Kohtuasi C-360/06

Heinrich Bauer Verlag BeteiligungsGmbH

versus

Finanzamt für Großunternehmen in Hamburg

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Finanzgericht Hamburg)

„Asutamisvabadus — Maksuõigusnormid — Ettevõtte tulumaks — Noteerimata aktsiate hindamine kapitaliühingutes”

Kohtujurist V. Trstenjaki ettepanek, esitatud 10. jaanuaril 2008   I ‐ 7335

Euroopa Kohtu otsus (teine koda), 2. oktoober 2008   I ‐ 7352

Kohtuotsuse kokkuvõte

Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Maksuõigusnormid – Kapitalimaks

(EMÜ asutamislepingu artikkel 52 (hiljem EÜ asutamislepingu artikkel 52, muudetuna EÜ artikkel 43) ja artikkel 58 (hiljem EÜ asutamislepingu artikkel 58, nüüd EÜ artikkel 48))

Liikmesriigi maksuõigusnormide kohaldamine on nõuetekohase õigustuse puudumise korral vastuolus EMÜ asutamislepingu artiklitega 52 (hiljem EÜ asutamislepingu artikkel 52, muudetuna EÜ artikkel 43) ja 58 (hiljem EÜ asutamislepingu artikkel 58, nüüd EÜ artikkel 48), kui selle tagajärjel kapitaliühingu noteerimata aktsiate hindamisel selleks, et määrata kindlaks selle kapitaliühingu emaettevõtja tasumisele kuuluv kapitalimaks, omistatakse tema osalusele teises liikmesriigis asutatud isikuühingus kõrgem väärtus kui tema osalusele asjaomases liikmesriigis asutatud isikuühingus, eeldades siiski, et selline osalus võib võimaldada tal kindlalt mõjutada teises liikmesriigis asutatud äriühingu otsuseid ning otsustada äriühingu tegevuse üle.

Kuna niisugune erinev kohtlemine paneb maksustamisel halvemasse seisu emaettevõtja, kellele kuulub tervikuna osalus selles kapitaliühingus, võib see pärssida tema huvi omada osalust teises liikmesriigis asutatud isikuühingus.

Sellistest õigusnormidest tulenevat piirangut ei saa õigustada vajadusega tagada maksusüsteemi ühtsus, kuna selleks, et niisugusel õigustusel põhinevat argumenti saaks lugeda põhjendatuks, peab olema tõendatud otsene seos asjaomase maksusoodustuse ja kindla soodustust tasakaalustava maksu vahel.

Selliseid õigusnorme ei saa õigustada ka tõhusa maksukontrolli tagamise argumendiga, kuna maksuamet võib paluda asjaomastel maksumaksjatel endil esitada tõendid, mida nad peavad vajalikuks maksumaksjate osaluse väärtuse arvutamiseks teistes liikmesriikides asutatud äriühingutes.

(vt punktid 31–33, 37, 39–42 ja resolutsioon)