1

Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et Hispaania Kuningriik on rikkunud nõukogu 2. aprilli 1979. aasta direktiivi 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (EÜT L 103, lk 1; ELT eriväljaanne 15/01, lk 98; edaspidi „linnudirektiiv”) artiklitest 2 ja 3 ning artikli 4 lõigetest 1 ja 4 tulenevaid kohustusi seoses Lérida provintsis asuva Segarra-Garrigues’e kanali märgala niisutuskavaga.

2

Linnudirektiivi artikli 2 kohaselt võtavad liikmesriigid vajalikke meetmeid nende liikmesriikide Euroopa territooriumil, mille suhtes kohaldatakse asutamislepingut, kõikide looduslikult esinevate linnuliikide arvukuse hoidmiseks tasemel, mis vastab eelkõige ökoloogilistele, teaduslikele ja kultuurilistele nõuetele, arvestades majanduslikke ja puhkeaja veetmisega seotud vajadusi, või nende liikide arvukuse kohandamiseks vastavalt sellele tasemele.

3

Linnudirektiivi artikkel 3 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Artiklis 2 nimetatud nõudeid silmas pidades võtavad liikmesriigid vajalikke meetmeid kõikide artiklis 1 osutatud linnuliikide elupaikade piisava mitmekesisuse ja suuruse säilitamiseks, hoidmiseks või taastamiseks.

2.   Biotoopide ja elupaikade säilitamine, hoidmine ja taastamine hõlmab eelkõige järgmisi meetmeid:

4

Linnudirektiivi artiklis 4 on sätestatud:

„1.   I lisas nimetatud liikide elupaikade kaitseks tuleb rakendada erimeetmeid, et kindlustada nende liikide säilimine ja paljunemine levikualal.

Sellega seoses võetakse arvesse järgmist:

Hindamisel võetakse arvesse arvukuse arengutendentse ja muutumist.

Liikmesriigid klassifitseerivad erikaitsealadena nende liikide kaitseks eelkõige arvuliselt ja suuruselt kõige sobivamad alad, võttes arvesse nende liikide kaitsenõudeid geograafilistel maismaa- ja merealadel, kus käesolevat direktiivi kohaldatakse.

[…]

4.   Liikmesriigid võtavad lõigetes 1 ja 2 osutatud kaitsealade suhtes vajalikke meetmeid, et vältida elupaikade saastamist või kahjustamist või lindude mis tahes häirimist, niivõrd kui see on käesoleva artikli eesmärkide seisukohast oluline. Liikmesriigid püüavad elupaikade saastamist või kahjustamist vältida ka väljaspool kaitsealasid.”

5

Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102; edaspidi „loodusdirektiiv”) artikli 6 lõikes 2 on sätestatud:

„Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada käesoleva direktiivi eesmärkide täitmist.”

6

Komisjonile esitati 2001. aastal kaebus, mille kohaselt Segarra-Garrigues’e kanali märgala niisutuskava mõjutab Kataloonia rahvusvahelise tähtsusega stepilinnualasid, s.t „Important Bird Areas” (edaspidi „tähtis linnuala”), mida on vaid kaks ja mis on esitatud 1998. aasta tähtsate linnualade nimekirjas numbrite 142 ja 144 all.

7

Komisjon palus 22. novembri 2001. aasta kirjas Hispaania Kuningriigilt teavet eelkõige selle kava kohta, samuti tähtsate linnualadega nr 142 ja nr 144 hõlmatud alade erikaitsealadena klassifitseerimise kohta.

8

Kuna Hispaania ametiasutuste saadetud vastused ja teave ei olnud komisjoni hinnangul veenvad, saatis ta 1. aprillil 2004 Hispaania Kuningriigile märgukirja, milles viitas linnudirektiivi ebaõigele kohaldamisele osas, milles Hispaania Kuningriik on jätnud erikaitsealadena klassifitseerimata arvuliselt ja suuruselt piisavad alad eelkõige Segarra-Garrigues’e kanali märgalal, mis on niisutuskavaga hõlmatud, ning on andnud loa selle kava jaoks, mis toob komisjoni väitel kaasa mitmete kõnealuse direktiivi I lisas loetletud linnuliikide elupaikade halvenemise või isegi hävinemise.

9

Hispaania ametivõimud vastasid märgukirjale 21. juuni 2004. aasta kirjaga.

10

Leides, et linnudirektiivi rikkumine jätkub, esitas komisjon 14. detsembril 2004 põhjendatud arvamuse, milles ta kutsus Hispaania Kuningriiki võtma arvamuse järgimiseks vajalikke meetmeid kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest.

11

Kuna Hispaania ametivõimude 4. märtsil 2005 saadetud vastus põhjendatud arvamusele ei olnud komisjoni jaoks rahuldav, otsustas ta esitada kõnesoleva hagi.

12

Komisjon täpsustab oma hagis, et see ei puuduta erikaitsealade ebapiisavat klassifitseerimist, vaid loa andmist Segarra-Garrigues’e kanali märgala niisutuskavale ning selle kava kahjulikke tagajärgi linnudirektiivi I lisas nimetatud linnuliikide jaoks.

13

Hispaania Kuningriik väidab esiteks, et komisjon laiendas oma põhjendatud arvamuses ja hagiavalduses menetluse eset, sest märgukirjas paluti Hispaania Kuningriigil esitada märkusi üksnes linnudirektiivi artikli 4 lõigete 1 ja 4 rikkumise kohta ja mitte selle direktiivi artiklite 2 ja 3 rikkumise kohta. Teiseks väidab Hispaania Kuningriik, et hagiavalduses puuduvad argumendid selle tõendamiseks, milliseid linnudirektiivi artikli 4 lõikes 1 ette nähtud kohustusi on rikutud.

14

Komisjon rõhutab ühelt poolt linnudirektiivi artiklite 2–4 vahelist tihedat seost ning teiselt poolt asjaolu, et kõnealuse direktiivi artikli 4 lõige 1 täiendab selle lõiget 4, jättes samas Euroopa Kohtu otsustada, kas esitatud väiteid tuleb uurida üksnes linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 põhjal.

15

Seoses esimese punktiga, mille kostjaks olev liikmesriik tõstatas, tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt piiritlevad komisjoni poolt liikmesriigile edastatud märgukiri ja selle järel komisjoni esitatud põhjendatud arvamus kohtuvaidluse eseme, mida ei saa hiljem laiendada. Asjaomase liikmesriigi võimalus esitada omapoolseid märkusi, isegi kui ta otsustab seda mitte kasutada, on oluline asutamislepinguga ettenähtud tagatis, millest kinnipidamine on liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse õiguspärasuse seisukohalt oluline menetlusnorm. Sellest tulenevalt peavad komisjoni põhjendatud arvamus ja hagi tuginema samadele väidetele kui märgukiri, millega algatatakse kohtueelne menetlus (vt 29. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-191/95: komisjon vs. Saksamaa, EKL 1998, lk I-5449, punkt 55, ja . aasta otsus kohtuasjas C-422/05: komisjon vs. Belgia, EKL 2007, lk I-4749, punkt 25). Kui see nii ei ole, siis ei saa sellist menetluseeskirjade eiramist lugeda kõrvaldatuks asjaolu tõttu, et kostjaks olev liikmesriik esitas põhjendatud arvamuse kohta märkusi (vt . aasta otsus kohtuasjas 51/83: komisjon vs. Itaalia, EKL 1984, lk 2793, punktid 6 ja 7).

16

Käesolevas kohtuasjas on kindel, et märgukirjas ei ole kordagi mainitud linnudirektiivi artiklite 2 ja 3 rikkumist Hispaania Kuningriigi poolt.

17

Järelikult on hagi vastuvõetamatu väidete osas, mis tuginevad kõnealuse direktiivi artiklite 2 ja 3 rikkumisele.

18

Seoses teise küsimusega, mille Hispaania Kuningriik tõstatas, tuleb meenutada, et EÜ artiklis 226 ette nähtud põhjendatud arvamus ja hagi peavad tuginema samadele väidetele ja argumentidele ning esitama etteheited terviklikult ja täpselt, et liikmesriik ja Euroopa Kohus saaksid täpselt aru ühenduse õiguse väidetava rikkumise ulatusest; see on aga vajalik tingimus, et nimetatud riik saaks tõhusalt esitada oma vastuväited ja et Euroopa Kohus saaks väidetud rikkumise olemasolu hinnata (vt 1. detsembri 1993. aasta otsus kohtuasjas C-234/91: komisjon vs. Taani, EKL 1993, lk I-6273, punkt 16, ja . aasta otsus kohtuasjas C-98/04: komisjon vs. Ühendkuningriik, EKL 2006, lk I-4003, punkt 18).

19

Käesoleval juhul heitis komisjon oma märgukirjas ja põhjendatud arvamuses Hispaania Kuningriigile ette linnudirektiivi artikli 4 lõike 1 rikkumist, kuna erikaitsealad, mille Hispaania ametivõimud on klassifitseerinud Segarra-Garrigues’e kanali niisutuskavast mõjutataval märgalal, ei ole piisavad, et kaitsta mitme selle direktiivi I lisas loetletud liigi jaoks arvuliselt ja suuruselt kõige sobivamaid alasid. Komisjon heitis Hispaania Kuningriigile ühtlasi ette kõnealuse direktiivi artikli 4 lõikest 4 tulenevate kohustuste rikkumist, kuna nimetatud kava toob tema väitel kaasa asjaomasel märgalal elavate stepilindude elupaiga halvenemise ilmse ohu.

20

Kuid nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 12, ei puuduta hagi erikaitsealade ebapiisavat klassifitseerimist, vaid loa andmist Segarra-Garrigues’e kanali märgala niisutuskavale ning selle kava kahjulikke tagajärgi teatavate kaitse all olevate linnuliikide jaoks.

21

Sellegipoolest ei võta komisjon tagasi oma väidet, mille kohaselt Hispaania Kuningriik on rikkunud linnudirektiivi artikli 4 lõiget 1 – mitte seetõttu, et erikaitsealadena ei ole klassifitseeritud piisavalt alasid, vaid loa andmise tõttu kõnealuse niisutuskava jaoks.

22

Neil asjaoludel ei vasta kõnesolev hagi nimetatud väite osas, mille põhjendusi muudeti võrreldes kohtueelses menetluses esitatutega, käesoleva kohtuotsuse punktis 18 meenutatud terviklikkuse ja täpsuse nõuetele.

23

Järelikult on hagi vastuvõetamatu osas, milles Hispaania Kuningriigile on ette heidetud linnudirektiivi artikli 4 lõike 1 rikkumist.

24

Komisjon väidab oma hagi põhjenduseks, et Segarra-Garrigues’e kanali märgala niisutuskava rakendatakse tähtsate linnualade 142 ja 144 piirkonnas ning et see toob kaasa negatiivseid tagajärgi teatavate linnudirektiivi I lisas nimetatud stepilindude jaoks. Sellega seoses täpsustab komisjon, et asjaolu, et Hispaania Kuningriik jättis mõned selle kavaga seotud tähtsate linnualade 142 ja 144 osad erikaitsealadena klassifitseerimata, ei vabasta seda liikmesriiki kohustusest järgida linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 nõudeid.

25

Hispaania Kuningriik väidab, et komisjon ei ole tõendanud, et Segarra-Garrigues’e kanali märgala niisutuskavaga rikutakse linnudirektiivi. Igal juhul on kõnealuse kava alla kuuluvad kaitsemeetmed kohased kavaga hõlmatud alal selle direktiivi artikli 4 lõikes 4 osutatud negatiivsete tagajärgede vältimiseks.

26

Linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimene lause kohustab liikmesriike võtma kaitsealade suhtes vajalikke meetmeid, et vältida elupaikade saastamist või kahjustamist või lindude mis tahes häirimist, niivõrd kui see on viidatud artikli eesmärkide seisukohast oluline.

27

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et liikmesriigid peavad täitma linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimesest lausest tulenevaid kohustusi ka siis, kui asjaomased alad ei ole erikaitsealadena klassifitseeritud, kuigi oleks pidanud olema (vt 18. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas C-166/97: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 1999, lk I-1719, punkt 38, ja . aasta otsus kohtuasjas C-388/05: komisjon vs. Itaalia, EKL 2007, lk I-7555, punkt 18).

28

Seevastu erikaitsealadena klassifitseeritud alade kohta sätestab loodusdirektiivi artikkel 7, et linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimesest lausest tulenevad kohustused asendatakse muu hulgas loodusdirektiivi artikli 6 lõikest 2 tulenevate kohustustega alates viimati nimetatud direktiivi rakendamise kuupäevast või alates ala linnudirektiivi kohasest klassifitseerimisest, kui viimane kuupäev on hilisem (vt 13. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C-117/00: komisjon vs. Iirimaa, EKL 2002, lk I-5335, punkt 25). Seega kohaldatakse alade suhtes, mida ei ole erikaitsealadena klassifitseeritud, kuigi oleks pidanud olema, endiselt linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimesest lausest tulenevat korda (. aasta otsus kohtuasjas C-374/98: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2000, lk I-10799, punkt 47).

29

Kuna komisjoni hagi alus on linnudirektiivi artikli 4 lõige 4, siis on asjakohased üksnes need Segarra-Garrigues’e kanali märgala niisutuskavast mõjutatud alad, mis oleks tulnud enne põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumist erikaitsealadena klassifitseerida.

30

Sellega seoses on Euroopa Kohus leidnud, et IBA 1998, mis esitab Hispaania tähtsate linnualade uuendatud loendi, kujutab vastupidise teadusliku tõenduse puudumisel endast allikmaterjali, mis võimaldab hinnata, kas liikmesriik on klassifitseerinud erikaitsealadena arvuliselt ja suuruselt piisavad alad kõikidele linnudirektiivi I lisas nimetatud linnuliikidele ja ka selles lisas nimetamata rändliikidele (vt 28. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C-235/04: komisjon vs. Hispaania, EKL I-5415, punkt 27).

31

Kohtutoimikust ilmneb aga, et teatavad tähtsate linnualadega 142 ja 144 hõlmatud alad, mida vaidlusalune niisutuskava mõjutab, nagu alad nimedega „Plans de Sió”, „Belianes-Preixana” ja „Secans del Segrià-Garrigues”, kus asuvad väiketrapi (Tetrax tetrax), pujulõokese (Chersophilus duponti), siniraagi (Coracias garrulus) ja haugaskotka (Hieraætus fasciatus) asurkonnad, klassifitseeriti või neid kui juba klassifitseeritud alasid laiendati Kataloonia Generalitati 5. septembri 2006. aasta otsusega erikaitsealade määramise ja ühenduse jaoks oluliste alade ettepaneku heakskiitmise kohta.

32

Niisiis näib, et nende alade suhtes, mis tuli enne põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumist erikaitsealadena klassifitseerida, kohaldati käesoleva kohtuotsuse punktides 27 ja 28 meenutatud kohtupraktika kohaselt linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimesest lausest tulenevat korda.

33

Sellega seoses on oluline märkida, et Kataloonia Generalitati 8. novembri 2002. aasta keskkonnamõju deklaratsiooni kohaselt, mis avaldati ametlike teadaannete väljaandes nr 3757, on Segarra-Garrigues’e kanali märgala niisutuskaval tõsised tagajärjed eeskätt stepilindude elupaikade jaoks, hoolimata keskkonnamõju uurimuses soovitatud ennetus-, parandus- ja hüvitusmeetmetest ning deklaratsioonis endas toodud täiendmeetmetest.

34

Nimetatud deklaratsiooni lisas 3 on märgitud, et sellise ulatusega niisutuskava elluviimine võib oluliselt mõjutada ohustatud lindude asurkondi ning seega tuleb ette näha samas lisas loetletud liikide taastamisplaanid ja nende rakendamine, et tagada nende liikide kaitse ja võimalusel ka taastumine.

35

Pealegi ei ole vaidlustatud, et nimetatud kava elluviimiseks vajalike töödega, mille kestus on kava kohaselt 10 aastat, alustati 2002. aasta juunis.

36

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et andes loa Segarra-Garrigues’e kanali märgala niisutuskava jaoks, jättis kõnealune liikmesriik täitmata linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimesest lausest tuleneva kohustuse võtta vajalikke meetmeid, et vältida keelatud kahjustusi sellest kavast mõjutatud aladel; see kohustus tekib Euroopa Kohtu praktika kohaselt juba enne, kui tuvastatakse lindude arvu vähenemine või kui kaitsealuse liigi väljasuremisoht on reaalseks muutunud (vt 2. augusti 1993. aasta otsus kohtuasjas C-355/90: komisjon vs. Hispaania, EKL 1993, lk I-4221, punkt 15).

37

Esitatud järeldust ei sea kahtluse alla ainuüksi asjaolu, et kõnealusel kaval on arvestatav tähtsus sellega hõlmatava piirkonna majandusliku ja sotsiaalse arengu jaoks, nagu Hispaania Kuningriik sisuliselt väitis. Liikmesriikide võimalust tekitada märkimisväärset kahju aladele, mis oleks tulnud erikaitsealadena klassifitseerida ja mille suhtes, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 27 ja 28, kohaldatakse linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimesest lausest tulenevat korda, ei saa mingil juhul õigustada majanduslike ja sotsiaalsete kaalutlustega (vt selle kohta 28. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C-57/89: komisjon vs. Saksamaa, EKL 1991, lk I-883, punktid 21 ja 22).

38

Järelikult tuleb komisjoni hagi rahuldada.

39

Seetõttu tuleb tõdeda, et Hispaania Kuningriik on rikkunud linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimesest lausest tulenevaid kohustusi seoses Segarra-Garrigues’e kanali märgala niisutuskavast mõjutatud aladega, mis oleks tulnud erikaitsealadena klassifitseerida.

40

Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata.

41

Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 69 lõike 3 esimese lõigu alusel võib Euroopa Kohus jätta kummagi poole kohtukulud terviklikult või osaliselt tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kuna komisjoni nõuded rahuldati vaid osaliselt, tuleb otsustada, et pooled kannavad ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: