Kohtuasi C-293/06

Deutsche Shell GmbH

versus

Finanzamt für Großunternehmen in Hamburg

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Finanzgericht Hamburg)

„Asutamisvabadus — Ettevõtte tulumaks — Ühes liikmesriigis asuva äriühingu poolt oma teises liikmesriigis asuvale püsivale tegevuskohale antud asutamiskapitali repatrieerimise rahalised tagajärjed”

Kohtujurist E. Sharpstoni ettepanek, esitatud 8. novembril 2007   I - 1131

Euroopa Kohtu otsus (neljas koda), 28. veebruar 2008   I - 1147

Kohtuotsuse kokkuvõte

Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Maksuõigusnormid – Ettevõtte tulumaks – Kahjumi mahaarvamine

(EÜ asutamislepingu artikkel 52 (muudetuna EÜ artikkel 43) ja artikkel 58 (nüüd EÜ artikkel 48))

EÜ asutamislepingu artikliga 52 (muudetuna EÜ artikkel 43) koostoimes EÜ asutamislepingu artikliga 58 (nüüd EÜ artikkel 48) on vastuolus see, et liikmesriik ei arvesta siseriiklikult maksustatava summa määramisel valuutakursikahjumit, mille selle riigi territooriumil asutatud äriühing sai talle kuuluvale teises liikmesriigis asuvale püsivale tegevuskohale antud asutamiskapitali repatrieerimisel. Nende artiklitega on vastuolus ka see, et ettevõtja, kelle asukoht on liikmesriigis, saab valuutakursikahjumi oma jooksvate kuludena maha arvata üksnes siis, kui talle kuuluv püsiv tegevuskoht, mis asub teises liikmesriigis, ei ole üldse saanud maksuvaba kasumit.

Selline maksusüsteem suurendab majanduslikku riski liikmesriigis asuva äriühingu jaoks, kes soovib luua üksust teises liikmesriigis, kus kasutatakse päritoluriigist erinevat vääringut, ja piirab seega asutamisvabadust. See ei ole õigustatud maksusüsteemi ühtsuse säilitamise vajadusega, kuna valuutakursikahjumi ja valuutakursitulu vahel puudub igasugune otsene seos. Piirangut ei saa õigustada ka topeltmaksustamise vältimise lepingu olemasoluga. Kindlasti ei saa asutamisvabadust käsitada nii, et liikmesriik on kohustatud kehtestama oma maksuõigusnormid sõltuvalt teise liikmesriigi normidest, et igal juhul oleks tagatud maksustamine, mis kaotab kõik siseriiklikest maksualastest õigusaktidest tulenevad erinevused, arvestades, et äriühingu otsused välismaal äristruktuuride asutamise kohta võivad olla selle äriühingu jaoks igal üksikjuhul rohkem või vähem soodsad või ebasoodsad. Ent see ebasoodus olukord maksustamisel on tingitud erilisest äritingimusest, mida saab arvesse võtta ainult peamise ettevõtja maksuhaldur.

Mis puudutab nimetatud püsiva tegevuskoha valuutakursikahjumi mahaarvamise piiramist sõltuvalt selle tegevuse tulemustest, siis ka seda ei saa õigustada argumendiga, mis lähtub asjaolust, et seda tegevuskohta omav ettevõtja võib valuutakursikahjumi puhul saada topeltsoodustuse. Liikmesriik, kes loobus oma maksustamispädevuse teostamisest topeltmaksustamise vältimise lepingu sõlmimisega, ei saa äriühingu näidatud kulude mahaarvamisest keeldumise õigustamiseks tugineda maksustamispädevuse puudumisele sellise püsiva tegevuskoha majandustulemuste osas, mis kuulub selle riigi territooriumil asuvale äriühingule, kui tulenevalt kulude olemusest ei saa neid võtta arvesse liikmesriigis, kus asub püsiv tegevuskoht.

(vt punktid 30, 32, 40, 43–45, 47, 50 ja 51, 53, resolutiivosa punktid 1 ja 2)