1. 

Käesoleva apellatsioonkaebuse keskmes on küsimus, kas ametnikul säilib huvi hindamisaruannet vaidlustada, kui pärast selle aruande peale hagi esitamist jääb ta püsivalt täielikult töövõimetuks.

2. 

Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohus leidis oma 7. veebruari 2007. aasta otsuses kohtuasjas Gordon vs. komisjon ( 2 ) Euroopa Ühenduste Komisjoni argumente antud küsimuses järgides, et sellisel ametnikul ei ole enam huvi menetlust algatada ja et tema hagi tuleb tunnistada vastuvõetamatuks.

3. 

Esimese Astme Kohus põhjendas seda seisukohta kohtupraktikaga, mille kohaselt on ametnikul huvi hindamisaruande vastu menetlust algatada vaid siis, kui ametnikul on karjäär veel ees, see tähendab kuni teenistuse lõppemiseni. Ta märkis, et püsivalt täielikult töövõimetuks tunnistatud ametnik on kohaldatavate õigusaktide alusel pensionile saadetud ja et seda ametnikku tuleb pidada ametnikuks, kelle teenistus on täielikult lõppenud, kuigi ta võidakse vajadusel tööle ennistada, kui tema tervislik seisund seda võimaldab. Esimese Astme Kohtu hinnangul ainult sellest võimalusest ei piisa tõendamiseks, et sellises olukorras ametnikul on olemasolev ja tegelik huvi oma hindamisaruande vastu menetlust algatada.

4. 

Vaidlustatud kohtuotsuses jättis Esimese Astme Kohus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ka apellandi kahju hüvitamise nõude.

5. 

Käesolevas ettepanekus esitan ma kõigepealt põhjused, mille pärast minu arvates kohtupraktika, mille kohaselt ametnikul ei ole enam huvi hindamisaruande vastu menetlust algatada, kuna tema teenistus on lõppenud, on ebaõige.

6. 

Väidan seejärel, et isegi kui oletada, et see kohtupraktika on põhjendatud, ei oleks see kohaldatav püsivalt täielikult töövõimetuks tunnistatud ametniku suhtes, sest selline ametnik võidakse tema tööle ennistada. Teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et sellel ametnikul on küll olemasolev ja tegelik huvi oma hindamisaruannet vaidlustada.

7. 

Järeldan sellest, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi ja et vaidlustatud kohtuotsus tuleb tühistada selles osas, millega tuvastatakse, et tühistamishagi üle ei ole enam vaja otsustada.

8. 

Seejärel märgin, et vaidlustatud kohtuotsust tuleb kinnitada selles osas, millega jäetakse kahju hüvitamise nõue vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

9. 

Lõpuks teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada apellandi esitatud tühistamisnõude üle ja esitan põhjused, mille pärast minu arvates tuleb see lugeda põhjendatuks.

10.

Asjaomane õiguslik raamistik hõlmab ametnike hindamist käsitlevaid sätteid ja töövõimetuks tunnistatud ametnike olukorda puudutavaid sätteid.

11.

Ametnike hindamist reguleerivaid sätteid kirjeldati vaidlustatud kohtuotsuses järgmiselt.

12.

Käesolevas kohtuasjas kohaldatava Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade redaktsiooni ( 3 ) artikli 43 alusel koostatakse iga institutsiooni kehtestatud tingimustel personalieeskirjade artikli 110 sätete kohaselt korrapäraselt, kuid vähemalt üks kord kahe aasta jooksul aruanne iga ametniku – välja arvatud palgaastmete A 1 ja A 2 ametnike – pädevuse, tulemuslikkuse ja tööalase käitumise kohta.

13.

Komisjon võttis 26. aprillil 2002 vastu otsuse personalieeskirjade artikli 43 üldiste rakendussätete kohta. ( 4 ) Sellega kehtestati uus aruandluskord.

14.

Artikli 43 üldiste rakendussätete artikli 4 lõikes 1 sätestatud üleminekureegli alusel hõlmab uue süsteemi kohaselt koostatud esimene hindamisaruanne artikli 43 üldiste rakendussätete artiklis 6 ette nähtud karjääriarengu aruannet ( 5 ) ajavahemiku 1. juulist 2001 kuni 31. detsembrini 2002 kohta.

15.

Hindamine ja edutamine on seotud selles osas, et 26. aprillil 2002 komisjoni vastuvõetud personalieeskirjade artikli 45 üldiste rakendussätete artikli 5 lõike 3 alusel edutatakse ametnikku põhimõtteliselt siis, kui ühe või mitme aruandega kokku kogutud ühelt poolt karjääriarengu aruande hindele vastavate teenetepunktide ja teiselt poolt edutamise raames antud eelispunktide summa ületab „edutamiskünnise”.

16.

Sellega seoses sätestab personalieeskirjade artikli 45 üldiste rakendussätete artikli 6 lõige 1, et peadirektoraatide puhul, kelle keskmine teenetepunktide arv teatava palgaastme kohta ületab komisjoni osutatud keskmist punktiarvu enam kui ühe punkti võrra, vähendatakse eelispunktide kvooti üleliigsete punktide summa võrra, välja arvatud juhul, kui peadirektoraadid ületamist põhjendavad.

17.

Komisjoni kutsub 3. detsembri 2002. aasta haldusteatajas Informations administratives nr 99-2002 avaldatud teatises „Töötajate hindamise juhend 2001/2002 (üleminek)” ( 6 ) peadirektoraate üles hindama oma töötajaid, järgides keskmist punktisummat 14 punktisummast 20, ja tuletab meelde, et peadirektoraati, kus keskmine punktisumma ületab konkreetse palgaastme puhul 15, trahvitakse eelispunktide kvoodi vähendamisega, välja arvatud tingimusel, et see peadirektoraat põhjendab seatud taseme ületamist.

18.

Personalieeskirjade artikkel 53 sätestab:

„Ametnik, kelle suhtes tuleb töövõimetuskomitee arvates kohaldada [personalieeskirjade] artikli 78 sätteid, läheb pensionile selle kuu viimasel päeval, mil ametisse nimetav asutus või ametiisik [ ( 7 )] tunnistab, et töötaja on püsivalt võimetu oma tööülesandeid täitma.”

19.

Personalieeskirjade artikkel 78 sätestab:

„Ametnikul on [personalieeskirjade] VIII lisa artiklites 13–16 ette nähtud korras õigus invaliidsuspensionile püsiva täieliku töövõimetuse korral, mille tõttu ametnikul ei ole võimalik täita oma karjäärivahemiku ametikohale vastavaid kohustusi.

[…]”

20.

Personalieeskirjade VIII lisa artiklid 13–16 on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 13

Kui artikli 1 lõike 1 sätetest ei tulene teisiti, on alla 65-aastasel ametnikul, kelle töövõimetuskomitee on pensioniõiguste omandamise ajal tunnistanud püsivalt ja täielikult töövõimetuks ja kes seetõttu ei saa täita oma ametikohustusi oma karjäärivahemikule vastaval ametikohal ning kes peab seetõttu lõpetama teenistuse ühendustes, õigus sellise töövõimetuse püsimise ajal saada personalieeskirjade artiklis 78 sätestatud invaliidsuspensioni.

[…]

Artikkel 14

Õigus saada invaliidsuspensioni algab personalieeskirjade artikli 53 kohaselt pensionile saatmisele järgneva kalendrikuu esimesest päevast.

Kui endise ametniku puhul ei ole pensioni maksmise tingimused enam täidetud, tuleb ta ennistada tööle esimesele tema karjäärivahemikule vastavale ja tema kategoorias või teenistusüksuses vabanevale ametikohale, tingimusel et ta vastab kõnealusel ametikohal töötamise nõuetele. Kui ametnik loobub talle pakutud ametikohast, säilib tal õigus ennistamisele järgmisele tema karjäärivahemikule vastavale ja tema kategoorias või teenistusüksuses vabanevale ametikohale samadel tingimustel; kui ametnik loobub ka teisest pakutud ametikohast, võib paluda tal teenistusest lahkuda […]

Artikkel 15

Kui invaliidsuspensioni saav endine ametnik on alla 60 aasta vanune, võib institutsioon kohustada teda korrapäraselt läbima tervisekontrolli, veendumaks, et ta vastab endiselt pensioni maksmise nõuetele.

Artikkel 16

Kui invaliidsuspensioni saanud endine ametnik võetakse uuesti tema institutsiooni või ühenduste muu institutsiooni teenistusse, arvestatakse tema vanaduspensioni arvutamisel invaliidsuspensioni saamise aega, ilma et ta peaks sissemakseid tagantjärele maksma.”

21.

Asjas tähtsust omavad asjaolud on vaidlustatud kohtuotsuses kirjeldatud järgmiselt.

22.

Apellant oli hagi esitamise ajal komisjoni kirjaliku tõlke peadirektoraadi palgaastme LA 5 ametnik.

23.

11. märtsi 2003. aasta õhtul sai apellant tema kohta ajavahemikul 1. juulist 2001 kuni 31. detsembrini 2002 koostatud karjääriarengu aruande. 12. märtsi 2003. aasta hommikul teatas ta aruande kinnitajale oma soovist temaga vestelda vastavalt artikli 43 üldiste rakendussätete artikli 7 lõikele 5. Seejärel võttis ta ennast pärastlõunast alates kaheks ja pooleks päevaks töölt vabaks. Samal päeval andis aruande kinnitaja kõnealusele karjääriarengu aruandele kinnituse, olles sellesse märkinud, et „ei olnud võimalik korraldada [apellandi taotletud kohtumist], kuna asjaomane isik läks alates 12. [märtsi] 2003. aasta pärastlõunast puhkusele”.

24.

25. märtsil 2003 kohtus apellant aruande kinnitajaga. Samal päeval pöörduti apellandi taotlusel ühise hindamiskomitee ( 8 ) poole. 11. aprillil 2003 esitas ühine hindamiskomitee oma arvamuse. Selles arvamuses on märgitud, et „ühine hindamiskomitee täheldab, et ametlikku vestlust ei ole toimunud [ja] järelikult […] soovitab apellatsiooni korras hindajal paluda kinnitajal kõnealune ametlik vestlus läbi viia”. Apellant vestles veel kord kinnitajaga 14. aprillil 2003.

25.

Apellant ja apellatsiooni korras hindaja kohtusid 25. aprillil 2003. 28. aprillil 2003 tegi apellatsiooni korras hindaja otsuse. Ta kinnitas kõnealuse karjääriarengu aruande, märkides ühelt poolt, et „[t]äpsustati, et [apellant] oli taotlenud ametliku vestluse läbiviimist 12. märtsil [2003], aga [et] seda vestlust ei toimunud asjaomase isiku puhkusetaotluse tõttu […] ja arvestades algset selle ülesande lõpptähtaega (15. märts 2003)”, ja teiselt poolt, et „[s]eejärel toimus aruande kinnitajaga kaks kohtumist: 25. märtsil 2003 ja 14. aprillil 2003”. Sama päeva teates teatas apellatsiooni korras hindaja oma otsusest ühise hindamiskomitee esimehele. Selles teates märkis ta põhjused, mille pärast apellandi taotletud ametlikku vestlust ei olnud võimalik korraldada, ja lisas, et „aruande kinnitaja märkused [olid] esitatud […] arvestades neid elemente, asjaomase isiku nimetatud põhjuseid ja pärast tema vahetu ülemuse ärakuulamist”. Ta mainis lisaks, et „[k]aks ametlikku kohtumist kinnitajaga [olid] korraldatud 25. märtsil 2003 […] ja 14. aprillil 2003”.

26.

25. juulil 2003 esitas apellant personalieeskirjade artikli 90 alusel kaebuse 28. aprilli 2003. aasta otsuse peale, millega kinnitati tema kohta koostatud karjääriarengu aruanne. Ametisse nimetav asutus jättis selle kaebuse rahuldamata 11. detsembri 2003. aasta otsusega, mis tehti apellandile teatavaks 2. veebruaril 2004. ( 9 )

27.

Pärast töövõimetuskomitee 1. veebruari 2005. aasta järeldusi, milles tuvastati, et apellandil „on püsiv täielik töövõimetus, mille tõttu ta ei saa täita oma palgaastmele vastavaid ametikohustusi”, otsustas ametisse nimetav asutus 15. veebruari 2005. aasta otsuses, et apellant „saadetakse pensionile ja talle makstakse invaliidsustoetust, mille suurus määratakse kindlaks vastavalt personalieeskirjade artikli 78 [kolmandale] lõigule […]”. See otsus jõustus 28. veebruaril 2005.

28.

Esimese Astme Kohtu kantseleisse 7. mail 2004 saabunud hagiavaldusega esitas apellant hagi vaidlusaluse otsuse tühistamiseks ja kahju hüvitamiseks.

29.

Komisjon palus 1. märtsil 2005 Esimese Astme Kohtul jätta tühistamishagi kohta kohtuotsus tegemata põhjusel, et apellant saadeti püsiva täieliku töövõimetuse tõttu pensionile. Ta vaidlustas ka hüvitamisnõude vastuvõetavuse. 6. aprillil 2005 esitas apellant oma märkused selle nõude kohta.

30.

Esimese Astme Kohtu 10. juuni 2005. aasta määrusega liideti asjas kohtuotsuse tegemata jätmise nõue põhikohtuasjaga ja kohtukulude küsimus jäeti edaspidiseks lahendamiseks.

31.

Esimese Astme Kohtu kantseleisse 6. oktoobril 2005 esitatud avalduses palus apellant Esimese Astme Kohtul kirjalik menetlus uuesti avada või vastu võtta uusi tõendeid. Komisjon selle taotluse peale märkusi ei esitanud. Apellandi esitatud märkused ja tõendid oma hagi põhjenduseks kanti ajutiselt toimikusse ja vastuvõetavuse üle otsustamine jäeti edaspidiseks.

32.

Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 31. mai 2006. aasta kohtuistungil. Komisjon esitas ka temalt palutud dokumendid.

33.

Sel puhul otsustati enne suulise menetluse lõpetamist võimaldada apellandil esitada märkusi vaidlusaluses karjääriarengu aruandes vaadeldaval ajavahemikul tema tõlgitud lehekülgede arvu kohta. Apellant esitas märkused määratud tähtajaks ja komisjon esitas selle vastuse kohta märkused 14. juunil 2006.

34.

Esimese Astme Kohtu kolmanda koja esimehe 20. juuni 2006. aasta otsusega suuline menetlus lõpetati.

35.

Esimese Astme Kohus tegi otsuse tühistamisnõuete ja hüvitamisnõuete kohta ning seejärel lõpuks apellandi taotletud menetlust korraldavate meetmete kohta.

36.

Esimese Astme Kohus otsustas, et tühistamisnõuete üle ei ole vaja otsustada järgmistel põhjustel:

37.

Esimese Astme Kohus jättis kahju hüvitamise hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata järgmistel põhjustel:

38.

Esimese Astme Kohus järeldas esitatud põhjendustest, et apellandi nõuded, et komisjon esitaks ühise hindamiskomitee koosolekute protokolli, kaks kõige soodsamat ja kaks kõige ebasoodsamat karjääriarengu aruannet, mis tema osakonna ametnike kohta ajavahemikul 2001-2002 on koostatud, ning tõlkeosakondade ametlikke kvantitatiivseid norme sisaldava dokumendi kõnealuse ajavahemiku kohta, olid vaidluse lahendamiseks asjassepuutumatud.

39.

Kohtukantseleisse 6. aprillil 2007 saabunud dokumendiga esitas apellant vaidlustatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse. Komisjon esitas oma vastuse apellatsioonkaebusele 12. juunil 2007. Apellant ei taotlenud võimalust esitada repliiki ja pooled ei nõudnud kohtuistungi pidamist.

40.

Apellant palub Euroopa Kohtul:

41.

Komisjon palub apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta ja mõista kõik kohtukulud välja apellandilt.

42.

Apellant väidab, et Esimese Astme Kohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuses õigusnorme, tuvastades esiteks, et hinnataval ametnikul on karjääriarengu aruande suhtes huvi vaid juhul, kui tal seisab veel karjäär ees; teiseks, et püsiv täielik töövõimetus on samaväärne teenistuse lõppemisega, ja kolmandaks, et õigus tõhusale kohtulikule kaitsele ei anna õigust vaidlusaluse otsuse peale hagi esitada.

43.

Komisjon väidab, et apellandi etteheited vaidlustatud kohtuotsusele ei ole põhjendatud. Ta väidab, et Esimese Astme Kohus hindas õigesti, et kohtupraktika, mille kohaselt ametnikul ei ole enam huvi hindamisaruannet vaidlustada, kui ta on oma karjääri lõpetanud, on kohaldatav karjääriarengu aruandele; et personalieeskirjade artiklitest 53 ja 78 tuleneb, et püsiva täieliku töövõimetuse tõttu saadetakse asjaomane isik automaatselt pensionile, ja lõpuks, et õigus tõhusale kohtulikule kaitsele võimaldab vaidlustada ainult huve kahjustavat akti. Komisjon lisab viimase asjaolu kohta, et Esimese Astme Kohus ei välistanud, et apellandil võiks olla huvi vaidlustada vaidlusalust otsust hiljem, kui ta tööle ennistataks, ja et tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele respekteeriti sellega, et vaidlustatud kohtuotsus tehti pärast seda, kui apellant sai esitada oma seisukohad täieliku menetluse käigus.

44.

Käesoleva apellatsioonkaebuse raames poolte esitatud argumendid tõstatavad seega kaks küsimust. Esimene küsimus seisneb selles, kas on põhjendatud kohtupraktika, mille kohaselt ametnikul ei ole enam huvi vaidlustada sellist hindamisaruannet nagu karjääriarengu aruanne, kui ta lõpetas teenistuse selle aruande koostanud institutsioonis. Teine küsimus seisneb selles, kas see kohtupraktika – kui oletada, et see on põhjendatud – on kohaldatav püsivalt täielikult töövõimetuks tunnistatud ametniku suhtes.

45.

Esimese küsimuse osas põhineb vaidlustatud kohtuotsus Esimese Astme Kohtu praktikal, mille kohaselt pärast teenistuse lõppemist ei ole ametnikul enam huvi hindamisaruannet vaidlustada, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et esineb eriline asjaolu, mis õigustab isiklikku ja tegelikku huvi aruande tühistamiseks. ( 24 ) Selle kohtupraktika kohaselt üksnes ametniku soov saada aruannet, mis vastaks tegelikkusele nii moraalses plaanis kui ka juhuks, kui tal on vaja aruannet kasutada uue töökoha otsingutel, ei tõenda menetluse algatamise huvi. ( 25 )

46.

Ma ei nõustu kõnealuse kohtupraktikaga ja sellest lähtuvalt vaidlustatud kohtuotsusega selles osas, sest see tähendab ametniku õiguste kindlaksmääramist tema hindamisaruande sisu suhtes üksnes selle aruande kasulikkuse seisukohast aruande koostanud institutsiooni jaoks.

47.

On teada, et selline hindamisaruanne nagu karjääriarengu aruanne kujutab endast ametniku pädevuse, tulemuslikkuse ja käitumise hinnangut, nagu on märgitud personalieeskirjade artiklis 43. Tegemist on seega regulaarse aja tagant koostatud hinnanguga selle kohta, kuidas hinnatav ametnik talle usaldatud ülesannetega toime tuleb.

48.

Sellise dokumendi eesmärk on mõistagi võimaldada ülemustel võrrelda võimaliku edutamise või üleviimise kandidaatide teeneid ja teha otsuseid hinnatava ametniku teenistuskarjääri kohta. Ma siiski ei usu, et hindamisaruande sellest funktsioonist võiks järeldada, et see võiks kahjustada ametnikku üksnes siis, kui viimane teeb veel karjääri aruande koostanud institutsioonis.

49.

Ühelt poolt, kuivõrd hindamisaruanne on ametniku ülesannete täitmisele hinnangu andmine, mõjutab see ka iga ametniku moraalset õigust õigele ja õiglasele hinnangule.

50.

Ma leian, et sellist õigust tuleb tunnistada, sest isikut määratletakse sõltumata tema staatusest ühiskonnas inimesena ka tema tegevuse ja saavutuste järgi. Töö on selles suhtes igaühe elus otsustava tähtsusega. Ametnikul on õigus oma töö õigele ja õiglasele hindamisele, sest see hinnang kajastab tema saavutusi ja talletab need. See analüüs peab minu arvates seda enam paika, et isiku ametiülesannete täitmisele antud hinnang ei kirjelda pelgalt tema ülesannete täitmist asjaomasel perioodil, vaid sisaldab ka hinnatava isiku ametialases tegevuses ülesnäidatud inimlike omaduste hinnangut.

51.

Sel määral ei saa hindamisaruannet arvestada ainult institutsiooni seisukohast lihtsalt arhiveerimisele kuuluva dokumendina, kuna selle suhtes kaob huvi alates päevast, mil hinnatav ametnik lõpetas selle institutsiooni teenistuses töötamise. Ametnikul on minu arvates kindlasti moraalne õigus sellele, et tema ülesannete täitmisest antakse õige ülevaade, sest tema ametiülesanded on tema eksistentsi oluline osa, mis talletatakse hindamisaruandes.

52.

Teiselt poolt võib ametnik õigustatult soovida kasutada seda hindamisaruannet tulevase töökoha otsingutel. Asjaolu, et tegemist on asutusesisese dokumendiga, ei või takistada seda kasutust. Kuna sellises dokumendis kirjeldatakse hinnatava ametniku ametiülesandeid ja nende täitmist, võib see olla väga oluline osa elulookirjeldusest omandatud töökogemuse ja kutseoskuste tõendamiseks. Peale selle on üldteada asjaolu, et ühenduste ametnikke hinnatakse regulaarselt, nii et potentsiaalne tööandja võib uut töökohta otsival ametnikul paluda esitada oma hindamisaruanded.

53.

Nendel kahel põhjusel arvan ma, et kohtupraktika, mille kohaselt selline hindamisaruanne nagu karjääriarengu aruanne mõjutab põhimõtteliselt hinnatava isiku huve ainult juhul, kui tal on karjäär veel ees, see tähendab kuni teenistuse lõppemiseni, on ebaõige. Sellest õigusnormi rikkumisest peaks minu arvates piisama, et põhjendada vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist selles osas, mis näeb ette, et kohtuotsust ei ole enam vaja teha.

54.

Teise küsimuse suhtes olen ma arvamusel, et isegi kui oletada, et see kohtupraktika on põhjendatud, ei saaks Esimese Astme Kohus selle põhjal otsustada, et püsiva täieliku töövõimetusega ametnikul puudub üksnes selle asjaolu pärast huvi oma hindamisaruande vastu menetlust algatada.

55.

Nimelt, isegi kui sellises olukorras olev ametnik saadetakse automaatselt pensionile, nagu näevad ette personalieeskirjade artiklid 53 ja 78, on tegemist pöörduva olukorraga, nagu näitavad personalieeskirjade VIII lisa artiklid 13–16. Nendes artiklites on sõnaselgelt sätestatud, et ametniku töötamine tema institutsiooni teenistuses üksnes peatatakse ja et see peatamine sõltub töövõimetusseisundi püsivusest, mida saab regulaarselt tuvastada.

56.

Püsivalt täielikult töövõimetu ametniku olukord erineb seega pensioniikka jõudnud või ametist lahkunud või teenistusest vabastatud ametniku omast, sest ta võib ühel päeval teenistust institutsioonis jätkata.

57.

Kohaldada sellise ametniku suhtes kohtupraktikat, mille kohaselt ametnikul puudub institutsioonis teenistuse lõppemise korral huvi hindamisaruannet vaidlustada, võib seega näida šokeeriv, sest selline seisukoht tähendaks seda, et uuesti tööle asumise võimalus ja järelikult tema tervise taastumine ei vääri arvessevõtmist. Teisisõnu öeldaks sellega asjaomasele ametnikule, et ta on juba töötajate nimekirjast kustutatud ja et administratsioon lähtub eeldusest, et tal ei ole mingit lootust tööle tagasi tulla.

58.

Siinkohal tuleks rõhutada, et vaidlustatud kohtuotsuses järeldati apellandi huvi puudumist menetluse algatamiseks üksnes konstateerides, et apellant on püsivalt täielikult töövõimetu, seda põhjalikumalt analüüsimata ja uurimata, kas asjaomase isiku olukorda arvestades oli uuesti tööle asumine mõeldav. Vaidlustatud kohtuotsuses lähenetakse menetluse algatamise huvi mõistele veelgi kitsamalt võrreldes näiteks lähenemisviisiga sarnases kontekstis eespool viidatud määruses Ross vs. komisjon.

59.

Nii märkis Esimese Astme Kohus selles määruses vastuseks B. Rossi argumendile, millega viimane vaidlustas teenistuse lõppemise oma püsiva täieliku töövõimetuse tõttu, et B. Ross ei esitanud ühtegi argumenti, mis võimaldaks teda tööle ennistada. Ta tugines ka asjaolule, et töövõimetuskomitee oli asjaomase isiku haiguse püsivust arvestades leidnud, et arstlik läbivaatus ei olnud vajalik. ( 26 )

60.

Kui Esimese Astme Kohus oleks käesolevas kohtuasjas uurinud apellandi konkreetset olukorda, nagu eespool viidatud määruses Ross vs. komisjon, oleks võinud hagi vastuvõetavaks tunnistada, sest apellant on sündinud 4. veebruaril 1955 ja kohtutoimiku andmetest nähtub, et töövõimetuskomitee leidis oma 7. veebruari 2005. aasta otsuses, et tema seisund tuleb läbi vaadata kahe aasta pärast. Sama komitee otsustas 2007. aasta jooksul, et apellandi töövõimetus oli pikendatud ainult üheks aastaks.

61.

Peale selle ei ole uuesti tööle asumise hüpoteetilisus iseenesest ületamatu juriidiline takistus menetluse algatamiseks olemasoleva ja tegeliku huvi tunnustamiseks.

62.

Viitan selle tõestamiseks kohtupraktikale, mis käsitleb hagisid otsuste peale, milles määratakse kindlaks institutsioonide ametnike tulevane pension. Selle kohtupraktika kohaselt on ametnikul õigus sellist otsust vaidlustada, kuigi tema pensionile saatmine ja sellest lähtuvalt pensioni saamine on hagi esitamise ajal ebakindel ja hüpoteetiline. ( 27 )

63.

Euroopa Kohus on otsustanud, et sellisel juhul on ametnikul õigus esitada hagi otsuse peale, mis kahjustab tema rahalist olukorda tulevikus, sest tal on olemasolev ja tegelik õigustatud huvi selleks, et Euroopa Kohus määraks juba nüüd kindlaks tema halduslikku olukorda puudutava ebakindla asjaolu. ( 28 ) Euroopa Kohtu hinnangul oleks sellise hagi vastuvõetamatuse korral asjaomasel ametnikul võimalik oma õigusi teada saada alles pensionile mineku ajal ja ta seataks selle ajani ebakindlasse olukorda oma rahalise olukorra suhtes, nii et ta ei saaks viivitamatult võtta sobivaid isiklikke abinõusid oma tuleviku kindlustamiseks. ( 29 )

64.

See kohtupraktika on käesolevale kohtuasjale ülekantav. Võib tunnistada, et püsivalt täielikult töövõimetul ametnikul on olemasolev ja tegelik huvi selleks, et ühenduse kohus kontrolliks hindamist, mis võib määrata tema edasise karjääri, selleks et vajadusel otsustada kurssi muuta.

65.

See ülekandmine näib mulle samuti õigustatud seetõttu, et vastasel korral ei oleks sellisel püsivalt täielikult töövõimetul ametnikul nagu apellandil võimalik oma hindamisaruannet rahuldavates tingimustes vaidlustada.

66.

Nagu komisjon selgitas vastuseks Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele, võiks apellandi tööle ennistamist tõepoolest tõlgendada „uue olulise asjaoluna” kohtupraktika tähenduses, mille kohaselt võimaldab sellise asjaolu ilmnemine ametnikul nõuda administratsioonilt lõplikuks muutunud akti uuesti läbivaatamist. ( 30 ) Kui apellant asuks uuesti tööle komisjoni teenistusse, saaks ta selle kohtupraktika kohaselt nõuda administratsioonilt vaidlusaluse hindamisaruande uuesti läbivaatamist ja vajaduse korral sellise taotluse rahuldamata jätmise ühenduse kohtus vaidlustada.

67.

Selle hindamisaruande sisuline kontrollimine, mida võib selle mitme aasta peale edasi kanduda võiva hagi raames teha, ei anna aga kindlasti samu tagatisi, kui apellandil oleks lubatud vaidlustada kõnealune aruanne kohe, kui talle sellest teatati. On nimelt kindel risk, et kui ühenduse kohus peaks otsustama hindamisaruande üle mitu aastat pärast selle koostamist, ei ole tõendid, mis võivad vaidluse lahendamiseks vajalikuks osutuda, enam kättesaadavad. ( 31 )

68.

Kõiki neid põhjendusi arvestades leian ma, et kuna Esimese Astme Kohus järeldas, et apellandil ei ole vaidlusaluse otsuse vastu menetluse algatamise huvi üksnes seetõttu, et ta oli püsivalt täielikult töövõimetu, rikkus ta ka õigusnormi, mis õigustab vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist.

69.

Apellant heidab Esimese Astme Kohtule ette tema kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist põhjusel, et kahju olemust ja ulatust ei täpsustatud, kuigi see nõue ja kohtuasja põhiküsimus on kaks eraldi küsimust.

70.

Selline vahetegemine on apellandi arvates nõutav, sest sellest peale, kui ta kaebas karjääriarengu aruande peale 2003. aasta juulis, on tema olukord pidevalt muutunud. 2003. aasta juulis ei olnud edutamiskomitee selle aasta koosolekut veel toimunud, nii et apellant ei teadnud, kas teda edutatakse või mitte. Samamoodi ei olnud ta 2004. aasta juulis, kui ta hagi esitas, veel töövõimetuks tunnistatud. Lõpuks ei teadnud ta oma apellatsioonkaebuse koostamise ajal, kas ja millal ta võidakse oma töökohale ennistada.

71.

Sellest tuleneb apellandi arvates, et kohtuasja eriliste asjaolude tõttu peaks kohus uurima kahju hüvitamise nõuet alles pärast põhiküsimuse üle otsustamist, nii et kuni selle otsuse tegemiseni tuleks vaidlustatud kohtuotsus tühistada selles osas, millega jäetakse see nõue rahuldamata.

72.

Apellant märgib samuti, et kui Euroopa Kohus tunnistab tema apellatsioonkaebuse vastuvõetavaks ja kui ta tuvastab kohtuasja põhiküsimuse uurimisel, et apellant oli tõsise ebaõigluse ohver nii tema hindamisaruande sisu poolest kui ka menetluse käigu osas ja et tema karjäärile tekitati korvamatut kahju, on tal õigus saada hüvitiseks 1,5 miljoni euro suurune summa.

73.

Komisjon väidab, et apellant ei selgita, mille poolest põhjused, mille pärast Esimese Astme Kohus tema nõude vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata jättis, on ebaõiged. Ta järeldas sellest, et apellatsioonkaebus on selles osas vastuvõetamatu või ilmselgelt põhjendamatu.

74.

Ma jagan komisjoni seisukohta. Apellandi etteheited vaidlustatud kohtuotsuse vastu kahju hüvitamise nõude osas ei tõenda, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi või tõlgendas seda nõuet ebaõigesti.

75.

Esimese Astme Kohus tuletas õigesti meelde reeglit, et ühenduse institutsioonile etteheidetava kahju hüvitamise nõudes tuleb kirjeldada kahju tekitanud sündmust, sellega hüvitamist taotlevale isiku tekitatud kahju ning kõnealuse sündmuse ja väidetava kahju vahelist põhjuslikku seost. Ta täheldas õigustatult, et apellant ei olnud seda nõuet täitnud, sest ta oli piirdunud oma hagiavalduses märkega, et „[k]innitaja ilmne kaalutlusviga ja võimu kuritarvitamine [on] tõsiselt kahjustanud hageja karjääriväljavaateid” ning et „[s]ee olukord tekitas talle moraalset kahju ja kahjustas tema tervist lisaks tema karjääriväljavaadetele tekitatud kahjule”.

76.

Esimese Astme Kohus märkis samuti, et apellant ei selgitanud põhjuseid, mille pärast viimasel ei ole võimalik kirjeldada talle tekitatud kahju täpset ulatust ja seda hinnata.

77.

Nagu väidab komisjon, on apellandi selgitused selle kohta käesoleva apellatsioonkaebuse raames uued asjaolud, mis ei tõenda, et vaidlustatud kohtuotsuses rikuti õigusnormi. Apellandi kaebus on seega selles osas, milles ta vaidlustab oma kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise vaidlustatud kohtuotsuses, minu arvates ilmselgelt põhjendamatu.

78.

Peale selle on 1,5 miljoni euro suuruse summa nõudmine hüvitiseks juhul, kui Euroopa Kohus vaatab kohtuasja sisuliselt läbi, Euroopa Kohtu kodukorra artikli 113 tähenduses uus nõue, mis tuleb tunnistada vastuvõetamatuks.

79.

Teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada vaidlusaluse otsuse tühistamise nõue vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 61, mille kohaselt võib Euroopa Kohus juhul, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud, teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab.

80.

Apellant nõuab, et tühistataks vaidlusalune otsus, millega jäeti rahuldamata tema kaebus 28. aprilli 2003. aasta otsuse peale, millega kinnitati apellandi kohta ajavahemikul 1. juulist 2001 kuni 31. detsembrini 2002 koostatud karjääriarengu aruanne.

81.

Selle hagi põhjenduseks esitab apellant kolm väidet, millest esimene puudutab oluliste menetlusnormide ja kaitseõiguste rikkumist.

82.

Selle väite raames väidab apellant, et artikli 43 üldistes rakendussätetes ette nähtud asutusesiseses kaebemenetluses tema karjääriarengu aruande vastu esines palju rikkumisi. Ta väidab nimelt, et selle menetluse teist etappi, mis seisneb karjääriarengu aruande vormiliste ja sisuliste tingimuste kontrollimises ühise hindamiskomitee poolt, ei järgitud.

83.

Apellant selgitab seega, et ühise hindamiskomitee poolne läbivaatamine piirdus menetlusliku aspektiga ega puudutanud asja sisu. Ta märgib, et nimetatud komitee täheldas, et ametlikku vestlust karjääriarengu aruande hindajaga ei toimunud ja soovitas seega selle vestluse läbi viia. Ta rõhutab, et tema toimikut ei saadetud seejärel ühisele hindamiskomiteele tagasi, et viimane saaks samuti avaldada seisukoha selle kohta, kas karjääriarengu aruanne on koostatud õiglaselt, objektiivselt ja kooskõlas tavapäraste hindamisnormidega.

84.

Apellant väidab, et selle puuduse tõttu on asutusesisest kaebemenetlust tõsiselt rikutud. Ühelt poolt on ühine hindamiskomitee oma koosseisu tõttu ainus kaebusi käsitlev organ, mille raames oleksid võinud temaga samu tööülesandeid täitvad personali liikmed talle antud hinnangut uurida. Teiselt poolt on ühise hindamiskomitee arvamusel suur jõud, kuivõrd apellatsiooni korras hindaja on juhul, kui ta keeldub selle arvamuse järgimisest, kohustatud oma otsust põhjendama.

85.

Komisjon väidab, et apellant ei saa kasutada argumendina asjaolu, et ühine hindamiskomitee piirdus täheldamisega, et ametlikku vestlust karjääriarengu aruande kinnitajaga ei toimunud, sest ta ise jättis ühisele hindamiskomiteele teatamata, et see vestlus oli toimunud 25. märtsil 2003.

86.

Ma leian, et apellandi argument on põhjendatud ja et vaidlusaluses otsuses rikutakse tõepoolest olulist menetlusnormi. Ma põhjendan seda hinnangut artikli 43 üldiste rakendussätetega, mis määravad kindlaks asutusesisese kaebemenetluse karjääriarengu aruande vastu.

87.

Nende sätete kohaselt koostab sellise ametniku nagu apellant karjääriarengu aruande tema osakonna juhataja, kes on määratud hindajaks, ja tema direktor, kes tegutseb kinnitajana. See aruanne edastatakse hinnatavale ametnikule, kellel on aega viis tööpäeva selle sisuga nõustumiseks ja aruandele alla kirjutamiseks või siis selle vaidlustamiseks. Kui hinnatav ametnik ei ole oma karjääriarengu aruandega rahul, teavitab ta sellest hindajat ja teatab talle oma soovist kinnitajaga vestelda. Viimane peab korraldama selle vestluse viie tööpäeva jooksul.

88.

Artikli 43 üldiste rakendussätete artikli 7 lõike 5 kohaselt pärast seda vestlust kinnitaja kas muudab karjääriarengu aruannet või kinnitab selle ning seejärel edastab selle asjaomasele isikule. Kui viimane ei ole kinnitaja otsusega rahul, võib ta paluda kinnitajal anda asja arutada ühisele hindamiskomiteele.

89.

Ühise hindamiskomitee koosseisus on direktori ametis olev esimees ja neli liiget, kellest kaks on personali keskkomitee määratud töötajate esindajad. Artikli 43 üldiste rakendussätete artikli 8 lõikes 5 on ühise hindamiskomitee ülesanne määratletud järgmiselt:

„Kuigi ühine hindamiskomitee ei asenda hindajaid asjaomase isiku töö hindamises, kontrollib ta, kas karjääriarengu aruanne on koostatud õiglaselt, objektiivselt ja tavapäraste hindamisreeglite kohaselt. Ta kontrollib samuti, kas menetlust on õigesti järgitud (eelkõige vestluste, tähtaegade jms osas) […]”.

90.

Ühine hindamiskomitee peab seega esitama nende punktide kohta arvamuse kümne tööpäeva jooksul alates karjääriarengu aruande talle esitamise kuupäevast. Selle arvamuse mõju on täpsustatud artikli 43 üldiste rakendussätete artikli 8 lõikes 7 järgmiselt:

„Hindamiskomitee arvamus, mis tehakse teatavaks töötajale, hindajale ja kinnitajale, saadetakse apellatsiooni korras hindajale […]. Kolme tööpäeva jooksul viimane kas kinnitab karjääriarengu aruande või muudab seda ning saadab selle siis asjaomasele isikule. Kui apellatsiooni korras hindaja kaldub hindamiskomitee arvamuses esitatud soovitustest kõrvale, peab ta oma otsust põhjendama […]”.

91.

Nendest sätetest saab seega järeldada kahte asja, mis on käesoleva vaidluse lahendamiseks asjassepuutuvad. Ühelt poolt peab ühise hindamiskomitee arvamust avaldama mitte ainult menetlusnormide järgimise, vaid ka hindamise objektiivsuse ja õigluse kohta. Teiselt poolt on see arvamus suhteliselt otsustava tähtsusega, sest apellatsiooni korras hindaja peab oma seisukohta põhjendama, kui see on kõnealuse arvamuse suhtes vastupidine.

92.

Käesolevas kohtuasjas on tõsi, et ühine hindamiskomitee ei avaldanud vaidlusaluse hindamisaruande sisu kohta seisukohta. Ta täheldas apellatsiooni korras hindajale 11. aprillil 2003 edastatud oma arvamuses, et ametlikku vestlust kinnitajaga, mis on artikli 43 üldiste rakendussätete artiklis 7 ette nähtud juhul, kui hinnatav ametnik ei nõustu karjääriarengu aruande sisuga, ei toimunud.

93.

Asjaolu, et ühine hindamiskomitee, olles seda täheldanud, ei uurinud hindamisaruande sisu, näib mulle loogiline, kuivõrd ühelt poolt võis ta õigustatult eeldada, et see vestlus tõepoolest läbi viiakse ja et menetlus on sel viisil nõuetekohane, ning teiselt poolt oli kinnitajal pärast kõnealust vestlust võimalus vaidlusalust karjääriarengu aruannet muuta. Teisisõnu, kuna ametlikku vestlust kinnitajaga ei toimunud, ei olnud karjääriarengu aruande sisu ühise hindamiskomitee jaoks lõplik.

94.

Seega ei saanud apellatsiooni korras hindaja oma 28. aprilli 2003. aasta otsuses minu arvates apellandi asutusesisese kaebuse kohta seisukohta avaldada, enne kui ühine hindamiskomitee ei ole ise esitanud talle oma arvamust vaidlusaluse karjääriarengu aruande sisu kohta.

95.

Apellatsiooni korras hindaja ignoreeris seda asjaolu otsuses, märkides, et ametlik vestlus kinnitajaga oli toimunud 25. märtsil 2003 ja seejärel 14. aprillil 2003 ehk „enne ja pärast ühise hindamiskomitee 7. aprilli 2003. aasta koosolekut”. Sellegipoolest ei oleks see täheldus pidanud apellatsiooni korras hindajal võimaldama seisukohta avaldada. Kui apellatsiooni korras hindaja täheldas vastupidi ühise hindamiskomitee arvamuses märgitule, et ametlik vestlus toimus 25. märtsil 2003, oleks ta pidanud paluma ühisel hindamiskomiteel avaldada sisu kohta arvamust; kui ta leidis, et ametlik vestlus toimus 14. aprillil 2003 pärast ühise hindamiskomitee soovituse andmist, oleks ta samuti pidanud küsima viimase arvamust hindamisaruande sisu kohta, mille kinnitaja oli pärast seda kohtumist kinnitanud.

96.

Avaldades seisukohta, nagu ta seda tegi oma 28. aprilli 2003. aasta otsuses, käsitas apellatsiooni korras hindaja apellandi kaebeõigust ühise hindamiskomitee vastu puhtalt formaalsusena. Nagu rõhutab apellant, on see kaebeõigus tähtis, sest ühelt poolt on ühine hindamiskomitee ainus hindamismenetluses osalev üksus, kuhu kuuluvad töötajate esindajad, ja teiselt poolt peab apellatsiooni korras hindaja tema arvamust arvesse võtma.

97.

Need asjaolud tõendavad minu arvates, et see menetlusnormi rikkumine võis tegelikult kahjustada apellandi õigusi.

98.

Komisjon väidab, et apellant ei saa tugineda sellele rikkumisele, sest ta on ise selle põhjustanud, jättes ühisele hindamiskomiteele teatamata ametliku vestluse toimumisest kinnitajaga 25. märtsil 2003.

99.

Selle argumendiga ei saa minu arvates nõustuda kahel järgmisel põhjusel. Esiteks edastati kõnealune hindamisaruanne artikli 43 üldiste rakendussätete artikli 7 lõike 5 sätete alusel pärast ametlikku vestlust kinnitatuna või muudetuna uuesti asjaomasele ametnikule. Selle ametliku vestluse toimumist tuleks seega tõendada vaidlusaluse hindamisaruande uuesti edastamisega. Peale selle pöördutakse ühise hindamiskomitee poole, nagu näeb ette artikli 43 üldiste rakendussätete artikli 7 lõige 6, pärast hinnatava ametniku taotluse edastamist kinnitajale.

100.

On seega raske ette kujutada, et käesolevas kohtuasjas võidi ühise hindamiskomitee hinnangut, mille kohaselt ametlikku vestlust apellandiga ei toimunud, järeldada üksnes apellandi ütlustest tema taotluses, millega ta esitas kaebuse ühisele hindamiskomiteele.

101.

Teiseks on asjaolu, et ametlik vestlus korraldati 14. aprillil 2003 ehk pärast ühise hindamiskomitee arvamust, milles soovitati see vestlus läbi viia, vastuolus komisjoni väljendatud seisukohaga.

102.

Neid põhjendusi arvestades, olen seisukohal, et vaidlusaluses otsuses rikuti menetlusnormi, kahjustades sellega apellandi huve, ja et see otsus tuleb tühistada.

103.

Juhul kui Euroopa Kohus järgib minu ettepanekut, teen ettepaneku otsustada, et kui apellant võidab kohtuasja vaidlusaluse otsuse tühistamiseks esitatud hagi vastuvõetavuse ja põhjendatuse osas ja kui need kaks küsimust on käesoleva menetluse põhielemendid, kannab komisjon kõik kohtukulud vastavalt kodukorra artiklile 122.

104.

Esitatud põhjendusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada järgmiselt: