9.2.2008

Euroopa Liidu Teataja

C 37/16

William Prym GmbH & Co. KG ja Prym Consumer GmbH 30. novembril 2007 esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (teine koda) 12. septembri 2007. aasta otsuse peale kohtuasjas T-30/05: William Prym GmbH & Co. KG ja Prym Consumer GmbH & Co.KG versus Euroopa Ühenduste Komisjon

(Kohtuasi C-534/07 P)

(2008/C 37/21)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: William Prym GmbH & Co. KG ja Prym Consumer GmbH (esindaja: advokaadid H.-J. Niemeyer ja Ch. Herrmann)

Teised menetluspooled: Euroopa Ühenduste Komisjon

Apellandi nõuded

1.	Tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T-30/05 osas, milles see kahjustab apellantide huve.

2.	Tühistada komisjoni 26. oktoobri 2004. aasta otsus K(2004) 4221 lõplik (asi COMP/F-1/38.338 — PO/Needles) kuivõrd see puudutab apellante, teise võimalusena tühistada otsuse artiklis 2 apellantidele määratud trahv või vähendada seda.

3.	Täiendava võimalusena ülal punktis 2 esitatud nõudele, saata kohtuasi tagasi Esimese Astme Kohtule lahendamiseks.

4.	Mõista kogu kohtumenetluse kulud välja esimese astme kohtuasja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

—	Esimese Astme Kohus ei arvesta, et algselt ühtse menetluse „Pudukaubad” lahutamine (osa)menetlusteks „Pudukaubad: Nõelad” ja „Pudukaubad: Tõmblukud” ilma selleks põhjusi nimetamata rikub apellantide kaitseõigusi, eelkõige nende õigust olla ära kuulatud.

—	Sellega, et Esimese Astme Kohus keeldus kontrollimast, kas menetluse „Pudukaubad” lahutamine oli ühe ja kestva rikkumise tõttu õigusvastane, rikub ta õigusemõistmisest keeldumise keeldu ning põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

—	Esimese Astme Kohus eitab vääralt EÜ artiklist 253 tuleneva põhjendamiskohustuse rikkumist. Ta peab ebaõigesti õiguslikult tähtsusetuteks komisjoni seletusi asjaomase turu suuruse ning rikkumise konkreetse mõju kohta turul.

—

Esimese Astme Kohus rikub suuniseid trahvide arvutamise meetodi kohta. Ta tegi rikkumise raskuse kindlaks üksnes rikkumise abstraktset vormi arvestades ning peab ühe raskuskategooria madalaimat põhisummat miinimumsummaks, millest allapoole ei tohi minna. Ka keeldub ta vaatlemast vabatahtlikku rikkumise lõpetamist kergendava asjaoluna, rikkudes sellega õigusriigi ning võrdse kohtlemise põhimõtteid.

—

Lõpuks rikub Esimese Astme Kohus proportsionaalsuse põhimõtet. Ta kohaldab suuniseid trahvide arvutamise meetodi kohta rikkumise raskuse kindlaksmääramisel niisama formaalselt ja ühekülgselt apellantide kahjuks, nagu seda tegi ka kostja esimese astme menetluses. Peale selle ei kaalunud ta, nagu seda nõuab proportsionaalsuse põhimõte, koos kõiki käesolevas asjas tähtsust omavaid asjaolusid, vaid kontrollis trahvi proportsionaalsust iga kriteeriumi osas eraldi.