—

The Incorporated Trustees of the National Council on Ageing (Age Concern England), esindajad: R. Allen, QC, solicitor A. Lockley ja barrister D. O’Dempsey,

—

Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: E. Jenkinson, keda abistas D. Rose, QC,

—

Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato W. Ferrante,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: J. Enegren ja N. Yerrell,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (EÜT L 303, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 79).

2

Eelotsusetaotlus on esitatud seoses kaebusega, millega vaidlustatakse direktiivi 2000/78 Ühendkuningriigi õigusesse ülevõtmise õiguspärasus ning selle vaidluse pooled on The Incorporated Trustees of the National Council on Ageing (Age Concern England) ja Secretary of State for Business, Enterprise and Regulatory Reform (äri, ettevõtluse ja õigusreformi eest vastutav minister).

3

Direktiivi 2000/78 põhjendus 14 sätestab:

„Käesolev direktiiv ei piira pensioniiga sätestavaid siseriiklikke õigusnorme.”

4

Direktiivi 2000/78 põhjendus 25 sätestab:

„Vanuselise diskrimineerimise keelamisel on oluline osa tööhõivesuunistes kehtestatud eesmärkide täitmisel ja tööjõu mitmekesisuse soodustamisel. Teatavatel asjaoludel võib vanusega seotud eriline kohtlemine siiski olla õigustatud ja seetõttu on vaja erisätteid, mis vastavalt olukorrale liikmesriikides võivad erineda. On oluline vahet teha erilisel kohtlemisel, mis on põhjendatud eelkõige tööhõivepoliitika ning tööturu ja kutseõppe õigustatud eesmärkidega, või diskrimineerimisega, mis tuleb keelata.”

5

Direktiivi 2000/78 artikli 1 kohaselt on direktiivi eesmärk „kehtestada üldine raamistik, et võidelda usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu töö saamisel ja kutsealale pääsemisel ning tagada liikmesriikides võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine.”

6

Direktiivi 2000/78 artikkel 2 „Diskrimineerimise mõiste” näeb ette:

„1.   Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab „võrdse kohtlemise põhimõte”, et ei esine otsest ega kaudset diskrimineerimist ühelgi artiklis 1 nimetatud põhjusel.

2.   Lõike 1 kohaldamisel:

[…]”

7

Direktiivi 2000/78 artikli 3 „Reguleerimisala” lõige 1 näeb ette:

„Ühendusele antud pädevuse piires kohaldatakse käesolevat direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on:

[…]

[…]”

8

Direktiivi 2000/78 artikli 6 „Vanuse alusel erineva kohtlemise õigustatus” lõige 1 sätestab:

„Olenemata artikli 2 lõikest 2 võivad liikmesriigid ette näha, et erinevat kohtlemist vanuse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui sellel on siseriikliku õigusega objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud, tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet hõlmav õigustatud eesmärk ning kui selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud.

Selline erinev kohtlemine võib muu hulgas seisneda järgmises:

9

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et enne 3. aprilli 2006 puudusid Ühendkuningriigis õigusnormid, mis oleksid vanuselist diskrimineerimist töö saamisel ja kutsealale pääsemisel keelanud. Tööandjad võisid töölt vabastada töötajaid, kes vastavalt olukorrale olid jõudnud asjaomase tööandja poolt ette nähtud tavalisse pensioniikka või saanud 65-aastaseks. 1996. aasta Employment Rights Act’is (tööalaste õiguste seadus, edaspidi „1996. aasta seadus”) nähti ette, et sellistel juhtudel ei ole töötajatel õigust koondamistasule.

10

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik võttis direktiivi 2000/78 üle 3. aprillil 2006, kehtestades määruse Employment Equality (Age) Regulations 2006 (2006. aasta määrus (vanuselise) võrdsuse kohta tööhõives), SI 1031/2006 (edaspidi „määrus”), mis jõustus 1. oktoobril 2006.

11

Määruse artiklis 3, mis on esitatud määruse 1. osas, on määratletud diskrimineerimise õigusvastaseks lugemise tingimused:

„1.   Käesoleva määruse tähenduses diskrimineerib üks isik (edaspidi „A”) teist isikut (edaspidi „B”), kui:

ning A ei saa tõendada, et selline kohtlemine või – vastavalt olukorrale – eeskiri, kriteerium või tava on proportsionaalne vahend õigustatud eesmärgi saavutamiseks.”

12

Määruse 2. ja 3. osas määratletakse tingimused, mil diskrimineerimine on määruse alusel õigusvastane.

13

Määruse artiklis 30 nähakse ette erand:

„1.   Käesolevat artiklit kohaldatakse töötajale 1996. aasta seaduse artikli 230 lõike 1 tähenduses, riigi teenistuses olevale töötajale, Ühendkuningriigi parlamendi Saadikutekoja asjaomasele liikmele ja Ühendkuningriigi parlamendi Lordidekoja asjaomasele liikmele.

2.   2. ja 3. osa sätted ei muuda õigusvastaseks sellise 65-aastase või vanema isiku töölt vabastamist, kelle suhtes kohaldatakse käesolevat määrust, kui töölt vabastamise põhjus on pensionile saatmine.

3.   Käesoleva määruse kohaldamisel määratakse see, kas töölt vabastamise põhjus on pensionile saatmine või mitte, kindlaks vastavalt 1996. aasta seaduse artiklitele 98ZA-98ZF.”

14

See, kas töölt vabastamise põhjus on pensionile saatmine, sõltub määruse lisas 8 näidatud kriteeriumide kohaldamisest. Nendeks kriteeriumideks on vanus – asjaolu, et töötaja on 65-aastane või vanem, või see, et töötaja vanus vastab tööandja sisse seatud „tavalisele pensionieale” – ning määruse lisas 6 sätestatud korra järgimine. Nende kriteeriumide põhjal tehakse määruse lisas 8 neljateistkümne tüüpolukorra osas kindlaks, kas töölt vabastamise põhjus on pensionile saatmine.

15

Lisas 6 on ette nähtud, et tööandja, kes kavatseb määruse artiklile 30 tuginemiseks väita, et töölt vabastamise põhjus on pensionile saatmine, peab töötajale kuus kuud kuni üks aasta varem ette teatama kavatsetava töölt vabastamise kuupäeva. Töötaja võib selle ajavahemiku jooksul esitada taotluse, et teda ei vabastataks töölt pensionile saatmise tõttu; tööandja peab seda taotlust kaaluma, kuid ta ei ole siiski kohustatud seda taotlust rahuldama.

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei nähta määruses ega üheski teises õigusaktis ette sellise erikaebuse esitamise võimalust, mille raames saaks tööandja otsuse õiguspärasust direktiivis 2000/78 nimetatud võrdse kohtlemise põhimõttega seoses kohtulikult kontrollida.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab ka seda, et määruse artikli 7 lõige 4 täiendab määruse artiklit 30 seeläbi, et võimaldab tööandjatel 65-aastaseid või vanemaid isikuid vanuseliselt diskrimineerida töölevõtmise käigus. Nimetatud artikkel 7 sätestab:

„1.   On õigusvastane, kui tööandja seoses töö andmisega oma Ühendkuningriigis asuvas tegevuskohas diskrimineerib isikut,

[…]

4.   Ilma et see piiraks lõike 5 kohaldamist, ei kohaldata lõike 1 punktide a ega c sätteid isiku suhtes:

5.   Lõiget 4 kohaldatakse üksnes sellise isiku suhtes, kelle suhtes kehtiks artikkel 30 (pensionilejäämist puudutav erand), kui tööandja ta tööle võtaks.

[…]

8.   Lõike 4 kohaldamisel tähendab „tavaline pensioniiga” 65-aastast või kõrgemat vanust, mis vastab 1996. aasta seaduse artikli 98ZH nõuetele.”

18

The National Council on Ageing (Age Concern England) (edaspidi „Age Concern England”) on heategevusorganisatsioon, mille eesmärk on edendada eakate inimeste heaolu. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevas hagis vaidlustab Age Concern England määruse artikli 3 lõike 1, artikli 7 lõike 4 ning artikli 30 õiguspärasuse põhjusel, et nendega ei ole direktiiv 2000/78 õigesti üle võetud. Ta väidab eelkõige seda, et kuna määruse artiklis 30 nähti mittediskrimineerimise põhimõttest ette erand, kui 65-aastase või vanema töötaja töölt vabastamise põhjuseks on pensionile saatmine, eirab määrus direktiivi 2000/78 artikli 6 lõiget 1 ning proportsionaalsuse põhimõtet.

19

Ühendkuningriigi ametiasutused on eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses omalt poolt väitnud, et vastavalt direktiivi 2000/78 põhjendusele 14, mille kohaselt direktiiv „ei piira pensioniiga sätestavaid siseriiklikke õigusnorme”, ei kuulu kõnealused määruse sätted direktiivi 2000/78 kohaldamisalasse. Teise võimalusena märgivad nad, et kõnealused sätted on selle direktiivi artikliga 6 kooskõlas.

20

Neil asjaoludel otsustas High Court of Justice (England and Wales), Queen’s Bench Division (Administrative Court) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„Seoses […] direktiiviga 2000/78 […]:

Riikliku pensioniea ja direktiivi kohaldamisala [kohta:]

Otsese vanuselise diskrimineerimise mõiste [kohta, eelkõige] õigustatuse [kohta:]

Otsese ja kaudse diskrimineerimise õigustatuse kriteeriumide [kohta:]

21

Kolme esimese küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada sisuliselt seda, kas põhikohtuasjas vaidluse esemeks olevad õigusnormid kuuluvad direktiivi 2000/78 kohaldamisalasse.

22

16. oktoobri 2007. aasta otsuse C-411/05: Palacios de la Villa (EKL 2007, lk I-8531) järel nõustuvad kõik Euroopa Kohtule kirjalikke märkusi esitanud huvitatud isikud sellega, et määrus kuulub direktiivi 2000/78 kohaldamisalasse.

23

Selles osas tuleb meenutada, et direktiiviga 2000/78 soovitakse luua üldine kord, mis tagaks kõigile isikutele töö saamisel ja kutsealale pääsemisel võrdse kohtlemise, pakkudes neile tõhusat kaitset diskrimineerimise vastu direktiivi artiklis 1 nimetatud alustel, sealhulgas vanuse alusel (vt eespool viidatud kohtuotsus Palacios de la Villa, punkt 42).

24

Direktiivi 2000/78 artikli 3 lõike 1 punktist c tuleneb täpsemalt, et seda direktiivi kohaldatakse ühendusele antud pädevuse raames „kõikide isikute suhtes […], kui kõne all on töö saamise ja töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine ja töötasu”.

25

On tõsi, et direktiivi 2000/78 põhjenduse 14 kohaselt ei piira see direktiiv pensioniiga sätestavaid siseriiklikke õigusnorme. Samas on selles põhjenduses vaid täpsustatud, et nimetatud direktiiv ei puuduta liikmesriikide pädevust määrata kindlaks pensioniiga, ning see ei piira sugugi direktiivi kohaldamist siseriiklikele meetmetele, millega sätestatakse töölepingu lõppemise tingimused juhuks, kui isik on jõudnud kindlaksmääratud pensioniikka (eespool viidatud kohtuotsus Palacios de la Villa, punkt 44).

26

Eelotsusetaotlusest nähtub, et määruse artikliga 30 lubatakse 65-aastase või vanema töötaja töölt vabastamist pensionile saatmise tõttu. Lisaks võib määruse artikli 7 lõike 4 alusel tööandja töölevõtmise käigus vanuseliselt diskrimineerida neid isikuid, kellele siis, kui nad oleksid tööl, saaks kohaldada määruse artiklit 30. Alla 65-aastaste töötajate osas tuleneb määruse artiklite 3 ja 30 koostoimest, et töölt vabastamine pensionile saatmise tõttu on diskrimineeriv, välja arvatud siis, kui tööandja tõendab, et see „on proportsionaalne vahend õigustatud eesmärgi saavutamiseks”.

27

Sellest järeldub, et niisugune määrus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei kehtesta automaatse pensionile saatmise kohustuslikku korda. Selles nähakse ette tingimused, mil tööandja võib vanuselise diskrimineerimise keelu põhimõttest erandeid teha ning vabastada töötaja töölt põhjusel, et viimane on jõudnud pensioniikka. Seetõttu võib niisugune määrus otseselt mõjutada pooltevahelise töösuhte kestust ning töötaja kutsealast tegevust laiemalt. Peale selle võetakse määruse artikli 7 lõikega 5 65-aastastelt või vanematelt töötajatelt, kes kuuluvad selle määruse artikli 30 kohaldamisalasse, igasugune kaitse töölevõtmise käigus aset leidva vanuselise diskrimineerimise eest, piirates niimoodi selle töötajategrupi edaspidist osalemist aktiivses tööelus.

28

Selliste siseriiklike õigusnormidega nähakse ette „töö saamise ja töö tingimus[te], kaasa arvatud töölt vabastamine ja töötasu” eeskirjad direktiivi 2000/78 artikli 3 lõike 1 punkti c tähenduses ning seega kuuluvad need selle direktiivi kohaldamisalasse.

29

Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka asjaolu, et niisugused siseriiklikud õigusnormid kehtestati pärast direktiivi vastuvõtmist, mida rõhutati eelotsusetaotluse esitanud kohtu teises küsimuses.

30

Neil asjaoludel tuleb esimesele kolmele küsimusele vastata, et direktiiv 2000/78 on selliste siseriiklike õigusnormide nagu põhikohtuasjas käsitletava määruse artikli 3, artikli 7 lõigete 4 ja 5 ning artikli 30 suhtes kohaldatav.

31

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib neljanda küsimusega teada sisuliselt seda, kas direktiivi 2000/78 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega nõutakse liikmesriikidelt, et nad määratleksid konkreetsed vanusega seotud erineva kohtlemise liigid, mis võivad mittediskrimineerimise põhimõtte alt välja jääda. Toimikust ilmneb, et selle küsimusega soovitakse teada, kas artikli 6 lõikega 1 on vastuolus selline säte nagu määruse artikkel 3, mille kohaselt vanusega seotud erinev kohtlemine ei ole diskrimineerimine, kui tõendatakse, et see on „proportsionaalne vahend õigustatud eesmärgi saavutamiseks”. Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus piiras oma küsimust kõnealuse direktiivi artikli 6 lõike 1 tõlgendamisega, siis ei ole Euroopa Kohtul vaja teha otsust direktiivi teiste sätete, eelkõige artikli 4 tõlgendamise kohta.

32

Kõigepealt tuleb meenutada, et vastavalt direktiivi 2000/78 artiklile 1 on direktiivi eesmärk võidelda töö saamisel ja kutsealale pääsemisel muu hulgas vanuse alusel diskrimineerimise vastu ning tagada liikmesriikides võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine.

33

Direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 1 kohaselt tähendab direktiivi kohaldamisel „võrdse kohtlemise põhimõte” seda, et ei esine otsest ega kaudset diskrimineerimist ühelgi artiklis 1 nimetatud põhjusel. Artikli 2 lõike 2 punktis a sätestatakse, et sama artikli lõike 1 kohaldamisel peetakse otseseks diskrimineerimiseks seda, kui ükskõik millisel direktiivi 2000/78 artiklis 1 nimetatud põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini kui teist inimest samalaadses olukorras.

34

Määruse artikkel 3 võimaldab tööandjal töölt vabastada alla 65-aastaseid töötajaid, kes ei kuulu määruse artikli 30 kohaldamisalasse, kui viimaste vanus vastab ettevõtja sisse seatud tavalisele pensionieale ning kui selline meede on „proportsionaalne vahend õigustatud eesmärgi saavutamiseks”. Sellise õigusnormiga koheldakse nimetatud pensioniikka jõudnud töötajaid ebasoodsamalt võrreldes sellega, kuidas koheldakse kõiki teisi töötavaid inimesi. Seega võib niisugune õigusnorm viia erineva kohtlemiseni otseselt vanuse alusel, mida käsitletakse direktiivi 2000/78 artikli 2 lõikes 1 ja lõike 2 punktis a.

35

Direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 esimesest lõigust tuleneb, et erinevat kohtlemist vanuse alusel ei peeta direktiivi artikliga 2 keelatud diskrimineerimiseks, „kui sellel on siseriikliku õigusega objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud, tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet hõlmav õigustatud eesmärk ning kui selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud”. Sama lõike teises lõigus tuuakse näiteid erinevast kohtlemisest, millel on esimeses lõigus nimetatud tunnused.

36

Age Concern England väidab, et kuna ühenduse seadusandja on toonud direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 teises lõigus ära objektiivsete ja mõistlike õigustuste loetelu, soovis ta panna liikmesriikidele kohustuse sätestada rakendusaktides loetelu erineva kohtlemise liikidest, mida võib pidada õigustatud eesmärgi saavutamisel põhjendatuks. Järelikult on direktiivi 2000/78 artikli 6 lõikega 1 vastuolus siseriiklikud õigusnormid, milles sätestatakse, et mis tahes erinev kohtlemine vanuse põhjal ei ole õigusvastane, kui saab tõendada, et see on proportsionaalne vahend õigustatud eesmärgi saavutamiseks.

37

Age Concern Englandi sõnul ei täpsustata määruses ühtki asjaolu, mis võiks erinevat kohtlemist kui võimalikku otsest vanuselist diskrimineerimist õigustada, ning määrus ei sisalda ühtki direktiivi 2000/78 põhjenduses 25 käsitletud erisätet.

38

Ühendkuningriigi valitsus vaidleb sellele tõlgendusele vastu ning väidab, et liikmesriigid ei ole kohustatud üles loetlema selliseid erineva kohtlemise liike, mis võivad kuuluda direktiivi 2000/78 artikli 6 lõikes 1 sätestatud erandi alla.

39

Itaalia valitsus kaitseb sisuliselt sama seisukohta, tuginedes seejuures liikmesriikidele direktiivide ülevõtmiseks võimaldatud tegutsemisruumile.

40

Euroopa Ühenduste Komisjon märgib, et vanuselise diskrimineerimise keelu põhimõte on ühenduse õiguse aluspõhimõte, tuginedes seejuures 22. novembri 2005. aasta otsusele kohtuasjas C-144/04: Mangold (EKL 2005, lk I-9981, punkt 75), Nice’is välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (EÜT C 364, lk 1; ELT C 303, , lk 1) artikli 21 lõikele 1 ning sellele, et iga erand nimetatud põhimõttest peab olema õigustatud sotsiaalpoliitikat puudutava avaliku huvi eesmärgiga. Komisjon tõlgendab direktiivi 2000/78 artikli 6 lõiget 1 selle direktiivi preambuli põhjendust 25 arvestades nii, et sellega on ette nähtud kõnealuse aluspõhimõtte erand, mille ulatus on piiratud ja mis on õigustatud teatavate sotsiaalpoliitiliste kaalutlustega asjaomases liikmesriigis. Seega tähendavad artikli 6 lõike 1 sätted komisjoni arvates seda, et on vaja sisse seada siseriiklik erimeede, mis kajastab teatavat asjaolude ja eesmärkide kogumit.

41

Selles osas tuleb meenutada, et EÜ artikli 249 kohaselt on direktiiv saavutatava tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele see on adresseeritud, kuid jätab vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele. Liikmesriigid on kohustatud direktiivi ülevõtmisel tagama selle täieliku mõju, omades samas ulatuslikku kaalutlusruumi meetodite valiku osas (vt eelkõige 9. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-216/05: komisjon vs. Iirimaa, EKL 2005, lk I-10787, punkt 26).

42

Direktiivi siseriiklikusse õigusesse ülevõtmiseks ei ole direktiivi sätete formaalne kordamine otseses eriseaduses alati vajalik. Euroopa Kohus on otsustanud, et sõltuvalt direktiivi sisust võib liikmesriik direktiivi rakendada üldpõhimõtete kaudu või üldises õiguslikus raamistikus, kui see võimaldab tegelikkuses tagada direktiivi täies ulatuses kohaldamise ja kui – juhul, kui direktiivi sätte eesmärk on eraõiguslikele isikutele teatud õiguste andmine – nendest üldpõhimõtetest või üldisest õiguslikust raamistikust tulenev õiguslik olukord on piisavalt täpne ja selge ning asjassepuutuvatel isikutel on võimalus täiel määral tutvuda oma õigustega ning vajaduse korral neile õigustele siseriiklikus kohtus tugineda (vt vastavalt 23. mai 1985. aasta otsus kohtuasjas 29/84: komisjon vs. Saksamaa, EKL 1984, lk 1661, punkt 23, ja . aasta otsus kohtuasjas 363/85: komisjon vs. Itaalia, EKL 1987, lk 1733, punkt 7).

43

Nende põhimõtete järgi ei saa direktiivi 2000/78 artikli 6 lõiget 1 tõlgendada nii, et liikmesriigid on selle alusel kohustatud oma rakendusaktides sätestama selliste erineva kohtlemise liikide konkreetse loetelu, mida võidakse põhjendada õigustatud eesmärgiga. Lisaks tuleneb kõnealuse sätte sõnastusest, et selles nimetatud õigustatud eesmärgid ning erineva kohtlemise liigid on esitatud üksnes näitlikult, mille kohta annab tunnistust ühenduse seadusandja kasutatud määrsõna „muu hulgas”.

44

Seetõttu ei saa direktiivi 2000/78 artikli 6 lõikest 1 järeldada, et kui siseriiklikes õigusnormides ei ole täpsustatud, milliseid eesmärke võib pidada selle sätte mõttes õigustatuks, oleks nende õigusnormide põhjendatus selle sätte alusel automaatselt välistatud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Palacios de la Villa, punkt 56).

45

Sellise täpsustuse puudumisel on siiski oluline, et teised meetme üldisest kontekstist tulenevad elemendid võimaldaksid tuvastada meetme aluseks olevat eesmärki selleks, et saaks kohtulikult kontrollida selle meetme õiguspärasust ning sobivust ja vajalikkust asjaomase eesmärgi saavutamiseks (eespool viidatud kohtuotsus Palacios de la Villa, punkt 57).

46

Direktiivi 2000/78 artikli 6 lõikest 1 tuleneb, et eesmärke võib selle sätte tähenduses pidada „õigustatuks” ning seega vanuselise diskrimineerimise keelu põhimõttest erandi tegemist põhjendavaks, kui need eesmärgid tulenevad sotsiaalpoliitikast, olles seotud näiteks tööhõivepoliitika, tööturu või kutseõppega. Üldiste huvide arvestamise poolest eristuvad õigustatud eesmärgid konkreetse tööandja olukorraga seotud põhjendustest, nagu kulude vähendamine või konkurentsivõime parandamine, ilma et oleks võimalik välistada, et siseriiklik õigusnorm on tööandjate suhtes õigustatud eesmärkide saavutamise osas teataval määral paindlik.

47

Siseriikliku kohtu ainupädevuses on hinnata talle lahendamiseks esitatud vaidluse asjaolusid ja tõlgendada kohaldatavat siseriiklikku õigust ning tema ülesanne on teha kindlaks, kas ja mis määral on säte, mis lubab tööandjatel töölt vabastada pensioniikka jõudnud töötajaid, direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 tähenduses „õigustatud” eesmärkidega põhjendatud.

48

Siiski võib Euroopa Kohus eelotsusetaotluse suhtes otsust tehes esitada vajaduse korral täpsustusi, mille eesmärk on suunata siseriiklikku kohut temapoolsel tõlgendusel (vt selle kohta eelkõige 23. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-238/05: Asnef-Equifax ja Administración del Estado, EKL 2005, lk I-11125, punkt 40 ja viidatud kohtupraktika).

49

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab välja selgitama, kas määruse artikli 3 eesmärgid on direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 tähenduses õigustatud ning aitavad saavutada sotsiaalpoliitika eesmärki, mis on seotud näiteks tööhõivepoliitika, tööturu või kutseõppega.

50

Samuti tuleb tal kõigi asjakohaste elementide põhjal ning sotsiaalpoliitilise õigustatud eesmärgi teiste vahenditega saavutamise võimalust arvestades välja selgitada, kas määruse artikkel 3 kui selle eesmärgi saavutamiseks mõeldud vahend on direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 tähenduses „asjakohane ja vajalik”.

51

Selles osas tuleb märkida, et liikmesriikidel on selliste vahendite valimisel, mis võivad täita nende sotsiaalpoliitilisi eesmärke, ulatuslik kaalutlusruum (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Mangold, punkt 63). Selline kaalutlusruum ei tohi aga vanuselise diskrimineerimise keelu põhimõtte rakendamist muuta sisutühjaks. Lihtsalt üldised väited, et teatav meede on osa tööhõive-, tööturu- või kutseõppepoliitikast, ei ole piisavad tõendamaks, et selle meetme eesmärk võib õigustada mainitud põhimõttest erandi tegemist, ning selliste väidete alusel ei ole võimalik mõistlikult järeldada, et valitud vahendid on selle eesmärgi saavutamiseks sobivad (vt analoogia alusel 9. veebruari 1999. aasta otsus kohtuasjas C-167/97: Seymour-Smith ja Perez, EKL 1997, lk I-623, punktid 75 ja 76).

52

Eeltoodut arvestades tuleb neljandale küsimusele vastata, et direktiivi 2000/78 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis samamoodi kui määruse artikkel 3 ei sisalda nende eesmärkide täpset loendit, millega võib põhjendada vanuselise diskrimineerimise keelu põhimõttest erandi tegemist. Siiski lubab artikli 6 lõige 1 sellest põhimõttest erandi tegemist üksnes meetmete suhtes, mida saab põhjendada sotsiaalpoliitika, näiteks tööhõive-, tööturu- ja kutseõppepoliitika õigustatud eesmärkidega. Siseriikliku kohtu ülesanne on teha selgeks, kas põhikohtuasjas vaidluse esemeks olev õigusnorm vastab sellisele õigustatud eesmärgile ning kas siseriiklik seadusandja võis sotsiaalpoliitikas liikmesriikidele kuuluvat kaalutlusruumi arvestades põhjendatult järeldada, et valitud meetmed on selle eesmärgi saavutamiseks asjakohased ja vajalikud.

53

Viienda eelotsuse küsimusega soovitakse teada, kas tingimused, millele direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 alusel vanuselise diskrimineerimise keelu põhimõttest tehtav võimalik erand peab vastama, erinevad oluliselt nendest tingimustest, mis kaudset diskrimineerimist puudutavas osas on esitatud selle direktiivi artikli 2 lõike 2 punktis b.

54

Age Concern England väidab, et direktiivi 2000/78 artikli 6 lõikes 1 esitatud põhjendatuse kriteeriumid on artikli 2 lõikes 2 ette nähtud kriteeriumidest rangemad. Artikli 6 lõike 1 kohaselt piirduvad lubatud erandid meetmetega, mis on oma olemuse poolest objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud. See ühenduse teiseses õiguses ainulaadne kahene tingimus tuleneb otseselt Euroopa Inimõiguste Kohtu 16. septembri 1996. aasta otsusest kohtuasjas Gaygusuz vs. Austria (Recueil des arrêts et décisions 1996-IV, lk 1141, punkt 42), mis käsitleb soolist või rassilist diskrimineerimist. Kuna vanuselise diskrimineerimise keelu põhimõte on eespool viidatud kohtuotsuse Mangold punkti 75 järgi ühenduse õiguse üldpõhimõte, tuleb põhjendust, mis esitatakse vanusel põhineva erineva kohtlemise kui võimaliku otsese diskrimineerimise kohta, Age Concern Englandi väitel kontrollida Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt soolise või rassilise diskrimineerimise osas kohaldatava kontrolliga samaväärse range kontrolliga.

55

Ühendkuningriigi valitsus leiab, et mõistete „mõistlikult” ja „objektiivselt” koos kasutamine direktiivi 2000/78 artikli 6 lõikes 1 ei oma tähtsust. On mõeldamatu, et õigustatud eesmärk, mille saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud, võib erinevat kohtlemist põhjendada, kuid see põhjendus ei ole mõistlik. Pealegi käsitletakse selles sättes mitte ainult otsese, vaid ka kaudse diskrimineerimise liike, mille kohta annavad tunnistust artikli 6 lõike 1 punkti b teises lõigus kehtestatud vanuse või töökogemusega seotud tööle pääsemise miinimumtingimused. Üldiselt võib nii ühenduse õigust kui ka 4. novembril 1950 Roomas allakirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni puudutavas osas diskrimineerimise asetleidmise eitamiseks tugineda objektiivsetele ja proportsionaalsetele põhjendustele. See, kui vanuselise otsese diskrimineerimise valdkonnas kohaldataks kaudse diskrimineerimisega võrreldes teistsugust kriteeriumi, tooks kaasa õigusliku ebakindluse, olgugi et vanuselise diskrimineerimise keelu suhtes kehtivad mitmed mööndused ja erandid, mis ei oma rassilise ja soolise diskrimineerimise osas samaväärseid vasteid.

56

Itaalia valitsus väidab, et direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 ja artikli 6 lõike 1 kohaldamisalad ei kattu. Viimati nimetatud säte, mille kohaldamise tingimuseks on „objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud, tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet hõlmav õigustatud eesmärk”, tähendab, et lubatud erandid vanuselise diskrimineerimise keelu põhimõttest on laiemad kui need, mida reguleerib direktiivi artikli 2 lõike 2 punkt b.

57

Komisjoni arvates ei tule pöörata erilist tähtsust asjaolule, et direktiivi 2000/78 artikli 2 lõikes 2 ei ole mainitud võimaliku diskrimineeriva meetme põhjendatuse mõistlikkust. Selle sätte ja direktiivi artikli 6 lõike 1 vaheline peamine erinevus seisneb küsimuses, kes peab esitama põhjenduse, millist laadi see põhjendus peab olema ja kuidas seda tuleb tõendada. Viimati nimetatud sätte osas tuleneb eespool nimetatud kohtuotsuse Palacios de la Villa punktist 57, et liikmesriigi meetme õigustatud eesmärki peab saama tuvastada kas otse selle sõnastuse või üldise konteksti, sealhulgas näiteks ametlike dokumentide põhjal. Seevastu keskendub direktiivi artikli 2 lõige 2 sellele, kas tööandja saab oma tegevust tööhõive valdkonnas põhjendada.

58

Tuleb märkida, et direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 punkti b ning artikli 6 lõike 1 vastavad kohaldamisalad ei kattu täpselt.

59

Artikkel 2 määratleb usutunnistusel või veendumustel, puudel, vanusel või seksuaalsel sättumusel põhineva diskrimineerimise mõiste seoses töö saamise ja kutsealale pääsemisega. Selle artikli lõikes 2 tehakse vahet ühelt poolt nendel alustel tehtava otsese diskrimineerimise ning teiselt poolt „kaudse” diskrimineerimise vahel, mis väliselt põhineb küll neutraalsel sättel, kriteeriumil või taval, kuid seab konkreetse usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu isikud teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda. Ainult võimalik kaudne diskrimineerimine, mis põhineb sättel, kriteeriumil või taval, võib direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 punkti b alusel diskrimineerimise määratluse alt välja jääda, seda juhul, kui alapunkti i kohaselt on „kõnealusel sättel, kriteeriumil või taval […] objektiivselt põhjendatav õigustatud eesmärk ja selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud”. Otsese diskrimineerimisena määratletava erineva kohtlemise suhtes ei näe direktiivi artikli 2 lõige 1 ette ühtki erandit.

60

Direktiivi 2000/78 artikkel 6 kehtestab konkreetselt vanusega seotud erineva kohtlemise erandkorra, mis tuleneb selle direktiiviga keelatud diskrimineerimise liikide seas vanuselisele diskrimineerimisele omistatud erisustest. Kõnealuse direktiivi põhjenduses 25 rõhutatakse, et on „oluline vahet teha erilisel kohtlemisel, mis on põhjendatud eelkõige tööhõivepoliitika ning tööturu ja kutseõppe õigustatud eesmärkidega, ja diskrimineerimisel, mis tuleb keelata”.

61

Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 35 märgitud, lubab direktiivi 2000/78 artikli 6 lõige 1 liikmesriikidel, olenemata artikli 2 lõikest 2, ette näha, et erinevat kohtlemist vanuse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui sellel on „siseriikliku õigusega objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud, tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet hõlmav õigustatud eesmärk ning kui selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud”. Artikli 6 lõike 1 teine lõik loetleb mitmeid erineva kohtlemise näiteid, mis on oma loomult sarnased sama sätte esimeses lõigus nimetatutega ning võivad põhimõtteliselt olla „objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud” õigustatud eesmärgi tõttu.

62

Direktiivi 2000/78 artikli 6 lõige 1 lubab aga liikmesriikidel kehtestada siseriiklikus õiguses sätteid, millega nähakse ette vanuseline erinev kohtlemine, mis kuulub direktiivi artikli 2 lõike 2 punktis a määratletud otsese diskrimineerimise alla. Eelkõige just seetõttu tuleb direktiivi artikli 6 lõiget 1 tõlgendada nii, et esimese lõigu põhjal tuleb artikli 6 lõiget 1 kohaldada kõnealuse direktiivi „artikli 2 lõikest 2 [olenemata]”. Kuna nimetatud võimalus on erand diskrimineerimise keelu põhimõttest, siis on selle kasutamine artikli 6 lõikes 1 ette nähtud tingimustega rangelt piiritletud.

63

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et põhikohtuasi puudutab nende siseriiklike sätete õiguspärasust, millega kehtestatakse pensioniikka jõudnud töötajate töölt vabastamise tingimused. Kuna nendes sätetes kehtestatud töölt vabastamise tingimused on pensioniikka jõudnud töötajate suhtes halvemad, siis kujutavad need endast direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 punkti a tähenduses otsese diskrimineerimise vormi.

64

Samas ei näi põhikohtuasja lahendamiseks vajalik tõlgendada direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 punkti b, mis reguleerib üksnes kaudset diskrimineerimist.

65

Mis puutub eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusse, kas direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 punktis b sätestatud kriteeriumide kohaldamine erineb direktiivi artikli 6 lõikes 1 sätestatud kriteeriumide kohaldamisest, siis tuleb rõhutada, et viimati nimetatud säte annab liikmesriikidele õiguse näha siseriiklikus õiguses ette, et teatavad vanuselise diskrimineerimise vormid ei kujuta selle direktiivi tähenduses endast diskrimineerimist, kui need on „objektiivselt ja mõistlikult” põhjendatud. Kuigi direktiivi artikli 2 lõike 2 punktis b ei ole sõna „mõistlikult” kasutatud, on ettekujutamatu, et õigustatud eesmärk, mille saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud, võib erinevat kohtlemist põhjendada, kuid see põhjendus ei ole mõistlik. Seega ei oma eritähendust asjaolu, et seda mõistet on kasutatud üksnes direktiivi artikli 6 lõikes 1. Samas tuleb rõhutada, et viimati nimetatud säte on adresseeritud liikmesriikidele ning paneb viimastele sotsiaalpoliitika valdkonnas kuuluvast ulatuslikust kaalutlusruumist hoolimata kohustuseks tõendada eesmärgi õigustatust range tõendatuse nõude täitmise abil.

66

Ilma et käesoleval juhul oleks vaja teha otsust selle kohta, kas kõnealune tõendatuse nõue on direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 punkti b raames kohaldatavast tõendatuse nõudest rangem, tuleb märkida, et kui säte, kriteerium või tava ei ole direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti b tähenduses objektiivse põhjendatuse tõttu direktiivi tähenduses „diskrimineerimine”, siis ei ole vaja kohaldada selle direktiivi artikli 6 lõiget 1, mis – nagu tuleneb käesoleva otsuse punktist 62 – võimaldab põhjendada teatavat erinevat kohtlemist, mis ilma viimati nimetatud sätteta kujutaks endast diskrimineerimist.

67

Eeltoodut arvestades tuleb viiendale küsimusele vastata, et direktiivi 2000/78 artikli 6 lõige 1 annab liikmesriikidele võimaluse näha siseriiklikus õiguses ette, et teatavad vanuselise diskrimineerimise vormid ei kujuta endast diskrimineerimist, kui need on eelkõige tööhõivepoliitika, tööturu või kutseõppe õigustatud eesmärgiga „objektiivselt ja mõistlikult” põhjendatud ning kui nende eesmärkide saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud. Nimetatud säte paneb liikmesriikidele kohustuse tõendada eesmärgi õigustatust range tõendatuse nõude täitmise abil. Asjaolule, et direktiivi artikli 6 lõikes 1 kasutatud sõna „mõistlikult” selle direktiivi artikli 2 lõike 2 punktis b ei esine, ei tule omistada erilist tähendust.

68

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: