Kohtuasi C-546/07

Euroopa Komisjon

versus

Saksamaa Liitvabariik

„Liikmesriigi kohustuste rikkumine — Teenuste osutamise vabadus — EÜ artikkel 49 — Ühinemisakti XII lisa — Ühinemisakti artiklis 24 osutatud nimekiri: Poola — 2. peatüki punkt 13 — Saksamaa Liitvabariigi õigus teha erand EÜ artikli 49 lõikest 1 — Standstill-tingimus — Saksamaa Liitvabariigi ja Poola Vabariigi valitsuse vaheline 31. jaanuari 1990. aasta kokkulepe, mis puudutab Poola ettevõtjate töötajate lähetamist töövõtulepingute täitmiseks — Keeld teistes liikmesriikides asuvatel ettevõtjatel sõlmida töövõtulepinguid Poola ettevõtjatega tööde teostamiseks Saksamaal — Ühinemislepingule allakirjutamise kuupäeval kehtivate selliste piirangute laiendamine, mis puudutavad Poola töötajate õigust osaleda Saksa tööturul”

Kohtujurist J. Mazáki ettepanek, esitatud 30. septembril 2009   I ‐ 444

Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 21. jaanuar 2010   I ‐ 461

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Komisjoni õigus esitada hagi – Õiguse kasutamise tähtaeg

   (EÜ artikkel 226)

2. Liikmesriigid – Kohustused – Kohustuste rikkumine – Põhjendatus – Õiguspärase ootuse kaitse põhimõte

   (EÜ artikkel 226)

3. Teenuste osutamise vabadus – Piirangud – Töötajate lähetamine seoses teenuste osutamisega

   (EÜ artiklid 49 ja 307)

4. Uute liikmesriikide ühinemine ühendustega – 2003. aasta ühinemisakt – Üleminekumeetmed – Teenuste osutamise vabadus

   (EÜ artikli 49 esimene lõik; 2003. aasta ühinemisakt, XII lisa 2. peatüki punkt 13)

1.  EÜ artikli 226 alusel esitatud hagi korral on komisjoni valida hetk, mil alustada liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust, kusjuures kaalutlused, mis need valikud kindlaks määravad, ei mõjuta hagi vastuvõetavust. Selle artikli sätteid tuleb kohaldada ilma, et komisjon peaks järgima kindlaksmääratud tähtaega, välja arvatud juhtudel, mil selles sättes ette nähtud kohtueelse menetluse liiga pikk kestus võib asjassepuutuval liikmesriigil raskendada komisjoni väidete kummutamist ja rikkuda sellega kaitseõigust. Asjaomase liikmesriigi ülesanne on seda tõendada.

   (vt punktid 21 ja 22)

2.  Liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse aluseks on ühenduse õigusest tulenevate liikmesriigi kohustuste täitmata jätmise objektiivne tuvastamine ja see, et liikmesriik ei või käesolevas asjas käsitletavas olukorras tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele, et takistada EÜ asutamislepingust või teisese õiguse aktist tulenevate kohustuste temapoolse täitmatajätmise objektiivset tuvastamist, sest sellise õigustuse lubamine oleks vastuolus EÜ artiklis 226 sätestatud menetluse eesmärgiga.

   See, et komisjon ei tegutsenud kohe või lühikese aja jooksul pärast põhjendatud arvamuse esitamist, ei anna asjaomase liikmesriigi jaoks alust õiguspäraseks ootuseks, et menetlus on lõppenud. Eeltoodu peab seda enam paika, kui väidetava tegevusetuse ajal tehti jõupingutusi, et leida lahendus väidetava liikmesriigi kohustuste rikkumise lõpetamiseks. Lisaks, kuna komisjon ei viidanud kordagi kavatsusele lõpetada liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamiseks algatatud menetlus, ei saa asjaomane liikmesriik tulemuslikult väita, et kõnealune institutsioon rikkus menetlust lõpetamata jättes õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

   (vt punktid 25–27)

3.  Liikmesriik on rikkunud EÜ artiklist 49 tulenevaid kohustusi, kui ta tõlgendab oma halduspraktikas kahepoolses kokkuleppes, mis puudutab lepinguosalises liikmesriigis asuvate ettevõtjate töötajate lähetamist töövõtulepingute täitmiseks sisalduvat mõistet „teise poole ettevõtja” nii, et see viitab „esimeses liikmesriigis asuvatele ettevõtjatele”.

   Selle sätte niisugune tõlgendamine on EÜ artiklit 49 rikkudes otseselt diskrimineeriv teistes liikmesriikides asuvate teenuseid osutavate ettevõtjate suhtes, kes soovivad sõlmida teises lepinguosalises liikmesriigis asuvate ettevõtjatega töövõtulepinguid esimeses liikmesriigis teenuste osutamiseks.

   Asjaomast halduspraktikat ei õigusta asjaolu, et see puudutab rahvusvahelises kahepoolses kokkuleppes sisalduvat sätet, sest kohustuste täitmisel, mis on võetud rahvusvaheliste lepingutega, olgu siis tegemist liikmesriikidevahelise lepinguga või liikmesriigi ja ühe või mitme kolmanda riigi vahelise lepinguga, peavad liikmesriigid järgima ühenduse õigusest tulenevaid kohustusi, kui EÜ artiklis 307 ei ole sätestatud teisiti. On selge, et liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel sõlmitud kahepoolse rahvusvahelise lepingu tasakaalu ja vastastikkuse ohtuseadmine võib olla objektiivne põhjus, miks selle lepingu pooleks olev liikmesriik keeldub andmast teiste liikmesriikide kodanikele soodustusi, mida tema enda kodanikud kõnealuse lepingu alusel saavad. Kuid kõnealuse kahepoolse kokkuleppe kohaldamine puudutab pärast teise lepinguosalise liikmesriigi Euroopa Liiduga ühinemist kahte liikmesriiki ja seega võib kõnealuse kokkuleppe sätteid nende kahe liikmesriigi vaheliste suhete suhtes kohaldada üksnes juhul, kui need ei ole vastuolus ühenduse õigusega, eelkõige asutamislepingu teenuste osutamise vabadust käsitlevate sätetega.

   Lisaks ei anna miski alust leida, et teises liikmesriigis asuv ettevõtja on teistsuguses olukorras kui esimeses liikmesriigis asuvad ettevõtjad osas, mis puudutab võimalust sõlmida töövõtulepinguid teise lepinguosalise liikmesriigi ettevõtjatega esimeses liikmesriigis teenuste osutamiseks.

   Lisaks ei õigusta majanduslikud kaalutlused või lihtsalt nimetatud kahepoolse kokkuleppe täitmisega seotud praktilised raskused mingil juhul põhivabaduse kasutamise piiramist ega veel enam erandit EÜ artikli 46 alusel, millele tuginemine eeldab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu mingile ühiskonna põhihuvile.

   Mis puudutab väidetavat ohtu, et hoitakse kõrvale asjaomasele liikmesriigile soodsatest üleminekusätetest, mis sätestati ühinemisaktis eesmärgiga vältida suuri kõikumisi selle liikmesriigi tööturul, siis teises lepinguosalises liikmesriigis asuvate ettevõtjatega töövõtulepingute sõlmimise õiguse laiendamine teiste liikmesriikide ettevõtjatele, et võimaldada neil kasutada asjaomase kahepoolse kokkuleppega kehtestatud selle teise lepinguosalise liikmesriigi töötajate kvooti, ei too endaga kaasa selliseid tagajärgi, kuna kõnealuse õiguse teiste liikmesriikide ettevõtjatele laiendamine ei muuda igal juhul nende töötajatele ette nähtud töölubade arvu.

   (vt punktid 40, 42–44, 46, 51, 52, 68 ja resolutsioon)

4.  Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimusi ning Euroopa Liidu aluslepingute muudatusi käsitleva ühinemisakti XII lisa 2. peatüki punkt 13 lubab Saksamaa Liitvabariigil teha erandi EÜ artikli 49 esimesest lõigust, et piirata töötajate ajutist liikumist seoses teenuste osutamisega Poola ettevõtjate poolt, kui nimetatud töötajate õigust teha tööd Saksamaal reguleerivad riiklikud meetmed. Selle erandi eesmärk on võimaldada Saksamaa Liitvabariigil tulla toime teatud tundlikes teenindusvaldkondades tõsiste tööturuhäirete või nende ohuga, mida teatud piirkondades võib põhjustada piiriülene teenuste osutamine, seni kuni see liikmesriik kohaldab üleminekusätete alusel Poola töötajate vaba liikumise suhtes riiklikke või kahepoolsetest kokkulepetest tulenevaid meetmeid.

   Asjaolu, et pärast ühinemislepingu allkirjastamise kuupäeva on nende piirkondade loetellu, mille osas ei ole lubatud sõlmida töövõtulepinguid Saksamaa-Poola kokkuleppe alusel, lisatud uusi piirkondi, ei kujuta endast nimetatud punktis 13 sätestatud standstill-tingimuse rikkumist.

   Selle tingimuse kohaselt ei või töötajate ajutisele liikumisele kehtestatud „tingimused olla piiravamad” kui ühinemislepingu allakirjutamise kuupäeval kehtinud tingimused. Niisuguse olukorraga ei ole selgelt tegemist juhul, kui Saksamaal teenuseid osutama lähetatavate Poola töötajate arv on vähenenud pelgalt sellise tingimuse kohaldamise tõttu, mis on pärast kõnealust kuupäeva jäänud samaks, olenemata tegelikust arengust tööturul. Nagu Saksamaa Liitvabariik õigesti märgib, kujutab nende piirkondade loetelu, mille suhtes suunises 16a sisalduv tööturu kaitse tingimusest tulenev keeld kohaldub ja mida ajakohastatakse igas kvartalis, neil asjaoludel endast pelgalt teadaannet, kuna Saksamaa õiguslik olukord ei ole halvenenud ja halduspraktikas ei ole toimunud ebasoodsaid muudatusi. Seda tõlgendust kinnitab niisuguse standstill-tingimuse eesmärk keelata selliste uute siseriiklike meetmete kehtestamine, mille eesmärk või tagajärg on kehtestada piiravamad tingimused kui need, mida kohaldati nimetatud tingimuse jõustumisel.

   (vt punktid 62, 64–66)