1. 

Nõukogu määruse (EÜ) nr 40/94 (edaspidi „määrus”) ( 2 ) artikli 9 lõike 1 punkt c annab ühenduse kaubamärgi, millel on „ühenduses maine”, omanikule õiguse takistada teatavate selle kaubamärgiga identsete või sarnaste tähiste kasutamist seoses kaupade või teenustega, mis ei ole sarnased nende kaupade või teenustega, mille jaoks ühenduse kaubamärk on registreeritud. Käesolevas kohtuasjas küsib Austria Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim kohus) esiteks, kas ühenduse kaubamärgil on „maine ühenduses”, kui tal on maine ainult ühes liikmesriigis. Kui vastus sellele küsimusele on eitav, siis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teiseks teada, kas kaubamärk, millel on „maine” ainult ühes liikmesriigis, on selles liikmesriigis kaitstud määruse artikli 9 lõike 1 punkt c alusel, mistõttu võib teha otsuse, millega keelatakse rikkumine selles liikmesriigis.

2.

Määrus ja esimene nõukogu direktiiv 89/104/EMÜ (edaspidi „direktiiv”) ( 3 ) kehtestati meetmetena, mille eesmärk on kõrvaldada kaupade ja teenuste vaba liikumise ja konkurentsi takistused siseturul. ( 4 ) Need kaks dokumenti kehtestavad pigem teineteist täiendava kui konkureeriva korra. ( 5 ) Euroopa Kohus on seetõttu tavaliselt tõlgendanud määruse ja direktiivi paralleelseid sätteid ühesugusel viisil. ( 6 )

3.

Määruse artiklis 1 on kasutusele võetud ühenduse kaubamärgi mõiste. Artikli 1 lõikes 2 on sätestatud, et „[ü]henduse kaubamärk on ühtne. Selle mõju on ühetaoline kogu ühenduses […], selle kasutamist [saab] keelata üksnes kogu ühenduses.”

4.

Artikli 9 lõige 1 sätestab:

„Ühenduse kaubamärk annab omanikule selle kasutamise ainuõiguse. Omanikul on õigus takistada kõikidel kolmandatel isikutel kasutada kaubandustegevuse käigus ilma tema loata:

5.

Direktiiv piirdub ühtlustamisel „nende siseriikliku õiguse sätetega, mis mõjutavad siseturu toimimist kõige otsesemalt” ( 7 )

6.

Direktiivi artikli 5 lõige 2, mis peegeldab määruse artikli 9 lõike 1 punkti c, sätestab:

„Lisaks sellele võib iga liikmesriik sätestada, et omanikul on õigus takistada kõiki kolmandaid isikuid tema nõusolekuta kasutamast kaubandustegevuse käigus mis tahes tähist, mis on identne või sarnane kaubamärgiga, mis on välja antud [selliste] kaupade või teenuste jaoks, mis ei ole sarnased nende kaupade või teenustega,[ ( 8 )] mille jaoks kõnealune kaubamärk on registreeritud, [kui viimane on liikmesriigis omandanud maine] ja juhul kui selle tähise põhjuseta kasutamine kasutaks ebaõiglaselt ära või kahjustaks varasema kaubamärgi [eristusvõimet] või mainet.” [täpsustatud tõlge]

7.

PAGO International GmbH-le (edaspidi „PAGO”) kuulub ühenduse kaubamärk, mis on registreeritud muu hulgas puuviljajookide ja puuviljamahlade jaoks. PAGO kaubamärgi põhielementideks on eripärase sildi ja korgiga rohelist värvi klaaspudel (mida PAGO on mitu aastat turustamisel kasutanud) ja selle kõrval olev puuviljajoogiga täidetud klaas, mille võib ära tunda suurte tähtedega esitatud nimetuse „PAGO” järgi.

8.

Tirol Milch registrierte Genossenschaft mbH (edaspidi „Tirol Milch”) turustab Austrias puuvilja-vadakujooki nimetusega „Lattella”, mis on villitud klaaspudelitesse, mille kujundus meenutab mitmes mõttes (kuju, värv, silt, kork) PAGO ühenduse kaubamärgil kujutatut. Tirol Milch kasutab oma jooki reklaamides pilti, mis sarnaselt ühenduse kaubamärgiga PAGO kujutab pudelit täidetud klaasi kõrval.

9.

Üksmeelel ollakse selles, et segiajamine on ebatõenäoline, sest PAGO ja Tirol Milchi kasutatavatel pudelisiltidel on vastavalt nimetused „Pago” ja „Latella” ning mõlemad nimetused on Austrias laialdaselt tuntud. Eelotsusetaotluses toodud asjaolude kokkuvõttest ilmneb, et põhikohtuasja osapooled on lähtunud sellest, et artikli 9 lõike 1 punkti c tingimused on täidetud, kuna, esiteks on vaidlusalune märk sarnane või identne märgiga, mis kuulub ühenduse kaubamärgina PAGO-le ja, teiseks ei peeta jooki, mida Tirol Milch turustab, sarnaseks PAGO turustatava joogiga.

10.

PAGO palus Handelsgericht Wienil anda ajutiste meetmete kohaldamise määrus, millega keelatakse Tirol Milchil tema kaubamärgi rikkumine, i) reklaamides, pakkudes, turustades või kasutades mis tahes muul viisil oma jooki vaidlusalustes pudelites ning ii) kasutades selle reklaamimisel pilti, mis kujutab pudeleid koos puuviljamahlaga täidetud klaasiga. Nimetatud kohus andis vastava määruse, kuid Landesgericht Wien muutis tema otsust. PAGO esitas selle otsuse peale kaebuse Oberster Gerichtshofile.

11.

Oberster Gerichtshof on arvamusel, et küsimust, kas PAGO ühenduse kaubamärgist tulenevaid õigusi on rikutud, tuleb hinnata üksnes määrusest lähtudes. Kuid kuna PAGO kaubamärk on laialdaselt tuntud Austrias, kuid mitte tingimata teistes liikmesriikides, arvab Oberster Gerichtshof, et tal on vaja juhiseid, kuidas tõlgendada määruse artikli 9 lõike 1 punkti c väljendit „on ühenduses maine”. Seetõttu on ta esitanud järgmised eelotsuse küsimused:

12.

Kirjalikke märkusi esitasid PAGO, Tirol Milch ja komisjon, kes olid kõik kohtuistungil esindatud.

13.

Esimene küsimus on sõnastatud viisil, mis osutab sellele, et vastus peaks olema kas „ei” või „jah”, mis viitab sellele, et ükskõik kumba saadud vastust kohaldatakse ühesugusel viisil iga juhtumi puhul, kus küsimuse all oleval kaubamärgil on maine ainult ühes liikmesriigis. Minu arvates tuleks asjale läheneda paindlikumalt.

14.

PAGO väidab, et esimesele küsimusele tuleks vastata jaatavalt. Tirol Milch väidab vastu, et sellele tuleks vastata eitavalt. Komisjoni toob oma seisukohas esile täiendavaid lähenemisvõimalusi, kuid järeldab, et erijuhtudel peaks kaubamärk, millel on maine ainult ühes liikmesriigis, kuuluma artikli 9 lõike 1 punkti c reguleerimisalasse.

15.

Kõik kolm osapoolt nõustuvad, et analüüsi lähtepunktiks on otsus General Motorsi kohtuasjas ( 9 ).

16.

General Motorsi kohtuasjas andis Euroopa Kohus tõlgenduse direktiivi artikli 5 lõikele 2 (määruse artikli 9 lõike 1 punktile c analoogne säte). Küsimus oli selles, kas kaubamärgil oli „maine liikmesriigis”, kusjuures tegemist oli kolme Beneluxi riigiga, mida loetakse kaubamärgi jaoks üheks territooriumiks.

17.

Nii direktiivi artikli 5 lõikes 2 kui ka määruse artikli 9 lõike 1 punktis c on esitatud „mainega seotud tingimuse” kaks aspekti, mis peavad mõlemad olema täidetud, enne kui kaubamärgi võib lugeda kaitstuks. Esiteks peab kaubamärgil olema maine. ( 10 ) Teiseks peab see maine olema kindlas geograafilises piirkonnas. ( 11 ) General Motorsi kohtuasjas analüüsis Euroopa Kohus neid tingimusi järgmiselt. Esiteks võib avalikkus, kelle seas varasem kaubamärk on maine omandanud, olla lai avalikkus või rohkem spetsialiseerunud avalikkus. ( 12 ) Teiseks, õigusnormidest ei saa järeldada, et kaubamärki peaks teadma kindel protsent avalikkusest. ( 13 ) Kolmandaks peab kaubamärki, mille kaitset taotletakse, teadma märkimisväärne osa avalikkusest, keda selle kaubamärgiga hõlmatud kaubad või teenused puudutavad. ( 14 ) Lõpetuseks peab liikmesriigi kohus arvesse võtma kõiki käesoleval juhul olulisi asjaolusid, milleks on muu hulgas kaubamärgi turuosa, kaubamärgi kasutamise intensiivsus, geograafiline ulatus ja kestus ning ettevõtja poolt selle reklaamimiseks tehtud investeeringute suurus. ( 15 )

18.

Euroopa Kohus oli seisukohal, et selleks, et kaubamärk oleks kaitstud seoses kaupade või teenustega, mis ei ole sarnased nendega, mille jaoks nimetatud kaubamärk on registreeritud, peab seda teadma märkimisväärne osa avalikkusest, keda selle kaubamärgiga hõlmatud kaubad või teenused puudutavad; Beneluxi kaubamärgi puhul piisab, kui maine on Beneluxi territooriumi olulises osas, mis võib olenevalt olukorrast vastata ühe Beneluxi riigi ühele osale. ( 16 )

19.

Nagu juba osutasin, on direktiivi artikli 5 lõige 2 ja määruse artikli 9 lõike 1 punkt c analoogsed sätted ja tavaliselt tõlgendab Euroopa Kohus nende kahe õigusakti analoogseid sätteid ühesugusel viisil. ( 17 ) Seetõttu nõustun kõikide osapooltega, et General Motorsi kohtuasja peaks analoogia põhjal kohaldama. Sellest tulenevalt ei ole kaubamärgi omanikul vaja tõendada, et tema kaubamärgil on maine kogu ühenduses, et käivitada kaitset, mida võimaldab määruse artikli 9 lõike 1 punkt c. Piisab territooriumi „olulisest osast”. Kuid kas üks liikmesriik on „oluline osa”? Kas see on tõesti õige lähenemisviis kõnealusele probleemile?

20.

PAGO väidab, et tuleks kohaldada General Motorsi kohtuotsust ja et tema kaubamärk ei pea olema tuntud kogu ühenduses. Põhikohtuasjas on kindlaks tehtud fakt, et vaidlusalusel kaubamärgil on maine kõikjal Austrias. Miski ei takista Austria lugemist ühenduse oluliseks osaks. PAGO väidab, et sellest tulenevalt peaks tema kaubamärk olema kaitstud artikli 9 lõike 1 punkti c alusel. Lisaks sellele püüab PAGO leida toetust õigusakti ülesehitusest ja toob sisse määruse artikli 50 lõike 1 punktil a põhineva väite, kus samuti kasutatakse väljendit „ühenduses”. Teen ettepaneku tegeleda selle viimase väitega pärast General Motorsi kohtuotsuse mõju käsitlemist. ( 18 )

21.

Tirol Milch nõustub, et analoogia põhjal tuleks kohaldada General Motorsi kohtuotsust, kuid märgib, et esimene küsimus on piiritletud viisil, mis ei tee vahet eri liikmesriikide vahel. Samas on liikmesriigid oma suuruse ja rahvaarvu poolest vägagi erinevad. Jaatav vastus esimesele küsimusele tähendaks, et ühenduse kaubamärk, millel on maine ainult Maltal, mis esindab 0,08% EL-i rahvastikust ja 0,04% EL-i majandusest, oleks kaitstud kogu ühenduses kui kaubamärk, millel on maine. Tirol Milch väidab, et tuleb otsustada, kas küsimuse all olev territoorium on oluline, nagu Euroopa Kohus General Motorsi kohtuotsuses selgitas. Artikli 9 lõike 1 punkti c tähenduses ei ole liikmesriikide piirid olulised. Otsustav küsimus on, kas territoorium, mille kaubamärgil on maine, on majanduslikust seisukohast oluline territoorium ühendust kui tervikut arvestades, mis õigustaks kaitset kogu ühenduses maine alusel sellel territooriumil. Seega oleks ühe liikmesriigi territoorium piisav, kui see oleks (majanduslikus mõttes) piisavalt suur liikmesriik, näiteks Saksamaa, aga mitte siis, kui tegemist oleks mõne väiksema liikmesriigiga.

22.

Samuti General Motorsi kohtuotsusele toetudes väidab komisjon, et ühenduse kaubamärgil on „maine ühenduses” artikli 9 lõike 1 punkti c tähenduses seal, kus seda ühenduse territooriumil teab märkimisväärne osa kõikidest inimestest, kellele sellega hõlmatud kaupade ja teenuste võimalike ostjatena on see kaubamärk suunatud. Kaaludes, kas kaubamärgil on „maine”, tuleb teha vahet asjaomase avalikkuse määratlemisel ja vajaliku maine ulatuse määratlemise vahel.

23.

Komisjon leiab, et kaubamärk on artikli 9 lõike 1 punkti c alusel kaitstud, kui kaubamärki teab märkimisväärne osa asjaomasest avalikkusest. Asjaomane avalikkus tuleks määrata ühenduse territooriumil riigipiire arvestamata, mitte vaadeldes avalikkust ainult ühes liikmesriigis.

24.

Komisjoni arvates ei eelda maine „ühenduses”, et kaubamärk on tuntud kõikides liikmesriikides. Teatud erandjuhtudel piisaks mainest ühes liikmesriigis, kui asjaomane avalikkus asub ainult selles riigis.

25.

Seega seob komisjon asjaomase avalikkuse ja asjaomase territooriumi mõisted.

26.

Minu arvates ei ole põhikohtuasja poolte väidetest esimese küsimuse käsitlemisel eriti abi. PAGO väide, et tema kaubamärk on Austrias hästi tuntud, ei aita vaidlust lahendada, kuigi selle väitega nõustub ka eelotsusetaotluse teinud kohus. Väidet ei selgitata, kuidas määratleda ühenduse oluline osa üldiselt, ega seda, miks tuleks just Austriat lugeda ühenduse oluliseks osaks. Kuna Tirol Milch väidab, et riigipiirid ei ole määravad, siis tundub mulle, et tema järgnev analüüs (mis põhineb nimelt neil piiridel) on ebaloogiline. Lisaks tõstatab see (eriti ebamugava) küsimuse, milline liikmesriik on piisavalt tähtis, et seda saaks lugeda „oluliseks”.

27.

Minu arvates on laiemalt võttes just komisjoni analüüs kasulik lähtepunkt.

28.

Artikli 9 lõike 1 punkti c eesmärk on anda ühenduse kaubamärgi omanikule võimalus kaitsta sellega antud ainuõigusi kolmandate osapoolte vastu, tingimusel et ta suudab tõendada, et tema ühenduse kaubamärgil on ühenduses maine ja et artikli 9 lõike 1 punkti c muud tingimused on täidetud.

29.

Määruse aluseks on eeldus, et ühenduse kaubamärk on oma olemuselt ühtne. ( 19 ) Tõepoolest loodi ühenduse kaubamärk selleks, et anda ettevõtete käsutusse „kaubamärgid, mis võimaldavad samalaadsete vahenditega eristada ettevõtjate tooteid ja teenuseid kogu ühenduses riigipiiridest olenemata”. ( 20 ) Selle taustal tundub mulle, et lähenemine, mis keskendub ühenduse kaubamärgi maine ulatuse määramisel liikmesriikide piiridele, on põhimõtteliselt vääral alusel. Selle asemel tuleks lähtepunktiks pidada põhimõtet, et ühenduse territoorium on riigipiiridest olenemata ühtne ja jagamatu tervik. Sellest tulenevalt ei ole oluline, kas maine on ühes liikmesriigis või mitmes kindlas liikmesriigis. Samuti ei ole oluline, kas need liikmesriigid on „suured”, „keskmise suurusega” või „väikesed” (ükskõik millisel alusel neid mõisteid määratletakse).

30.

Kõigepealt tuleb kindlaks teha, kas kaubamärgil on „maine”. Selleks peab siseriiklik kohus tegema kindlaks, milline on avalikkus, keda kaubamärk puudutab ühenduse kui terviku kontekstis, arvestamata liikmesriikide piire. Pärast asjaomase avalikkuse kindlaksmääramist ( 21 ) peab siseriiklik kohus seejärel otsustama, kas kaubamärgil on maine märkimisväärse osa avalikkuse hulgas, keda selle kaubamärgiga hõlmatud kaubad või teenused puudutavad.

31.

Siseriiklik kohus peab seejärel otsustama, kas kaubamärgil on „maine ühenduses”. Lähtepunktiks on nõustumine sellega, et kaubamärgi omanik ei pea tõendama, et kaubamärgil on maine kogu ühenduses. Artikli 9 lõike 1 punkti c kohaldamiseks piisab, kui kaubamärgil on maine ühenduse „olulises osas”. ( 22 ) General Motorsi kohtuotsus ei anna täiendavaid juhiseid, kuidas määratleda asjaomase territooriumi „olulist osa”.

32.

Euroopa Kohtu kohtupraktika viitab siiski sellele, mis ei ole „oluline osa”. Nieto Nuño kohtuotsuses ( 23 ) sedastati seoses sarnase aruteluga, kas kaubamärk on „üldtuntud” vastavalt direktiivi artikli 4 lõike 2 punktile d, et Tarragona linn ja seda ümbritsev ala Hispaanias ei ole nimetatud liikmesriigi oluline osa. Rakendades analoogia põhjal samu põhjendusi „ühenduse olulise osa” mõiste suhtes, võib järeldada, et kui objektiivselt vaadates on „osa”, pidades silmas selle suurust ja majanduslikku kaalukust, ühenduse kui tervikuga võrreldes tühine ning kui asjaomane avalikkus on laiemalt jagunenud kogu ühenduse territooriumile, ( 24 ) ei saa seda osa lugeda ühenduse „oluliseks osaks”. See järeldus tuleneb mõiste „oluline” tavapärasest tähendusest. Samuti vastab see tavamõistusele.

33.

Ette võib kujutada mitmeid ja erinevaid stsenaariume. Spektri ühes otsas olev kaubamärk, mis hõlmab laiale avalikkusele turustatavat geneerilist toodet, millel on selle avalikkuse seas märkimisväärne maine, peaks olema tuntud laial geograafilisel alal, enne kui saab öelda, et sellel on „ühenduses maine”. Teise äärmusena peaks konkreetsele piirkondlikule avalikkusele turustatava konkreetse toote kaubamärk olema tuntud palju väiksemas piirkonnas. Toode, mida turustatakse erialaringkonnas, võib vägagi tõenäoliselt katta laialdast piirkonda (sõltuvalt sellest, kui laialt selle eriala esindajad levinud on), kuid seda teaks absoluutarvudes väiksem hulk inimesi kui laiale avalikkusele turustatavat toodet.

34.

Nagu asjaomase avalikkuse mõistet, nii ei saa ka „maine” territoriaalset aspekti määratleda, viidates abstraktsele arvule või konkreetsele hulgale liikmesriikidele. Selleks, et määrata kindlaks, kas konkreetsel kaubamärgil on maine ühenduse olulises osas, peab siseriiklik kohus hindama mitmeid tegureid. Selliste tegurite hulka kuuluvad territooriumi majanduslik tähtsus ühenduses; piirkonna, kus kaubamärgil on maine, geograafiline ulatus ja asjaomase avalikkusega seotud demograafilised asjaolud, kuid see tegurite loetelu ei ole ammendav.

35.

Otsustamaks, kas varasemal kaubamärgil on maine ühenduse olulises osas määruse artikli 9 lõike 1 punkti c tähenduses, peab siseriiklik kohus seetõttu andma juhtumile kõikehõlmava hinnangu ja tegema kindlaks avalikkuse, kellele see varasem kaubamärk tuntud on. Selline uurimine peab olema paindlik.

36.

Lõpetuseks pean lühidalt peatuma PAGO väitel määruse ülesehituse kohta. PAGO viitab tõsiasjale, et sõna „ühenduses” esineb ka määruse artikli 50 lõike 1 punktis a. ( 25 ) PAGO arvates piisab väljakujunenud kohtupraktika kohaselt artikli 50 lõike 1 punkti a tähenduses kaubamärgi kasutamisest ainult ühes liikmesriigis. Kui ühenduse kaubamärgiga seotud õiguste säilitamiseks piisab ühes liikmesriigis kasutamisest, siis peaks PAGO väite kohaselt analoogia põhjal piisama mainest ühes liikmesriigis, et käivitada artikli 9 lõike 1 punkti c kohane kaitse.

37.

Mind see väide ei veena.

38.

Esiteks on ainus „väljakujunenud kohtupraktika”, millele PAGO viitab, Siseturu Ühtlustamise Ameti (edaspidi „ühtlustamisamet”) esimese apellatsioonikoja otsus asjas Reno Schuhcentrum vs. Payless ShoeSource Worldwide, ( 26 ) mis käsitleb asjaolusid, mille puhul kaubamärgi kandmine eksporditavale kaubale kujutab endast „kasutamist ühenduses”. Seega on selle asja, mis on Euroopa Kohtu seisukohalt vaid ametlik arvamus, ese täiesti erinev. Selles asjas ei väideta, et kasutamisest ühes liikmesriigis piisab, vaid öeldakse ainult, et kaubamärk ei pea tingimata olema kasutusel „kõikjal ühenduses”. Ka on selle otsuse peale esitatud kaebus Esimese Astme Kohtusse. ( 27 )

39.

Teiseks käsitleb artikkel 50 senini kaitstud kaubamärgi tühistamise põhjuseid. Artikkel 9 sätestab, millistel tingimustel millised õigused ühenduse kaubamärgiga antakse. Nende kahe sätte ese on täiesti erinev ja ma ei ole nõus, et artikli 50 lõike 1 punktil a põhinev (kahtlane) väide aitab otsustada, kuidas on õige tõlgendada artikli 9 lõike 1 punkti c.

40.

Kokkuvõtteks võib öelda, et selle põhjal, kas kaubamärgil on maine mõnes üksikus liikmesriigis, ei ole võimalik kindlaks teha, kas ühenduse kaubamärgil on maine ühenduses. Ühenduse kaubamärgi ühtsest olemusest tuleneb, et ühenduse territooriumi tuleks lugeda tervikuks. Analoogia alusel tuleks kohaldada General Motorsi kohtuotsust, et teha kindlaks, mis kujutab endast ühenduse olulist osa. See tuleb kindlaks määrata iga konkreetse juhtumi puhul eraldi, võttes arvesse avalikkust, keda selle kaubamärgiga hõlmatud kaubad või teenused puudutavad ja selle piirkonna olulisust, kus kaubamärgil on maine ja mis on määratletud selliste tegurite abil nagu piirkonna geograafiline ulatus, rahvaarv ja majanduslik tähtsus ühenduse territooriumi kui terviku kontekstis.

41.

Seetõttu teen ettepaneku, et esimesele eelotsuse küsimusele tuleks vastata järgmiselt: ühenduse kaubamärk on kogu ühenduses kaitstud selle alusel, et sel on „ühenduses maine” määruse nr 40/94 artikli 9 lõike 1 punkti c tähenduses, kui sellel kaubamärgil on maine ühenduse olulises osas. Mis selles tähenduses ühenduse olulise osa moodustab, ei sõltu riigipiiridest, vaid see määratakse kindlaks kõiki juhtumiga seotud olulisi asjaolusid hinnates, võttes eriti arvesse i) avalikkust, keda selle kaubamärgiga hõlmatud kaubad või teenused puudutavad ja seda, kui suur osa sellest avalikkusest kaubamärki teab, ning ii) selle piirkonna olulisust, kus kaubamärgil on maine ja mis on määratletud selliste tegurite abil nagu piirkonna geograafiline ulatus, rahvaarv ja majanduslik tähtsus.

42.

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada seda, kas määruse artikli 9 lõike 1 punktist c lähtudes on ühenduse kaubamärk, millel on maine ainult ühes liikmesriigis, kuid mis ei ole kaitstud terves ühenduses, sellest hoolimata kaitstud kõnealuses liikmesriigis, mistõttu võib teha otsuse, millega keelatakse rikkumine selles liikmesriigis

43.

Vastusest, mille ma soovitasin anda esimesele küsimusele, nähtub selgelt, et kaubamärk, millele on maine ainult ühes liikmesriigis, ei kvalifitseeru kaubamärgiks, millel on „maine ühenduses” artikli 9 lõike 1 punkti c tähenduses. Arvestades et „maine ühenduses” olemasolu on konkreetne tingimus, mis on vajalik artikli 9 lõike 1 punkti c kohaldamiseks, võiks arvata, et vastus teisele küsimusele on ilmselge. Kui see tingimus ei ole täidetud, ei teki ka õigust kaitsele. Teise küsimuse vastuseks on seega (automaatselt), et siseriiklik kohus ei peaks võimaldama õiguskaitset sellise õiguse teostamiseks, mida ei ole.

44.

Mulle tundub, et teine küsimus peaks seega olema, kas ühenduse kaubamärk, millel on maine piirkonnas, mis ei ole ühenduse oluline osa määruse nr 40/94 artikli 9 lõike 1 punkti c mõttes, on sellest hoolimata selles piirkonnas (mis võib kokku langeda ühe või enama liikmesriigi territooriumiga) kaitstud, mistõttu võib teha otsuse, millega keelatakse rikkumine selles liikmesriigis.

45.

PAGO väidab, et sellise piiratud kaitse puudumise korral ei oleks ühenduse kaubamärk reaalseks alternatiiviks siseriiklikule kaubamärgile, mis on vastuolus ühenduse seadusandja eesmärgiga ühenduse kaubamärgi kasutusse võtmisel, sest ühe liikmesriigiga piirduva mainega ühenduse kaubamärgi omanik ei oleks võimeline kaitsma oma kaubamärki isegi selles liikmesriigis ilma, et ta omaks ka siseriiklikku kaubamärki. Lisaks sellele väidab PAGO, et harva rikutakse kaubamärke kogu ühenduse tasandil artikli 9 lõike 1 punktis c kirjeldatud viisil, nimelt märgi eristatava kuju ebaõiglase ärakasutamise või sellele kahju tekitamise teel, mis on ebaõiglase konkurentsi liik. Seega on kaubamärgi omaniku jaoks oluline, et talle võimaldataks õiguskaitset, mis oleks piiratud liikmesriigiga, kus on rikkumise oht või kus rikkumine on aset leidnud.

46.

Ma ei nõustu kõnealuste argumentidega.

47.

Esiteks, on tõsi, et ühenduse kaubamärgil ja siseriiklikul kaubamärgil on ühesugune ülesanne, ( 28 ) kuna nii määruse artikli 9 lõike 1 punkti c kui ka direktiivi artikli 5 lõike 2 (analoogne säte) eesmärk on pakkuda kaitset kaubamärgi mainele tekitatava kahju eest. Aga nad jõuavad sellele eesmärgile eri teid mööda ( 29 ) ja toimivad eri kontekstis.

48.

Kui siseriiklikul kaubamärgil on „liikmesriigis maine”, võib selle omanik direktiivi artikli 5 lõike 2 kohaselt taotleda kaitset, mis hõlmab kogu liikmesriigi territooriumi (vt General Motorsi kohtuotsus). Kui ühenduse kaubamärgil on „ühenduses maine”, tähendab ühenduse kaubamärgi ühtne olemus ( 30 ) et see kaubamärk on samamoodi kaitstud kogu ühenduse territooriumil (ja mitte ainult „olulisel osal” ühenduse territooriumist, mis oli aluseks otsustamisel, et kõnealune kaubamärk oli tõepoolest kaubamärk, millel on „ühenduses maine” määruse artikli 9 lõike 1 punkti c tähenduses). ( 31 )

49.

Mulle tundub, et nimelt seetõttu, et ühenduse kaubamärgile võimaldatav kaitse on nii laiaulatuslik, peavad määruses sätestatud tingimused olema täielikult täidetud enne, kui seda kaitset kohaldatakse. Nõudmise tõendada, et kaubamärgil on maine ühenduse olulises osas, ja kogu ühendust hõlmava kaitse võimaldamise põhjendatuse vahel on ilmne seos.

50.

Teiseks tundub mõistlik eeldada, et kui ettevõte soovib registreerida kaubamärgi (üksteise järel) rohkem kui ühes liikmesriigis kasutamiseks, siis taotleb ta pigem ühenduse kaubamärki, mitte mitmekordset kaubamärgi registreerimist eri liikmesriikides, kui tal ei ole muul viisil toimimiseks mingit konkreetset põhjust. Olen nõus, et kui sellisel kaubamärgil on maine liikmesriigi (olulises osas), aga mitte ühenduse olulises osas, on siseriiklik registreerimine selles liikmesriigis vajalik, et kaitsta kaubamärgi mainet selles liikmesriigis, ( 32 ) sest ühenduse kaubamärk määruse artikli 9 lõike 1 punkti c alusel sellist kaitset ei anna. ( 33 ) See vastab arusaamale, et ühenduse kaubamärk ja siseriiklik kaubamärk toimivad eri tasanditel, kuid paralleelselt.

51.

PAGO viimast väidet saab käsitelda väga lühidalt. Rikkumise ulatus võib mõjutada viisi, kuidas omanik õiguskaitset taotleb, aga see on menetluslik, mitte materiaalõiguslik küsimus. See probleem ei avalda olulist mõju küsimusele, kas artikli 9 lõike 1 punkti c alusel üldse kaitset võimaldatakse.

52.

Sellest tulenevalt teen ettepaneku vastata teisele eelotsuse küsimusele, et ühenduse kaubamärgile, millel on maine piirkonnas, mis ei ole ühenduse oluline osa, ei võimaldata määruse nr 40/94 artikli 9 lõike 1 punkti c alusel kaitset, mis on piiratud üksnes selle alaga. Sellest tulenevalt ei saa teha otsust, millega keelatakse rikkumine üksnes selles piirkonnas.

53.

Kuna teises küsimuses pannakse rõhk sellele, kas võib teha otsuse vaid ühe liikmesriigiga piiratud keelu kohta, on võimalik, et siseriiklik kohus tahab tegelikult teada, kas olukorras, kus kaubamärk on määruse artikli 9 lõike 1 punkti c kohaselt kaitstud, võib siseriiklik kohus teha otsuse, millega keelatakse selle kaubamärgi rikkumine ja mis on oma ulatuselt piiratud ühe liikmesriigiga. Nagu ma oma esimese küsimuse analüüsis osutasin, võib vaatamata sellele, et kaubamärk, millel on „ühenduses maine”, on tavaliselt asjaomasele avalikkusele üldiselt tuntud piirkonnas, mis ei ole sama ulatusega kui ühe liikmesriigi piirid, vaid enamasti ületab neid, kaubamärgi omanikku ähvardada tema kaubamärgi rikkumise oht eelkõige – ja võib-olla ainult – ühes konkreetses liikmesriigis. Siinkohal tundub olevat tegemist nimelt sellise juhtumiga.

54.

Arvestades seisukohta, mille ma võtsin seoses vastusega, mis tuleks anda esimesele küsimusele, on teine küsimus (ümbersõnastatud kujul) tõenäoliselt puhtalt teoreetiline. Kuid kui Euroopa Kohus (või eelotsusetaotluse esitanud kohus, kui küsimus tuleb seal jälle arutusele) peaks oma otsuses sedastama, et määruse artikli 9 lõike 1 punkti c kohane kaitse on käivitunud, võib ümbersõnastatud küsimus ilmselt asjakohaseks muutuda. Teatan seepärast väga lühidalt, kuidas ma sellele vastaksin.

55.

Määruse X jaotis sisaldab üksikasjalikke reegleid, mis käsitlevad ühenduse kaubamärkidega seotud kohtuasjade kohtualluvust ja menetlusnorme. Need on koostatud nii, et on selge, et nad peavad toimima koos muude asjakohaste ühenduse reeglitega kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta. ( 34 ) Kooskõlas ühenduse kaubamärgi ühtse olemusega nähakse ette, et ühenduse kaubamärkide kohtutel, ( 35 ) kuhu on pöördutud artikli 93 lõigetes 1–4 sätestatud kohtualluvuse reeglite kohaselt, on igas liikmesriigis õiguspädevus iga liikmesriigi territooriumil toime pandud rikkumiste või rikkumiste ohu suhtes. ( 36 ) Selle põhjus on, et ühenduse kaubamärgi kohtul, kuhu on sellisel viisil pöördutud, võib vaja olla rakendada ekstraterritoriaalset kohtualluvust, et tagada kaubamärgi omaniku õiguste tõhus kaitse. ( 37 )

56.

Sellega seoses näeb määrus selgelt ette ka võimaluse, et kaubamärgi omanik võib soovida pöörduda kohtusse konkreetses liikmesriigis, kus rikkumine on toime pandud või esineb rikkumise oht, ( 38 ) ja sellisel juhul on sellise kohtu pädevus sõnaselgelt piiratud ja kehtib „üksnes selle liikmesriigi territooriumil toime pandud toimingute või nende ohu osas, kus nimetatud kohus asub”. ( 39 )

57.

Kohtul on harva kui üldse sobilik teha otsus, mis on laiem kui vaja. Kui kaubamärgi rikkumine piirdub ühe liikmesriigiga (antud juhul Austriaga), piisab tavaliselt, kui sellise rikkumise keelav kohtuotsus piirdub samuti selle ühe liikmesriigiga. Ma ei leia määrusest midagi, mis takistaks pädevat kohut tegemast sellisel viisil piiratud otsust.

58.

Aga ma kordan veelkord, et analüüs, mille ma äsja esitasin, kehtib üksnes juhul, kui määrusest tulenev kaitse on tegelikult käivitunud.

59.

Teen seetõttu ettepaneku vastata Oberster Gerichtshofi (Austria) eelotsuse küsimustele järgmiselt: