1

Cementbouw Handel & Industrie BV palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 23. veebruari 2006. aasta otsuse kohtuasjas T-282/02: Cementbouw Handel & Industrie vs. komisjon (EKL 2006, lk II-319, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega see kohus jättis rahuldamata tema hagi komisjoni . aasta otsuse 2003/756/EÜ, milles tunnistatakse teatud koondumine ühisturuga ja EMP lepinguga kokkusobivaks (juhtum COMP/M.2650 – Haniel/Cementbouw/JV [CVK]), (ELT 2003, L 282, lk 1, parandus ELT 2003 L 285, lk 52, edaspidi „vaidlusalune otsus”), tühistamiseks.

2

Nõukogu 21. detsembri 1989. aasta määruse (EMÜ) nr 4064/89 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜT L 395, lk 1, parandus EÜT 1990, L 257, lk 13; ELT eriväljaanne 08/01, lk 31), muudetud nõukogu . aasta määrusega (EÜ) nr 1310/97 (EÜT L 180, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 164; edaspidi „määrus nr 4064/89”), artikli 1 lõikes 1 on sätestatud selle sisuline kohaldamisala:

„[…] käesolevat määrust [kohaldatakse] kõigi koondumiste suhtes, mille olulisus ühenduse suhtes on määratletud lõigetes 2 ja 3.”

3

Määruse nr 4064/89 artikli 3 lõike 1 punkt b määratleb koondumisena muu hulgas ka olukorra, kus üks või mitu ettevõtjat omandavad kas väärtpaberite või varade ostmise või lepingu kaudu või mõnel muul viisil osaliselt või täielikult otsese või kaudse kontrolli ühe või mitme muu ettevõtja üle.

4

Koondumine on ühenduse seisukohalt oluline siis, kui asjaomaste ettevõtjate aastakäive kogu maailmas ning Euroopa ühenduses ületaks teatud künnised, mida väljendavad määruse nr 4064/89 artikli 1 lõigetes 2 ja 3 esitatud käibed. Selle määruse artiklis 5 määratletakse nende künniste arvutamise meetod.

5

Ühenduse seisukohalt olulistest koondumistest tuleb Euroopa Ühenduste Komisjonile teatada. Sellega seoses täpsustab määruse nr 4064/89 artikli 4 lõige 1, et see teatamine peab toimuma „ühe nädala jooksul pärast kokkuleppe sõlmimist, avaliku pakkumise väljakuulutamist või kontrollpaki omandamist”.

6

Sama määruse artikli 7 kohaselt ei saa sellised koondumised toimuda enne, kui nendest on teatatud ja kui need on otsusega kuulutatud ühisturuga kokkusobivaks.

7

Määruse nr 4064/89 artikli 6 lõike 1 esimese lause kohaselt vaatab „[k]omisjon […] teatise läbi niipea, kui on selle kätte saanud”. Vastavalt artikli 6 lõike 1 punktile c otsustab komisjon algatada ametliku uurimismenetluse, kui ta leiab, et teatatud koondumine on ühenduse seisukohalt oluline ja tekitab tõsiseid kahtlusi ühisturuga kokkusobivuse osas.

8

Sellega seoses annavad määruse nr 4064/89 artikli 8 lõiked 1–4 komisjonile järgmised pädevused:

„1.   […]

2.   Kui komisjon leiab, et pärast asjaomaste ettevõtjate vajaduse korral ümberkujundamist vastab teatatud ühinemine artikli 2 lõikes 2 sätestatud kriteeriumile […], teeb ta otsuse, mis kuulutab koondumise ühisturuga kokkusobivaks.

Ta võib lisada oma otsusele tingimusi ja kohustusi, mis on kavandatud tagama, et asjaomased ettevõtjad täidavad komisjoni ees võetud kohustusi, pidades silmas koondumise muutmist ühisturuga kokkusobivaks. […]

3.   […]

4.   Kui koondumine on juba rakendatud, võib komisjon […] nõuda, et ühendatud ettevõtjad või varad lahutataks, ühiskontroll lõpetataks või võetaks muud meetmed, mis võivad olla asjakohased tõhusa konkurentsi tingimuste taastamisel.”

9

Määruse nr 4064/89 artikli 10 lõike 1 kohaselt tuleb ametliku uurimismenetluse algatamise otsus – välja arvatud erandi korral, mida käesolevas olukorras ei kohaldata – teha hiljemalt ühe kuu jooksul, mis algab teatise kättesaamisele järgneval päeval. Selle määruse artikli 10 lõigete 2 ja 3 kohaselt tuleb otsused koondumise kokkusobivusest või kokkusobimatusest ühisturuga teha hiljemalt nelja kuu jooksul alates menetluse algatamisest, välja arvatud erandjuhud. Sama artikli lõikes 6 on sätestatud, et kui komisjon ei ole teinud otsust selle tähtaja jooksul, loetakse, et koondumine on kuulutatud ühisturuga kokkusobivaks.

10

Määruse nr 4064/89 artikli 21 lõigetes 1 ja 2 jaotatakse koondumiste kontrolli valdkonnas pädevus järgmiselt:

„1.   Tingimusel et tema otsused kuuluvad läbivaatamisele Euroopa Kohtus, on komisjonil ainupädevus teha käesolevas määruses sätestatud otsused.

2.   Liikmesriigid ei tohi kohaldada ühenduse seisukohalt oluliste koondumiste suhtes siseriiklikke konkurentsi käsitlevaid õigusakte.”

11

Määruse nr 4064/89 põhjenduses 29 on märgitud, et „koondumised, mida ei ole käesolevas määruses nimetatud, kuuluvad põhimõtteliselt liikmesriikide jurisdiktsiooni alla”.

12

Esimese Astme Kohtu järeldused vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–15 ja 295–298 võimaldavad kohtuasja tausta järgnevalt kokku võtta.

13

Enne koondumise elluviimist kuulus Madalmaade õiguse alusel asutatud ühistusse Coöperatieve Verkoop- en Produktievereniging van Kalkzandsteenproducenten (edaspidi „CVK”) 11 Madalmaade lubjaliivatelliste tootjat. Nendest 11 liikmest viis olid Saksamaa ettevõtja Franz Haniel & Cie GmbH (edaspidi „Haniel”) tütarettevõtjad, kolm olid apellandi tütarettevõtjad ja kaks olid Saksamaa ettevõtja RAG AG (edaspidi „RAG”) tütarettevõtjad. Üheteistkümnendas liikmes oli osalus jaotatud Hanieli, apellandi ja RAG vahel (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 5).

14

1998 teatati Nederlandse Mededingingsautoriteit’ile (Madalmaade konkurentsiamet, edaspidi „NMa”) plaanitavast koondumisest, mille kohaselt soovis CVK omandada kontrolli oma liikmete üle. Ta pidi kontrolli omandama vastava ühise tegutsemise lepingu alusel ja oma põhikirja muutes. 20. oktoobril 1998 andis NMa koondumisele loa (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 6).

15

Enne eeltoodud tehingu läbiviimist otsustas RAG oma osaluse CVK liikmeks olevates ettevõtjates müüa Hanielile ja apellandile. Märtsis 1999 teatasid pooled oma kavatsustest NMa-le. 26. märtsi 1999. aasta kirjaga teatati neile, et planeeritud müük ei ole käsitletav koondumisena Madalmaade õigusnormide tähenduses, kuna tehing, millele luba anti, viidi läbi enne nimetatud müügitehingut või sellega samal ajal (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 7).

16

9. augustil 1999 sõlmisid CVK ja selle liikmeteks olevad ettevõtjad mitu tehingut. Esiteks sõlmisid nad käesoleva kohtuotsuse punktis 14 nimetatud ühise tegutsemise lepingu ja muutsid CVK põhikirja, viies selle vastavusse nimetatud lepingu sätetega (edaspidi „esimese grupi tehingud”). Teiseks võõrandas RAG oma osaluse kolmes CVK liikmeks olevas ettevõtjas Hanielile ja apellandile, kes omakorda sõlmisid koostöölepingu nende omavahelise koostöö kohta CVK-s (edaspidi „teise grupi tehingud”) (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 8).

17

Kui komisjon, kes vaatas läbi kahte muud koondumist, millest Haniel oli talle teatanud, sai teada 9. augusti 1999. aasta tehingutest, informeeris ta hagejat ja teisi koondumise osalisi . aasta kirjaga sellest, et komisjonile peab tehingust teatama. Haniel ja apellant andsid tehingust määruse nr 4064/89 artikli 4 kohaselt teada (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 9 ja 10).

18

25. veebruaril 2002 algatas komisjon määruse nr 4064/89 artikli 6 lõike 1 punktis c märgitud ametliku uurimismenetluse (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 11).

19

Komisjon saatis vastuväiteteatise ja kuulas puudutatud pooled ära; seejärel esitasid Haniel ja apellant 28. mail 2002 esimese väljapakutud kohustuste projekti. See nägi ette, et Haniel ja apellant lõpetavad sõlmitud koostöölepingu ja müüvad RAG-lt 1999. aastal omandatud osalused sõltumatule kolmandale isikule. Komisjon leidis, et see projekt oli konkurentsialaste kahtluste kõrvaldamiseks ebapiisav (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 12, 14 ja 295).

20

Haniel ja apellant pakkusid 5. juunil 2002 välja lõplikud kohustused, millega nad nõustusid lisaks lõpetama ühise tegutsemise lepingu, tühistama CVK põhikirja muudatused ja lõpetama CVK (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 14, 15 ja 298).

21

26. juunil 2002 võttis komisjon vastu vaidlusaluse otsuse, milles asus seisukohale, et esimesest ja teisest tehingute grupist koosnev koondumine on ühisturuga kokkusobiv, kui Haniel ja apellant täidavad vaidlustatud otsuses sätestatud kohustused. Üheks selliseks kohustuseks oli nimelt CVK lõpetamine (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 15).

22

Cementbouw esitas vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 11. septembril 2002 ja mis registreeriti numbriga T-282/02.

23

Oma hagi toetuseks esitas ta kolm väidet.

24

Esimese väite kohaselt ei olnud komisjon vastavalt määruse nr 4064/89 artiklile 3 pädev vaidlusaluseid tehinguid uurima. Esimese Astme Kohus lükkas selle väite tagasi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 109, mille kohaselt „koondumine määruse nr 4064/89 artikli 3 lõike 1 tähenduses võib koosneda mitmest õiguslikult ja formaalselt eraldiseisvast tehingust, kui need tehingud on omavahel seotud nii, et ühte ei oleks sõlmitud teiseta, ning mille tagajärjel omandavad üks või mitu ettevõtjat otseselt või kaudselt majandusliku kontrolli ühe või mitme muu ettevõtja tegevuse üle”.

25

Teise väite kohaselt oli komisjon teinud kaalutlusvea, leides, et koondumise tagajärjel tekib turgu valitsev seisund, rikkudes sellega määruse nr 4064/89 artiklit 2. Esimese Astme Kohus lükkas selle väite põhjendamatuse tõttu tagasi.

26

Kolmanda väide kohaselt oli rikutud määruse nr 4064/89 artiklit 3 ja artikli 8 lõiget 2 ning proportsionaalsuse põhimõtet. Selle väite kohta sedastas Esimese Astme Kohus:

[…]

[…]

27

Esimese Astme Kohus lükkas tagasi kolmanda väite ja jättis seega hagi tervikuna rahuldamata.

28

Apellant palub Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja vajaduse korral saata asi tagasi Esimese Astme Kohtusse ning mõista kohtukulud välja komisjonilt.

29

Komisjon palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellandilt.

30

Oma nõuete toetuseks esitab apellant kaks väidet.

31

Apellant väidab, et komisjoni pädevust määruse nr 4064/89 alusel ei määrata ainuüksi teatatud kujul koondumise alusel, vaid tegelikult toimunud koondumise alusel. Seda tõlgendust tuleb kohaldada, kui pooled on koondumistehingut pärast teatamist muutnud; sellised muudatused võivad olla tingitud väljapakutud kohustustest. Tähtsust ei oma asjaolu, et koondumine viidi läbi teatises esitatud kujul juba enne teatamist.

32

Apellandi sõnul muutus käesolevas asjas käsitletav koondumine ühenduse seisukohalt oluliseks alles teise grupi tehingute tegemisega, mille käigus ta omandas koos Hanieliga kontrolli CVK üle. Vaidlustatud kohtuotsuse lugemisel ilmneb, et Esimese Astme Kohus tunnistas selle punktis 304, et esimese väljapakutud kohustuste projekti tagajärjel ei oleks teatanud pooled omandanud ühist kontrolli CVK üle. Seevastu ei võtnud see arvesse asjaolu, et selle projekti tagajärjel ei oleks ka teatatud koondumisest midagi järele jäänud peale lihtsa tehingu, mis ei ole ühenduse seisukohalt oluline.

33

Komisjon väidab nendele argumentidele vastuseks, et määruse nr 4064/89 kohaselt tuleb tema pädevus koondumise üle kindlaks määrata sellel hetkel, kui sellest koondumisest tuli komisjonile teatada. Komisjon rõhutab, et ta peab oma pädevuse olemasolu või puudumise tuvastama hiljemalt teatamise esmase uurimise käigus, ning lisab, et hea halduse huvides ei saa ühenduse seisukohalt olulise koondumise tingimust korduvalt menetluse käigus kontrollida.

34

Komisjoni sõnul ei arvestanud apellant nende kohustuste ülesannet ja laadi, mida pooled võivad välja pakkuda. Need kohustused ei saa võtta komisjonilt talle määrusega nr 4064/89 antud pädevust, vaid nende abil võimaldatakse tal teatud tingimustel lubada teatatud koondumise toimumine.

35

Nagu ilmneb määruse nr 4064/89 põhjendusest 29 ja artikli 21 lõikest 1, rajaneb see määrus siseriiklike ja ühenduse koondumisi kontrollivate asutuste pädevuste täpse jaotuse põhimõttel (25. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-170/02 P: Schlüsselverlag J. S. Moser jt vs. komisjon, EKL 2003, lk I-9889, punkt 32, ja . aasta otsus kohtuasjas C-42/01: Portugal vs. komisjon, EKL 2004, lk I-6079, punkt 50).

36

Nimetatud määrus sisaldab ka sätteid, sealhulgas nimelt artikli 10 lõiked 1 ja 2, mille eesmärk on õiguskindluse tagamiseks ja asjaomaste ettevõtjate huvides piirata komisjoni poolt läbiviidavate kontrollimenetluste kestust (eespool viidatud kohtuotsused Schlüsselverlag J. S. Moser jt vs. komisjon, punkt 33, ja Portugal vs. komisjon, punkt 51).

37

Sellest tuleb järeldada, et ühenduse seadusandja eesmärk oli kindlaks määrata siseriiklike ja ühenduse asutuste sekkumiste selge jaotus ning et ta soovis tagada koondumiste kontrolli tähtaegade jooksul, mis sobiksid samal ajal kokku nii hea halduse põhimõtte kui ka ärielu nõudmistega (eespool viidatud kohtuotsused Schlüsselverlag J. S. Moser jt vs. komisjon, punkt 34, ja Portugal vs. komisjon, punkt 53).

38

See mure õiguskindluse pärast tähendab, et on ootuspäraselt võimalik tuvastada, milline asutus on pädev kindlat koondumist uurima. Seetõttu määras ühenduse seadusandja määruse nr 4064/89 artikli 1 lõigetes 2 ja 3 ning artiklis 5 samaaegselt nii täpsed kui ka objektiivsed kriteeriumid, mis võimaldavad kindlaks määrata, kas koondumine on majanduslikult nii ulatuslik, et see oleks „ühenduse seisukohalt oluline” ja oleks seega komisjoni ainupädevuses.

39

Määruse nr 4064/89 üldisele mõttele omane kiire menetlemise nõue, mis kohustab komisjoni järgima lõpliku otsuse vastuvõtmisel rangeid tähtaegu, mille järgimata jätmisel loetakse koondumine ühisturuga kokkusobivaks, tähendab ka seda, et kui komisjon on konkreetse koondumise osas tuvastanud oma pädevuse vastavalt nimetatud määruse artikli 1 lõigetes 2 ja 3 ning artiklis 5 esitatud tingimustele, siis ei saa seda pädevust enam kahtluse alla seada ega pidevalt muuta.

40

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 48 märkis, on loomulik, et komisjon kaotab oma pädevuse, kui asjaomased ettevõtjad loobuvad kavandatud koondumisest täielikult.

41

Olukord on siiski erinev, kui pooled teevad ettepaneku üksnes osaliste muudatuste tegemiseks projekti. Selliste ettepanekute tagajärjel ei saa komisjoni sundida oma pädevust üle vaatama, kuna nii antaks asjaomastele ettevõtjatele võimalus menetluse kulgemist ja seadusandja taotletud kontrolli tõhusust oluliselt häirida, sest see kohustaks komisjoni pidevalt oma pädevust kontrollima, keskendumata juhtumi põhiküsimusele.

42

Seda tõlgendust kinnitab määruse nr 4064/89 artikli 8 lõike 2 teise lõigu sõnastus, mille kohaselt komisjon „võib lisada oma otsusele tingimusi ja kohustusi, mis on kavandatud tagama, et asjaomased ettevõtjad täidavad komisjoni ees võetud kohustusi, pidades silmas koondumise muutmist ühisturuga kokkusobivaks”. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 52 märkis, ilmneb sellest sõnastusest selgelt, et ettevõtjate väljapakutud või võetud kohustused on asjaolud, mida komisjon põhiküsimuse – st koondumise kokkusobivus või kokkusobimatus ühisturuga – kontrollimisel peab arvesse võtma, ning need kohustused ei saa komisjonilt võtta tema pädevust, kui see pädevus tuvastati menetluse esimeses faasis.

43

Sellest tuleneb, et komisjoni pädevus kontrollida koondumist tuleb konkreetsel kuupäeval terve menetluse ajaks kindlaks määrata. Arvestades, kui oluline on teatamiskohustus ühenduse seadusandja kehtestatud kontrollisüsteemis, peab see kuupäev olema tihedalt seotud teatamisega.

44

Käesoleva apellatsioonkaebuse raames ei vaidle apellant vastu komisjoni analüüsile, mida vaidlustatud kohtuotsus kinnitas, märkides, et tuleb tuvastada vaid üks koondumine, mis koosneb esimese ja teise grupi tehingutest. Ka ei vaidle ta vastu sellele, et nii nende kahe grupi tehingute tegemise kuupäeval kui ka komisjoni nõutud teatamise kuupäeval oli see koondumine ühenduse seisukohalt oluline. Ilma et oleks vaja võtta seisukohta, kas komisjoni pädevuse tuvastamiseks tuleb arvesse võtta kuupäev, kui teatamiskohustus tekkis või kui teatamine oleks pidanud toimuma või hoopis kui teatamine tegelikult toimus, ei ole järelikult vaidlust selles, et käesolevas asjas oli komisjonil pädevus kõnealust koondumist uurida.

45

Mis puudutab küsimust, kas apellandi ja Hanieli esimene väljapakutud kohustuste projekt võis mõjutada sel viisil omandatud pädevust, nagu apellant väidab, siis tuleb esiteks meenutada, et käesolevas asjas oli koondumine juba toimunud. Seejärel tuleb märkida, et nagu ilmneb Esimese Astme Kohtu järeldustest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 295, mida apellant ei ole vaidlustanud, nägi see projekt ette, et apellant ja Haniel lõpetavad sõlmitud koostöölepingu, et nad müüvad RAG tehingu järel omandatud osalused CVK liikmeks olevas kolmes äriühingus sõltumatule kolmandale isikule ehk teisisõnu loobuvad teise grupi tehingutest. Siiski nägi see projekt ette, et jäetakse jõusse esimese grupi tehingud – ühise tegutsemise leping ja CVK põhikirja muutmine. Sellest tuleneb, et komisjoni algatatud kontrollimenetluses käsitletud koondumise seisukohast koosnes viidatud projekt osalistest meetmetest.

46

Seetõttu ei rikkunud Esimese Astme Kohus õigusnormi, kui ta sedastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 301, et apellandi ja Hanieli esimene väljapakutud kohustuste projekt ei muuda koondumist nii, et see enam ei eksisteeri.

47

Esimese Astme Kohus ei rikkunud õigusnormi ka sama kohtuotsuse punktides 305 ja 306 tehtud järelduses, et talle antud pädevust kasutades võis komisjon sedastada, et esimene väljapakutud kohustuste projekt ei olnud piisav tema tuvastatud konkurentsiprobleemi lahendamiseks.

48

Seetõttu tuleb apellatsioonkaebuse esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

49

Apellant väidab, et kuna komisjon leidis, et esimene väljapakutud kohustuste projekt oli ebapiisav, siis ignoreeris institutsioon asjaolu, et need kohustused muutsid tehingu selliseks koondumiseks, mis ei olnud ühenduse seisukohalt oluline ja mis enam ei kuulunud komisjoni pädevusse. Ta lisab, et Esimese Astme Kohus rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta järeldas, et komisjon ei olnud kohustatud nõustuma esimese väljapakutud kohustuste projektiga. Lisaks heidab ta Esimese Astme Kohtule ette, et viimane ei selgitanud, kuidas võis komisjon jõuda täiesti vastupidisele järeldusele kui Madalmaade konkurentsiamet NMa seoses esimese tehingute grupi konkurentsivastase mõjuga.

50

Komisjoni arvates kordavad need argumendid erinevas sõnastuses suures osas esimese väite toetuseks esitatud argumente. See institutsioon vaidleb vastu sellele, nagu ta oleks tegutsenud ebaproportsionaalselt, ja väidab, et ilma täiendavate täpsustusteta on tema ja NMa hinnangu erinevusi käsitlev argument vastuvõetamatu.

51

Esiteks tuleb komisjoni pädevuse puudumist käsitleva argumendi kohta sedastada, et sellega korratakse esimese väite raames esitatud argumente. Seega tuleb need sarnaselt esimese väitega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

52

Mis puudutab teiseks proportsionaalsuse põhimõtte väidetavat rikkumist, siis tuleb nõustuda, et koondumiste kontrolli raames tehtud komisjoni otsused peavad järgima ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluvat proportsionaalsuse põhimõtet (vt eelkõige 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-380/03: Saksamaa vs. parlament ja nõukogu, EKL 2006, lk I-11573, punkt 144).

53

Siiski tuleb meenutada, et määruse nr 4064/89 materiaalõiguslikud normid, eriti selle artikkel 2, annavad komisjonile teatud kaalutlusõiguse eelkõige majanduslike asjaolude hindamisel, ja et järelikult, kui ühenduse kohtud teostavad kohtulikku kontrolli selle kaalutlusõiguse üle, mis koondumise valdkonna õigusnormide tõlgendamisel evib olemuslikku tähtsust, tuleb arvestada kaalutlusruumi, mis koondumist reguleerivate majandusliku sisuga õigusnormidega on antud (31. märtsi 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-68/94 ja C-30/95: Prantsusmaa jt vs. komisjon, EKL 1998, lk I-1375, punktid 223 ja 224, ja . aasta otsus kohtuasjas C-12/03: komisjon vs. Tetra Laval, EKL 2005, lk I-987, punkt 38).

54

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 73 ja erinevalt apellandi väidetest ei seisne kontroll nende tingimuste ja kohustuste proportsionaalsuse üle, mida komisjon võib määruse nr 4064/89 artikli 8 lõike 2 alusel koondumise pooltele panna, mitte selles, kas nende täitmise korral on koondumine veel ühenduse seisukohalt oluline, vaid hoopis selle tagamises, et need tingimused ja kohustused on proportsionaalsed tuvastatud konkurentsiprobleemiga ja võimaldavad seda täielikult lahendada.

55

Seetõttu ei rikkunud Esimese Astme Kohus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 304 ja 305, et komisjonil ei olnud kohustust nõustuda esimese väljapakutud kohustuste projektiga, kuna ta luges selle tuvastatud konkurentsiprobleemi lahendamisel ebapiisavaks.

56

Mis puudutab kolmandaks NMa ja komisjoni poolt identsele olukorrale antud hinnangute ulatuste erinevust, siis tuleb kõigepealt märkida, et määruse nr 4064/89 aluseks olevat täpset pädevuste jaotust arvestades ei saa siseriiklike ametiasutuste otsused komisjonile koondumiste kontrollimenetlustes siduvad olla.

57

Lisaks tuleb meenutada, et NMa ja komisjon võtsid seisukoha oma vastavate pädevuste raames erinevate kriteeriumide alusel. NMa analüüsis esimest tehingute gruppi siseriikliku turu seisundit arvestades, komisjon aga hindas selle kooskõla ühisturuga. Kuigi Esimese Astme Kohus oli pädev käesoleva kohtuotsuse punktis 53 esitatud piirides kontrollima komisjoni hinnangut, ei pidanud ta seega siiski selgitama, kuidas komisjon jõudis teistsugusele järeldusele kui NMa.

58

Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et ka teine väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

59

Sellest tuleneb, et apellatsioonkaebus tuleb tervikuna rahuldamata jätta.

60

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellant on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista apellandilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: