—

Militzer & Münch GmbH, esindaja: Rechtsanwalt W. Wielander,

—

Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato G. Albenzio,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: J. Hottiaux ja C. Zadra,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307; edaspidi „tolliseadustik”), artikli 215, komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 253, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3; edaspidi „rakendusmäärus”) artiklite 378 ja 379 tõlgendamist ja ka proportsionaalsuspõhimõtte kohaldamist.

2

Eelotsusetaotlus esitati Militzer & Münch GmbH (edaspidi „M&M”) ja ministero delle Finanze vahelises vaidluses tollivõla sissenõudmise üle.

3

Tolliseadustiku artikkel 96 sätestab:

„1.   Printsipaal on ühenduse välistransiidiprotseduuri haldaja. Printsipaal vastutab:

2.   Kauba vedaja või saaja, kes võtab kauba vastu teades, et see liigub ühenduse transiidiprotseduuri alusel, vastutab samuti kauba puutumatul kujul esitamise eest sihtkohariigi tolliasutusele ettenähtud tähtaja jooksul, pöörates asjakohast tähelepanu meetmetele, mis toll on võtnud kauba identifitseeritavuse tagamiseks, olenemata printsipaali lõikes 1 nimetatud kohustustest.”

4

Tolliseadustiku artiklid 203 ja 204 sätestavad:

„Artikkel 203

1.   Tollivõlg impordil tekib, kui:

2.   Tollivõlg tekib kauba tollijärelevalve alt väljaviimise hetkel.

3.   Võlgnikud on:

ja

Artikkel 204

1.   Tollivõlg impordil tekib, kui ei täideta:

või

välja arvatud artiklis 203 nimetatud juhtudel, kui ei tehta kindlaks, et nimetatud kohustuste ja tingimuste eiramine ei avalda ajutise ladustamise või muu kõnealuse tolliprotseduuri nõuetekohasele käigule olulist mõju.

2.   Tollivõlg tekib kas sellest hetkest, kui kohustust, mille täitmata jätmine toob kaasa tollivõla tekkimise, enam ei täideta, või sel hetkel, kui kaup suunatakse asjaomasele tolliprotseduurile, ja hiljem tehakse kindlaks, et tegelikult ei täidetud mis tahes tingimust, mille täitmine on kauba nimetatud protseduurile suunamise või kaubale eesmärgipärase kasutuse tõttu imporditollimaksu vähendatud või nullmäära kohaldamise eelduseks.

3.   Võlgnik on isik, kes vastavalt olukorrale peab seoses kaubaga, millelt tuleb tasuda imporditollimaks, täitma kohustusi, mis tekivad seoses kauba ajutise ladustamise või tolliprotseduuri kasutamisega, millele see on suunatud, või järgima tingimusi, mille täitmine on kauba sellele tolliprotseduurile suunamise eelduseks.”

5

Tolliseadustiku artikkel 215 sätestab:

„1.   Tollivõlg tekib kohas, kus ilmnevad asjaolud, mis toovad kaasa tollivõla tekkimise.

2.   Kui lõikes 1 nimetatud kohta ei ole võimalik määrata, loetakse tollivõlg tekkinuks kohas, kus toll otsustab, et kaup on olukorras, mis toob kaasa tollivõla tekkimise.

3.   Kui kauba suhtes kohaldatavat tolliprotseduuri ei lõpetata, loetakse tollivõlg tekkinuks kohas, kus kaup:

või

4.   Kui tolli käsutuses olev teave võimaldab tal kindlaks teha, et tollivõlg tekkis juba siis, kui kaup oli varem teises kohas, loetakse tollivõlg tekkinuks kohas, mida võib pidada kauba asukohaks kõige varasemal ajahetkel, kui tollivõla tekkimist on võimalik kindlaks teha.”

6

Tolliseadustiku artikkel 239 sätestab:

„1.   Impordi- või eksporditollimaksu võib tagasi maksta või vähendada muudes kui artiklites 236, 237 ja 238 nimetatud juhtudel:

2.   Tollimaks makstakse tagasi või vähendatakse lõikes 1 ettenähtud põhjustel taotluse alusel, mis tuleb esitada asjakohasele tolliasutusele kaheteistkümne kuu jooksul arvestades kuupäevast, kui tollimaksu summa võlgnikule teatati.

Toll võib seda tähtaega piisavalt põhjendatud erandjuhtudel pikendada.”

7

Rakendusmääruse artikkel 378 sätestab:

„1.   Ilma et see piiraks seadustiku artikli 215 kohaldamist, käsitatakse eeskirjade rikkumise või eiramise kohana järgmist kohta, kui kaubasaadetist sihttolliasutusele ei esitata ja eeskirjade rikkumise või eiramise kohta ei ole võimalik tuvastada:

või

kui artikli 379 lõikes 2 kehtestatud tähtaja jooksul ei esitata tollile tõendeid transiidieeskirjade järgimise või eeskirjade tegeliku rikkumise või eiramise koha kohta.

2.   Kui sellist tõendusmaterjali ei esitata ning eeskirjade rikkumise või eiramise puhul käsitatakse eeskirjade rikkumise või eiramise kohana lähteliikmesriiki või lõike 1 teises taandes osutatud liikmesriiki, mille kaudu saadetis ühendusse sisenes, tuleb asjaomase kaubaga seonduvad tolli- ja muud maksud tasuda kõnealuses liikmesriigis kooskõlas ühenduse ja siseriiklike õigusaktidega.

[…]”.

8

Rakendusmääruse artikkel 379 sätestab:

„1.   Kui sihttolliasutusele kaubasaadetist ei esitata ja eeskirjade rikkumise või eiramise kohta ei ole võimalik tuvastada, teatab lähtetolliasutus printsipaalile sellest võimalikult kiiresti ning igal juhul enne ühenduse transiidideklaratsiooni registreerimiskuupäevale järgneva üheteistkümnenda kuu lõppu.

2.   Lõikes 1 osutatud teade peab eelkõige sisaldama tähtaega, milleks tuleb lähtetolliasutuse tollile esitada tõendid transiidieeskirjade järgimise või selle koha kohta, kus eeskirjade rikkumine või eiramine tegelikult toimus. Tähtaeg on kolm kuud alates lõikes 1 nimetatud teatamiskuupäevast. Kui nimetatud tähtaja lõpuks kõnesolevat tõendit ei esitata, võtab pädev liikmesriik meetmed, et tasutaks asjaomased tolli- ja muud maksud. Juhtudel, kui lähtetolliasutus ei paikne kõnealuses liikmesriigis, teatab nimetatud asutus sellest liikmesriigile.”

9

Rakendusmääruse artikkel 379 on sisuliselt identne komisjoni 29. mai 1990. aasta määrusega (EMÜ) nr 1429/90 (EÜT L 137, lk 21) muudetud komisjoni 27. märtsi 1987. aasta määruse nr 1062/87 ühenduse transiidiprotseduuri rakendamist käsitlevate sätete ja selle protseduuri lihtsustamise kohta (EÜT L 107, lk 1; edaspidi „määrus nr 1062/87”) artikliga 11a, mida hiljem on korratud komisjoni 21. aprilli 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 1214/92 ühenduse transiidiprotseduuri rakendamist käsitlevate sätete ja selle protseduuri lihtsustamise kohta (EÜT L 132, lk 1) artiklis 49.

10

Rakendusmääruse artikkel 905 sätestab:

„1.   Kui otsuseid tegev tolliasutus, kellele esitatakse seadustiku artikli 239 lõike 2 alusel tagasimaksmise või vähendamise taotlus, ei saa artikli 899 alusel otsust teha, kuid taotlusega on kaasas tõendid eriolukorra kohta, mis tuleneb muust kui asjaomase isiku poolsest pettusest või ilmsest hooletusest, peab liikmesriik, kus nimetatud tolliasutus asub, saatma juhtumi komisjonile lahendamiseks artiklites 906–909 sätestatud korra alusel.

„Asjaomase isiku” all mõistetakse artiklis 899 osutatud isikut.

Kõigil muudel juhtudel jätab otsuseid tegev tolliasutus taotluse rahuldamata.

2.   Komisjonile saadetud dokumendid juhu kohta peavad sisaldama kõiki esitatud juhu läbivaatamiseks vajalikke asjaolusid.

Komisjon teatab viivitamata asjaomasele liikmesriigile dokumentide kättesaamisest.

Komisjon võib nõuda lisateabe esitamist, kui liikmesriigi esitatud teave ei ole piisav, et teha kõiki asjaolusid arvestav otsus asjaomase juhu kohta.

3.   Artiklites 906–909 sätestatud protseduuri lõpetamist ootamata võib otsuseid tegev tolliasutus taotluse korral lubada kauba reekspordi või hävitamisega seotud formaalsused täita enne, kui komisjon on kõnealuse taotluse suhtes teinud oma otsuse. Selline luba ei mõjuta taotluse suhtes tehtavat lõppotsust.”

11

M&M on Saksamaal asutatud äriühing, mis osutab tollimaakleri teenuseid (edaspidi „tollimaakler”). Ajavahemikul 23. aprill kuni 16. juuli 1993 andis ta välja 20 ühenduse transiididokumenti T1 Tšehhi Vabariigist pärit või transportimiseks Waidhaus’ist (Saksamaa) Veneetsiasse ja Milaanosse (Itaalia).

12

Pärast Veneetsia ja Milaano tolliasutuste templite ja koodidega varustatud transiididokumentide koopia kättesaamist lõpetas Waidhausi tolliasutus nende saadetistega seotud tolliprotseduuri.

13

Seepeale leidis Guardia di Finanza pettusevastane teenistus, et kaubad ei ole sihtkohta jõudnud, ning et selle põhjuseks oli pettus, millega M&M ei olnud seotud ning milles kõige tõenäolisemalt osalesid Itaalia tolliametnikud.

14

17. novembril 1995 kohustas Itaalia toll M&M-i maksma eksporditud kaubalt tollimaksu 4601255310 Itaalia liiri suuruses summas.

15

Itaalia toll jättis rahuldamata M&M-i poolt tolliseadustiku artikli 239 alusel esitatud tollimaksu vähendamise taotluse. Tribunale di Trento ja hiljem Corte d’appello di Trento jätsid M&M-i hagi rahuldamata, mistõttu viimane esitas kassatsioonkaebuse.

16

Corte suprema di cassazione ühendatud kojad sedastasid 27. septembri 2002. aasta otsuses põhikohtuasja suhtes, et Itaalia ametiasutuste otsus, millega jäeti M&M-i poolt tolliseadustiku artikli 239 alusel esitatud tollimaksu vähendamise taotlus rahuldamata, ei allu kohtulikule kontrollile, kuna see „sisaldab poliitilisi valikuid ja otsuseid”. Lisaks saadeti kohtuasi kõnealuse kohtu maksundusega tegelevale kojale kaebuse teiste väidete osas lahendi tegemiseks.

17

Neil asjaoludel otsustas Corte suprema di cassazione menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

18

M&M, Itaalia valitsus ja Euroopa Ühenduste Komisjon on ühel meelel selles osas, et eelotsusetaotluse esitanud kohus tugineb ühenduse õigusnormidele, mis ei ole ratione temporis kohaldatavad, kuid nende arvamused lähevad lahku kohaldatavate õigusnormide määratlemise osas. Itaalia valitsuse sõnul tuleb tugineda sätetele, mis kehtisid 1993. aastal, kui pettus toime pandi. Pädeva liikmesriigi määratlemist reguleeriks sel juhul alates 1. jaanuarist 1994 kehtetuks tunnistatud nõukogu 17. septembri 1990. aasta määruse (EMÜ) nr 2726/90 ühenduse transiidi kohta (EÜT L 262, lk 1) artikli 34 lõige 2. Tollivõla sissenõudmisel ette nähtud tähtaegade järgimise osas väidab Itaalia valitsus, et seda küsimust tuleb uurida määruse nr 1214/92 artiklit 49 silmas pidades. Itaalia valitsus leiab, et viitamine määruse nr 1062/87 artiklile 11a, kuigi see määrus oli alates 1. jaanuarist 1993 kehtetuks tunnistatud, toob kaasa eelotsusetaotluse osalise vastuvõetamatuse.

19

Tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks võib Euroopa Kohus arvesse võtta neid ühenduse õigusnorme, millele siseriiklik kohus oma küsimustes ei ole viidanud (27. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C-315/88: Bagli Pennacchiotti, EKL 1990, lk I-1323, punkt 10, ja 18. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-107/98: Teckal, EKL 1999, lk I-8121, punkt 39).

20

Käesolevas asjas on M&M ja komisjon põhjendatult leidnud, et asjakohasteks õigusnormideks on need, mis olid jõus 17. novembril 1995, kui Itaalia ametiasutused väljastasid maksuotsuse ning mille seaduslikkus on põhikohtuasjas vaidlustatud.

21

Kuna tolliseadustikku ja rakendusmäärust kohaldatakse alates 1. jaanuarist 1994, on eelotsusetaotluse esitanud kohus oma esimese küsimuse esimeses osas ja teises küsimuses palunud Euroopa Kohtul tõlgendada rakendusmääruse artiklis 379 ette nähtud tähtaegade kohaldamise tingumusi, oma kolmandas küsimuses palunud tõlgendada tolliseadustiku artiklis 215 tollivõla sissenõudmiseks pädeva liikmesriigi määratlemiseks sätestatud kriteeriume, ning oma esimese küsimuse teises osas palunud langetada otsuse printsipaali vastutust reguleeriva korra kohaldamise osas proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt.

22

Kõigepealt tuleb uurida kolmandat küsimust, mis puudutab tollivõla sissenõudmiseks pädeva liikmesriigi määratlemist.

23

M&M ja komisjon leiavad, et tollivõla sissenõudmiseks pädevat liikmesriiki ei tule määratleda mitte tolliseadustiku artikli 215, vaid rakendusmääruse artikli 378 lõike 1 alusel, mis ühenduse välistransiidiprotseduuri raames tollivõla sissenõudmise pädevuse omistamise osas on lex specialis. Liikmesriik, kus asub lähtetolliasutus, on põhimõtteliselt pädev, kuna rakendusmääruse artikli 378 lõige 1 loob selles osas eelduse, kui esiteks kaubasaadetist sihttolliasutusele ei esitata ja teiseks ei ole eeskirjade rikkumise või eiramise kohta võimalik tuvastada. Põhikohtuasjas on need tingimused täidetud, sest kaupade tollijärelevalve alt väljaviimise koht ei olnud määratletud ning on selge, et neid kaupu sihttolliasutusele ei esitatud.

24

Itaalia valitsus peab ennast tolliseadustiku artikli 215 lõike 2 alusel pädevaks, kuivõrd eeskirjade rikkumine pandi toime või vähemalt tuvastati Itaalia territooriumil.

25

Selles osas tuleneb tolliseadustiku artikli 215 lõikest 1 ja rakendusmääruse artiklitest 378 ja 379, et tollivõla tekkimise koha määratlemine võimaldab määrata tollivõla sissenõudmiseks pädeva liikmesriigi (vt selle kohta 13. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-526/06: Road Air Logistics Customs, EKL 2007, lk I-11337, punkt 26). Kui tegemist on pettusega, millele on iseloomulikud eeskirjade rikkumised või eiramised, tekib tollivõlg kohas, kus kaup tollijärelevalve alt välja viiakse, nagu tuleneb ka tolliseadustiku artikli 230 lõikest 2 koostoimes artikli 215 lõikega 1 (vt selle kohta eelkõige 1. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas C-66/99: D. Wandel, EKL 2001, lk I-873, punkt 50, ja 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-371/99: Liberexim, EKL 2002, lk I-6227, punkt 52).

26

Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale tuleb tollijärelevalve alt väljaviimise mõistet vaadelda nii, et see hõlmab mis tahes tegu või tegevusetust, mille tulemusena on pädeval tolliasutusel kasvõi hetkeliselt takistatud ligipääs tollijärelevalve all olevale kaubale ja tolliseadustiku artikli 37 lõikes 1 ette nähtud kontrolli läbiviimine (eespool viidatud kohtuotsused D. Wandel, punkt 47, Liberexim, punkt 55, ja 12. veebruari 2004. aasta otsus kohtuasjas C-337/01: Hamann International, EKL 2004, lk I-1791, punkt 31).

27

Tollijärelevalve alt väljaviimine eeldab üksnes niisuguste objektiivsete asjaolude esinemist nagu kauba füüsiline puudumine heakskiidetud ladustamiskohalt hetkel, kui tolliasutus asub nimetatud kaupa kontrollima (eespool viidatud kohtuotsused D. Wandel, punkt 48, ja Liberexim, punkt 60) või transiididokumendi T1 ajutist eraldamist kaupadest, millele see viitab (eespool viidatud kohtuotsus British American Tobacco, punkt 53).

28

Erinevate liikmesriikide territooriumidel toime pandud mitmete eeskirjade rikkumiste või eiramiste puhul on tollivõla sissenõudmiseks pädev liikmesriik see, kelle territooriumil esimene rikkumine või eiramine toime pandi (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Liberexim, punkt 57).

29

Nagu ka M&M ja komisjon on põhjendatult märkinud, reguleerib rakendusmääruse artikkel 378 ühenduse välistransiidi osas eelkõige tollivõla sissenõudmiseks pädeva liikmesriigi määratlemist ning kehtestab pädevuseelduse selle liikmesriigi kasuks, kus asub lähtetolliasutus (14. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-104/02: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2005, lk I-2689, punkt 86).

30

Rakendusmääruse artikli 378 punkt 1 näeb tegelikult ette, et kui tolliseadustiku artiklis 215 nimetatud reeglid tollivõla tekkimise koha määratlemise kohta ei sätesta teisiti, siis juhul, kui kaubasaadetist sihttolliasutusele ei esitata ja eeskirjade rikkumise või eiramise kohta ei ole võimalik tuvastada, loetakse eeskirjade rikkumise või eiramise kohaks liikmesriik, kus asub lähtetolliasutus või liikmesriik, kus asub ühendusse sisenemise kohal paiknev vahetolliasutus, kellele on esitatud transiiditeatis, kui rakendusmääruse artikli 379 lõikes 2 kehtestatud tähtaja jooksul ei esitata tõendeid transiidieeskirjade järgimise või eeskirjade rikkumise või eiramise tegeliku koha kohta (20. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas C-300/03: Honeywell Aerospace, EKL 2005, lk I-689, punkt 21).

31

Rakendusmääruse artiklis 379 ette nähtud menetluse kohaldamine eeldab siis seda, et tollil ei ole eeskirjade rikkumise või eiramise kohta võimalik tuvastada (14. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-112/01: SPKR, EKL 2002, lk I-10655, punkt 35).

32

Seetõttu tuleb tollivõlga sisse nõudnud liikmesriigi pädevuse kontrollimiseks määratleda, kas hetkel, kui tuvastati, et sihttolliasutusele ei ole kaubasaadetist esitatud, oli võimalik tuvastada eeskirjade rikkumise või eiramise kohta. Kui see nii oli, võimaldavad tolliseadustiku artikli 203 lõige 1 ja artikli 215 lõige 1 määrata tollivõla sissenõudmiseks pädevaks liikmesriigi, kelle territooriumil pandi toime esimene rikkumine või eiramine, mida võib käsitleda tollijärelevalve alt väljaviimisena.

33

Seevastu, kui eeskirjade rikkumise või eiramise kohta ei ole niimoodi võimalik tuvastada, on tollivõla sissenõudmiseks rakendusmääruse artiklite 378 ja 379 kohaselt pädev see liikmesriik, kus asub lähtetolliasutus.

34

Selleks, et määratleda, kas Itaalia ametiasutused olid põhikohtuasjas pädevad kõnealust tollimaksu sisse nõudma, tuleb siseriiklikul kohtul kontrollida — võttes arvesse kõiki asjakohaseid tõendeid, mis olid olemas hetkel, kui tuvastati, et sihttolliasutusele ei ole kaubasaadetist esitatud —, kas oli võimalik tuvastada seda kohta, kus pandi toime esimene tollijärelevalve alt väljaviimisena käsitletav eeskirjade rikkumine või eiramine. Kui see nii ei ole, viib rakendusmääruse artikli 378 lõikes 1 ette nähtud eeldus, mille kohaselt pädevus on liikmesriigil, kus asub lähtetolliasutus, selleni, et tollivõla sissenõudmiseks pädevaks liikmesriigiks määratakse Saksamaa Liitvabariik.

35

Sellest eeldusest võib teise liikmesriigi pädevuse kasuks kõrvale kalduda vaid juhul, kui on tuvastatud, et esimene eeskirjade rikkumine või eiramine pandi tegelikult toime just selle liikmesriigi territooriumil. Siiski tuleb lähtetolliasutuse asukoha liikmesriigi ametiasutustele esitada tõendid, järgides menetlust, mis on ette nähtud rakendusmääruse artiklis 379, mis eeldab muu hulgas seal sätestatud tähtaegadest kinnipidamist.

36

Seega tuleb kolmandale küsimusele vastata, et tollivõlga sisse nõudnud liikmesriigi pädevuse kontrollimiseks tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul määratleda, kas hetkel, kui tuvastati, et sihttolliasutusele ei ole kaubasaadetist esitatud, oli võimalik tuvastada eeskirjade rikkumise või eiramise kohta. Kui see nii on, võimaldavad tolliseadustiku artikli 203 lõige 1 ja artikli 215 lõige 1 määrata tollivõla sissenõudmiseks pädevaks liikmesriigi, kelle territooriumil pandi toime esimene rikkumine või eiramine, mida võib käsitleda tollijärelevalve alt väljaviimisena. Seevastu, kui eeskirjade rikkumise või eiramise kohta ei ole niimoodi võimalik tuvastada, on tollivõla sissenõudmiseks rakendusmääruse artiklite 378 ja 379 kohaselt pädev see liikmesriik, kus asub lähtetolliasutus.

37

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sisuliselt, kas see, et toll ei ole kinni pidanud üheteist- ja kolmekuulistest tähtaegadest, mis printsipaali suhtes on sätestatud vastavalt rakendusmääruse artikli 379 lõigetes 1 ja 2, on tollimaksu sissenõudmisel takistuseks.

38

Nagu ka Itaalia valitsus ja komisjon on põhjendatult märkinud, ei takista üheteistkuulisest tähtajast kinnipidamata jätmine iseenesest printsipaalilt tollivõla sissenõudmist (eespool viidatud kohtuotsused SPKR, punktid 27–33, ja komisjon vs. Saksamaa, punkt 69).

39

Seevastu, printsipaalile rakendusmääruse artikli 379 lõikes 2 viidatud kolmekuulisest tähtajast teatamine on tolli poolt tollivõla sissenõudmise kohustuslik eeltingimus (eespool viidatud kohtuotsused SPKR, punkt 32; Honeywell Aerospace, punktid 23 ja 24, komisjon vs. Saksamaa, punkt 71; 6. aprilli 2006. aasta määrus kohtuasjas C-407/05: Reyniers & Sogama, punkt 22, ja 8. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C-44/06: Gerlach, EKL 2007, lk I-2071, punkt 33).

40

Siinkohal tuleb meenutada, et üheteist- ja kolmekuuliste tähtaegade eesmärk on tagada haldusasutuste poolt tollivõla sissenõudmise sätete hoolas ja ühetaoline rakendamine selleks, et ühenduse omavahendid tehtaks kiiresti kasutatavaks (eespool viidatud kohtuotsused SPKR, punkt 34, ja komisjon vs. Saksamaa, punktid 69 ja 78). Lisaks on kolmekuulise tähtaja eesmärk kaitsta printsipaali huve, võimaldades tal vajadusel esitada tõendid transiiditoimingu nõuetele vastavuse või eeskirjade rikkumise või eiramise tegeliku koha kohta (eespool viidatud kohtuotsused SPKR, punkt 38, ja Honeywell Aerospace, punkt 24). Kolmekuuline tähtaeg võimaldab printsipaalil ettenähtud tähtajaks esitada tema käsutuses olevad tõendid, mille alusel määrata, milline liikmesriik on pädev tollivõlga sisse nõudma (21. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-233/98: Lensing & Brockhausen, EKL 1999, lk I-7349, punkt 30).

41

Juba rakendusmääruse artiklite 378 ja 379 sõnastusest tuleneb, et üksnes lähtetolliasutus on see, kes peab edastama teate nendest üheteist- ja kolmekuulistest tähtaegadest kinni pidades, kui sihttolliasutusele ei ole kaubasaadetist esitatud ja eeskirjade rikkumise või eiramise kohta ei ole võimalik tuvastada.

42

Seega tuleb esimese küsimuse esimesele osale ja teisele küsimusele vastata, et kui sihttolliasutusele ei ole kaubasaadetist esitatud ja eeskirjade rikkumise või eiramise kohta ei ole võimalik tuvastada, on üksnes lähtetolliasutus see, kes peab edastama ettenähtud teate rakendusmääruse artikli 379 lõigetes 1 ja 2 viidatud üheteist- ja kolmekuulistest tähtaegadest kinni pidades.

43

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega teada, kas asjaolu, et tollimaaklerit kui printsipaali peetakse vastutavaks niisuguse ühenduse välistransiidi toimingu tagajärgede eest, millega kaasnes pettus, millega kõnealune tollimaakler ei olnud seotud, on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, kuivõrd tollivõlg võib vabalt ületada töötasu, mida tollimaakler oma teenuste eest saab, nagu see on põhikohtuasjas.

44

Komisjon kahtleb selle küsimuse asjakohasuses, kuivõrd tollieeskirjad ei näe ette piiranguid printsipaali vastutusele. Komisjoni väitel tuleb seda küsimust käsitleda nii, et sellega peetakse silmas olukorda, kus oleks ebaõiglane panna printsipaalile vastutus pettuse eest, millega ta ei ole seotud ning milles tõenäoliselt osalesid sihttolliasutuse tolliametnikud. Komisjon teeb Euroopa Kohtule seega ettepaneku laiendada eelotsuseküsimuse sõnastust ning võtta arvesse kriteeriumid, mis õigluse kaalutlusel võimaldavad vähendada tollimaksu vastavalt menetlusele, mis on ette nähtud tolliseadustiku artiklis 239 ja rakendusmääruse artiklites 899–909. Komisjon väidab niisiis, et „eriolukorda” käsitlevad Itaalia ametiasutused oleksid pidanud komisjonile esitama tollimaksu vähendamise taotluse vastavalt rakendusmääruse artiklile 905.

45

M&M ja komisjon lisavad, et ühenduse õiguse ühetaoline kohaldamine ja tõlgendamine eeldab seda, et otsused, millega toll keeldub niisugust taotlust rahuldamast, tuleb esitada kontrollimiseks kohtule, ning M&M ja komisjon paluvad Euroopa Kohut teha selles osas Corte suprema di cassazione 27. septembri 2002. aasta otsuse kohta otsus.

46

Itaalia valitsus leiab, et printsipaali vastutus ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega (17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C-97/95: Pascoal & Filhos, EKL 1997, lk I-4209, ja 9. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C-293/04: Beemsterboer Coldstore Services, EKL 2006, lk I-2263). Ta väidab, et Euroopa Kohtul ei tule teha lahendit Corte suprema di cassazione 27. septembri 2002. aasta otsuse kohta, kuivõrd talle ei ole selles osas mingit eelotsuse küsimust esitatud.

47

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv proportsionaalsuse põhimõte, et ühenduse õigussätte alusel rakendatavad meetmed oleksid taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik (14. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-210/03: Swedish Match, EKL 2004, lk I-11893, punkt 47, ja 12. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-479/04: Laserdisken, EKL 2006, lk I-8089, punkt 53).

48

Printsipaal kui ühenduse välistransiidiprotseduuri haldaja on seda menetlust puudutavate sätete järgimata jätmisest tuleneva tollivõla osas võlgnik. Sellise printsipaali vastutuse eesmärk on ka tagada tollivõla sissenõudmise sätete hoolas ja ühetaoline rakendamine ühenduse ja tema liikmesriikide finantshuvide kaitseks. Tollivõla maksmise vastutuse panemine printsipaalile olenemata sellest, kui suur on võlg võrreldes töötasuga, mis talle makstakse tollimaakleri teenuste osutamise eest, nagu see on põhikohtuasjas, ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega.

49

Asjaolu, et printsipaal tegutses heas usus ja et ühenduse välistransiidiprotseduuri eeskirjade rikkumise põhjuseks oli pettus, millega ta ei olnud seotud, ei riiva samuti proportsionaalsuse põhimõtet. Kui see nii oleks, ei oleks printsipaalil enam sama tugevat põhjust tagada transiidi nõuetekohane kulgemine (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Pascoal & Filhos, punktid 51–55).

50

Siiski tuleb märkida, et kui tollivõlg tekib asjaoludel, mille puhul printsipaali ei saa süüdistada pettuses või ilmses hooletuses, võimaldab tolliseadustiku artikkel 239, mis kujutab endast õigluse üldklauslit, printsipaalil taotleda tollimaksu vähendamist. Selleks on rakendusmääruse artiklites 899–905 kehtestatud halduskoostöö tolliasutuste ja komisjoni vahel.

51

Seega tuleb esimese küsimuse teisele osale vastata, et asjaolu, et tollimaaklerit kui printsipaali peetakse vastutavaks tollivõla eest, ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega.

52

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: