Kohtuasi C-478/07

Budějovický Budvar, národní podnik

versus

Rudolf Ammersin GmbH

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Handelsgericht Wien)

„Liikmesriikidevahelised kahepoolsed lepingud — Ühe liikmesriigi geograafilise päritolutähise kaitse teises liikmesriigis — Nimetus „Bud” — Kaubamärgi „American Bud” kasutamine — EÜ artiklid 28 ja 30 — Määrus (EÜ) nr 510/2006 — Ühenduse geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitsesüsteem — Tšehhi Vabariigi ühinemine — Üleminekumeetmed — Määrus (EÜ) nr 918/2004 — Ühenduse süsteemi kohaldamisala — Ammendav toime”

Kohtujurist D. Ruiz-Jarabo Colomeri ettepanek, esitatud 5. veebruaril 2009   I ‐ 7724

Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 8. september 2009   I ‐ 7757

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Kaupade vaba liikumine – Erandid – Tööstus- ja kaubandusomandi kaitse – Nime lihtsa ja kaudse geograafilise tähisena kaitsmine – Tingimused

   (EÜ artiklid 28 ja 30)

2. Kaupade vaba liikumine – Erandid – Tööstus- ja kaubandusomandi kaitse – Liikmesriikidevahelise kahepoolse lepingu alusel nime geograafilise tähisena või päritolunimetusena kaitsmine – Tingimused

   (EÜ artikkel 30)

3. Põllumajandus – Ühtsed õigusaktid – Põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse – Ühtne ja ammendav kaitsesüsteem

   (Nõukogu määrus nr 510/2006)

1.  Selleks et kindlaks määrata, kas sellist nimetust võib käsitada lihtsa ja kaudse geograafilise päritolutähisena, mille kõne all olevatest kahepoolsetest lepingutest tulenev kaitse võib olla õigustatud EÜ artikli 30 tingimuste alusel, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu kohustus kontrollida, kas lähtuvalt päritoluliikmesriigis esinevatest tegelikest asjaoludest ja kontseptuaalsest arusaamast on see nimetus, isegi kui see ei ole geograafiline nimi, vähemalt sobilik selleks, et anda tarbijale teada, et selle nimetusega märgistatud toode on pärit selle riigi territooriumil asuvast piirkonnast või kohast. Kui selline kontrollimine näitab, et kõne all oleval nimetusel puudub minimaalne võime anda teada, milline on asjaomase toote geograafiline päritolu, ei ole selle kaitse tööstus- ja kaubandusomandi kaitsmisena EÜ artikli 30 tähenduses õigustatud ning on põhimõtteliselt EÜ artikliga 28 vastuolus, välja arvatud juhul, kui see on muul alusel õigustatud.

   Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab samuti päritoluliikmesriigis esinevatest tegelikest asjaoludest ja kontseptuaalsest arusaamast lähtudes kontrollima, kas kõne all olev nimetus ei ole kahepoolsete lepingute jõustumise ajal või pärast seda muutunud selles liikmesriigis üldnimetuseks, kuna nende lepingutega kehtestatud kaitsesüsteemi eesmärki võib käsitada tööstus- ja kaubandusomandi kaitsmisena EÜ artikli 30 tähenduses.

   Juhul kui vastavasisulised ühenduse õigusnormid puuduvad, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus vastavalt siseriiklikule õigusele otsustama, kas Tšehhi Vabariigis esinevate tegelike asjaolude ja kontseptuaalse arusaama selgitamiseks on vaja tellida tarbijaküsitlus, mille alusel saaks kontrollida, kas nimetust saab kvalifitseerida lihtsa ja kaudse geograafilise päritolutähisena ning kas see nimetus on selles liikmesriigis muutunud üldnimetuseks. Samuti peab eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtuvalt sellest samast siseriiklikust õigusest ning juhul kui ta leiab, et tarbijaküsitluse tellimine on vajalik, kindlaks määrama, milline on nende kontrollide läbiviimiseks vajalik piisavalt oluline arv tarbijaid.

   (vt punktid 82–84, 89, 94, resolutsiooni punkt 1)

2.  EÜ artikkel 30 ei sisalda konkreetset nõuet nimetuse kasutamise kvaliteedi ja kestuse suhtes päritoluliikmesriigis, selleks et selle kaitse oleks nimetatud artikli tähenduses tööstus- ja kaubandusomandi kaitsmiseks õigustatud. Küsimus, kas selline nõue konkreetsel juhul kohaldub, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul lahendada siseriiklikust kohaldatavast õigusest lähtudes, eelkõige kõne all olevate liikmesriikide vahel sõlmitud nimetatud kahepoolsete lepingutega sätestatud kaitsesüsteemist lähtudes.

   (vt punktid 91, 93, 94, resolutsiooni punkt 1)

3.  Ühenduse kaitsesüsteem, mis on sätestatud määrusega nr 510/2006 põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta on ammendav sellisel viisil, et selle määrusega on vastuolus sellise kaitsesüsteemi kohaldamine, mis on ette nähtud kahe liikmesriigi vahelises lepingus, nagu kahepoolsed lepingud, mis annavad nimetusele, mis ühe liikmesriigi õiguse järgi on tunnustatud kui päritolunimetus, kaitse teises liikmesriigis, kus seda kaitset tegelikult soovitakse, hoolimata sellest, et selle päritolunimetuse registreerimist nimetatud määruse alusel ei ole taotletud.

   Nimelt ei ole määruse nr 510/2006 eesmärk kehtestada siseriiklike reeglite kõrvale, mis võivad kehtima jääda, täiendavat kvalifitseeritud geograafiliste tähiste kaitsesüsteemi, nagu on kehtestatud määrusega nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta, vaid sätestada selliste tähiste kohta ühtne ja ammendav kaitsesüsteem.

   (vt punktid 114, 129, resolutsiooni punkt 2)