1.

Läänemerd ümbritsevad pea igast küljest Euroopa Ühenduse liikmesriigid. Läänemere seisund näitab seega eriti selgelt, kas keskkonda reguleerivad ühenduse õigusnormid suudavad ära hoida merekeskkonna hävimise ja kõrvaldada kahjustused.

2.

Käesolevad liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlused puudutavad Läänemere ühte olulisemat probleemi, nimelt eutrofeerumist, st vee liigset rikastumist toitainetega. Läänemere vesi sisaldab liiga palju lämmastikku ja fosforit, kuna ümbritsevatelt maismaamassiividelt juhitakse nimetatud toitaineid Läänemerre liiga suures koguses. See toob kaasa eeskätt veetaimede liigse kasvu. Surres võtavad need taimed veest hapnikku. Lisaks sellele võivad hakata vohama tsüanobakterid (sinivetikad), mis tekitavad mürkaineid.

3.

Käesolevas asjas on küsimus lämmastikus, mida juhitakse Läänemerre asulareoveega. Selle puhastamist reguleerib nõukogu 21. mai 1991. aasta direktiiv 91/271/EMÜ asulareovee puhastamise kohta ( 2 ), mida on muudetud komisjoni . aasta direktiiviga 98/15/EÜ ( 3 ), (edaspidi „direktiiv 91/271”).

4.

Kõnealusele direktiivile tuginedes nõuab komisjon Soomelt ja Rootsilt, et nende riikide kõikide teatavasse suurusjärku jäävate reoveepuhastite puhul vähendataks puhastitest väljuva vee lämmastikusisaldust.

5.

Nimetatud liikmesriigid väidavad komisjonile sisuliselt vastu, et Läänemere asjaomastes piirkondades, eeskätt Põhjalahes valitsevate tingimuste tõttu ei ole lämmastikusisalduse vähendamine eutrofeerumise ärahoidmiseks alati vajalik.

6.

Rootsi ja Soome puhul on direktiiv 91/271 ilma piiranguteta kohaldatav alates liitumisest 1. jaanuaril 1995.

7.

Määravad sätted tulenevad direktiivi 91/271 artikli 5 lõigetest 1, 2, 3 ja 5, mis käsitlevad tundlike alade kindlaksmääramist ja reovee asjaomast puhastamist:

„1.   Lõike 2 kohaldamisel määravad liikmesriigid 31. detsembriks 1993 vastavalt II lisas sätestatud kriteeriumidele kindlaks tundlikud alad.

2.   Liikmesriigid tagavad 31. detsembriks 1998 kõikide linnastute puhul inimekvivalendiga ( 4 )10000, et kogumissüsteemidesse sisenev asulareovesi läbib enne selle tundlikele aladele juhtimist põhjalikuma puhastuse, kui on kirjeldatud artiklis 4.

3.   Lõikes 2 kirjeldatud asulareoveepuhastitest väljuv vesi peab vastama I lisa punkti B asjakohastele nõuetele. Neid nõudeid võidakse muuta artiklis 18 sätestatud korras.

4.   […]

5.   Tundlike alade valgaladel asuvatest asulareoveepuhastitest väljuva vee suhtes, mis põhjustab osaliselt nende alade reostumist, kohaldatakse lõikeid 2, 3 ja 4.

6.   […]”

8.

Seoses põhjalikuma puhastusega artikli 5 lõike 2 tähenduses sätestab I lisa punkti B lõige 3:

9.

Tabelis 2 on esitatud üldfosfori ja üldlämmastiku kontsentratsioon tundlikele aladele juhitavas asulareovees. Tabeli pealkiri on sõnastatud järgmiselt:

„Nõuded heitveele, mis juhitakse asulareoveepuhastitest tundlikele aladele, mis vastavad II lisa punkti A alapunkti a kriteeriumidele ja kus esineb eutrofeerumist. Olenevalt kohapealsest olukorrast võib kohaldada üksnes üht või mõlemat parameetrit. Kehtivad kontsentratsiooni või vähendusprotsendi kohta esitatud väärtused.”

10.

Selle tabeli teise rea kohaselt peab lämmastikusisalduse vähendamisega saavutatav üldlämmastiku kontsentratsioon olema kas maksimaalselt 15 mg/l P linnastute puhul, mille inimekvivalent jääb 10000 ja 100000 vahele, ja suuremate linnastute puhul 10 mg/l P, või siis peab lämmastikusisalduse väikseim vähendusprotsent olema 70–80%.

11.

II lisa punkti A alapunkt a sätestab tundlike alade kindlaksmääramise kriteeriumid:

„A. Tundlikud alad

Veekogu tuleb määrata tundlikuks alaks, kui ta kuulub ühte järgmistest rühmadest:

12.

Artikli 2 punktid 11–13 määratlevad eutrofeerumise, suudmeala ja rannikuvete mõisted järgmiselt:

13.

Euroopa Ühendus on mõnede liikmesriikide ja Vene Föderatsiooni kõrval kirjutanud alla Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioonile ( 5 ) (edaspidi „Läänemere konventsioon”).

14.

Konventsiooni artikkel 3 sätestab mõned põhimõtted ja kohustused, eeskätt üldkohustuse kaitsta ja puhastada Läänemerd, ning määratleb ettevaatusprintsiibi:

„1.   Konventsiooni osapooled võtavad igaüks eraldi või ühiselt tarvitusele kõik seadusandlikud, administratiivsed või muud reostuse ennetamiseks ja vältimiseks vajalikud meetmed, et saavutada Läänemere ökoloogilist taastumist ja selle ökoloogilise tasakaalu säilimist.

2.   Konventsiooni osapooled rakendavad ettevaatuspõhimõtet, st võtavad tarvitusele ennetavaid meetmeid, kui on põhjust eeldada, et otseselt või kaudselt merekeskkonda viidud aine või energia võib ohustada inimese tervist, kahjustada mere elusressursse ja ökosüsteeme, kahandada heaolu ning takistada mere õiguspärast kasutamist, isegi kui puuduvad lõplikud tõendid heite ja selle oletatavate tagajärgede põhjusliku seose kohta.

(3)   […]”

15.

Reoveepuhastitele esitatavate nõuete osas on huvipakkuv eeskätt artikli 6 lõikes 1 sätestatud kohustus vältida ja likvideerida reostust maal paiknevatest reostusallikatest:

„(1)   Konventsiooni osapooled kohustuvad vältima ja likvideerima Läänemere merekeskkonna reostust maal paiknevatest reostusallikatest, kasutades seejuures ka parimat keskkonnapraktikat kõigi reostusallikate ja parimat võimalikku tehnoloogiat punktreostusallikate suhtes. Selleks võtab konventsiooni iga osapool Läänemere vesikonnas tarvitusele vastavad abinõud oma suveräänseid õigusi loovutamata.

(2)   […]”

16.

Artikkel 19 jj reguleerivad Helsingis paikneva Läänemere Merekeskkonna Kaitse Komisjoni (edaspidi „Helsingi komisjon”) tegevust. Kõnealuses komisjonis on esindatud kõik konventsiooni osalisriigid. Ühenduse pädevuses olevates küsimustes esindab liikmesriike komisjon.

17.

Soomes ja Rootsis peab kõikide 10000 ületava inimekvivalendiga linnastute reovesi läbima põhjalikuma puhastuse direktiivi 91/721 artikli 5 lõike 2 tähenduses, kuna mõlemad liikmesriigid on määratlenud kõik oma veed tundliku alana direktiivi artikli 5 lõike 1 tähenduses.

18.

Komisjon on seisukohal, et kõnealune põhjalikum puhastus peab muu hulgas vähendama reovee lämmastikusisaldust. Kuna kõnealuste liikmesriikide kõikides asjaomastes linnastutes seda ei tehta, algatas komisjon vaidlusalused liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlused, nõudis Soomelt 1. juulil 2002 ja Rootsilt seisukoha esitamist (märgukiri) ning saatis seejärel mõlemale liikmesriigile põhjendatud arvamuse.

19.

Kuna kumbki liikmesriik põhjendatud arvamust ei järginud, esitas komisjon 16. juulil 2007 hagi Soome vastu (kohtuasi C-335/07) ja hagi Rootsi vastu (kohtuasi C-438/07).

20.

Komisjon palub kohtuasjas C-335/07

21.

Soome Vabariik palub

22.

Euroopa Kohtu presidendi 7. augusti 2008. aasta määrusega lubati Rootsi Kuningriigil Soome Vabariigi nõuete toetuseks menetlusse astuda.

23.

Kohtuasjas C-438/07 palub komisjon

24.

Rootsi Kuningriik tunnistab, et lämmastikku on vaja eemaldada 34 reoveepuhasti puhul. Muus osas palub ta

25.

Euroopa Kohtu presidendi 28. jaanuari 2008. aasta määrusega lubati Soome Vabariigil Rootsi Kuningriigi nõuete toetuseks menetlusse astuda.

26.

Ühisel kohtuistungil, mis toimus 19. veebruaril 2009, osalesid mõlemad liikmesriigid ja komisjon.

27.

Kuna mõlemas menetluses kerkivad sisuliselt samad küsimused, uurin neid ühises ettepanekus.

28.

Komisjon heidab Soomele ja Rootsile ette, et kõnealused riigid ei kohalda 10000 ületava inimekvivalendiga linnastute kogu reovee puhul põhjalikumat puhastamist. Pooled vaidlevad siiski vaid selle üle, kas selline puhastus nõuab kõikidel juhtudel ka lämmastiku vähendamist.

29.

Komisjon nõuab sõnaselgelt, et lämmastikku tuleb vähendada kogu asjaomase reovee puhul. Seevastu teatavates reoveepuhastites lämmastiku eemaldamise puudumist komisjon ette ei heida. Menetlused põhinevad pigem üldistel kaalutlustel: Läänemere teatavad alad on lämmastikusisaldusega reovee suhtes tundlikud ning Rootsi ja Soome juhivad kogu reovee otse või kaudselt nendele aladele.

30.

Repliigis osutab komisjon üksikutele reoveepuhastitele vaid olukorra kui terviku näitlikustamiseks. Sisuliselt piirdub komisjon oma üldiste argumentide kordamisega. Selleks et teha etteheiteid üksikute reoveepuhastite või puhastite teatavate rühmade osas, oleks komisjon pidanud oma kriitilised märkused asjaomaselt sõnastama.

31.

Kui komisjoni argumente tuleks aga seevastu mõista üksikute reoveepuhastite osas tehtavate etteheidetena, muudaks komisjon lisaks – nagu Soome õigusega märgib – menetluse eset võrreldes kohtueelse menetluse ja hagiavaldusega, kuna kuni repliigini puudus ju vaidlus üksikute reoveepuhastite üle. See oleks vastuvõetamatu.

32.

Seetõttu tuleb hagi jätta rahuldamata, kui vaid mõnes nimetatud liikmesriikide asjaomases reoveepuhastis ei ole kõnealune puhastus vajalik.

33.

Seega on hagi rahuldamise või rahuldamata jätmise seisukohast ebaoluline, et Rootsi sõnaselgelt ( 6 ) ja Soome vähemasti kaudselt ( 7 ) möönab, et mõne reoveepuhasti osas tuleb teha edasisi jõupingutusi lämmastiku eemaldamiseks. Paljude reoveepuhastite puhul liikmesriigid nimelt eitavad seda vajadust.

34.

Hagi õigusliku uurimise lähtepunkt on direktiivi 91/271 artikli 5 lõige 2. Selle kohaselt peavad pädevad asutused võtma 31. detsembriks 1998 vajalikud meetmed, et kõikide üle 10000 inimekvivalendiga linnastute puhul läbib kogumissüsteemidesse sisenev asulareovesi enne selle tundlikele aladele juhtimist põhjalikuma puhastuse, kui on kirjeldatud artiklis 4.

35.

Tundlike alade kindlaksmääramiseks võib II lisa punkti A kohaselt olla erinevaid põhjuseid, näiteks eutrofeerumine (alapunkt a), joogivee võtmine (alapunkt b) ja teiste direktiivide nõuded (alapunkt c). Seetõttu võib esineda tundlikke alasid, mille puhul ei ole lämmastiku ja/või fosfori juhtimisel nendele aladele praktiliselt mingit tähtsust. Siiski ei ole vaidlust selle üle, et mõlemad kõnealused liikmesriigid on kõik oma veed määratlenud eutrofeerumise suhtes tundlike aladena.

36.

Millistele nõuetele peab vastama sellistele tundlikele aladele juhitava reovee põhjalikum puhastus, ilmneb viitamisahelast: direktiivi 91/271 artikli 5 lõige 3 viitab I lisa punktile B. I lisa punkti B lõige 3 viitab omakorda sama lisa tabelis 2 esitatud nõuetele. Lisaks sellele on Euroopa Kohus juba märkinud, et nimetatud nõuded peavad omakorda vastama kõnealuse direktiivi II lisa punkti A alapunkti a teise lõigu kriteeriumidele. ( 8 )

37.

I lisa tabel 2 sisaldab teatavaid nõudeid fosfori ja lämmastiku vähendamiseks reovees. Tabeli pealkirja kohaselt oleneb aga kohapealsest olukorrast, kas vähendatakse lämmastikusisaldust või fosforisisaldust või mõlema toitaine sisaldust. Lisaks sellele näeb II lisa punkti a teine lõik ette, et tuleb otsustada, milliseid toitaineid on vaja vähendada.

38.

Sellest järeldub, et lämmastikusisalduse vähendamine ei ole imperatiivne, vaid et põhjalikuma puhastuse üle otsustamisel tuleb kõne alla teatav paindlikkus. ( 9 ) Otsus selle kohta, kas vähendada tuleb lämmastiku- või fosforisisaldust, tuleb põhimõtteliselt teha ala tundliku alana määratlemise põhjusest lähtudes. II lisa punkti A alapunkti a kohaselt on tundlikud veekogud, mis on eutrofeerunud või võivad lähitulevikus eutrofeeruda, kui kaitsemeetmeid ei võeta.

39.

Pooled on seega ühel meelel selles, et lämmastikusisaldust tuleb põhimõtteliselt vähendada, kui lämmastikuheitmed eutrofeerumist soodustavad või kui lämmastikuheitmete vähendamine on meede, mis aitab eutrofeerumist edaspidi ära hoida.

40.

Üksmeel puudub aga küsimuses, kas komisjon peab tõendama, et lämmastikusisalduse vähendamine on vajalik, või peavad vastupidi asjaomased liikmesriigid tõendama, et see ei ole vajalik.

41.

Komisjoni tellimusel koostatud aruanded direktiivi 91/271 ülevõtmise kohta Soomes ( 10 ) ja Rootsis ( 11 ) lähtuvad sõnaselgelt eeldusest, et asjaomase liikmesriigi ülesanne on tõendada, et lämmastiku vähendamisest loobumine ei mõjuta asjassepuutuvate veekogude eutrofeerumist. Seni kuni loobumise kahjutuse osas esinevad mõistlikud kahtlused, on asjaomane puhastamine kohustuslik. Sellest tulenevalt märgib komisjon korduvalt, et asjaomane liikmesriik ei ole teatavaid punkte selgitanud. ( 12 )

42.

Väljakujunenud kohtupraktika järgi on siiski liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise menetluses komisjonil kohustus tõendada, et väidetav rikkumine on aset leidnud. Just komisjon peab esitama Euroopa Kohtule vajalikud tõendid, et Euroopa Kohus saaks kontrollida, kas liikmesriigi kohustusi on rikutud, ilma et komisjon võiks seejuures tugineda mis tahes oletusele. ( 13 )

43.

Seega peab põhimõtteliselt komisjon tõendama, et eutrofeerumise ärahoidmiseks on vaja vähendada reovee lämmastikusisaldust. Seda tõendamiskoormist kergendab aga liikmesriikide lojaalse koostöö kohustus ja ettevaatusprintsiip.

44.

Esmalt on liikmesriigid EÜ artikli 10 alusel kohustatud aitama komisjonil tagada ühenduse õiguse kohaldamine. ( 14 ) Just siseriiklike ametiasutuste ülesanne on teha lojaalse koostöö vaimus vajalik kohapealne kontroll. ( 15 ) Kui komisjon on esitanud piisavalt tõendeid asjaolude kohta, mis esinevad kostja liikmesriigi territooriumil, peab liikmesriik sisuliselt ja üksikasjalikult vaidlustama selliselt esitatud asjaolud ja nende tagajärjed. ( 16 )

45.

Käesolev asi näitlikustab seda koostööd, kuna menetluse teaduslikud alused põhinevad ilmselgelt uuringutel, mida mõlemad kostjaks olevad liikmesriigid ise edendavad ja oma keskkonnapoliitika elluviimiseks kasutavad. ( 17 )

46.

Ettevaatusprintsiipi kohaldades on olulise keskkonnamõju tõendamiseks piisav, kui mõju on kättesaadavaid teaduslikke ja tehnilisi teadmisi arvesse võttes piisavalt tõenäoline. ( 18 ) Ettevaatusprintsiibi selline tõlgendamine vastab Läänemere konventsiooni artikli 3 lõikele 2, mille kohaselt ei ole lõplikud tõendid heite ja selle oletatavate tagajärgede põhjusliku seose kohta vajalikud. Liikmesriigid võivad komisjoni asjaomaseid argumente siiski enda teaduslike tõendite alusel ümber lükata. ( 19 )

47.

Komisjon rõhutab aga just Soomet puudutavas asjas, et direktiivi 91/271 II lisa punkti A alapunkti a teise lõigu punktides i ja ii on eriti tundlike alade kahe erijuhu osas nähtud ette erisätted. Need puudutavad ka tõendamiskoormist.

48.

Esimene juhtum, mis on nimetatud punktis i, puudutab järvesid ja järvedeni/veehoidlateni/kinniste lahtedeni viivaid kesise veevahetusega ojasid, kus võib esineda toitainete akumuleerumist. Nendel aladel tuleks igal juhul kõrvaldada fosfor, välja arvatud juhul, kui suudetakse tõestada, et see ei avalda veekogu eutrofeerumisele mingit mõju. Suurte linnastute heitvete puhul võib kaaluda ka lämmastiku kõrvaldamist.

49.

Fosfori osas püstitatakse seega ümberlükatav oletus, et selle eemaldamine on vajalik seni, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Nagu toob esile Soome, rõhutab selle sätte sõnastus käesolevas asjas vaidlusaluse lämmastikusisalduse vähendamise seisukohast vaid seda, et see ei ole alati vajalik. Muus osas jäävad kehtima tõendamiskoormist puudutavad üldsätted.

50.

Seevastu punkt ii näeb ette, et suurlinnastute heitvetest tuleks eemaldada fosfor ja/või lämmastik, välja arvatud juhul, kui suudetakse tõestada, et see ei avalda eutrofeerumisele mingit mõju. See kehtib heitvee puhul, mida juhitakse kesise veevahetusega või palju toitaineid vastuvõtvatesse suudmealadesse, lahtedesse ja muudesse rannikuvetesse. Kõnealune säte toob kaasa tõendamiskoormise ümberpööramise, pidades silmas lämmastiku eemaldamise vajadust.

51.

Tõendamiskoormise ümberpööramiseks peab komisjon esiteks tõendama, et heitvesi pärineb suurlinnastutest, ja teiseks, et see juhitakse kesise veevahetusega või palju toitaineid vastuvõtvatesse suudmealadesse, lahtedesse ja muudesse rannikuvetesse.

52.

Komisjon märgib, et Rootsi ja Soome rannikuveed on ranniku ebakorrapärase kuju ja saarte rohkuse tõttu kesise veevahetusega. Lisaks võtavad rannikuveed vastu suures koguses toitaineid.

53.

See järeldus võib olla tõene rannikuvete paljude osade puhul. Komisjon oleks aga pidanud tõendama, et sellistesse vetesse juhitakse otse või kaudselt kogu reovesi. Selliseks tõendamiseks ei piisa viitamisest rannikuala üldistele omadustele. Nagu Rootsi rõhutab, ei saa ilma pikemata eeldada, et kõik rannikuveed on kesise veevahetusega. On ülimalt tõenäoline, et vähemalt osa reoveest juhitakse suure veevahetusega rannikuvetesse, mistõttu lämmastiku kontsentratsioon avamerel piisaval määral väheneb.

54.

Kuna rannikuvete üldisi omadusi puudutavaid argumente konkreetsete alade osas ei täpsustata, ei ole need ka sobivad tõendamiskoormist konkreetsete heidete puhul ümber pöörama.

55.

Lisaks sellele on komisjon seisukohal, et vähemalt Põhjalahe põhjaosa Perämeri kui eemaleulatuva haru lõpuosa Läänemeres, mille veevahetus Põhjamere ja Atlandi ookeaniga on kesine, on laht direktiivi 91/271 II lisa punkti A alapunkti a teise lõigu punkti ii tähenduses.

56.

Rootsi esitab sellele vastuväite, et lahe mõiste sedavõrd kaugele ulatuv kohaldamine ei ole kooskõlas selle sõna tähendusega. Soome arvates on Perämeri nagu ka Põhjalahe lõunaosa Selkämeri ja Läänemere keskosa suurem meremassiiv, mis sisaldab omakorda lahtesid, suudmealasid ja rannikuvett.

57.

Üldjuhul ei peeta ligi 300 km pikkust ja kohati kuni 200 km laiust Perämerd laheks. Kuigi lahe mõiste on minu arvates piisavalt lai, hõlmamaks ka nii suuri veekogusid, on sõna kasutamine selles tähenduses siiski pigem erandlik.

58.

Olulisem on süstemaatiline seos. Üldreegel on see, et kohapealsest olukorrast oleneb, millised toitained tuleb põhjalikumal puhastamisel eemaldada. Direktiivi 91/271 II lisa punkti A alapunkti a teise lõigu punkt ii täpsustab vaid kohapealsed asjaolud, mis lubavad erandkorras teha ümberlükatava oletuse, et eemaldada tuleb fosfor ja/või lämmastik. Selle sättega, mis näeb ette erandid teatavate omadustega kohtade jaoks, oleks vastuolus hõlmata kokkuvõtvalt sellised suured veemassiivid, kus võib esineda palju täiesti erinevate kohapealsete asjaoludega alasid.

59.

Pealegi on kaheldav, kas direktiivi 91/271 II lisa punkti A alapunkti a teise lõigu punktis ii kasutatav suurlinnastu mõiste hõlmab kõiki vaidlusaluseid linnastuid. Kuna küsimus on kõikides 10000 ületava inimekvivalendiga linnastutes, tuleks kõiki neid linnastuid käsitada suurtena, et lämmastiku eemaldamise vajadust eeldada kogu neist väljajuhitava reovee puhul. Seda oletust – mille komisjon esitas suulises menetluses vaid järelepärimise peale – ei toeta ka selle oletuse erandlik olemus. Lisaks sellele ei nähtu direktiivist 91/271, et inimekvivalent 10000 oleks põhimõtteliselt suurlinnastute künnis. Pigem sisaldab direktiiv teiste nõuete osas veel kõrgemaid künniseid, näiteks inimekvivalent 15000, ( 20 )100000 ( 21 ) või 150000 ( 22 ).

60.

Seega ei saa komisjon käesolevates menetlustes tugineda direktiivi 91/271 II lisa punkti A alapunkti a teise lõigu punkti ii ümberpööratud tõendamiskoormisele.

61.

Komisjon peab seega tõendama, et igast üle 10000 elanikuga Rootsi või Soome linnastust pärinevad lämmastikuheitmed aitavad kaasa tundliku ala eutrofeerumisele või et lämmastikuheitmete vähendamine on meede, millega saab vältida sellise ala edasist eutrofeerumist.

62.

Rootsi ja Soome on määratlenud kõik oma veed tundlike aladena, kuid käesolevas menetluses on küsimus vaid merealadele avalduvas mõjus. Mõlema liikmesriigi kõikidest reoveepuhastitest juhitakse reovett otse või kaudselt nendele aladele.

63.

Pooled on üksmeelel selles, et Norra piiri ja Norrtälje linna vahele jäävad Rootsi rannikuveed on lämmastikuheitmete suhtes tundlikud. Samamoodi on asi Soome lõunaranniku vete puhul. Asjaomased merealad on Kattegat ning Suur-Belt ja Väike-Belt Rootsi ja Taani vahel, Läänemere keskosa ning Soome laht Soome ja Eesti vahel. Nendele aladele otse juhitava reovee lämmastikusisaldust tuleb vaieldamatult vähendada.

64.

Vaieldav on seevastu, kas lämmastikusisaldust on vaja vähendada kogu Põhjalahte juhitava reovee puhul (selle kohta järgnevalt punkt 1). Põhjalaht on Soome ja Rootsi vahele jääv mereala. See koosneb põhjaosas asuvast Perämerest ja lõunaosas asuvast Selkämerest.

65.

Lisaks sellele vaidlevad pooled selle üle, kas lämmastikusisalduse vähendamine on vajalik kogu siseveekogudesse juhitava vee puhul, mis jõuab merre vaid kaudselt (selle kohta järgnevalt punkt 2).

66.

Lõpuks tuginevad Rootsi ja Soome sellele, et lämmastikuheitmete vähendamine võib kaasa tuua kahjuliku keskkonnamõju, soodustades tsüanobakterite (sinivetikate) vohamist (selle kohta järgnevalt punkt 3).

67.

Käesolevas menetluses otsuse tegemiseks on keskse tähtsusega Põhjalahe põhjaossa Perämerre juhitav reovesi. Pooled on üksmeelel selles, et lämmastikuheitmed ei põhjusta nendes vetes eutrofeerumist. Seega ei ole Perämere seisundi põhjal otsustades lämmastiku vähendamine direktiivi 91/271 kohaselt vajalik.

68.

Kui kõik lämmastikuheitmed jääksid sellele alale, oleks juba selge, et komisjon ei suutnud tõendada, et kõik piisavalt suured Rootsi ja Soome linnastud peavad oma reovee lämmastikusisaldust vähendama. Nimelt on piirkonnad, mis juhivad oma reovett Perämerre, küll hõreda asustusega, kuid ometigi leidub mõlemas kõnealuses liikmesriigis asjassepuutuvaid linnastuid, mis juhivad reovee otse või kaudselt Perämerre. Nimetamisväärt on Rootsi linn Luleå ja Soome linn Oulu, mille inimekvivalent on kaugelt üle 10000.

69.

Komisjon märgib siiski, et märkimisväärne osa Perämerre juhitavatest lämmastikuheitmetest jõuab hiljem Selkämerre ja Läänemere keskossa. Enne kui saab uurida, kas komisjon on seda faktiväidet tõendanud, tuleb kontrollida, kas toitainete edasikandumine merealade vahel on direktiivi 91/271 kohaldamise seisukohast üldse oluline ja kui suur peab olema edasikanduva lämmastiku kogus, et tekiks kohustus lämmastikusisaldust vähendada.

70.

Rootsi esitab komisjoni väitele esmalt õiguslikul tasandil vastuväite, et direktiiv 91/271 ei näe merealade vahel edasikandumise arvessevõtmist ette. Rootsi tugineb direktiivi 91/271 artikli 5 lõike 5 sõnastusele. Selle kohaselt peab tundlike alade valgaladel asuvatest asulareoveepuhastitest väljuv vesi, mis põhjustab osaliselt nende alade reostumist, läbima põhjalikuma puhastuse.

71.

Rootsi valitsuse arvates ei ole Põhjalaht teiste merealade valgala osa. Analoogiliselt direktiivi 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik ( 23 ) (edaspidi „direktiiv 2000/60”), artikli 2 punktis 13 sisalduvale määratlusele mõistab Rootsi valitsus selle all maa-ala, millelt kogu äravoolav pinnavesi voolab ojade, jõgede ja mõnikord ka järvede kaudu merre ühe jõesuudme või delta kaudu. See määratlus vastab väljakujunenud hüdroloogilisele tavale. Merealad ei ole seevastu valgala osa.

72.

Euroopa Kohus on siiski juba otsustanud, et reovee juhtimisega tundlikele aladele direktiivi 91/271 artikli 5 lõike 2 tähenduses on tegemist olenemata sellest, kas reovesi juhitakse tundlikule alale otse või kaudselt. ( 24 ) See vastab EÜ artikli 174 lõike 2 järgi ühenduse keskkonnapoliitikas eesmärgiks võetud kaitstuse kõrgele tasemele. ( 25 )

73.

Kõnealused juhtumid puudutasid ühelt poolt reovee juhtimist jõgedesse, mis kannavad toitaineid tundlikele aladele, ( 26 ) teiselt poolt leostumist, kusjuures toitained jõudsid tundlikele merealadele põhjavee kaudu. ( 27 ) Teadaolevalt puudub aga alus seada eelisseisundisse lämmastikuheitmed, mis ei jõua tundlikele aladele mitte siseveekogude ega põhjavee, vaid merealade kaudu.

74.

Järelikult on direktiivi 91/271 artikli 5 lõikes 5 kasutatud valgala mõistel esmajoones illustreeriv tähendus. Seda ei saa mõista puhastuskohustuste piiranguna. Direktiiv 2000/60/EÜ annab aga kõnealusele mõistele seevastu palju kaugemale ulatuva tähenduse, mis nõuab teistsugust tõlgendust.

75.

Seega tuleb tõdeda, et lämmastikusisaldusega reovee juhtimisega lämmastiku suhtes tundlikule alale võib tegemist olla siis, kui lämmastikuheitmed jõuavad kõnealusele alale teise mereala kaudu.

76.

Käesolevad juhtumid näitavad aga, et kaudse heite võimaluse puhul on vaja selgitada, kui suur peab olema tundlikele aladele jõudvate lämmastikuheitmete osakaal, et tekiks lämmastikusisalduse vähendamise kohustus.

77.

Komisjon püüab näidata, et Põhjalahe eri osade vahel ja sealt edasi Läänemere keskossa kandub edasi märkimisväärses koguses lämmastikku. See globaalne edasikandumine ei ole siiski otsustav. Pigem on oluline see, kas reovee juhtimine Perämerre suurendab tundlike alade lämmastikukoormust. ( 28 ) Nimelt iseloomustab eutrofeerumist direktiivi 91/271 tähenduses põhjuslik seos heite ja veekvaliteedi halvenemise vahel. ( 29 )

78.

Mudelarvutustele tuginedes märgib Rootsi, et lämmastikusisaldusega asulareovee heidete osakaal lämmastiku edasikandumises Perämere, Selkämere ja Läänemere keskosa vahel on äärmiselt väike. ( 30 ) Soome esitab arvutused, mille põhjal saadud näitajad on veidi kõrgemad, kuid jäävad ikkagi alla ühe protsendi igal aastal Läänemerre juhitavast lämmastikukogusest.

79.

Kõnealused arvutused ei räägi aga tingimata reovee põhjalikuma puhastamise kohustuse vastu. Igasugune heide muutub ebaoluliseks, kui selle kontsentratsioon on alanenud. Kontsentratsiooni alanemist saab välistada vaid heiteallikate vahetus läheduses. Kui vaadelda üksnes reostusallika osakaalu kogureostuses, ei saaks suurte alade reostuse põhjal teha järeldust üksikute heiteallikate puhastamise kohustuse kohta. Nii oleks Stockholmist või Danzigist pärinev asulareovesi Läänemere keskosa eutrofeerumise seisukohast ilmselt ebaoluline, kuna isegi need heited moodustavad kogureostusest vaid väga väikese osa. Direktiiv 91/271 nõuab aga kõikide 10000 ületava inimekvivalendiga linnastute puhul reovee põhjalikumat puhastamist enne selle juhtimist tundlikele aladele – olenemata sellest, kas nende linnastute asulareovee osakaal asjaomases kogureostuses on suur või väike.

80.

Sellega ei ole vastuolus ka nõutav põhjuslik seos lämmastikusisaldusega asulareovee heite ja veekvaliteedi halvenemise vahel. ( 31 ) Euroopa Kohus on küll rõhutanud, et direktiiv 91/271 nõuab liikmesriikidelt ainult nende alade määramist, millele juhitav heitvesi aitab eutrofeerumisele oluliselt kaasa. ( 32 ) See puudutab aga tundlikele veekogudele asulareovee poolt avaldatavat kogukoormust, mitte aga üksikute heidete või teatavate heiterühmade osatähtsust. Kui üksikute heidete osakaal kogukoormuses on vaid väike, ei välista see, et seda liiki heited tervikuna on tundlike veekogude eutrofeerumise seisukohast olulise tähtsusega. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et Läänemere keskosa on lämmastikusisaldusega asulareovee heidete suhtes tundlik.

81.

Siiski ei saa tundliku ala lämmastikukoormuse mis tahes suurendamine, mis tuleneb kaudsetest heidetest, tekitada iseenesest lämmastiku eemaldamise kohustust. See oleks ebaproportsionaalne, kuna oletatavasti suurendab mis tahes lämmastikuheide mis tahes veekogusse tundliku ala lämmastikukoormust vähemasti homöopaatilisel määral.

82.

Direktiiv 91/271 sisaldab juba kriteeriumi, mille alusel hinnata kaudsete lämmastikuheidete olulisust. I lisa tabel 2 ei nõua nimelt põhjalikuma puhastuse raames mitte täielikku puhastamist, vaid – lämmastiku puhul – vähendamist vähemalt 70–80% võrra. Põhimõtteliselt võib seega reoveepuhastist tundlikule alale otse juhtida 30% reovees sisalduvast lämmastikust. Tundlikule alale kaudselt juhitava reovee suhtes ei saa kohaldada rangemaid nõudeid.

83.

Kaudseid heiteid tundlikele aladele tuleb seega käsitleda nii, nagu oleks mittetundlikud veekogud, mille kaudu heitmed edasi kanduvad, reoveepuhastuse osa. Kui kõnealused veekogud peavad kinni piisavalt suure osa lämmastikuheitmetest, puudub vajadus rakendada põhjalikumat puhastust reoveepuhastis.

84.

Seda põhimõtet kohaldab Rootsi ilmselt mittetundlikesse siseveekogudesse juhitava reovee puhul. Kui teekonnal tundlikesse rannikuvetesse kinnipeetava lämmastiku kogus on piisav, loobutakse põhjalikumast puhastusest reoveepuhastites.

85.

Komisjon on seisukohal, et direktiiv 91/271 ei luba võtta arvesse tundlikesse veekogudesse edasikandumise ajal toimuvat lämmastiku looduslikku vähenemist. Ent direktiiv seda seisukohta ei toeta. Kõnealuse vähenemise toimel jääb lämmastik nimelt veekogudesse, mis ei ole selle toitaine suhtes tundlikud. Lämmastikusisalduse vähendamine artikli 5 lõike 2 alusel on aga vajalik vaid siis, kui tegemist on tundlike aladega.

86.

Komisjon rõhutab siiski õigustatult, et looduslikult edasikanduv lämmastikukogus ei ole püsiv suurus, vaid võib kõikuda. Seevastu lämmastiku tehniline vähendamine tagab võrdlemisi usaldusväärselt teatud puhastusastme. Seda kõrgemat kõikumise ohtu tuleb hindamisel, kui palju lämmastikku tundlikule alale jõuab, arvesse võtta. Nagu Rootsi seoses heidetega siseveekogudesse märgib, tuleb selles osas mõelda lämmastiku edasikandumist käsitlevatele põhjalikele uuringutele ja asjaomastele ohutusmääradele. Kõikumiste võimalus ei saa seevastu õigustada kaudsete heidete suhtes võrreldes otseste heidetega tunduvalt rangemate nõuete kohaldamist.

87.

Kaudne lämmastikuheide lämmastiku suhtes tundlikele aladele tekitab seega lämmastikusisalduse vähendamise kohustuse, kui tundlikele aladele jõuab rohkem kui 30% reovees sisalduvast lämmastikust.

88.

Komisjon märgib, et 62% Perämerre juhitavast lämmastikust kandub edasi Selkämerre. Kõnealune määr – mille Rootsi vaidlustab – räägib selle poolt, et asulareoveega kandub edasi ka vastav osa lämmastikuheitmetest. Kui Selkämeri oleks tervikuna lämmastiku suhtes tundlik, piisaks sellisest edasikandumisest, et Perämerre juhitava reovee puhul tekiks lämmastikusisalduse vähendamise kohustus.

89.

Vastavalt komisjoni esitatud aruannetele direktiivi 91/271 ülevõtmise kohta Soomes ja Rootsis lähtutakse siiski sellest, et Põhjalahe avamerepiirkondades eutrofeerumise probleemi ei esine. Teisiti on asi kesise veevahetusega ja suure toitainesisaldusega rannikuvetes. Samuti eeldatakse, et toitainete lisandumine Läänemere keskosast ja Soome lahest toob Soome rannikul kaasa vetikate sagedasema õitsemise. ( 33 )

90.

Isegi kui eeltoodu põhjal on Selkämere teatavad rannikuveed lämmastikuheitmete suhtes tundlikud, ei luba need väited eeldada, et see on nii Selkämere puhul tervikuna. Ebatõenäoline on ka see, et Perämerre juhitav lämmastikusisaldusega reovesi mõjutab just Selkämere tundlikke alasid. Esmalt on tegemist kesise veevahetusega rannikuvetega. Seal on vee juurdevool Perämerest väike. Kuivõrd probleemid on põhjustatud paljude toitainete vastuvõtmisest, on tegemist lõunast, st vastassuunast tuleva vee juurdevooluga.

91.

Seega ei ole komisjon tõendanud, et Perämerre juhitavat lämmastikusisaldusega reovett jõuab Selkämere tundlikele aladele piisaval määral.

92.

Komisjon lähtub lisaks sellest, et Perämerre juhitava lämmastiku piisavad kogused jõuavad lämmastiku suhtes tundlikku Läänemere keskossa. Komisjon ei esita aga andmeid selle kohta, kui suur osa Perämerre juhitavatest lämmastikuheitmetest jõuab Läänemere keskossa.

93.

Komisjoni esitatud aruannete põhjal kandub ligikaudu 11% kogu Põhjalahte juhitavast lämmastikukogusest edasi Läänemere keskossa. ( 34 ) Kõnealune edasikandumismäär on lämmastiku Perämere ja Selkämere vahel edasikandumise määrast tunduvalt väiksem. See kinnitab tõdemust, et Selkämeri neelab olulisel määral lämmastikku. ( 35 )

94.

Rootsi valitsus esitab mudelarvutuste tulemused, mis näitavad, et edasikandumise määr on veelgi väiksem. Nende kohaselt vähendab Põhjalahte juhitava reovee lämmastikusisalduse vähendamine ühtekokku 817 tonni võrra Läänemere keskossa edasikanduva lämmastiku kogust vaid 56 tonni võrra. Teisisõnu – vähendatud lämmastikukogusest jõuab vaid 7% lämmastiku suhtes tundlikusse Läänemere keskossa. Seega võib oletada, et ka heitmete edasikandumise määr ei ole oluliselt suurem.

95.

Seejuures võib jääda lahtiseks, millised arvutused on õiged. Mõlemad lähenemisviisid räägivad vähemasti suundumuslikult selle vastu, et Perämerre juhitavatest heitmetest jõuab rohkem kui 30% Läänemere keskossa. Kõnealuses seoses ei ole ma veel arvestanud asjaolu, et vastavalt Rootsi ja Soome märkustele, mida ei ole vaidlustatud, on 30% lämmastikust juba eemaldatud, rakendades direktiivi 91/271 artiklis 4 ettenähtud puhastust, mida tuleb teostada olenemata sellest, kas tegemist on tundlike aladega.

96.

Soome valitsus esitab arvandmed, mille põhjal saab teha järelduse, et edasikandumise määr on tunduvalt suurem. ( 36 ) Kohtuistungil selgitas Soome valitsus aga, et ta ei sea komisjoni arve küsimärgi alla ja et ta esitas vaid brutonäitajad, mis ei kajasta edasikandumist tervikuna. Eeskätt ei võta need arvesse, kui palju lämmastikku edasikandumisel kinni peetakse. Seega ei tule ka nende arvandmete alusel eeldada, et edasikandumise määr on suurem kui 30%, mida oleks pealegi pidanud tõendama komisjon.

97.

Seega ei ole komisjon tõendanud, et Perämerre juhitavat lämmastikusisaldusega asulareovett jõuab piisaval määral Läänemere keskosa tundlikele aladele. Seega ei pea kõik 10000 ületava inimekvivalendiga Rootsi ja Soome linnastud kohaldama oma reovee suhtes kõnealust puhastust ja mõlemad hagid tuleb juba sel põhjusel rahuldamata jätta. Selkämerre juhitavad heitmed ei ole seega olulised.

98.

Seda järeldust kinnitab Helsingi komisjoni Läänemere tegevuskava. Kõnealune ühenduse osalusel väljatöötatud kava näeb ette Läänemere keskossa, Soome lahte, Taani ja Rootsi vahele jäävale merealale („Danish Straits”, Suur-Belt ja Väike-Belt) ja Kattegati juhitavate lämmastikuheitmete vähendamise, kuid Perämerre ja Selkämerre juhitavaid lämmastikuheitmeid vähendada ei ole vaja. ( 37 )

99.

Järgnevalt käsitlen aga täiendavalt samuti vaidlusaluseid küsimusi, mis on seotud heidetega siseveekogudesse ja võimaliku tsüanobakterite (sinivetikate) vohamisega.

100.

Komisjon on seisukohal, et Soome ja Rootsi peavad kogu reovee puhul enne selle juhtimist siseveekogudesse kohaldama lämmastikusisalduse vähendamiseks põhjalikumat puhastust.

101.

Siseveekogudesse juhitava reovee puhul, mis jõuab lämmastiku suhtes tundlikele aladele kaudselt, peavad kehtima samad nõuded nagu merealade vahel edasikanduva lämmastiku puhul: kui tundlikule alale jõuab rohkem kui 30% reovees sisalduvast lämmastikust, tuleb lämmastikusisaldust vähendada.

102.

Siseveekogudest jõuab vesi lõpuks rannikuvetesse. Seejuures kandub asulareovees sisalduv lämmastik merre. Need on minu arvates põhimõtteliselt piisavad pidepunktid, mis lubavad eeldada, et siseveekogudesse juhitavast reoveest satub Läänemere tundlikele aladele, eeskätt Läänemere keskossa piisavalt lämmastikku.

103.

Soome ja Rootsi esitavad aga märkuse – mida ei ole vaidlustatud – et juba reovee tavalise puhastamise korral kandub edasi vaid 70% reovees algselt sisaldunud lämmastikust. Lisaks märgivad Soome ja Rootsi, et siseveekogudesse juhitavad lämmastikuheitmed vähenevad enne merre jõudmist tihti looduslikult. Lämmastik settib eeskätt järvedes. Soome andmetel väheneb merre edasikanduv lämmastik Soome järvedes 19%–80% võrra.

104.

Komisjon vaidlustab mõlemas menetluses vähenemismäärade üldistamise riigi territooriumil. See ei ole aga kõnealuste märkuste otsustav punkt. Mõlemad liikmesriigid selgitavad pigem, et luba andvad asutused võisid sisemaal asuvate üksikute reoveepuhastite kontrollimisel jõuda väga lihtsalt järeldusele, et lämmastikusisalduse vähendamine ei ole vajalik.

105.

Komisjon ei lükka pealegi ümber nimetatud liikmesriikide argumente, mille kohaselt ei kohaldata üksikjuhtumite uurimisel sugugi vaid üldisi andmeid lämmastiku kinnipidamise kohta, vaid arvestatakse konkreetselt kohapealset olukorda ja lämmastiku vähenemist asjaomastes vetes. Eeskätt ei vaidlusta komisjon üksikute reoveepuhastite kohta tehtud otsuseid ning lämmastiku loodusliku vähenemise arvutamisel kohaldatud meetodeid.

106.

Lisaks sellele asub komisjon seisukohale, et direktiiv 91/271 ei luba võtta arvesse lämmastiku looduslikku vähenemist. Sellesisulisel üldreeglil puudub aga teadaolevalt õiguslik alus. Pigem peab paika, et eutrofeerumine eeldab vastavalt artikli 2 punktis 11 sisalduvale määratlusele eeskätt loodusliku tasakaalu häirimist. ( 38 ) Seni, kuni lämmastikusisaldusega reovee heide seda tasakaalu ei häiri või ei ole oodata häirimist II lisa punkti A alapunkti a tähenduses, ei ole ka põhjalikum puhastamine vajalik.

107.

Komisjon rõhutab siiski õigustatult, et üksikute reoveepuhastite eraldi vaatlemisel tuleb arvestada lämmastiku looduslikus vähenemises esinevaid hooajalisi kõikumisi. Künnise järgimine peab olema pidevalt tagatud nagu ka lämmastiku tehnilise vähendamise puhul reoveepuhastis. Seda saab aga uurida vaid üksikute puhastite osas, mida komisjon ei ole käesoleval juhul teinud.

108.

Seega ei ole komisjon tõendanud, et kõik 10000 ületava inimekvivalendiga Soome ja Rootsi linnastud, kes juhivad asulareovett siseveekogudesse, on kohustatud lämmastikusisalduse vähendamiseks teostama põhjalikuma puhastuse.

109.

Täiendavalt tahan veel lühidalt käsitleda Rootsi ja Soome kaitseargumente, mis ei ole käesolevas asjas enam olulised. Mõlemad liikmesriigid viitavad tsüanobakterite vohamise ohule (sinivetikate õitsemine).

110.

Kui leidub piisaval määral nii lämmastikku kui ka fosforit, tekivad ilmselt eelkõige taimsed vetikad, mis vajavad mõlemat nimetatud toitainet. Fosfori ülemäärane kogus võib aga soodustada tsüanobakterite arengut, sest need ei pea vajalikku lämmastiku võtma enam veest, vaid võivad kasutada ka õhus sisalduvat lämmastiku. Tsüanobakterite liigne kogus ei ole soovitav eelkõige kolmel põhjusel:

111.

Mõlemad liikmesriigid on arvamusel, et lämmastikusisaldusega asulareovee juhtimine liigse fosforisisaldusega veekogudesse võib aidata ära hoida tsüanobakterite ülemäärast teket. Seetõttu õigustab kõnealune suure fosforisisalduse korral esinev oht lämmastikusisalduse edasisest vähendamisest loobumist.

112.

Selles osas tuleb meenutada, et lämmastikusisaldust tuleb vähendada üksnes siis, kui see on vajalik. Kõnealuse vajaduse puhul tuleb kindlasti silmas pidada ka kahju, mida lämmastikusisalduse vähendamine võib tekitada. Euroopa Kohus on seda juba tunnistanud, viidates sellele, et põhjalikuma puhastuse raames tuleb piisavalt arvestada müügiks kasvatatavate karpide ja vähkide toiteainevajadust tundlikes vetes. ( 39 ) Seda väidet ei tohi muidugi mõista nii, et eutrofeerumisega tuleb ärihuvide nimel leppida. Kuid igal juhul tuleb enne põhjalikuma puhastuse üle otsuse langetamist kaaluda selle eeliseid ja puudusi.

113.

Seetõttu võib kõne alla tulla lämmastikusisalduse vähendamisest loobumine, et kõrvaldada tsüanobakterite vohamise ohtu. Ent kõnealust ohtu, selle ulatust ja lämmastikusisalduse vähendamisest loobumise tõhusust peab tõendama liikmesriik, kes sellele tugineb. Direktiiv 91/271 lähtub nimelt sellest, et lämmastikusisaldust tuleb üldjuhul vähendada juhul, kui see suurendab eutrofeerumise ohtu.

114.

Selle üle, kas liikmesriigid on seda tõendanud, ( 40 ) ei tule aga käesolevas asjas otsustada.

115.

Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuigi komisjon on kohtuvaidluse mõlema hagi puhul kaotanud, ei ole Rootsi kohtukulude hüvitamist nõudnud. Seega kannab komisjon kohtukulud kohtuasjas C-335/07, kohtuasjas C-438/05 kannavad pooled ise oma kohtukulud.

116.

Kodukorra artikli 69 lõike 4 alusel kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ise oma kohtukulud.

117.

Eelnevale tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus:

118.

Kohtuasjas C-335/07:

119.

Kohtuasjas C-438/07: