Kohtuasi C-527/06

R. H. H. Renneberg

versus

Staatssecretaris van Financiën

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hoge Raad der Nederlanden)

„Töötajate vaba liikumine — EÜ artikkel 39 — Maksuõigusnormid — Tulumaks — Maksustatava summa määramine — Teise liikmesriigi kodanik, kes saab kogu või peaaegu kogu oma maksustatava tulu sellest liikmesriigist — Elukoht teises liikmesriigis”

Kohtujurist P. Mengozzi ettepanek, esitatud 25. juunil 2008   I ‐ 7739

Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 16. oktoober 2008   I ‐ 7766

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Isikute vaba liikumine – Töötajad – Asutamislepingu sätted – Isikuline kohaldamisala

   (EÜ artikkel 39)

2. Isikute vaba liikumine – Töötajad – Võrdne kohtlemine – Töötasu – Tulumaks

   (EÜ artikkel 39)

1.  Niisuguse ühenduse kodaniku olukord, kes – pärast oma elukoha üleviimist ühest liikmesriigist, mille kodanik ta on, teise liikmesriiki – töötab teises liikmesriigis kui see, kus on tema elukoht, kuulub sellest üleviimisest alates EÜ artikli 39 kohaldamisalasse.

   (vt punkt 37)

2.  EÜ artiklit 39 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, mille alusel ühenduse kodanik – kes saab kogu või peaaegu kogu oma tulu, millest moodustub tema maksustatav summa, liikmesriigis, kus ta ei ole resident – ei saa nimetatud tulust moodustuva maksustatava summa kindlaksmääramisel selles liikmesriigis nõuda, et võetaks arvesse negatiivset tulemit, mille ta on saanud teises liikmesriigis asuvast eluasemena kasutatavast majast, mille omanik ta on, samas kui esimese liikmesriigi resident võib oma tuludest moodustuva maksustatava summa kindlaksmääramisel nõuda sellise negatiivse tulemi arvessevõtmist.

   Mis puudutab otseseid makse, siis ei ole residentide ja mitteresidentide olukord teatavas liikmesriigis üldreeglina sarnane, olles nii tuluallikate, maksumaksja isikliku maksu tasumise võime või ka isikliku ja perekondliku olukorra arvessevõtmise seisukohalt objektiivselt erinev. Erinevat kohtlemist nende kahe maksukohustuslaste rühma vahel, mis seisneb maksusoodustuses, mida mitteresidentidele ei kohaldata, võib ikkagi määratleda diskrimineerimisena, kui nende olukord ei erine ühegi objektiivse asjaolu poolest, millele tuginedes saaks põhjendada erinevat kohtlemist selles osas. Nii on see eelkõige juhul, kui mitteresidendist maksumaksja ei saa märkimisväärset tulu oma elukoha liikmesriigist ning saab põhiosa maksustatavast tulust oma tegevusest töökoha liikmesriigis, mistõttu elukoha liikmesriik ei saa anda talle soodustusi, mis põhinevad isikliku ja perekondliku olukorra arvestamisel, kusjuures diskrimineerimine seisneb asjaolus, et seda ei võeta arvesse ei tema elukoha liikmesriigis ega ka tema töökoha liikmesriigis.

   Kuna isik on liikmesriigi resident – kuigi ta saab põhiosa oma maksustatavast tulust töötamisest teises liikmesriigis ega saa märkimisväärset tulu oma elukoha liikmesriigis –, on ta maksu tasumise võime arvessevõtmise seisukohalt oma töökoha liikmesriigi suhtes objektiivselt sarnases olukorras viimati nimetatud liikmesriigi residendiga, kes samuti selles riigis töötab. Kui liikmesriik võtab residendist maksumaksjate maksustatava tulu kindlaksmääramisel arvesse teises liikmesriigis asuvalt kinnisvaralt saadud negatiivse tulemi, on ta ühtlasi kohustatud selle teise riigi residentide puhul, kes saavad kogu või peaaegu kogu oma maksustatava tulu esimesest liikmesriigist ega saa mingit märkimisväärset tulu oma elukoha liikmesriigis, võtma samal otstarbel arvesse samasuguse negatiivse tulemi, sest vastasel korral ei võeta viimasena nimetatud maksumaksjate olukorda selles osas arvesse kummaski asjaomases liikmesriigis.

   Käsitletav erinev kohtlemine ei tulene asjaomaste liikmesriikide maksusüsteemide lihtsast erinevusest. Isegi juhul, kui elukoha liikmesriik lubaks sellist kahjumit oma residentide tulumaksuga maksustatava summa määramisel arvesse võtta, ei saaks ju maksumaksja, kes saab kogu või peaaegu kogu oma tulu töökoha liikmesriigis, sellisest soodustusest mingil juhul kasu.

   Mis puudutab ohtu võtta mitteresidendist maksumaksja kinnisvaraga seotud kahjumit arvesse kaks korda, siis on asjassepuutuvate siseriiklike õigusaktide eesmärk vältida sellise ohu realiseerumist residendist maksumaksjate puhul, kes saavad kahjumit teises liikmesriigis asuvalt kinnisvaralt ja kelle olukorda saab võrrelda sellise mitteresidendist maksumaksja olukorraga, kes saab kogu või peaaegu kogu oma tulu asjaomases liikmesriigis. Lisaks võib liikmesriik juhul, kui osa maksumaksja tehingutest tehakse erinevas liikmesriigis kui see, kus ta töötab, taotleda teise liikmesriigi pädevatelt asutustelt igasugust teavet, mis võimaldab tal õigesti määrata tulumaksu, ning igasugust teavet, mida ta peab vajalikuks, et hinnata selle tulumaksusumma täpset suurust, mis kuulub maksukohustuslase poolt tasumisele selle liikmesriigi kohaldatavate õigusaktide alusel.

   Selline elukohal põhinev erinev kohtlemine on järelikult diskrimineeriv, kuna teises liikmesriigis asuvalt kinnisvaralt saadud negatiivne tulem võetakse asjaomases liikmesriigis tulumaksuga maksustatava summa määramisel viimati nimetatud liikmesriigis arvesse, kui tegemist on seal elavate ja töötavate maksumaksjate kutsetegevusest saadud tuluga, aga seda ei saa teha juhul, kui maksumaksja saab kogu või peaaegu kogu oma maksustatava tulu töötamisest samas liikmesriigis, kuid ei ela seal. Siit järeldub, et sellised siseriiklikud õigusnormid takistavad töötajate vaba liikumist, mis on EÜ artikliga 39 üldiselt keelatud.

   (vt punktid 59–62, 66, 71, 75, 77–80, 84 ja resolutsioon)