—

Frigerio Luigi & C. Snc, esindaja: advokaat M. Boifava,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: C. Zadra ja X. Lewis,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiivi 92/50/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike teenuslepingute sõlmimise kord (EÜT L 209, lk 1; ELT eriväljaanne 06/01, lk 322), muudetud komisjoni . aasta direktiiviga 2001/78/EÜ (EÜT L 285, lk 1; ELT eriväljaanne 06/04, lk 94; edaspidi„direktiiv 92/50”), artikli 26; Euroopa Parlamendi ja nõukogu . aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (ELT L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132) artikli 4 lõike 1; EÜ artiklite 39, 43, 48 ja 81; nõukogu . aasta direktiivi 75/442/EMÜ jäätmete kohta (EÜT L 194, lk 39; ELT eriväljaanne 15/01, lk 23), muudetud nõukogu . aasta direktiiviga 91/156/EMÜ (EÜT L 78, lk 32; ELT eriväljaanne 15/02, lk 3; edaspidi „direktiiv 75/442”), artikli 9 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu . aasta direktiivi 2006/12/EÜ jäätmete kohta (ELT L 114, lk 9) artikli 7 tõlgendamist.

2

See eelotsusetaotlus esitati Itaalia õiguse alusel asutatud täisühingu Frigerio Luigi & C. Snc (edaspidi „Frigerio”) ja Comune di Triuggio vahelise asula keskkonnatervishoiuteenuste korraldamise lepingu sõlmimist puudutava kohtuvaidluse raames.

3

Direktiivi 92/50 eesmärk on kooskõlastada teenuslepingute sõlmimise kord. Direktiivi põhjenduse 2 kohaselt taotletakse sellega siseturu järkjärgulist rajamist; siseturg on sisepiirideta ala, kus on tagatud kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine.

4

Selle direktiivi põhjenduses 6 märgitakse eelkõige, et teenuste vaba liikumise takistusi tuleb vältida; seetõttu võivad teenuseid osutada nii füüsilised kui ka juriidilised isikud.

5

Nimetatud direktiivi põhjenduse 20 kohaselt tuleb välistamaks tegevust, mis piirab konkurentsi üldisemalt ja eelkõige teiste liikmesriikide kodanike osalemist lepingute sõlmimisel, teenuseosutajate pääsu hankelepingute sõlmimise juurde parandada.

6

Direktiivi 92/50 artikkel 26 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Pakkumisi võivad esitada ka teenuseosutajate ühendused. Sellistelt ühendustelt ei tohi pakkumiste esitamisel nõuda teatavat õiguslikku vormi; välja valitud ühenduselt võib seda siiski nõuda, kui temaga sõlmitakse leping.

2.   Kandidaate või pakkujaid, kellel on selle liikmesriigi õiguse alusel, kus nad asuvad, õigus kõnealust teenust osutada, ei tohi tagasi lükata üksnes seetõttu, et selle liikmesriigi õiguse alusel, kus leping sõlmitakse, oleksid nad pidanud olema kas füüsilised või juriidilised isikud.

3.   Juriidilistelt isikutelt võib nõuda, et nad näitaksid pakkumises või osalustaotluses teenuse osutamise eest vastutavate isikute nimed ja kutsekvalifikatsiooni.”

7

Direktiiv 92/50 tunnistati kehtetuks, välja arvatud selle artikkel 41, alates 31. jaanuarist 2006 ning asendati direktiiviga 2004/18. Direktiivi 92/50 artikli 26 sõnastust korratakse sisuliselt direktiivi 2004/18 artiklis 4.

8

18. augusti 2000. aasta seadusandlik dekreet nr 267 testo unico delle leggi sull’ordinamento degli enti locali (kohalike omavalitsuste korralduse seaduste konsolideeritud redaktsioon) (Gazzetta Ufficiale della Repubblica Italiana, edaspidi „GURI”, nr 227 regulaarne lisa, ), muudetud . aasta dekreetseadusega nr 269 disposizioni urgenti per favorire lo sviluppo e per la correzione dell’andamento dei conti pubblici (seadus arengu soodustamise ja riigi rahanduse toimimise parandamise kiireloomuliste sätete kohta) (GURI nr 229 regulaarne lisa, ), millest sai pärast muutmist . aasta seadus nr 326 (GURI nr 274 regulaarne lisa, ; edaspidi „seadusandlik dekreet nr 267/2000”), reguleerib eelkõige majandushuvi pakkuvate kohaliku tasandi avalike teenuste osutamist käsitlevate lepingute sõlmimise korda. Nimetatud seadusandliku dekreedi artikli 113 lõikes 5 on sätestatud:

„Teenuste osutamine toimub vastavalt valdkonda reguleerivatele õigusnormidele ja järgides Euroopa Liidu õigusnorme; teenuse osutamise leping sõlmitakse:

9

Mis puudutab jäätmete erilist valdkonda, siis näeb 12. detsembri 2003. aasta Lombardia maakonna seaduse nr 26 disciplina dei servizi locali di interesse economico generale. Norme in materia di gestione dei rifiuti, di energia, di utilizzo del sottosuolo e di risorse idriche (seadus kohaliku tasandi üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kohta – jäätmehooldust, energiakorraldust ning aluspinnase ja veevarude kasutamist käsitlevad sätted) (Bollettino Ufficiale della Regione Lombardia nr 51 regulaarne lisa, ; edaspidi „maakonna seadus nr 26”) artikli 2 lõige 6 ette, et:

„Teenuste osutamine usaldatakse avatud pakkumismenetluse või siseriiklike ja ühenduse konkurentsi valdkonda reguleerivate õigusnormide kohase menetluse alusel valitud kapitaliühingutele; […]”

10

3. aprilli 2006. aasta seadusandliku dekreedi nr 152 norme in materia ambiente (dekreet keskkonnaõiguse normide kohta) (GURI nr 88 regulaarne lisa, ) artikli 198 lõike 1 kohaselt:

„[…] jätkavad kohalikud omavalitsused kõrvaldamisele suunatud olmejäätmete ja samalaadsete jäätmete haldamist monopoli korras seadusandliku dekreedi [nr 267/2007] artikli 113 lõikes 5 viidatud viisil.”

11

29. novembri 2005. aasta otsusega nr 53 (edaspidi „otsus nr 53”) sõlmis Comune di Triuggio volikogu alates viieks aastaks omavalitsuse territooriumil asula keskkonnatervishoiuteenuste korraldamise lepingu Azienda Servizi Multisettoriali Lombarda – A.S.M.L. SpA-ga (edaspidi „ASML”).

12

Sama otsusega võttis nimetatud volikogu endale kohustuse omandada piisaval arvul aktsiaid, et omavalitsusüksusest „saaks täieõiguslik osanik ning selleks, et ümber korraldada ja reguleerida nii organisatsioonilisest kui ka funktsionaalsest vaatepunktist suhteid [ASML-ga], et anda [Comune di Triuggiole] äriühingu üle samasugune juhtimispädevus ja kontroll nagu oma struktuuriüksuste üle.”

13

Frigerio, kes oli nimetatud teenuse haldamisega tegelenud 1. jaanuarist 1996 kuni ajutise ühenduse raames teise Itaalia õiguse alusel asutatud täisühinguga, esitas otsuse nr 53 peale Tribunale amministrativo regionale per la Lombardiale (Lombardia maakonna halduskohus) kaebuse. Selle kaebuse raames väitis Frigerio, et Comune di Triuggio volikogul ei olnud õigust sõlmida kõnealust lepingut hankemenetlust korraldamata, vaid ta pidi hankemenetluse läbi viima vastavalt riiklike teenuslepingute valdkonda reguleerivatele ühenduse õigusnormidele ja seadusandliku dekreedi nr 267/2000 artikli 113 lõikele 5.

14

Comune di Triuggio ning ASML palusid kaebus rahuldamata jätta, teise võimalusena see vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta. Nad väidavad eelkõige, et kaebus on Frigerio menetluse algatamise huvi puudumise tõttu vastuvõetamatu, kuna Frigerio puhul on tegemist isikuühinguga (täisühing), kellega ei ole võimalik vaidlusalust lepingut sõlmida, sest seadusandliku dekreedi nr 267/2000 artikli 113 lõige 5 võimaldab selliseid avalikke kohaliku tasandi teenuseid nagu asula keskkonnatervishoidu käsitlevaid lepinguid sõlmida üksnes kapitaliühingutega.

15

Neil asjaoludel otsustas Tribunale amministrativo regionale per la Lombardia menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

16

Esiteks tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on EÜ artikli 234 kohases menetluses, mis põhineb siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel, kohtuasja faktiliste asjaolude hindamine siseriikliku kohtu pädevuses (vt eelkõige 16. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-235/95: Dumon ja Froment, EKL 1998, lk I-4531, punkt 25; . aasta otsus kohtuasjas C-13/05: Chacón Navas, EKL 2006, lk I-6467, punkt 32, ja . aasta otsus kohtuasjas C-251/06: ING. AUER, EKL 2007, lk I-9689, punkt 19).

17

Selles osas tuleneb eelotsusetaotlusest ja eelkõige esimesest ja teisest küsimusest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus tugineb eeldusele, mille kohaselt põhikohtuasjas vaidluse all olev teenuste riigihange kuulub ühe riiklikke teenuslepinguid käsitleva direktiivi, st kas direktiivi 92/50 või direktiivi 2004/18 kohaldamisalasse. Seda eeldust toetavad lisaks sellised Euroopa Kohtule esitatud elemendid nagu otsus nr 53, mille tekst on lisatud Frigerio märkustele ja millest tuleneb, et põhikohtuasjas vaidluse all oleva teenuslepingu maksumus ületab nimetatud direktiivide kohaldamiseks ette nähtud piirmäära. Lisaks selgub kohtuistungil esitatud märkustest, et selle lepingu teiseks pooleks on Commune di Triuggio, mistõttu seda ei saa pidada teenuste kontsessiooniks.

18

Neil asjaoludel ja arvestades sellega, et nimetatud otsus tehti 29. novembril 2005, tuleb tuvastada, et direktiiv 92/50 on põhikohtuasja asjaoludele ratione materiae ja ratione temporis kohaldatav.

19

Seetõttu on vaja esimene ja teine küsimus, mida tuleb hinnata koos, ümber sõnastada nii, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib esiteks teada, kas direktiivi 92/50 artikli 26 lõikega 2 on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis võimaldavad teenuste riigihankemenetluse raames pakkumusi esitada üksnes sellistel huvitatud isikutel, kelle puhul on tegemist kapitaliühinguga. Teise võimalusena soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, millised on võimaliku jaatava vastuse tagajärjed siseriikliku õiguse tõlgendamise ja kohaldamise vaatepunktist.

20

Vastavalt direktiivi 92/50 artikli 26 lõikele 2 ei tohi tellijad kandidaate või pakkujaid, kellel on selle liikmesriigi õiguse alusel, kus nad asuvad, õigus kõnealust teenust osutada, tagasi lükata üksnes seetõttu, et selle liikmesriigi õiguse alusel, kus leping sõlmitakse, oleksid nad pidanud olema kas füüsilised või juriidilised isikud.

21

Sellest sättest tuleneb, et tellijad ei tohi samuti keelata pakkumismenetluses osalemast kandidaate või pakkujaid, kellel on asjaomase liikmesriigi õiguse alusel õigus kõnealust teenust osutada, üksnes seetõttu, et nende õiguslik vorm ei vasta ühele konkreetsele juriidiliste isikute kategooriale.

22

Sellest järeldub, et nimetatud sättega on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, mis keelavad sõlmida selliseid teenuste riigihankelepinguid, mille maksumus ületab direktiivi 92/50 kohaldamiseks ette nähtud piirmäära, kandidaatide või pakkujatega, kellel on asjaomase liikmesriigi õiguse alusel õigus kõnealust teenust osutada, üksnes seetõttu, et nende kandidaatide või pakkujate õiguslik vorm ei vasta ühele konkreetsele juriidiliste isikute kategooriale.

23

Seetõttu ei ole sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis võimaldavad selliseid majandushuvi pakkuvate kohaliku tasandi avalike teenuste lepinguid, mille maksumus ületab direktiivi 92/50 kohaldamiseks ette nähtud piirmäära, sõlmida üksnes kapitaliühingutega, kooskõlas selle direktiivi artikli 26 lõikega 2.

24

Mis puudutab põhikohtuasja aluseks olevaid asjaolusid, siis tuleneb toimikust, et Frigerio esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse põhikohtuasjas kui selle ettevõtjate ajutise ühenduse liider, kes osutas Comune di Triuggio territooriumil asula keskkonnatervishoiu teenust 1. jaanuarist 1996 kuni .

25

Selles osas tuleb täpsustada, et direktiivi 92/50 artikli 26 lõikest 1 tuleneb samuti, et tellijad ei tohi teenuseosutajate ühendustelt pakkumuste esitamisel nõuda teatavat õiguslikku vormi.

26

Lisaks sellele ei ole Euroopa Kohtus vaidlustatud asjaolu, et Itaalia õigusnormide alusel oli Frigeriol õigus asula keskkonnatervishoiu teenust osutada oma õiguslikus vormis, st täisühinguna. Selles osas märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus eelkõige seda, et Frigerio on kantud jäätmete valdkonnas tegutsema õigustatud isikute registrisse.

27

Nagu on märgitud käesoleva otsuse punktis 19, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teise võimalusena teada, millised tagajärjed on sellel, kui tuvastatakse põhikohtuasjas käsitletavate siseriiklike õigusnormide vastuolu direktiiviga 92/50.

28

Selles osas piisab, kui meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on siseriiklike õigusnormide tõlgendamine ja rakendamine kooskõlas ühenduse õiguse nõuetega siseriikliku kohtu ülesanne selle kaalutlusõiguse ulatuses, mis talle siseriikliku õigusega selles osas on jäetud. Juhul kui selline kooskõlas rakendamine ei ole võimalik, peab siseriiklik kohus kohaldama ühenduse õigust tervikuna ja kaitsma õigusi, mis see üksikisikutele annab, ning jätma vajadusel kohaldamata iga sellega vastuolus oleva siseriikliku õigusnormi (vt selle kohta 4. veebruari 1988. aasta otsus kohtuasjas 157/86: Murphy jt, EKL 1988, lk 673, punkt 11, ja . aasta otsus kohtuasjas C-208/05: ITC, EKL 2007, lk I-181, punktid 68 ja 69).

29

Lähtudes eelnevast, tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et direktiivi 92/50 artikli 26 lõigetega 1 ja 2 on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis takistavad selliste teenuste riigihankemenetluses, mille maksumus ületab direktiivi 92/50 kohaldamiseks ette nähtud piirmäära, pakkumusi esitada kandidaatidel või pakkujatel – sealhulgas teenuseosutajate ühendustel –, kellel on asjaomase liikmesriigi õiguse alusel õigus kõnealust teenust osutada, üksnes seetõttu, et nende kandidaatide või pakkujate õiguslik vorm ei vasta ühele konkreetsele juriidiliste isikute kategooriale ehk täpsemalt seetõttu, et tegemist ei ole kapitaliühinguga. Siseriiklike õigusnormide tõlgendamine ja rakendamine kooskõlas ühenduse õiguse nõuetega on siseriikliku kohtu ülesanne selle kaalutlusõiguse ulatuses, mis on talle siseriikliku õigusega selles osas jäetud, ning kui selline kooskõlas tõlgendamine ei ole võimalik, siis on siseriikliku kohtu ülesanne jätta kohaldamata iga siseriiklik õigusnorm, mis on nimetatud nõuetega vastuolus.

30

Kolmanda ja neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on kooskõlas EÜ artiklitega 39, 43, 48 ja 81 ning direktiividega 75/442 ja 2006/12.

31

Kuivõrd, nagu tuleneb käesoleva otsuse punktist 18, põhikohtuasja asjaolud kuuluvad direktiivi 92/50 kohaldamisalasse ja selle direktiivi tõlgendus annab kõik tõlgenduselemendid, mis võimaldavad eelotsuse küsimuse esitanud kohtul lahendada tema menetluses olev asi, siis on nimetatud ühenduse sätete uurimise vajadus puhtalt hüpoteetiline. Seetõttu ei ole vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale vaja vastata kolmandale ja neljandale eelotsuse küsimusele (vt selle kohta 22. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-144/04: Mangold, EKL 2005, lk I-9981, punktid 36 ja 37, ning . aasta otsus kohtuasjas C-212/04: Adeneler jt, EKL 2006, lk I-6057, punktid 42 ja 43).

32

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiivi 92/50/EMÜ (millega kooskõlastatakse riiklike teenuslepingute sõlmimise kord, muudetud komisjoni . aasta direktiiviga 2001/78/EÜ) artikli 26 lõigetega 1 ja 2 on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis takistavad selliste teenuste riigihankemenetluses, mille maksumus ületab direktiivi 92/50 kohaldamiseks ette nähtud piirmäära, pakkumusi esitada kandidaatidel või pakkujatel – sealhulgas teenuseosutajate ühendustel –, kellel on asjaomase liikmesriigi õiguse alusel õigus kõnealust teenust osutada, üksnes seetõttu, et nende kandidaatide või pakkujate õiguslik vorm ei vasta ühele konkreetsele juriidiliste isikute kategooriale ehk täpsemalt seetõttu, et tegemist ei ole kapitaliühinguga. Siseriiklike õigusnormide tõlgendamine ja rakendamine kooskõlas ühenduse õiguse nõuetega on siseriikliku kohtu ülesanne selle kaalutlusõiguse ulatuses, mis on talle siseriikliku õigusega selles osas jäetud, ning kui selline kooskõlas tõlgendamine ei ole võimalik, siis on siseriikliku kohtu ülesanne jätta kohaldamata iga siseriiklik õigusnorm, mis on nimetatud nõuetega vastuolus.