—

S. Grunkin, kes esindas end ise,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: A. Dittrich, M. Lumma ja J. Kemper,

—

Belgia valitsus, esindaja: L. Van den Broeck,

—

Kreeka valitsus, esindajad: E.-M. Mamouna, G. Skiani ja O. Patsopoulou,

—

Hispaania valitsus, esindajad: M. Sampol Pucurull ja J. Rodríguez Cárcamo,

—

Prantsuse valitsus, esindajad: G. De Bergues ja J.-C. Niollet,

—

Leedu valitsus, esindaja: D. Kriaučiūnas,

—

Madalmaade valitsus, esindaja: H. G. Sevenster,

—

Poola valitsus, esindaja: E. Ośniecka-Tamecka,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: D. Maidani, S. Gruenheid ja W. Bogensberger,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb EÜ artiklite 12 ja 18 tõlgendamist.

2

See taotlus esitati S. Grunkini ja D. R. Pauli ning Standesamt Niebülli (Niebülli perekonnaseisuamet) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab viimase keeldumist tunnustada nende pojale Leonhard Matthiasele Taanis antud ja registreeritud sünnijärgset perekonnanime ning kanda see nimetatud ameti poolt peetavasse perekonnaseisukannete raamatusse.

3

Saksa tsiviilseadustiku rakendusseaduse (Einführungsgesetz zum Bürgerlichen Gesetzbuch; edaspidi „EGBGB”) § 10 lõikes 1 on sätestatud:

„Isiku nime üle otsustamisel kohaldatakse tema kodakondsusriigi õigust.”

4

Seoses niisuguse lapse sünnijärgse perekonnanime üle otsustamisega, kelle vanematel ei ole ühist perekonnanime, on Saksa tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch; edaspidi „BGB”) §-s 1617 ette nähtud:

5

27. juunil 1998 sündis Taanis Saksa kodanikest abikaasade D. Pauli ja S. Grunkini laps Leonard Matthias Grunkin-Paul. Ka lapsel on Saksa kodakondsus ning alates sellest kuupäevast elab ta Taanis.

6

Vastavalt Taani pädeva ametiasutuse antud nimetunnistusele (navnebevis) sai laps Taani õiguse alusel endale perekonnanime Grunkin-Paul, mis samuti kanti Taanis välja antud sünnitunnistusele.

7

Saksa perekonnaseisuametid keeldusid lapsele Taanis antud nime tunnustamisest põhjendusega, et vastavalt EGBGB §-le 10 kohaldatakse isiku sünnijärgse perekonnanime üle otsustamisel tema kodakondsusriigi õigust ning et Saksa õiguse kohaselt ei tohi lapsel olla isa ning ema perekonnanimedest koosnev topeltnimi. Leonhard Matthiase vanemate poolt kõnealuse keeldumise peale esitatud hagid jäeti rahuldamata.

8

Vahepeal lahutatud lapsevanematel ei olnud ühist perekonnanime ning nad ei olnud nõus valima lapse perekonnanime vastavalt BGB § 1617 lõikele 1.

9

Standesamt Niebüll palus Amtsgericht Niebüllil otsustada BGB § 1617 lõigete 2 ja 3 alusel lapse sünnijärgse perekonnanime otsustamisõiguse ülekandmine ühele Leonhard Matthiase vanematest. Amtsgericht Niebüll peatas menetluse ning esitas Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel eelotsusetaotluse. Euroopa Kohus leidis 27. aprilli 2006. aasta otsuses kohtuasjas C-96/04: Standesamt Stadt Niebüll (EKL 2006, lk I-3561), et Amtsgericht Niebüll, kelle poole pöörduti vabatahtliku kohtualluvuse menetluse raames, teostab oma halduspädevust ilma samal ajal vaidlust lahendamata, sest ta ei tegutse õigustmõistvates ülesannetes. Selle tõttu leiti, et Euroopa Kohtul puudub pädevus esitatud küsimusele vastata.

10

Leonhard Matthiase vanemad esitasid 30. aprillil 2006 pädevale ametiasutusele taotluse registreerida laps Niebüllis peetavas perekonnaseisukannete raamatus perekonnanimega Grunkin-Paul. . aasta otsusega keeldus Standesamt Niebüll registreerimisest, sest seda ei võimaldanud sünnijärgse perekonnanime kohta käivad Saksa õigusnormid.

11

6. mail 2006 esitasid kõnesoleva lapse vanemad Amtsgericht Flensburgile nõude kohustada Standesamt Niebülli tunnustama nende pojale Taanis antud ja registreeritud sünnijärgset perekonnanime ning kandma ta perekonnaseisukannete raamatusse nime all Leonhard Matthias Grunkin-Paul.

12

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Standesamt Niebülli ei saa kohustada registreerima nime, mis Saksa õiguse kohaselt ei ole lubatud, kuid tal on kahtlusi, kas nõue, et liidu kodanik peab kandma eri liikmesriikides eri sünnijärgseid perekonnanimesid, on ühenduse õigusega kooskõlas.

13

Neil asjaoludel otsustas Amtsgericht Flensburg menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas EÜ artiklis 12 sätestatud mittediskrimineerimise põhimõtet ja EÜ artikliga 18 tagatud ühenduse kõigi kodanike vaba liikumise põhimõtet arvesse võttes on EGBGB §-s 10 ette nähtud Saksa kollisiooninorm kehtiv, kuivõrd see näeb ette, et isikunimede seadus lähtub üksnes isiku kodakondsusest?”

14

Oma küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas EÜ artiklitega 12 ja 18 on vastuolus see, kui liikmesriigi pädevad ametiasutused keelduvad tunnustamast lapse sünnijärgset perekonnanime, mis on antud ja registreeritud teises liikmesriigis, kus laps on sündinud ja sünnist alates elanud, ning kui lapsel on samamoodi nagu vanematel ainult esimese liikmesriigi kodakondsus.

15

Alustuseks tuleb sedastada, et Leonhard Matthiase olukord kuulub EÜ asutamislepingu materiaalsesse kohaldamisalasse.

16

Ehkki kehtiva ühenduse õiguse kohaselt on isiku perekonnanime reguleerivad õigusnormid liikmesriikide pädevuses, peavad liikmesriigid selle pädevuse teostamisel siiski tegutsema kooskõlas ühenduse õigusega, kui tegemist ei ole just riigisisese olukorraga, millel ei ole mingit seost ühenduse õigusega (vt 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-148/02: Garcia Avello, EKL 2003, lk I-11613, punktid 25 ja 26 ning viidatud kohtupraktika).

17

Euroopa Kohus on juba leidnud, et seos ühenduse õigusega on olemas laste puhul, kes on ühe liikmesriigi territooriumil seaduslikult elavad teise liikmesriigi kodanikud (vt eespool viidatud kohtuotsus Garcia Avello, punkt 27).

18

Seega Leonhard Matthias võib oma kodakondsusliikmesriigi vastu põhimõtteliselt tugineda EÜ artiklis 12 sätestatud õigusele mitte olla diskrimineeritud kodakondsuse alusel ning EÜ artiklis 18 sätestatud õigusele vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil.

19

Mis puudutab EÜ artiklit 12, siis tuleb kõigepealt tõdeda, nagu tegid ka kõik Euroopa Kohtule märkusi esitanud liikmesriigid ja Euroopa Ühenduste Komisjon, et Leonhard Matthiast ei diskrimineerita Saksamaal kodakondsuse alusel.

20

Kuna nimetatud lapsel ja tema vanematel on ainult Saksa kodakondsus ning põhikohtuasjas vaatluse all olev Saksa kollisiooninorm viitab sünnijärgse perekonnanime andmise puhul Saksa materiaalõigusele nimede valdkonnas, ei kujuta sellele lapsele Saksamaal Saksa õigusnormide alusel nime andmine diskrimineerimist kodakondsuse alusel.

21

Tuleb meelde tuletada, et siseriiklik õigusnorm, mis seab teatavad kodanikud ebasoodsamasse olukorda pelgalt seetõttu, et nad on kasutanud oma vabadust liikuda ja elada teises liikmesriigis, piirab igale liidu kodanikule EÜ artikli 18 lõike 1 alusel tagatud vabadusi (vt 18. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-406/04: De Cuyper, EKL 2006, lk I-6947, punkt 39, ja . aasta otsus kohtuasjas C-499/06: Nerkowska, EKL 2008, lk I-3993, punkt 32).

22

See, et asjaomane isik on kohustatud oma kodakondsusliikmesriigis kandma nime, mis on erinev sellest, mis on talle juba antud ja registreeritud liikmesriigis, kus ta sündis ja kus ta elab, võib piirata EÜ artiklis 18 sätestatud õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil.

23

Tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohus on juba leidnud, et nende laste puhul, kellel on kahe liikmesriigi kodakondsus, võivad perekonnanimedes tekkivad lahknevused põhjustada asjaomastele isikutele nii töö kui ka eraelu tasandil tõsiseid ebamugavusi, mis tulenevad muu hulgas raskustest seoses neile isikutele ühes kodakondsusliikmesriigis tunnustatud nime all väljastatud aktide või dokumentide õigusmõju ärakasutamisega teises liikmesriigis, mille kodanikud nad samuti on (eespool viidatud kohtuotsus Garcia Avello, punkt 36).

24

Tõsised ebamugavused võivad tekkida ka sellises olukorras, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas. Tähtsust ei ole sellel, kas lahknevused sünnijärgsetes perekonnanimedes tekivad asjaomaste isikute topeltkodakondsusest või sellest, et sünni- ja elukohariigis lähtub nime andmine elukohast, samas kui kodakondsusriigis lähtub see kodakondsusest.

25

Nagu komisjon välja tõi, nõuavad paljud igapäevaelu tegevused nii töö kui ka eraelu tasandil isiku tõendamist, mida tavaliselt tehakse passiga. Leonhard Matthiasel on ainult Saksa kodakondsus ning nimetatud dokumendi väljaandmine kuulub ainult Saksamaa ametiasutuste pädevusse. Juhul kui viimased keelduvad tunnustamast Taanis antud ja registreeritud sünnijärgset perekonnanime, siis väljastatakse lapsele pass, milles esineb erinev nimi sellest, mis talle viimati nimetatud liikmesriigis anti.

26

Seetõttu iga kord, kui asjaomane isik peab oma isikut Taanis – liikmesriigis, kus ta on sündinud ja sünnist alates elanud – tõendama, on oht, et ta peab hajutama tema identiteedi ning valedeklaratsiooniga seotud kahtlused, mis tulenevad ühelt poolt tema nime, mida ta on alati igapäevaelus kasutanud ning mis esineb nii Taani ametiasutuste registrites kui ka tema kohta Taanis välja antud ametlikes dokumentides nagu sünnitunnistus, ja teiselt poolt tema Saksa passis esineva nime vahelisest erinevusest.

27

Lisaks kasvab aastate jooksul arvatavasti selliste dokumentide, eriti tunnistuste, sertifikaatide ja diplomite hulk, mis sisaldavad erinevat sünnijärgset perekonnanime, kuna lapsel on tihe side nii Taani kui Saksamaaga. Toimikust nähtub, et kuigi laps elab peamiselt ema juures Taanis, elab ta regulaarselt ka Saksamaal, et külastada oma isa, kes asus sinna pärast abikaasade lahutust.

28

Iga kord, kui konkreetses olukorras kasutatud nimi ei vasta sellele, mis esineb dokumendis, mis esitatakse isiku tõendamiseks, näiteks teenuse või mingisuguse õiguse saamiseks või eksamite edukalt sooritamise või oskuste omandamise tõendamiseks, või kui korraga esitatud dokumentides esinev nimi ei lange kokku, võib selline sünnijärgsete perekonnanimede lahknevus tekitada kahtlusi selle isiku identiteedis ning esitatud dokumentide ehtsuses või nendes sisalduvate andmete tõele vastavuses.

29

Selline vaba liikumise piirang, nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktides 23–28 kirjeldatud tõsistest ebamugavustest, võib olla õigustatud üksnes juhul, kui see põhineb objektiivsetel kaalutlustel ja on taotletava õiguspärase eesmärgiga proportsionaalne (vt selle kohta 11. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-318/05: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2007, lk I-6957, punkt 133 ja viidatud kohtupraktika).

30

Selleks et sünnijärgse perekonnanime andmisel õigustada lähtumist ainult kodakondsusest, väidavad Saksamaa valitsus ja teatud teised Euroopa Kohtule märkusi esitanud valitsused nimelt seda, et taoline seos kujutab endast objektiivset kriteeriumi, mis võimaldab kindlal ja järjepideval viisil isikule nime anda, tagada õdede-vendade nime ühtsust ning säilitada sidemed laiendatud perekonna liikmete vahel. Selle kriteeriumi eesmärk on kõikide teatud kodakondsusega isikute samamoodi kohtlemine ning sama kodakondsusega isikutele identselt nime panemise tagamine.

31

Ühelegi nendest põhjendustest, mis isikule nime andmisel tema kodakondsusest lähtumise toetuseks on esitatud, ja ükskõik kui õigustatud need iseenesest on, ei saa omistada sellist tähtsust, et see võiks õigustada sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas liikmesriigi ametiasutuste keeldumist tunnustada lapse sünnijärgset perekonnanime, mis talle juba anti ja registreeriti teises liikmesriigis, kus see laps on sündinud ja sünnist alates elanud.

32

Selles osas, milles kodakondsusest lähtumise eesmärk on tagada isikule nime andmine järjepideval ja püsival viisil, tuleb tõdeda, nagu komisjon on juba märkinud, et sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas tooks niisugune seos kaasa taotletavale vastupidise tulemuse. Nimelt iga kord, kui laps ületab Taani ja Saksamaa vahelise piiri, on tal teine nimi.

33

Mis puudutab eesmärki tagada õdede-vendade nime ühtsus, siis piisab, kui märkida, et sellist probleemi põhikohtuasjast ei tulene.

34

Muu hulgas tuleb tõdeda, et Saksa rahvusvahelise eraõiguse kohaselt esineb isiku kodakondsusest lähtumisest isiku sünnijärgse perekonnanime andmisel ka erandeid. On vaieldamatu, et lapsele nime andmist puudutavad Saksa kollisiooninormid võimaldavad seost ühe vanema alalise elukohaga, kui selleks on Saksamaa. Seega kui lapsel ei ole sarnaselt oma vanematega Saksa kodakondsust, võib ta Saksamaal siiski saada Saksa õigusnormidega kooskõlas oleva perekonnanime, kui ühel tema vanematest on seal alaline elukoht. Seega võib Saksamaal samuti tekkida Leonhard Matthiase olukorrale sarnane olukord.

35

Saksamaa valitsus väidab veel kord, et siseriiklikud õigusnormid ei luba liitperekonnanimede andmist praktilistel põhjustel. Nimede pikkust peab olema võimalik piirata. Saksa seadusandja võttis need sätted vastu selleks, et järgmine põlvkond ei oleks ühest perekonnanime osast sunnitud loobuma. Kui lubataks topeltnimesid, kaotaks järgmine põlvkond eelmise põlvkonna saadud vabaduse. Järgmise põlvkonna kasutuses ei oleks võrreldes eelneva põlvkonnaga samu liitmise võimalusi.

36

Need haldustehnilised kaalutlused ei ole siiski piisavad, et õigustada käesoleva kohtuotsuse punktides 22–28 tuvastatud piirangut vabale liikumisele.

37

Nagu nähtub muu hulgas eelotsusetaotlusest, ei välista Saksa õigus täielikult võimalust anda Saksa kodakondsusega lastele liitperekonnanimesid. Nagu Saksamaa valitsus kohtuistungil kinnitas, võivad vanemad juhul, kui ühel vanemal on teise riigi kodakondsus, valida perekonnanime andmise selle riigi õigusnormide kohaselt.

38

Samuti tuleb sedastada, et Euroopa Kohtus ei esitatud ühtegi konkreetset põhjust – näiteks asjaolu, et see nimi oleks Saksamaal avaliku korraga vastuolus –, mis võiks käesoleval juhul olla takistuseks Taanis antud ja registreeritud Leonhard Matthiase sünnijärgse perekonnanime tunnustamisele.

39

Eeltoodud märkusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et EÜ artikliga 18 on sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas vastuolus see, kui liikmesriigi pädevad ametiasutused keelduvad tunnustamast lapse sünnijärgset perekonnanime, mis on antud ja registreeritud teises liikmesriigis, kus laps on sündinud ja sünnist alates elanud, ning kui lapsel on samamoodi nagu vanematel ainult esimese liikmesriigi kodakondsus.

40

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotamise siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

EÜ artikliga 18 on sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas vastuolus see, kui liikmesriigi pädevad ametiasutused keelduvad tunnustamast lapse sünnijärgset perekonnanime, mis on antud ja registreeritud teises liikmesriigis, kus laps on sündinud ja sünnist alates elanud, ning kui lapsel on samamoodi nagu vanematel ainult esimese liikmesriigi kodakondsus.