Kohtuasi C-121/07

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Prantsuse Vabariik

„Liikmesriigi kohustuste rikkumine — Direktiiv 2001/18/EÜ — GMO-de tahtlik keskkonda ja turule viimine — Liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastav Euroopa Kohtu otsus — Täitmata jätmine — EÜ artikkel 228 — Kohtuotsuse täitmine menetluse ajal — Rahalised sanktsioonid”

Kohtujurist J. Mazáki ettepanek, esitatud 5. juunil 2008   I ‐ 9163

Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 9. detsember 2008   I ‐ 9192

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastav Euroopa Kohtu otsus – Täitmise tähtaeg

   (EÜ artikkel 228)

2. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastav Euroopa Kohtu otsus – Kohtuotsuse täitmise kohustuse rikkumine – Rahalised sanktsioonid – Eesmärk

   (EÜ artikli 228 lõige 2)

3. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastav Euroopa Kohtu otsus – Kohtuotsuse täitmise kohustuse rikkumine – Rahalised sanktsioonid – Põhisumma määramine

   (EÜ artikli 228 lõige 2)

1.  Kuigi EÜ artikkel 228 ei täpsusta tähtaega, mille jooksul tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastav kohtuotsus täita, tuleb ühenduse õiguse kohese ja ühetaolise kohaldamise huvides kohustuste täitmist alustada otsekohe ning see tuleb võimalikult kiiresti lõpule viia.

   (vt punkt 21)

2.  EÜ artikli 228 lõikes 2 ette nähtud menetluse eesmärk on motiveerida rikkumise toime pannud liikmesriiki rikkumise tuvastanud kohtuotsust täitma ja tagada selle kaudu tõhus ühenduse õiguse rakendamine. Selles sättes ette nähtud meetmed – põhisumma ja trahv – taotlevad sama eesmärki.

   Euroopa Kohus peab tema menetluses olevas igas kohtuasjas käesoleva juhu asjaoludest ning vajalikkusest veenvuse ja hoiatavuse määrast lähtudes kindlaks määrama asjakohased rahalised karistused, et tagada algselt rikkumise tuvastanud kohtuotsuse võimalikult kiire täitmine ja ära hoida analoogiliste ühenduse õiguse rikkumiste kordumine.

   Kui trahvi määramine sobib eriti motiveerimaks liikmesriiki võimalikult kiiresti lõpetama rikkumist, mis sellise meetme puudumisel võib püsima jääda, siis põhisumma määramine tugineb rohkem selle tagajärje hindamisele, mida asjaomase liikmesriigi kohustuste täitmata jätmine era- ja avalikele huvidele avaldab, eelkõige juhul, kui rikkumine on pärast algselt seda tuvastanud kohtuotsust juba pikka aega kestnud.

   Kuigi trahvi, millel on kestva rikkumise suhtes põhiliselt sunniiseloom, saab põhimõtteliselt määrata ainult selles osas, milles rikkumise algselt tuvastanud kohtuotsust ei täideta, ei ole aga samas kuskil ette nähtud, et sama käib ka põhisumma määramise kohta.

   (vt punktid 27 ja 56–59)

3.  Põhisumma võimalik määramine ei ole automaatne, vaid igal asjaomasel juhul tuleb seda teha lähtudes asjakohastest teguritest, mis põhinevad nii tuvastatud rikkumise tunnustel kui ka EÜ artikli 228 alusel algatatud menetlusega seotud liikmesriigi suhtumisel.

   Kuigi niisugused suunised nagu need, mis sisalduvad komisjoni avaldatud teatistes põhisumma määramise kohta, võivad tõepoolest soodustada läbipaistvuse tagamist ning komisjoni tegevuse etteaimatavust ja õiguskindlust, ei ole need sellest hoolimata Euroopa Kohtule EÜ artikli 228 lõikes 2 antud pädevuse teostamisel siduvad.

   Muu hulgas ei kujuta asjaolu, et Euroopa Kohus ei ole praeguse hetkeni põhisummat määranud olukorras, kus enne EÜ artikli 228 alusel algatatud menetluse lõppu on algne kohtuotsus täies ulatuses täidetud, endast teises kohtuasjas põhisumma määramise takistust, kui see on vajalik käesoleva asja tunnuseid ning vajaliku veenvuse ja hoiatavuse määra arvestades.

   Kui Euroopa Kohus otsustab põhisumma määrata, siis peab ta oma kaalutlusõigust kasutades määrama selle kindlaks nii, et ühelt poolt vastab see asjaoludele ning teiselt poolt on tuvastatud rikkumise ja asjaomase liikmesriigi maksevõimega proportsionaalne.

   Sellise otsuse jaoks on asjakohasteks teguriteks sellised asjaolud nagu rikkumise kestus ajast, mil rikkumise tuvastanud kohtuotsus tehti, ning asjaomased avalikud ja erahuvid.

   Kui Euroopa Kohtu otsuse täitmata jätmine võib kahjustada keskkonda ning ohustada inimese tervist, mille kaitsmine on keskkonna alal isegi ühenduse poliitika eesmärk, nagu nähtub EÜ artiklist 174, on sellise rikkumise puhul tegemist eriti raske rikkumisega. Sama kehtib põhimõtteliselt siis, kui kaupade vaba liikumist takistatakse ühenduse õigust rikkudes, hoolimata selles osas rikkumise tuvastanud Euroopa Kohtu otsusest.

   Liikmesriigi rikkuva käitumise kordumine ühenduse tegevuse konkreetses sektoris võib viidata sellele, et tulevikus analoogiliste ühenduse õiguse rikkumiste kordumise tõhusaks ärahoidmiseks on vaja võtta selline hoiatav meede nagu põhisumma määramine.

   (vt punktid 60–64, 69, 77, 78 ja 80)