Kohtuasi C-561/07

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Itaalia Vabariik

„Liikmesriigi kohustuste rikkumine — Direktiiv 2001/23/EÜ — Ettevõtte üleminek — Töötajate õiguste kaitse — Siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette „kriisiolukorras” olevate ettevõtete üleminekute suhtes mittekohaldamise”

Euroopa Kohtu otsus (teine koda), 11. juuni 2009   I ‐ 4963

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Sotsiaalpoliitika – Õigusaktide ühtlustamine – Ettevõtete üleminek – Töötajate õiguste kaitse – Direktiiv 2001/23

   (Nõukogu direktiiv 2001/23, artikli 3 lõiked 1, 3 ja 4)

2. Sotsiaalpoliitika – Õigusaktide ühtlustamine – Ettevõtete üleminek – Töötajate õiguste kaitse – Direktiiv 2001/23

   (Nõukogu direktiiv 2001/23, artikli 4 lõige 1)

3. Sotsiaalpoliitika – Õigusaktide ühtlustamine – Ettevõtete üleminek – Töötajate õiguste kaitse – Direktiiv 2001/23

   (Nõukogu direktiiv 2001/23, artikli 5 lõike 2 punkt a)

4. Sotsiaalpoliitika – Õigusaktide ühtlustamine – Ettevõtete üleminek – Töötajate õiguste kaitse – Direktiiv 2001/23

   (Nõukogu direktiiv 2001/23, artikli 3 lõige 3, artikkel 4 ja artikli 5 lõige 3)

1.  Nõukogu direktiivi 2001/23 ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 3 lõige 4 näeb ette erandi sama artikli 3 lõigete 1 ja 3, mis panevad omandajale kohustuse säilitada võõrandajale töölepingust või töösuhtest tulenevad õigused ja kohustused ning jätkata kollektiivlepingu tingimuste täitmist kuni kollektiivlepingu lõpetamise või selle kehtivuse lõppemiseni või teise kollektiivlepingu jõustumise või kohaldamiseni, aga vähemalt ühe aasta jooksul, kohaldamisest.

   See erand puudutab töötajate õigust saada vanadus-, invaliidsus- või toitjakaotuspensioni täiendavate tööandja või tööandjatevaheliste pensionikavade alusel väljaspool sotsiaalkindlustuskavasid. Arvestades nimetatud direktiiviga järgitud peamist eesmärki kaitsta töötajate õigusi ettevõtte ülemineku korral, tuleb seda erandit tõlgendada kitsalt. Sellest järeldub, et töötajate õiguste üleminemise kohustusest võib välistada üksnes väljaspool riiklikke sotsiaalkindlustuskavasid tagatud hüvitisi, mis on lõplikult loetletud direktiivi 2001/23 artikli 3 lõike 4 punktis a.

   Lisaks peavad liikmesriigid kooskõlas direktiivi 2001/23 artikli 3 lõike 4 punktiga b isegi juhul, kui nad kasutavad seda erandit, võtma vajalikud meetmed, et kaitsta töötajate huve seoses õigustega, mis kindlustavad neile sama sätte punktis a viidatud täiendavate pensionikavade kohaselt vahetult või tulevikus tekkiva õiguse saada vanaduspensioni, sealhulgas toitjakaotuspensioni.

   (vt punktid 29–32)

2.  Ettevõtte kriisis olevaks tunnistamine siseriiklike õigusnormide tähenduses ei tähenda tingimata ja alati muudatusi tööjõus direktiivi 2001/23 ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 4 lõike 1 tähenduses. Lisaks saab töölepingu lõpetamist õigustavaid põhjendusi kooskõlas asjassepuutuvate siseriikliku õiguse sätetega kohaldada üksnes erilistel ettevõtte kriisiolukorra juhtumitel. Järelikult ei kujuta ettevõtte kriisis olevaks tunnistamise menetlus endast tingimata ja alati majanduslikku, tehnilist või organisatsioonilist põhjust, mis toob kaasa muudatusi tööjõus selle direktiivi artikli 4 lõike 1 tähenduses.

   (vt punkt 36)

3.  Direktiivi 2001/23 ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 5 lõike 2 punkt a lubab liikmesriikidel teatud tingimustel mitte kohaldada teatavaid sama direktiivi artiklites 3 ja 4 toodud tagatisi ettevõtte üleminekule eeldusel, et algatatud on maksejõuetusmenetlus ja see toimub pädeva asutuse järelevalve all.

   Euroopa Kohus on leidnud ühte eelotsusetaotlust menetledes, milles esitatud küsimusega sooviti teada, kas direktiivile 2001/23 eelnenud direktiivi 77/187 ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta saab kohaldada ettevõtte üleminekule sama ettevõtte majandusraskustes olevaks tunnistamise menetluse raames, nagu toimub siseriiklike õigusnormide alusel, et selle menetluse eesmärk oli säilitada ettevõtte tegutsemine võimaldamaks tema ülevõtmist tulevikus ja see menetlus ei hõlma kohtulikku kontrolli ega ettevõtte vara haldamise meetmeid ning ei näe ette mingisugust tasumise edasilükkamist. Lisaks piirdub pädev siseriiklik asutus ettevõtte kriisis olevaks tunnistamisega ning selle tuvastamine annab asjaomasele ettevõttele õiguse taotleda ajutiselt tema kõikide või osade töötajate palkade maksmist erakorralise töötutoetuse kassa poolt.

   Sellest tuleneb, et ettevõtte kriisis olevaks tunnistamise menetlust ei saa, arvestades selle osasid, käsitada analoogilist eesmärki taotlevana direktiivi 2001/23 artikli 5 lõike 2 punktis a sätestatud maksejõuetusmenetlusega ega ka samas artiklis nimetatud pädeva asutuse järelevalve all olevana. Järelikult ei ole täidetud selle sätte kohaldamise tingimused kriisis olevaks tunnistamise menetluse suhtes.

   (vt punktid 38–40)

4.  Liikmesriigid võivad direktiivi 2001/23 ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 5 lõike 3 alusel ette näha, et töötingimusi võib muuta, tagades ettevõtte tegevuse jätkumise ja ilma et töötajad kaotaksid õigusi, mis on neile tagatud direktiivi 2001/23 artiklitega 3 ja 4. Töötingimuste muutmine ei saa direktiivi 2001/23 artikli 5 lõike 3 alusel kujutada endast erandit sama direktiivi artikli 3 lõikes 3 ette nähtud tagatistest, mis tagab kollektiivlepingu tingimuste täitmise vähemalt ühe aasta jooksul pärast üleminekut. Nimelt tuleb direktiivis 2001/23 sätestatud eeskirju käsitada imperatiivsena selles mõttes, et nendest ei tohi töötajate kahjuks kõrvale kalduda; õigused ja kohustused, mis tulenevad võõrandajale ülemineku kuupäeval kehtivast kollektiivlepingust, lähevad omandajale koos üleminekuga automaatselt üle. Sellest järeldub, et direktiivi 2001/23 artikli 5 lõikes 3 lubatud töötingimuste muutmine eeldab, et töötajate õiguste üleminemine omandajale on juba toimunud.

   (vt punktid 44, 46)