—

Associação Nacional de Transportadores Rodoviários de Pesados de Passageiros (Antrop) jt, esindaja: advogado J. Mota de Campos,

—

Conselho de Ministros, esindaja: advogado A. Duarte de Almeida,

—

Sociedade de Transportes Colectivos do Porto SA (STCP), esindaja: advogado C. Pinto Correia,,

—

Saksamaa valitsus, esindaja: M. Lumma,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: E. Righini ja G. Braga da Cruz,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada EÜ artikleid 73 ja 87 ning nõukogu 26. juuni 1969. aasta määrust (EMÜ) nr 1191/69 raudtee-, maantee- ja siseveetranspordis osutatavate avalike teenuste kontseptsioonist tulenevaid kohustusi puudutavate liikmesriikidepoolsete meetmete kohta (EÜT L 156, lk 1; ELT eriväljaanne 07/001, lk 19), mida on muudetud nõukogu . aasta määrusega (EMÜ) nr 1893/91 (EÜT L 169, lk 1; ELT eriväljaanne 07/01, lk 314; edaspidi „määrus nr 1191/69”).

2

Taotlus esitati Associação Nacional de Transportadores Rodoviários de Pesados de Passageiros’e (Antrop) ja paljude teiste ettevõtete (edaspidi „Antrop jt”) ning Conselho de Ministros, Companhia de Carris de Ferro de Lisboa SA (edaspidi „Carris”) ja Sociedade de Transportes Colectivos do Porto SA (edaspidi „STCP”) vahelises vaidluses seoses Conselho de Ministrose 27. märtsi 2003. aasta resolutsiooniga nr 52/2003, mille alusel maksti Carrisele ja STCP-le 2003. aasta eest hüvitist vastavalt summades 40916478 eurot ja 12376201 eurot.

3

Määruse nr 1191/69 põhjendustes 1 ja 2 on märgitud, et:

„ühise transpordipoliitika üks eesmärke on kõrvaldada erinevused, mis võivad tekitada olulisi moonutusi konkurentsitingimustes, mis tulenevad liikmesriikide poolt vedajatele pandud avalike teenuste kontseptsioonist;

seetõttu on vaja lõpetada käesolevas määruses määratletud avalike teenuste osutamise kohustused; teatavatel juhtudel on veoteenuste piisava pakkumise tagamiseks siiski oluline kõnealused kohustused säilitada; veoteenuste piisavuse hindamisel tuleb silmas pidada transpordisektori pakkumist ja nõudmist ning ühenduse vajadusi”.

4

Määruse nr 1191/69 artikli 1 lõiked 1–5 sätestavad:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse raudtee-, maantee- ja siseveetranspordiga tegelevate veoettevõtjate suhtes.

Liikmesriigid võivad jätta käesoleva määruse reguleerimisalast välja ettevõtjad, kelle tegevus piirdub ainult linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide teenindamisega.

2.   Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

3.   Liikmesriikide pädevad asutused lõpetavad kõik kohustused, mis on seotud raudtee-, maantee- ja siseveetranspordiga ning tulenevad käesolevas määruses määratletud avalike teenuste kontseptsioonist.

4.   Tagamaks piisavat veoteenuste pakkumist, mille puhul võetakse eeskätt arvesse sotsiaalseid ja keskkonnategureid ning asulaplaneerimist, või pidades silmas eri veohindade kehtestamist reisijate teatavatele kategooriatele, võivad liikmesriigid sõlmida vedajatega avaliku teenindamise lepinguid. Kõnealuste lepingute tingimused ja üksikasjad on sätestatud V jaos.

5.   Liikmesriikide pädevad asutused võivad siiski säilitada või kehtestada artiklis 2 nimetatud avaliku teenindamise kohustused linna- ja linnalähiliinide ning piirkondlike liinide suhtes; teenuste osutamise tingimused ja üksikasjad, kaasa arvatud hüvitamise viisid, on sätestatud II, III ja IV jaos.

Kui vedaja on peale avaliku teenindamise kohustuse alusel teenuste osutamise seotud ka muu tegevusega, siis tuleb avalikud teenused osutada eraldi üksusena, täites sealjuures vähemalt järgmised tingimused:

5

Määruse nr 1191/69 artikli 2 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.   Avaliku teenindamise kohustused – kohustused, mida kõnesolev vedaja kaubandushuvidest lähtudes endale ei võtaks või ei võtaks samas ulatuses või samadel tingimustel.

2.   Avaliku teenindamise kohustused lõike 1 tähenduses koosnevad toimimiskohustusest, veokohustusest ja tariifikohustustest.”

6

Määruse nr 1191/69 artikli 6 lõikes 2 on märgitud:

„Otsustes, mille kohaselt säilitatakse avaliku teenindamise kohustus täielikult või osaliselt või lõpetatakse kohustus kindlaksmääratud ajavahemiku lõpuks, nähakse ette sellest tulenevate finantskohustustega seotud hüvitus; hüvituse suurus määratakse kindlaks artiklites 10–13 ettenähtud korras”.

7

Määruse nr 1191/69 artikkel 10 sätestab:

„1.   Toimimis- või veokohustuse puhul võrdub artiklis 6 ettenähtud hüvituse suurus finantskohustuse vähenemise ja ettevõtja tulude vähenemise vahega, kui kõnealune kohustus või selle asjakohane osa lõpetataks kavandatava ajavahemiku jooksul.

Kui majandusliku halvemuse arvutus tehti ettevõtja kõnealuste veoteenuste kogukulude jaotamise teel transpordi eri osade vahel, siis võrdub hüvituse suurus ettevõtja tegevuse avaliku teenindamise kohustusega seotud osa tegelike kulutuste ja vastavate tulude vahega.”

8

Määruse nr 1191/69 artikli 17 lõike 2 esimene lõik sätestab:

„Käesoleva määruse kohaselt makstava hüvituse suhtes ei kohaldata [EÜ] artikli [88] lõikes 3 sätestatud eelinformeerimise korda.”

9

Carris on riigi osalusega ettevõtja, kellel on Lissaboni linna halduspiirides halduslepingu alusel kontsessioon ühistranspordi avaliku teenuse osutamiseks bussidega, elektriliste sõidukitega ning mehaaniliste liftidega. Nende avaliku teenindamise kohustuste täitmisel on Carris eelkõige kohustatud vastavalt kontsessiooni andja poolt kindlaks määratud hinnatingimusel tagama osutatava teenuse regulaarse ja jätkuva toimimise.

10

STCP on aga riigi osalusega ettevõtja, kellel on tulenevalt seadusest omavalitsustalituse aktsiaseltsiks ümberkujundamise kohta kontsessioon ühistransporditeenuse osutamiseks Porto linna halduspiirides.

11

Vastutasuks linna ühistransporditeenuse osutamise eest annab riik Carrisele ja STCP-le juba mitme aasta vältel erinevaid eeliseid. Need on eeskätt hüvitised, dotatsioonid ning riiklikud krediidigarantiid.

12

Carris ja STCP käitavad kontsessiooniga määratletud tsooni geograafilistest piiridest väljaspool ka bussiliine, kuid sellele tegevusele avaliku teenindamise kohustus ei laiene; nendel liinidel tegutsevad ka teised ettevõtjad, eelkõige Antrop jt. Viimased osutavad transporditeenust avaliku teenindamise delegeerimise korra alusel ning nad on kohustatud järgima eeskirju marsruutide, kellaaegade ja tariifide kohta. Kuna Carris ja STCP tegutsevad nendel samadel liinidel, kus Antrop jt, väidavad viimased, et tegemist on konkurentsi moonutamisega ning on vaidlustanud resolutsiooni nr 52/2003.

13

Antrop jt väidavad, et nende sissetulekuks on vaid kehtivatest tariifidest saadavad käitamistulud, mistõttu nende tegevusest tuleneva kahju katavad nad ainult oma varast, samas kui Carrise ja STCP võimalik kahju ja investeeringuteks tehtud kulutused kaetakse ning vara saadakse riigiabist. Kõnealuse abi andmine kujutab endast seega konkurentsi moonutavat tegurit. Kaebuse esitajad põhikohtuasjas väitsid, et nende poolt vaidlustatud resolutsioon nr 52/2003 rikub nii konkurentsialaseid siseriiklikke õigusnorme kui ka riigiabi käsitlevaid ühenduse õiguse sätteid, eelkõige EÜ artiklit 86, EÜ artikli 87 lõiget 1 ja EÜ artiklit 89 ning määrust nr 1191/69 ja nõukogu 4. juuni 1970. aasta määrust (EMÜ) nr 1107/07 toetuste andmise kohta raudtee-, maantee- ja siseveetranspordile (EÜT L 130, lk 1; ELT eriväljaanne 07/01, lk 39).

14

Neil asjaoludel tekkis siseriiklikus kohtus vajadus esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus.

15

Olles pooled ära kuulanud ja leidnud, et eelotsusetaotluse esitamine on vajalik, otsustas Supremo Tribunal Administrativo menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

16

Esimest nelja küsimust tuleks käsitleda koos, kuna sisuliselt nad kõik puudutavad liikmesriikide pädevust määrata kindlaks transpordiettevõtete avaliku teenindamise kohustused ja sellest tulenevat võimalikku kohustust maksta transpordiettevõtetele hüvitisi.

17

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et miski Euroopa Kohtule esitatud toimikus ei viita sellele, et Portugali Vabariik kasutas määruse nr 1191/69 artikli 1 lõike 1 teises lõigus sätestatud võimalust jätta selle määruse reguleerimisalast välja ettevõtjad, kelle tegevus piirdub ainult linna- ja linnalähiliinide või piirkondlike liinide teenindamisega. Järelikult on nimetatud määruse sätted põhikohtuasjas täielikult kohaldatavad ja eelotsuse küsimusi tuleb uurida nendest sätetest lähtuvalt.

18

Kuigi määruse nr 1191/69 eesmärk on lõpetada avalike teenuste kontseptsioonist tulenevad kohustused, nagu on märgitud nii määruse nr 1191/69 põhjendustes 1 ja 2 kui ka artikli 1 lõikes 3, on selle määruse artikli 1 lõikes 5 ka sätestatud, et liikmesriikide pädevad asutused võivad siiski säilitada või kehtestada nimetatud määruse artiklis 2 nimetatud avaliku teenindamise kohustused linna- ja linnalähiliinide ning piirkondlike liinide suhtes. Teenuste osutamise tingimused ja üksikasjad, kaasa arvatud hüvitamise viisid, on sätestatud selle sama määruse II, III ja IV jaos.

19

Määruse nr 1191/69 artikli 6 lõike 2 kohaselt nähakse otsustes, mille kohaselt säilitatakse avaliku teenindamise kohustus täielikult või osaliselt või lõpetatakse kohustus kindlaksmääratud ajavahemiku lõpuks, ette sellest tulenevate finantskohustustega seotud hüvitus, mille suurus määratakse kindlaks nimetatud määruse artiklites 10–13 ettenähtud korras.

20

Kuna hüvituse maksmise kohustus peab määruse nr 1191/69 kohaselt olema kindlasti seotud avaliku teenindamise kohustuse täitmisega, ei tohiks sellist hüvitust saada ettevõtjad, keda eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmandas küsimuses toodud tingimustel loetakse omavalitsusüksuses ühistransporditeenuse osutajaks, kuid kellel ei ole avaliku teenindamise kohustust.

21

Seega tuleb esimesele kuni neljandale küsimusele vastata, et määrust nr 1191/69 tuleb tõlgendada selliselt, et see lubab liikmesriikidel panna avaliku teenindamise kohustuse riigi osalusega ettevõtjale, kes osutab teatud omavalitsusüksuses ühistransporditeenust, ning et see näeb ette sellest kohustusest tulenevate finantskohustustega seotud hüvituse, mille suurus määratakse kindlaks vastavalt nimetatud määruse sätetele.

22

Oma viienda küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, et kui liikmesriik maksab transpordiettevõtjatele, kellel on avaliku teenuse kontsessiooni alusel kindlates linnapiirkondades avaliku teenindamise kohustuse täitmise ainuõigus, selliseid hüvitusi nagu põhikohtuasjas, siis kas sellise hüvituse näol on tegemist riigiabiga, mis on EÜ artikli 87 lõike 1 alusel keelatud, kui need ettevõtjad tegutsevad samas valdkonnas väljaspool ainuõigusega hõlmatud piirkonda konkurentsis erakapitalil põhinevate ettevõtjatega ja kui avaliku teenindamise kohustuse täitmisega seotud täiendavaid kulusid ei ole võimalik välja arvutada.

23

Esiteks tuleb märkida, et EÜ artikkel 87 on üks säte riigiabi käsitlevate asutamislepingu üldsätete seas, samas kui EÜ artikkel 73 kehtestab transpordi valdkonnas riigiabi üldsätetele kohaldatava erandi, sätestades, et toetused, kui need vastavad transpordi koordineerimise vajadusele või kujutavad endast avalike teenuste hulka kuuluvate teatud kohustuste täitmise kulude katmist, ei ole asutamislepinguga vastuolus. Määrus nr 1191/69 kehtestab süsteemi, millest liikmesriigid peavad maismaatranspordi ettevõtjatele avaliku teenindamise kohustuste kehtestamisel kinni pidama (vt eespool viidatud kohtuotsus Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, punkt 53).

24

Määruse nr 1191/69 artikli 6 lõike 2 kohaselt nähakse otsustes, mille kohaselt säilitatakse avaliku teenindamise kohustus täielikult või osaliselt või lõpetatakse kohustus kindlaksmääratud ajavahemiku lõpuks, ette sellest tulenevate finantskohustustega seotud hüvitus, mille suurus määratakse kindlaks selle sama määruse artiklites 10–13 ettenähtud korras.

25

Määruse nr 1191/69 artikkel 10 nõuab eelkõige, et toimimis- või veokohustuse puhul võrduks artiklis 6 ettenähtud hüvituse suurus finantskohustuse vähenemise ja ettevõtja tulude vähenemise vahega, kui kõnealune kohustus või selle asjakohane osa lõpetataks kavandatava ajavahemiku jooksul. Kui majandusliku halvemuse arvutus tehti ettevõtja kõnealuste veoteenuste kogukulude jaotamise teel transpordi eri osade vahel, siis võrdub hüvituse suurus ettevõtja tegevuse avaliku teenindamise kohustusega seotud osa tegelike kulutuste ja vastavate tulude vahega.

26

Kuid nagu ilmneb eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukohtadest, mis kajastuvad selle sama viienda küsimuse sõnastuses, ei ole Carrise ja STCP tegevuste osas väljaspool avaliku teenindamise kohustusele allutatud ainuõiguslikku korda võimalik nende raamatupidamise usaldusväärsete andmete põhjal kindlaks teha nimetatud kahe äriühingu neid kulusid, mis on tekkinud tegevusest kontsessiooni esemeks olevas piirkonnas, ja sellele vastavat tulu, ning seega ei ole võimalik välja arvutada nende ettevõtete avaliku teenindamise kohustuse täitmisega seotud täiendavaid kulusid.

27

Neil asjaoludel ei ole täidetud määruse nr 1191/69 artiklis 10 sätestatud nõue, kuna ei ole võimalik täpselt kindlaks määrata neid kulusid, mis tekkisid Carrise ja STCP tegevuse tõttu just ainuõigusliku kontsessiooni esemeks olevas piirkonnas.

28

Sellisel juhul ei ole nimetatud ettevõtetele hüvituste maksmisel toimitud kooskõlas määrusega nr 1191/69 ja järelikult ei ole need vastavuses ühenduse õigusega; sellest tulenevalt puudub vajadus neid uurida riigiabi käsitlevaid asutamislepingu sätteid, eelkõige EÜ artikli 87 lõiget 1 arvestades (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, punkt 65).

29

Eeltoodut arvestades tuleb viiendale küsimusele vastata, et määrusega nr 1191/69 on vastuolus sellise hüvituse maksmine nagu põhikohtuasjas makstud hüvitus, kui ei ole võimalik kindlaks teha nende kulude summat, mis asjassepuutuvatel ettevõtetel tekkis seoses nende avaliku teenindamise kohustuse täitmisega.

30

Võttes arvesse vastust viiendale küsimusele, ei ole kuuendale küsimusele vaja vastata.

31

Selle küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, milline on siseriikliku kohtu roll, kui ta leiab, et riigiabi andmisel on rikutud ühenduse õiguse sätteid.

32

Arvestades, et põhikohtuasjas kõne all olevad hüvitused kuuluvad määruse nr 1191/69 kohaldamisalasse, tuleb nende kooskõla ühenduse õigusega hinnata nimetatud määruses sätestatud õigusnormide alusel, mitte riigiabi käsitlevate asutamislepingu sätete alusel, nagu on meenutatud ka käesoleva kohtuotsuse punktis 28.

33

Juhul kui eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et nimetatud hüvitused ei ole kooskõlas määrusega nr 1191/69, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne – arvestades seda, et nimetatud määrus on vahetult kohaldatav – teha siseriikliku õiguse alusel kõik asjassepuutuvad järeldused ja otsustada nimetatud hüvituste väljamaksmiseks tehtud toimingute õiguspärasuse üle.

34

Eeltoodut arvestades tuleb seitsmendale küsimusele vastata, et kui siseriiklik kohus tuvastab, et teatud abimeetmed ei ole määrusega nr 1191/69 kooskõlas, on tema ülesanne teha siseriikliku õiguse alusel kõik asjassepuutuvad järeldused ja otsustada nimetatud hüvituste väljamaksmiseks tehtud toimingute õiguspärasuse üle.

35

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: