Kohtuasi C-445/06

Danske Slagterier

versus

Bundesrepublik Deutschland

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof)

„Samaväärse toimega meetmed — Loomatervishoiu nõuded — Ühendusesisene kaubavahetus — Värske liha — Veterinaarkontroll — Liikmesriigi lepinguväline vastutus — Aegumistähtaeg — Kahju tuvastamine”

Kohtujurist V. Trstenjaki ettepanek, esitatud 4. septembril 2008   I ‐ 2124

Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 24. märts 2009   I ‐ 2168

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Põllumajandus – Õigusaktide ühtlustamine veterinaarkontrolli valdkonnas – Ühendusesisene värske lihaga kauplemine – Veterinaarkontroll – Direktiivid 64/433 ja 89/662 – Ebaõige ülevõtmine ja kohaldamine – Liikmesriigi kohustus hüvitada isikutele tekitatud kahju

   (EÜ artikkel 28; nõukogu direktiiv 64/433, muudetud direktiiviga 91/497, ja direktiiv 89/662)

2. Ühenduse õigus – Isikutele antud õigused – Liikmesriigipoolne rikkumine – Kohustus hüvitada isikutele tekitatud kahju

3. Ühenduse õigus – Isikutele antud õigused – Liikmesriigipoolne rikkumine – Kohustus hüvitada isikutele tekitatud kahju

   (EÜ artikkel 226)

4. Ühenduse õigus – Isikutele antud õigused – Liikmesriigi poolt direktiivi ülevõtmise kohustuse rikkumine – Kohustus hüvitada isikutele tekitatud kahju

5. Ühenduse õigus – Isikutele antud õigused – Liikmesriigipoolne rikkumine – Kohustus hüvitada isikutele tekitatud kahju

   (EÜ artiklid 226 ja 234)

1.  EÜ asutamislepingu süsteemile on omane põhimõte, et riik on vastutav talle omistatava ühenduse õiguse rikkumisega isikutele põhjustatud kahju eest. Kahjustatud isikutel on õigus kahju hüvitamisele niipea, kui täidetud on kolm tingimust: rikutud ühenduse õigusnorm peab andma neile õigusi, rikkumine on piisavalt selge ning selle rikkumise ja isikute kantud kahju vahel on otsene põhjuslik seos.

   Esimese tingimuse osas on EÜ artiklil 28 vahetu õigusmõju, nii et see annab isikutele õigusi, millele need saavad siseriiklikes kohtutes vahetult tugineda, ning nimetatud sätte rikkumine võib tuua kaasa kohustuse hüvitada kahju.

   Järelikult täpsustatakse ning konkretiseeritakse direktiiviga 64/433 (värske liha tootmise ja turustamise tervishoiunõuete kohta, muudetud direktiiviga 91/497) ja direktiiviga 89/662 (veterinaarkontrollide kohta ühendusesiseses kaubanduses seoses siseturu väljakujundamisega) EÜ artiklist 28 tulenevat õigust. Kaupade vaba liikumine on üks nende direktiivide eesmärkidest, millega soodustatakse ühendusesisest kauplemist, kõrvaldades erisusi liikmesriikide sätetes, mis käsitlevad tervishoidu värske liha puhul. Eelkõige annab isikutele õiguse turustada kooskõlas ühenduse nõuetega värsket liha teises liikmesriigis see, et liikmesriikidel on keelatud takistada värske liha importi, välja arvatud juhul, kui kaubad ei vasta ühenduse direktiivides sätestatud tingimustele või mõningatel väga erilistel asjaoludel, näiteks epideemia tõttu.

   Järelikult võivad isikud, kellele on direktiivi 64/433 ning direktiivi 89/662 ülevõtmise või kohaldamisega kahju tekitatud, ühenduse õiguse rikkumisest tuleneva riigivastutuse alusena tugineda kaupade vaba liikumise õigusele.

   (vt punktid 19, 20, 22–24, 26, resolutsiooni punkt 1)

2.  Ühenduse õigusnormide puudumisel tuleb iga liikmesriigi siseriiklikus õiguskorras määrata pädevad kohtud ja kehtestada menetlusnormid nende hagide läbivaatamiseks, mille eesmärk on tagada isikutele ühenduse õigusest tulenevate õiguste täielik kaitse. Seetõttu on liikmesriik kohustatud hüvitama isikutele ühenduse õiguse rikkumisega tekitatud kahju tagajärjed siseriikliku õiguse vastutust käsitlevate sätete alusel, tagades, et siseriiklikes õigusaktides sätestatud kahju hüvitamise tingimused, sealhulgas ka tähtajad, järgivad võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid.

   Tõhususe põhimõtte osas on Euroopa Kohus tunnistanud ühenduse õigusega kooskõlas olevaks selle, kui õiguskindluse huvides määratakse mõistlik hagi aegumistähtaeg. Sellised tähtajad ei muudaks ühenduse õiguskorra alusel antud subjektiivsete õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks. Eeltoodut arvestades tundub siseriiklik kolmeaastane aegumistähtaeg mõistlik.

   Siiski saab aegumistähtaeg tagada õiguskindluse vaid siis, kui see tähtaeg on varem kindlaks määratud. Tõhususe põhimõttega võib olla vastuolus õiguslikult väga ebamäärane olukord, kuna isikule liikmesriigi poolt ühenduse õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamine võib olla eriliselt raskendatud, kui isik ei suuda piisava kindlusega tuvastada kohaldatavat aegumistähtaega. Liikmesriigi kohtu ülesandeks on kontrollida tõhususe põhimõtte alusel ning arvestades kõiki õiguslikku ja faktilist olukorda iseloomustavaid tegureid sündmuste toimumise ajahetkel, kas siseriiklikus õigusnormis sätestatud tähtaja analoogiline kohaldamine kahju hüvitamise nõuetele, mille aluseks on asjaomase liikmesriigi poolt ühenduse õiguse rikkumine, oli isikule piisavalt ettenähtav.

   Sellise tähtaja analoogse kohaldamise osas kooskõla võrdväärsuse põhimõttega on samuti liikmesriigi kohus see, kes peab kontrollima, kas sellise kohaldamise tulemusena ei ole niisuguse kahju hüvitamise tingimused, mida on isikud kannatanud liikmesriigi poolt ühenduse õiguse rikkumise tõttu, vähem soodsad kui siseriiklikul õigusel põhineva samalaadse kahju hüvitamisel.

   (vt punktid 31–35)

3.  Ühenduse õigus ei nõua, et ühenduse õiguse rikkumisest tuleneva riigivastutusest tekkiva hüvitise saamise õiguse siseriiklikus õiguses sätestatud aegumistähtaeg peatuks või katkeks, kui Euroopa Ühenduste Komisjon on algatanud EÜ artikli 226 alusel liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse.

   Nimelt ei muuda ka asjaolu, et liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi esitamine ei katkesta ega peata aegumistähtaja kulgemist, isikule ühenduse õigusega antud õiguste teostamist võimatuks ega ülemäära raskeks, sest isik võib esitada kahju hüvitamise hagi siseriiklikus õiguses ettenähtud menetlusnormide alusel, ootamata ära kohtuotsust, millega tehakse kindlaks liikmesriigi poolt ühenduse õiguse rikkumine.

   Lisaks on EÜ artikli 226 alusel toimuva menetluse eripäradega arvestades kooskõlas võrdväärsuse põhimõttega siseriiklik õigusnorm, kui see ei näe ette ühenduse õiguse rikkumisest tuleneva riigivastutusest tekkiva hüvitise saamise õiguse aegumistähtaja katkemist või peatumist, kui komisjon on algatanud sellise menetluse.

   (vt punktid 39, 42, 45, 46, resolutsiooni punkt 2)

4.  Ühenduse õigus ei keela sätestada direktiivi ebaõige ülevõtmise korral riigivastutusest tuleneva nõude aegumistähtaja algusena ajahetke, kui ebaõige ülevõtmise esimesed kahjulikud tagajärjed on tekkinud ja edasised kahjulikud tagajärjed on tõenäolised, isegi kui see ajahetk on enne selle direktiivi nõuetekohast ülevõtmist.

   Nimelt ei muuda asjaolu, et siseriiklikus õiguses sätestatud aegumistähtaeg hakkab kulgema sellest kuupäevast, ühenduse õigusest tulenevate õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks ega ülemäära raskeks.

   (vt punktid 49, 56, resolutsiooni punkt 3)

5.  Ühenduse õigusega ei ole vastuolus siseriiklik regulatsioon, mille kohaselt ei saa isik nõuda kahju hüvitamist, kui ta on tahtlikult või hooletuse tõttu loobunud kahju ärahoidmisest õiguskaitsevahendi kasutamise teel, tingimusel et õiguskaitsevahendi kasutamist saab kahjustatud isikult mõistlikult eeldada; viimasele asjaolule hinnangu andmine kõiki põhikohtuasja asjaolusid arvestades on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.

   Tõenäosus, et siseriiklik kohus esitab EÜ artikli 234 alusel eelotsusetaotluse ega ka asjaolu, et Euroopa Kohtu menetluses on liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, ei anna iseenesest piisavat alust järelduseks, et õiguskaitsevahendi kasutamist ei saa mõistlikult eeldada.

   Esiteks võivad niimoodi eelotsusetaotluse kaudu saadud selgitused aidata siseriiklikul kohtul ühenduse õigust kohaldada, nii et selle koostöövahendi kasutamine Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute vahel ei tähenda mingil juhul seda, et isikutel oleks ühenduse normidest tulenevate õiguste teostamine ülemäära raske. Seetõttu ei oleks mõistlik jätta õiguskaitsevahend kasutamata üksnes seetõttu, et see võib tõenäoliselt anda aluse eelotsusetaotluse esitamiseks.

   Teiseks on EÜ artikli 226 alusel toimuv menetlus siseriiklikus kohtus toimuvast menetlusest täiesti sõltumatu ega asenda viimast. Liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses toimub objektiivne õiguspärasuse kontroll üldistes huvides. Kuigi sellise menetluse tulemus võib teenida isiku huve, võib isikult siiski mõistlikult eeldada, et ta väldib kahju tekkimist kõikide tema käsutuses olevate vahenditega, see tähendab kasutades tema käsutuses olevaid õiguskaitsevahendeid.

   (vt punktid 65, 67, 69, resolutsiooni punkt 4)