—

International Mail Spain SL, esindaja: advokaat R. Ballesteros Pomar,

—

Hispaania valitsus, esindaja: F. Díez Moreno,

—

Belgia valitsus, esindaja: A. Hubert,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: R. Vidal Puig ja K. Simonsson,

1

Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivi 97/67/EÜ ühenduse postiteenuste siseturu arengut ja teenuse kvaliteedi parandamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (EÜT 1998, L 15, lk 14; ELT eriväljaanne 06/03, lk 71) artikli 7 lõike 2 tõlgendamist.

2

Eelotsusetaotlus esitati International Mail Spain SL (edaspidi „International Mail”), varem TNT Express Worldwide Spain SL, ning Administración del Estado ja Correos’e vahelises kohtuvaidluses, mille esemeks on Secretaría General de Comunicaciones’i (Ministerio de Fomento) (infrastruktuuri- ja sideministeeriumi sidepeadirektoraat; edaspidi „sidepeadirektoraat”) 16. juuni 1999. aasta otsus määrata International Mail’ile karistus selle eest, et ta osutas ilma universaalteenuse osutaja loata postiteenuseid, mis olid reserveeritud universaalteenuse osutajale.

3

Direktiivi 97/67 artikli 1 kohaselt kehtestatakse selle direktiiviga ühiseeskirjad, mis eelkõige käsitlevad Euroopa Ühenduses universaalse postiteenuse osutamist ning nende teenuste määratlemise kriteeriume, mis võidakse reserveerida universaalteenuse osutajatele.

4

Direktiivi artikli 3 lõike 1 kohaselt tagavad liikmesriigid, et kasutajatel on õigus universaalteenusele, mis hõlmab kindlaksmääratud kvaliteediga postiteenuse pidevat osutamist nende territooriumi igas punktis kõikidele kasutajatele sobiva hinnaga. Vastavalt sama artikli lõikele 7 hõlmab universaalteenus nii siseriiklikke kui ka rahvusvahelisi postiteenuseid.

5

Direktiivi 3. peatükis „Selliste teenuste ühtlustamine, mida võib reserveerida” paiknev artikkel 7 sätestab:

„1.   Et tagada universaalteenuse säilimine vajalikul määral, võib iga liikmesriik reserveerida universaalteenuse osutajale või osutajatele sellised teenused nagu siseriikliku kirjavahetuse kogumine, sorteerimine, transportimine ja kättetoimetamine, olenemata sellest, kas tegemist on kiirendatud kättetoimetamisega või mitte, mille hind on väiksem kui võimaliku kiireima standardikategooria esimese kaaluastme kirjasaadetise viiekordne üldhind ja kaal alla 350 grammi. […]

2.   Et tagada universaalteenuse säilimine vajalikul määral, võivad rahvusvaheline post ja otsepost jääda reserveerituks vastavalt lõikes 1 sätestatud hinna- ja kaalupiirangutele.

3.   Saavutamaks käesoleva direktiivi eesmärke, teevad Euroopa Parlament ja nõukogu järgmise sammuna postiteenuste siseturu väljakujundamise suunas hiljemalt 1. jaanuaril 2000, ilma et see piiraks komisjoni pädevust, otsuse postituru edasise järkjärgulise ja kontrollitud liberaliseerimise kohta, silmas pidades eelkõige rahvusvahelise posti ja otseposti liberaliseerimist, ning hinna- ja kaalupiirangute edasise läbivaatamise kohta alates , võttes arvesse kõnealuseks kuupäevaks toimunud arengut, eelkõige majanduslikku, sotsiaalset ja tehnoloogilist arengut ning universaalteenuse osutaja või osutajate finantstasakaalu.

[…]”.

6

Direktiivi 97/67 põhjendused 16 ja 19 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

7

Direktiiv 97/67 jõustus 10. veebruaril 1998 ning kooskõlas direktiivi artikli 24 esimese lõiguga möödus liikmesriikidele direktiivi ülevõtmiseks antud tähtaeg .

8

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. juuni 2002. aasta direktiivi 2002/39/EÜ, millega muudetakse direktiivi 97/67/EÜ ühenduse postiteenuste konkurentsile avamise jätkamise kohta (EÜT L 176, lk 21; ELT eriväljaanne 06/04, lk 316), artikli 1 punkt 1 asendas direktiivi 97/67 artikli 7 järgmise tekstiga:

„1.   Liikmesriigid võivad universaalteenuse säilitamise tagamiseks vajalikul määral jätkata teenuste reserveerimist universaalteenuse osutajale (osutajatele). Need teenused piirduvad üksnes siseriikliku kirjavahetuse ja sissetulevate rahvusvaheliste kirjasaadetiste kogumise, sorteerimise, transportimise ja kättetoimetamisega, olenemata sellest, kas tegemist on kiirendatud kättetoimetamisega või mitte, järgmiste kaalu- ja hinnapiirangute raames. Alates 1. jaanuarist 2003 on kaalupiirang 100 grammi ja alates on kaalupiirang 50 grammi. Neid kaalupiiranguid ei kohaldata alates , kui hind võrdub võimaliku kiireima standardikategooria esimese kaaluastme kirjasaadetise kolmekordse üldhinnaga või on sellest kõrgem, ega alates , kui hind võrdub kahe ja poole kordse üldhinnaga või on sellest kõrgem.

[…]

Universaalteenuse osutamiseks vajalikul määral võib otseposti reserveerimist jätkata samade kaalu- ja hinnapiirangute raames.

Universaalteenuse osutamise tagamiseks vajalikul määral, näiteks kui postitegevuse teatavad sektorid on juba liberaliseeritud või kui liikmesriigi postiteenuste eriomadused seda eeldavad, võib väljamineva rahvusvahelise posti reserveerimist jätkata samade kaalu- ja hinnapiirangute raames.

[…]

3.   Komisjon lõpetab tuleviku-uuringu, milles hinnatakse iga liikmesriigi puhul mõju, mis postiteenuste siseturu täielikul rakendamisel 2009. aastal on universaalteenusele. Uuringu järelduste põhjal esitab komisjon 31. detsembriks 2006 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande koos ettepanekuga, milles vajaduse korral kinnitatakse postiteenuste siseturu täieliku rakendamise tähtajaks aasta 2009 või määratakse uuringu järelduste põhjal kindlaks muu vaheetapp.”

9

Direktiivi 2002/39 põhjendused 15–17, 20, 22 ja 23 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

10

Direktiiv 2002/39 jõustus 5. juulil 2002 ning liikmesriikidele selle ülevõtmiseks antud tähtaeg möödus .

11

Hispaania õiguskorda võeti direktiiv 97/67 üle universaalset postiteenust ja postiteenuste liberaliseerimist käsitleva 13. juuli 1998. aasta seadusega (Ley 24/1998 del Servicio Postal Universal y de Liberalización de los Servicios Postales; edaspidi „seadus 24/1998”). Põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kehtinud versioonis sätestas selle seaduse artikli 18 lõike 1 punkt C:

„Põhiseaduse artikli 128 lõike 2 alusel ning järgmises peatükis kindlaks määratud tingimustel reserveeritakse universaalse postiteenuse osutajale ainuõigus osutada järgmisi universaalse postiteenusega hõlmatud teenuseid:

[…]

12

International Mail osutas postkaartide osas väljamineva rahvusvahelise posti teenuseid Hispaania peamistes turismipiirkondades. Selleks paigutas ta hotellidesse, kämpingutesse, majutuskohtadesse, kaubahallidesse ja mujale postkastid, kuhu tarbijad võisid panna välismaale adresseeritud postkaarte, olles need varustanud etikettidega, mida võis osta postkaartide müügikohtades.

13

Sidepeadirektoraat leidis, et sellise teenuse osutamine kujutas endast seaduse 24/1998 artikli 41 lõike 3 punktis a ja lõike 2 punktis b ette nähtud rasket väärtegu – „universaalteenuse osutajale reserveeritud postiteenuste osutamist ilma tema loata, mis seab ohtu universaalteenuse osutaja poolt teenuse osutamise”.

14

Sidepeadirektoraat määras 16. juuni 1999. aasta otsusega International Mail’ile 10 miljoni Hispaania peseeta suuruse trahvi ja käskis tal hoiduda pakkumast ja osutamast postiteenuseid, mis on sama liiki kui universaalteenuse osutajale reserveeritud teenused, ning kõrvaldada kõik postkastid ja selle teenusega seotud informatsioon.

15

International Mail esitas selle otsuse peale kaebuse, mille Tribunal Superior de Justicia de Madrid jättis rahuldamata, leides, et seadus 24/1998 on direktiiviga 97/67 kooskõlas. Seejärel esitas International Mail kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

16

Nimetatud kohtu sõnutsi sõltub põhikohtuasja lahendus suuresti sellest, milline on direktiivi 97/67 artikli 7 lõike 2 tõlgendus. Juhul kui seaduse 24/1998 artikli 18 lõike 1 punkt C ei vasta mainitud ühenduse õigusnormis sätestatud tingimustele, ei ole niisuguse siseriikliku normi eraettevõtjate poolt eiramise korral õigustatud neile sellise halduskaristuse määramine, nagu määrati International Mail’ile. Nimetatud kohus kahtleb direktiivi 97/67 artikli 7 õiges tõlgenduses eelkõige sellele artiklile direktiiviga 2002/39 antud uue sõnastuse tõttu.

17

Neil asjaoludel otsustas Tribunal Supremo menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas […] direktiivi 97/67 […] artikli 7 lõige 2, mis lubab liikmesriikidel lugeda reserveeritud postiteenuste hulka rahvusvahelise posti, võimaldab liikmesriikidel teenused selliselt reserveerida vaid siis, kui nad tõendavad, et vastasel korral oleks ohustatud universaalteenuse osutaja finantstasakaal, või vastupidi, võivad nad seda õigustada muude põhjustega, sealhulgas otstarbekusega, mis on seotud postisektori üldise olukorraga, sealhulgas kõnesoleva valdkonna liberaliseerimise astmega hetkel, mil tehakse reserveerimist puudutav otsus?”

18

Hispaania valitsus leiab, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, kuna tegelikult käsitleb see siseriikliku õigusnormi kehtivust, mitte ühenduse õigusnormi tõlgendamist. Euroopa Kohtule seda küsimust esitades palub siseriiklik kohus tal tegelikult hinnata, kas seaduse 24/1998 artikli 18 lõike 1 punkt C on direktiiviga 97/67 kooskõlas või väljub direktiiviga kehtestatud piiridest.

19

Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Kohtul ei ole EÜ artikli 234 alusel algatatud menetluse raames õigust otsustada siseriikliku õigusakti sätete kooskõla üle ühenduse õigusega (vt eelkõige 7. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas C-130/93: Lamaire, EKL 1994, lk I-3215, punkt 10, ja . aasta otsus kohtuasjas C-506/04: Wilson, EKL 2006, lk I-8613, punkt 34). Pealegi kuulub selle sättega kehtestatud õigusalase koostöö raames siseriiklike õigusnormide tõlgendamine liikmesriikide kohtute ja mitte Euroopa Kohtu pädevusse (vt eelkõige . aasta otsus kohtuasjas C-37/92: Vanacker ja Lesage, EKL 1993, lk I-4947, punkt 7, ning eespool viidatud Wilsoni kohtuotsus, punkt 34).

20

Samas on Euroopa Kohus pädev andma eelotsuse küsimuse esitanud kohtule kõik ühenduse õiguse tõlgendamiseks vajalikud juhtnöörid, mille alusel tal on võimalik hinnata siseriiklike õigusnormide kooskõla ühenduse õigusega (vt eelkõige eespool viidatud Lamaire’i kohtuotsus, punkt 10, ja Wilsoni kohtuotsus, punkt 35).

21

Seetõttu ei saa Hispaania valitsuse argumentidega nõustuda, seda enam, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus on otseselt suunatud ühenduse õigusnormi tõlgendamisele.

22

Veel väidab Hispaania valitsus, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, kuna sel puudub kasulik mõju ja see on sõnastatud hüpoteetiliselt. Euroopa Kohus saaks ainult abstraktselt ja üldiselt vastata, kas rahvusvahelise posti reserveerimine universaalteenuse osutajale on õigustatud, kuid ta ei saaks vastata küsimusele, kas seaduse 24/1998 artikli 18 lõike 1 punktis C ette nähtud reserveerimine on õigustatud või väljub see direktiivi 97/67 artikli 7 lõikega 2 sätestatud piiridest, kuna sellise hinnangu andmine ei ole tema pädevuses.

23

Sellega seoses tuleb meenutada, et EÜ artiklis 234 sätestatud menetluses on üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval siseriiklikul kohtul kohtuasja eripära arvesse võttes õigus hinnata eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks ning Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Kui esitatud küsimused puudutavad ühenduse õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus reeglina kohustatud otsuse langetama (vt eelkõige 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-119/05: Lucchini, EKL 2007, lk I-6199, punkt 43 ja viidatud kohtupraktika).

24

Pealegi ei saa pelgalt asjaolu, et Euroopa Kohtult on palutud abstraktset ja üldist vastust, kaasa tuua eelotsusetaotluse vastuvõetamatust. EÜ artikliga 234 loodud õigusalase koostöö süsteemile on tunnuslik, et Euroopa Kohus vastab talle esitatud ühenduse õiguse tõlgendamise küsimusele pigem abstraktselt ja üldiselt ning siseriiklikul kohtul tuleb tema menetluses olev kohtuasi lahendada Euroopa Kohtu vastust arvesse võttes.

25

Järelikult tuleb eelotsusetaotlus lugeda vastuvõetavaks.

26

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 97/67 artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et see lubab liikmesriikidel reserveerida rahvusvahelise posti teenuse osutamise universaalteenuse osutajale vaid siis, kui nad tõendavad, et sellise reservatsiooni puudumisel oleks ohustatud universaalteenuse osutaja finantstasakaal, või võivad seda reservatsiooni õigustada ka muud postisektori üldise olukorraga seotud põhjused, sealhulgas lihtsalt otstarbekus.

27

Direktiivi 97/67 artikli 7 lõige 2 lubab liikmesriikidel teatud hinna- ja kaalupiirangutega jätkata rahvusvahelise posti reserveerimist universaalteenuse osutajale, „[e]t tagada universaalteenuse säilimine vajalikul määral”. Selle artikli lõigete 1 ja 2 kohaselt kohaldatakse sama tingimust võimalusele reserveerida universaalteenuse osutajale teatud hinna- ja kaalupiirangutega siseriikliku kirjavahetuse kogumine, sorteerimine, transportimine ja kättetoimetamine ning otsepost.

28

Alustuseks tuleb tõdeda, et sõna „vajalik” kasutamine kõneleb selle vastu, et niisugust reserveerimist võiks õigustada lihtsalt otstarbekuse kaalutlustega.

29

Põhjusi, miks ühenduse seadusandja nägi ette reserveerimisvõimaluse, on selgitatud direktiivi 97/67 põhjenduses 16, kus on märgitud, et „sellise teenusevaliku säilitamine, mida võib reserveerida kooskõlas asutamislepingu eeskirjadega ja ilma konkurentsieeskirjade kohaldamist piiramata, on õigustatud, et tagada universaalteenuse toimimine majanduslikult tasakaalustatud tingimustes”.

30

Otseposti ja rahvusvahelise posti kohta on ühenduse seadusandja direktiivi 97/67 põhjenduses 19 sellega seoses täpsustanud, et „ajutiselt on mõistlik lubada, et otseposti ja rahvusvahelist posti oleks võimalik edaspidigi reserveerida […]”.

31

Järelikult on direktiivi 97/67 artikli 7 lõike 2 eesmärk tagada universaalteenuse säilimine eelkõige vajalike ressursside andmisega, et universaalteenus saaks toimida majanduslikult tasakaalustatud tingimustes.

32

Muu hulgas kinnitab sellist tõlgendust asjaolu, et universaalteenuse osutaja finantstasakaal on üks olulisi kriteeriume, mida vastavalt selle direktiivi artikli 7 lõikele 3 peavad arvesse võtma parlament ja nõukogu, kui nad teevad otsuse postituru edasise järkjärgulise ja kontrollitud liberaliseerimise kohta, silmas pidades eelkõige rahvusvahelise posti liberaliseerimist.

33

Finantstasakaalu kriteeriumi on postiteenuseid käsitlevas Euroopa Kohtu praktikas arvesse võetud juba enne direktiivi 97/67 jõustumist eelkõige seoses EÜ artikliga 90 (nüüd EÜ artikkel 86).

34

Selle kohtupraktika kohaselt võivad liikmesriigid universaalteenuse osutajale kui ettevõtjale, kellele on pandud üldist majandushuvi esindava teenuse osutamine, anda ainuõigused, mis võivad piirata konkurentsi või selle välistada, kui see on vajalik, et võimaldada universaalteenuse osutajal täita üldise huvi sfääri kuuluvat ülesannet ja eelkõige tagada talle majanduslikult vastuvõetavad tingimused (vt 19. mai 1993. aasta otsus kohtuasjas C-320/91: Corbeau, EKL 1993, lk I-2533, punktid 14–16).

35

Selle kohta nähtub samast kohtupraktikast, et finantstasakaalu või majandusliku elujõulisuse ohus olemine ei ole vajalik ettevõtja puhul, kellele on antud üldist majandushuvi esindava teenuse osutamine. Piisab, kui vaidlusaluste õiguste puudumisel ei oleks ettevõtjal võimalik talle usaldatud eriülesandeid täita või kui selliste õiguste säilitamine on vajalik, et võimaldada õiguste omajal täita talle pandud üldise majandushuvi teenuse osutamise ülesandeid majanduslikult vastuvõetavatel tingimustel (17. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C-340/99: TNT Traco, EKL 2001, lk I-4109, punkt 54).

36

Sellega seoses täpsustas Euroopa Kohus, et nimetatud ülesandeid täitva ettevõtja kohustus osutada teenuseid majandusliku tasakaalu tingimustes eeldab tasaarveldamise võimalust tasuvamate ja vähemtasuvate sektorite vahel ning õigustab seetõttu üksikettevõtjate-poolse konkurentsi piiramist majanduslikult tasuvamates sektorites (eespool viidatud Corbeau kohtuotsus, punkt 17).

37

See esmast õigust käsitlev kohtupraktika on asjakohane ka põhikohtuasja puhul, seda enam, et direktiivis 97/67 on sõnaselgelt ja korduvalt meenutatud, et ainuõiguse andmisel tuleb järgida asutamislepingu sätteid.

38

Direktiivi 97/67 artikkel 4 sätestab, et „[l]iikmesriigid määravad kooskõlas ühenduse õigusega kindlaks universaalteenuse osutaja või osutajate kohustused ja õigused ning avaldavad need”. Samamoodi rõhutatakse direktiivi põhjenduses 16 ja põhjenduses 41 – mille kohaselt direktiiv „ei mõjuta asutamislepingu eeskirjade, eelkõige konkurentsi ja teenuste osutamise vabadust käsitlevate eeskirjade kohaldamist” –, et tuleb järgida asutamislepingu sätteid, eelkõige neid, mis käsitlevad konkurentsi.

39

Esmast õigust käsitlevast käesoleva otsuse punktides 33–36 viidatud kohtupraktikast nähtub, et liikmesriik võib rahvusvahelise posti reserveerimise otsustamisel võtta õiguspäraselt arvesse universaalse postiteenuse majandusliku tasakaalu kriteeriumi ning põhimõtteliselt tuleb – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 26–31 – seda kriteeriumi kohaldades arvestada üksnes neid teenuseid, mis moodustavad universaalse postiteenuse, ja mitte teenuseosutaja muud võimalikku tegevust. On võimalik, et viimane tegeleb ka muu majandustegevusega, mille suhtes tuleb välistada reserveeritud teenustest lähtuv ristsubsideerimine.

40

Kõnesolevast kohtupraktikast tuleneb aga veel, et direktiivi 97/67 artikli 7 lõikes 2 sätestatud tingimust ei saa taandada üksnes majanduslikule aspektile, kuna ei saa välistada, et esineb muid põhjusi, miks liikmesriigid võivad kooskõlas EÜ artikli 86 lõikega 2 otsustada reserveerida rahvusvahelise posti selle tagamiseks, et universaalteenuse osutajale määratud eriülesannete täitmine ei muutuks võimatuks.

41

Niisugused põhjused nagu otstarbekus, mis on seotud postisektori üldise olukorraga, sealhulgas postisektori liberaliseerimisastmega ajal, mil tehakse rahvusvahelist posti puudutav otsus, ei ole piisavad, et õigustada rahvusvahelise posti reserveerimist, välja arvatud juhul, kui mittereserveerimise korral oleks takistatud universaalteenuse osutamine või kui reserveerimine on vajalik universaalteenuse osutamiseks majanduslikult vastuvõetavatel tingimustel.

42

Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et nii direktiivi 97/67 artikli 7 lõike 2 sõnastusega kui ka selle sätte eesmärgiga on vastuolus, kui otsus reserveerida rahvusvaheline post universaalteenuse osutajale tehakse ainult otstarbekuse kaalutlustest lähtudes.

43

Seda tõlgendust ei kummuta direktiivi 97/67 artiklis 7 direktiiviga 2002/39 tehtud muudatus (edaspidi „muudetud direktiiv 97/67”), millele eelotsusetaotluse esitanud kohus otseselt viitab, et põhjendada oma otsust esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus.

44

Olgu meenutatud, et muudetud direktiivi 97/67 artikli 7 lõike 1 neljas lõik sätestab, et „[u]niversaalteenuse osutamise tagamiseks vajalikul määral, näiteks kui postitegevuse teatavad sektorid on juba liberaliseeritud või kui liikmesriigi postiteenuste eriomadused seda eeldavad, võib väljamineva rahvusvahelise posti reserveerimist jätkata samade kaalu- ja hinnapiirangute raames”.

45

Nagu Euroopa Ühenduste Komisjon oma kirjalikes märkustes väidab, nähtub eelkõige direktiivi 2002/39 põhjendustest 22 ja 23, et muudetud direktiivi 97/67 artikli 7 lõike 1 neljanda lõigu eesmärk on – nagu ka direktiivi 97/67 artikli 7 lõikel 2 –, et universaalteenuse finantstasakaal ei oleks häiritud ega universaalteenuse tagamine ohustatud.

46

Veel märkis komisjon, et muudetud direktiivi 97/67 artikli 7 lõike 1 neljanda lõigu tõlgendamine nii, et see suurendab liikmesriikidele jäetud otsustusvabadust, oleks vastuolus direktiivi 2002/39 eesmärgiga: jätkata postiteenuste järkjärgulist ja kontrollitud avamist konkurentsile.

47

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 36, on tegelikult direktiivi 2002/39 põhjendusest 16 – mille kohaselt on „väljamineva rahvusvahelise posti täielik konkurentsile avamine võimalike eranditega sel määral, mis on vajalik universaalteenuse osutamise tagamiseks, suhteliselt lihtne ja kontrollitud, kuid ometi oluline järgmine etapp” – koos põhjendustega 15, 17 ja 20 selgelt näha väljamineva rahvusvahelise posti reserveerimisvõimaluse erandlikkus, nagu on sätestatud muudetud direktiivi 97/67 artikli 7 lõike 1 neljandas lõigus.

48

Järelikult on muudetud direktiivi 97/67 artikli 7 lõike 1 neljandas lõigus mainitud näited, nagu märgib ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 33, kõigest kasulikud suunised, millest lähtuda universaalteenuse osutajale antud eriõiguste – näiteks rahvusvahelise posti reserveerimise – hindamisel, kuid need ei saa muuta direktiivi 97/67 artikli 7 lõike 2 tõlgendust.

49

Universaalteenuse osutajale rahvusvahelise posti reserveerimise vajaduse tõendamiskoormise kohta tuleneb direktiivi 97/67 artikli 7 lõike 2 sõnastusest, et see lasub reserveerimisvõimalust kasutanud liikmesriigil või teenuseosutajal, kui see on asjakohane. Niisugust tõlgendust kinnitab asjaolu, et EÜ artikli 86 lõike 2 raames peab selle sätte kohaldamise tingimuste täitmist tõendama liikmesriik või ettevõtja, kes sellele sättele tugineb.

50

Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 97/67 artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et see lubab liikmesriikidel reserveerida rahvusvahelise posti teenuse osutamise universaalteenuse osutajale vaid siis, kui nad tõendavad, et

51

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivi 97/67/EÜ „Ühenduse postiteenuste siseturu arengut ja teenuse kvaliteedi parandamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta” artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et see lubab liikmesriikidel reserveerida rahvusvahelise posti teenuse osutamise universaalteenuse osutajale vaid siis, kui nad tõendavad, et