkus ühenduse õigust sellega, et ta võtnud arvesse asjaolu, et vaidlustatud otsus sisaldas ebapiisavat või ekslikku teavet õiguskaitsevahendite kasutamise kohta. Nimelt ei täpsustanud see otsus, kuidas ning kes võib esitada hagi, ja kuna see piirdus vaid selle adressaatide teavitamisega õiguskaitsevahendite olemasolust ning nende kasutamise tähtajast, siis arvasid apellatsioonkaebuse esitajad, et hagi võib olla esitatud türgi keeles ja nende endi poolt. Kui õiguskaitsevahendite kasutamise tingimusi puudutav teave puudub, on ekslik või ebapiisav, siis ei ole tühistamishagi esitamise tähtajaks mitte kaks kuud, vaid üks aasta.

30

Lisaks märgivad apellatsioonkaebuse esitajad, et kolmandate riikide kodanikele antav teave õiguskaitsevahendite kohta peab olema veelgi täielikum, kui liidu kodanikele antav teave.

31

Komisjon kummutab selle väite, kuna mitte ükski ühenduse õiguse säte ei kehtesta üldist kohustust teavitada õigusakti adressaati olemasolevatest õiguskaitsevahenditest ega sätesta kohustust näidata selles ära nende kasutamise tähtajad.

32

Kuigi on tõsi, et ei ole välistatud, et Euroopa Kohus ja Esimese Astme Kohus võivad Euroopa Kohtu põhikirja artikli 45 alusel võrdsustada ühenduse institutsiooni poolt antud ekslikku teabe õiguskaitsevahendite kasutamise tingimuste kohta ettenägematu asjaoluga või vääramatu jõuga, mille tulemusena ei piirata kellegi õigusi tähtaja möödumise tõttu, ei ole see komisjoni arvates käsitletaval juhul nii.

33

Kuna vaidlustatud otsus piirdus õiguskaitsevahendite olemasolu, nende kasutamise tähtaja ning pädeva kohtu äranäitamisega, vaikides kõigist hagiavalduse esitamisega seotud vorminõuetest, ei saanud see apellatsioonkaebuse esitajaid eksitada.

34

Lõpuks lükkab komisjon tagasi apellatsioonkaebuse esitajate oletuse, et kolmandate riikide kodanikele antav teave õiguskaitsevahendite kohta peab olema täielikum kui liidu kodanikele antav teave, kuna viimati nimetatute jaoks nõuetekohaseks ja piisavaks peetud teavet tuleb samasuguseks pidada ka kolmandate riikide kodanike puhul.

35

Esimese Astme Kohus otsustas õigesti, et asjaolu, et vaidlustatud otsuses ei märgitud, et kohtusse saab nõuetekohaselt hagi esitada ainult advokaat, kellel on õigus esindada liikmesriigi või EMP lepingu osalisriigi kohtus, ei viinud selleni, et hagejate seisukohalt oleks tegu vabandatava eksimusega, mis võimaldaks jätta nende kasuks kõrvale hagide tähtaegade osas ühenduse avalikku korda reguleerivad õigusnormid.

36

Nagu on märgitud vaidlustatud määruse punktis 42, saab vabandatavat eksimust pidada nimelt ainult eriliseks asjaoluks, mille puhul eelkõige asjaomase institutsiooni käitumine on ajanud segadusse heauskse õigussubjekti, kes on piisavalt täitnud teadlikult ettevõtjalt üldjuhul nõutavat hoolsuskohustust (15. detsembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C-195/91 P: Bayer vs. komisjon, EKL 1994, lk I-5619, punktid 26-28).

37

Nagu on sedastatud vaidlustatud määruse punktides 43 ja 44, on nõue, et hagiavalduse peab allkirjastama advokaat, kellel on õigus esindada liikmesriigi kohtus, oluline vorminõue vastavalt Euroopa Kohtu põhikirjale, ja see on muu hulgas avaldatud Recueil des traités de l’Union européenne’is ja Euroopa Liidu Teatajas, apellatsioonkaebuse esitajatel oli seega võimalus saada selle nõude olemasolust teada ja nad ei saa tõhusalt väita, et komisjoni käitumine segas neil teada saada ühenduste kohtus esindamise tingimustest. Seetõttu ei saa asuda seisukohale, et apellatsioonkaebuse esitajad oleksid piisavalt täitnud teadlikult ettevõtjalt üldjuhul nõutavat hoolsuskohustust.

38

Seda järeldust ei sea ka kahtluse alla apellatsioonkaebuse esitajate argument, et kolmandate riikide kodanikele antav teave õiguskaitsevahendite kohta peab olema täielikum kui liidu kodanikele antav teave.

39

Tegelikult oli esimese hagiavalduse esitanud advokaatide ülesanne asjakohaste allikate, nimelt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 19 abil endale selgeks teha ühenduse kohtus esindamise tingimused.

40

Seega järeldub sellest analüüsist, et apellatsioonkaebuse esitajatel ei ole alust väita, et Esimese Astme Kohus on rikkunud ühenduse õigust, leides, et nende eksimus ei ole olemuselt vabandatav.

41

Lisaks, nagu õigesti märgib komisjon, ei ole Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ühenduse institutsioonidel ülesannet ega üldist kohustust teavitada õigusakti adressaati võimalikest õiguskaitsevahenditest ega kohustust näidata selles ära nende kasutamisele kohaldatavad tähtajad (vt selle kohta 5. märtsi 1999. aasta määrus C-153/98 P: Guérin automobiles vs. komisjon, EKL 1999, lk I-1441, punkt 15).

42

Seega tuleb teine väide ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

43

Kuna kõik hagejate väited on tagasi lükatud, tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

44

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellatsioonkaebuse esitaja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) määrab: