—

Gemeente Rotterdam, esindaja: advocaat J. M. Cartigny,

—

Sociaal Economische Samenwerking West-Brabant, esindaja: advocaat G. A. van der Ween,

—

Madalmaade valitsus, esindajad: H. G. Sevenster ja C. ten Dam,

—

Tšehhi valitsus, esindaja: T. Boček,

—

Saksamaa valitsus, esindaja: M. Lumma,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: L. Flynn ja A. Weimar,

1

Eelotsusetaotlused käsitlevad nõukogu 19. detsembri 1988. aasta määruse (EMÜ) nr 4253/88, millega nähakse ette sätted määruse nr 2052/88 rakendamiseks seoses struktuurifondide tegevuse kooskõlastamisega teiste struktuurifondidega ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega (EÜT L 374, lk 1), mida on muudetud nõukogu 20. juuli 1993. aasta määrusega (EMÜ) nr 2082/93 (EÜT L 193, lk 20; edaspidi „määrus nr 4253/88”) artikli 23 lõike 1 tõlgendamist.

2

Taotlused on esitatud kolmes kohtuvaidluses kahe Madalmaade ühingu ja ühe valla ning Madalmaade ametiasutuste vahel. Kohtuvaidlustes osalevad ühelt poolt esimeses kohtuvaidluses Vereniging Nationaal Overlegorgaan Sociale Werkvoorziening ning teises kohtuvaidluses Gemeente Rotterdam ja teiselt poolt Minister van Sociale Zaken en Werkgelegenheid (sotsiaal- ja tööminister, edaspidi „minister”) ning kolmandas kohtuvaidluses ühelt poolt Sociaal Economische Samenwerking West-Brabant ja teiselt poolt Algemene Directie voor de Arbeidsvoorziening (tööhõive peadirektoraat, edaspidi „peadirektoraat”) ning need puudutavad otsuseid, millega minister või peadirektoraat tühistasid põhikohtuasja hagejatele antud toetuste kinnitamise otsused või nõudsid toetuste tagastamist.

3

Nõukogu 24. juuni 1988. aasta määruse (EMÜ) nr 2052/88 struktuurifondide ülesannete ja tõhususe kohta ning nende tegevuse kooskõlastamise kohta teiste struktuurifondide ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega (EÜT L 185, lk 9), mida on muudetud nõukogu 20. juuli 1993. aasta määrusega (EMÜ) nr 2081/93 (EÜT L 193, lk 5; edaspidi „määrus nr 2052/88”) artiklis 1 on sätestatud, et Euroopa Ühenduse tegevus struktuurifondide kaudu toetab EÜ asutamislepingu artiklites 130a (muudetuna EÜ artikkel 158) ja 130c (nüüd EÜ artikkel 160) sätestatud üldeesmärkide saavutamist. Nimetatud artiklis 1 on loetletud mõned prioriteetsed eesmärgid, mille saavutamises struktuurifondid osalevad. Nende eesmärkide hulgas on kolmandana esitatud eesmärk võidelda pikaajalise töötusega ning hõlbustada noorte ja vähemsoodsas olukorras olevate isikute ametialast integreerumist tööturul.

4

Määruse nr 2052/88 artikli 4 lõikes 1 on sätestatud:

„1.   Ühenduse ettevõtmised täiendavad või aitavad kaasa vastavatele riiklikele ettevõtmistele. Need kehtestatakse tihedas koostöös komisjoni, asjaomase liikmesriigi ning pädevate asutuste ja organitega – sealhulgas iga liikmesriigi eeskirjade ja tavade raames majanduspartnerite ja töösuhte pooltega –, kelle liikmesriik määrab riiklikul, piirkondlikul, kohalikul või muul tasandil, kusjuures kõik pooled tegutsevad partneritena ühise sihi taotlemisel. […]”

[Siin ja edaspidi on osundatud määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

5

Sama määruse artiklis 10 on täpsustatud eesmärki 3:

„Liikmesriigid esitavad komisjonile tegevuskava võitluseks pikaajalise töötusega ning hõlbustamaks noorte ja vähemsoodsas olukorras olevate isikute ametialast integreerumist tööturul (eesmärk 3).

Tegevuskava sisaldab järgmist:

[…]”.

6

Määruse nr 2082/93, millega on muudetud määrust nr 4253/88, põhjendus 6 täpsustab:

„[…] kohaldades subsidiaarsuspõhimõtet ja ilma, et see piiraks komisjoni volitusi, eriti selle osa ühenduse rahaliste vahendite käsutajana, peaks ühenduse abi raamprogrammides sisalduvate abivormide rakendamine kuuluma põhiliselt liikmesriikide pädevusse asjaomasel territoriaalsel tasandil vastavalt iga liikmesriigi konkreetsetele vajadustele”.

7

Määruse nr 4253/88 artikli 23 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Selleks et tagada avalike või eraalgatuslike ettevõtmiste lõpuleviimine, võtavad liikmesriigid ettevõtmiste käigus vajalikud meetmed, et:

Liikmesriigid teatavad komisjonile võetud meetmetest ja eelkõige edastavad komisjonile ettevõtmiste tõhusa rakendamise tagamiseks loodud juhtimis- ja kontrollisüsteemi kirjelduse. Nad teavitavad komisjoni regulaarselt haldus- ja kohtumenetluste käigust.

[…]”.

8

Sama määruse artikkel 24 täpsustab:

„Abi vähendamine, peatamine ja tühistamine

1.   Kui ettevõtmine või meede ei õigusta osa või kogu eraldatud abi, vaatab komisjon juhtumi asjakohasel viisil partnerluse raames läbi, nõudes eelkõige seda, et liikmesriik või liikmesriigi poolt ettevõtmise rakendamiseks määratud ametiasutused esitaksid omapoolsed märkused kindlaksmääratud aja jooksul.

2.   Pärast uurimist võib komisjon asjaomasele ettevõtmisele või meetmele antavat abi vähendada või selle peatada, kui uurimise käigus ilmneb eeskirjade eiramine või ettevõtmise või meetme rakendamise tingimusi mõjutav oluline muudatus, mille kohta ei ole taotletud komisjoni heakskiitu.

3.   Iga alusetult makstud summa makstakse komisjonile tagasi. Hilinenud tagasimaksetele lisatakse viivis, järgides finantsmääruse sätteid ning kooskõlas tingimustega, mille kehtestab komisjon vastavalt VIII jaotises nimetatud korrale.”

9

Määrus nr 4253/88 on alates 1. jaanuarist 2000 tunnistatud kehtetuks nõukogu 21. juuni 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1260/1999, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta (EÜT L 161, lk 1; ELT eriväljaanne 14/01, lk 31) artikliga 54. Määruse nr 1260/1999 artikli 52 lõige 1 täpsustab:

„Käesolev määrus ei mõjuta nõukogu või komisjoni poolt nõukogu määruse (EMÜ) nr 2052/88 ja määruse (EMÜ) nr 4253/88 või mis tahes muude 31. detsembril 1999 kõnesoleva abi suhtes kehtivate õigusaktide alusel heakskiidetud abi jätkamist ega muutmist, sealhulgas täielikku või osalist tühistamist.”

10

Komisjoni 11. juuli 1994. aasta määruse (EÜ) nr 1681/94 eeskirjade eiramise ja valesti makstud summade sissenõudmise kohta struktuuripoliitika rahastamisel ning infosüsteemi loomise kohta selles valdkonnas (EÜT L 178, lk 43; ELT eriväljaanne 14/01, lk 23) artikkel 2 täpsustab:

„1.   Liikmesriigid esitavad kolme kuu jooksul alates käesoleva määruse jõustumisest komisjonile:

[…]

2.   Liikmesriigid teatavad komisjonile viivitamata kõigist muudatustest, mis on tehtud lõike 1 kohaselt esitatud andmetesse.

[…]”.

11

Sama määruse artikli 5 lõiked 2 ja 3 on sõnastatud järgmiselt:

„2.   Kui liikmesriik leiab, et summa täielik sissenõudmine ei ole võimalik või tõenäoline, esitab ta komisjonile eriettekande sissenõudmata summa kohta ning põhjenduse, miks ühendus või liikmesriik peaks selle summa katma. See teave peab olema piisavalt üksikasjalik, et komisjon saaks pärast asjaomaste liikmesriikide asutustega konsulteerimist võimalikult kiiresti otsustada, kes kannab määruse (EMÜ) nr 4253/88 artikli 23 lõike 1 kolmandas taandes nimetatud finantskulud.

3.   Lõikes 2 osutatud juhul võib komisjon liikmesriigilt nõuda sissenõudmismenetluse jätkamist.”

12

Centraal Bestuur voor de Arbeidsvoorziening (Madalmaade tööhõive keskasutus) andis 1994. aastal Euroopa Sotsiaalfondi käsitleva määruse (Regeling Europees Sociaal Fonds CBA 1994, Stcrt. 1994, nr 239, edaspidi „ESF määrus”), mis näeb ette Euroopa Ühenduste Komisjonilt Euroopa Sotsiaalfondi kaudu saadud toetuste andmise korra.

13

ESF määrus näeb ette teatud nõuded ettevõtmiste seire ja kontrollimise kohta. ESF määruse artiklis 2 on sätestatud, et taotlejale võib anda toetust Euroopa Sotsiaalfondist. Sama määruse artikli 3 kohaselt antakse toetust üksnes siis, kui on järgitud Euroopa ja siseriiklikke õigusakte. Määruse artikkel 10 sätestab, et toetuse taotleja juhib projekti spetsiaalse projektijuhtimise teel, esitades õigel ajal kõik andmed, mida tuleb kontrollida, ja näeb ühtlasi ette halduskontrolli läbiviimise. Lõpuks täpsustab ESF määruse artikkel 14, et toetussumma makstakse välja vastavalt projekti elluviimisele ja sama määruse artikkel 15 näeb ette toetuse tühistamise, kui sellega seotud tingimusi ei ole järgitud.

14

Algemene wet bestuursrecht’i (üldine haldusmenetluse seadus, Stb. 1995, nr 315, edaspidi „Awb”) jaotis 4.2 kehtestab toetuse andmise, kinnitamise ja tagasimaksmise õigusliku raamistiku. Selle seaduse kohaselt koosneb toetuste jagamise kord kahest etapist: andmine ja kinnitamine. Toetuse andmise otsus on eelnev otsus, mis tehakse enne toetatava tegevuse alustamist. See otsus annab toetuse taotlejale õiguse saada rahalisi vahendeid tingimusel, et ta viib toetatava projekti ellu, järgides kohustusi, mida talle võidi panna. Kui toimingud on sooritatud ja taotleja peab nendest kohustustest kinni, siis ei saa ametiasutus andmise otsust uuesti läbi vaadata. Seega võtab ta endale rahalise kohustuse juba menetluse selles etapis.

15

Toetuste kinnitamist ja tagasimaksmist käsitlevad Awb sätted on järgmised:

„Artikkel 4:46

[…]

Artikkel 4:49

[…]

Artikkel 4:57

Alusetult makstud toetused ja laenud võib tagasi nõuda, kui päevast, millal toetus kindlaks määrati või asjaolu artikli 4:49 lõike 1 punkti c tähenduses tekkis, on möödunud vähem kui viis aastat.

[…]”.

16

Põhikohtuasja faktilised asjaolud on eelotsusetaotluste põhjal järgmised:

17

Vereniging Nationaal Overlegorgaan Sociale Werkvoorziening taotles 1998. aastal Euroopa Sotsiaalfondi õppe- ja koolitusprojektide raames toetust projektile pealkirjaga „Raskesti vahendatavate töötute koolitus”. See projekt on ette nähtud ESF määruse lisas 1, mis käsitleb tööturult väga kaugele jäänud töötute naasmist tööturule koolituste abil. Peadirektoraat andis 8. detsembri 1998. aasta otsusega toetust 1998. aastaks maksimaalselt 3000000 Hollandi kuldna ulatuses ning 1999. aastaks maksimaalselt 4140849 Hollandi kuldna ulatuses. 1999. aasta toetussummat muudeti 3. detsembri 1999. aasta otsusega summale 6686850 Hollandi kuldnat. Lõpuks määrati 16. juuni 2000. aasta otsusega 1999. aasta toetussummaks 2900000 Hollandi kuldnat ja 2000. aasta toetussummaks 3786850 Hollandi kuldnat põhjendusel, et toetatav tegevus jätkus aastal 2000. Kõigis kolmes otsuses on täpsustatud, et toetuste andmisega kaasneb kohustus viia projekt ellu vastavalt taotlusele ja järgida ESF määruse nõudeid.

18

Minister kinnitas Awb artikli 4:46 lõike 2 alusel vastu võetud 28. jaanuari 2002. aasta otsusega 1998., 1999. ja 2000. aasta toetussummaks nulli ning nõudis 6434469,80 Hollandi kuldna tagastamist. Minister leidis, et vastuolus ESF määruse artikli 11 lõikega 2 ei ole 1998., 1999. ja 2000. aasta andmete kokkuvõtteks esitatud täpset, lõplikku ja tegelikkusele vastavat deklaratsiooni. Peale selle ei ole koostatud kokkuvõtet läbiviidud tegevuse tulemuste kohta, mis on vastuolus sama määruse nõuetega. Lõpuks leidis minister, et erinevalt toetuse taotlusest ei olnud projekt suunatud sotsiaaltagatistega tööhõive asendamisele tavalise tööturuga ning iga osaleja panustatud tundide arv oli ilmselgelt väiksem kui projektis kavandatud.

19

Minister leidis, et Vereniging Nationaal Overlegorgaan Sociale Werkvoorzieningi vaie 28. jaanuari 2002. aasta otsuse peale on põhjendamatu. Minister märkis nimelt, et kui kohustus viia projekt ellu vastavalt taotlusele jäi täitmata, ei korva seda vorminõuete korrastamine tagantjärele. Kui Rechtbank te’s-Gravenhage jättis selle otsuse peale esitatud kaebuse rahuldamata, pöördus Vereniging Nationaal Overlegorgaan Sociale Werkvoorziening eelotsusetaotluse esitanud kohtu poole.

20

Raad van State selgitab, et Awb artikli 4:46 alusel kontrollib ametiasutus üldiselt toetuste kinnitamise etapis, kas toetatav tegevus on korrektselt sooritatud ja kas toetusega seotud kohustused on täidetud. ESF määruse raames antud toetuste puhul ei jäta Awb artikli 4:46 lõige 2 selle kohtu arvates ametiasutusele tegutsemisruumi ja toetus tuleb kinnitada nullsuuruses, kui ilmneb, et ESF määruse nõudeid ei ole täidetud. Raad van State’i hinnangul on see antud juhul nii, sest projektis kirjeldatud eesmärki ei ole saavutatud.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab siiski, et Awb artikkel 4:46 lubab üksnes toetuse kinnitada, kuid mitte nõuda juba makstud summa tagastamist. Samuti on ta seisukohal, et tagasinõude aluseks on ainult Awb artikkel 4:57, mis annab nõuet esitavale ametiasutusele tegutsemiseks kaalutlusõiguse ja seega tegutsemisruumi, et kaaluda halduse ja toetuse saaja asjassepuutuvaid huve. Siiski ei ole Raad van State’i arvates ühegi siseriikliku õigusnormiga keelatud vormistada toetuse nullsuuruses kinnitamist ja juba makstud summa tagastamist ühe ja sama otsusega. See kohus täpsustab, et minister möönis, et ta oleks pidanud algusest peale teadma, et taotletavat eesmärki ei õnnestu saavutada, ja sellest tulenevalt leiab kohus, et vastutus ESF määruse nõuete täitmata jätmise eest lasub sellel ametiasutusel. Ta järeldab sellest, et siseriiklikus õiguses kehtivast õiguspärase ootuse põhimõttest lähtudes oleks minister pidanud loobuma toetuse täies ulatuses tagasinõudmisest ja et siseriiklikus õiguses antud juhul tagasinõudmise alus puudub.

22

Raad van State’i hinnangul esines siiski hooletus määruse nr 4253/88 artikli 23 lõike 1 tähenduses. Olles tuvastanud, et Madalmaade Kuningriik ei võtnud mingeid meetmeid artikli 23 lõike 1 tähenduses kaotatud summade tagasinõudmiseks, tekkis kohtul küsimus, kas see ühenduse õiguse säte võib anda liikmesriigile või ametiasutusele vahetu pädevuse nende vahendite tagasinõudmiseks. Lisaks küsib ta, kas siseriiklikus õiguses tunnustatud õiguspärase ootuse kaitse põhimõte võib ulatuda kaugemale kui ühenduse õiguses tunnustatud sama põhimõte.

23

Gemeente Rotterdam taotles 1998. aastal ESF määruse alusel toetust koolitusprojekti jaoks. Toetust anti summas 483108 Hollandi kuldnat tingimusel, et projekti juhitakse spetsiaalse projektijuhtimise teel. 1998. aasta toetus kinnitati 28. mai 1999. aasta otsusega summas 122612,81 Hollandi kuldnat tingimusel, et projektijuhtimine vastab ESF määruse nõuetele. Gemeente Rotterdam esitas vaide ministrile, kes 18. juuli 2001. aasta otsusega, mis on vastu võetud Awb artikli 4:49 lõike 1 punkti a ja ESF määruse artikli 14 alusel, tühistas 28. mai 1999. aasta otsuse, kinnitas toetuse nullsummas ja nõudis juba makstud summade tagastamist. Minister tunnistas põhjendamatuks Gemeente Rotterdami vaide 28. mai 1999. aasta ja 18. juuli 2001. aasta otsuste peale. Kui Rechtbank Rotterdam jättis selle otsuse peale esitatud kaebuse rahuldamata, pöördus Gemeente Rotterdam eelotsusetaotluse esitanud kohtu poole.

24

Raad van State leiab esiteks, et toetuse kinnitamine ei saanud olla tingimuslik ja selle tingimuse täitmata jätmine ei saanud olla toetuse tühistamise aluseks. Teiseks sedastab ta, et Gemeente Rotterdam ei juhtinud projekti spetsiaalse projektijuhtimise teel, nagu nõuab ESF määrus.

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohus nendib, et ametiasutus jättis läbikaalutult põhjaliku kontrolli tegemata, ja teeb sellest järelduse, et ei esine faktilisi ega õiguslikke asjaolusid, mida minister ei teadnud enne toetuse kinnitamise otsuse vastuvõtmist Awb artikli 4:49 lõike 1 punkti a tähenduses. Raad van State leiab, et tühistamise otsust ei saanud seega vastu võtta ei Awb artikli 4:49 lõike 1 punkti a põhjal ega ühelgi muul selle artikli lõikes 1 sätestatud alusel.

26

Sociaal Economische Samenwerking West-Brabant taotles 1998. aastal ESF määruse alusel toetust projektile, mille sisuks oli pikaajaliselt töötute tööalane integreerimine. Toetust anti summas 410772 Hollandi kuldnat tingimusel, et projekti juhitakse spetsiaalse projektijuhtimise teel. 22. juuli 1999. aasta otsusega kinnitati toetus summas 185892 Hollandi kuldnat, seejärel kinnitati see nullsuuruses peadirektoraadi 21. septembri 2000. aasta otsusega, mille aluseks on Awb artikkel 4:46. Ühtlasi nõudis peadirektoraat juba makstud summade tagastamist. Peadirektoraat leidis 23. novembri 2001. aasta otsusega, et Sociaal Economische Samenwerking West-Brabanti vaie on põhjendamatu, samas täpsustades, et toetuse nullsuuruses kinnitamise otsuse aluseks on nüüd Awb artikkel 4:49 ja mitte enam sama seaduse artikkel 4:46. 23. novembri 2001. aasta otsust põhjendati asjaoluga, et 22. juuli 1999. aasta otsuse tegemise kuupäeval peadirektoraat ei teadnud, et ESF määruse nõuded olid täitmata. Kui Rechtbank Breda jättis 23. novembri 2001. aasta otsuse peale esitatud kaebuse rahuldamata, pöördus Sociaal Economische Samenwerking West-Brabant eelotsusetaotluse esitanud kohtu poole.

27

Raad van State tuvastas, et Sociaal Economische Samenwerking West-Brabant ei täitnud kohustust juhtida projekti spetsiaalse projektijuhtimise teel, nagu nõuab ESF määrus. Nimetatud kohus leiab siiski, et ei olnud võimalik, et peadirektoraat ei teadnud kinnitamise otsuse tegemise ajal, et see kohustus on täitmata. Peadirektoraat kinnitas läbikaalutult toetuse, kontrollimata Sociaal Economische Samenwerking West-Brabanti esitatud dokumente. Raad van State järeldab, et peadirektoraat ei saanud tühistamise otsust vastu võtta ei Awb artiklis 4:49 sätestatud alustel ega ESF määruse artikli 15 alusel. Seega ei ole tema hinnangul siseriiklikus õiguses ette nähtud mingit võimalust toetuse tühistamiseks pärast selle kinnitamist. Need siseriikliku õigusega seatud toetuse tagasinõudmise piirid tulenevad siseriiklikus õiguses kehtivatest õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtetest.

28

Raad van State leiab siiski, et ESF määruse nõuete täitmata jätmine on hooletus määruse nr 4253/88 artikli 23 lõike 1 tähenduses. See kohus märgib ühtlasi, et Madalmaade Kuningriik ei ole võtnud mingeid meetmeid juba makstud summade tagasinõudmiseks nimetatud artikli 23 lõike 1 tähenduses. Ta tõstatab esiteks küsimuse, kas sellel liikmesriigil on osutatud ühenduse määruse alusel vahetu pädevus ja teiseks kas see võimalik pädevus lubab liikmesriigil või mõnel tema ametiasutusel nõuda tagasi juba makstud summasid. Lõpuks küsib ta veel, kas siseriiklikus õiguses tunnustatud õiguspärase ootuse kaitse põhimõte võib ulatuda kaugemale kui ühenduse õiguses tunnustatud sama põhimõte.

29

Neil asjaoludel otsustas Raad van State menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

Samad küsimused kolmes kohtuasjas

Küsimus kohtuasjas C-383/06

Sama küsimus kohtuasjades C-384/06 ja C-385/06

Sama küsimus kolmes kohtuasjas

Küsimused kohtuasjas C-383/06

Samad küsimused kohtuasjades C-384/06 ja C-385/06

Küsimused kohtuasjas C-385/06

30

Euroopa Kohtu presidendi 22. novembri 2006. aasta määrusega liideti kohtuasjad C-383/06–C-385/06 kirjalikuks ja suuliseks menetluseks ning kohtuotsuse tegemiseks.

31

Kõikides põhikohtuasjades soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esimese küsimusega sisuliselt selgitust, kas ühenduse määrus, täpsemalt määruse nr 4253/88 artikli 23 lõige 1 on õige õiguslik alus, millele tuginedes siseriiklik ametiasutus saab tagasi nõuda Euroopa struktuurifondidest alusetult väljamakstud summad. Kui neile küsimustele tuleb vastata eitavalt, siis esitab see kohus teisena küsimuse, kas EÜ artiklid 10 ja 249 võivad olla õiguslikuks aluseks siseriiklike õigusnormide tõlgendamisele kooskõlas nimetatud määrusega. Seitsmenda küsimusega ja juhul, kui määruse nr 4253/88 artikli 23 lõige 1 ei nõua alusetult makstud summade tühistamist ega tagasinõudmist, tõstatab see kohus veel küsimuse, kas määrus nr 2988/95 on õige õiguslik alus nende summade tagasinõudmiseks.

32

Gemeente Rotterdami ja Sociaal Economische Samenwerking West-Brabanti arvates ei anna määruse nr 4253/88 artikli 23 lõige 1 liikmesriikidele volitusi alusetult makstud summade tagasinõudmiseks. See säte paneb liikmesriikidele hoopis kohustuse kehtestada vastav kord.

33

Tšehhi ja Saksamaa valitsus teevad ettepaneku vastata esimestele küsimustele jaatavalt. Madalmaade valitsus leiab, et kuigi liikmesriigi pädevus võib vahetult tuleneda ühenduse määrusest, ei saa see nii olla määruse nr 4253/88 artikli 23 lõike 1 puhul, kuna see säte, mis kahtlemata kehtestab summade tagasinõudmise põhimõtte, viitab siseriiklikule õigusele, mis peab sätestama tagasinõudmise korra. Saksamaa valitsus leiab siiski, et artikli 23 lõike 1 kohaldamine ei takista siseriiklikel ametiasutustel tagasinõude esitamist sellele sättele tuginedes, kui siseriiklik õigus seda võimaldab. Tšehhi valitsuse arvates ei ole siseriikliku õigusega volituste andmine vajalik, kuna see piirdub vaid menetluse üksikasjade sätestamisega.

34

Seitsmenda küsimuse osas väidavad Madalmaade valitsus ja komisjon, et määrus nr 2988/95 ei ole iseseisev õiguslik alus, mis lubaks siseriiklikel ametiasutustel võtta meetmeid eeskirjade eiramise korral. See sisaldab vaid üldsätteid, samas kui määrus nr 4253/88 kehtestab Euroopa struktuurifondidele kohaldatavaid erinorme.

35

Alustuseks tuleb nentida, et juba EÜ artikli 249 teise lõigu sõnastusest nähtub, et ühenduse määrused on liikmesriikides vahetult kohaldatavad.

36

Seoses struktuurifondide kasutamisega tuleb meenutada, et määruse nr 2052/88 artikli 4 lõike 1 kohaselt toimib ühenduse ettevõtmine tihedas koostöös komisjoni, asjaomase liikmesriigi ning pädevate asutuste ja organitega, kelle liikmesriik määrab riiklikul, piirkondlikul, kohalikul või muul tasandil. Määruse nr 2082/93 põhjenduse 6 kohaselt peaks abivormide rakendamine – kohaldades subsidiaarsuspõhimõtet ja ilma, et see piiraks komisjoni volitusi, eriti selle osa ühenduse rahaliste vahendite käsutajana – kuuluma põhiliselt liikmesriikide pädevusse asjaomasel territoriaalsel tasandil vastavalt iga liikmesriigi konkreetsetele vajadustele.

37

Euroopa Kohus on sedastanud, et see põhimõte avaldub määruse nr 4253/88 artikli 23 lõike 1 esimeses lõigus, mis näeb ette, et avalike või eraalgatuslike ettevõtmiste lõpuleviimise tagamiseks võtavad liikmesriigid ettevõtmiste käigus vajalikud meetmed, et kontrollida korrapäraselt, kas ühenduse rahastatud ettevõtmised on korrektselt ellu viidud, vältida eeskirjade eiramisi ja võtta meetmeid nende vastu ning nõuda tagasi kuritarvituse või hooletuse tagajärjel kaotatud summad (vt 22. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas C-271/01: COPPI, EKL 2004, lk I-1029, punkt 40).

38

Samuti see, et liikmesriik kasutab kaalutlusõigust otsustamaks, kas alusetult või eeskirju eirates antud ühenduse summasid tagasi nõuda või mitte, on igal juhul vastuolus määruse nr 4253/88 artikli 23 lõike 1 esimese lõiguga siseriiklikele ametiasutustele pandud kohustusega nõuda tagasi alusetult või eeskirju eirates makstud summad (vt analoogia alusel nõukogu 21. aprilli 1970. aasta määruse (EMÜ) nr 729/70 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (EÜT L 94, lk 13) artikli 8 lõike 1 kohta 21. septembri 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 205/82–215/82: Deutsche Milchkontor jt, EKL 1983, lk 2633, punkt 22).

39

Lõpuks on oluline lisada, et tagasinõudmise kohustuse õige õiguslik alus on määrus nr 4253/88 ja mitte määrus nr 2988/95, mis ühenduse finantshuve kaitstes piirdub kontrolli ja sanktsioone käsitlevate üldnormide kehtestamisega, nagu rõhutas komisjon. Seega peab tagasinõudmine toimuma nimetatud artikli 23 lõike 1 alusel.

40

Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et esimestele ja seitsmendale küsimusele tuleb vastata, et määruse nr 4253/88 artikli 23 lõige 1 kehtestab liikmesriikide kohustuse nõuda tagasi kuritarvituse või hooletuse tagajärjel kaotatud summad, ilma et selleks oleks vaja siseriiklikus õiguses sätestatud volitusnormi.

41

Tulenevalt neile küsimustele antud vastusest ei ole vaja vastata teisena esitatud küsimustele.

42

Kuna eelotsuse küsimuste sõnastus lubab kahelda vajaduses vastata kolmandale küsimusele ja neljandatele küsimustele, siis tuleb seoses nende küsimustega märkida, et kuna EÜ artiklis 234 sätestatud siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne anda siseriiklikule kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel poolelioleva kohtuasja lahendada, tuleb tal temale esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastada (vt 28. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-88/99: Roquette Frères, EKL 2000, lk I-10465, punkt 18; 20. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C-469/00: Ravil, EKL 2003, lk I-5053, punkt 27; 4. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C-286/05: Haug, EKL 2006, lk I-4121, punkt 17, samuti 4. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-429/05: Rampion ja Godard, EKL 2007, lk I-8017, punkt 27).

43

Seega tuleb asja mõista nii, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tarvis teada, kas määruse nr 4253/88 artikli 23 lõike 1 kohaldamisel tuleb arvestada õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtetega, nagu neid käsitatakse ühenduse õiguses. Kui see on nii, siis tõstatab ta küsimuse, kas neid põhimõtteid võib siseriiklikus õiguses käsitada kaugemaleulatuvatena kui ühenduse õiguses ja eeskätt, kas abi saaja, kes pani toime hooletuse või kuritarvituse osutatud artikli 23 lõike 1 tähenduses, võib tugineda neile põhimõtetele, kui vastutav ametiasutus tegi nende summade andmisel vea. Ühtlasi soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus viienda ja kuuenda küsimusega teada, kas toetuse saaja staatus avalik-õigusliku isikuna või tõsiasi, et liikmesriik on need summad ühendusele tagasi maksnud, võivad mõjutada samade põhimõtete rakendamist summade tagasimaksmisel.

44

Gemeente Rotterdam ja Sociaal Economische Samenwerking West-Brabant väidavad, et käesolevas asjas ei esine ühenduse tasandil õiguspärast ootust, mis oleks ülimuslik siseriikliku õiguspärase ootuse põhimõtte suhtes. Sociaal Economische Samenwerking West-Brabant arvab veel, et kui toetuse saaja ei maksa summasid tagasi, ei riiva see ühenduse huve.

45

Madalmaade valitsus leiab, et kui tagasimaksmine toimub siseriikliku õiguse sätete alusel, siis võivad õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse siseriiklikud põhimõtted ulatuda kaugemale kui samad üldpõhimõtted ühenduse tasandil. Nende põhimõtete kohaldamisel võib arvestada toetuse andnud ametiasutuse suhtumist. Madalmaade valitsus täpsustas kohtuistungil, et struktuurifondidest eeskirju eirates antud summad on ühendusele tagasi makstud.

46

Komisjon teeb ettepaneku küsimused teisiti rühmitada ja vastata neile lähtudes põhimõtetest, mida Euroopa Kohus selgitas eespool viidatud kohtuotsuses Deutsche Milchkontor jt ning 19. septembri 2002. aasta otsuses kohtuasjas C-336/00: Huber (EKL 2002, lk I-7699). Ta väidab, et liikmesriigi siseriiklikus õiguses tunnustatud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete kohaldamine on vastuolus määruse nr 4253/88 artikli 23 lõikega 1, kuna selle tulemusena jäävad alusetult makstud summad tagasi maksmata juhul, kui toetuse saaja ei ole heauskne. Vastupidisel juhul ei ole nende põhimõtete arvestamine alusetult makstud summade tagasimaksmisel ühenduse õigusega vastuolus, kui eksimustes ja hooletuses on süüdi siseriiklikud ametiasutused, seda aga vaid tingimusel, et ühenduse huve on täiel määral arvestatud.

47

Kõik Euroopa Kohtu menetluses osalejad leiavad, et toetuse saaja staatus avalik-õigusliku isikuna ei avalda mõju tagasimaksmise nõuete kohaldamisele.

48

Alustuseks tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et juhul kui puuduvad ühenduse õigusnormid, peavad siseriiklikud kohtud ühenduse õiguse alusel alusetult makstud summade tagasinõudmisega seonduvad vaidlused lahendama siseriikliku õiguse alusel, arvestades ühenduse õigusest tulenevaid piire (vt eespool viidatud kohtuotsused Deutsche Milchkontor jt, punkt 19, ja Huber, punkt 55, samuti 21. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C-158/06: ROM-projecten, EKL 2007, lk I-5103, punkt 23). Euroopa Kohus on neid piire selgitanud.

49

Eeskätt ei tohi siseriikliku õiguse kohaldamine kahjustada ühenduse õiguse kohaldamist ja tõhusust. Nii oleks see juhul, kui kohaldamisel muutuks eeskirju eirates antud abi tagasinõudmine praktiliselt võimatuks (vt eespool viidatud kohtuotsus Deutsche Milchkontor jt, punktid 21 ja 22). Sellest tuleneb, et siseriiklik kohus peab põhimõtteliselt kohaldama siseriiklikku õigust, jälgides samas, et ühenduse õiguse tõhusus saaks täielikult tagatud, mis võib teda suunata jätma vajadusel kohaldamata niisuguse siseriikliku normi, mis seda takistab, või tõlgendama vaid riigisisest olukorda silmas pidades välja töötatud õigusnormi (vt eelkõige 8. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-443/03: Leffler, EKL 2005, lk I-9611, punkt 51).

50

Samuti tuleb siseriiklikku õigust kohaldada nii, et see ei ole diskrimineeriv võrreldes menetlusega, mida kohaldatakse sama tüüpi siseriiklike kohtuvaidluste lahendamisel, ja siseriiklikud ametiasutused on kohustatud neid asju menetlema samasuguse hoolsusega ja sellise korra kohaselt, mis ei muuda kõnealuste summade tagasinõudmist keerulisemaks kui see on sarnastel juhtudel vastavaid siseriiklikke sätteid rakendades (vt eespool viidatud kohtuotsus Deutsche Milchkontor jt, punkt 23).

51

Seega on siseriiklik kohus põhikohtuasjades kuritarvituse või hooletuse tagajärjel kaotatud summade tagasinõudmise taotlust lahendades kohustatud tagama määruse nr 4253/88 artikli 23 lõikest 1 tuleneva kohustuse täitmise ja jätma vajadusel kohaldamata või tõlgendama niisugust siseriiklikku normi nagu Awb säte, mis tagasinõudmist takistab ja mis on välja töötatud vaid riigisisest olukorda silmas pidades.

52

Selge on ka see, et Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et ei saa pidada ühenduse õigusega vastuolus olevaks seda, kui siseriiklikus õiguses võetakse haldusaktide kehtetuks tunnistamise ja riigi ametiasutuste poolt alusetult välja makstud finantsabi tagasinõudmise juures seaduslikkuse põhimõtte kõrval arvesse ka õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtteid, kuna viimati nimetatud on osa ühenduse õiguskorrast (vt eespool viidatud kohtuotsus Deutsche Milchkontor jt, punkt 30; 9. oktoobri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-80/99–C-82/99: Flemmer jt, EKL 2001, lk I-7211, punkt 60; eespool viidatud kohtuotsused Huber, punkt 56, ja ROM-projecten, punkt 24). Neid põhimõtteid tuleb eriti rangelt järgida siis, kui tegemist on õigusnormidega, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi (vt 16. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C-94/05: Emsland-Stärke, EKL 2006, lk I-2619, punkt 43;26. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-248/04: Koninklijke Coöperatie Cosun, EKL 2006, lk I-10211, punkt 79, ja eespool viidatud kohtuotsus ROM-projecten, punkt 26).

53

Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 40, tekib määruse nr 4253/88 artikli 23 lõike 1 alusel siiski liikmesriikidel kohustus nõuda tagasi kuritarvituse või hooletuse tagajärjel kaotatud summad, ilma et selleks oleks vaja siseriiklikus õiguses sätestatud volitusnormi. Sellest tulenevalt peab õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete rakendamine toimuma ühenduse õiguse nõuetest lähtudes.

54

Selle kohta on oluline meenutada, et määruse nr 2052/88 artikli 4 lõige 1 täpsustab struktuurifondide kohta, et ühenduse ettevõtmised kehtestatakse tihedas koostöös komisjoni, asjaomase liikmesriigi ning selle riigi pädevate asutuste ja organitega. Koostöö avaldub ka selles, et liikmesriikidel on kõrvalvastutus ühenduse ees juhul, kui struktuurifondidest pärit summad on kuritarvituse või hooletuse tagajärjel kaotatud. Selle vastutuse rakendamise kord on sätestatud määruse nr 4253/88 artiklites 23 ja 24, mille kohta Euroopa Kohus on selgitanud, et neid ei saa eraldatult tõlgendada (vt eespool viidatud kohtuotsus COPPI, punktid 27–29), samuti määruse nr 1681/94 artikli 5 lõikes 2. Toetuse saaja staatus avalik-õigusliku isikuna ei mõjuta nende põhimõtete kohaldamist.

55

Põhimõte, et siseriikliku õiguse kohaldamine ei tohi kahjustada ühenduse õiguse kohaldamist ja tõhusust, nõuab, et ühenduse huve oleks täiel määral arvestatud selliste sätete kohaldamisel nagu Awb artiklid 4:49 ja 4:57, mis eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul annavad ametiasutustele kaalutlusõiguse alusetult makstud summade tagasinõude esitamise osas ja lubavad toetuse saajal tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Deutsche Milchkontor jt, punkt 32; Flemmer jt, punkt 61, ning Huber, punkt 57).

56

Selles osas tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt on ühenduse õigusaktidega väljatöötatud toetuste süsteemi aluseks eeskätt see, et toetuse saaja täidab rea kohustusi, mis annab talle õiguse saada ettenähtud finantsabi. Kui toetuse saaja kõiki neid kohustusi ei täida, siis tuleneb määruse nr 4253/88 artikli 24 lõikest 2, et komisjonil on õigus oma kohustuste ulatus uuesti läbi vaadata. Mis puudutab sama määruse artikli 23 lõike 1 kohaldamist, siis juhul, kui toetuse saaja ei ole koolitusprogrammi ellu viinud vastavalt tingimustele, mis abi andmisega kaasnesid, ei saa ta õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele ja juba omandatud õigustele tuginedes nõuda esialgu eraldatud abi kogusumma väljamaksmist (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 15. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas T-142/97: Branco vs. komisjon, EKL 1998, lk II-3567, punktid 97 ja 105 (apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata Euroopa Kohtu 12. novembri 1999. aasta määrusega kohtuasjas C-453/98 P: Branco vs. komisjon, EKL 1999, lk I-8037), samuti 16. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas T-182/96: Partex vs. komisjon, EKL 1999, lk II-2673, punkt 190 (apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata Euroopa Kohtu 8. märtsi 2001. aasta määrusega kohtuasjas C-465/99 P: Partex vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata)). Lõpuks ei saa õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele tugineda toetuse saaja, kes on toime pannud kehtiva korra ilmselge rikkumise (vt Euroopa Kohtu 12. detsembri 1985. aasta otsus kohtuasjas 67/84: Sideradria vs. komisjon, EKL 1985, lk 3983, punkt 21).

57

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud täpsustustest nähtub esiteks, et põhikohtuasjades oli toetuse andmise otsustes sätestatud tingimus, et toetuse saajad järgivad ESF määruse nõudeid ja eeskätt kohustust juhtida projekti spetsiaalse projektijuhtimise teel, ning teiseks, et neid nõudeid ei ole rohkem või vähem läbikaalutult järgitud. Seega on siseriikliku kohtu ülesanne hinnata, kas toetuse saajate ja ametiasutuse käitumist arvestades saavad õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtted, nagu neid käsitatakse ühenduse õiguses, pakkuda tagasimaksmise nõude vastu õiguspärast kaitset.

58

Madalmaade valitsuse ja komisjoni kohtuistungil esitatud märkustest ilmneb, et eeskirju eirates antud abi on ühendusele tagastatud. Kuna määruse nr 4253/88 artikli 23 lõige 1 loob liikmesriikide kohustuse nõuda tagasi kuritarvituse või hooletuse tagajärjel kaotatud summad, siis iseenesest asjaolu, et ühendus on need liikmesriigilt tagasi saanud, ei vabasta siiski riiki kohustusest nõuda nende summade tagasimaksmist.

59

Kõigist eelnevatest kaalutlustest lähtudes tuleb esitatud küsimustele vastata, et kuritarvituse või hooletuse tagajärjel kaotatud summade tagasinõudmine peab toimuma määruse nr 4253/88 artikli 23 lõike 1 alusel ja siseriiklikus õiguses kehtiva korra kohaselt, kuid siseriikliku õiguse kohaldamine ei tohi kahjustada ühenduse õiguse kohaldamist ja tõhusust ning selle tagajärjel ei tohi eeskirju eirates antud summade tagasinõudmine muutuda praktiliselt võimatuks. Siseriikliku kohtu ülesanne on tagada ühenduse õiguse kohaldamine täiel määral, jättes vajadusel kohaldamata või tõlgendades niisugust siseriiklikku normi nagu Awb säte, mis ühenduse õiguse kohaldamist takistab. Siseriiklik kohus võib tingimusel, et ühenduse huve on täiel määral arvestatud, rakendada ühenduses kehtivaid õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid, hinnates nii kaotatud summade saajate kui ka ametiasutuse käitumist. Toetuse saaja staatus avalik-õigusliku isikuna ei ole selles osas asjassepuutuv.

60

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: