—

Danske Slagterier, esindaja: advokaat R. Karpenstein,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: M. Lumma ja C. Blaschke, keda abistas Rechtsanwalt L. Giesberts,

—

Tšehhi valitsus, esindaja: T. Boček,

—

Kreeka valitsus, esindajad: V. Kontolaimos, S. Charitaki ja S. Papaioannou,

—

Prantsusmaa valitsus, esindajad: G. de Bergues ja A.-L. During,

—

Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato W. Ferrante,

—

Poola valitsus, esindajad: E. Ośniecka-Tamecka ja P. Kucharski,

—

Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: barrister S. Lee,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: F. Erlbacher ja H. Krämer,

1

Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada nõukogu 26. juuni 1964. aasta direktiivi 64/433/EMÜ värske liha tootmise ja turustamise tervishoiunõuete kohta (EÜT 1964, 121, lk 2012; ELT eriväljaanne 03/01, lk 34), muudetud nõukogu . aasta direktiiviga 91/497/EMÜ (EÜT L 268, lk 69; ELT eriväljaanne 03/12, lk 72) (edaspidi „direktiiv 64/433”), artikli 5 lõike 1 punkti o ning artikli 6 lõike 1 punkti b alapunkti iii, nõukogu . aasta direktiivi 89/662/EMÜ veterinaarkontrollide kohta ühendusesiseses kaubanduses seoses siseturu väljakujundamisega (EÜT L 395, lk 13; ELT eriväljaanne 03/09, lk 214) artikli 5 lõiget 1, artikleid 7 ja 8 ning EÜ artiklit 28.

2

Taotlus on esitatud Danske Slagterier ning Saksamaa Liitvabariigi vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab kahju hüvitamise nõuet.

3

Direktiivi 64/433 artikli 5 lõige 1 näeb ette:

„Liikmesriigid tagavad, et riiklik veterinaararst tunnistab inimtoiduks kõlbmatuks:

[…]

4

Nimetatud direktiivi artikli 6 lõige 1 sätestab:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et:

[…]

[…]

[…]” [täpsustatud tõlge]

5

Direktiivi 64/433 sätted tuli siseriiklikusse õigusesse üle võtta 1. jaanuariks 1993.

6

Direktiivi 89/622 artikli 5 lõige 1 näeb ette:

„Sihtliikmesriigid rakendavad järgmisi meetmeid:

[…]”

7

Direktiivi artikli 7 lõige 1 sätestab:

„Kui liikmesriigi pädevad asutused tuvastavad partii sihtkohas või veo käigus läbi viidud kontrollimisel:

[…]

[…]”

8

Lõpuks sätestab direktiivi artikkel 8:

„1.   Artiklis 7 ettenähtud juhtudel võtab sihtliikmesriigi pädev asutus viivitamatult ühendust lähteliikmesriigi pädeva asutusega. Lähteliikmesriigi pädev asutus võtab kõik vajalikud meetmed ja teavitab sihtliikmesriigi pädevat asutust läbiviidud kontrollidest, tehtud otsustest ja nende tegemise põhjustest.

[…]

2.   […]

Sihtliikmesriigi pädevate asutuste tehtud otsustest ja nende põhjustest teatatakse kaubasaatjale või tema esindajale ja lähteliikmesriigi pädevale asutusele.

Kaubasaatja või tema esindaja taotluse korral edastatakse talle nimetatud otsused ja nende põhjendused kirjalikult koos üksikasjadega sihtliikmesriigi õigusaktide alusel kehtiva edasikaebeõiguse kohta, samuti sellega seotud menetlusnormide ja tähtaegade kohta.

[…]”

9

Bürgerliches Gesetzbuch’i § 839 (Saksa tsiviilseadustik, edaspidi „BGB”) sätestas kuni 31. detsembrini 2001 kehtinud redaktsioonis:

„1.   Iga ametnik, kes tahtlikult või hooletuse tõttu rikub oma ametikohustusi kolmanda isiku ees, on kohustatud hüvitama kolmandale isikule sellega tekitatud kahju. Kui ametnikule saab süüks panna ainult hooletust, siis võib tema vastu nõude esitada üksnes juhul, kui kannatanu ei saa muul viisil hüvitust nõuda.

2.   Kui ametnik rikub oma ametikohustust otsuse tegemisel kohtuasjas, siis vastutab ta sellega tekitatud kahju eest ainult juhul, kui kohustuste rikkumine moodustab kuriteo. Käesolevat sätet ei kohaldata ametiülesannete täitmisest kohustustevastasele keeldumisele või ametiülesannete täitmisega viivitamisele.

3.   Hüvitamiskohustust ei teki, kui kannatanu ei ole tahtlikult või hooletuse tõttu kasutanud kahju ärahoidmiseks õiguskaitsevahendit.”

10

BGB § 852 nägi ette:

„1.   Õigusvastase teoga tekitatud kahju hüvitamise nõue aegub kolme aasta möödumisel hetkest, mil kannatanu sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada, ja teadasaamisest olenemata 30 aasta möödumisel teo toimepanekust.

2.   Kui kahju hüvitama kohustatud isiku ja hüvituse saamiseks õigustatud isiku vahel on kahju hüvitamise läbirääkimised pooleli, siis peatub aegumine ajaks, mil üks või teine pool keeldub läbirääkimisi jätkamast.

3.   Kui kahju hüvitama kohustatud isik omandab õigusvastase teoga midagi kannatanu arvel, peab ta omandatu alusetu rikastumise väljaandmise suhtes kohaldatavate sätete alusel välja andma ka pärast aegumise lõppu.”

11

Dankse Slagterier, Taani tapamajade ja seakasvatajate ühendus, nõuab tema liikmete poolt loovutatud nõude alusel Saksamaa Liitvabariigilt ühenduse õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Hageja heidab kostjale ette, et see keelustas ühenduse õigust rikkudes kastreerimata kultide liha impordi aastatel 1993–1999. Hageja sõnul tekkis seakasvatajatel ning tapamajadel nimetatud keelu tõttu asjassepuutuval ajavahemikul vähemalt 280000000 Saksa marga suurune kahju.

12

Taanis algatati 1990. aastate algul projekt „Male-Pig-Projekt”, mille eesmärk oli kastreerimata kultide kasvatamine. See majanduslikus plaanis kasulik kasvatusviis kätkeb ohtu, et liha võib kuumutamisel olla tugeva soospetsiifilise lõhnaga. Taani teadlaste arvates saab nimetatud tugeva lõhna esinemist kindlaks teha juba tapmisel skatooli sisaldust mõõtes. Tugevalõhnalise liha kindlakstegemiseks ja väljasorteerimiseks said Taanis kõik asjaomased tapamajad skatooli mõõtmise vahendid. Saksamaa Liitvabariik leidis aga tookord, et tugev lõhn tuleneb hormoonist androstenoon, mille tekkimist saab välistada varajase kastreerimisega; seetõttu ei anna eraldi skatoolisisalduse kontrollimine iseenesest usaldusväärseid tulemusi soospetsiifilise lõhna kindlakstegemisel.

13

Jaanuaris 1993 teavitas Saksamaa Liitvabariik liikmesriikide kõrgemaid veterinaarasutusi, et direktiivi 64/433 artikli 6 lõike 1 punkt b võetakse Saksa õigusesse üle nii, et sõltumata kaalupiirangust määratakse kindlaks androstenooni piirmäär 0,5 µg/g. Nimetatud piirmäära ületamise korral on liha tugeva soospetsiifilise lõhnaga ning seega inimtoiduks kõlbmatu. Seejuures rõhutati, et andostenooni kindlakstegemise meetodina tunnustatakse üksnes professor Clausi spetsiaalset modifitseeritud ensüümset immunosorbenttesti ning esitatud piirmäära ületavate kastreerimata kultide liha ei tohi värske lihana Saksamaale sisse vedada.

14

Vastavalt eeltoodule kontrollisid Saksamaa ametiasutused paljusid Taanist pärit sealiha saadetisi ning androstenooni lubatust kõrgema määra tuvastamise korral lükkasid need tagasi. Lisaks pidid seakasvatajad ning tapamajad alustama taas sigade kastreerimist, mis oli vahepeal juba peaaegu täiesti lõpetatud, et jätkuks sealiha eksport Saksamaale. Danske Slagterier leiab, et kastreerimata sigade liha ekspordi jätkumise korral, nagu see oli ette nähtud projektis Male-Pig-Projekt, oleks ta hoidnud kulusid kokku vähemalt 280000000 Saksa marga ulatuses.

15

Landgericht Bonn, kes arutas 6. detsembril 1999 Danske Slagterieri hagi Saksamaa Liitvabariigi vastu kahju hüvitamise nõudes, leidis, et hagi on ajaperioodi osas alates põhimõtteliselt põhjendatud, kuid jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata enne seda kuupäeva tekkinud kahju hüvitamise nõude osas. Apellatsioonkaebust arutanud Oberlandesgericht Köln leidis, et hagi on tervikuna põhjendatud. Bundesgerichtshof jättis Saksamaa Liitvabariigi kassatsioonkaebuse alusel hagi täielikult rahuldamata.

16

Lisaks leidis Euroopa Kohus 12. novembri 1998. aasta otsuses kohtuasjas C-102/96: komisjon vs. Saksamaa (EKL 1998, lk I-6871), et Saksamaa Liitvabariik rikkus direktiivi 64/433 artikli 5 lõike 1 punktist o ja artikli 6 lõike 1 punktist b ning direktiivi 89/662 artikli 5 lõikest 1 ja artiklitest 7 ja 8 tulenevaid kohustusi, kuna ta tegi kastreerimata kultide rümpade märgistamise ning kuumtöötlemise kohustuslikuks, kui liha ületab olenemata looma kaalust androstenooni piirmäära 0,5 µg/g, mis tehakse kindlaks professor Clausi modifitseeritud ensüümse immunosorbenttestiga, ning käsitles androstenooni piirmäära 0,5 µg/g ületanud liha tugeva soospetsiifilise lõhnaga lihana ning seega inimtoiduks kõlbmatuna.

17

Neil asjaoludel otsustas Bundesgerichtshof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

18

Mõlema esimese küsimusega, mida tuleks vaadelda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus põhimõtteliselt teada, kas direktiivi 64/433 artikli 5 lõike 1 punkt o ning artikli 6 lõike 1 punkti b alapunkt iii koosmõjus direktiivi 89/662 artikli 5 lõikega 1 ning artiklitega 7 ja 8 annavad sealiha tootjatele ja turustajatele õigusliku seisundi, mis võib nende direktiivide puudulikul ülevõtmisel või kohaldamisel olla aluseks ühenduse õiguse rikkumisest tulenevale riigivastutusele ning kas nad võivad sellisel juhul tugineda EÜ artikli 28 rikkumisele, mis annab aluse riigivastutusest tuleneva hüvitise saamise õiguse tekkimiseks.

19

Selles osas tuleb esmalt meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on põhimõte, et riik on vastutav talle omistatava ühenduse õiguse rikkumisega isikutele põhjustatud kahju eest, EÜ asutamislepingu süsteemile omane (19. novembri 1991. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-6/90 ja C-9/90: Francovich jt, EKL 1991, lk I-5357, punkt 35; . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-46/93 ja C-48/93: Brasserie du pêcheur ja Factortame, EKL 1996, lk I-1029, punkt 31; . aasta otsus kohtuasjas C-5/94: Hedley Lomas, EKL 1996, lk I-2553, punkt 24, ning . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-178/94, C-179/94 ja C-188/94-C-190/94: Dillenkofer jt, EKL 1996, lk I-4845, punkt 20).

20

Euroopa Kohus on otsustanud, et kahjustatud isikutel on õigus kahju hüvitamisele niipea, kui täidetud on kolm tingimust: rikutud ühenduse õigusnorm peab andma neile õigusi, rikkumine on piisavalt selge ning selle rikkumise ja isikute kantud kahju vahel on otsene põhjuslik seos (vt eespool viidatud kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, punkt 51; kohtuotsus Hedley Lomas, punkt 25, ning kohtuotsus Dillenkofer jt, punkt 21).

21

Esimese tingimuse kohta tuleb märkida, et Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus käsitleda liikmesriikide vastutust ühenduse õiguse rikkumise korral siseturu toimimist reguleerivate direktiivide ülevõtmata jätmisel (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Francovich jt ning kohtuotsus Dillenkofer jt). Erinevalt nende kahe viidatud kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjadest, kus isikute õigused tulenesid üksnes teisesest õigusest, on põhikohtuasjas siiski tegemist juhtumiga, kus üks põhikohtuasja pooltest, Danske Slagterier väidab, et õigused, millele ta tugineb, tulenevad juba EÜ artiklist 28.

22

Selles osas tuleb meenutada, et EÜ artiklil 28 on vahetu õigusmõju, nii et see annab isikutele õigusi, millele need saavad siseriiklikes kohtutes vahetult tugineda, ning nimetatud sätte rikkumine võib tuua kaasa kohustuse hüvitada kahju (eespool viidatud kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, punkt 23).

23

Danske Slagterier tugineb lisaks direktiivide 64/433 ja 89/662 sätetele. Nagu järeldub direktiivi 89/662 pealkirja ning põhjenduse 1 sõnastusest, võeti direktiiv vastu seoses siseturu väljakujundamisega; sama kehtib ka direktiivi 91/497 suhtes, millega muudeti selle direktiivi põhjenduse 3 kohaselt direktiivi 64/433. Kaupade vaba liikumine on seetõttu üks nende direktiivide eesmärkidest, millega soodustatakse ühendusesisest kauplemist, kõrvaldades erisusi liikmesriikide sätetes, mis käsitlevad tervishoidu värske liha puhul. Järelikult täpsustatakse ning konkretiseeritakse selle direktiiviga EÜ artiklist 28 tulenevat õigust.

24

Direktiivide 64/433 ning 89/662 sisu osas tuleb märkida, et need reguleerivad muu hulgas ühes liikmesriigis toodetud ning teise liikmesriiki tarnitud värske liha veterinaarkontrolle ning sertifitseerimist. Nagu tuleneb direktiivi 89/622 artikli 7 lõike 1 punktist b, võivad liikmesriigid takistada värske liha importi üksnes juhul, kui kaubad ei vasta ühenduse direktiivides sätestatud tingimustele või mõningatel väga erilistel asjaoludel, näiteks epideemia tõttu. Asjaolu, et liikmesriikidel on keelatud importi takistada, annab isikutele õiguse turustada kooskõlas ühenduse nõuetega värsket liha teises liikmesriigis.

25

Lisaks tuleneb direktiivi 64/433 ja direktiivi 89/662 sätetest nende koostoimes, et kastreerimata kultide tugeva soospetsiifilise lõhna kindlakstegemise meetodid on ühenduse tasandil ühtlustatud (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 29). Selle ühtlustamise tagajärjel on liikmesriikidel seega keelatud täielikult ühtlustatud valdkonnas õigustada kaupade vaba liikumise piiranguid muudel kui direktiivides 64/433 ning 89/662 sätestatud alustel.

26

Seepärast tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et isikud, kellele on direktiivide 64/433 ning 89/662 ülevõtmisega või kohaldamisega kahju tekitatud, võivad ühenduse õiguse rikkumisest tuleneva riigivastutuse alusena tugineda kaupade vaba liikumise õigusele.

27

Kolmandas küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ühenduse õigus nõuab, et ühenduse õiguse rikkumisest tuleneva riigivastutusest tekkiva hüvitise saamise õiguse aegumistähtaeg siseriiklikus õiguses katkeb või peatub Euroopa Ühenduste Komisjoni poolt EÜ artikli 226 alusel algatatud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse ajaks, kui selles riigis puudub efektiivne õiguskaitsevahend, millega saaks teda sundida direktiivi üle võtma.

28

Põhikohtuasja asjaolude ajaline kulg on abiks selle küsimuse selgitamisel. Eelotsusetaotlusest tuleneb nimelt, et liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust, mille alusel tehti eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, alustati Saksamaa Liitvabariigi suhtes 27. märtsil 1996. Esimesed kahjulikud tagajärjed tekkisid kahjustatud isikutel juba 1993. aastal, samas kui riigivastutuse hagi esitasid nad alles detsembris 1999. Kui kohaldada BGB § 852 lõikes 1 sätestatud kolmeaastast aegumistähtaega, nagu seda sooviks teha eelotsusetaotluse esitanud kohus, hakkaks tähtaeg kulgema 1996. aasta keskpaigast, ajahetkest, mil eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul said kahjustatud isikud teada kahjust ning selle hüvitamiseks kohustatud isikust. Järelikult võib põhikohtuasjas esitatud riigivastutuse hagi olla aegunud. Seetõttu on põhikohtuasjas otsuse tegemisel määrav, kas komisjoni poolt liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi esitamine omas mõju aegumistähtaja kulgemisele.

29

Siiski tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks uurida esmalt tema poolt kaudselt esitatud küsimust, kas ühenduse õigusega on vastuolus põhikohtuasjas analoogia korras BGB § 852 lõikes 1 sätestatud kolmeaastase aegumistähtaja kohaldamine.

30

Danske Slagterier leidis nimelt BGB § 852 lõike 1 kohaldamise osas, et Saksamaal valitseb ebaselge õiguslik olukord ühenduse õiguse rikkumisest tuleneva riigivastutuse suhtes kehtivate siseriiklike normide osas, kuna selle küsimuse kohta ei ole seni vastu võetud ühtegi õigusakti ega tehtud ühtegi kõrgeima kohtu lahendit; ka erialakirjanduses on esindatud erinevad arvamused, kuna kõne alla võivad tulla erinevad õiguslikud alused. BGB §-s 852 sätestatud tähtaja esmakordne analoogia korras kohaldamine ühenduse õiguse rikkumisest tulenevale riigivastutusest tekkivale nõudele rikub õiguskindluse, õigusselguse, tõhususe ning võrdväärsuse põhimõtteid.

31

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb sellega seoses, et ühenduse õigusnormide puudumisel tuleb iga liikmesriigi siseriiklikus õiguskorras määrata pädevad kohtud ja kehtestada menetlusnormid nende hagide läbivaatamiseks, mille eesmärk on tagada isikutele ühenduse õigusest tulenevate õiguste täielik kaitse. Seetõttu on liikmesriik kohustatud hüvitama tekitatud kahju tagajärjed siseriikliku õiguse vastutust käsitlevate sätete alusel, tagades, et siseriiklikes õigusaktides sätestatud kahju hüvitamise tingimused, sealhulgas ka tähtajad, ei ole vähem soodsad kui need, mis puudutavad samalaadseid siseriiklikke nõudeid (võrdväärsuse põhimõte), ega ole korraldatud nii, et hüvitise saamine on praktikas võimatu või ülemäära raske (tõhususe põhimõte) (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Francovich jt, punktid 42 ja 43, ning 10. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C-261/95: Palmisani, EKL 1997, lk I-4025, punkt 27).

32

Tõhususe põhimõtte osas on Euroopa Kohus tunnistanud ühenduse õigusega kooskõlas olevaks selle, kui nii maksumaksjat kui asjaomast haldusorganit kaitsva õiguskindluse huvides määratakse mõistlik hagi aegumistähtaeg (vt 17. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-228/96: Aprile, EKL 1998, lk I-7141, punkt 19 ja viidatud kohtupraktika). Sellised tähtajad ei muudaks ühenduse õiguskorra alusel antud subjektiivsete õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks. Eeltoodut arvestades tundub siseriiklik kolmeaastane aegumistähtaeg mõistlik (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Aprile, punkt 19, ning . aasta otsus kohtuasjas C-62/00: Marks & Spencer, EKL 2002, lk I-6325, punkt 35).

33

Siiski tuleneb eespool viidatud kohtuotsuse Marks & Spencer punktist 39, et aegumistähtaeg saab tagada õiguskindluse vaid siis, kui see tähtaeg on varem kindlaks määratud. Tõhususe põhimõttega võib olla vastuolus õiguslikult väga ebamäärane olukord, kuna isikule liikmesriigi poolt ühenduse õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamine võib olla eriliselt raskendatud, kui isik ei suuda piisava kindlusega tuvastada kohaldatavat aegumistähtaega.

34

Liikmesriigi kohtu ülesandeks on kontrollida tõhususe põhimõtte alusel ning arvestades kõiki õiguslikku ja faktilist olukorda iseloomustavaid tegureid põhikohtuasja sündmuste toimumise ajahetkel, kas BGB § 852 lõikes 1 sätestatud tähtaja analoogiline kohaldamine kahju hüvitamise nõuetele, mille aluseks on asjaomase liikmesriigi poolt ühenduse õiguse rikkumine, oli isikule piisavalt ettenähtav.

35

Mis puudutab lisaks selle tähtaja analoogse kohaldamise kooskõla võrdväärsuse põhimõttega, siis on samuti liikmesriigi kohus see, kes peab kontrollima, kas sellise kohaldamise tulemusena ei ole niisuguse kahju hüvitamise tingimused, mida on isikud kannatanud liikmesriigi poolt ühenduse õiguse rikkumise tõttu, vähem soodsad kui siseriiklikul õigusel põhineva samalaadse kahju hüvitamisel.

36

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et aegumistähtaja katkemise või peatumisega seoses liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi esitamisel peab liikmesriik ise seda liiki menetlusnormid kehtestama, pidades seejuures kinni võrdväärsuse ning tõhususe põhimõtetest.

37

Selles osas tuleb märkida, et kahju hüvitamist ei saa seada sõltuvusse nõudest, et Euroopa Kohus peab olema juba eelnevalt tuvastanud ühenduse õigusest tulenevate liikmesriigi kohustuste rikkumise, mida saab omistada liikmesriigile (vt eespool viidatud kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, punktid 94–96 ja kohtuotsus Dillenkofer jt, punkt 28).

38

Rikkumise tuvastamine on kahtlemata otsustava tähtsusega asjaolu, aga mitte tingimata vajalik selleks, et ühenduse õiguse piisavalt selge rikkumise tingimus oleks täidetud. Lisaks ei saa isikutele kuuluvad õigused sõltuda sellest, kas komisjon peab menetluse algatamist liikmesriigi vastu EÜ artikli 226 alusel otstarbekaks, ega sellest, kas Euroopa Kohus on rikkumise oma otsusega kindlaks teinud (vt eespool viidatud kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, punktid 93 ja 95).

39

Isik võib seetõttu esitada kahju hüvitamise hagi siseriiklikus õiguses ettenähtud menetlusnormide alusel, ootamata ära kohtuotsust, millega tehakse kindlaks liikmesriigi poolt ühenduse õiguse rikkumine. Järelikult ei muuda ka asjaolu, et liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi esitamine ei katkesta ega peata aegumistähtaja kulgemist, isikule ühenduse õigusega antud õiguste teostamist võimatuks ega ülemäära raskeks.

40

Lisaks tugineb Danske Slagterier võrdväärsuse põhimõtte rikkumisele, kuna Saksa õigus näeb ette aegumistähtaja katkemise, kui samaaegselt kasutatakse BGB § 839 alusel siseriiklikku õiguskaitsevahendit, ning EÜ artikli 226 alusel esitatud hagi tuleks selle õiguskaitsevahendiga võrdsustada.

41

Sellega seoses tuleb märkida, et menetlusnormide võrdväärsuse üle otsustamisel tuleb kontrollida objektiivselt ja abstraktselt, kas vaidlusalused normid on sarnased, arvestades nende seisundit menetluses tervikuna, selle menetluse kulgemist ning menetlusnormide eripära (vt selle kohta 16. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C-78/98: Preston jt, EKL 2000, lk I-3201, punkt 63).

42

Vaidlusaluste normide võrdväärsuse üle otsustamisel tuleb arvestada EÜ artikli 226 alusel toimuva menetluse eripäradega.

43

Selles osas tuleb meenutada, et kasutades EÜ artiklist 226 tulenevaid volitusi, ei pea komisjon tõendama põhjendatud huvi olemasolu menetluse algatamiseks (vt 4. aprilli 1974. aasta otsus kohtuasjas 167/73: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 1974, lk 359, punkt 15, ning . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-20/01 ja C-28/01: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2003, lk I-3609, punkt 29). Komisjoni ülesanne on omal algatusel ja üldsuse huvides tagada, et liikmesriigid kohaldavad ühenduse õigust ning tuvastada ühenduse õigusest tulenevate kohustuste võimalik rikkumine selle lõpetamise eesmärgil (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, punkt 15, ning . aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 29).

44

EÜ artikli 226 eesmärk ei ole seega kaitsta kõnealuse institutsiooni enda õigusi. Üksnes komisjon otsustab, kas menetluse algatamine liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamiseks on otstarbekas või mitte ja vajaduse korral, kas konkreetse tegevuse või tegevusetuse tõttu tuleb esitada hagi (2. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C-394/02: komisjon vs. Kreeka, EKL 2005, lk I-4713, punkt 16 ja viidatud kohtupraktika). Komisjonil on järelikult sellisel hindamisel kaalutlusõigus, mis välistab isiku õiguse nõuda kõnealuselt institutsioonilt teatud kindla seisukoha võtmist (vt . aasta otsus kohtuasjas 247/89: Star Fruit vs. komisjon, EKL 1989, lk 291, punkt 11).

45

Seega tuleb tõdeda, et siseriiklik norm on kooskõlas võrdväärsuse põhimõttega, kui see ei näe ette ühenduse õiguse rikkumisest tuleneva riigivastutusest tekkiva hüvitise saamise õiguse aegumistähtaja katkemist või peatumist, kui komisjon on algatanud menetluse EÜ artikli 226 alusel.

46

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb kolmandale küsimusele seega vastata, et ühenduse õigus ei nõua, et ühenduse õiguse rikkumisest tuleneva riigivastutusest tekkiva hüvitise saamise õiguse siseriiklikus õiguses sätestatud aegumistähtaeg peatuks või katkeks, kui komisjon on algatanud EÜ artikli 226 alusel liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse.

47

Neljandas eelotsuse küsimuses soovib siseriiklik kohus sisuliselt teada, kas riigivastutusest tuleneva nõude aegumistähtaeg direktiivi ebaõige ülevõtmise korral hakkab kulgema sõltumatult kohaldatavast siseriiklikust õigusest alles direktiivi täielikul ülevõtmisel või hakkab see tähtaeg kooskõlas siseriikliku õigusega kulgema siis, kui ebaõige ülevõtmise esimesed kahjulikud tagajärjed on tekkinud ja edasised kahjulikud tagajärjed on tõenäolised. Juhul kui aegumistähtaja kulgemise osas omab tähtsust täielik ülevõtmine, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas see on üldreegel või see kehtib üksnes juhul, kui direktiiv annab isikule mingi õiguse.

48

Selles osas tuleb meenutada, nagu tuleneb ka käesoleva otsuse punktidest 31 ja 32, et ühenduse õiguse puudumisel on liikmesriikide pädevuses kehtestada võrdväärsuse ning tõhususe põhimõtteid järgides menetlusnormid koos aegumise regulatsiooniga hagide suhtes, mille eesmärk on kaitsta isikutele ühenduse õigusest tulenevaid õigusi. Lisaks tuleb meenutada, et mõistlike hagi aegumistähtaegade kehtestamine kaitseb neid põhimõtteid ning puudub põhjus eeldada, et ühenduse õigusest tulenevate õiguste kasutamine oleks seeläbi praktiliselt võimatu või ülemäära raske.

49

Asjaolu, et siseriiklikus õiguses sätestatud aegumistähtaeg hakkab kulgema ajahetkest, kui esimesed kahjulikud tagajärjed on tekkinud ja edasised kahjulikud tagajärjed on tõenäolised, ei muuda ühenduse õigusest tulenevate õiguste kasutamist samuti praktiliselt võimatuks ega ülemäära raskeks.

50

Seda järeldust ei muuda ka 13. juuli 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-295/04–C-298/04: Manfredi jt (EKL 2006, lk I-6619), millele Danske Slagterier tugineb.

51

Nimetatud kohtuotsuse punktides 78 ja 79 leidis Euroopa Kohus, et lühike kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg, mis algab päevast, mil kokkulepet või kooskõlastatud tegevust rakendama hakati, võib muuta sellest kokkuleppest või keelatud tegevusest tekkinud kahju hüvitamise nõude õiguse teostamise praktiliselt võimatuks. Vältavate või korduvate rikkumiste puhul ei ole välistatud, et nõude aegumistähtaeg lõppeb isegi enne, kui lõpeb rikkumine, mistõttu oli isikul, kellele on kahju tekkinud pärast nõude aegumistähtaja möödumist, võimatu vastavat hagi esitada.

52

Käesolevas põhikohtuasjas see nii ei ole. Eelotsusetaotlusest nähtub nimelt, et käesolevas kohtuasjas algab vaidlusalune aegumistähtaeg alles siis, kui kahjustatud isik saab teada kahjust ning selle hüvitamiseks kohustatud isikust. Sellistel asjaoludel ei ole järelikult võimalik, et kahju saanud isik leiaks ennast olukorrast, kus aegumistähtaeg on juba kulgema hakanud või juba lõppenud, ilma et ta oleks üldse tekkinud kahjust teadlik, nagu see oleks võinud juhtuda eespool viidatud kohtuotsuse Manfredi jt aluseks olnud kohtuasjas, kus aegumistähtaeg algas päevast, mil kokkulepet või kooskõlastatud tegevust rakendama hakati, millest aga mõned asjaomased isikud võisid teada saada palju hiljem.

53

Mis puudutab võimalust kehtestada aegumistähtaja algus enne vaidlusaluse direktiivi täielikku ülevõtmist, on tõsi, et Euroopa Kohus otsustas 25. juuli 1991. aasta otsuse kohtuasjas C-208/90: Emmott (EKL 1991, lk I-4269) punktis 23, et kohustusi rikkunud liikmesriik ei saa enne direktiivi nõuetekohast ülevõtmist tugineda asjaolule, et hagi, mille on isik direktiivist tulenevate õiguste kaitseks liikmesriigi vastu esitanud, on hilinenud, ning et siseriiklik hagi esitamise tähtaeg saab alata alles sellest hetkest.

54

Siiski, nagu on kinnitatud 6. detsembri 1994. aasta otsuses kohtuasjas C-410/92: Johnson (EKL 1994, lk I-5483, punkt 26), tuleneb . aasta otsusest kohtuasjas C-338/91: Steenhorst-Neerings (EKL 1993, lk I-5475), et eespool viidatud kohtuasjas Emmot tehtud otsuse aluseks olid erilised asjaolud, kus hagi aegumine võttis põhikohtuasja hagejalt igasuguse võimaluse teostada direktiivi alusel oma õigust võrdsele kohtlemisele (vt selle kohta ka . aasta otsus kohtuasjas C-90/94: Haahr Petroleum, EKL 1997, lk I-4085, punkt 52; . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-114/95 ja C-115/95: Texaco ja Olieselskabet Danmark, EKL 1997, lk I-4263, punkt 48, ning . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-279/96-C-281/96: Ansaldo Energia jt, EKL 1998, lk I-5025, punkt 20).

55

Põhikohtuasja materjalidest ega suulises menetluses antud selgitustest ei nähtu, et vaidlusaluse aegumistähtaja tulemusena oleks analoogiliselt eespool viidatud kohtuotsuse Emmott aluseks olnud kohtuasjaga võetud kahjustatud isikutelt igasugune võimalus esitada oma nõuded siseriiklikele kohtutele.

56

Niisiis tuleb neljandale küsimusele vastata, et ühenduse õigus ei keela sätestada direktiivi ebaõige ülevõtmise korral riigivastutusest tuleneva nõude aegumistähtaja algusena ajahetke, kui ebaõige ülevõtmise esimesed kahjulikud tagajärjed on tekkinud ja edasised kahjulikud tagajärjed on tõenäolised, isegi kui see ajahetk on enne selle direktiivi nõuetekohast ülevõtmist.

57

Neljanda küsimuse esimesele poolele antud vastust arvestades ei ole küsimuse teisele poolele vaja vastata.

58

Viiendas küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ühenduse õigusega on vastuolus BGB § 839 lõikes 3 sätestatu, mille kohaselt ei teki hüvitamiskohustust, kui kannatanu ei ole tahtlikult või hooletuse tõttu kasutanud kahju ärahoidmiseks õiguskaitsevahendit. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab oma küsimust, soovides teada, kas selline siseriiklik regulatsioon on vastuolus ühenduse õigusega, kui seda kohaldatakse eeldusel, et õiguskaitsevahendi kasutamist saab huvitatud isikult mõistlikult eeldada. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib lõpuks teada, kas õiguskaitsevahendi kasutamist saab mõistlikult eeldada, kui on tõenäoline, et asja arutav kohus esitab EÜ artikli 234 alusel eelotsusetaotluse või et on juba algatatud EÜ artikli 226 alusel liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus.

59

Nagu eespool toodud kahele küsimusele vastates meenutati, on liikmesriikide pädevuses ühenduse õiguses vastava regulatsiooni puudumisel kehtestada võrdväärsuse ning tõhususe põhimõtteid järgides menetlusnormid hagide suhtes, mille eesmärk on kaitsta isikutele ühenduse õigusest tulenevaid õigusi.

60

Olemasolevate õiguskaitsevahendite kasutamise osas on Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuse Brasserie du pêcheur ja Factortame punktis 84 ühenduse õiguse rikkumisest tuleneva riigivastutuse osas leidnud, et siseriiklik kohus võib kontrollida, kas kahjustatud isik on tõendanud, et ta on ilmutanud hoolt, mida saab mõistlikult oodata, et kahju ära hoida või selle ulatust piirata, ning eriti seda, kas ta kasutas õigeaegselt kõiki õiguskaitsevahendeid, mis olid tema käsutuses.

61

Liikmesriikide õigussüsteemide ühise üldpõhimõtte kohaselt on kahjustatud isik kohustatud tõendama, et ta on ilmutanud hoolt, mida saab mõistlikult oodata, et kahju ulatust piirata, vastasel korral jääb kahju tema enda kanda (19. mai 1992. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-104/89 ja C-37/90: Mulder jt vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1992, lk I-3061, punkt 33, ja eespool viidatud kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, punkt 85).

62

Tõhususe põhimõttega oleks siiski vastuolus nõuda kahjustatud isikutelt, et nad kasutaksid alati kõiki nende käsutuses olevaid õiguskaitsevahendeid, isegi juhul, kui see võib tekitada neile ülemääraseid raskusi või seda ei saa nendelt mõistlikult eeldada.

63

8. märtsi 2001. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C-397/98 ja C-410/98: Metallgesellschaft jt (EKL 2001, lk I-1727, punkt 106) on Euroopa Kohus nimelt otsustanud, et vahetult kohaldatavate ühenduse õigusnormidega isikutele antud õiguste teostamine oleks võimatu või ülemäära raske, kui ühenduse õiguse rikkumise alusel esitatud kahju hüvitamise nõuded jäetakse rahuldamata või neid vähendatakse ainuüksi sel põhjusel, et asjassepuutuvad isikud ei taotlenud õiguse kohaldamist, mis oli ühenduse õigusnormidega ette nähtud ja mida siseriiklik seadus neile ei võimaldanud, selleks et vaidlustada liikmesriigi keeldumine selleks ette nähtud õiguskaitsevahenditega ühenduse õiguse ülimuslikkusele ja vahetule õigusmõjule tuginedes. Sellisel juhul ei saa kahjustatud isikutelt mõistlikult eeldada, et nad kasutavad kõiki nende käsutuses olevaid õiguskaitsevahendeid, kuna nad pidid vaidlusaluse summa juba ette ära tasuma, ning isegi juhul kui siseriiklik kohus oleks tunnistanud ettemakse ühenduse õigusega vastuolus olevaks, ei oleks asjaomased isikud saanud vaidlusaluse summa eest intresse ning võimalik, et neile oleks lisaks määratud rahatrahv (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Metallgesellschaft jt, punkt 104).

64

Sellest tuleb järeldada, et ühenduse õigusega ei ole seega vastuolus sellise siseriikliku õigusnormi nagu BGB § 839 lõike 3 kohaldamine, tingimusel et vaidlusaluse õiguskaitsevahendi kasutamist saab kahjustatud isikult mõistlikult eeldada. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kõiki põhikohtuasja asjaolusid arvestades kontrollida, kas tegemist on niisuguse juhtumiga.

65

Mis puudutab võimalust, et sel viisil kasutatud õiguskaitsevahend annab aluse eelotsusetaotluse esitamiseks, ning selle mõju õiguskaitsevahendi kasutamisele, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on EÜ artiklis 234 sätestatud menetlus Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö vahend, mille kaudu Euroopa Kohus annab siseriiklikele kohtutele ühenduse õiguse tõlgendusi, mida siseriiklikud kohtud vajavad nende menetluses olevate vaidluste lahendamiseks (vt 16. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas C-83/91: Meilicke, EKL 1992, lk I-4871, punkt 22, ja . aasta otsus kohtuasjas C-380/01: Schneider, EKL 2004, lk I-1389, punkt 20). Niimoodi saadud selgitused võivad aidata siseriiklikul kohtul ühenduse õigust kohaldada, nii et selle koostöövahendi kasutamine ei tähenda mingil juhul seda, et isikutel oleks ühenduse normidest tulenevate õiguste teostamine ülemäära raske. Seetõttu ei oleks mõistlik jätta õiguskaitsevahend kasutamata üksnes seetõttu, et see võib tõenäoliselt anda aluse eelotsusetaotluse esitamiseks.

66

Järelikult ei anna suur tõenäosus, et õiguskaitsevahend toob endaga eelotsusetaotluse esitamise vajaduse, alust järelduseks, et selle õiguskaitsevahendi kasutamist ei saa mõistlikult eeldada.

67

Mis puudutab seda, kui mõistlik on kohustus kasutada samaaegselt Euroopa Kohtu menetluses oleva liikmesriigi kohustuste rikkumise hagiga kõiki käsutuses olevaid õiguskaitsevahendeid, siis tuleb märkida, et EÜ artikli 226 alusel toimuv menetlus on siseriiklikus kohtus toimuvast menetlusest täiesti sõltumatu ega asenda viimast. Nagu vastuses kolmandale küsimusele on leitud, toimub liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses objektiivne õiguspärasuse kontroll üldistes huvides. Kuigi sellise menetluse tulemus võib teenida isiku huve, võib isikult siiski mõistlikult eeldada, et ta väldib kahju tekkimist kõikide tema käsutuses olevate vahenditega, see tähendab kasutades tema käsutuses olevaid õiguskaitsevahendeid.

68

Sellest tuleneb, et Euroopa Kohtu menetluses olev liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi ega tõenäosus, et Euroopa Kohtule esitatakse siseriikliku kohtu poolt eelotsusetaotlus, ei anna iseenesest piisavat alust järelduseks, et õiguskaitsevahendi kasutamist ei saa mõistlikult eeldada.

69

Seega tuleb viiendale küsimusele vastata, et ühenduse õigusega ei ole vastuolus siseriiklik regulatsioon, mille kohaselt ei saa isik nõuda kahju hüvitamist, kui ta on tahtlikult või hooletuse tõttu loobunud kahju ärahoidmisest õiguskaitsevahendi kasutamise teel, tingimusel et õiguskaitsevahendi kasutamist saab kahjustatud isikult mõistlikult eeldada; viimasele asjaolule hinnangu andmine kõiki põhikohtuasja asjaolusid arvestades on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne. Tõenäosus, et siseriiklik kohus esitab EÜ artikli 234 alusel eelotsusetaotluse ega ka asjaolu, et Euroopa Kohtu menetluses on liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, ei anna iseenesest piisavat alust järelduseks, et õiguskaitsevahendi kasutamist ei saa mõistlikult eeldada.

70

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: