10. augustil 2006 esitatud hagi — Arkema jt versus komisjon

(Kohtuasi T-217/06)

(2006/C 249/32)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hagejad: Arkema France SA (Puteaux, Prantsusmaa), Altuglas International SA (Puteaux, Prantsusmaa) ja Altumax Europe SAS (Puteaux, Prantsusmaa) (esindajad: advokaadid A. Winckler, S. Sorinas ja P. Geffriaud)

Kostja: Euroopa Ühenduste Komisjon

Hagejate nõuded

Väited ja peamised argumendid

Hageja palub osaliselt tühistada komisjoni 31. mai 2006. aasta otsus K(2098) (lõplik) (juhtum COMP/F/38.645 — Metakrülaadid) nimelt osas, milles komisjon on omistanud hageja emaettevõtjatele rikkumise, mille kohaselt hageja on rikkunud EÜ artiklit 81 ja EMP lepingu artiklit 53 seeläbi, et osales metakrülaatide valdkonna turu kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses, mis seisnes hinnaläbirääkimistes, hinnatõusu ja hetkel kehtivate hinnatasemete stabiliseerimist puudutavate hinnakokkulepete sõlmimises, rakendamises ja kontrollimises, turgusid ja/või äriühinguid puudutava äritegevuses olulise ja konfidentsiaalse teabe vahetamises ning rikkumisele kaasaaitavatel korrapärastel kohtumistel osalemises ja muude kontaktide omamises. Teise võimalusena palub hageja vähendada talle vaidlustatud otsusega määratud trahvi summat.

Hageja väidab oma peamise nõude toetuseks, et omistades tema poolt toime pandud rikkumise emaettevõtjatele, võttes seejuures aluseks lihtsa eelduse, et emaettevõtjad kontrollisid faktiliste asjaolude toimumise ajal peaaegu kogu tema kapitali, on komisjon on teinud õigus- ja faktivigu tütarettevõtja poolt toime pandud rikkumise eest emaettevõtja sanktsioneerimise eeskirjade kohaldamisel ning rikkunud mittediskrimineerimise põhimõtet. Lisaks leiab hageja, et kuna komisjon ei vastanud tema poolt haldusmenetluses esitatud argumentidele, mis näitasid, et ta oli oma kaubanduspoliitika määratlemisel täielikult sõltumatu vaatamata sellele, et faktiliste asjaolude toimumise ajal kontrollisid emaettevõtjad peaaegu kogu tema kapitali, on komisjon rikkunud EÜ artiklist 253 tulenevat tõendamiskohustust ning samuti hea halduse tava.

Teise võimalusena palub hageja tühistada talle vaidlustatud otsusega määratud trahvi või vähendada seda. Selles osas esitatud nõuete toetuseks esitab ta mitmeid väiteid, sh seda, et komisjon on algse trahvisumma määramisel teinud õigus- ja faktivigu. Hageja väidab, et summa on liiga suur, kuna rikkumise mõju kõnealuste toodete turgudele oli tema arvates äärmiselt väike. Lisaks väidab hageja, et komisjon on rikkunud põhjendamiskohustust ning hea halduse tava, kuna on leidnud, et algse trahvisumma määramisel ei ole vaja rikkumise konkreetset mõju arvesse võtta.

Lisaks väidab hageja, et komisjon on teinud fakti-ja õigusvigu, kui suurendas algset trahvisummat 200 % võrra, et see mõjuks hoiatavana, tuginedes hageja emaettevõtja tolle aja käibele, kuna hageja arvates ei saa rikkumist sellele ettevõtjale omistada, arvestades seda, et hageja oli kõnealusel ajal äritegevuses sõltumatu ning et emaettevõtja juhtimisega tegelevad isikud käsitletavas praktikas väidetavalt ei osalenud.

Hageja väidab ka seda, et komisjon on talle määratud trahvisumma suurendamiseks võtnud arvesse aastatele 1984, 1986 ja 1994 vastavaid süüdimõistmisi ning et seetõttu on ta korduvuse mõistet kohaldanud ilmselgelt ülemäära, vastupidiselt sanktsioonide seaduslikkuse ja õiguskindluse põhimõtetele. Lisaks väidab hageja, et komisjon on korduvuse põhimõtte kohaldamisel rikkunud põhimõtet non bis in idem ja proportsionaalsuse põhimõtet, kuna oli varasemaid süüdimõistmisi oma hiljutistes otsustes juba korduvalt arvestanud.

Lisaks väidab hageja seda, et komisjon on teinud faktivea, kuna ei ole vähendanud trahvisummat, kuigi teatavad süükspandavad teod ei ole tegelikult aset leidnud.

Viimase väitena toob hageja esile, et komisjon oleks pidanud trahvisumma kindlaksmääramisel muude tegurite kõrval arvestama ka asjaolu, et hiljuti süüdimõistetud hagejale oli määratud suuri trahve.