S.A.BA.R. SpA 19. novembril 2007 esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 17. septembri 2007. aasta otsuse peale kohtuasjas T-176/07: S.A.BA.R. SpA versus Euroopa Ühenduste Komisjon

(Kohtuasi C-501/07 P)

(2008/C 37/05)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellant: S.A.BA.R. SpA (esindajad: advokaadid E. Coffrini ja F. Tesauro)

Teine menetluspool: Euroopa Ühenduste Komisjon

Apellandi nõuded

Väited ja peamised argumendid

Komisjoni 5. juuni 2002. aasta otsusega (1)„riigiabi kohta, mida Itaalia on andnud maksuvabastuste ja madala intressimääraga laenudena avalikke teenuseid osutavatele ettevõtjatele, mille enamusosalus kuulub riigile” tunnistati ühisturuga kokkusobimatuks riigiabiks maksuvabastus, mis oli seaduse nr 549/1995 artikli 3 lõike 70 ja dekreetseaduse nr 331/1993, muudetud, artikli 66 lõike 14 alusel antud äriühingutele, mille enamusosalus kuulus riigile ja mis osutasid kohalikke avalikke teenuseid. Komisjoni otsus ei puudutanud ühtegi konkreetset äriühingut, vaid hõlmas kõiki seaduse nr 241/1990 artikli 22 tähenduses loodud äriühinguid, mille enamusosalus kuulus riigile. Kuna otsusel ei olnud konkreetseid adressaate, ei tehtud seda teatavaks ühelegi äriühingule (ka mitte apellandile). Itaalia riik täitis nimetatud otsuse 15. veebruari 2007. aasta dekreetseadusega nr 10, andes sellega maksuametitele volituse antud abi tagasi nõuda. Seetõttu esitas Guastalla maksuamet 20. märtsil 2007 hagejale nõuded järgmiste summade tagastamiseks: 15. märtsi 2007. aasta nõue nr 3796 põhisummale 1 912 128,47 eurot ja intressidele 2 192 225 eurot; 15. märtsi 2007. aasta nõue nr 3799 põhisummale 815 406,94 eurot ja intressidele 783 529 eurot, ja 15. märtsi 2007. aasta nõue nr 3800 põhisummale 439 549,29 eurot intressidele 712 588 eurot.

Apellandist äriühing ei ole siiski riigi enamusosalusega äriühing, vaid kuulub täielikult riigile. Seetõttu ei saanud „komisjoni järeldused ja otsus” teda puudutada.

Apellandil on sisemine kohustus osutada kohalikke avalikke teenuseid, mida ta teeb kaheksale ühinenud kohalikule omavalitsusele, ning ta on loodud just sel eesmärgil ja seadusega ette nähtud korras.

Apellant osutab avalikke teenuseid halduslepingu alusel, peamiselt kohalikul tasandil, ning ta ei saa mõjutada vaba konkurentsi, kuna turu puudumise tõttu seda polegi.

Täielikult riigile kuuluv äriühing ei ole midagi muud kui nende ühinenud omavalitsuste kaudne asutus, kes on komisjoni poolt vaidlustatud finantsabi tegelikud adressaadid.

Seega ei ole apellandile antud maksuvabastus objektiivsetel ja subjektiivsetel põhjustel käsitletav lubamatu asutamislepingu artikliga 87 vastuolus oleva riigiabina.

Loetletud põhjustel esitati eespool viidatud komisjoni otsuse peale hagi Esimese Astme Kohtusse, mis registreeriti kohtuasjana T-176/07 ja anti lahendada neljandale kojale. Esimese Astme Kohus tegi otsuse 17. septembri 2007. aasta määrusega, tunnistades hagi vastuvõetamatuks põhjusel, et EÜ asutamislepingu artikli 230 viiendas lõigus — mille kohaselt tuli tühistamishagi esitada kahe kuu jooksul vastavalt kas meetme avaldamisest või apellandile teatavakstegemisest või nende puudumisel kahe kuu jooksul pärast päeva, mil apellant sellest teada sai — toodud tähtajast, kooskõlas Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 102 lõikega 1, ei olnud kinni peetud.

Apellant väidab, et Esimese Astme Kohtu järeldus on alusetu, kui arvestada Euroopa Kohtu 17. septembri 1980. aasta ostust kohtuasjas 730/79 (2), Euroopa Kohtu 14. novembri 1984. aasta otsust kohtuasjas 323/82 (3), Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 1996. aasta otsust kohtasjas T-358/94 (4), ja eelkõige Euroopa Kohtu 23. veebruari 2006. aasta otsust kohtuasjas C-346/03 (5), mistõttu palutakse käesolevas hagis Esimese Astme Kohtu otsuse muutmist.

Apellant esitas hagi Esimese Astme Kohtusse kohe, kui ta oli teada saanud, et ta on üks komisjoni otsuse adressaatidest, st kui ta oli saanud maksuameti teate koos nõuetega.

Apellant väidab veel, et Esimese Astme Kohus oli kohaldanud EÜ artiklit 225 valesti.

Komisjoni otsuse tühistamise hagi tuleb käsitleda lahutamatult seotuna apellandi nõudega, mitte käsitleda teda nimetatud otsuse adressaadina. Seetõttu palub apellant Esimese Astme Kohtu otsuse muutmist ka seda arvestades, et Esimese Astme Kohus on tunnistanud, et tal puudub ratione materiae pädevus.

(1)  EÜT 2003, L 77, lk 21.

(2)  EKL 1980, lk 2671.

(3)  EKL 1984, lk 3809.

(4)  EKL 1996, lk II-2109.

(5)  EKL 2006, lk I-1875.