1.

Käesolev kohtuasi puudutab nõukogu 29. mai 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1348/2000 tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide Euroopa Liidu liikmesriikides kätteandmise kohta (edaspidi „määrus nr 1348/2000”) ( 2 ) artikli 8 lõike 1 tõlgendamist ja eelkõige küsimust, kas adressaadil on õigus keelduda kätteantava [mõiste „kätteandmine” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „kättetoimetamine”], talle võõra dokumendi vastuvõtmisest, kui välisriigis toimuvas tsiviilkohtumenetluses kättetoimetatav hagiavaldus on tõlgitud küll vastuvõtva liikmesriigi ametlikku keelde, hagiavalduse lisad aga mitte, ja adressaat väidab, et ta ei saa edastava liikmesriigi keelest aru, kuigi ta on oma majandustegevuse raames sõlminud lepingu, milles pooled on kokku leppinud, et kirjavahetust nii poolte vahel kui ka ametiasutuste ja avalik-õiguslike asutustega peetakse edastava liikmesriigi keeles.

2.

Käesoleva eelotsusetaotluse esitas Bundesgerichtshof, kelle menetluses on kahju hüvitamise hagi, mille esitas Industrie- und Handelskammer Berlin (Berliini kaubandus- ja tööstuskoda; edaspidi: „IHK Berlin”) Inglise õiguse alusel asutatud äriühingu, arhitektibüroo Nicholas Grimshaw & Partners Ltd (edaspidi „Grimshaw büroo”) vastu, kuna viimane oli ühe hoone projekteerinud puudustega. IHK Berlin esitas Grimshaw büroo vastu lepinguliste kohustuste rikkumise hagi. Pooled vaidlevad vaheotsuse menetluses selle üle, kas hagiavaldust saab lugeda Grimshaw büroole kehtivalt kättetoimetatuks. Aachenis asuvale büroole Ingenieurbüro Weiss und Partner (edaspidi „Weissi büroo”) teatati kohtuvaidlusest.

3.

Määruse nr 1348/2000 kaheksas ja kümnes põhjendus on sõnastatud järgmiselt:

[…]

4.

Määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõikes 1 on ette nähtud:

„Dokumendi vastuvõtmisest keeldumine

1.   Vastuvõttev asutus informeerib adressaati, et ta võib keelduda kättetoimetatava dokumendi vastuvõtmisest, kui see on muus keeles kui:

5.

IHK Berlin nõuab Grimshaw büroolt, mis on Londonis asuv Inglise õiguse alusel asutatud äriühing, nõuetele mittevastava ehitusprojektiga tekitatud kahju hüvitamist 16. veebruaril 1994 sõlmitud projekteerimislepingu alusel. Grimshaw büroo kohustus kõnealuses lepingus tegema projekteerimistöid Berliinis tehtavate ehitustööde tarbeks. Projekteerimislepingu punktis 3.2.6 on pooled leppinud kokku järgmises:

„Teenuseid tuleb osutada saksa keeles. Kirjavahetust [IHK Berlin] ja [Grimshaw büroo] vahel ning ametiasutuste ja avalik-õiguslike asutustega peetakse saksa keeles.”

Projekteerimislepingu punktis 10.2 on pooled leppinud kokku järgmises:

„Vaidlused lahendatakse Berliinis asuvas kohtus”.

Projekteerimislepingu punktis 10.4 on pooled leppinud kokku järgmises:

„Lepingule kohaldatakse Saksa õigust”.

6.

IHK Berlin esitas Saksa kohtutele hagiavalduse ja kõikide asjassepuutuvate lisade ärakirjad, millele ta hagiavalduses viitab, et need toimetataks kätte Grimshaw büroole. Nimetatud dokumendid on poolte sõlmitud projekteerimisleping, lepingule lisatud täiendavad kokkulepped ja viimatinimetatute kavand, väljavõte tehtavate tööde nimekirjast ja mitu kirja, sealhulgas ka Grimshaw büroo kirjad, mis puudutavad kirjavahetust ettevõtjatega, kelle ülesanne oli etteheidetud puuduste tuvastamine ja kõrvaldamine. Bundesgerichtshofi andmetel ei olnud Grimshaw büroo enne hagiavalduse esitamist siiski kõikide lisadega tutvunud, eelkõige dokumentidega, mis puudutasid puuduste tuvastamist ja kõrvaldamist ning vastavaid kulutusi. Lisade sisu, millele IHK Berlin tugineb, on osaliselt korratud hagiavalduses.

7.

29. mai 2002. aasta hagiavaldus, millega IHK Berlin esitas Grimshaw büroole projekteerimislepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude, toimetati Grimshaw büroole saksakeelsena kätte juba 20. detsembril 2002. Grimshaw büroo keeldus hagiavalduse vastuvõtmisest, põhjendades seda ingliskeelse tõlke puudumisega, misjärel anti talle 23. mail 2003 Londonis üle hagiavalduse ingliskeelne tõlge ja selle tõlkimata saksakeelsed lisad.

8.

13. juuni 2003. aasta kirjas vaidlustas Grimshaw büroo kättetoimetamise seaduslikkuse selles esinenud puuduste tõttu, sest lisad ei olnud tõlgitud inglise keelde, ja keeldus määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõikele 1 tuginedes hagiavalduse vastuvõtmisest põhjendusega, et kättetoimetamine ei vastanud nõuetele. Lisaks esitas Grimshaw büroo aegumise vaide ja teatas kohtuvaidlusest Weissi büroole, kes osaleb Saksa kohtutes toimuvas menetluses kolmanda isikuna.

9.

Eelotsusetaotluse kohaselt sedastas Landgericht Berlin (antud asjas Berliini esimese astme kohus) vaheotsuses, et 23. mail 2003. aastal toimetati hagiavaldus kätte nõuetekohaselt. Kammergericht Berlin (Berliini kõrgeim piirkondlik kohus) jättis Grimshaw büroo apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kolmanda isikuna esitas Weissi büroo Kammergerichti otsuse peale Bundesgerichtshofile (kõrgeim üldkohus) kassatsioonkaebuse.

10.

Bundesgerichtshof märgib, et Saksa Zivilprozessordnung’i (tsiviilkohtumenetluse seadustik) kohaselt moodustab hagiavaldus koos selles viidatud lisadega terviku ja kostja peab saama kogu hageja esitatud teabe, mida ta enda kaitsmiseks vajab. Seetõttu ei ole asjakohane hinnata kättetoimetamise nõuetekohasust, arvestamata seejuures lisade kättetoimetamist — põhjendusega, et väidetavalt sisaldub oluline teave hagiavalduses ja õiguslik ärakuulamine on tagatud sellega, et kostja saab end piisavalt kaitsta ka menetluse käigus.

11.

Eeltoodud põhimõttest on lubatud teha erand, kui kostja teavitamise nõuet ei ole rikutud oluliselt, näiteks kui hagiavaldusele lisamata lisa on edastatud hagiavaldusega peaaegu samal ajal või kostja on kõikide materjalidega tutvunud juba enne hagiavalduse esitamist. Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab sellele, et Grimshaw büroo ei olnud käesoleval juhul kõigi dokumentidega eelnevalt tutvunud, eelkõige nendega, mis puudutasid puuduste tuvastamist ja kõrvaldamist ning asjaomaseid kulutusi. Nimetatud dokumente ei saa pidada väheolulisteks üksikasjadeks, sest nende hindamine võib olla määrava tähtsusega kostja vastuse esitamise üle otsustamisel.

12.

Bundesgerichtshof selgitab samuti, et ükski Grimshaw büroo esindusorganitesse kuuluv isik ei saa saksa keelest aru, ja leiab, et määrust nr 1348/2000 on võimalik tõlgendada selliselt, et dokumentide vastuvõtmisest keeldumist ei saa põhjendada lisade tõlke puudumisega. Määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõige 1 ei käsitle lisade vastuvõtmisest keeldumist. Peale selle märgitakse määruse nr 1348/2000 artikli 4 lõike 3 esimese lause kohaselt Euroopa Liidu liikmesriikides ette nähtud dokumentide kättetoimetamise taotluse tüüpvormis ainult kättetoimetatava dokumendi, aga mitte selle lisade laad ja keel (vormi punktid 6.1 ja 6.3); lisade kohta tuleb märkida ainult nende arv (vormi punkt 6.4). Bundesgerichtshof leiab, et oluline on ainult see, kas asjaomane dokument on kättetoimetatav dokument määruse nr 1348/2000 tähenduses; vormi ülesehitus ei oma selle küsimuse lahendamisel tähtsust.

13.

Juhul, kui vastuvõtmisest keeldumist ei saa põhjendada ainuüksi sellega, et lisad on tõlkimata, märgib Bundesgerichtshof, et tema arvates ei piisa ainult lepingust, milles hageja ja kostja on kokku leppinud saksakeelse kirjavahetuse pidamises, et eitada kostja õigust keelduda dokumendi vastuvõtmisest, tuginedes määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõike 1 punktile b. Osundatud lepingutingimus ei tähenda veel, et kostja saab kõnealusest keelest aru määruse nr 1348/2000 tähenduses.

14.

Kui asjaomane lepingutingimus ei anna alust otsustada keelest arusaamise üle, soovib Bundesgerichtshof teada, kas dokumendi vastuvõtmisest võib keelduda, kui dokumendi lisad ei ole tõlgitud, või kas sellest on erandeid, näiteks kui kostjal on lisad tõlgitud kujul juba olemas või kui lisa on hagiavalduses sõna-sõnalt ära toodud ja hagiavaldus on tõlgitud. Samasuguse juhuga võib olla tegemist ka siis, kui lisadena edastatud dokumendid on koostatud pooltevahelises kehtivas lepingus kokkulepitud keeles. Bundesgerichtshof viitab olukorrale, kus piiriüleste lepingute nõrgem ja olenevalt olukorrast kaitset vajav pool, näiteks tarbija, on lepingus nõustunud sellega, et kirjavahetust peetakse majandus- või kutsetegevuses tegutseva poole keeles. Grimshaw büroo sõlmis käesoleval juhul lepingu majandustegevuse raames. Eeltoodust ei nähtu, et ta vajaks erilist kaitset või et tal oleks õigus dokumendi vastuvõtmisest keelduda.

15.

Bundesgerichtshofil on määruse nr 1348/2000 tõlgendamise osas kahtlusi, seetõttu peatas ta menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

16.

Euroopa Kohtu menetluses osalesid Grimshaw büroo, Weissi büroo, IHK Berlin, Prantsuse, Itaalia, Slovakkia ja Tšehhi valitsus ning komisjon.

17.

Euroopa Kohtu 24. oktoobri 2007. aasta istungil esitasid suulisi märkusi ja vastasid kohtu küsimustele Weissi büroo, Grimshaw büroo, Prantsuse valitsus ja komisjon.

18.

Weissi büroo on seisukohal, et määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sama määruse artikli 8 lõike 1 alusel on adressaadil õigus keelduda dokumendi vastuvõtmisest ka juhul, kui kättetoimetatava dokumendi lisad ei ole adressaatliikmesriigi keeles või edastava liikmesriigi keeles, millest adressaat aru saab.

19.

Grimshaw büroo leiab, et adressaadil on õigus keelduda dokumendi vastuvõtmisest ka siis, kui ainult kättetoimetatava dokumendi lisad ei ole adressaatliikmesriigi keeles või edastava liikmesriigi keeles, millest adressaat aru saab. Juba määruse nr 1348/2000 artikli 8 sõnastuse kohaselt on dokumendid mitte üksnes advokaadi koostatud hagiavaldus, vaid kõik kirjad ja tõendid, mis kättetoimetamise eesmärgil üle antakse. Määruse nr 1348/2000 artikli 5 lõike 1 ja artikli 8 lõike 1 mõte ja eesmärk kõnelevad otsustavalt selle kasuks, et „dokumendid” on ka hagiavalduse lisad. Grimshaw büroo tugineb Euroopa Kohtu kodukorrale (artikkel 29 lõige 3) ja Esimese Astme Kohtu kodukorrale (artikkel 35 lõige 3), millest nähtub, et hagiavaldus ja selle lisad moodustavad terviku. Mõlemad peavad olema samas keeles, nimelt vajaduse korral keeles, millest kostja aru saab. Tõlgete vajalikkuse üle otsustamisel ei piisa sellega arvestamisest, mis on vajalik kostja huvide kaitseks, sest see ei ole piisavat õiguskindlust tagav kriteerium. Pigem tuleb tõlkida kõik lisad, sest nendega tutvumine peab võimaldama kostjal otsustada mitte üksnes kaitse vajalikkuse, vaid ka selle laadi üle. Mõni kaitsevahend võib tuleneda alles lisadest ning ei pruugi ilmtingimata ilmneda hageja vaatevinklist. Grimshaw büroo on lõpuks seisukohal, et võrdse kohtlemise põhimõtet on rikutud, kui hagiavalduse kõiki lisasid ei ole tõlgitud, sest vaid siseriiklikus menetluses on kõik lisad saksa keeles.

20.

IHK Berlin märgib, et Grimshaw büroo sai koos hagiavaldusega ka asjassepuutuvad lisad. IHK Berlin väidab, et määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõike 1 sõnastuse ja ülesehituse kohaselt hõlmab adressaadi õigus keelduda dokumendi vastuvõtmisest üksnes kohtudokumente. Lisad ei ole dokumendid selles tähenduses. Lisad on pigem muud kättetoimetatavad dokumendid. Selleks, et teavitada kostjat hagi esemest ja alusest, ei ole vaja tõlkida mahukaid lisasid, milles on asjakohane võib-olla ainult üks klausel. Tõendeid väidetavate asjaolude kohta on IHK Berlini väitel võimalik esitada ka menetluse käigus ja selles etapis on võimalik lasta igal ajal tõlkida teatud hagiavaldusele lisatud dokumente. Hageja kohustus tõlkida kõik lisad võib osutuda väga kulukaks ja olla vastuolus määruse eesmärgiga kiirendada kohtumenetlust.

21.

Prantsuse valitsus rõhutab, et kõikide edastatavate dokumentide tõlkimine keelde, millest adressaat aru saab, toimub adressaadi huvide kaitseks ja on kaitseõiguste tagamise vajalik eeldus. Prantsuse valitsus on ka seisukohal, et kõikide kättetoimetatavate dokumentide kohta peavad kehtima ühesugused edastamise reeglid ja eelkõige ühesugune kohustus tõlkida dokument olenemata sellest, kas tegemist on kättetoimetatava dokumendi enda või selle lisadega. Lisad on dokumendi lahutamatu osa. Muus osas näeb Prantsuse valitsuse arvates määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõige 2 ette, et vastuvõttev asutus saadab dokumendid, mille tõlkimist nõutakse, tagasi edastanud asutusele, kui adressaat keeldub kättetoimetatava dokumendi vastuvõtmisest. Osundatud artikli sõnastusest nähtub niisiis, et nõuda võib kõikide edastatud dokumentide, mitte ainult kättetoimetatava dokumendi enda tõlkimist.

22.

Itaalia valitsus viitab nimisõna „dokumendid” kasutamisele mitmuses ja on seisukohal, et määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et adressaat võib keelduda kättetoimetatava dokumendi vastuvõtmisest, kui selle juurde kuuluvad lisad on muus keeles kui adressaatliikmesriigi ametlik keel või edastava liikmesriigi keel, millest adressaat aru saab. Adressaadile peab jääma õigus keelduda dokumendi vastuvõtmisest ka sel juhul, kui määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõikes 1 ettenähtud tõlkimise nõue ei ole täidetud ainult ühe või mõne lisa osas.

23.

Slovakkia valitsus tõdeb, pidades silmas määruse nr 1348/2000 sätteid, eelkõige selle põhjendusi, et määruse ühetaolise tõlgendamise ja kohaldamise huvides tuleb mõiste „kättetoimetatav dokument” all mõista nii põhidokumenti kui ka lisasid, mis toimetati adressaadile kätte koos nimetatud dokumendiga. Selleks et käesolevas kohtuasjas kättetoimetatud dokumendiga põhjalikult tutvuda ja oma õigusi edastava liikmesriigi kohtus tõhusalt kaitsta, on oluline, et adressaat tunneks täpselt kogu kättetoimetatava dokumendi sisu. Eeltoodud põhjusel on Slovakkia valitsus seisukohal, et määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et adressaadil on määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõike 1 alusel õigus keelduda dokumendi vastuvõtmisest ka juhul, kui ainult selle juurde kuuluvad lisad on muus keeles kui adressaatliikmesriigi ametlik keel või edastava liikmesriigi keel, millest adressaat aru saab.

24.

Tšehhi valitsus leiab, et hagiavaldust ja selle lisasid tuleb vaadelda tervikuna ja et nende suhtes tuleb kohaldada ühesugust keeleregulatsiooni. Eeltoodud arusaama kasuks räägib peamiselt argument, et menetluse raames õigustab hagiavalduse lisade tähendus kostja ja kohtu jaoks sellist tõlgendust, et õigus nõuetekohasele menetlusele hõlmab kostja teavitamist lisade sisust. Lisad peavad olema tõlgitud ka juhul, kui hageja on neid hagiavalduses olulisel määral tsiteerinud või muul moel ära märkinud. Poolte vahel peab valitsema tasakaal, mis tähendab kohtuvaidluses võrdseid menetluslikke võimalusi. Kui hageja lisab hagiavaldusele lisa, siis võib arvata, et temale on selle sisu teada; sama võimalus tuleb anda ka kostjale. Oluliste osade äratoomine hagiavalduses ei muuda kostja õigusi. Määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et adressaadil on õigus keelduda dokumendi vastuvõtmisest ka juhul, kui ainult selle juurde kuuluvad lisad on muus keeles kui adressaatliikmesriigi ametlik keel või mõni muu keel, millest adressaat aru saab.

25.

Komisjon viitab kõigepealt sellele, et üldjuhul on hagiavalduse lisade eesmärk anda täiendavat teavet või, täpsemalt, tõendada hagiavalduses esitatud andmete õigsust. Seetõttu on lisad põhimõtteliselt hagiavalduse osaks. Muus osas on määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõikes 1 kasutatud kättetoimetatava dokumendi nimetamiseks üldmõistet, mis viitab mõistele laias tähenduses ning võib hõlmata nii hagiavaldust kui ka selle lisasid. Määrusele nr 1348/2000 lisatud vorm ei anna samuti teavet selle kohta, mis on kättetoimetatav dokument.

26.

Määruse nr 1348/2000 kümnendas põhjenduses on põhjendatud määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõike 1 keelerežiimi. Lisade tõlkimise nõuet tuleb hinnata, lähtudes selle mõjust hagiavalduse adressaadi huvidele. Lisade tõlkimine ei ole komisjon arvates vajalik, kui nende sisu on hagiavalduses ära toodud. Seevastu on keeleline arusaamine lisadest oluline adressaadi huvide kaitse seisukohalt, kui hagiavalduses on lisadele viidatud nende sisu ära toomata. Kui lisad sisaldavad vajalikku teavet, mida hagiavaldus ei sisalda, võib kostja keelduda nende vastuvõtmisest, kui need ei ole tõlgitud.

27.

Weissi büroo viitab, et määrusega nr 1348/2000 on vastuolus dokumendi vastuvõtmisest keeldumise õiguse sõltuvusse seadmine sellest, kas adressaat on sõlminud menetluse teise poolega lepingu, milles pooled on kokku leppinud, et kirjavahetust peetakse edastava liikmesriigi keeles. Nimetatud kokkuleppest ei nähtu, kas adressaat saab tõepoolest aru edastava liikmesriigi keelest. Kirjavahetuse pidamiseks võib ta kasutada tõlkebüroo teenuseid. Lepingu keeles kokkuleppimine ei tähenda, et pool oleks nõus lahendama õigusvaidlust asjaomases kohtu töökeeles. Õigusvaidlus esitab — juba eriomase õiguskeele tõttu — üldjuhul kõrgemaid nõudmisi adressaadi võõrkeeleoskusele kui lepingu täitmine oma erialal.

28.

Grimshaw büroo on seisukohal, et määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõiget 1 ei saa tõlgendada nii, et adressaat saab edastava liikmesriigi keelest aru juba seetõttu, et ta on majandustegevuses leppinud hagejaga kokku, et kirjavahetust peetakse edastava liikmesriigi keeles. Tõsiasi, et adressaat on majandustegevuses leppinud hagejaga kokku, et kirjavahetust peetakse edastava liikmesriigi keeles, üksnes viitab keeleoskusele. Juhul kui hagiavalduse kättetoimetamine toimuks sellistele viidetele tuginedes, rikutaks sellega õigusliku ärakuulamise põhimõtet. Lepingus sisalduvast kokkuleppest, et kirjavahetust peetakse edastava liikmesriigi keeles, ei järeldu, et adressaat sellest keelest tõepoolest aru saab. Dogmaatiliselt ei saa põhjendada, miks peaks eraõiguslike isikute vaheline lepinguline kokkulepe, mis kehtib poolte tahtel ainult lepingu tavakohasel täitmisel, piirama adressaadi subjektiivset avalikku õigust õiguslikule ärakuulamisele.

29.

IHK Berlin on seisukohal, et poolte kokkulepe kasutada vaidlusaluses õigussuhtes teatud keelt on ülimuslikum määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõike 1 punkti b ees. Niisugune kokkulepe põhjendab tema arvates faktilistel asjaoludel põhinevat oletust, et adressaat saab dokumendist aru, kui see puudutab asjaomast õigussuhet ja on koostatud kokkulepitud keeles. Kui pooled on kokku leppinud õigussuhtes kasutatavas keeles, aitab see kaasa lepingu tõrgeteta täitmisele ja omab tähtsust ka siis, kui tekivad lahkhelid, mis võivad viia hagini. Omavahelist suhet selliselt reguleerides loobuvad mõlemad pooled lepingus kokkulepitud keeles koostatud dokumendi saamisel tuginemast määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõike 1 punktile b.

30.

Prantsuse valitsus väljendab esmalt seisukohta, et siseriiklik kohus peab konkreetse juhtumi asjaolusid silmas pidades hindama, kas adressaat saab edastava liikmesriigi keelest aru määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses. Seejuures võib ühe aspektina arvestada asjaolu, et lepingupooled on kirjavahetuse pidamiseks kokku leppinud edastava liikmesriigi keeles.

31.

Sellegipoolest ei piisa ainuüksi eeltoodud asjaolust, et pidada edastava liikmesriigi keelt adressaadile arusaadavaks määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses ja vabastada siseriiklik kohus konkreetse juhtumi asjaolude kontrollimisest. Kui pidada edastava liikmesriigi keelt adressaadile arusaadavaks üksnes seetõttu, et lepingutingimus näeb ette kirjavahetuse pidamise kõnealuses keeles, siis loodaks seeläbi õiguslik eeldus, mis ületab määruses ettenähtu.

32.

Itaalia valitsus leiab, et määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et adressaadil on õigus keelduda kättetoimetatava dokumendi või täpsemalt selle lisade vastuvõtmisest, mis ei ole koostatud adressaatliikmesriigi ametlikus keeles ega edastava liikmesriigi keeles, millest adressaat aru saab; sealjuures ei oma poolte vahel lepingus kokkulepitud kirjavahetuse pidamise keel tähtsust ka siis, kui adressaadile kättetoimetatud dokumendi lisad on lepingus kokkulepitud keeles. Õigus keelduda kättetoimetatava dokumendi vastuvõtmisest, kui see on muus keeles kui keel, millest adressaat aru saab, ei lakka olemast ainult seetõttu, et pooled on kokku leppinud kirjavahetuse pidamise selles keeles. On kaheldav, kas lepingus sisalduv kokkulepe teatud keele kasutamiseks on siduv ka siis, kui lepingu täitmisel ilmnevad erimeelsused ja lahkarvamuste lahendamiseks pöördub üks pool kohtusse.

33.

Slovakkia valitsus leiab, et määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõike 1 punkti b ei saa tõlgendada nii, et adressaat „saab” edastava liikmesriigi keelest „aru” juba seetõttu, et tema ja taotluse esitaja vahel sõlmitud lepingus on kokku lepitud pidada majandustegevuses kirjavahetust edastava liikmesriigi keeles. Slovakkia Vabariik on seisukohal, et edastava liikmesriigi keele kasutamine majandustegevuses peetavas kirjavahetuses adressaadi ja hageja vahelise eraõigusliku kokkuleppe alusel ei anna alust pidada dokumenti kehtivalt kättetoimetatuks määruse tähenduses.

34.

Tšehhi valitsus leiab, et kokkulepe kasutada majandustegevuses teatud keelt ei eelda ilmtingimata selle keele oskamist määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõike 1 tähenduses. Kohus võib poolte asjaomast kokkulepet teatud keele kasutamise kohta arvesse võtta, kui ta hindab, kas dokumendi vastuvõtmisest keeldumise puhul on tegemist õiguse kuritarvitamisega, kuid kokkulepe ise ei anna ühest vastust. Nõusolek kasutada kahe ettevõtja vahelises kirjavahetuses teatatud keelt ei tähenda veel iseenesest, et mõlemad pooled saaksid sellest keelest aru sellisel määral, et tõhusalt kaitsta oma õigusi kohtumenetluses, milles esitatud hagiavaldus ja selle lisad on koostatud kõnealuses keeles. Eelnevale tuginedes teeb Tšehhi valitsus ettepaneku vastata teisele küsimusele eitavalt.

35.

Komisjon märgib, et määruses nr 1348/2000 tervikuna ja eriti selle artikli 8 lõikes 1 ei viita miski vajadusele hinnata küsimust, kas adressaat „saab aru” edastava liikmesriigi keelest pelgalt eelduse ja mitte tegeliku keeleoskuse alusel. Väljend „saab aru” viitab tegelikule, objektiivsele olukorrale, mitte pelgale oletusele ka juhul, kui see tugineb kaudsetele tõenditele, nagu kokkulepe kirjavahetuse keele osas. Tõsiasja, et käesoleval juhul leppisid adressaat ja hageja majandustegevuses sõlmitud lepingus kokku, et kirjavahetust peetakse edastava liikmesriigi keeles, võib pidada keelest arusaamise seisukohalt vaid pidepunktiks, kuid leping ise ei tõenda piisavalt, et adressaat saaks edastava liikmesriigi keelest tõepoolest aru.

36.

Weissi büroo rõhutab, et kui tõlkimata lisade puhul sõltuks dokumendi vastuvõtmisest keeldumise õigus sellest, kas lisad on koostatud lepingus kokkulepitud keeles ja puudutavad lepingu eset, siis peaks kostja otsustama lühikese aja jooksul osundatud õiguse üle, ilma et ta saaks tõlke abil hinnata, kas on täidetud asjaomased eeldused, ja eelkõige, kas esineb seos lepingulise suhtega. Ainuüksi tõsiasjast, et kostja kohustus lepingut täitma teatud keeles, ei tulene veel tema tahe piirata sedavõrd oma õigust õiguslikule ärakuulamisele, et ta loobub õigusvaidluse esemest teadasaamisest talle (tavapäraselt) arusaadavas keeles.

37.

Grimshaw büroo selgitab, et kui määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõiget 1 tuleks tõlgendada nii, et adressaadil puudub määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõikele 1 tuginedes õigus keelduda hagiavalduse vastuvõtmisest juhul, kui ta sõlmib oma majandustegevuses lepingu ning lepib selles kokku, et kirjavahetust peetakse edastava liikmesriigi keeles, ning edastatud lisad on kõnealuse kirjavahetuse osa ja on koostatud nimetatud keeles, siis kaasneks määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõike 1 kohaldamisega väärtusotsustus selle kohta, kas kostja on käitunud vastupidi hageja õiguslikule ootusele (venire contra factum proprium). Määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõiget 1 ei saa tõlgendada nii, et adressaat ei või määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõikele 1 tuginedes keelduda kättetoimetatava dokumendi lisade vastuvõtmisest, kui need on muus keeles kui adressaatliikmesriigi keel või edastava liikmesriigi keel, millest adressaat aru saab, juhul kui adressaat on majandustegevuses sõlminud lepingu ning kokku leppinud, et kirjavahetust peetakse edastava liikmesriigi keeles ja edastatud lisad on kõnealuse kirjavahetuse osa ja on koostatud kõnealuses keeles.

38.

IHK Berlin leiab, et adressaat ei või määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõikele 1 tuginedes keelduda kättetoimetatava dokumendi lisade vastuvõtmisest, kui ta on majandustegevuses sõlminud saatjaga lepingu ning selles kokku leppinud, et kirjavahetust peetakse edastava liikmesriigi keeles, kusjuures edastatud lisad on kõnealuse kirjavahetuse osa ja on koostatud kõnealuses keeles. Kõnealusel juhul on IHK Berlini arvates dokumendi vastuvõtmisest keeldumisega asjaomast õigust kuritarvitatud.

39.

Prantsuse valitsus on määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõike 1 sõnastust silmas pidades seisukohal, et adressaadil on õigus keelduda kättetoimetatava dokumendi ja selle lisade vastuvõtmisest, kui need on poolte kirjavahetuse pidamiseks kokkulepitud keeles, mis ei ole adressaatliikmesriigi ametlik keel või edastava liikmesriigi keel, millest adressaat aru saab. Seega ei tohi teha otsest ega kaudset erandit õigusest keelduda vastu võtmast dokumenti, mis on koostatud muus kui määruse nr 1348/2000 artiklis 8 ettenähtud keeles. Teistsugune tõlgendus kahandaks määruse täielikku mõju.

40.

Itaalia valitsus märgib, et dokumendi vastuvõtmisest keeldumist võib pidada kuritarvitamiseks üksnes juhul, kui lisad on täies ulatuses ära toodud adressaatliikmesriigi keelde tõlgitud menetlusdokumendis või kui kõik lisad olid adressaadile kättetoimetamisest olenemata eelnevalt teada, sest need on täies ulatuses olemas poolte kirjavahetuses, mida poolte tahtel peeti edastava liikmesriigi keeles. Kumbagi eespool nimetatud tingimustest ei ole käesoleval juhul kontrollitud. Adressaadi keeldumist dokumendi vastuvõtmisest tuleb pidada õiguspäraseks. Eeltoodud põhjustel on vastuvõetamatu kolmanda eelotsuse küsimuse teine osa, mille eelduseks on tegelikud, eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt välistatud asjaolud, sest see on otsuse tegemise seisukohalt ebaoluline.

41.

Slovaki valitsus on seisukohal, et määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et adressaadil on õigus keelduda kättetoimetatava dokumendi või selle lisade vastuvõtmisest, mis ei ole adressaatliikmesriigi ametlikus keeles või edastava liikmesriigi keeles, millest adressaat aru saab; poolte kirjavahetuse pidamiseks lepingus kokkulepitud keel ei oma tähtsust ka juhul, kui adressaadile kättetoimetatud dokumendi lisad on koostatud lepingus kokkulepitud keeles.

42.

Tšehhi valitsus viitab kolmanda eelotsuse küsimuse puhul teise küsimusega seoses esitatud põhjendustele ja märgib, et vastus kolmandale küsimusele sisaldub juba teise küsimuse vastuses.

43.

Komisjon tugineb määruse nr 1348/2000 kümnenda põhjenduse sõnastusele ja on samuti seisukohal, et dokumendi adressaadi huvid on piisavalt kaitstud, kui ta on või peaks olema teadlik tõlkimata lisade sisust. Põhikohtuasjas puudutab keelekasutust reguleeriv lepingusäte nii pooltevahelist kirjavahetust kui ka kirjavahetust ametiasutuste ja avalik-õiguslike asutustega. Sellega on hõlmatud kirjavahetus, mida peetakse lepingulistest kohustustest tingitud lahkarvamuste küsimuses, aga samuti kohtumenetluses. Sellegipoolest selgitab komisjon, et nõrgema ja tugevama poole vahel sõlmitud lepingus, näiteks tarbijalepingus võib olla mõistlik tõlgendada selles sisalduvat tingimust teisiti.

44.

Määruse nr 1348/2000 eesmärk on eelkõige parandada ja kiirendada teises liikmesriigis kättetoimetatavate tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide edastamist liikmesriikide vahel. Dokumentide parem ja kiirem kättetoimetamine on vajalik „siseturu nõuetekohaseks toimimiseks” ( 3 ). Öeldu kehtib kõikide vaidluste kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, näiteks ettevõtjate vahelistest lepingutest, tarbijalepingutest või kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevate vaidluste puhul. Tuleb rõhutada, et tsiviil- ja kaubandusasjade mõiste määruse nr 1348/2000 tähenduses ei vasta samale mõistele liikmesriigi õigusaktides. ( 4 )

45.

Käesolevas kohtuasjas on esitatud kolm eelotsuse küsimust. Eelotsuse esimene küsimus on olulise tähtsusega tsiviil- ja kaubandusasjades toimuva kättetoimetamise seisukohast. Teine ja kolmas küsimus piirduvad seevastu ainult kättetoimetamise erijuhtudega, täpsemalt ettevõtjate vaheliste lepingutega.

46.

Õigusteoorias ollakse seisukohal, et otsides kompromissi ühelt poolt hageja huvi, milleks on dokument kiiresti ja soodsalt kätte toimetada, ning teiselt poolt kostja huvi vahel tutvuda tema vastu esitatud hagi sisuga on määruses nr 1348/2000 loobutud aeganõudvatest kulukatest tõlgetest, kui adressaat saab aru edastava liikmesriigi keelest. ( 5 )

47.

Tuleb tõdeda, et dokumentide edastamine ja kättetoimetamine jääb selliste põhimõtete nagu õigusemõistmise tagamine, kostja kaitse ja menetlusökonoomia piirimaile. Nimetatud eesmärkide saavutamine näib problemaatiline, kuivõrd dokumendi edastamise kiirendamine võib tuua kaasa kostja kaitseõiguste riive, näiteks juhul, kui kostja ei saa oma kaitset tegelikult ette valmistada — kas siis keelelistel, ajalistel või mis tahes muudel põhjustel. Kostja kaitsmine ei tohi omakorda põhjustada seda, et hageja kaotab võimaluse õigusemõistmisele kohtus, sest kostja saab nurjata dokumentide kättetoimetamise. ( 6 ) Tuleb sõnaselgelt rõhutada, et kostja kaitsmine või täpsemalt tema õigus õiguslikule ärakuulamisele on menetlusökonoomiast olulisemad. Määrusele nr 1348/2000 lisatud kättetoimetamist hõlbustava rahvusvahelise kättetoimetamise vormi kasuks otsustamine ei tohi midagi muuta kostja, see tähendab käesolevas asjas adressaadi õiguste kaitses. ( 7 )

48.

Käesolevas kohtuasjas on tegemist küsimusega, kas adressaat adressaatliikmesriigis saab aru edastava liikmesriigi keelest. Komisjon on ühes uurimuses juba juhtinud tähelepanu keeleoskuse kontrollimise probleemile ja leidnud, et edastava liikmesriigi keele puudulikule oskusele tuginemine on dokumendi vastuvõtmisest keeldumise põhjusena peamine probleem. ( 8 )

49.

Määruse nr 1348/2000 kohaselt ei ole tõlkimata dokumendi kättetoimetamine kehtetu. ( 9 ) Tõlke puudumises seisneva puuduse saab kõrvaldada. ( 10 ) Euroopa Kohtu otsuse kohaselt tuleb määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõiget 1 tõlgendada nii, „et kui adressaat keeldub dokumenti vastu võtmast põhjusel, et see ei ole koostatud taotluse saanud liikmesriigi ühes ametlikus keeles või edastava liikmesriigi keeles, millest adressaat aru saab, on saatjal võimalus see puudus küsitud tõlke saatmisega kõrvaldada”. ( 11 )

50.

Määruse nr 1348/2000 artiklit 8 tuleb Euroopa Kohtu arvates tõlgendada nii, „et juhul, kui adressaat keeldub dokumenti vastu võtmast põhjusel, et see ei ole koostatud taotluse saanud liikmesriigi ühes ametlikus keeles või selles edastava liikmesriigi keeles, millest adressaat aru saab, võib selle puuduse kõrvaldada, saates määruses ette nähtud viisil ja võimalikult kiiresti dokumendi tõlke; selleks, et leida lahendus tõlke puudumises seisneva puuduse sobiliku kõrvaldamise viisiga seonduvatele probleemidele, mida määrus Euroopa Kohtu tõlgenduses ette ei näe, tuleb siseriiklikul kohtul kohaldada siseriiklikku menetlusõigust, jälgides samas, et nimetatud määruse eesmärki järgides saaks tagatud selle kasulik mõju.” ( 12 )

51.

Bundesgerichtshof selgitab, et Saksa õiguse kohaselt moodustavad hagiavaldus ja selles viidatud lisad terviku, niisiis on lisad hagiavalduse osaks. ( 13 ) Selleks, et kostja õigusliku ärakuulamise õigus oleks tagatud, peab ta hagi kättetoimetamisel saama teabe, mida tal on vaja otsustamaks, kas ja mil viisil ta ennast hagi vastu kaitseb. ( 14 )

52.

Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas „dokumendi” vastuvõtmisest keeldumise õigus määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõike 1 tähenduses hõlmab üksnes hagiavaldust või ka selle lisasid.

53.

Esimene küsimus on sõnastatud üldiselt ja puudutab kõiki vaidlusi tsiviil- ja kaubandusasjades. Nagu märgitud eespool punktis 44, ei vasta tsiviil- ja kaubandusasjade mõiste määruse nr 1348/2000 tähenduses samale mõistele liikmesriigi õigusaktides. ( 15 )

54.

Vastupidi IHK Berlinile leiavad kõik teised menetlusosalised, et määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et tsiviilasjas hagiavalduse kättetoimetamisel hõlmab „dokumendi” mõiste ka dokumendi lisasid.

55.

Asjaomases määruses on üldmõiste (genus) „dokument” täpsemalt määratlemata. Võttes arvesse eelotsusetaotlust, õigusteoreetilisi kommentaare, ( 16 ) komisjoni ja Slovakkia valitsuse argumente, millest nähtub, et menetlusõigus on liikmesriigiti erinev, tuleb Euroopa õiguses määratleda mõiste „dokument” määruse nr 1348/2000 tähenduses ühtselt ja autonoomselt. Ühenduse õiguskorras esmase ja teisese õiguse mõisteid määratledes ei tugineta põhimõtteliselt ühele või mitmele siseriiklikule õiguskorrale, välja arvatud kui see on kõnealuses sättes sõnaselgelt ette nähtud. ( 17 ) Määruse nr 1348/2000 artikkel 8 ei sisalda ühtegi viidet liikmesriigi siseriiklikule menetlusõigusele. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb ühenduse õigusnorme, mis ei viita otseselt liikmesriikide õigusele nende tähenduse ning ulatuse kindlaksmääramiseks, tavaliselt kogu ühenduses tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ning selleks tuleb arvestada õigusnormi konteksti ja vastava regulatsiooniga taotletavat eesmärki. ( 18 )

56.

Määruse sõnastus ja määruse ülesehitusele tuginevad argumendid räägivad kõnealuse mõiste „dokument” laia tõlgenduse kasuks siseriiklikus tsiviilkohtumenetluses ja selle poolt, et määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõike 1 kohaselt on adressaadil õigus keelduda dokumendi vastuvõtmisest ka juhul, kui ainult kättetoimetatava dokumendi lisad ei ole vastuvõtva liikmesriigi või edastava liikmesriigi keeles, millest adressaat aru saab.

57.

Ainuüksi asjaolust, et määruses on kasutatud üldmõistet „dokument” üldises tähenduses, st ilma igasuguse viiteta mõnele piirangule, johtub, et kõnealust mõistet tuleb tsiviilkohtumenetluses tõlgendada laialt — selles osas nõustun ma Weissi büroo, Grimshaw büroo, Tšehhi, Prantsusmaa, Itaalia ja Slovakkia valitsuse selgitustega —, mis räägib põhimõtteliselt ka selle kasuks, et tsiviilkohtumenetluses kuuluvad määruse kohaldamisalasse ühtlasi kõik hagiavalduse lisad, mitte ainult hagiavaldus. ( 19 ) Lisaks ei sisalda kõnealune määrus mõistet „hagiavaldus”.

58.

Tsiviilkohtumenetluses on kättetoimetamise mõte võimaldada adressaadil tutvuda dokumendi sisuga tema õigusliku ärakuulamise tagamise huvides. See eeldab, et ta peab dokumendist aru saama. ( 20 ) Inglise keele domineerivast seisundist hoolimata puudub rahvusvahelises kaubandus- ja õiguskäibes moodne lingua franca; seetõttu tuleb hagiavalduse ametlikul kättetoimetamisel lisada dokumendi lisadele tõlge, et adressaadil oleks võimalik kättetoimetatava dokumendi sisuga vajalikul määral tutvuda. ( 21 ) Hagiavalduse lisad on selles mõttes hagiavalduse päraldised ja nende puhul tuleb järgida õiguspõhimõtet accessio cedit principali. ( 22 )

59.

Eeltoodu ei tarvitse olla vastuolus viitega määruse nr 1348/2000 lisas esitatud vormile. Määruse nr 1348/2000 lisas esitatud vormi punktis 6 pealkirjaga „Kättetoimetatav dokument” alapunktis 6.4 on samuti viidatud „lisade arvule”. Komisjon märgib põhjendatult, et eeltoodu võib viidata mõistele „dokument” laias tähenduses, kuna lisadele viidatakse siinkohal praktikas vahetult koos „kättetoimetatava dokumendiga”. Weissi bürool on õigus, kui ta märgib, et praktikas ei korrata lisasid hagiavalduses täies mahus, vaid märgitakse üldjoontes ära nende sisu, et neile edaspidi viidata. Kirjeldatud põhjusel nõuab õigusliku ärakuulamise põhimõte, et lisad oleksid tõlgitud, vastasel juhul ei ole poole kõik argumendid tsiviilasjas arusaadavad.

60.

Esimese Astme Kohus on juba asunud seisukohale, et vahetult Euroopa Kohtule esitatud hagiavalduse puhul „tuleb vastaspoole ja samuti menetlusse astuja menetlusdokumentide lisad tõlkida kohtumenetluse keelde. Asjaomased sätted peavad eelkõige kaitsma selle poole õiguslikku olukorda, kes soovib vaidlustada mõne ühenduse kohtu haldusmeetme õiguspärasuse olenemata sellest, millist keelt kasutas seejuures kõnealune asutus eelkõige kohtueelses menetluses”. ( 23 )

61.

Kostja kaitse tagatakse, lastes tõlkida dokumendid, milleks tsiviilasjas on hagiavaldus koos lisadega. Samal ajal võivad lisad olla väga mahukad, mistõttu ei ole alati kohane nõuda hagiavalduse mahukamate lisade tõlkimist. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 29 § 3 lõige 3 näeb juhuks, kui hagiavaldusele on lisatud mahukad lisad või täpsemalt dokumendid, ette järgmist: „[m]ahukate dokumentide puhul võib esitada tõlkeid väljavõtetest. Euroopa Kohus võib siiski omal algatusel või poole taotlusel alati nõuda ulatuslikumat või täielikku tõlget.”

62.

Eeltoodud lahendus võiks sobida ka piiriülese kättetoimetamise puhul tsiviil- ja kaubandusasjades. Mahukate lisade puhul, mis on muus keeles kui adressaatliikmesriigi ametlik keel või edastava liikmesriigi keel, millest adressaat aru saab, võib tõlge piirduda väljavõtetega, millele viidatakse hagiavalduses. Samasugust lahendust kasutab konventsiooni (millega rakendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta) artikli 52 lõige 2. ( 24 ) Mulle näib, et pigem ei ole selline lahendus kohane dokumentide kättetoimetamisel tsiviil- ja kaubandusasjades, kuna kostjal on õigus ärakuulamisele ja ka üldisemalt kostja kaitseõiguste tõttu. Ei ole raske ette kujutada juhust, kus mõne teise Euroopa riigi tarbija sõlmib tarbijalepingu, mis sisaldab õiguspärast kohtualluvuse kokkulepet, ( 25 ) ja teda kohustatakse kasutama majandus- või kutsetegevuses tegutseva lepingupoole keelt. Samas pole põhjust arvata, et keskmine tarbija valdab teise liikmesriigi keelt.

63.

Adressaadi õigust dokumentide tõlkimisele ei saa sellegipoolest tõlgendada nii, et see läheks vastuollu määruse nr 1348/2000 eesmärgiga parandada ja kiirendada eelkõige teises liikmesriigis kättetoimetatavate tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide edastamist liikmesriikide vahel. ( 26 )

64.

Nagu juba märgitud, võib tõlkimata dokumendi puhul, mis Saksa tsiviilkohtumenetluses hõlmab in concreto nii hagiavaldust kui ka selle lisasid, kõrvaldada puuduse lisade tõlke või mahukate lisade puhul hagiavalduste põhjendustes selgelt viidatud väljavõtete tõlke hilisema saatmisega. ( 27 )

65.

Eelnevale tuginedes teen ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele järgmiselt: nõukogu 29. mai 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1348/2000 artikli 8 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et adressaadil on dokumendi ja selle lisade kättetoimetamise korral artikli 8 lõike 1 kohaselt õigus keelduda dokumendi vastuvõtmisest ka juhul, kui ainult kättetoimetatava dokumendi lisad ei ole vastuvõtva liikmesriigi või edastava liikmesriigi keeles, millest adressaat aru saab.

66.

Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas võib eeldada, et adressaat saab aru edastava liikmesriigi keelest määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses, kui ta on majandustegevuses leppinud kokku kõnealuse keele kasutamises nii vastastikuses kirjavahetuses kui ka kirjavahetuses ametiasutuste ja avalik-õiguslike asutustega.

67.

Määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõike 1 punkti b sõnastus, mille kohaselt adressaat võib keelduda kättetoimetatava dokumendi vastuvõtmisest, kui see on muus keeles kui edastava liikmesriigi keel, millest adressaat aru saab, ei anna saksa õigusteooria kohaselt tõlgendamiseks eriti kindlat alust. ( 28 )

68.

Dokumentide kättetoimetamine jääb selliste põhimõtete nagu õigusemõistmise ja kostja kaitseõiguste tagamine ning menetlusökonoomia piirimaile: tsiviilkohtumenetluses algab sellega hageja jaoks õigusemõistmine. Just dokumentide kättetoimetamine märgib mõne liikmesriigi õiguskorras kohtumenetluse algust ja selle järgi hinnatakse tähtajast kinnipidamist. Kostja saab aga hagiavalduse üleandmisel teada menetluse algatamisest — see tagab talle õiguse ärakuulamisele. ( 29 ) Kättetoimetamist reguleerivates sätetes peavad nimetatud menetluslikud põhiõigused olema tasakaalus. ( 30 ) Ühelt poolt ei tohi kättetoimetamise reeglid tuua kaasa kostja kaitseõiguste ebaproportsionaalset piiramist ja samal ajal peab olema tagatud menetluse kiire läbiviimine. Teiselt poolt ei või kostja kaitseõigusi laiendada selliselt, et kohtumenetluses osalemine muudetakse hageja jaoks võimatuks, nii et ta ei saa kokkuvõttes oma kohtusse pöördumise õigust teostada. ( 31 )

69.

Käesolevas kohtuasjas on esindatud kaks vastandlikku teesi. IHK Berlin leiab, et saksa keele, st edastava liikmesriigi keele kasutamise kokkulepe lepingus põhjendab faktilistel asjaoludel põhinevat oletust, et adressaat saab aru dokumendist, mis puudutab asjaomast õigussuhet ja on koostatud kokkulepitud keeles. Teiselt poolt leiab Prantsusmaa valitsus, et kirjeldatud olukord üksi ei ole piisav tõdemaks, et adressaat saab edastava liikmesriigi keelest aru määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses. Kui pidada edastava liikmesriigi keelt adressaadile arusaadavaks üksnes seetõttu, et lepingutingimus näeb ette kirjavahetuse pidamise kõnealuses keeles, siis loodaks seeläbi õiguslik eeldus, mis ületab määruses ettenähtu.

70.

Õigusteoorias ollakse seisukohal, et määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõige 1 kombineerib — keeleoskuse väljaselgitamiseks dokumendi kättetoimetamise korral teises liikmesriigis — objektiivsed ja subjektiivsed kriteeriumid. ( 32 ) Õigusteooria järgi peaks objektiivne kriteerium olema adressaatliikmesriigi ametlik keel ja subjektiivne kriteerium edastava liikmesriigi keele oskus adressaadi puhul. ( 33 )

71.

Bundesgerichtshof sedastas eelotsusetaotluses, et ükski Grimshaw büroo esindusõiguslik isik ei saa saksa keelest aru. Käesolevas menetluses puudub vaidlus selle üle, et asjaomane leping ja kirjavahetus on saksa keeles ja poolte kokkuleppe kohaselt lahendatakse vaidlused Berliinis asuvas kohtus.

72.

Õigusteoorias viidatakse sellele, et määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõikest 1 ei tulene üheselt, kelle keeleoskusest tuleb lähtuda, kui dokument tuleb kätte toimetada juriidilisele isikule. ( 34 ) Praegu näib, et ainus otstarbekohane lahendus on viide juriidilise isiku asukohale kui määravale pidepunktile juriidilise isiku keeleoskuste küsimuses. ( 35 ) Kuna Grimshaw büroo asub Londonis, jõuame inglise keele juurde. Tegelikult lepiti 16. veebruari 1994. aasta projekteerimislepingus kokku kirjavahetuse keelena saksa keel.

73.

Edasi tuleb uurida, kas lepingus teatud keele määramine lubab mõlema lepingupoole puhul eeldada vastava keele oskust ja välistab sellega võimaluse keelduda dokumendi vastuvõtmisest. ( 36 )

74.

On keeruline tuvastada, kas adressaadi isiklik keeleoskus võimaldab tal aru saada dokumendist, mis on muus keeles kui adressaatliikmesriigi ametlik keel. Lõpuks hindab isik ise, kas ta saab võõrkeelest aru või mitte. ( 37 ) Mõningane keeleoskus ei ole kohtudokumentidest arusaamiseks kindlasti piisav. Keeleoskus peab olema küllaldane, et sisuliselt aru saada ka juriidilistest dokumentidest. ( 38 ) Kui adressaat lepib lepingus kokku, et kirjavahetust ametiasutuste ja avalik-õiguslike asutustega peetakse edastava liikmesriigi keeles, nagu see on käesoleval juhul, siis peaks tema keeleoskus olema piisav. Mõiste avalik-õiguslik asutus lubab oletada, et lepingus lepiti kokku poolte kirjavahetuse keel kõikide selle liikmesriigi asutustega; nende hulka kuuluvad ka kohtud, mitte ainult täidesaatva võimu asutused. ( 39 )

75.

Eeltoodud põhjusel tuleb võimaluse korral kasutada ainult üldisi objektiivseid kriteeriume, mille hulka kuulub äriline suhtlemine ja kirjavahetus edastava liikmesriigi kõnealuses keeles. Kõigile teistele menetlusosalistele peale adressaadi on tema isikliku keeleoskuse kontrollimine seotud suurte raskustega. ( 40 ) Kui on vaieldav, kas adressaat saab aru edastava liikmesriigi keelest, siis saab seda selgitada ainult tõendite esitamisega põhikohtuasja menetlevale siseriiklikule kohtule. Nii võib tõendada, et dokumendi adressaat saab aru edastava liikmesriigi keelest, milles dokument on koostatud. ( 41 )

76.

Lepingu keeles kokkuleppimine peab vältima või vähendama üksteisest arusaamise probleeme poolte vahel, kes ei räägi sama keelt. ( 42 ) Kui lepingupooled lepivad rahvusvahelises õiguskäibes kokku ühes lepingu keeles, siis on see kaudne tõend selle kohta, et lepingu pooled valdavad seda keelt. Kui pooled lepivad rahvusvahelises õiguskäibes kokku, et vaidlused lahendatakse edastava liikmesriigi kohtus või et lepingule kohaldatakse edastava liikmesriigi õigust, ( 43 ) siis on selline lepinguline nõustumus kohtupidamisega edastava liikmesriigi keeles veel üks kaudne tõend keeleoskuse kohta. Käesolevas kohtuasjas on projekteerimislepingu punktis 10.2 kokku lepitud, et vaidlused lahendatakse Berliinis asuvas kohtus.

77.

Siiski võib tekkida olukord, et üks lepingupool ei saa tõepoolest aru lepingu keelest. Samas on asjaomane lepingupool, kes tugines dokumendi kättetoimetamisel puudulikule keeleoskusele, kehtiva kokkuleppega avaldanud, et tal on piisav keeleoskus. ( 44 ) Võttes mõõdupuuks õiguskäibes osaleva seaduskuuleka isiku arusaama, on ta objektiivselt jätnud mulje, et saab aru edastava liikmesriigi keelest.

78.

Lepingus keele, kohaldatava õiguse ja eelkõige kohtualluvuse määramine annavad alust teise lepingupoole õiguspäraseks ootuseks, et tegemist on edastava liikmesriigi keele piisava oskusega. ( 45 ) Öeldu kehtib eelkõige siis, kui lepingus lepiti kokku kirjavahetuse pidamine edastava liikmesriigi keeles nii lepingupoolte vahel kui ka ametiasutuste ja avalik-õiguslike asutustega. ( 46 )

79.

Eelkirjeldatud lepingulise kokkuleppega annab lepingupool märku, et tal on piisav keeleoskus kirjavahetuse pidamiseks ametiasutuste ja avalik-õiguslike asutustega. Sellisel juhul on seega põhjendatud, et lähtutakse ümberlükatavast eeldusest (praesumptio juris tantum), et adressaadil on piisav keeleoskus määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses ka ametikeelest arusaamiseks, mis hõlmab kohtumenetluses kasutatavat õiguskeelt. Dokumentide vastuvõtmisest keeldumine määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõike 1 tähenduses võib sellisel juhul olla välistatud. ( 47 ) Kuna tegemist on aga üksnes eeldusega, mida on võimalik ümber lükata, siis on adressaadi ülesanne see ümber lükata, tuginedes selle liikmesriigi menetlusõiguse tõendamist puudutavatele sätetele, mille kohtus asja menetletakse.

80.

Siinkohal viitan veel ühele Esimese Astme Kohtu otsusele. Kohtuasjas T-366/04: Hensotherm vs. Siseturu Ühtlustamise Amet ( 48 ), milles Rootsi ettevõtja, kes oli menetluse keeleks valinud Siseturu Ühtlustamise Ameti läbiviidavas haldusmenetluses inglise keele ja koostanud ise samas keeles menetlusdokumente, esitas vastuargumendi, et rahvusvahelises kaubanduses tegutseva Rootsi ettevõtjana ei valda ta inglise keelt, leidis kohus, et see argument ei ole veenev.

81.

Määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et juhul kui isik lepib oma majandustegevuses hagejaga sõlmitud lepingus kokku, et kirjavahetust nii lepingupoolte vahel kui ka edastava liikmesriigi ametiasutuste ja avalik-õiguslike asutustega peetakse edastava liikmesriigi keeles, on tegemist ümberlükatava eeldusega, et adressaat saab sama määruse tähenduses aru edastava liikmesriigi keelest. Kuna aga tegemist on üksnes eeldusega, mida on võimalik ümber lükata, siis on adressaadi ülesanne see ümber lükata, tuginedes tõendamist puudutavatele sätetele selle liikmesriigi menetlusõiguses, mille kohtus asja menetletakse.

82.

Eeltoodud järeldus ei kehti üldjuhul tarbijalepingute kohta, sest objektiivsete kriteeriumide järgi ei saa samastada eriala- ja õigusteadmisteta tarbija kirjavahetust ettevõtja tegevuse ja kirjavahetusega. Seetõttu peab vastus teisele küsimusele piirduma konkreetse juhtumiga, kus ettevõtja lepib majandustegevuses sõlmitud lepingus kokku, et kirjavahetust nii lepingupoolte vahel kui ka edastava liikmesriigi ametiasutuste ja avalik-õiguslike asutustega peetakse edastava liikmesriigi keeles.

83.

Kolmanda eelotsuse küsimusega soovib Bundesgerichtshof sisuliselt teada, kas siis, kui adressaat on majandustegevuses sõlminud lepingu ja leppinud selles kokku, et kirjavahetust peetakse edastava liikmesriigi keeles, ei saa adressaat tõlkimata lisade korral põhimõtteliselt tugineda määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõikele 1.

84.

Määruse nr 1348/2000 kaheksanda põhjenduse kohaselt tuleb selle „määruse tõhususe tagamiseks […] dokumentide kättetoimetamisest keeldumist lubada üksnes erandjuhtudel.” Erandeid tuleb ühenduse õiguses tõlgendada kitsalt, singularia non sunt extendenda. ( 49 )

85.

Grimshaw büroo rajab oma seisukoha teise küsimuse osas dogmaatilisele võimatusele põhjendada, miks peaks eraõiguslike isikute vaheline lepinguline kokkulepe, mis kehtib poolte tahtel ainult lepingu täitmise kohta, piirama subjektiivset avalikku õigust ärakuulamisele.

86.

Määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõike 1 sellise laia tõlgenduse osas tekitavad eelkõige kahtlust projekteerimislepingu punktid 10.2 ja 10.4, milles on kokku lepitud, et „vaidlused lahendatakse Berliinis asuvas kohtus” ja et projekteerimislepingule kohaldatakse Saksa õigust. See lepingutingimus koosmõjus keelekasutuse sättega, milles lepiti kokku kirjavahetuse pidamises edastava liikmesriigi ametiasutuste ja avalik-õiguslike asutustega ( 50 ) edastava liikmesriigi keeles, kujutab endast kehtivat ja konkreetset põhiõigusest loobumist. ( 51 ) Täpsemalt tähendab see käesolevas kohtuasjas, et leppides kokku edastava liikmesriigi kohtualluvuses, nõustub isik kasutama asjaomases tsiviilkohtumenetluses kohtu töökeelt. Eelöeldu kehtib ka vahekohtu kokkulepete puhul, milles rahvusvahelise lepingu pooled määravad omal vabal tahtel eelnevalt vahekohtumenetluse keele.

87.

Komisjon märgib õigesti, ( 52 ) et Grimshaw büroo ja IHK Berlini vahel sõlmitud kokkulepe kasutada saksa keelt on lepingu osa, mis omab tähendust lepingu täitmise jaoks. Osundatud osa ei puuduta aga ainult lepingu täitmiseks vajalikku kirjavahetust, vaid hõlmab ka kirjavahetust lepinguliste kohustustega seoses tekkinud erimeelsuste lahendamisel ja sellega seotud kohtumenetluses.

88.

Sellisel juhul ei saa dokumendi tõlkimise vajadust edastava liikmesriigi keelest adressaatliikmesriigi keelde enam põhjendada adressaadi huvide kaitsmisega. Isik, kes lepib ettevõtjate vahelises lepingus oma lepingupartneriga vabatahtlikult kokku kirjavahetuse pidamises teatud keeles, ei saa pärast tugineda väitele, et ta õiguspärased huvid ei ole selle keele kasutamisel kaitstud. Nimetatud väitele tuginemine kuuluks põhimõtte venire contra factum proprium ( 53 ) (vaidlustada ei saa seda, millega on varem nõustutud) valdkonda. Sellisel juhul ei täida nõue tõlkida edastava liikmesriigi keeles olevad lisad enam määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõikes 1 sätestatud dokumentide vastuvõtmisest keeldumise õiguse kaitse-eesmärki; lepingus reguleeritud keelekasutusega nõustudes eitavad pooled oma huvi dokumentide tõlkimise vastu vastuvõtva liikmesriigi keelde ja määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõikes 1 sätestatud dokumentide vastuvõtmisest keeldumise õigus ei ole enam õiguslikult põhjendatud.

89.

Vastasel juhul tuleks dokument tõlkida adressaatliikmesriigi keelde ka siis, ( 54 ) kui pooled on majandustegevuses sõlminud lepingu, milles nad on esiteks sätestanud, et kirjavahetust edastava liikmesriigi ametiasutuste ja avalik-õiguslike asutustega peetakse edastava liikmesriigi keeles, teiseks on kokku leppinud kohtualluvuses ja kolmandaks edastava liikmesriigi õiguse kohaldamises. Selline järeldus oleks vastuolus määruse nr 1348/2000 eesmärgiga. ( 55 )

90.

Lõpetuseks märgin veel, et kirjeldatud lahendus ei oleks kohane piiriüleste tarbijalepingute puhul. Sellisel juhul võiks tugevam pool, nt ettevõtja sundida oma emakeele peale nõrgemale poolele, näiteks tarbijale, kes sellest keelest aru ei saa. Tarbija puhul, kes ei saa ettevõtja poolt „pealesunnitud” keelest aru, oleks dokumendi vastuvõtmisest keeldumise õigus tõlkimata dokumentide korral põhjendatud. ( 56 )

91.

Tuginedes eelnevale, tuleb kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 1348/2000 artikli 8 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et adressaat ei saa keelduda määruse artikli 8 lõikele 1 tuginedes hagiavalduse lisade vastuvõtmisest — mis ei ole vastuvõtva liikmesriigi keeles, vaid edastava liikmesriigi keeles, mis on poolte vahel majandustegevuses sõlmitud lepingus kokku lepitud kirjavahetuse pidamiseks edastava liikmesriigi ametiasutuste ja avalik-õiguslike asutustega —, juhul kui ta on majandustegevuses sõlminud lepingu ning selles kokku leppinud, et kirjavahetust edastava liikmesriigi ametiasutuste ja avalik-õiguslike asutustega peetakse edastava liikmesriigi keeles, ning kui edastatavad lisad on nimetatud kirjavahetuse osa ja on koostatud kokkulepitud keeles.

92.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesgerichtshofi küsimustele järgmiselt: