—

Stadtgemeinde Frohnleiten ja Gemeindebetriebe Frohnleiten GmbH, esindaja: Rechtsanwalt G. Eisenberger,

—

Austria valitsus, esindaja: E. Riedl,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: W. Mölls ja M. Konstantinidis,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb EÜ artiklite 10, 12, 23, 25, 49 ja 90 tõlgendamist.

2

See taotlus esitati ühelt poolt Stadtgemeinde Frohnleiteni (edaspidi „Frohnleiteni kohalik omavalitsus”) ja Gemeindebetriebe Frohnleiten GmbH (edaspidi „Frohnleiteni munitsipaalettevõte”) ja teiselt poolt Bundesminister für Land- und Forstwirtschaft, Umwelt und Wasserwirtschafti (föderaalne põllumajandus-, metsandus-, keskkonna- ja veemajandusminister; edaspidi „minister”) vahelises kohtuvaidluses Itaaliast pärit jäätmete Frohnleiteni kohaliku omavalitsuse prügilasse ladestamise maksustamise küsimuses.

3

Nõukogu 1. veebruari 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 259/93 jäätmesaadetiste järelevalve ja kontrolli kohta Euroopa Ühenduses, ühendusse sisseveo ning ühendusest väljaveo korral (EÜT L 30, lk 1; ELT eriväljaanne 15/02, lk 176), muudetud komisjoni . aasta määrusega (EÜ) nr 2557/2001 (EÜT L 349, lk 1; ELT eriväljaanne 15/06, lk 378; edaspidi „määrus nr 259/93”) artikli 1 alusel kohaldatakse määrust jäätmesaadetiste suhtes ühenduse piires.

4

Määruse nr 259/93 artiklid 3, 4 ja 5 näevad ette korra, mida kohaldatakse kõrvaldamiseks mõeldud jäätmete saatmisele ühest liikmesriigist teise.

5

Määruse artikli 3 lõike 1 kohaselt „kui teataja kavatseb saata jäätmeid kõrvaldamiseks ühest liikmesriigist teise liikmesriiki […], teatab ta sellest sihtkoha pädevale ametiasutusele […]”.

6

Nimetatud määruse artikli 4 lõige 1 ja lõike 2 punktid a ja c ning artikli 3 punkti a alapunkt i ja punkti b alapunkt i sätestavad:

„1.   Kui sihtkoha pädev ametiasutus on teate kätte saanud, saadab ta […] teatajale vastuvõtukviitungi […].

[…]

7

Vastavalt Austria 7. juuni 1989. aasta Altlastensanierungsgesetz’i (jääkreostusobjektide saneerimise seadus; BGBl. 299/1989; edaspidi „ALSAG”) paragrahvile 1 on selle seaduse eesmärgiks finantseerida jääkreostusobjektide ohutuks muutmist ja saneerimist.

8

ALSAG-i paragrahvi 2 lõiked 1, 2, 3, 11, 13 ja 14 näevad ette:

„1.   Jääkreostusobjektid on prügi mahapaneku mahajäetud kohad ja hüljatud objektid, aga ka nendest saastunud maa ja pinnaveesüsteemid, mis riskihinnangu tulemuste kohaselt kujutavad endast olulist ohtu inimeste tervisele või keskkonnale. Lendheited ei kuulu käesoleva seaduse kohaldamisalasse.

2.   Prügi mahapaneku mahajäetud koht on ala, kuhu ladestati jäätmeid kas loa alusel või ilma loata.

3.   Hüljatud objekt on rajatis, kus käideldi keskkonnaohtlikke aineid.

[…]

11.   Saastuskahtlane ala selle föderaalseaduse mõttes on prügi mahapaneku mahajäetud koha ja hüljatud objekti piiratav maa-ala, mida võib pidada selle varasema kasutusviisi tõttu inimeste tervist ja keskkonda ohustavaks.

13.   Ohutuks muutmine selle föderaalseaduse mõttes on keskkonnaohtude ennetamine, eelkõige inimeste tervist ja keskkonda ohustavate mürkainete võimaliku levimise ärahoidmine jääkreostusobjektidelt.

14.   Saneerimine selle föderaalseaduse mõttes on ohu põhjuse või saasteobjekti kõrvaldamine.

[…]”.

9

ALSAG-i paragrahv 3 näeb ette jääkreostusmaksu (Altlastenbeitrag). Selle paragrahvi lõike 1 punktid 1 ja 2 ja lõike 2 punkt 1 määravad kindlaks:

„1.   Jääkreostusmaksuga maksustatakse:

[…]

2.   Maksust on vabastatud:

10

ALSAG-i paragrahvi 4 lõike 1 kohaselt peab jääkreostusmaksu tasuma eelkõige „prügila või ladustuspaiga käitaja”.

11

ALSAG-i paragrahvi 5 kohaselt on jääkreostusmaksu „arvutamise aluseks jäätmete mass vastavalt nende toorkaalule. Toorkaal on jäätmete kaal koos nende pakendiga”.

12

ALSAG-i paragrahvis 6 on kindlaks määratud jääkreostusmaksu suurus eurodes „iga järgneva tonni jäätmete eest”. Selle sättega on kehtestatud määr, mis sõltub jäätmete liigist, ladestamise ajast ja prügila varustusest.

13

ALSAG-i paragrahvi 11 kohaselt kasutatakse jääkreostusmaksust saadavat tulu jääkreostusobjektide väljaselgitamiseks ja saneerimiseks.

14

ALSAG-i paragrahvi 3 lõikes 2 punktis 1 nimetatud saastuskahtlusega alade registrit ja jääkreostusobjektide registrit reguleerib ALSAG-i paragrahv 13. Selle sätte kohaselt:

„1.   Landeshauptmann (liidumaa president) peab saastuskahtlusega aladest teavitama föderaalset keskkonna-, noorte- ja pereasjade ministrit. Föderaalne keskkonna-, noorte- ja pereasjade minister peab saastatud alade arvelevõtmiseks koordineerima föderaalsel tasandil registreerimise, saastuskahtlusega alade hindamise ja klassifitseerimise koostöös föderaalse majandusministri ja föderaalse põllumajandus- ja metsandusministriga ning Landeshauptmann peab vajadusel oma pädevuse piires (§ 12 lõige 2) viima läbi nii saastuskahtlusega alade registreerimiseks, hindamiseks ja klassifitseerimiseks kui ka prioriteetide klassifitseerimiseks vajalikud täiendavad uuringud. Registreerimiseks kogutud andmed ja teave tuleb esitada Umweltbundesamt’ile (föderaalne keskkonnaamet), mis kannab need pärast kontrollimist saastuskahtlusega alade registrisse (§ 11 lõike 2 punkt 2).

2.   Föderaalne keskkonna-, noorte- ja pereasjade minister peab saastatud alade arvelevõtmisel koordineerima kõiki meetmeid registreeritud saastuskahtlusega alade riskipotentsiaali hindamiseks. Saastuskahtlusega alad, mille ohutuks muutmist või saneerimist peetakse riskihinnangu põhjal vajalikuks, tuleb kanda jääkreostusobjektidena Umweltbundesamt’i peetavasse jääkreostusobjektide registrisse (§ 11 lõike 2 punkt 2) […]”.

15

Verwaltungsgerichtshof on seisukohal, et Austria saastuskahtlusega alade registrisse ja jääkreostusobjektide registrisse võib nende registrite olemuse tõttu kanda ainult Austrias asuvaid alasid, kuna need registrid on mõeldud Austrias asuvate saastatud alade ohutuks muutmise või saneerimise ettevalmistamiseks. Sel põhjusel nähakse ALSAG-i paragrahvi 3 lõike 2 punktis 1 nimetatud maksuvabastus ette ainult sellistele jäätmetele, mis on tekkinud Austrias asuvate jääkreostusobjektide või saastuskahtlusega alade ohutuks muutmisel või saneerimisel.

16

Frohnleiteni munitsipaalettevõte, mille ainuaktsionäriks on Frohnleiten’i kohalik omavalitsus, käitab Frohnleiten’i kohaliku omavalituse prügilat.

17

Sellesse prügilasse ladestati 2001. aasta neljandas kvartalis ja 2002. aasta esimeses kvartalis mitmed tonnid Itaaliast pärit purustatud jäätmeid. Nende vedu Austriasse oli heaks kiidetud Austria ametiasutuste poolt määruse nr 259/93 artiklite 3-5 alusel.

18

Need jäätmed olid pärit Rovigo kohaliku omavalitsuse (Itaalia) territooriumil asuvalt alalt, mille saneerimise vajadust tõdeti Itaalia jääkreostusobjektide saneerimise piirkondlikus kavas, tuginedes 5. veebruari 1997. aasta dekreetseaduse 22/97 artiklile 22 (GURI nr 38 regulaarne lisa, ) ning Itaalia keskkonnaministri . aasta dekreedile (GURI nr 121, , punkt 12).

19

Apellatsioonkaebuse esitajad põhikohtuasjas leidsid, et nendele jäätmetele tuleb kohaldada ALSAG-i paragrahvi 3 lõike 2 punktis 1 sätestatud maksuvabastust, kuna nad on pärit jääkreostusobjektilt ning esitasid Bezirkshauptmannschaft Graz-Umgebungile (Grazi piirkonna keskkonnaamet, edaspidi „BH”) maksust vabastamise taotluse.

20

BH asus oma 11. mai 2004. aasta otsuses seisukohale, et kõnealused jäätmed on ALSAG-i paragrahvi 3 lõike 2 punkti 1 kohaselt jääkreostusmaksust vabastatud. Austria föderaalvõimude kaebuse läbivaatamisel kinnitas seda otsust Landeshauptmann von Steiermark (Steiermargi liidumaa president, edaspidi „LH”) oma . aasta otsusega. Nii BH kui ka LH leidsid, et saastatud alade saneerimiseks või ohutuks muutmiseks ette nähtud seaduslikest meetmetest tulenev jäätmete eristamine selle põhjal, kas need on pärit Austriast või Itaaliast, oleks vastuolus EÜ artikliga 90.

21

Minister tühistas 10. jaanuari 2005. aasta otsusega LH otsuse ja otsustas, et asjaomased jäätmed tuleb maksustada jääkreostusmaksuga, kuna nad ei ole pärit alalt, mis on kantud saastuskahtlusega alade registrisse või jääkreostusobjektide registrisse. Minister asus seisukohale, et jääkreostusmaks ei kuulu EÜ artikli 90 kohaldamisalasse, kuna see ei ole maks jäätmetelt, kui sellistelt, vaid see on tegevuspõhine maks. Nimelt ei maksustata sellega turustatavaid tooteid, mille hinda see tõstaks ja mis satuksid seetõttu Austria territooriumil toimuval müügil ebasoodsamasse olukorda, vaid sellega maksustatakse kõiki meetmeid, millega suletakse lõplikult selle kauba kasutustsükkel.

22

Apellatsioonkaebuse esitajad põhikohtuasjas kaebasid ministri otsuse edasi Verwaltungsgerichtshofi (halduskohus). Sisuliselt väidavad nad, et jääkreostusmaks kuulub EÜ artikli 90 kohaldamisalasse ja seda sätet rikub selle maksu erinev arvutamine samasuguste imporditud ja kodumaiste toodete puhul, kuna selline eristamine toob kaasa imporditud toodete hinnatõusu.

23

Verwaltungsgerichtshof sedastas, et ALSAG järgib keskkonnapoliitilisi eesmärke, st saastatud alade ohutuks muutmist ja saneerimist. Sellise poliitika elluviimine eeldab seda, et jääkreostusobjektid tehakse kindlaks kohapealsete uuringute abil. Seetõttu saab ainult Austria territooriumil asuvaid alasid määratleda ALSAG-i tähenduses saastatud aladena. Verwaltungsgerichtshofi arvates ei saa sellest Austria ametiasutustele tuleneda kohustust loobuda sellistelt aladelt pärit jäätmete ladestamise eelistamisest. Euroopa Kohtu praktikast ei tulene, et ALSAG-i paragrahvi 3 lõike 2 punktis 1 sätestatud maksuvabastus rikuks ühenduse õigust.

24

Kuna Verwaltungsgerichtshof siiski otsustas, et see tõlgendus ei ole rahuldav, otsustas ta kohtumenetluse peatada ja esitas Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas EÜ artiklitega 10, 12, 23, 25, 49 ja 90 on vastuolus siseriiklikud maksusätted, millega maksustatakse jäätmete prügilasse ladestamine (Altlastenbeitrag), ent vabastatakse selle maksu tasumisest selliste jäätmete ladestamine, mis on tõendatult tekkinud saastatud alade (Verdachtsflächen või Altlasten) saneerimise või ohutuks muutmise käigus, juhul kui need alad on kantud seaduses ettenähtud ametlikku registrisse (Verdachtsflächenkataster või Altlastenatlas), kusjuures nendesse registritesse võib kanda üksnes asjaomases liikmesriigis asuvaid alasid, mille tulemusel on kõnealune maksuvabastus võimalik üksnes selles liikmesriigis paiknevatelt jääkreostusobjektidelt või saastuskahtlusega aladelt pärit jäätmete ladestamise puhul?”

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimuse esimese osaga teada, kas sellise siseriikliku maksu puhul nagu jääkreostusmaks on tegemist imporditollimaksuga samaväärse toimega maksuga EÜ artiklite 23 ja 25 tähenduses või EÜ artikliga 90 vastuolus oleva diskrimineeriva riigimaksuga.

26

Kõigepealt tuleb meenutada, et samaväärseid makse ja diskrimineerivaid riigimakse puudutavaid EÜ asutamislepingu sätteid ei saa kohaldada koos, st asutamislepingu süsteemi kohaselt ei saa sama maks kuuluda üheaegselt neisse mõlemasse kategooriasse (vt eelkõige 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C-90/94: Haahr Petroleum, EKL 1997, lk I-4085, punkt 19; . aasta otsus kohtuasjas C-387/01: Weigel, EKL 2004, lk I-4981, punkt 63, ja . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-393/04 ja C-41/05: Air Liquide Industries Belgium, EKL 2006, lk I-5293, punkt 50).

27

Mis puudutab EÜ artikleid 23 ja 25, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutab iga ühepoolselt kehtestatud vähimgi rahaline kohustus – hoolimata selle nimetusest ja kohaldamise viisist –, mis kehtib kaupade suhtes asjaolu tõttu, et neid toimetatakse üle piiri ja kui selle puhul ei ole ranges tähenduses tegemist tollimaksuga, endast EÜ artiklite 23 ja 25 tähenduses samaväärse toimega maksu (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Haahr Petroleum, punkt 20; 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-213/96: Outokumpu, EKL 1998, lk I-1777, punkt 20; eespool viidatud kohtuotsus Weigel, punkt 64, ja eespool viidatud kohtuotsus Air Liquide Industries Belgium, punkt 51).

28

Lähtudes sellest määratlusest, tuleb jääkreostusmaksu tunnuste kohta sedastada, et põhimõtteliselt maksustatakse selle maksuga igasugune jäätmete pikaajaline ladestamine, sõltumata sellest, kas jäätmed on pärit Austriast või mõnest teisest liikmesriigist. Sellist maksu nagu jääkreostusmaks ei määrata selle maksu kehtestanud liikmesriigi piiri ületamise eest.

29

Seetõttu ei saa sellise maksu kokkusobivust ühenduse õigusega hinnata EÜ artiklite 23 ja 25 alusel.

30

EÜ artikkel 90 täiendab asutamislepingu süsteemis tollimaksude ja samaväärse toimega maksude kaotamisega seotud sätteid. Selle eesmärk on tagada liikmesriikidevaheline kaupade vaba liikumine tavapärastes konkurentsitingimustes, kõrvaldades igasuguses vormis kaitse, mis võib kaasa tuua teistest liikmesriikidest pärit kaupadele diskrimineerivate riigimaksude kohaldamise (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Air Liquide Industries Belgium, punkt 55, ja 18. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C-313/05: Brzeziński, EKL 2007, lk I-513, punkt 27).

31

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hõlmab EÜ artikkel 90 rahalisi kohustusi, mis on osa siseriiklikust üldisest maksusüsteemist, mida kohaldatakse teatavatele kaubakategooriatele objektiivsete kriteeriumide alusel ning vastava kauba päritolule või sihtkohale vaatamata (vt eespool viidatud kohtuotsus Air Liquide Industries Belgium, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Esmalt tuleb kontrollida kas selline maks nagu jääkreostusmaks on riigimaks EÜ artikli 90 tähenduses.

33

Selle kohta tuleb märkida, et sellist ilmselgelt fiskaalse iseloomuga maksu kohaldatakse kõigi jäätmete pikaajaliste prügilasse ladestamiste juhtudel, sõltumata sellest, kas jäätmed on pärit Austriast või mõnest teisest liikmesriigist.

34

Austria valitsus väidab siiski, et jääkreostusmaks ei kuulu EÜ artikli 90 kohaldamisalasse, kuna see ei ole toodetele kehtestatav maks selle sätte tähenduses. Kuna prügilasse ladestatavatel jäätmetel ei ole rahalist väärtust, siis ei koorma jääkreostusmaks turustatavaid tooteid, mis võiksid selle maksu tõttu kallineda ning sattuda seetõttu Austria territooriumil toimuval müügil ebasoodsamasse olukorda.

35

Austria valitsuse sõnul maksustatakse jääkreostusmaksuga prügila käitaja osutatavat teenust sõltuvalt selle teenuse laadist. Austria valitsus rõhutab eriti seda, et ALSAG-i paragrahvi 6 kohaselt ei määrata maksu jäätmete liigi alusel, vaid lähtudes jäätmete kõrvaldamisrajatise iseloomust ja nende rajatiste haldamise kvaliteedist.

36

Toetada ei saa Austria valitsuse argumenti, mille kohaselt kaubandusliku väärtuse puudumise tõttu ei kuulu kõrvaldamiseks mõeldud jäätmed EÜ artiklis 90 nimetatud mõiste „tooted” alla.

37

Ühelt poolt sedastas Euroopa Kohus 9. juuli 1992. aasta otsuses kohtuasjas C-2/90: komisjon vs. Belgia (EKL 1992, lk I-4431, punkt 28, nn Valloonia jäätmete kohtuotsus), et jäätmeid, olenemata sellest, kas need on ringlussevõetavad või mitte, tuleb käsitleda kui „kaupa”, mille liikumist EÜ asutamislepingu artikli 30 (muudetuna EÜ artikkel 28) kohaselt ei tohi takistada.

38

Teisalt täpsustas Euroopa Kohus sama otsuse punktides 25 ja 26, et kuigi kõrvaldamiseks mõeldud jäätmetel ei pruugi olla sisulist kaubanduslikku väärtust, võivad nad siiski olla kaubandustehingute objektiks seoses nende kõrvaldamisega või prügilasse ladestamisega. Käitajale, kes soovib neist jäätmetest vabaneda, muudab neid jäätmeid koormav siseriiklik maks selliste kaubandustehingute teostamise keerukamaks või kallimaks ja seega võib selline maks kujutada endast varjatud piirangut nende jäätmete vabale liikumisele – piirangut, mille vältimine on EÜ artikli 90 eesmärk imporditud jäätmete diskrimineeriva kohtlemise puhul.

39

Samuti tuleb jätta tähelepanuta Austria valitsuse argument, mille kohaselt sellise maksuga nagu jääkreostusmaks, ei koormata mitte tooteid vaid maksustatakse teenuste osutamist.

40

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb EÜ artiklit 90 tõlgendada laialt, nii et oleks võimalik välistada kõik maksumenetlused, mis ohustavad otseselt või kaudselt siseriiklike toodete ja teiste liikmesriikide toodete võrdset kohtlemist. Seega tuleb selle sättega ettenähtud keeldu kohaldada alati, kui mõni maksusäte asetab teistest liikmesriikidest imporditud tooted võrreldes siseriiklike toodetega ebasoodsamasse olukorda (16. veebruari 1977. aasta otsus kohtuasjas 20/76: Schöttle & Söhne, EKL 1977, lk 247, punkt 13; . aasta otsus kohtuasjas 252/86: Bergandi, EKL 1988, lk 1343, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika, ja . aasta otsus kohtuasjas C-45/94: Ayuntamiento de Ceuta, EKL 1995, lk I-4385, punkt 29).

41

Euroopa Kohus on eespool viidatud kohtuasjas Bergandi ja 15. märtsi 1989. aasta otsuses liidetud kohtuasjades 317/86, 48/87, 49/87, 285/87, 363/87-367/87, 65/88 ja 78/88-80/88: Lambert jt (EKL 1989, lk 787) sedastanud, et EMÜ asutamislepingu artikkel 95 (muudetuna EÜ artikkel 90) on kohaldatav teatud viisil kasutamiseks ette nähtud ja ainult sel eesmärgil imporditud toodete sihtotstarbelise kasutamise siseriikliku maksustamise suhtes.

42

Tuleb märkida, et käsitletava jääkreostusmaksu taolise maksuga, mille kohaldamise aluseks on kõrvaldamiseks mõeldud jäätmete pikaajaline ladestamine prügilasse, maksustatakse ainsat kaubandustehingut, mille esemeks jäätmed veel olla saavad, välja arvatud nende kõrvaldamine, ja tuleb märkida, et asjaomase maksu kohaldamisalasse kuuluvad teistest liikmesriikidest pärit olevad jäätmed tuuakse maksustavasse liikmesriiki ainult selle tehingu tarbeks.

43

Lisaks tuleneb eespool viidatud kohtuotsusest Schöttle & Söhne (punktid 12-15) ja eespool viidatud kohtuotsusest Haahr Petroleum (punkt 38 ja 40), et maks, mida ei maksta toodete kui selliste, vaid ettevõtte nende toodetega seotud tegevuste pealt ja mida arvutatakse muu hulgas asjaomaste toodete kaalu alusel, kuulub EÜ artikli 90 kohaldamisalasse ning, kui see maks lisatakse vahetult siseriiklike ja imporditud kaupade hinnale, tuleb seda maksu kohaldada imporditud tooteid mittediskrimineerival viisil.

44

See kohtupraktika kujunes seoses sellise kauba liikumisega, millel on kaubanduslik väärtus ja mida võib pakkuda müügiks impordiliikmesriigis, mistõttu mõju hinnale on sobiv kriteerium, et hinnata võimalikke piiranguid kaupade vabale liikumisele.

45

Seevastu – nagu on märgitud käesoleva otsuse punktis 42 –, kuna ainsad kaubandustehingud, mille objektiks kõrvaldamiseks mõeldud jäätmed võivad olla, on tehingud seoses nende kõrvaldamisega või prügilasse ladestamisega, on sobiv kriteerium võimalike piirangute hindamiseks selle kauba vabale liikumisele maksu mõju sellele hinnale, mida käitajad peavad neist vabanemiseks maksma.

46

Selles osas tuleb alustuseks sedastada, et prügila haldamine on ilmselgelt tegevus, mis on seotud sinna ladestatavate jäätmetega; ja lisaks, et kuigi prügila varustuse ja haldamise kvaliteet mõjutab jääkreostusmaksu arvutamist, tuleneb ALSAG-i paragrahvidest 5 ja 6, et selle maksu suurus sõltub samuti ladestatavate jäätmete kaalust ja liigist; ning lõpuks, et kuigi asjaomase maksuga maksustatakse prügila käitajat, võib käitaja lisada maksu sellele tasule, mida ta võtab oma teenuse eest jäätmeid ladestavalt ettevõttelt.

47

Seega kujutab selline maks nagu jääkreostusmaks, millega kaudselt maksustatakse prügilasse toodavaid jäätmeid, riigimaksu EÜ artikli 90 tähenduses.

48

Teiseks tuleb kontrollida, kas jääkreostusmaksu taoline riigimaks kujutab endast EÜ artikliga 90 keelatud diskrimineerimist.

49

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on EÜ artikli 90 esimese lõigu rikkumisega tegemist siis, kui imporditud tootelt ja samasuguselt kodumaiselt tootelt võetavad maksud arvutatakse erineval viisil ja vastavalt eeskirjadele, mis viivad kasvõi teatud juhtudel imporditud toote kõrgema määraga maksustamiseni (26. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C-152/89: komisjon vs. Luksemburg, EKL 1991, lk I-3141, punkt 20; eespool viidatud kohtuotsus Weigel, punkt 67, ja eespool viidatud kohtuotsus Brzeziński, punkt 29).

50

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et maksusüsteemi saab pidada EÜ artikliga 90 kooskõlas olevaks üksnes siis, kui on tuvastatud, et see on korraldatud viisil, mille puhul välistatakse igal juhul see, et imporditud tooteid maksustatakse kõrgemalt kui kodumaised tooteid ning seega, et sellega ei kaasneks ühelgi juhul diskrimineerivat mõju (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Luksemburg, punktid 21-25; eespool viidatud kohtuotsus Haahr Petroleum, punkt 34; 23. oktoobri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-375/95: komisjon vs. Kreeka, EKL 1997, lk I-5981, punkt 29; . aasta otsus kohtuasjas C-68/96: Grundig Italiana, EKL 1998, lk I-3775, punkt 12, ja eespool viidatud kohtuotsus Brzeziński, punkt 40).

51

Selleks et hinnata, kas maksusüsteem on diskrimineeriv või mitte, ei tule mitte arvesse võtta ainult maksumäärasid, vaid ka erinevate maksude määramise aluseid ja korda (27. veebruari 1980. aasta otsus kohtuasjas 55/79: komisjon vs. Iirimaa, EKL 1980, lk 481, punkt 8 ja seal viidatud kohtupraktika; . aasta otsus kohtuasjas C-327/90: komisjon vs. Kreeka, EKL 1992, lk I-3033, punkt 11 ja eespool viidatud kohtuotsus Grundig Italiana, punkt 13).

52

ALSAG-i paragrahvi 3 lõike 2 punkti 1 taoline siseriiklik õigusnorm, mis näeb ette maksuvabastuse teatud siseriiklikele toodetele, kuid mitte imporditud toodetele, võib teatud juhtudel tuua kaasa imporditud toote kõrgema määraga maksustamise võrreldes samasuguste kodumaiste toodetega. Seega on selline õigusnorm reeglina vastuolus EÜ artiklis 90 sätestatud diskrimineerimise keeluga (vt selle kohta 19. veebruari 1998. aasta otsus kohtuasjas C-212/96: Chevassus-Marche, EKL 1998, lk I-743, punkt 26).

53

Austria valitsus väidab siiski, et käsitletav maks ei ole vastuolus EÜ artikliga 90, kuna Austria õigusaktidest ei tulene mingit ebavõrdset kohtlemist sarnastel juhtudel. Jääkreostusmaksu eesmärk on rahastada jääkreostusobjektide ohutuks muutmist ja saneerimist. ALSAG-i paragrahvi 3 lõike 2 punktis 1 määratud maksuvabastusel on sama siht. Selline eesmärk eeldab seda, et jääkreostusobjektid tehakse kindlaks kohapealsete uuringute abil, mida saab läbi viia ainult Austria territooriumil. Seega esineb objektiivne erinevus Austria alade – mida ainsana saab tuvastada – ja teistes liikmesriikides asuvate alade vahel.

54

Samuti on olemas objektiivne erinevus selles osas, kas ala saneerimine ja jäätmete kõrvaldamine toimub samas liikmesriigis või mõnes teises liikmesriigis, mis seega välistab igasuguse diskrimineerimist kujutava ebavõrdse kohtlemise võimaluse. Liikmesriik ei ole kohustatud käsitlema teise liikmesriigi territooriumi puudutavaid asjaolusid sarnaselt oma liikmesriigi territooriumit puudutavate asjaoludega, tingimusel et ta ei diskrimineeri ettevõtjaid kodakondsuse alusel. Käesoleval juhul kohaldatakse ALSAG-i paragrahvi 3 lõike 2 punktis 1 ettenähtud maksuvabastust kriteeriumi alusel, milleks on Austrias asuva jääkreostusobjekti saneerimise teostamine, mis on objektiivne ja mittediskrimineeriv. See maksuvabastus ei riku EÜ artiklit 90, kuna puudub teistest liikmesriikidest pärit toodete mis tahes diskrimineerimine.

55

Eelkäsitletud argumendid tuleb tagasi lükata.

56

Kuigi väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei piira ühenduse õigus käesolevas arengustaadiumis ühegi liikmesriigi vabadust kehtestada objektiivsete kriteeriumite alusel diferentseeritud maksusüsteem erinevate või isegi samasuguste toodete osas EÜ artikli 90 esimese lõigu mõttes, on sellised diferentseerimised ühenduse õigusega kooskõlas siiski üksnes siis, kui ka nende eesmärgid on kooskõlas asutamislepingu ning teisese õiguse nõuetega ja kui nende üksikasjalikud eeskirjad on sellised, mis väldivad mistahes vormis otsest või kaudset diskrimineerimist teisest liikmesriigist pärit impordi suhtes või mis tahes vormis konkureerivate kodumaiste toodete kaitset (eespool viidatud kohtuotsus Outokumpu, punkt 30, ja 5. oktoobri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-290/05 ja C-333/05: Nádasdi ja Németh, EKL 2006, lk I-10115, punkt 51).

57

Nagu on märgitud käesoleva otsuse punktis 52, võib ALSAG-i paragrahvi 3 lõike 2 punkti 1 taoline siseriiklik õigusnorm teatud juhtudel kaasa tuua imporditud toote kõrgema määraga maksustamise võrreldes samasuguste kodumaiste toodetega. Niisiis, isegi oletades, et siseriiklike jääkreostusobjektide saneerimise eesmärk on kooskõlas asutamislepingu ja teisese õiguse eesmärkidega, ei saa selline säte ise olla kooskõlas EÜ artikliga 90.

58

Oletades, et Austria valitsuse argumente tuleb tõlgendada nii, et nendega vaidlustatakse teistest liikmesriikidest imporditud jäätmete ja Austria territooriumil tekkinud jäätmete sarnasus, tuleb need argumendid siiski tagasi lükata.

59

Jättes kõrvale jäätmete geograafilise päritolu, on prügilas pikaajalise ladestamise teel kõrvaldamiseks mõeldud jäätmed ühelt poolt ilmselgelt samasugused kaubad. Eriti tuleb esile tuua, et ALSAG-i paragrahvi 3 lõike 2 punktis 1 määratud maksuvabastust ei kohaldata üldse prügilasse ladestatavate jäätmete ohtlikkuse või teiste omaduste alusel.

60

Teiseks tuleb eitavalt vastata küsimusele, kas siseriiklike jäätmete ja teistest liikmesriikidest imporditud jäätmete päritolu erinevusest piisab, et välistada see, et nad on samasugused EÜ artikli 90 tähenduses.

61

Eespool viidatud Valloonia jäätmete kohtuotsuse punktides 34 ja 35 tuvastas Euroopa Kohus jäätmete erilise olemuse selle alusel, et keskkonnakahjustuse kahjustuse kohas heastamise põhimõtte, mis vastab läheduse ja sõltumatuse põhimõtetele, kohaldamisel tuleb jäätmed kõrvaldada nende tekkimise kohale võimalikult lähedal, et piirata nende vedu niipalju kui võimalik. Euroopa Kohus otsustas sama kohtuotsuse punktis 36, et arvestades erinevates kohtades tekkinud jäätmete erinevusi ja jäätmete seost nende tekkimise kohaga, ei ole siseriiklik õigusakt, mis kohtleb liikmesriigi territooriumil tekkinud jäätmeid erinevalt teistest liikmesriikidest pärit jäätmetest, diskrimineeriv.

62

Siiski puudutas see seisukoht ainult ohutuid jäätmeid, mis ei kuulu nõukogu 6. detsembri 1984. aasta direktiivi 84/631/EMÜ ohtlike jäätmete piiriüleste saadetiste järelevalve ja kontrolli kohta Euroopa Ühenduses (EÜT L 326, lk 31) kohaldamisalasse.

63

Pärast eespool viidatud Valloonia jäätmete kohtuotsust võttis ühenduse seadusandja vastu määruse nr 259/93, millega tunnistati kehtetuks ja asendati direktiiv 84/631, laiendades loodud süsteemi kõigile jäätmetele, nii ohututele kui ka ohtlikele, välja arvatud teatud liiki erilised jäätmed, mis on ammendavalt loetletud selle määruse artiklis 1.

64

Euroopa Kohus on sedastanud, et määruses nr 259/93 sätestatud tingimused ja menetlus liikmesriikidevaheliste jäätmesaadetiste suhtes kehtestati keskkonnakaitse eesmärgil ning lähtudes ühenduse ja siseriiklikul tasandil keskkonnapoliitika valdkonda kuuluvatest sellistest eesmärkidest nagu läheduse, taaskasutamise eelistamise ja iseseisvuse põhimõtted (28. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C-187/93: parlament vs. nõukogu, EKL 1994, lk I-2857, punktid 21 ja 22, ja . aasta otsus kohtuasjas C-324/99: DaimlerChrysler, EKL 2001, lk I-9897, punkt 41).

65

Samuti otsustas Euroopa Kohus, et määrus nr 259/93 reguleerib jäätmesaadetiste küsimust ühenduse tasandil ühtlustatud viisil selleks, et tagada keskkonnakaitse (eespool viidatud kohtuotsus DaimlerChrysler, punkt 42).

66

Nimetatud määruse artikli 4 lõige 3 näeb eelõige selle punkti a alapunktis i ja punkti b alapunktis i ette, et läheduse ja iseseisvuse põhimõtete rakendamiseks nii ühenduse kui ka siseriiklikul tasandil võivad sihtkoha liikmesriikide pädevad ametiasutused võtta meetmeid, et jäätmete saatmine täielikult või osaliselt keelata või seda järjekindlalt hukka mõista, ning esitada põhjendatud vastuväiteid kavatsetavate saadetiste vastu.

67

Seetõttu, kui liikmesriik on loobunud võtmast määruse nr 259/93 artikli 4 lõike 3 punkti a alapunktis i nimetatud täielikult või osaliselt keelavaid või järjekindlalt hukkamõistvaid meetmeid ega ole esitanud jäätmete saatmise vastu sama artikli punkti b alapunktis 1 nimetatud põhjendatud vastuväiteid, ei saa see liikmesriik kehtestada keelde või piiranguid jäätmesaadetiste vabale liikumisele oma territooriumil, põhjendades seda läheduse ja iseseisvuse põhimõttega ühenduse ja siseriiklikul tasandil (vt direktiivi 84/631 kohta eespool viidatud Valloonia jäätmete kohtuotsus, punktid 20 ja 21).

68

Asi on nii sellisel juhul, nagu ka põhikohtuasjas, kui ühe liikmesriigi ametiasutused lubavad kooskõlas määruse nr 259/93 artiklitega 3-5 teisest liikmesriigist pärit jäätmesaadetise oma territooriumile.

69

Eespool viidatud Valloonia jäätmete kohtuotsuse punktid 34-36 ei käsitle pealegi maksumeetme hindamist EMÜ asutamislepingu artiklist 95 lähtuvalt (muudetuna EÜ artikkel 90), vaid need punktid olid osa põhjendusest, millega käsitleti võimalust õigustada siseriikliku meedet, mis kujutas endast jäätmete vaba liikumise piirangut EMÜ asutamislepingu artikli 30 (muudetuna EÜ artikkel 28) tähenduses, mida õigustab keskkonnakaitse imperatiivne nõue (eespool viidatud Valloonia jäätmete kohtuotsus, punktid 29-34).

70

Mis puudutab lõpuks Austria valitsuse esile toodud sisulist võimatust tuvastada teiste liikmesriikide territooriumeil asuvaid jääkreostusobjekte või saastuskahtlusega alasid, tuleb märkida, et praktilist laadi raskused ei õigusta teistest liikmesriikidest pärit toodetele diskrimineerivate riigimaksude kohaldamist (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, punkt 47, ja eespool viidatud kohtuotsus Outokumpu, punkt 38).

71

Kuigi on tõsi, et Austria ametiasutuste jaoks võib olla äärmiselt keeruline tuvastada, kas need teistes liikmesriikides asuvad alad, kust on pärit põhikohtuasjas käsitletavad Austriasse imporditud jäätmed, vastavad Austria seadusandluses kehtestatud tingimustele, et neid saaks pidada jääkreostusobjektideks või saastuskahtlusega aladeks, on oluline rõhutada, et asjaomane seadusandlus ei näe importijale isegi ette võimalust esitada vastav tõend, et saada Austria jääkreostusobjektelt või saastuskahtlusega aladelt pärit jäätmetele kohaldatavat maksuvabastust (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Outokumpu, punkt 39).

72

Lisaks, isegi kui EÜ artikkel 90 põhimõtteliselt ei kohusta liikmesriike kõrvaldama siseriiklikus seadusandluses esinevat objektiivselt õigustatud eristamist kodumaistele toodetele kehtestatud riigimaksude osas, ei saa seda aktsepteerida juhul, kui selline kõrvaldamine on ainus meede, millega saab ära hoida imporditud toodete otsest või kaudset diskrimineerimist (8. jaanuari 1980. aasta otsus kohtuasjas 21/79: komisjon vs. Itaalia, EKL 1980, lk 1, punkt 16, ja eespool viidatud kohtuotsus Outokumpu, punkt 40).

73

Eeltoodud kaalutlusi silmas pidades tuleb eelotsuse küsimuse esimesele osale vastata, et EÜ artikli 90 esimese lõiguga on vastuolus selline siseriiklik maksusäte nagu ALSAG-i paragrahvi 3 lõike 2 punkt 1, millega vabastatakse maksust selliste jäätmete pikaajaline ladestamine liikmesriigi prügilasse, mis on tekkinud ainult liikmesriigi territooriumil asuvate jääkreostusobjektide või saastuskahtlusega alade saneerimise või ohutuks muutmise käigus, ning millega välistatakse maksuvabastus jäätmetelt, mis on tekkinud teistes liikmesriikides asuvate alade saneerimise või ohutuks muutmise käigus.

74

Arvestades Euroopa Kohtu poolt eelotsuse küsimuse esimesele osale antud vastust, ei ole EÜ artikleid 10, 12 ja 49 vaja tõlgendada.

75

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

EÜ artikli 90 esimese lõiguga on vastuolus selline siseriiklik maksusäte nagu Austria 7. juuni 1989. aasta Altlastensanierungsgesetz’i (jääkreostusobjektide saneerimise seadus) paragrahvi 3 lõike 2 punkt 1, millega vabastatakse maksust selliste jäätmete pikaajaline ladestamine liikmesriigi prügilasse, mis on tekkinud ainult liikmesriigi territooriumil asuvate jääkreostusobjektide või saastuskahtlusega alade saneerimise või ohutuks muutmise käigus, ning millega välistatakse maksuvabastus jäätmetelt, mis on tekkinud teistes liikmesriikides asuvate alade saneerimise või ohutuks muutmise käigus.