1

D. Gordon palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 7. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas T-175/04: Gordon vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), milles nimetatud kohus esiteks otsustas, et puudub vajadus otsustada apellandi esitatud tühistamishagi üle Euroopa Ühenduste Komisjoni 11. detsembri 2003. aasta otsuse (edaspidi „vaidlusalune otsus”) peale, millega jäeti menetluse algatamise huvi puudumise tõttu rahuldamata tema kaebus 28. aprilli 2003. aasta otsuse peale kinnitada tema kohta ajavahemiku 1. juuli 2001 kuni 31. detsember 2002 kohta koostatud karjääriarengu aruanne, ning teiseks jättis vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata nõude apellandile väidetavalt tekitatud kahju hüvitamiseks.

2

Vaidlusaluste asjaolude esinemise ajal kehtinud Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade redaktsiooni (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 43 kohaselt koostatakse iga ametniku, välja arvatud palgaastmete A 1 ja A 2 ametnike, pädevuse, tulemuslikkuse ja tööalase käitumise kohta korrapäraselt, kuid vähemalt üks kord kahe aasta jooksul iga institutsiooni poolt vastavalt personalieeskirjade artiklile 110 aruanne.

3

Euroopa Ühenduste Komisjon võttis 26. aprillil 2002 vastu otsuse personalieeskirjade artikli 43 üldiste rakendussätete kohta (edaspidi „üldised rakendussätted”) ja otsuse personalieeskirjade artikli 45 üldiste rakendussätete kohta. Sellega kehtestati uus aruandluskord. Eelnimetatud üldiste sätete artikli 4 lõikes 1 sätestatud üleminekureeglist tuleneb, et uue korra kohaselt koostatud esimene hindamisaruanne hõlmab ajavahemikku 1. juuli 2001 kuni 31. detsember 2002.

4

Personalieeskirjade artikli 45 üldiste rakendussätete artikli 5 lõike 3 alusel edutatakse ametnikku põhimõtteliselt siis, kui ühe või mitme aruandega kokku kogutud ühelt poolt karjääriarengu aruande hindele vastavate teenetepunktide ja teiselt poolt kõnealuste üldiste sätete artiklite 6, 7 ja 9 kohaselt antud eelispunktide summa ületab „edutamiskünnise”.

5

Ametnike hindamiskord, karjääriarengu aruande koostamine ja selle vaidlustamine on reguleeritud põhiliselt üldiste rakendussätete artiklites 7 ja 8.

6

Kõnealuste sätete artikli 7 lõige 2 sätestab, et „hindamisperioodi lõpus toimuval ametlikul kohtumisel töötajaga analüüsib hindaja tulemuslikkust, töötaja ülesnäidatud pädevust ja tööalast käitumist; hindaja arutab töötajaga tema koolitusvajaduste ja edasise karjääriarengu üle […]. Iga-aastase ametliku vestluse läbiviimine on üks hindaja peamine juhtimisülesanne”.

7

Eelnimetatud sätete artikli 7 lõikes 5 on ette nähtud, et „kui töötaja ei ole aruande sisuga rahul, annab ta sellest kohe hindajale teada ja märgib kommentaaride jaoks ettenähtud lahtrisse oma soovi kinnitajaga vestelda ja põhjendab oma taotlust. Aruande kinnitaja korraldab viie tööpäeva jooksul asjaomase isikuga kokkuleppele jõudmiseks vestluse, mille tulemusena ta kas muudab aruannet või kinnitab selle, ning saadab seejärel uuesti asjaomasele isikule. Nõustumise korral allkirjastab/parafeerib ta aruande viie tööpäeva jooksul ning edastab hindajale, kes viivitama selle allkirjastab/parafeerib […]”.

8

Sama artikli 7 lõige 6 täpsustab, et „[k]ui töötaja ei ole kinnitaja otsusega rahul, võib ta paluda kinnitajal anda asi viie tööpäeva jooksul arutamiseks artiklis 8 sätestatud ühisele hindamiskomiteele”.

9

Üldiste rakendussätete artikli 8 lõikes 5 on sätestatud, et „[k]uigi ühine hindamiskomitee ei asenda hindajaid asjaomase isiku töö hindamises, kontrollib ta, kas karjääriarengu aruanne on koostatud õiglaselt, objektiivselt ja tavapäraste hindamisreeglite kohaselt. Ta kontrollib samuti, kas menetlust on õigesti järgitud (eelkõige vestluste, tähtaegade jms osas). Selleks viib ta läbi vajalikud konsultatsioonid”.

10

Kõnealuste sätete artikli 8 lõikes 7 on märgitud, et „[h]indamiskomitee arvamus, mis tehakse teatavaks töötajale, hindajale ja kinnitajale, saadetakse apellatsiooni korras hindajale. Kolme tööpäeva jooksul viimane kas kinnitab aruande või muudab seda ning saadab selle siis asjaomasele isikule. Kui apellatsiooni korras hindaja kaldub ühise hindamiskomitee arvamuses esitatud soovitustest kõrvale, peab ta oma otsust põhjendama. Ühisele hindamiskomiteele saadetakse aruande koopia. Sellega loetakse aruanne lõplikuks”.

11

Personalieeskirjade artikkel 53 on sõnastatud järgmiselt:

„Ametnik, kelle suhtes tuleb töövõimetuskomitee arvates kohaldada artikli 78 sätteid, läheb pensionile automaatselt selle kuu viimasel päeval, mil ametisse nimetav asutus või ametiisik [edaspidi „ametisse nimetav asutus”] tunnistab, et töötaja on püsivalt võimetu oma kohuseid täitma.”

12

Personalieeskirjade artikkel 78 sätestab:

„Ametnikul on VIII lisa artiklites 13–16 ettenähtud korras õigus invaliidsuspensionile püsiva täieliku töövõimetuse korral, mille tõttu ametnikul ei ole võimalik täita oma karjäärivahemiku ametikohale vastavaid kohustusi.

[…]”

13

Personalieeskirjade VIII lisas on sätestatud pensioniskeem. Nimetatud lisa 3. peatüki „Invaliidsuspension” artiklid 13-16 on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 13

Kui artikli 1 lõike 1 sätetest ei tulene teisiti, on alla 65aastasel ametnikul, kelle töövõimetuskomitee on pensioniõiguste omandamise ajal tunnistanud püsivalt ja täielikult töövõimetuks ja kes seetõttu ei saa täita oma ametikohustusi oma karjäärivahemikule vastaval ametikohal ning kes peab seetõttu lõpetama teenistuse ühendustes, õigus sellise töövõimetuse püsimise ajal saada personalieeskirjade artiklis 78 sätestatud invaliidsuspensioni. Invaliidsuspensioni ei maksta üheaegselt vanaduspensioniga.

Artikkel 14

Õigus saada invaliidsuspensioni jõustub selle kalendrikuu esimesel päeval, mis järgneb ametniku pensionilejäämisele vastavalt personalieeskirjade artiklile 53.

Kui endise ametniku puhul ei ole pensioni maksmise tingimused enam täidetud, tuleb ta ennistada tööle esimesele tema karjäärivahemikule vastavale ja tema kategoorias või teenistusüksuses vabanevale ametikohale, tingimusel et ta vastab kõnealusel ametikohal töötamise nõuetele. Kui ametnik loobub talle pakutud ametikohast, säilib tal õigus ennistamisele järgmisele tema karjäärivahemikule vastavale ja tema kategoorias või teenistusüksuses vabanevale ametikohale samadel tingimustel; kui ametnik loobub ka teisest pakutud ametikohast, võib paluda tal teenistusest lahkuda; sellisel juhul kohaldatakse VIII lisa artikli 16 sätteid.

Kui invaliidsuspensioni saav endine ametnik sureb, lõpeb õigus saada pensioni selle kalendrikuu lõpus, mille jooksul ta suri.

Artikkel 15

Kui invaliidsuspensioni saav endine ametnik on alla 60 aasta vanune, võib institutsioon kohustada teda korrapäraselt läbima tervisekontrolli, veendumaks et ta vastab endiselt pensioni maksmise nõuetele.

Artikkel 16

Kui invaliidsuspensioni saanud endine ametnik võetakse uuesti tema institutsiooni või ühenduste muu institutsiooni teenistusse, arvestatakse tema vanaduspensioni arvutamisel invaliidsuspensioni saamise aega, ilma et ta peaks sissemakseid tagantjärele maksma.”

14

Asjas tähtsust omavad asjaolud on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 7–12 kirjeldatud järgmiselt:

15

Esimese Astme Kohtu kantseleisse 7. mail 2004 saabunud hagiavaldusega esitas apellant hagi vaidlusaluse otsuse tühistamiseks ja nõude kahju hüvitamiseks.

16

Komisjon esitas 1. märtsil 2005 taotluse jätta apellandi tühistamishagi kohta viimase pensionile saatmisest tulenevalt kohtuotsus tegemata, väites, et püsiva täieliku töövõimetuse tõttu pensionile saadetud ametnikul ei ole enam huvi teda puudutava karjääriarengu aruande vastu menetlust algatada, kuna kohtupraktikast tulenevalt on karjääriarengu aruande ainus eesmärk olla aluseks tulevikus karjääri puudutavate otsuste tegemisel. Ta vaidlustas ka kahju hüvitamise nõude vastuvõetavuse. Esimese Astme Kohtu 10. juuni 2005. aasta määrusega liideti asjas kohtuotsuse tegemata jätmise nõue põhikohtuasjaga ja kohtukulude küsimus jäeti edaspidiseks lahendamiseks.

17

Esimese Astme Kohus tegi vaidlustatud kohtuotsuses otsuse vaidlusaluse otsuse peale esitatud tühistamishagi ja apellandi kahju hüvitamise nõude kohta ning viimasena apellandi taotletud menetlust korraldavate meetmete kohta.

18

Esimese Astme Kohus otsustas, et vaidlusaluse otsuse peale esitatud tühistamishagi üle ei ole vaja otsustada vaidlustatud kohtuotsuse punktides 27–39 toodud järgmistel põhjustel:

19

Esimese Astme Kohus jättis kahju hüvitamise nõude põhjendamatuse tõttu rahuldamata vaidlustatud kohtuotsuse punktides 42-45 toodud järgmistel põhjustel:

20

Esimese Astme Kohus leidis, et apellandi nõue, et komisjon esitaks mitmesuguseid dokumente, nagu ühise hindamiskomitee koosolekute protokolli, kaks kõige soodsamat ja kaks kõige ebasoodsamat karjääriarengu aruannet, mis tema osakonna ametnike kohta ajavahemikul 1. juuli 2001 kuni 31. detsember 2002 on koostatud, ning tõlkeosakondade ametlikke kvantitatiivseid norme sisaldava dokumendi kõnealuse ajavahemiku kohta, ei ole vaidluse lahendamiseks asjassepuutuv ja tuleb seega rahuldamata jätta.

21

Apellant palub Euroopa Kohtul:

22

Komisjon palub apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta ja mõista kõik kohtukulud välja apellandilt.

23

Apellant esitab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks neli väidet. Kolm esimest väidet toetavad apellatsioonkaebust osas, milles see on esitatud tühistamishagi kohta tehtud Esimese Astme Kohtu otsuse peale, ja neljas väide osas, milles see on esitatud kahju hüvitamise nõude kohta tehtud Esimese Astme Kohtu otsuse peale.

24

Apellant väidab, et Esimese Astme Kohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuses õigusnorme, tuvastades esiteks, et hinnataval ametnikul on karjääriarengu aruande suhtes huvi vaid juhul, kui tal seisab veel karjäär ees, teiseks, et püsiva täieliku töövõimetuse tõttu pensionile saatmine on samaväärne teenistuse lõppemisega, ja kolmandaks, et õigus tõhusale kohtulikule kaitsele ei anna kutsehaiguse korral õigust vaidlusaluse otsuse peale hagi esitada.

25

Apellant väidab esiteks, et Esimese Astme Kohus rikkusi õigusnormi, jättes karjääriarengu aruande tegeliku funktsiooni arvesse võtmata.

26

Apellant selgitab, et kohtupraktika, millele Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 28 tuginenud, ei ole enam asjakohane, kuna see käsitleb endist hindamissüsteemi, mis kehtis enne 2003. aastat ja mille kohaselt oli hindamisaruandel edutamisel vaid täiendav roll. Kehtivas hindamissüsteemis eksisteerib aritmeetiline seos edutamise või vallandamisega ning oluliselt suurem otsustusruum karjääriarengu kiirendamisel või aeglustamisel. Apellandi arvates ei ole kohane pidada dokumenti asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud dokumendiks, kui sellel on märkimisväärne objektiivne mõju. Ametniku rolli hindamisprotsessis ei saa administratsiooni rolliga võrreldes teisejärguliseks muuta.

27

Apellant väidab teiseks, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, andes töövõimetuse tagajärgedele vale hinnangu. Esimese Astme Kohus tõlgendas töövõimetust kui lõplikku seisundit. Personalieeskirjade VIII lisa artikli 14 sõnastustest nähtub selgelt, et töövõimetus on pöörduv seisund, mida näitab ka praktika, mille kohaselt vaadatakse tavaliselt töövõimetuse juhtumid komisjoni meditsiinitalituses iga kahe aasta tagant uuesti läbi.

28

Apellant rõhutab veel, et ehkki 15. veebruaril 2005 tehtud otsus, mille kohaselt ta töövõimetuse tõttu pensionile saadeti, kehtis kaks aastat, pikendas komisjoni meditsiinitalitus 2007. aastal seda otsust vaid ühe aasta võrra, mis tõendab, et teenistusse ennistamine ei ole pelgalt hüpoteetiline, ning seega on tal olemasolev ja tegelik huvi vaidlusaluse otsuse tühistamiseks.

29

Apellant väidab kolmandaks, et Esimese Astme Kohus ei võtnud arvesse tõhusa kohtuliku kaitse üldpõhimõtte tagajärgi.

30

Apellant selgitab, et arstid ei välistanud käesolevas asjas võimalust, et tema töövõimetus on tööst tingitud. Töövõimetuskomitee otsustas siiski ära oodata pädevate organite arvamuse, mille all ta mõtles Esimese Astme Kohtu arvamust, ning teha seejärel antud küsimuses otsus. Kuna Esimese Astme Kohus ei lahendanud kohtuasja sisuliselt, tähendab see seda, et olukorra lahendamine on nii apellandi, komisjoni meditsiinitalituse kui ka töövõimetuskomitee jaoks takistatud.

31

Otsus selle kohta, kas töövõimetus on tööst tingitud, määrab kindlaks tingimused, mille kohaselt apellant võidakse töökohale ennistada, või vastupidisel juhul tema invaliidsuspensioni suuruse. Apellant leiab, et neil asjaoludel ei saa väita, et tema huvi menetluse algatamiseks on üksnes hüpoteetiline ja et antud küsimus tuleb lahendada ainult tööle ennistamise korral.

32

Apellant väidab, et kuna õigus tõhusale kohtulikule kaitsele on põhiõigus, ei tohi asjassepuutuvaid õigusnorme ja õiguslikke asjaolusid tõlgendada ja kohaldada kitsendavalt.

33

Esimese väitega seoses vaidlustab komisjon apellandi argumendi, mille kohaselt on Esimese Astme Kohtu põhjendused vaidlustatud kohtuotsuse punktis 28 asjakohatud, sest ta viitab enne 2003. aastat kohaldatud hindamissüsteemile, mitte praegu kehtivale süsteemile.

34

Komisjon märgib esmalt, et kõnesolev karjääriarengu aruanne puudutab 2003. aastale eelnevat perioodi, s.o 2001. aasta 1. juuli ja 2002. aasta 31. detsembri vahele jäävat perioodi. Ta eeldab seega, et apellant peab tegelikult silmas hindamissüsteemi, mis kehtestati alates 2001. aasta juulist.

35

Komisjon väidab, et ametnike hindamine ja edutamine on alati omavahel seotud olnud. Nii on see ka praegu, kuivõrd 2004. aastal vastu võetud uute personalieeskirjade asjakohased sätted jäid peatükki „Aruanded, kõrgemale ametijärgule tõusmine ja ametialane edutamine” alles. Komisjoni meelest oleks hindamisaruanne kasutu, kui ametnike hindamine ja edutamine ei oleks omavahel seotud. Ta leiab, et apellant ei ole oma seisukoha põhjendamiseks esitanud ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti ega tuginenud mõnele väidetavalt olulisele muudatusele eeskirjades ega viidanud ühelegi kohtupraktikast tulenevale uuele seisukohale.

36

Seoses teise väitega, mis käsitleb töövõimetuse tõttu pensionile saatmise otsuse tagajärgi, märgib komisjon, et apellant tugineb vaid personalieeskirjade VIII lisa artiklile 14, mainimata kordagi personalieeskirjade artikleid 53 ja 78. Vaidlustatud kohtuotsusest tulenevalt ei saa eespool osutatud artiklit 14 lugeda eraldiseisvalt. Personalieeskirjades tehakse selget vahet ühelt poolt ajutise töövõimetuse (artikkel 59) ja teiselt poolt püsiva töövõimetuse (artikkel 53) vahel. Kui ajutine töövõimetus annab õiguse haiguspuhkusele, siis püsiva töövõimetusega kaasneb asjaomase ametniku pensionile saatmine.

37

Komisjon leiab, et asjaolu, et meditsiinitalitus pikendas oma otsust apellandi töövõimetuse kohta mitte kahe, vaid ühe aasta võrra, ei oma töövõimetuse ulatuse osas tähtsust. Arstlike kontrollide vahelist ajavahemikku ei saa küll pidada kriteeriumiks, mille alusel otsustada, kas ametniku töövõimetus on ajutine või püsiv. Kuna töövõimetust reguleerib personalieeskirjade artikkel 78, tuleb seda artiklit pidada asjakohaseks. Pealegi, olenemata personalieeskirjade VIII lisa artiklist 14, tuleb töövõimetust pidada püsivaks nii kaua, kui see kestab.

38

Seoses kolmanda väitega, mis käsitleb õiguse rikkumist tõhusale kohtulikule kaitsele, väidab komisjon, et see põhineb vääral eeldusel. Vastupidi apellandi väidetule ei pea Esimese Astme Kohus võtma seisukohta apellandi suhtes tuvastatud töövõimetuse põhjuse kohta. Komisjon väidab, et tegemist on meditsiiniküsimusega, mis kuulub mõne meditsiiniüksuse, nagu ametisse nimetava asutuse arsti või arstliku komisjoni pädevusse vastavalt personalieeskirjade artikli 73 rakenduseeskirjade artiklile 19 jj. Sellest järeldub, et kui töövõimetuskomitee peatas otsuse tegemise asjaomase töövõimetuse põhjuse kohta, et ära oodata „pädevate organite” arvamus, viitas kõnealune komitee meditsiiniüksuste arvamusele, mitte aga vaidlustatud kohtuotsusele.

39

Komisjon lisab, et apellandil on alati olnud võimalus algatada personalieeskirjade artikli 73 alusel menetlus, et teha kindlaks, kas asjaomane töövõimetus on tööst tingitud. Seega ei ole teda selles osas kohtulikust kaitsest ilma jäetud.

40

Lisaks väidab komisjon, et Esimese Astme Kohus ei ole apellanti kohtuliku kaitseta jätnud ka kõnealust karjääriarengu aruannet puudutavas osas, kuna ta ei välista täielikult võimalust, et apellandil võib olla huvi seda hiljem vaidlustada juhul, kui ta teenistusse ennistatakse.

41

Esmalt tuleb rõhutada, et nii nagu kõikidel institutsioonidel, on ka komisjonil erikohustus tagada oma teenistujate hindamise, kõrgemale ametijärgule tõusmise ja edutamise läbipaistvus, mille järgimist kindlustab personalieeskirjade artiklites 43 ja 46 sätestatud ametlik menetlus.

42

Sellest tulenevalt on karjääriarengu aruanne institutsiooni teenistusse võetud töötajate hindamisel oluline dokument, kuna sellega on võimalik anda hinnang ametniku pädevusele, tulemuslikkusele ja käitumisele, nagu on sätestatud personalieeskirjade artiklis 43. Sellesisuline aruanne koostatakse vähemalt üks kord kahe aasta jooksul iga institutsiooni poolt vastavalt personalieeskirjade artiklis 110 ettenähtud tingimustel.

43

Nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktis 49 märkinud, on hindamisaruanne lisaks ametniku vahetu ülemuse poolt antud hinnang sellele, kuidas hinnatav ametnik on talle usaldatud ülesandeid täitnud ja milline on olnud tema tööalane käitumine asjaomasel perioodil.

44

Esiteks tuleb märkida, et sõltumata karjääriarengu aruande kasulikkusest tulevikus, on see kirjalikuks ametlikuks tõendiks ametniku tehtud töö kvaliteedi kohta. Selline hinnang ei kirjelda pelgalt täidetud ülesandeid asjaomasel perioodil, vaid sisaldab ka hinnatava isiku ametialases tegevuses ülesnäidatud inimlike omaduste hinnangut.

45

Seega on igal ametnikul õigus sellele, et tema tööle antaks kinnitus õigesti ja õiglaselt koostatud aruande alusel. Järelikult tuleb vastavalt õigusele tõhusale kohtulikule kaitsele tunnustada igal juhul ametniku õigust vaidlustada teda puudutav karjääriarengu aruanne selle sisu tõttu või seetõttu, et aruanne ei ole koostatud personalieeskirjades sätestatud eeskirjade kohaselt.

46

Teiseks, kuigi on tõsi, et ametnik, kelle töövõimetuskomitee on püsivalt ja täielikult töövõimetuks tunnistanud, saadetakse personalieeskirjade artiklite 53 ja 78 alusel pensionile, on sellise ametniku olukord erinev selle ametniku olukorrast, kes on jõudnud pensioniikka, ametist lahkunud või teenistusest vabastatud, kuna tegemist on pöörduva olukorraga.

47

Ametnik, kellel on tuvastatud selline töövõimetus, võib personalieeskirjade VIII lisa artiklit 16 arvestades ühel päeval ühenduse institutsioonis teenistust jätkata. Sellega seoses tuleb personalieeskirjade artikli 53 üldsätet lugeda koostoimes personalieeskirjade VIII lisa artiklite 13-15 erisätetega. Töövõimetuks tunnistatud ametniku töötamine üksnes peatatakse, kuna tema olukorra edasine areng institutsioonis sõltub tingimuste püsivusest, mis õigustavad tema töövõimetust, mida saab regulaarselt kontrollida.

48

Käesoleval juhul leiti, et apellandi puhul ei ole lõplikult täidetud kõik tingimused, mis on vajalikud, et saata ta püsiva täieliku töövõimetuse tõttu automaatselt pensionile vastavalt personalieeskirjade VIII lisa artiklile 13. Seda kinnitab asjaolu, et apellandi töövõimetusseisundit läbivaatav komisjoni meditsiinitalitus pikendas 31. jaanuaril 2007 apellandi töövõimetuks tunnistamise otsust üksnes ühe, mitte kahe aasta võrra, nagu 1. veebruaril 2005 tehtud töövõimetuskomitee esimeses otsuses. Eelnev tõendab, et tööle ennistamise võimalus ei ole pelgalt hüpoteetiline, vaid üsna reaalne.

49

Kuna püsivalt ja täielikult töövõimetuks tunnistatud ametnikku võidakse institutsiooni teenistusse ennistada, on tal teenistuses oleva ametnikuga võrdne õigus sellele, et tema karjääriarengu aruanne koostataks õiglaselt, objektiivselt ja nõuetekohaste hindamisalaste õigusnormide alusel.

50

Tööle ennistamise korral on karjääriarengu aruandest kasu ametniku karjääriarengule oma teenistusüksuses või ühenduse institutsioonides. Aruanne on niisugune konkreetne ametlik tõend tema pädevuse ja töökogemuse kohta institutsioonis, millele ta saab toetuda. Lisaks võimaldab see ülemustel võrrelda võimalikul edutamisel või üleviimisel kandidaatide teeneid.

51

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et personalieeskirjade artiklite 53 ja 78 kohaselt püsivalt täielikult töövõimetul ametnikul säilib huvi karjääriarengu aruannet vaidlustada.

52

Kuna D. Gordoni püsivalt ja täielikult töövõimetuks tunnistamise otsusest ei saa järeldada, et tema ühenduse institutsioonide teenistusse ennistamine ei oleks ühel päeval võimalik, ei saa välistada, et ta võib pärast institutsioonide teenistusse ennistamist asjaomasele karjääriarengu aruandele tugineda.

53

Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et kaks esimest väidet on põhjendatud. Seepärast tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, milles leitakse, et vaidlusaluse otsuse tühistamisnõude üle ei ole vaja otsustada, ning puudub vajadus käsitleda kolmandat väidet, millega ei kaasneks suuremas ulatuses otsuse tühistamist.

54

Apellant väidab, et Esimese Astme Kohus tunnistas vääralt tema kahju hüvitamise nõude vastuvõetamatuks põhjusel, et kahju olemus ja ulatus olid täpsustamata. Ta märgib, et vaidlustatud kohtuotsuses endas viidatud Esimese Astme Kohtu praktika kohaselt ei ole erilistel asjaoludel tingimata vaja hagiavalduses täpsustada kahju täpset ulatust ja väljendada nõutavat hüvitissummat arvuliselt.

55

Apellant toob veel esile, et ta ei ole kunagi oodanud ega taotlenud otsust kahju kohta ilma tühistamishagi kohta tehtud otsuseta. Ta täpsustab, et ta jättis Esimese Astme Kohtule esitatud repliigis selgelt endale õiguse algatada menetlus tekitatud kahju hüvitamiseks, võttes arvesse Esimese Astme Kohtu langetatavat otsust.

56

Apellant leiab, et eriliste asjaolude ja olukorra keerulisuse tõttu tuleb kahju üle otsustada alles pärast seda, kui Euroopa Kohus on tühistamishagi kohta otsuse teinud.

57

Ta väidab siiski samas, et kui Euroopa Kohus leiab, et teda on tõepoolest ebaõiglaselt hinnatud ja ta on kannatanud tõsise ebaõigluse all ning et seeläbi on tema karjäärile reaalselt korvamatut kahju tekitatud, ei ole üleliigne nõuda hüvitiseks 1,5 miljoni euro suurust summat.

58

Komisjon omalt poolt väidab, et võimalus vabaneda kohustusest täpsustada hagiavalduses tekitatud kahju täpset ulatust on erand. Vaidlustatud kohtuotsuse punkti 44 kohaselt leidis Esimese Astme Kohus, et apellandi kaasuse kohta see erand ei kehti. Komisjon leiab, et apellant ei ole Esimese Astme Kohtus esile toonud, et tema kaasuse puhul esineks ühtegi asjaolu, mis võimaldab tal üldreeglit mitte kohaldada. Liiati ei ole apellant apellatsioonkaebuses märkinud, kuidas on Esimese Astme Kohus seda üldreeglit kohaldades eksinud. Komisjon järeldab sellest, et seega tõstatab tema argument uue vastuvõetamatuse vastuväite, kuna apellandi seisukohta toetavad argumendid puuduvad.

59

Lisaks vaidlustab komisjon apellandi argumendi, mille kohaselt ei oleks Esimese Astme Kohus pidanud kahju hüvitamise küsimust lahendama, kuna apellant oli teada andnud, et ta kavatseb väidetavalt tekitatud kahju eest hüvitise nõudmiseks hiljem eraldi menetluse algatada. Esimese kohtuastme menetlustoimik seda väidet ei kinnita.

60

Tuleb märkida, et Esimese Astme Kohus jättis kahju hüvitamise nõuded vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata esiteks põhjusel, et apellant nõudis ainult sellise kahju hüvitamist, mis tekitati tema karjäärile, tervisele ja heaolule, esitamata arvuliselt väljendatud nõuet ja märkimata piisavalt täpselt andmeid, mis võimaldavad kõnesoleva kahju ulatust kindlaks määrata, ning teiseks moraalse kahjuga seoses põhjusel, et peale selle, et kahju ei olnud üldse hinnatud, ei võimaldanud apellant Esimese Astme Kohtul hinnata kahju ulatust ega iseloomu.

61

Siinkohal piisab tõdemusest, et selgitamaks välja, kas apellant on tema poolt nõutud hüvitissummat piisavalt põhjendanud, tuleb hinnata asjaolusid, mis ei kuulu aga Euroopa Kohtu pädevusse, kuna viimase ülesanne on vaid kontrollida, kas vaidlustatud kohtuotsuses on õigusnorme järgitud (vt selle kohta 15. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C-209/94 P: Buralux jt vs. nõukogu, EKL 1996, lk I-615, punkt 21).

62

Peale selle, nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktis 78 märkinud, on 1,5 miljoni euro suuruse summa nõudmine hüvitiseks juhul, kui Euroopa Kohus vaatab kohtuasja sisuliselt läbi, Euroopa Kohtu kodukorra artikli 113 tähenduses uus nõue, mis tuleb tunnistada vastuvõetamatuks.

63

Järelikult tuleb apellandi apellatsioonkaebus jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata osas, milles ta vaidlustab kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise Esimese Astme Kohtu poolt.

64

Vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teisele lausele võib Euroopa Kohus juhul, kui ta tühistab Esimese Astme Kohtu otsuse, teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab. Käesoleval juhul on see tühistamishagi osas nii.

65

Apellant nõuab esiteks, et tühistataks vaidlusalune otsus, millega jäeti rahuldamata tema kaebus 28. aprilli 2003. aasta otsuse peale, millega kinnitati apellandi kohta ajavahemikul 1. juuli 2001 kuni 31. detsember 2002 koostatud karjääriarengu aruanne.

66

Ta esitab selle hagi põhjenduseks kolm väidet, millest esimene puudutab oluliste menetlusnormide ja kaitseõiguste rikkumist.

67

Siinjuures väidab apellant, et asutusesiseses kaebemenetluses asjaomase karjääriarengu aruande vastu on toime pandud mitmeid rikkumisi. Ta väidab nimelt, et selle menetluse teist etappi, mis seisneb karjääriarengu aruande vormiliste ja sisuliste tingimuste kontrollimises ühise hindamiskomitee poolt, ei ole nõuetekohaselt läbi viidud.

68

Nii piirdus nimetatud komitee poolne läbivaatamine menetlusliku aspektiga, ilma et see oleks puudutanud asja sisu. Kuna ametlikku vestlust karjääriarengu aruande hindajaga ei toimunud, soovitas eelnimetatud komitee selle vestluse läbi viia. Apellandi toimikut ei saadetud pärast toimunud vestlust samale komiteele tagasi, et viimane saaks samuti avaldada seisukoha selle kohta, kas karjääriarengu aruanne on koostatud õiglaselt, objektiivselt ja kooskõlas tavapäraste hindamisnormidega, nagu on sätestatud üldiste rakendussätete artikli 8 lõikes 5.

69

Apellant on seisukohal, et selle puuduse tõttu on asutusesisest kaebemenetlust tõsiselt rikutud. Tegelikult on ühine hindamiskomitee oma koosseisu tõttu ainus kaebusi käsitlev organ, mille raames oleksid võinud temaga samu tööülesandeid täitvad personali liikmed talle antud hinnangut uurida. Peale selle on kõnealuse komitee arvamusel suur väärtus, kuivõrd apellatsiooni korras hindaja on juhul, kui ta keeldub selle arvamuse järgimisest, kohustatud oma otsust põhjendama.

70

Komisjon väidab, et apellant ei saa kasutada argumendina asjaolu, et ühine hindamiskomitee piirdus täheldamisega, et ametlikku vestlust karjääriarengu aruande kinnitajaga ei toimunud, sest apellant jättis ise ühisele hindamiskomiteele teatamata, et see vestlus oli toimunud 25. märtsil 2003.

71

Toimikust lähtuvalt ei ole ühine hindamiskomitee asjaomase karjääriarengu aruande sisu suhtes seisukohta võtnud, kuigi tal on kohustus seda teha, kui talle kaebus esitatakse, nagu juhtus käesolevas asjas. Kõnealune komitee täheldas 11. aprillil 2003 apellatsiooni korras hindajale saadetud arvamuses vaid seda, et ametlikku vestlust ei ole toimunud, mis on üldiste rakendussätete artikliga 7 vastuolus.

72

Seega ei saanud apellatsiooni korras hindaja oma 28. aprilli 2003. aasta otsuses asutusesisese kaebuse kohta seisukohta avaldada, kuivõrd ühine hindamiskomitee ei olnud ise kõnealuse karjääriarengu aruande sisu kohta oma arvamust andnud ja seega ei olnud see lõplik.

73

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 96 rõhutab, käsitas apellatsiooni korras hindaja, avaldades sellist seisukohta oma 28. aprilli 2003. aasta otsuses, apellandi õigust esitada ühisele hindamiskomiteele kaebus puhtalt formaalsusena. Kõnealuse komitee poole kaebusega pöördumise korral on asjaomase karjääriarengu aruande sisu läbivaatamine oluline menetlusnõue, sest ühelt poolt on ühine hindamiskomitee ainus hindamismenetluses osalev üksus, kuhu kuuluvad töötajate esindajad, ja teiselt poolt peab apellatsiooni korras hindaja tema arvamust arvesse võtma.

74

Seetõttu näib, et kuna ühine hindamiskomitee ei ole vastavalt üldiste rakendussätete artiklile 8 asjaomase karjääriarengu aruande sisu suhtes seisukohta võtnud, on see karjääriarengu aruande koostamise menetluse oluline rikkumine, mis kahjustab apellandi õigusi.

75

Seega tuleb vaidlusalune otsus tühistada, ilma et oleks vaja otsustada muude väidete üle, mis on tühistamishagi põhjendamiseks esitatud.

76

Kodukorra artikkel 122 sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab kohus kohtukulude jaotuse.

77

Vastavalt sama kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna D. Gordon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb mõlema astme kohtukulud mõista välja komisjonilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: