1

Oma apellatsioonkaebuses palub Archer Daniels Midland Co. (edaspidi „ADM”) tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 27. septembri 2006. aasta otsuse kohtuasjas T-329/01: Archer Daniels Midland vs. komisjon (EKL 2006, lk II-3255, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega jäeti rahuldamata tema hagi nõudega tühistada osaliselt komisjoni . aasta otsus K(2001) 2931 (lõplik), mis on tehtud EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluses (juhtum COMP/E-1/36.756 – Naatriumglükonaat) (edaspidi „vaidlusalune otsus”), teda puudutavas osas.

2

Nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus asutamislepingu artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3), artikli 15 lõige 2 sätestab:

„Komisjon võib otsusega määrata ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele trahvi 1000–100000 arvestusühikut või sellest suurema summa ulatuses, mis ei ületa 10% iga rikkumises osalenud ettevõtte eelneva aasta käibest, kui need tahtlikult või hooletusest:

[…]

Trahvisummat määrates võetakse arvesse nii rikkumise raskusastet kui ka kestust.”

3

Komisjoni teatis „Suunised määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta” (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised”) sätestab eelkõige järgmist:

„[S]uunistes kirjeldatud põhimõtted peaksid tagama komisjoni otsuste läbipaistvuse ja erapooletuse nii ettevõtjate kui ka Euroopa Ühenduste Kohtu silmis, samas säilitades kaalutlusõiguse, mis asjakohaste õigusaktide alusel on komisjonile antud trahvide määramiseks 10% piires kogukäibest. Seda kaalutlusõigust tuleb siiski kasutada ühtse ja mittediskrimineeriva poliitika kohaselt, mis on kooskõlas konkurentsieeskirjade rikkumise eest karistamise eesmärkidega.

Trahvisumma kindlaksmääramise uus meetod põhineb järgmistel eeskirjadel, kusjuures lähtutakse põhisummast, mida suurendatakse raskendavate või vähendatakse kergendavate asjaolude arvessevõtmiseks.”

4

Suuniste punkti 1A neljanda ja kuuenda lõigu kohaselt:

„Samuti on vaja arvesse võtta rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada olulist kahju muudele turuosalistele, eeskätt tarbijatele, ja määrata trahvi suurus nii, et sellel oleks piisavalt hoiatav mõju.

[…]

Kui rikkumine hõlmab mitut ettevõtjat (nt kartellid), võib mõnel juhul osutuda vajalikuks kasutada kõigis kolmes kategoorias kindlaksmääratud summade puhul kaalutegureid, et võtta arvesse konkreetse juhtumi kaalu ja seega rikkumise tegelikku mõju igale konkureerivale ettevõtjale, eeskätt juhul, kui samalaadseid rikkumisi toimepanevate ettevõtjate suurus erineb üksteisest oluliselt.”

5

Suuniste punkt 3 „Kergendavad asjaolud” on sõnastatud järgmiselt:

„Põhisummat vähendatakse, kui ilmnevad kergendavad asjaolud, näiteks:

[…]

[…]”.

6

Komisjon adresseeris vaidlusaluse otsuse kuuele järgmisele naatriumglükonaati tootvale ettevõtjale: Akzo Nobel NV (edaspidi „Akzo”), ADM, Coöperatieve Verkoop- en Productievereniging van Aardappelmeel en Derivaten Avebe BA (edaspidi „Avebe”), Fujisawa Pharmaceutical Co. Ltd (edaspidi „Fujisawa”), Jungbunzlauer AG (edaspidi „JBL”) ja Roquette Frères SA (edaspidi „Roquette”).

7

Naatriumglükonaat kuulub kelaativate ainete hulka, mis on tööstusprotsessi käigus metalliioone siduvad tooted. Nende protsesside hulka kuuluvad näiteks tööstuslik puhastamine, pindade töötlus ja vee töötlemine. Kelaativaid aineid kasutatakse toiduainete-, kosmeetika-, ravimi-, paberi- ja betoonitööstuses ning muudes tööstustes.

8

Oktoobris ja detsembris 1997 ning veebruaris 1998 teatati komisjonile, et pärast uurimise algatamist Ameerika justiitsministeeriumi poolt olid Akzo, Avebe, Glucona vof (edaspidi „Glucona”) – ettevõtja, keda 1995. aastani kontrollis Akzo ja Avebe 100-protsendilise osalusega tütarettevõtja –, Fujisawa ja Roquette möönnud endi osalust kartellikokkuleppes, mis seisnes naatriumglükonaadi hindade kindlaksmääramises ja nimetatud toote müügikoguste jagamises Ameerika Ühendriikide turul ja mujal. Pärast justiitsministeeriumiga kokkuleppele jõudmist määrati neile ettevõtjatele ning ADM-ile trahv.

9

18. veebruaril 1998 saatis komisjon määruse nr 17 artikli 11 alusel informatsiooninõuded peamistele naatriumglükonaadi tootjatele, importijatele, eksportijatele ja ostjatele Euroopas. ADM-ile seda nõuet ei saadetud.

10

Nende nõuete peale teatas Fujisawa, et soovib komisjoniga teha koostööd teatise alusel, mis käsitleb trahvide määramatajätmist või vähendamist kartellide puhul (EÜT 1996, C 207, lk 4; edaspidi „koostööteatis”).

11

10. novembril 1998 saatis komisjon informatsiooninõude ADM-ile, kes teatas oma soovist koostööd teha.

12

Arvestades teavet, mis talle esitati, ning teisi tõendeid, tuvastas komisjon, et süüdistatud ettevõtjad osalesid kartellikokkuleppes, mis seisnes müügikvootide jagamises, naatriumglükonaadi turul müügihindade miinimumi kindlaksmääramises ja järelevalvemehhanismide kehtestamises, mille rakendusmeetmetes lepiti kokku korrapärastel mitme- ja kahepoolsetel kohtumistel kartellikokkuleppe osapoolte vahel. Seetõttu saatis komisjon 17. mail 2000 ADM-ile ja teistele asjaomastele ettevõtjatele vastuväiteteatise EÜ artikli 81 lõike 1 ja . aasta Euroopa majanduspiirkonna lepingu (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3) artikli 53 lõike 1 rikkumise osas. Ükski neist ettevõtjaist ei taotlenud enda ärakuulamist ega vaidlustanud vastuväiteteatises esitatud faktiliste asjaolude sisu.

13

Komisjon leidis, et kartellikokkulepe oli kõiki osapooli arvesse võttes kestnud 1987. aasta veebruarist kuni 1995. aasta juunini. Selles osas käsitles ta 3.–5. juunini 1995 Anaheimis (Ühendriigid) toimunud kohtumist (edaspidi „3.–. aasta kohtumine”) viimase üritusena jätkata uurimisalust kartellikokkulepet. Selliselt toimides ei arvestanud komisjon asjaolu, et ADM lõpetas kartellikokkuleppes osalemise 4. oktoobril 1994 Londonis (Ühendkuningriik) toimunud kartellikokkuleppe poolte vahelisel kohtumisel (edaspidi „. aasta kohtumine”).

14

Trahvisumma kindlaksmääramiseks kasutas komisjon suunistes ja koostööteatises esitatud meetodit.

15

Esiteks määras ta rikkumise raskuse ja kestuse alusel kindlaks trahvi põhisumma.

16

Rikkumise raskuse osas kvalifitseeris komisjon kõigepealt vaidlusaluse otsuse põhjenduses 371 rikkumise väga raskeks, võttes arvesse selle laadi, tegelikku mõju naatriumglükonaadi turul Euroopa majanduspiirkonnas ja asjaomase geograafilise turu ulatust.

17

Seejärel leidis komisjon vaidlusaluse otsuse põhjendustes 378–385, et on vaja võtta arvesse tegelikku majanduslikku suutlikkust konkurentsi kahjustada ja määrata niisugune trahvimäär, mis tagaks piisava hoiatava mõju. Seetõttu liigitas komisjon ettevõtjad kahte kategooriasse, tuginedes asjaomaste ettevõtjate naatriumglükonaadi müügi ülemaailmsele käibele aastal 1995 – rikkumise perioodi viimane aasta –, mille kohta ettevõtjad olid pärast komisjonilt informatsiooninõuete saamist andmed esitanud ja mille põhjal komisjon arvutas välja nende ettevõtjate vastavad turuosad. Esimesse kategooriasse liigitas ta ettevõtjad, kelle turuosad olid tema valduses oleva teabe kohaselt naatriumglükonaadi ülemaailmsel turul üle 20%, nimelt Fujisawa (35,54%), JBL (24,75%) ja Roquette (20,96%). Nendele ettevõtjatele määras komisjon trahvi lähtesummaks 10 miljonit eurot. Teise kategooriasse liigitas komisjon ettevõtjad, kelle turuosad olid tema valduses oleva teabe kohaselt naatriumglükonaadi ülemaailmsel turul alla 10%, nimelt Glucona (ligikaudu 9,5%) ja ADM (9,35%). Nendele ettevõtjatele määras komisjon trahvi lähtesummaks 5 miljonit eurot, st Akzole ja Avebele, kes ühiselt omasid osalust Gluconas, 2,5 miljonit eurot kummalegi.

18

Selleks et ühelt poolt tagada trahvi piisavalt hoiatav mõju ja teiselt poolt võtta arvesse asjaolu, et suurtel ettevõtjatel on õigus- ja majandusteadmised ning vastavad infrastruktuurid, mis võimaldavad neil paremini oma rikkumise olemust ja sellest konkurentsiõiguse seisukohalt tulenevaid tagajärgi hinnata, korrigeeris komisjon vaidlusaluse otsuse põhjenduses 388 lähtesummasid. Selle tulemusena kohaldas komisjon asjaomaste ettevõtjate suurust ja kõiki ressursse arvestades ADM-ile ja Akzole määratud lähtesummadele koefitsienti 2,5 ja seega tõstis selle lähtesumma ADM-i puhul 12,5 miljoni euroni ja Akzo puhul 6,25 miljoni euroni.

19

Vaidlusaluse otsuse põhjendustes 389–392 märkis komisjon, et iga ettevõtja poolt toime pandud rikkumise kestuse arvessevõtmiseks tuleb lähtesummat suurendada 10% võrra aastas, st et Akzo, Avebe, Fujisawa ja Roquette’i lähtesummat tuleb suurendada 80%, JBL-i lähtesummat 70% ja ADM-i oma 35% võrra.

20

Vaidlusaluse otsuse põhjenduses 396 määras komisjon trahvide põhisummad järgmiselt: Akzole 11,25 miljonit eurot, ADM-ile 16,88 miljonit eurot, Avebele 4,5 miljonit eurot, Fujisawale ja Roquette’ile 18 miljonit eurot ning JBL-ile 17 miljonit eurot.

21

Teiseks tuleneb vaidlusaluse otsuse põhjendusest 403, et JBL-ile määratud trahvi põhisummat suurendati raskendavate asjaolude tõttu 50% võrra, kuna nimetatud ettevõtjal oli kartellis juhtiv roll.

22

Kolmandaks uuris komisjon vaidlusaluse otsuse põhjendustes 404–410 teatud ettevõtjate, sh ADM-i esitatud argumente, mille kohaselt tuli nende puhul arvesse võtta kergendavaid asjaolusid, ja lükkas need argumendid tagasi.

23

Neljandaks, nagu nähtub vaidlusaluse otsuse põhjendusest 418, nõustus komisjon vastavalt koostööteatise B osale selle trahvisumma, mis Fujisawale oleks määratud koostöö puudumisel, „väga suure vähendamisega” (st 80%). Peale selle leidis komisjon vaidlusaluse otsuse põhjenduses 423, et ADM ei täitnud oma trahvisumma „väga suureks vähendamiseks” koostööteatise C osas ette nähtud tingimusi. Lõpuks vähendas komisjon nimetatud otsuse põhjendustes 426 ja 427 koostööteatise D osa alusel „märkimisväärselt” (st 40%) ADM-i ja Roquette’i trahvisummat ning 20% Akzo, Avebe ja JBL-i trahvisummat.

24

Vaidlusaluse otsuse artikli 1 lõike 1 kohaselt „on [kuus otsuse adressaadiks olevat ettevõtjat] rikkunud EÜ artikli 81 lõiget 1 […], osaledes vältavas keelatud kokkuleppes ja/või kooskõlastatud tegevuses naatriumglükonaadi sektoris”.

25

Selle otsuse artikli 1 lõige 2 sätestab, et rikkumine kestis Akzo, Avebe, Fujisawa ja Roquette’i puhul 1987. aasta veebruarist kuni 1995. aasta juunini, JBL-i puhul 1988. aasta maist kuni 1995. aasta juunini ning ADM-i puhul 1991. aasta juunist kuni 1995. aasta juunini.

26

Vaidlusaluse otsuse resolutiivosa artikkel 3 on sõnastatud järgmiselt:

„Artiklis 1 nimetatud rikkumiste eest on määratud järgmised trahvid:

27

21. detsembril 2001 esitas ADM vaidlusaluse otsuse peale Esimese Astme Kohtusse hagi.

28

Oma hagiga nõudis ADM vaidlusaluse otsuse artikli 1 tühistamist teda puudutavas osas või vähemalt osas, milles leitakse, et ta osales rikkumises pärast 4. oktoobrit 1994, nimetatud otsuse artikli 3 tühistamist teda puudutavas osas ja teise võimalusena talle määratud trahvi tühistamist või selle summa olulist vähendamist.

29

ADM esitas oma hagi toetuseks neli erinevaid argumente sisaldavat väidet.

30

Esiteks väitis ADM, et antud juhul kohaldati suuniseid valesti. Eelkõige leidis ta, et komisjon ei esitanud ühtegi ühenduse konkurentsipoliitika kaalutlust, mis õigustanuks trahvisumma märkimisväärset suurendamist suuniste alusel.

31

Esimese Astme Kohus lükkas selle väite tagasi, leides esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44, et komisjonilt ei saa võtta tema pädevust tõsta ühenduse konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks trahvide taset, ja teiseks selle kohtuotsuse punktides 47 ja 48, et trahvide taseme tõstmine komisjoni poolt ei olnud ilmselgelt ebaproportsionaalne eesmärgiga seda elluviimist tagada ning et ADM-ile pidi olema mõistlikult ettenähtav, et komisjon võib konkurentsipoliitika elluviimise raames trahvide üldist taset igal ajal muuta.

32

Teiseks vaidlustas ADM rikkumise raskuse hindamise ja väitis täpsemalt seda, et komisjon ei arvestanud piisavalt naatriumglükonaadi müümisest tekkinud käibe piiratud summat.

33

Olles vaidlustatud kohtuotsuse punktides 76 ja 77 meenutanud, et käive on üks kriteeriumidest, millest võib trahvi kindlaksmääramisel lähtuda, leidis Esimese Astme Kohus selle kohtuotsuse punktis 86, et komisjon arvestas asjaomaste ettevõtjate erineval kohtlemisel nõuetekohaselt kartellikokkuleppe poolte käibeid, mis tekkisid naatriumglükonaadi müügist.

34

Kolmandaks väitis ADM selle sama väite raames, mis puudutab rikkumise raskust, et komisjon rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna juhtumis, mis on aluseks komisjoni 11. detsembri 2001. aasta otsusele 2003/437/EÜ, mis on tehtud EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluses – juhtum COMP/E-1/37.027 – Tsinkfosfaat (EÜT 2003, L 153, lk 1; edaspidi „tsinkfosfaadi otsus”), määras ta käesoleva juhtumi faktiliste asjaoludega võrreldavatel asjaoludel oluliselt väiksema trahvisumma.

35

Selles osas meenutas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 107–111, et komisjoni otsuste tegemise praktika ei ole kasutatav trahvide õigusliku alusena konkurentsi valdkonnas ja et seega ei saa apellandi see argument olla tulemuslik. Veel lisas kohus nimetatud kohtuotsuse punktis 113, et vaidlusaluse otsuse aluseks oleva juhtumi asjaolud ja tsinkfosfaadi otsuse aluseks oleva juhtumi asjaolud olid prima facie erinevad, mistõttu ta leidis, et igal juhul ja vastavalt tema täielikule pädevusele tuleb põhisumma, mille komisjon ADM-ile rikkumise eest määras, jätta muutmata.

36

Neljandaks ja endiselt väite raames, mis puudutab rikkumise raskuse hindamist, väitis ADM, et komisjon rikkus õigusnormi, kui jättis asjaomaselt turult välja naatriumglükonaadi aseained.

37

Tuvastades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 237, et ADM ei ole tõendanud, et naatriumglükonaati puudutav kartellikokkulepe ei mõjutanud kelaativate ainete suuremat turgu või siis mõjutas seda väga vähe, lükkas Esimese Astme Kohus selle argumendi tagasi.

38

Viiendaks vaidlustas ADM rikkumise kestust puudutavatele hindamisvigadele tugineva väite raames komisjoni analüüsi tema käitumise kohta 4. oktoobri 1994. aasta kohtumisel.

39

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 247 tuvastas Esimese Astme Kohus, et nimetatud kohtumisel ei avaldanud ADM kartellikokkuleppe suhtes erimeelsust, ja kinnitas komisjoni hinnangut, mille kohaselt võis ADM-i käitumist pidada strateegiliseks. Nimetatud kohtuotsuse punktides 248–250 märkis kohus, et kartellikokkuleppe teiste poolte avaldused kinnitavad seda seisukohta.

40

Kuuendaks heitis ADM selle sama rikkumise kestust puudutavatele hindamisvigadele tugineva väite raames komisjonile ette seda, et komisjon käsitles 3.–5. juuni 1995. aasta kohtumist tõendina kartellikokkuleppe kestuse kohta nimetatud kuupäevani.

41

Esimese Astme Kohus lükkas selle argumendi tagasi, tuginedes viiel punktil põhinevale arutluskäigule ja eelkõige rõhutades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 263, et Roquette’i märkmed, millele nimetatud kohtumisel alla kirjutati, kinnitavad komisjoni seisukohta.

42

Seitsmendaks väitis ADM kergendavate asjaolude arvessevõtmisel komisjoni poolt tehtud hindamisvigadele tugineva väite raames, et komisjon eksis, kui ei vähendanud tema trahvi, kuna ta lõpetas oma rikkuva tegevuse pärast Ameerika konkurentsiasutuse esimest sekkumist.

43

Olles vaidlustatud kohtuotsuse punktides 277–280 esitanud suuniste punkti 3 tõlgenduse, leidis Esimese Astme Kohus nimetatud kohtuotsuse punktis 283, et ADM-i käitumise puhul ei saa kergendavaid asjaolusid arvesse võtta ning seetõttu lükkas ta selle väite tagasi ja jättis hagi tervikuna rahuldamata.

44

ADM palub Euroopa Kohtul:

45

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

46

ADM esitab oma apellatsioonkaebuse toetuseks sisuliselt neli väidet, mis tuginevad vastavalt:

47

ADM-i esimene väide jaguneb neljaks osaks.

48

ADM leiab, et Esimese Astme Kohus ei põhjendanud, miks määratud trahvi summat, mis oleks komisjoni varasema praktika kohaselt olnud palju väiksem kui see, mis ta on suuniste tagasiulatuval kohaldamisel, nii palju suurendati. Mööndes, et komisjonil on määratavate trahvide summa kindlaksmääramisel kaalutlusõigus, rõhutab ADM siiski, et komisjon ületab seda pädevust, kui ta ei tõenda ühenduse konkurentsipoliitika kaalutluste alusel vajadust trahvi taset tõsta. Samas ei ole komisjon ega ka Esimese Astme Kohus selliseid põhjendusi esitanud, olgugi et seda nõuab väljakujunenud kohtupraktika (7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique Diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punktid 108 ja 109, ning . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-189/02 P, C-202/02 P, C-205/02 P–C-208/02 P ja C-213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I-5425, punkt 227) ja suuniste esimeses lõigus sätestatud nõue, et trahvipoliitika oleks ühetaoline ja mittediskrimineeriv.

49

Komisjon leiab, et Esimese Astme Kohus vastas vaidlustatud kohtuotsuses ADM-i argumentidele, mis puudutasid antud asjas suuniste kohaldamist trahvisumma kindlaksmääramiseks, ja seega põhjendas sellest tulenenud suurendamist. Komisjon rõhutab, et iga muu täiendav põhjendus on liigne, sest suuniste eesmärk on muuta trahvide kindlaksmääramise eeskirjad läbipaistvaks.

50

ADM on seisukohal, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, leides eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 47, et komisjon täitis eespool viidatud kohtuotsuses Musique Diffusion française jt vs. komisjon kehtestatud kriteeriume ja seega põhjendas enda kaalutlusõigust trahvi suurendada. Komisjon ega ka Esimese Astme Kohus ei esitanud kaalutlusi, mis õigustanuks trahvisumma suurendamist rohkem kui määral, mis tuleneb komisjoni teatisest „Suunised määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta” (ELT 2006, C 210, lk 2).

51

Esiteks leiab komisjon, et esimese väite teine osa on vastuvõetamatu, sest see piirdub Esimese Astme Kohtu poolt kinnitatud trahvisumma üldise ja ebamäärase vaidlustamisega ning seega taotlusega asja uuesti uurida. Igal juhul on tegemist esimese väite esimese osa kordamisega. Teiseks meenutab komisjon, et korduvast kohtupraktikast, mida viimati kinnitas 18. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C-397/03 P: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon (EKL 2006, lk I-4429, punktid 20 ja 21), tuleneb, et komisjonil on vabadus igal hetkel kohandada trahvide taset vastavalt ühenduse konkurentsipoliitika vajadustele.

52

ADM väidab, et Esimese Astme Kohus lubas vaidlustatud kohtuotsusega jätta komisjonil arvesse võtmata asjaomase toote müümisel tekkinud käive kui arvutamise alus trahvisumma kindlaksmääramisel. Seda käivet on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 84–87 kasutatud üksnes selleks, et kaaluda erinevusi trahvide arvutamisel. Käesoleva kohtuotsuse punktis 50 nimetatud komisjoni teatis rõhutab vastupidi Esimese Astme Kohtu seisukohale, et trahvisumma kindlaksmääramisel tuleb lähtuda käibest. Sel alusel oleks trahvisumma oluliselt väiksem kui see, mis saadi arvutusmeetodiga, mida komisjon kasutas ja Esimese Astme Kohus kinnitas.

53

Komisjon, tuginedes 21. septembri 2006. aasta otsusele kohtuasjas C-113/04 P: Technische Unie vs. komisjon (EKL 2006, lk I-8831, punkt 196), rõhutab, et Esimese Astme Kohus on ainsana pädev kontrollima, kuidas komisjon on igal üksikjuhtumil hinnanud õigusvastase käitumise raskust. Selles osas leiab komisjon, et Esimese Astme Kohus arvestas kõiki antud asjas olulisi tegureid ja vastas kõikidele ADM-i argumentidele. Lisaks tuleneb vaidlusalusest otsusest ja vaidlustatud kohtuotsusest, et trahvisumma kindlaksmääramise alusena kasutati naatriumglükonaadi müügist tekkinud käivet.

54

ADM leiab, et kartellikokkulepet, milles ta osales, oleks tulnud käsitleda sama moodi nagu seda tehti tsinkfosfaadi otsuse aluseks olnud juhtumis. Vastupidi sellele, mida otsustas Esimese Astme Kohus, ei ole selle juhtumi ja vaidlusaluse otsuse aluseks oleva juhtumi vahel asjakohaseid objektiivseid erinevusi, mis õigustaksid erineva summaga trahve. Esiteks ei ole antud kontekstis Esimese Astme Kohtu poolt viidatud kohtuotsused asjakohased, sest need on kuulutatud enne suuniste avaldamist. Teiseks on asjaolud, millele Esimese Astme Kohus tugineb, et oma täieliku pädevuse alusel kinnitada määratud trahvisumma, samad, mis needki, millega on tegemist tsinkfosfaadi otsuse aluseks olevas juhtumis.

55

Komisjon väidab esiteks, et Esimese Astme Kohus tõi välja objektiivsed erinevused käesoleva juhtumi ja tsinkfosfaadi otsuse aluseks oleva juhtumi vahel. Teiseks ei vaidlustanud ADM kohtupraktikat, mille kohaselt ei kujuta komisjoni varasem otsustuspraktika endast trahvide õiguslikku raamistikku konkurentsi valdkonnas. Kolmandaks nähtub vaidlustatud kohtuotsusest, et ADM ei tõendanud, et trahvisumma kindlaksmääramisel esines diskrimineerimist. Seega, nagu tuleneb 25. jaanuari 2007. aasta otsusest kohtuasjas C-407/04 P: Dalmine vs. komisjon (EKL 2007, lk I-829, punkt 152), ei tohi Euroopa Kohus asendada Esimese Astme Kohtu hinnangut oma hinnanguga nimetatud summa suhtes.

56

Esimese väite kahe esimese osaga, mida tuleb käsitleda koos, heidab ADM Esimese Astme Kohtule ette seda, et ta ei vastanud tema argumendile, mille kohaselt komisjon ei esitanud vaidlusaluses otsuses ega esimese astme kohtumenetluses esitatud dokumentides põhjendusi ega tõendeid, mis kinnitaksid, et ühenduse konkurentsipoliitika elluviimise tõttu oli vaja talle suuniseid tagasiulatavalt kohaldades määrata trahv, mille summa oli oluliselt suurem kui see, mis nähtub komisjoni varasema otsustuspraktika uurimisest. Nii toimides rikkus Esimese Astme Kohus õigusnormi, jättes sellise põhjenduse nõudmata, samas kui see on vajalik vastavalt eespool viidatud kohtuotsusele Musique Diffusion française jt vs. komisjon.

57

Kõigepealt tuleb rõhutada, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 43–49 vastas Esimese Astme Kohus väitele, mis tugineb õiguskindluse ja tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtete rikkumisele seeläbi, et ADM-ile suuniste alusel määratud trahvi summa on suurem kui trahvide oma, mida komisjon on varem määranud.

58

Esimese Astme Kohus lükkas selle väite tagasi, rõhutades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 48, et ADM pidi asjaomaste rikkumiste toimepanemise ajal olema võimeline trahvide taseme tõusu – eeldusel, et see on leidnud tõendamist – mõistlikult ette nägema.

59

Kohtupraktikast, mida Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 46 meenutas, tuleneb, et trahviga lõppeda võiva haldusmenetlusega seotud ettevõtjad peavad arvestama võimalusega, et komisjon võib otsustada trahvisummade taset võrreldes minevikus kohaldatuga tõsta. See on nii siis, kui komisjon tõstab trahvisummade suurust üksikotsustes trahve määrates kui ka siis, kui trahvisummasid tõstetakse juhtumi suhtes üldkohaldatavaid käitumisreegleid – nagu suunised – rakendades (eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 229 ja 230).

60

Käesolevas asjas kohaldas komisjon ADM-i trahvisumma kindlaksmääramiseks suuniseid. Esiteks on suunised käitumiseeskirjad, millest komisjon ei tohi kõrvale kalduda, sest see tähendaks selliste õiguse üldpõhimõtete nagu võrdne kohtlemine ja õiguspärase ootuse kaitse rikkumist. Teiseks tagavad need asjaomastele ettevõtjatele õiguskindluse, määratledes meetodi, mille komisjon endale määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 alusel määratavate trahvisummade kindlaksmääramiseks on kehtestanud (vt selle kohta 22. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas C-266/06 P: Evonik Degussa vs. komisjon ja nõukogu, punkt 53).

61

Nagu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 43 on meenutatud, seisneb suuniste peamine uuendus selles, et arvutamise lähtekohaks võetakse nimetatud suunistes sätestatud vahemiku põhjal arvutatav põhisumma, kusjuures see vahemik väljendab erinevaid rikkumise raskusastmeid, kuid ei oma sellisena mingit seost asjaomase käibega. See meetod tugineb seega sisuliselt trahvide tariifide määramisele, olgu see siis kui tahes suhteline ja paindlik (eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 225).

62

Rikkumise raskuse hindamisel peab komisjon arvesse võtma erinevaid asjaolusid, mis võimaldavad trahvisummat kindlaks määrata, eelkõige trahvisumma taseme tõstmise vajadusega seonduvaid kaalutlusi.

63

See tulenebki määruse nr 17 artikli 15 lõikest 2, mis kehtestab trahvisumma arvutamise kriteeriumideks üksnes rikkumise raskuse ja kestuse, ning sisuliselt eespool viidatud kohtuotsusest Musique Diffusion française jt vs. komisjon, millele apellant tugineb ja mille punktis 106 Euroopa Kohus märkis, et komisjon peab trahvisumma määramiseks rikkumise raskusastme hindamisel arvesse võtma mitte üksnes konkreetse juhtumi asjaolusid, vaid ka rikkumise konteksti, ja tagama, et tema tegevusel oleks hoiatav laad.

64

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 47, milles Esimese Astme Kohus vastas apellandi argumendile, et trahvide taseme väidetav tõstmine komisjoni poolt on ebaproportsionaalne eesmärgiga tagada konkurentsipoliitika elluviimist, lükkas kohus selle argumendi tagasi ilma, et see siiski mõjutaks tema hinnangut rikkumise raskuse kohta, nagu tuleneb selle kohtuotsuse punktist 99 ja sellele järgnevatest punktidest.

65

Seega eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 103 Esimese Astme Kohus, analüüsides komisjoni poolt välja toodud rikkumise raskust, meenutas põhjuseid, miks komisjon kinnitas apellandile määratud trahviks sellise summa, viidates seejuures vaidlusaluse otsuse põhjendustele 6, 8 ja 9.

66

Nii toimides kohaldas Esimese Astme Kohus lahendust, milleni Euroopa Kohus jõudis eespool viidatud kohtuotsuses Musique Diffusion française jt vs. komisjon ja mida korrati konkreetsemalt suuniste kohaldamise osas eespool viidatud kohtuotsuses Dansk Rørindustri jt vs. komisjon. Viimati nimetatud kohtuotsuse aluseks olevas asjas leidis Euroopa Kohus – nõudmata, et komisjon esitaks rohkem konkreetseid põhjendusi kui need, mida nõuavad suunised – kohtuotsuse punktis 232, et suuniste kohaldamine rikkumiste suhtes, mis on toime pandud enne suuniste vastuvõtmist, ei kujuta endast tagasiulatava jõu puudumise põhimõtte rikkumist ega ka õiguskindluse põhimõtte rikkumist.

67

Sellest järeldub, et Esimese Astme Kohtule ei saa ette heita põhjenduste esitamata jätmist ega isegi Euroopa Kohtu praktika väära kohaldamist.

68

Seega ei saa esimese väite kahe esimese osaga nõustuda.

69

Esimese väite kolmanda osaga heidab ADM Esimese Astme Kohtule sisuliselt ette seda, et kohus ei leidnud, et komisjon pidi trahvisumma arvutamiseks sobiva alusena arvestama naatriumglükonaadi müügist tekkinud käivet.

70

Esiteks, kuna Esimese Astme Kohus rõhutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 78, et asjaomase toote müügist tekkinud käive „võib” olla sobiv alus hindamaks konkurentsikahjustusi asjaomasel kaubaturul Euroopa Ühenduses, ei saa apellant talle ette heita iseendaga vastuollu minemist, kui ta ei tugine sellele kriteeriumile kui sobivale alusele.

71

Teiseks tuleb kõigepealt meenutada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb trahvisummade kindlaksmääramisel võtta arvesse rikkumiste kestust ja kõiki asjaolusid, mis võivad kuuluda nende rikkumiste raskuse hindamise alla (vt eespool viidatud kohtuotsused Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 129, ning Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 240).

72

Ühenduse konkurentsiõiguse rikkumiste raskusaste tuleb kindlaks määrata mitme asjaolu põhjal, nagu konkreetse juhtumi eripärased seigad, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju, kuigi kohustuslikult arvesse võetavatest tingimustest ei ole kehtestatud siduvat või ammendavat loetelu (eespool viidatud kohtuotsus Dalmine vs. komisjon, punkt 129 ja viidatud kohtupraktika).

73

Rikkumiste raskuse hindamise asjaoludena võetakse arvesse iga ettevõtja käitumist, iga ettevõtja rolli kartellikokkuleppe sõlmimisel, kasumit, mida nad on võinud sellest saada, nende ettevõtjate suurust ja asjaomaste kaupade väärtust ning ohtu, mida seda tüüpi rikkumised ühenduse eesmärkidele kujutavad (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 129, ning Dalmine vs. komisjon, punkt 130).

74

Selles kontekstis on trahvi kindlaksmääramisel lubatud arvestada nii ettevõtja kogukäivet, mis viitab – kui tahes ligikaudselt ja mittetäielikult – ettevõtja suurusele ja tema majanduslikule suutlikkusele, kui ka osa sellest käibest, mis on seotud rikkumise esemeks olevate kaupadega ja mis võib seega viidata rikkumise ulatusele. Ei ühele ega teisele nendest arvudest ei tohi omistada tähtsust, mis oleks teiste hindamiskriteeriumidega võrreldes ebaproportsionaalne, ja järelikult ei saa sobiva trahvi kindlaksmääramine toimuda üksnes arvutuse alusel, mis põhineb asjaomase toote müügist tekkinud käibel (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, punkt 100).

75

Lisaks sellele puudub ühenduse õiguses üldkohaldatav põhimõte, mille kohaselt peab karistus olema proportsionaalne käibega, mis ettevõtjal tekkis rikkumise esemeks oleva toote müügist (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, punkt 101).

76

Sellest järeldub, et vastupidi ADM-i väidetule leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 78 õiguspäraselt, et naatriumglükonaadi müügist tekkinud käive ei ole ainuke kriteerium, mille alusel komisjon rikkumise raskust peab hindama. Igal juhul ei kujuta see endast tingimata trahvide arvutamise lähtepunkti.

77

See nähtub samuti nii suunistest kui ka käesoleva kohtuotsuse punktis 61 esitatust. Seega, kui tuleks kohaldada apellandi pakutud lahendust, tähendaks see vältimatult nende eeskirjade rikkumist, mis on sätestatud suunistes ja mille kohaldatavust apellandi toimepandud rikkumise suhtes Esimese Astme Kohus on õiguspäraselt kinnitanud.

78

Järelikult ei saa apellant väita, et Esimese Astme Kohus rikkus trahvide arvutamise suhtes kohaldatavaid õiguspõhimõtteid, kui ta ei arvestanud apellandile määratud trahvisumma kindlaksmääramisel lähtepunktina asjaomase tootega seonduvat käivet.

79

Kolmandaks, viidates täpsemalt vaidlusaluse otsuse põhjendustele 378–382, meenutas Esimese Astme Kohus eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 86 ja 87 seda, mil moel komisjon oli trahvisumma kindlaksmääramisel arvestanud naatriumglükonaadi müügist tekkinud käivet. Kohus leidis selles osas, et komisjon ei ületanud oma laia kaalutlusruumi, ning märkis nimetatud kohtuotsuse punktis 114, et „komisjoni kehtestatud põhisumma ADM-i rikkumise eest käesolevas asjas on sobiv, arvestades komisjoni poolt [vaidlusaluses] otsuses esile toodud asjaolusid ja osale nendest asjaoludest [samas] kohtuotsuses antud hinnangut”.

80

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et Euroopa Kohus ei tohi apellatsioonkaebuse raames kahtluse alla seada Esimese Astme Kohtu poolt teostatud suveräänset faktiliste asjaolude hindamist, kuna Esimese Astme Kohus on ainsana pädev kontrollima, kuidas komisjon on igal üksikjuhtumil hinnanud õigusvastase käitumise raskust (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Technische Unie vs. komisjon, punkt 196).

81

Sellest järeldub, et ka esimese väite kolmanda osaga ei saa nõustuda.

82

Käesoleva väite neljanda osa suhtes meenutas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 108–110 väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt ei ole komisjoni otsustuspraktika kasutatav trahvide õigusliku raamistikuna konkurentsi valdkonnas, sest komisjonil on trahvisummade kindlaksmääramise alal ulatuslik kaalutlusõigus ja ta ei ole seotud varem antud hinnangutega (eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 209–213).

83

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 111 järeldas Esimese Astme Kohus sellest õiguspäraselt, et ADM-i lihtne viide tsinkfosfaadi otsusele ei saa iseenesest olla tulemuslik, kuna komisjonil ei olnud kohustust käesolevat juhtumit samal viisil hinnata.

84

Tuleb tõdeda, et ADM ei esita oma apellatsioonkaebuses ühtki argumenti, et vaidlustada seda määravat asjaolu vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustes.

85

ADM vaidlustab üksnes neid asjaolusid, mis eristavad käesolevat juhtumit sellest juhtumist, mis on aluseks tsinkfosfaadi otsusele, ja mille Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 113 välja tõi, kuid jätab märkimata, miks ei tulnud käesoleva juhtumi puhul järgida väljakujunenud kohtupraktikat, millele Esimese Astme Kohus viitas nimetatud kohtuotsuse punktides 108 ja 109.

86

Seega tuleb esimese väite neljas osa ja järelikult terve esimene väide osalt põhjendamatuse ja osalt vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

87

Teine väide jaguneb kolmeks osaks.

88

ADM väidab, et Esimese Astme Kohus ei uurinud tema argumenti, mille kohaselt komisjon ei määratlenud asjaomast turgu, et hinnata kartellikokkuleppe mõju, olgugi et tegemist on suunistes sätestatud vältimatu eeldusega. Kui komisjon oleks nimetatud turu määratlenud õigesti, st kui ta oleks arvestanud kelaativate toodete turul esinevaid asendustooteid, oleks ta leidnud, et kartellikokkuleppel võis kohaldatud hindade suhtes mõju puududa.

89

Komisjon on seisukohal, et ADM-i lähenemisviis põhineb kõnealuse turu määratluse eesmärgi vääral mõistmisel. Esimese Astme Kohus meenutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 226, et komisjon määratles asjaomase turu enne ADM-i poolt toimepandud rikkumise raskuse analüüsimist. Seega palub apellant Euroopa Kohtul võtta apellatsioonkaebuse raames seisukoht faktiliste asjaolude osas, mille kohta ta ei saanud esimeses kohtuastmes tõendeid esitada.

90

Lükates ilma igasuguse põhjenduseta tagasi ADM-i argumendid, mille kohaselt on olemas tõendid selle kohta, et kartellikokkulepe ei mõjutanud asjaomast turgu, rikkus Esimese Astme Kohus oma põhjendamiskohustust. Selles osas kinnitavad ADM-i poolt esimeses kohtuastmes esitatud tõendid üheselt, et pärast kartellikokkulepet aset leidnud naatriumglükonaadi hinnamuutused oli tingitud muudest teguritest.

91

Komisjoni arvates nähtub vaidlustatud kohtuotsusest – eelkõige selle punktidest 232–236 – selgelt, et Esimese Astme Kohus uuris kõiki ADM-i esitatud tõendeid enne, kui leidis, et need tõendid ei toeta ADM-i väiteid.

92

Teise võimalusena lisab komisjon, et ADM-i taotlus võrdub sellega, kui paluda Euroopa Kohtul kontrollida esimeses kohtuastmes esitatud tõendeid, mis aga ei kuulu apellatsioonkaebuse lahendamise raames tema pädevusse.

93

ADM väidab sisuliselt seda, et vaidlustatud kohtuotsuses pandi temale kohustus tõendada, et isegi kartellikokkuleppe puudumisel oleks hinnad identsed nendega, mille tõi välja komisjon. Esiteks tuleneb suunistest, et komisjon peab tõendama, et hinnad oleksid kartellikokkuleppe puudumisel olnud madalamad. Teiseks möönis Esimese Astme Kohuski vaidlustatud kohtuotsuse punktides 177 ja 184, et asjaomase toote täpset hinda kartellikokkuleppe puudumisel ei ole võimalik pakkuda.

94

Komisjoni seisukohalt leidis Esimese Astme Kohus, et ta oli rikkumise mõju naatriumglükonaadi turul tõendanud õiguslikult piisavalt. Nii toimides tõdes kohus, et ADM ei ole tõendanud, et asjaomase turu teistsugune määratlus oleks kartellikokkuleppe mõju osas toonud kaasa erineva järelduse. Teise väite kolmas osa seisneb tegelikult selles, et Euroopa Kohtul palutakse faktilisi asjaolusid apellatsioonkaebuse raames uuesti hinnata, ning seetõttu on see vastuvõetamatu.

95

Teise väite osas, mille kolme osa tuleb käsitleda koos, peab kõigepealt meenutama, et suuniste alusel trahvi kindlaksmääramise raames on kartellikokkuleppe tegelik mõju asjaomasele turule üks asjaolu, mida võib arvesse võtta, et hinnata toimepandud rikkumise raskust.

96

Esiteks tõdes Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 226, et vaidlusaluse otsuse põhjendustes 34–41 määratles komisjon asjaomase kaubaturu kui naatriumglükonaadi tahke ja vedela vormi ning selle alustoote glükoonhappe turu. Samal ajal tõi Esimese Astme Kohus välja põhjused, miks komisjon ei nõustunud ADM-i pakutud laiema turu määratlusega.

97

Teiseks rõhutas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 229–231 õiguspäraselt, et ADM-i pelk kinnitus selle kohta, et komisjon määratles asjaomase turu vääralt, ei võimalda iseenesest tõendada asjaolu, et kasutades apellandi pakutud turumääratlust, ei oleks kõnealune rikkumine nimetatud turgu mõjutanud.

98

Kolmandaks, olles vaidlustatud kohtuotsuse punktis 232 meenutanud meetodit, mida komisjon kasutas, et tõendada kõnealuse rikkumise mõju määratletud turul, leidis Esimese Astme Kohus nimetatud kohtuotsuse punktides 233–237, et apellant piirdus vaid kinnitusega, et komisjon eksis asjaomase turu määratlemisel, jättes samas selgitamata, kuidas tema poolt pakutud turumääratlus oleks välistanud kõnealuse rikkumise igasuguse tegeliku mõju.

99

Nendest asjaoludest tuleneb, et ADM ei saa Esimese Astme Kohtule ette heita seda, et ta lubas komisjonil hinnata kõnealuse rikkumise mõju ilma kõnealust turgu eelnevalt määratlemata. Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 226, esitas komisjon siiski sellise määratluse.

100

Lisaks tõdes Esimese Astme Kohus faktiliste asjaolude suveräänse hindamise raames, et analüüs kõnealuse rikkumise mõju kohta asjaomasel turul oli veenev tõendite valguses, mida komisjon selleks esitas. Seega, tuginedes vaidlusaluse otsuse põhjendusele 354, meenutas kohus, et oma analüüsi toetamiseks asetas komisjon vastastikusesse seosesse naatriumglükonaadi hinnad ja kartellikokkuleppe kehtima hakkamise hetke, hindas selle toote hinnataset, mis oleks kehtinud kõnealuse kartellikokkuleppe puudumisel, ja tuletas lõpuks apellandi poolt toime pandud rikkumise mõju naatriumglükonaadi turul.

101

Samuti ei saa nõustuda etteheitega, et Esimese Astme Kohus pööras asjaomase turu määratlust puudutava tõendamiskoormise ümber ja ei põhjendanud oma hinnangut.

102

Esiteks piirdus Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 237 tõdemusega, et apellant ei tõendanud, et kõnealuse kartellikokkuleppe mõju tema poolt pakutud laiemale turule oleks olnud väheoluline või isegi olematu. Seega nõudis kohus apellandilt õiguspäraselt, et ta esitaks tõendeid, mis võimaldaksid ümber lükata komisjoni analüüsi, millele ta viitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 196 ja 197 ning mille eesmärk oli tõendada vastastikuse seose olemasolu naatriumglükonaadi turul hindade kujunemise ja kartellikokkuleppe kehtima hakkamise vahel.

103

Sellise tõendamise vajadus on seda suurem, et esiteks märkis ADM esimeses kohtuastmes, et nende toodete hinnad, mida tema arvates oleks asjaomasel turul tulnud arvesse võtta koos naatriumglükonaadiga, muutusid sarnaselt naatriumglükonaadi hinnaga, ja teiseks – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 154 – väidab apellant, et kartellikokkulepe ei mõjutanud asjaomast turgu, olgugi et ta osales selles mitme aasta vältel.

104

Teiseks vastas Esimese Astme Kohus nii toimides ADM-i argumendile, mis puudutab kartellikokkuleppe mõju väidetavat puudumist naatriumglükonaadi turul, leides, et apellandi esitatud tõendid ei võimalda komisjoni analüüsi ümber lükata, ja seega täitis ta oma põhjendamiskohustuse.

105

Sellega seoses tuleb meenutada, et EÜ artiklist 225 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust tuleneb, et ainult Esimese Astme Kohus on pädev esiteks fakte tuvastama – välja arvatud juhul, kui tema tuvastatu sisuline ebaõigsus tuleneb temale esitatud toimiku materjalidest – ja teiseks fakte hindama. Kui Esimese Astme Kohus on fakte tuvastanud või hinnanud, on Euroopa Kohus vastavalt EÜ artiklile 225 pädev kontrollima nende faktide õiguslikku kvalifikatsiooni ja Esimese Astme Kohtu poolt neist tuletatud õiguslikke tagajärgi. Seega puudub Euroopa Kohtul pädevus tuvastada fakte ja põhimõtteliselt uurida tõendeid, mille alusel Esimese Astme Kohus on need faktid tuvastanud. Järelikult ei kujuta see hindamine – välja arvatud juhul, kui tõendeid on moonutatud – endast Euroopa Kohtu kontrollile alluvat õigusküsimust (vt selle kohta 10. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C-413/06 P: Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, EKL 2008, lk I-4951, punkt 29).

106

Käesolevas asjas palub apellant, viidates oma apellatsioonkaebuses esimeses kohtuastmes esitatud ja Esimese Astme Kohtu poolt ebapiisavateks tunnistatud tõenditele, Euroopa Kohtul tegelikult neid tõendeid uuesti uurida, väitmata samas, et Esimese Astme Kohus neid tõendeid moonutas, mistõttu puudub Euroopa Kohtul pädevus.

107

Seega, võttes arvesse, et eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 102 on leitud, et Esimese Astme Kohus ei pööranud tõendamiskoormist ümber, ja et apellant ei ole viidanud tõendite moonutamisele, tuleb teine väide osalt põhjendamatuse ja osalt vastuvõetamatuse tõttu tervenisti tagasi lükata.

108

See väide jaguneb neljaks osaks:

109

Sisuliselt vaidlustab ADM analüüsi, mille Esimese Astme Kohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 247 ja mis käsitleb tema kavatsusi 4. oktoobri 1994. aasta kohtumisel. Eeldades, et ADM-i käitumise eesmärk sellel kohtumisel ei olnud kartellikokkuleppest taganeda, vaid tema käitumine oli pigem strateegiline ja ajendatud eesmärgist oma soove kartellikokkuleppe raames kehtestada, järeldas Esimese Astme Kohus sellest, et ADM soovis oma rolli selles kokkuleppes säilitada. Samas saab ADM-ile ette heita üksnes kavatsust kartellikokkulepet jätkata, kuna ta avaldas soovi selles kokkuleppes osalemise lõpetada ning kuna EÜ artikkel 81 ei luba selle sätete rikkumise tuvastamiseks tugineda subjektiivsetele asjaoludele, vaid see piirdub üksnes ilmsete tegude keelamisega.

110

Komisjon on seisukohal, et oluline kriteerium kartellikokkuleppest taganemise avalduse puhul on asjaolu, mismoodi mõistavad kartellikokkuleppe osapooled selle ettevõtja käitumist, kes sellises kokkuleppes osalemise lõpetab. Selles osas peab kõnealune ettevõtja sellist mõistmist tõendama. Kuigi ADM tõendas, et ta lahkus 4. oktoobri 1994. aasta kohtumiselt enne selle lõppu, ei ole ta tõendanud, et teised osapooled mõistsid tema käitumist kartellikokkuleppest taganemisena. Seda kinnitavad igal juhul tõendid, mida Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 249 käsitles.

111

ADM leiab, et Esimese Astme Kohus eksis, kui ta ei leidnud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 248–250 JBL-i ja Roquette’i avalduste põhjal, et ADM lõpetas kartellikokkuleppes osalemise alates 4. oktoobri 1994. aasta kohtumisest. Sellega moonutas Esimese Astme Kohus tõendeid.

112

Komisjoni arvates nähtub tõenditest, millele ADM viitab, et Roquette lahkus kartellikokkuleppest 4. oktoobril 1994. See ei tähenda, et kartellikokkulepe sel kuupäeval lõppes ja veel vähem, et ADM oma osalemise selles lõpetas.

113

Lähtudes eeldusest, et ta lõpetas kartellikokkuleppes osalemise pärast 4. oktoobri 1994. aasta kohtumist, leiab ADM, et Esimese Astme Kohus rikkus EÜ artiklit 81, kui otsustas, et nimetatud kartellikokkulepe kestis pärast seda edasi ja et seda seisukohta kinnitab 3.–. aasta kohtumine. Samas ei nõudnud Esimese Astme Kohus komisjonilt, et ta tõendaks, et sel kohtumisel toimunud arutelul oli konkurentsivastane mõju.

114

Komisjon on seisukohal, et kuna ADM ei lõpetanud kartellikokkuleppes osalemist 4. oktoobril 1994, leidis Esimese Astme Kohus õiguspäraselt, et 3.–5. juuni 1995. aasta kohtumine ei olnud uue kartellikokkuleppe algus.

115

Leides, et Roquette’ile omistatavad märkmed, millele Esimese Astme Kohus kartellikokkuleppe vältamise hindamisel vaidlustatud kohtuotsuse punktis 263 tugines, koostas Roquette 3.–5. juuni 1995. aasta kohtumisel, moonutas kohus seda tõendit kahel viisil. Esiteks koostasid need märkmed Ameerika konkurentsiasutused ja teiseks ei koostatud neid .–. aasta kohtumisel.

116

Komisjon rõhutab, et vaidlusaluse otsuse põhjendusest 233 nähtub, et märkmed, millele Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 263 viitab, esitas Roquette. Igal juhul ei ole see tõend Esimese Astme Kohtu arutluskäigus iseenesest otsustav.

117

Kõigepealt tuleb meenutada, et apellatsioonkaebuse raames piirdub Euroopa Kohtu uurimine õigusnormi rikkumistega ning tõendite moonutamisega, mida Esimese Astme Kohus võis toime panna.

118

Kolmanda väite esimese osa raames vaidlustab ADM asjaolu, et Esimese Astme Kohus ei tõlgendanud tema lahkumist 4. oktoobri 1994. aasta kohtumiselt kui tema osalemise lõpetamist kõnealuses kartellikokkuleppes. Nii toimides ei kohaldanud Esimese Astme Kohus õigesti erimeelsuse avaldamise kriteeriumi, tuginedes vääralt subjektiivsele elemendile, st ADM-i kavatsusele.

119

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale piisab ettevõtja kartellikokkuleppes osalemise piisavaks tõendamiseks sellest, kui komisjon tõendab, et asjaomane ettevõtja osales koosolekutel, mille käigus konkurentsivastased kokkulepped sõlmiti, olemata sellele selgelt vastu. Kui osalemine sellistel koosolekutel on tõendatud, peab see ettevõtja esitama tõendeid, et ta osales neil kohtumistel ilma mingisuguse konkurentsivastase tagamõtteta, näidates, et ta oli oma konkurentidele teada andnud, et ta osaleb neil kohtumistel teisel eesmärgil kui nemad (vt 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-204/00 P, C-205/00 P, C-211/00 P, C-213/00 P, C-217/00 P ja C-219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I-123, punkt 81).

120

Niisiis on just see asjaolu, kuidas kartellikokkuleppe teised pooled asjaomase ettevõtja tahet mõistavad, määrav, et hinnata, kas viimati mainitu soovis end õigusvastase kokkuleppega mitteseotuks lugeda. Järelikult võis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 247 õiguspäraselt otsustada, et pelka asjaolu, et apellant lahkus 4. oktoobri 1994. aasta kohtumiselt, ei saa iseenesest käsitleda enda kartellikokkuleppega mitteseotuks lugemisena ning et ADM peab esitama tõendeid selle kohta, et kartellikokkuleppe pooled mõistsid, et ta lõpetas oma osalemise selles kokkuleppes.

121

Selle kohta väidab ADM kolmanda väite teises osas, et Esimese Astme Kohus moonutas esitatud tõendeid, kui leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 248, et mitte ükski dokument, millele apellant tugineb, ei võimalda järeldada, et kõnealuse kartellikokkuleppe teised pooled mõistsid tema käitumist 4. oktoobri 1994. aasta kohtumisel kui teadet tema mitteseotuse kohta selle kartellikokkuleppe sisuga.

122

Tõendamaks, et ta lõpetas osalemise vaidlusaluses kartellikokkuleppes pärast 4. oktoobri 1994. aasta kohtumist, tugines ADM eelkõige nendele dokumentidele, mille olid esitanud sel kohtumisel osalenud teised ettevõtjad, st JBL-i . aasta kiri komisjonile, Fujisawa . aasta kiri komisjonile ja JBL-i . aasta kiri komisjonile. Antud juhul ei vaidlusta apellant mitte nende dokumentide sisu, nagu Esimese Astme Kohus seda tuvastas, vaid tõlgenduse, mis kohus neile vaidlustatud kohtuotsuse punktides 249–251 andis.

123

JBL-i 30. aprilli ja 21. mai 1999. aasta kirjade osas märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 249 ja 251, et need ei sisalda mingit kirjeldust ADM-i käitumise kohta . aasta kohtumisel ja need üksnes viitavad sellele, et Roquette ei järginud enam konkurentsivastaseid kokkuleppeid.

124

Nii toimides tõlgendas Esimese Astme Kohus neid dokumente igati õiguspäraselt, leides, et need ei võimalda ADM-il tõendada, et ta lahkus kartellikokkuleppest pärast 4. oktoobri 1994. aasta kohtumist.

125

Hoopis vastupidi, Esimese Astme Kohus leidis tõendite põhjal, mida on mainitud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 250 ja 251 ning mida ADM ei ole vaidlustatud – st Fujisawa 12. mai 1998. aasta kiri, millest nähtub, et kartellikokkulepe lõppes alles 1995. aastal ja JBL-i . aasta kiri, millest nähtub, et apellant palus . aasta kohtumisel müügikvootide uuesti jagamist –, et ADM ei ole tõendanud, et ta lõpetas kartellikokkuleppes osalemise sellel kohtumisel, kusjuures nii toimides ei moonutanud Esimese Astme Kohus tema valduses olnud tõendeid.

126

Kolmanda väite neljanda osa puhul tuleb meenutada, et Esimese Astme Kohus tugines viiele tõendile, leidmaks, et kõnealune kartellikokkulepe kestis kuni 3.–5. juuni 1995. aasta kohtumiseni.

127

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 258–262 meenutas Esimese Astme Kohus – ilma et ADM seda vaidlustanud oleks –, et nimetatud kohtumisel osalesid kõik kartellikokkuleppe pooled ning et osalejad vaidlesid naatriumglükonaadi 1994. aasta müügikoguste üle, soovides nende koguste osas kehtestada uut teabesüsteemi, et teha kindlaks naatriumglükonaadi turu kogusuurus.

128

Seejärel tugines Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 263 dokumendile, mille ta omistab Roquette’ile ning mis kinnitab, et 3.–5. juuni 1995. aasta kohtumisel soovisid osapooled jätkata konkurentsivastast käitumist.

129

Lisaks sellele lükkas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 264 tagasi ADM-i esitatud tõendid, mis viimase arvates nõrgestasid komisjoni seisukohta seoses 3.–5. juuni 1995. aasta kohtumise laadiga.

130

Lõpuks leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 266, et argument, mille kohaselt kattus nimetatud kohtumine üldise tööstusliku kohtumisega, ei ole asjakohane.

131

Sellest tulenevalt ja arvestades asjaolu, et Esimese Astme Kohus leidis õiguspäraselt, et komisjon võis asuda seisukohale, et ADM ei lõpetanud kartellikokkuleppes osalemist 4. oktoobri 1994. aasta kohtumisel, ei rikkunud Esimese Astme Kohus õigusnormi, kinnitades komisjoni väidet, mille kohaselt 3.–. aasta kohtumisel jätkati kõnealust kartellikokkulepet.

132

Selleks tugines Esimese Astme Kohus faktidele ja tõenditele, mida Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse raames uuesti uurida ei saa, välja arvatud juhul, kui neid tõendeid on moonutatud.

133

Kolmanda väite neljanda osa raames väidab ADM, et Esimese Astme Kohus moonutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 263 märkmeid, mis Roquette komisjonile oli esitanud, leides, et need märkmed oli Roquette teinud 3.–5. juuni 1995. aasta kohtumisel.

134

Ometi on selge, nagu rõhutab apellant ja möönab samuti komisjon, et Roquette seda dokumenti ei koostanud, vaid ta lihtsalt esitas selle, ning et see koostati pärast nimetatud kohtumist.

135

Sellega moonutas Esimese Astme Kohus seda tõendit.

136

Siiski, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 214 ja 215 märkis, ei muuda selline moonutamine vaidlustatud kohtuotsust tühiseks.

137

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 126–130, tugines Esimese Astme Kohus – selleks, et otsustada, et 3.–5. juuni 1995. aasta kohtumine kujutas endast kavatsust vaidlusalust kartellikokkulepet jätkata – põhjenduste esitamisel viiele tõendile, mille hulgas on ka Roquette’ile omistatud märkmed.

138

Lisaks pidas Esimese Astme Kohus ise ka selle dokumendi tõenduslikku jõudu suhteliseks, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 263, et nimetatud märkmed annavad üksnes ebatäpse arusaama 3.–5. juuni 1995. aasta kohtumisel toimunud arutelude sisust, ja pidades seda lihtsalt komisjoni kaitstava teesi kinnituseks.

139

Järelikult ei ole kolmanda väite neljas osa tulemuslik.

140

Lõpuks, mis puudutab kolmanda väite kolmandat osa, tuleb meenutada, nagu seda Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 265 ka tegi, et kokkuleppele või kooskõlastatud tegevusele EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamise kaalumisel on ülemäärane võtta arvesse kokkuleppe tegelikku mõju, kui ilmneb, et selle eesmärk oli takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturul. Seega ei ole Esimese Astme Kohus selles osas õigusnormi rikkunud.

141

Seega nähtub eeltoodust, et kolmas väide tuleb osalt põhjendamatuse ja osalt vastuvõetamatuse tõttu tervikuna tagasi lükata.

142

ADM on seisukohal, et leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 287, et komisjonil ei ole kohustust kartellikokkuleppe lõppemise puhul suunistes ettenähtud kergendavaid asjaolusid arvesse võtta, tõlgendas Esimese Astme Kohus suuniseid valesti. Lisaks sellele ja vastupidi Esimese Astme Kohtu leitule, ei mõjuta kergendavate asjaolude arvessevõtmist asjaolu, et vaidlusalune kartellikokkulepe oli salajane.

143

Komisjon leiab, et Esimese Astme Kohus toimis õiguspäraselt, kui ei asunud seisukohale, et rikkumise lõpetamine toob automaatselt kaasa trahvi vähendamise. Komisjonil on selles osas kaalutlusruum arvestada eelkõige kõnealuse ettevõtja käitumist. Käesolevas asjas ei aidanud ADM haldusmenetlusele otsustavalt kaasa, mistõttu ei saanud kergendavaid asjaolusid tema puhul arvestada.

144

Tuleb meenutada, et suuniste punktis 3 on sisuliselt märgitud, et komisjoni poolt kindlaks määratud trahvi põhisummat vähendatakse eelkõige juhul, kui süüdistatav ettevõtja lõpetab rikkumise kohe, kui komisjon sekkub.

145

Selles osas leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 280, et seda sätet tuleb tõlgendada nii, et üksnes konkreetse juhtumi asjaolud, milles toimub rikkumise lõpetamine kohe, kui komisjon sekkub, võivad õigustada selle viimati nimetatud asjaolu arvestamist kergendava asjaoluna.

146

Seetõttu lükkas Esimese Astme Kohus tagasi apellandi argumendi, mille kohaselt pidanuks kartellikokkuleppe lõpetamine tooma kaasa trahvi põhisumma automaatse vähendamise vastavalt suuniste punktile 3, rõhutades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 279, et selle sätte selline tõlgendus kahjustaks EÜ artikli 81 lõike 1 kasulikku mõju.

147

Ei saa väita, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi.

148

Tuleb tõdeda, et trahvi põhisumma sellise vähendamisega nõustumine on tingimata seotud konkreetse juhtumi asjaoludega, mis võivad kaasa tuua selle, et komisjon otsustab trahvisumma vähendamist mitte kohaldada ettevõtja suhtes, kes osales õigusvastases kokkuleppes.

149

Kergendavate asjaolude arvessevõtmisega nõustumine olukorras, kus ettevõtja on osapool ilmselgelt ebaseaduslikus kokkuleppes, mille suhtes ta teadis või pidi teadma, et tegemist on rikkumisega, võib julgustada ettevõtjaid jätkama salajast kokkulepet nii kaua kui võimalik lootuses, et nende käitumist mitte kunagi ei avastata, kuid samas teades, et kui nende käitumine avastatakse, võidakse nende trahvi vähendada, kui nad rikkumise lõpetavad. Selline nõustumine võtaks määratavalt trahvilt kogu hoiatava mõju ja kahjustaks EÜ artikli 81 lõike 1 kasulikku mõju.

150

Seega leidis Esimese Astme Kohus õigesti, et kuna apellant osales salajases kartellikokkuleppes – millele ta vastu ei vaidle –, ei saa ta nõuda talle määratud trahvi põhisumma vähendamist põhjendusel, et ta lõpetas oma ebaseadusliku tegevuse kohe, kui Ameerika konkurentsiasutused sekkusid.

151

Seega tuleb neljas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

152

Eeltoodust tuleneb, et apellatsioonkaebus tuleb tervikuna rahuldamata jätta, kuna selle toetuseks esitatud väited on osalt vastuvõetamatud ja osalt põhjendamatud.

153

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist ADM-i poolt nõudnud ning viimane on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista ADM-ilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: