Kohtuasi C-227/07

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Poola Vabariik

„Liikmesriigi kohustuste rikkumine — Elektrooniline side — Võrgud ja teenused — Direktiiv 2002/19/EÜ (juurdepääsu käsitlev direktiiv) — Artikli 4 lõige 1 ja artikli 5 lõike 1 esimene lõik — Ebaõige ülevõtmine”

Kohtujurist D. Ruiz-Jarabo Colomeri ettepanek, esitatud 10. juunil 2008   I ‐ 8406

Euroopa Kohtu otsus (teine koda), 13. november 2008   I ‐ 8424

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Õigusaktide ühtlustamine – Elektroonilised sidevõrgud ja -teenused – Juurdepääs võrkudele ja nendega seotud vahenditele ning vastastikune sidumine – Direktiiv 2002/19 – Operaatorite kohustus pidada omavahelisi vastastikust sidumist käsitlevaid läbirääkimisi

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/19, artikli 4 lõige 1, artikli 8 lõige 2 ja artikli 12 lõike 1 punkt b)

2. Õigusaktide ühtlustamine – Elektroonilised sidevõrgud ja -teenused – Juurdepääs võrkudele ja nendega seotud vahenditele ning vastastikune sidumine – Direktiiv 2002/19 – Riigi reguleeriva asutuse volitused soodustada piisavat juurdepääsu ja vastastikust sidumist ning vajaduse korral see tagada

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/19, artikli 5 lõike 1 esimene lõik)

1.  Kuna liikmesriik on kehtestanud sidevõrkude avalik-õiguslikele operaatoritele telekommunikatsioonivõrgu juurdepääsulepingute läbirääkimise üldise kohustuse, siis ei võta liikmesriik õigesti üle direktiivi 2002/19 (elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta) artikli 4 lõiget 1, mis puudutab kohustust pidada omavahelisi vastastikust sidumist käsitlevaid läbirääkimisi, ja rikub seega sellest direktiivist tulenevaid kohustusi.

   Nimelt võimaldab kõnealuse direktiivi artikli 4 lõike 1 teine lause operaatoritel pakkuda juurdepääsu ja vastastikust sidumist teistele ettevõtjatele tingimustel, mis on kooskõlas riigi reguleeriva asutuse kehtestatud kohustustega. Nende hulgas on kohustused, mille see asutus võib selle direktiivi artikli 8 lõike 2 alusel pärast turuanalüüsi kehtestada operaatorile, keda konkreetsel turul peetakse märkimisväärset turujõudu omavaks. Selles osas tuleneb nimetatud direktiivi artikli 8 ja artikli 12 lõike 1 punkti b koosmõjust, et kohustuse pidada heauskselt lepinguläbirääkimisi ettevõtjatega võib riigi reguleeriv asutus pärast turu analüüsimist kehtestada märkimisväärset turujõudu omavatele operaatoritele. Kuid siseriiklikud õigusnormid ei põhine sellisel kordade duaalsusel sõltuvalt ettevõtjate turujõust, vaid ajendab kõiki operaatoreid võrdselt kohtlema, võimaldamata riigi reguleerival asutusel enne sekkumist või telekommunikatsioonivõrgule juurdepääsu taotleva ettevõtja taotluse läbivaatamise käigus arvesse võtta konkreetset olukorda. Nimelt on siseriiklikes õigusnormides ettenähtud juurdepääsulepingute heas usus läbirääkimise pidamise kohustuse tulemuseks see, et niisugune kohustus kehtestatakse ilma tegeliku konkurentsi tugevust turul eelnevalt hindamata. Siseriiklikud õigusnormid ei võimalda ka seda kohustust tühistada või muuta juhul, kui sellel turul konkurents intensiivistub.

   Lisaks peab riigi reguleeriva asutuse sekkumine vastavalt nimetatud direktiivi põhjendusele 19 samal ajal konkurentsi suurendamisega tasakaalustama infrastruktuuri omaniku õigused kasutada oma infrastruktuuri enda huvides ja teiste teenuseosutajate õigused kasutada konkureerivate teenuste pakkumiseks olulisi vahendeid.

   Pealegi on direktiivi 2002/19 artikli 12 lõike 2 kohaselt riigi reguleeriva asutuse sekkumine piiratud vajadusega võtta arvesse selles sättes loetletud tegureid, mille hulka kuulub vajadus kaitsta konkurentsi pika aja jooksul ja analüüsida kohustuste proportsionaalsust, mida see asutus kavatseb kehtestada seoses juurdepääsuga konkreetsetele võrguelementidele ja nende kasutamisega direktiivi 2002/21 (elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta) artiklis 8 määratletud eesmärkide suhtes. Kuna siseriiklikud õigusnormid ei ole aga ette näinud juurdepääsulepingute läbirääkimise kohustuse kehtestamisele eelnevat riigi reguleeriva asutuse sekkumist, siis ei võimalda kõnealused õigusnormid kuidagi olukorda hinnata vastavalt nimetatud artikli 12 lõikes 2 loetletud teguritele.

   (vt punktid 37–44 ja 49 resolutsiooni punkt 1)

2.  Direktiivi 2002/19 (elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta) artikli 5 lõike 1 esimene lõik, mis puudutab riigi reguleeriva asutuse volitusi soodustada piisavat juurdepääsu ja vastastikust sidumist ning teenuste koostalitlusvõimet ja vajaduse korral see tagada, piirdub sellega, et näeb ette riigi reguleeriva asutuse üldise volituse, et saavutada direktiivi 2002/21 (elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta) artikli 8 eesmärgid.

   (vt punkt 65)