—

Tillsynsmyndigheten i konkurser, esindaja: B. Andersson,

—

A. Holmqvist, esindaja: jurist A. Alfredson,

—

Rootsi valitsus, esindaja: A. Falk,

—

Kreeka valitsus, esindajad: K. Georgiadis ning E.-M. Mamouna ja S. Alexandriou,

—

Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato F. Arena,

—

Madalmaade valitsus, esindajad: C. Wissels ja Y. de Vries,

—

Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: C. Gibbs, keda abistas barrister D. Rhee,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: J. Enegren,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 20. oktoobri 1980. aasta direktiivi 80/987/EMÜ töötajate kaitset tööandja maksejõuetuse korral käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 283, lk 23; ELT eriväljaanne 05/01, lk 217), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu . aasta direktiiviga 2002/74/EÜ (EÜT L 270, lk 10; ELT eriväljaanne 05/04, lk 261; edaspidi „direktiiv 80/987”), artikli 8a tõlgendamist.

2

Taotlus esitati Svenska stateni – keda esindas Tillsynsmyndigheten i konkurser (pankrotimenetluste järelevalveasutus, edaspidi „garantiiasutus”) – ja A. Holmqvisti vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab viimati nimetatule pärast tööandja pankrotistumist Rootsi õigusnormides ette nähtud palgagarantii andmist.

3

Direktiivi 2002/74 põhjenduse 7 kohaselt:

„Töötajatele õiguskindluse tagamiseks mitmes liikmesriigis tegutsevate ettevõtete maksejõuetuse korral ning töötajate õiguste toetamiseks vastavalt Euroopa Kohtu pretsedendiõigusele tuleks kehtestada sätted, mis näevad sõnaselgelt ette neil juhtudel maksenõuete täitmise eest vastutava asutuse ja milles liikmesriikide pädevate asutuste koostöö eesmärgiks kehtestatakse töötajate rahuldamata nõuete kiire lahendamine. Lisaks on vaja tagada asjakohase korra õige rakendamine, sätestades liikmesriikide pädevate asutuse koostöö.”

4

Direktiivi 80/987 artikkel 8a sätestab:

„1.   Kui vähemalt kahes liikmesriigis tegutsev ettevõtja on maksejõuetu artikli 2 lõike 1 tähenduses, vastutab töötajate rahuldamata nõuete maksmise eest selle liikmesriigi asutus, kelle territooriumil nad töötavad või tavaliselt töötavad.

2.   Töötajate õiguste ulatuse määrab pädevat garantiiasutust reguleeriv õigus.

3.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et lõikes 1 nimetatud juhtudel võetakse tööandja maksejõuetuse määramisel käesoleva direktiivi tähenduses arvesse teises liikmesriigis taotletud artikli 2 lõikes 1 nimetatud maksejõuetusmenetlusega seoses tehtud otsuseid.”

5

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et direktiiv 80/987 võeti Rootsi õigusesse üle 4. juuni 1992. aasta palgagarantiiseadusega (1992:497) (Lönegarantilagen (1992:497)) (SFS 1992, nr 497; edaspidi „palgagarantiiseadus”).

6

Vastavalt palgagarantiiseaduse artiklile 1:

„Käesoleva seaduse alusel on riik kohustatud välja maksma töötajate saamata jäänud töötasud (töötasude maksmise riiklik garantii) tööandjate eest,

7

Sama seaduse artikkel 2a sätestab:

„Artikli 1 lõikes 3 nimetatud juhtudel kehtib garantii vaid siis, kui töötaja töötab või töötas tööandja jaoks peamiselt Rootsis.

Kui tööandja maksejõuetus tuvastati Rootsis, kuid töötaja töötab või töötas tööandja jaoks peamiselt muus [Euroopa Liidu] või [Euroopa Majanduspiirkonna] liikmesriigis, ei tehta garantii alusel väljamakseid.”

8

A. Holmqvist töötas Rootsi õiguse alusel asutatud aktsiaseltsis Jörgen Nilsson Åkeri och Spedition AB (edaspidi „Jörgen Nilsson Åkeri och Spedition”) autojuhina. Nimetatud äriühingul, kelle ainus tegevuskoht oli Tjörnarpis (Rootsi), ei olnud välisriigis ühtegi filiaali.

9

A. Holmqvisti töö seisnes kauba tarnimises Rootsist Itaaliasse ja vastupidi, läbides Saksamaad ja Austriat. Itaalias laadisid kauba maha Jörgen Nilsson Åkeri och Speditioni erinevate püsi- ja juhuklientide töötajad kättetoimetamiskohas olemasolevate vahenditega.

10

A. Holmqvist vedas kaupa ka Itaaliast Rootsi püsi- või juhuklientide arvel. Vastavad pealelaadimised viisid läbi töötajad kohapeal olemasolevate vahenditega. A. Holmqvist kontrollis toiminguid selleks, et peetaks kinni maanteeohutuse eeskirjadest, kuid pealelaadimise viisid läbi teised isikud.

11

Rootsis toimus kaupade peale- ja mahalaadimine sarnastel tingimustel.

12

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kuulutas 10. aprillil 2006 välja Jörgen Nilsson Åkeri och Speditioni pankroti.

13

27. juuni 2006. aasta otsusega otsustas pankrotihaldur vastavalt palgagarantiiseadusele A. Holmqvistile palga garantii alusel välja maksta.

14

Garantiiasutus palus eelotsusetaotluse esitanud kohtul sedastada, et A. Holmqvistil ei olnud nimetatud garantiile Jörgen Nilsson Åkeri och Speditioni suhtes algatatud kollektiivmenetluse raames õigust.

15

Nimetatud kohtus väitis garantiiasutus, et kuna Jörgen Nilsson Åkeri och Spedition tegutses muudes liikmesriikides kui Rootsi Kuningriik ning kuna A. Holmqvist täitis oma töökohustusi peamiselt neis muudes riikides, siis nimetatud garantii A. Holmqvisti suhtes ei kehtinud. Ta väidab, et direktiiv 80/987 ei nõua, et ettevõtjal oleks tegevuskoht või filiaal muus liikmesriigis selleks, et pidada teda seal tegutsevaks, ning et kõnesoleval juhul tegutsesid nii Jörgen Nilsson Åkeri och Spedition kui ka A. Holmqvist eelkõige Saksamaal, Austrias ja Itaalias. Järelikult ei saanud viimati nimetatule Rootsi õigusaktides ette nähtud rahuldamata nõuete väljamakseid teha.

16

A. Holmqvist väitis eelotsusetaotluse esitanud kohtus põhiliselt, et Jörgen Nilsson Åkeri och Spedition tegutses üksnes Rootsis ning lisaks, et isegi kui oletada, et see äriühing tegutses mitmes liikmesriigis, siis tuleb teda pidada tavaliselt Rootsis töötanuks. Ta tuletas kõigepealt meelde, et Jörgen Nilsson Åkeri och Speditioni juhiti ja hallati tema ainsas büroos, mis asub Tjörnarpis, samas kohas asusid ka äriühingu garaaž ja töökoda ning iga lähetus algas ja lõppes Rootsis. A. Holmqvist väitis seejärel, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt on tegevuskoha või majandustegevuse olemasolu kriteerium, mis võimaldab kindlaks teha riigi, kus töötaja peab palgagarantii kohaldamist taotlema (17. septembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-117/96: Mosbæk, EKL 1997, lk I-5017, ning . aasta otsus kohtuasjas C-198/98: Everson ja Barrass, EKL 1999, lk I-8903). Lõpuks väitis A. Holmqvist, et kuna direktiivi 80/987 artiklil 8a on vahetu õigusmõju, siis on tal õigus sellele garantiile Rootsis, sõltumata palgagarantiiseaduse sätetest.

17

Leides, et direktiivi 80/987 artikli 8a tõlgendamine on otsuse tegemiseks vajalik, otsustas Lunds tingsrätt menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

18

Selleks et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik vastus esimese ja teise küsimuse raames, mida tuleb analüüsida koos, tuleb kindlaks teha tingimused, millele vastamise korral tegutseb ettevõtja direktiivi 80/987 artikli 8a tähenduses mitmes liikmesriigis.

19

Vastavalt direktiivi 80/987 artiklile 8a, mis on toodud direktiivi jaos IIIa „Sätted riikidevaheliste olukordade kohta”, on ettevõtja sellises olukorras, kui ta tegutseb „vähemalt kahes liikmesriigis”, kuid ei see artikkel ega selle direktiivi muu säte ei määratle viimati nimetatud mõisteid.

20

Tuleb meenutada, et direktiivi 80/987 esialgne sõnastus ei sisaldanud sätet riikidevaheliste olukordade kohta; artikkel 8a viidi nimetatud direktiivi sisse direktiiviga 2002/74.

21

Vastavalt põhjendusele 7 võeti viimati nimetatud direktiiv vastu eelkõige „[t]öötajatele õiguskindluse tagamiseks mitmes liikmesriigis tegutsevate ettevõtete maksejõuetuse korral ning töötajate õiguste toetamiseks vastavalt Euroopa Kohtu pretsedendiõigusele […]”.

22

Esiteks tuleb märkida – nagu seda teeb Madalmaade valitsus –, et seda eesmärki saab täita vaid siis, kui mõistet „vähemalt kahes liikmesriigis tegutsev” tõlgendatakse laialt.

23

Nimelt on niisugune tõlgendus vajalik selleks, et hõlmates võimalikult suure arvu juhtumeid, mis kuuluvad riikidevaheliste töösuhete alla direktiivi 80/987 artikli 8a kohaldamisalas, tagada niisuguste tööliste õiguste minimaalne kaitse, kes on tööandja maksejõuetuse ohvrid ja kelle puhul esineb välismaine element.

24

Teiseks, nagu märgivad A. Holmqvist ning Itaalia ja Ühendkuningriigi valitsus, kinnitab põhjendus 7, et direktiivi 2002/74 vastuvõtmisele eelnev kohtupraktika pakub jätkuvalt asjakohaseid juhiseid direktiivi 80/987 teatavate sätete tõlgendamise kohta.

25

Siiski tuleb märkida, et arvestades eespool nimetatud eesmärki, mis seisneb eelkõige niisuguste töötajate õiguste kaitses, kes on kasutanud oma liikumisvabadust, ning nimetatud artikli 8a sõnastuse tekkelugu seadusandliku menetluse käigus, mille tulemusel võeti vastu direktiiv 2002/74, tuleb – nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktis 35 märkinud – selles artiklis toodud väljendi „vähemalt kahes liikmesriigis tegutsev” tõlgendamiseks kaugeneda kohtupraktikas kinnistunud mõistest „tegevuskoht”, mis tuleneb eespool viidatud kohtuotsustest Mosbæk ning Everson ja Barrass.

26

Mis puudutab seadusandlikku menetlust, siis tuleb märkida, et – nagu nähtub Euroopa Ühenduste Komisjoni kirjalikest märkustest – nimetatud institutsiooni direktiivi 80/987 esialgses muudatusettepanekus esines väljend „ettevõtja, kellel on tegevuskoht vähemalt kahes liikmesriigis” ja et selles ettepanekus oli „tegevuskoht” määratletud kui „tegevuskoht, kus toimub tööandja alaline majandustegevus, mis hõlmab tööjõudu ja materiaalseid vahendeid”. Esiteks tuleb aga meenutada, et kui Euroopa Liidu Nõukogu nimetatud ettepanekut läbi vaatas, soovitas komisjon asendada selle direktiivi artikli 8a sõna „tegevuskoht” sõnaga „tegutsev” ja et selle sõnastuse kasuks lõpuks ka otsustati, ning teiseks, et eespool nimetatud mõiste ei esine ka direktiivi 2002/74 lõplikus redaktsioonis. Nimetatud artikli 8a sõnastuse muudatus annab tunnistust ühenduse seadusandja tahtest laiendada selle artikli kohaldamisala ja mitte piirata seda ettevõtjatega, kellel on filiaal või tegevuskoht mitmes liikmesriigis.

27

Lisaks – nagu tuletab meelde Madalmaade valitsus – kui sõna „tegevus” tõlgendataks nii, et see nõuab ettevõtja tegutsemist filiaali või tegevuskoha kaudu, siis järelduks sellest, et töötaja, kes töötab muus liikmesriigis kui see, kus asub tema tööandja – eespool viidatud kohtuotsuse Mosbæk aluseks olev olukord – ei saaks direktiivi 80/987 artiklis 8a ette nähtud kaitsest kasu.

28

Seega tuleb tõdeda, et selleks, et pidada ühes liikmesriigis asutatud ettevõtjat ka muus liikmesriigis tegutsevaks, ei nõua direktiivi 80/987 artikkel 8a, et tal oleks viimati nimetatud riigis filiaal või püsiv tegevuskoht.

29

Kuigi see artikkel ei näe ette rangeid seotuse tingimusi, vaid osutab filiaali või püsiva tegevuskoha kaudu tegutsemisest nõrgemale seosele, ei saa siiski järgida Rootsi valitsuse arutluskäiku, mille kohaselt selleks, et pidada ettevõtjat muus liikmesriigis tegutsevaks, piisab, kui töötaja töötab tööandja jaoks ükskõik mis kujul muus liikmesriigis ja kui see töö lähtub tööandja vajadusest ja juhistest.

30

Nagu väidab Ühendkuningriigi valitsus, tuleb direktiivi 80/987 artiklis 8a esinevat mõistet „tegevus” tegelikult mõista kui viidet elementidele, mis osutavad teatavale püsivusele liikmesriigi territooriumil. Nagu märgib Madalmaade valitsus, väljendub püsivus nimetatud territooriumil töötaja või töötajate kestvas töölevõtus.

31

Komisjon leiab, et konkreetse infrastruktuuri olemasolu muus liikmesriigis kui see, kus on ettevõtja asukoht, on hädavajalik selleks, et pidada ettevõtjat selles liikmesriigis püsiva majandustegevusega tegelevaks, kuid ta on seisukohal, et selleks piisab tavalise büroo olemasolust.

32

Arvestades piiriülese töö võimalikke erinevaid vorme ja võttes arvesse töötingimuste osas toimunud hiliseid muudatusi ja telekommunikatsioonisektori edusamme, ei saa siiski väita, et ettevõtjal peab ilmtingimata olema konkreetne infrastruktuur selleks, et kindlustada püsiv majandustegevus muus liikmesriigis kui riik, kus on tema asukoht. Nimelt on töösuhte erinevaid aspekte, eriti töötajale juhiste andmist ja tööandjale töötaja poolt aruannete edastamist kui ka palgaülekandeid nüüd võimalik teostada sidevahendi abil.

33

Ettevõtja võib niisiis tööle võtta suure hulga töötajaid muus liikmesriigis kui see, kus on tema asukoht, ja seal läbi viia ulatuslikku majandustegevust, ilma et tal oleks selle muu liikmesriigi territooriumil konkreetne infrastruktuur või büroo.

34

Selleks et pidada ühes liikmesriigis asutatud ettevõtjat muus liikmesriigis tegutsevaks, peab tal siiski olema viimati nimetatud riigis püsiv majandustegevus, mida iseloomustab niisuguse tööjõu olemasolu, mis võimaldab tal seal tegutseda.

35

Liikmesriigis asutatud transpordiettevõtja puhul ei saa pelk asjaolu, et selle ettevõtja poolt selles riigis tööle võetud töötaja tarnib kaupa nimetatud riigi ja muu liikmesriigi vahel, läbides muid liikmesriike, võimaldada teha järeldust, et käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis nimetatud kriteerium on täidetud, ning see ei ole seega piisav, et vastavalt direktiivi 80/987 artiklile 8a pidada nimetatud ettevõtjat tegutsevaks mujal kui liikmesriigis, kus ta on asutatud.

36

Arvestades kõiki eelnevaid kaalutlusi, tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et direktiivi 80/987 artiklit 8a tuleb tõlgendada nii, et selleks, et ühes liikmesriigis asutatud ettevõtjat saaks pidada muus liikmesriigis tegutsevaks, ei ole vaja, et ettevõtjal oleks selles muus liikmesriigis filiaal või püsiv tegevuskoht. Siiski on vaja, et sel ettevõtjal oleks viimati nimetatud liikmesriigis püsiv majandustegevus, mida iseloomustab niisuguse tööjõu olemasolu, mis võimaldab tal seal tegutseda. Ühes liikmesriigis asutatud transpordiettevõtja puhul ei võimalda pelk asjaolu, et tema poolt nimetatud riigis tööle võetud töötaja tarnib kaupa selle viimase riigi ja teise liikmesriigi vahel, järeldada, et nimetatud ettevõtjal on muus liikmesriigis püsiv majandustegevus.

37

Võttes arvesse esimesele ja teisele küsimusele antud vastust, ei ole kolmandale ja neljandale küsimusele vaja vastata.

38

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Nõukogu 20. oktoobri 1980. aasta direktiivi 80/987/EMÜ töötajate kaitset tööandja maksejõuetuse korral käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu . aasta direktiiviga 2002/74/EMÜ) artiklit 8a tuleb tõlgendada nii, et selleks, et ühes liikmesriigis asutatud ettevõtjat saaks pidada muus liikmesriigis tegutsevaks, ei ole vaja, et ettevõtjal oleks selles muus liikmesriigis filiaal või püsiv tegevuskoht. Siiski on vaja, et sel ettevõtjal oleks viimases riigis püsiv majandustegevus, mida iseloomustab niisuguse tööjõu olemasolu, mis võimaldab tal seal tegutseda. Ühes liikmesriigis asutatud transpordiettevõtja puhul ei saa pelk asjaolu, et tema poolt nimetatud riigis tööle võetud töötaja tarnib kaupa selle viimase riigi ja teise liikmesriigi vahel, võimaldada teha järeldust, et nimetatud ettevõtjal on muus liikmesriigis püsiv majandustegevus.