EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

2. oktoober 2008 ( *1 )

„Liikmesriigi kohustuste rikkumine — Asjade riigihankelepingud — Direktiiv 93/36/EMÜ — Riigihankelepingu sõlmimine eelnevalt hanketeadet avaldamata — Kerged helikopterid politsei ja riikliku tuletõrje vajadusteks”

Kohtuasjas C-157/06,

mille ese on EÜ artikli 226 alusel 23. märtsil 2006 esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: X. Lewis ja D. Recchia, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja,

versus

Itaalia Vabariik, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas G. Fiengo, avvocato dello Stato, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja,

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: kuuenda koja esimees L. Bay Larsen teise koja esimehe ülesannetes, kohtunikud K. Schiemann, J. Makarczyk (ettekandja), J.-C. Bonichot ja C. Toader,

kohtujurist: M. Poiares Maduro,

kohtusekretär: ametnik B. Fülöp,

arvestades kirjalikus menetluses ja 15. mai 2008. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

Oma hagis palub Euroopa Ühenduste Komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik võttis vastu siseministri 11. juuli 2003. aasta dekreedi nr 558/A/04/03/RR (edaspidi „siseministri dekreet”), millega lubatakse politseijõudude ja riikliku tuletõrje vajadusteks kergete helikopterite ostmisel teha erand asjade riigihankelepinguid reguleerivatest ühenduse õigusnormidest, ilma et oleks täidetud ükski sellise erandi tegemist õigustavatest tingimustest, siis on Itaalia Vabariik rikkunud nõukogu . aasta direktiivi 93/36/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike tarnelepingute sõlmimise kord (EÜT L 199, lk 1; ELT eriväljaanne 06/02, lk 110), ja eelkõige viidatud direktiivi artikli 2 lõike 1 punkti b ning artikleid 6 ja 9.

Õiguslik raamistik

Ühenduse õigus

Direktiivi 93/36 artikli 2 lõike 1 punkt b sätestab:

„1. Käesolevat direktiivi ei kohaldata:

[…]

b)	tarnelepingute suhtes, mis on salajased või mille teostamisel tuleb rakendada erilisi julgeolekumeetmeid vastavalt asjaomases liikmesriigis kehtivatele õigus- ja haldusnormidele või juhul, kui see on vajalik riigi põhiliste julgeolekuhuvide kaitseks.”

Sama direktiivi artikkel 3 sätestab:

„Ilma et see piiraks artikli 2, artikli 4 ja artikli 5 lõike 1 kohaldamist, kohaldatakse käesolevat direktiivi kõikide artikli 1 punktis a osutatud toodete suhtes, sealhulgas nende toodete suhtes, mille kohta tellijad on lepingud sõlminud riigikaitse valdkonnas, välja arvatud need tooted, mille suhtes kohaldatakse [EÜ] artikli [296] lõike 1 punkti b sätteid.”

Selle direktiivi artikkel 6 sätestab:

„1. Riiklike tarnelepingute sõlmimisel kohaldavad tellijad artikli 1 punktides d, e ja f määratletud menetlust allpool esitatud juhtudel.

2. Tellijad võivad tarnelepinguid sõlmida läbirääkimistega menetluse alusel, kui avatud või piiratud menetluse puhul esitatud pakkumised ei vasta nõuetele või kui pakkumised ei ole kooskõlas IV jaotisele vastavate siseriiklike sätetega, juhul kui lepingu algtingimusi sellega oluliselt ei muudeta. Sel juhul avaldavad tellijad lepingu kohta teate, välja arvatud juhul, kui niisugusesse läbirääkimistega menetlusse kaasatakse kõik ettevõtjad, kes vastavad artiklite 20–24 kriteeriumidele ja kes esitasid algse avatud või piiratud menetluse käigus pakkumismenetluse vorminõuetele vastavad pakkumised.

3. Tellijad võivad sõlmida tarnelepinguid läbirääkimistega menetluse alusel asjakohast teadet avaldamata:

a)	kui avatud või piiratud menetluse käigus ei ole esitatud ühtki pakkumist või nõuetele vastavat pakkumist, juhul kui lepingu algtingimusi sellega oluliselt ei muudeta ja kui komisjonile esitatakse asjakohane aruanne;

b)	kui asjaomaseid tooteid valmistatakse üksnes uuringu, katse või arendustegevuse eesmärgil, ei kohaldata seda sätet ärilise elujõulisuse loomiseks mõeldud masstoodangu suhtes ega uurimis- või arendustegevusega seotud kulude katmiseks;

c)	kui tehnilistel või kunstilistel põhjustel või ainuõiguste kaitsega seotud põhjustel saab tarnitavaid tooteid valmistada või tarnida ainult üks konkreetne tarnija;

äärmise vajaduse korral, kui asjaomaste tellijate poolt ettenägematute sündmuste tagajärjel tekkinud kiireloomulise olukorra tõttu ei ole võimalik lõikes 2 nimetatud avatud, piiratud või läbirääkimistega menetluse tähtajast kinni pidada. Kiireloomulise olukorra põhjenduseks toodavad asjaolud ei või mingil juhul johtuda tellijatest;

esialgse tarnija lisatarnete puhul, mis on mõeldud olemasolevate toodete või seadmete osaliseks asendamiseks või olemasolevate toodete või seadmete täiendamiseks, kui tarnija vahetamine sunniks tellijat hankima teistsuguste tehniliste omadustega materjali, mis tooks kaasa ühildamatuse või ebaproportsionaalsed tehnilised raskused käitamisel ja hooldamisel. Selliste lepingute ja samuti uuendatavate lepingute kehtivusaeg ei või üldiselt olla pikem kui kolm aastat.

4. Kõikidel teistel juhtudel kasutavad tellijad tarnelepingute sõlmimisel avatud või piiratud menetlust.”

Viidatud direktiivi artikkel 9 sätestab:

„1. Tellijad teevad eelteatega, mis avaldatakse võimalikult kiiresti pärast eelarveaasta algust, teatavaks iga tootevaldkonna kohta kavandatavate riigihangete kogumaksumuse, mis neil on plaanis sõlmida järgneva 12 kuu jooksul, kui eeldatav kogumaksumus artikli 5 sätteid arvesse võttes ei ole väiksem kui 750000 [eurot].

Tellija määratleb tootevaldkonna viidates klassifikaatorile „Classification of Products According to Activities (CPA)”. Komisjon määrab artikli 32 lõikes 2 sätestatud korras kindlaks tingimused, mille kohaselt teates teatavatele klassifikaatori positsioonidele viidatakse.

2. Tellijad, kes soovivad sõlmida riikliku tarnelepingu, kasutades avatud, piiratud või vastavalt artikli 6 lõikes 2 sätestatud tingimustele läbirääkimistega menetlust, teatavad sellest asjakohase teatega.

3. Tellijad, kes on lepingu sõlminud, teatavad sellest asjakohase teatega. Kui lepingu sõlmimisega seotud teatava teabe avaldamine võib takistada seaduste kohaldamist või olla vastuolus üldiste huvidega või kahjustada konkreetse era- või avalik-õigusliku ettevõtja õigustatud ärihuve või ausat konkurentsi tarnijate vahel, võib sellist teavet teatavatel juhtudel mitte avaldada.

4. Teated koostatakse IV lisas sätestatud näidiste alusel ning need sisaldavad näidistes nõutavaid andmeid. Kui tellijad taotlevad teavet majanduslike ja tehniliste standardite kohta, mida nad tarnijatelt valiku tegemiseks nõuavad (IV lisa B osa punkt 11, IV lisa C osa punkt 9 ja IV lisa D osa punkt 8), võivad nad nõuda üksnes artiklites 22 ja 23 määratletud andmete esitamist.

5. Tellijad edastavad teated võimalikult kiiresti ja asjakohaseimal viisil Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete Talitusele. Artiklis 12 osutatud kiirendatud menetluse puhul edastatakse teade teleksi, telegrammi või faksi teel.

Lõikes 1 nimetatud teade edastatakse võimalikult kiiresti pärast iga eelarveaasta algust.

Lõikes 3 nimetatud teade edastatakse hiljemalt 48 päeva pärast asjakohase lepingu sõlmimist.

6. Lõigetes 1 ja 3 nimetatud teated avaldatakse ühenduse ametlikes keeltes tervikuna Euroopa Ühenduste Teatajas ja TED-andmepangas, kusjuures autentne on üksnes algkeelne tekst.

7. Lõikes 2 nimetatud teated avaldatakse algkeeltes tervikuna Euroopa Ühenduste Teatajas ja TED-andmepangas. Igas teates sisalduvatest olulistest andmetest avaldatakse kokkuvõte teistes ühenduse ametlikes keeltes, kusjuures autentne on üksnes algkeelne tekst.

8. Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete Talitus avaldab teated hiljemalt 12 päeva pärast nende lähetamist. Artiklis 12 osutatud kiirendatud menetluse puhul lühendatakse seda aega viie päevani.

9. Teateid ei avaldata tellija riigi ametlikes väljaannetes ega ajakirjanduses enne nende Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete Talitusele lähetamise kuupäeva; nendes märgitakse kõnealune lähetamise kuupäev. Teates ei avaldata muud teavet kui see, mis on avaldatud Euroopa Ühenduste Teatajas.

10. Tellijad peavad suutma lähetuskuupäeva tõendada.

11. Teadete Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamise kulud kannavad ühendused. Teade ei tohi olla pikem kui üks Euroopa Ühenduste Teataja lehekülg ehk ligikaudu 650 sõna. Igas Euroopa Ühenduste Teataja numbris, mis sisaldab üht või mitut teadet, esitatakse ka näidis või näidised, millel avaldatud teade või teated põhinevad.”

Siseriiklik õigus

Siseministri dekreedi kohaselt:

„1.	Politseijõudude ja riikliku tuletõrje vajadusteks kerget tüüpi helikopterite hankimisel tuleb kohaldada erilisi julgeolekumeetmeid, mida tuleb kohaldada ka tehnilise hindamise komisjoni ja põhjendustes viidatud ministeeriumidevahelise komisjoni dokumentide suhtes.

Nimetatud asjade hankelepingute sõlmimisel võib loobuda [24. juuli 1992. aasta] seadusandliku dekreediga nr 358 (muudetud . aasta] seadusandliku dekreediga nr 402) [edaspidi „seadusandlik dekreet 358/1992”]) sätestatu kohaldamisest, v.a nimetatud dekreedi artikli 4 [punktis] c sätestatud tingimused.”

7	Siseministri dekreedis viidatud seadusandlik dekreet nr 358/1992 kujutab endast asjade riigihankelepinguid reguleerivaid ühenduse õigusnorme ülevõtvat õigusakti.

8	Seadusandliku dekreedi nr 358/1992 artikli 4 punkt c kordab direktiivi 93/36 artikli 2 lõike 1 punktis b sätestatut.

Kohtueelne menetlus

9	Kui komisjon sai siseministri dekreedist teada ja leidis, et see ei ole kooskõlas direktiivi 93/36 artikli 2 lõike 1 punktiga b ning artiklitega 6 ja 9, saatis ta Itaalia Vabariigile 1. aprillil 2004 märgukirja, millele Itaalia vastas .

10	Komisjoni ei rahuldanud Itaalia Vabariigi vastus ning ta saatis 14. detsembril 2004 sellele liikmesriigile põhjendatud arvamuse, paludes võtta vastu selle arvamuse järgimiseks vajalikud õigusnormid kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest.

Itaalia Vabariik teavitas 22. märtsi 2005. aasta kirjas komisjoni, et kuigi ta ei ole veel üksikasjalikult sellele põhjendatud arvamusele vastanud, on ta „algatanud sellel teemal põhjaliku arutelu”, mille esimesed tulemused „annavad alust arvata, et asjaomase dekreedi sõnastusest võib jääda kahtlus selle kooskõla suhtes kehtivast ühenduse õigusest tuleneva asjade riigihankelepinguid reguleeriva raamistikuga”. Edasi väljendati kirjas soovi alustada komisjoni teenistustega tehnilist arutelu, mis võiks „toimuda samal ajal asjaomase aruteluga ja jätkuda eespool viidatud õigusnormide ülevaatamisega, mille tulemusena võetaks nõuetekohaselt arvesse erinevad selles valdkonnas kehtestatud normid”.

12	Hoolimata komisjoni kahest, 14. aprilli ja . aasta kirjast, milles teatati Itaalia Vabariigile, et komisjon on valmis alustama arutelu asjaomaste ministeeriumi teenistustega, sellist tehnilist arutelu ei toimunud. Neil põhjustel otsustas komisjon esitada käsitletava hagi.

Hagi

Poolte argumendid

Komisjon heidab Itaalia Vabariigile ette, et siseministri dekreediga on õigustamatult hoitud kõrvale direktiivi 93/36 kohaldamisest politseijõudude ja riikliku tuletõrje vajadusteks omandatavate kergete helikopterite tarnete puhul, kuna ei ole järgitud ühtegi selle direktiivi artikli 2 lõike 1 punktis b esitatud nõuet.

Komisjon rõhutab selles osas, et asjaomased helikopterid on mõeldud politseijõududele ja riiklikule tuletõrjele, st tsiviilteenistustele, kes tavaliselt ei pea osalema sõjalistes operatsioonides. Asjaolu, et kergrelvade paigaldamist peeti vaid võimalikuks, näitab lisaks seda, et asjaomased helikopterid on mõeldud peamiselt tsiviilotstarbeks. Asjaolust, et neil helikopteritel peavad olema sõjaväehelikopteritega teatud sarnased omadused, ei piisa lõpuks selleks, et neid saaks pidada sõjaliseks tarneks. Komisjon leiab, et äärmisel juhul võib tegemist olla kaheotstarbeliste õhusõidukitega.

Pealegi on komisjon seisukohal, et isegi sõjalise tarne puhul ei või direktiivi 93/36 kohaldamata jätta ja selle artikli 2 lõike 1 punktist b kõrvalekaldumist õigustavate asjaolude esinemist peab tõendama liikmesriik, kes sellele erandile osutab. Seega on komisjon seisukohal, et Itaalia Vabariik ei ole käesoleval juhul suutnud tõendada nimetatud sättes selle erandi kasutamise õiguspärasust.

Itaalia Vabariik kinnitas, et praeguses rahvusvahelises olukorras on sõja ja sõjatehnika mõisted võrreldes nende esialgse tähendusega oluliselt muutunud, nagu ka riigi põhiliste julgeolekuhuvide kaitse mõiste. Siseministri dekreedis käsitletud hangete esemeks olevate helikopterite sõjalist olemust ei ole kahtluse alla seatud, need helikopterid on mõeldud riigi julgeolekuga seotud ülesannete tagamiseks. Vastavalt ühe selleks otstarbeks loodud ministeeriumidevahelise komisjoni seisukohale peavad neil helikopteritel olema teatud tehnilised omadused, mis võimaldavad neid vajaduse korral kasutada relvastus- ja kaitsesüsteemide osana, mistõttu on nende puhul vajalik kaitseministeeriumi heakskiit.

Itaalia Vabariik leiab, et direktiivi 93/36 artikli 2 lõike 1 punktis b sätestatud tingimused on täidetud. Itaalia põhjendab oma kinnitust nimelt argumendiga, et asjaomaste hangete puhul peab jätma rohkem kaalutlusõigust, kuna neid helikoptereid kasutatakse relvastussüsteemides ja kuna nad toimivad koos muu sõjavarustusega. Seetõttu ei ole võimalik avatud hankemenetluse käigus saladust hoida.

Lisaks leiab Itaalia Vabariik, et asjaomased õhusõidukid võib piiranguteta liigitada sõjavarustuse hulka isegi juhul, kui direktiivi 93/36 artikli 2 lõike 1 punkti b tingimusi ei saa käesoleval juhul kohaldada; vaidlusalused tarned jäävad igal juhul EÜ artiklis 296 ette nähtud erandi alla ja on seega ühenduse riigihangetealaste eeskirjade kohaldamisalast kõrvale jäetud.

19	Lõpuks märgib Itaalia Vabariik, et käsitletav hagi on vastuvõetamatu, kuna arvesse pole võetud ne bis in idem põhimõtet. Ta viitab sellele, et vaidlusalust küsimust on Euroopa Kohus juba hinnatud 8. aprilli 2008. aasta otsuses C-337/05: komisjon vs. Itaalia (EKL 2008, lk I-2173).

Euroopa Kohtu hinnang

Vastuvõetavus

Selles suhtes piisab, kui viidata käesoleva kohtuasja olulisele erinevusele eespool viidatud kohtuasjast komisjon vs. Itaalia. Käesoleval juhul tegutses Itaalia ühe siseministri dekreedi alusel, kuid kohtuasjas, millel asjaomane kohtuotsus põhineb, käsitleti Itaalia ametivõimude praktikat. Sellest järeldusest piisab, et käesoleval juhul tõdeda, et ne bis in idem põhimõttele ei saa käesoleval juhul igatahes tugineda.

21	Seega tuleb Itaalia Vabariigi esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.

Põhiküsimus

22	Esmalt tuleb rõhutada, et poolte vahel ei ole vaidlust küsimuses, et siseministri dekreedis esitatud hankesummad ületavad direktiivi 93/36 artikli 5 lõike 1 punktis a nimetatud piirmäära, mille puhul tuleb seda direktiivi kohaldada.

Samuti tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb erandeid reeglist, mille eesmärk on tagada EÜ asutamislepinguga tunnustatud riigihankelepingute sektorit puudutavate õiguste efektiivsus, tõlgendada kitsalt (vt 17. novembri 1993. aasta otsus kohtuasjas C-71/92: komisjon vs. Hispaania, EKL 1993, lk I-5923, punkt 36) ja sellele tugineda sooviv isik peab esitama tõendid selle erandi tegelikku esinemist tõendavate erandlike asjaolude osas (vt selle kohta . aasta otsus kohtuasjas C-328/92: komisjon vs. Hispaania, EKL 1994, lk I-1569, punktid 15 ja 16, ning eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punktid 57 ja 58).

Käesoleval juhul viitab Itaalia Vabariik sellele, et siseministri dekreet vastab EÜ artiklis 296 ja direktiivi 93/36 artikli 2 lõike 1 punktis b nimetatud tingimustele eelkõige seetõttu, et selles dekreedis nimetatud helikopterid on kaheotstarbelised, st neid saab kasutada nii tsiviil- kui ka sõjalistel eesmärkidel.

Selles osas on oluline märkida, et EÜ artikli 296 lõike 1 punkti b kohaselt võib iga liikmesriik võtta meetmeid, mida ta peab vajalikuks oma oluliste julgeolekuhuvide kaitseks ja mis on seotud relvade, laskemoona või sõjavarustuse tootmise või kaubandusega, tingimusel et need meetmed ei avalda ebasoovitavat mõju selliste toodete konkurentsitingimustele ühisturus, mis ei ole mõeldud spetsiaalselt sõjaliseks otstarbeks (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 46).

Nimetatud sätte sõnastusest ilmneb, et kõnealused tooted peavad olema mõeldud spetsiaalselt sõjaliseks otstarbeks. Sellest tuleneb, et niisuguse varustuse ostmine, mille sõjalisel otstarbel kasutamine ei ole kindel, peab tingimata toimuma riigihankelepingute sõlmimise korra kohaselt (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 47).

27	Seega on selge, nagu möönab ka Itaalia Vabariik, et siseministri dekreediga on silmas peetud helikoptereid, mille kasutamine tsiviilotstarbeks on kindel ning sõjaline eesmärk on ainult võimalik.

28	Seega ei saa Itaalia Vabariik tugineda EÜ artikli 296 lõike 1 punktile b, millele viitab direktiivi 93/36 artikkel 3, et õigustada siseriiklikku õigusnormi, millega lubatakse kasutada läbirääkimistega hankemenetlust asjaomaste helikopterite ostmisel.

29	Lisaks viitab asjaomane liikmesriik direktiivi 93/36 artikli 2 lõike 1 punktile b.

30	Tuleb märkida, et konfidentsiaalsuskohustuse kehtestamise vajadus ei takista mingil moel hankemenetluse korraldamist lepingu sõlmimiseks (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 52).

Tuginemine direktiivi 93/36 artikli 2 lõike 1 punktile b, et õigustada kõnealuste helikopterite ostmist läbirääkimistega menetluse teel, näib seega nende helikopterite tootmisega seotud tundliku teabe lekitamise takistamiseks ebaproportsionaalne. Itaalia Vabariik ei ole tegelikult tõendanud, et niisugust eesmärki ei oleks saanud saavutada samas direktiivis ette nähtud hankemenetluse raames (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 53).

Sellest tuleneb, et käesoleval juhul ei piisa vaid kinnitusest, et asjaomased tarned on tunnistatud salajaseks, kuna nad on seotud eriliste julgeolekumeetmetega, või et ühenduse õigusnormidest on vaja kõrvale kalduda liikmesriigi oluliste julgeoluhuvide kaitseks, et tõendada seda, et esinevad tegelikult direktiivi 93/36 artikli 2 lõike 1 punktis b sätestatud erandi kohaldamist õigustavad erilised asjaolud.

33	Seega ei saa Itaalia Vabariik viidata direktiivi 93/36 artikli 2 lõike 1 punktile b, et õigustada siseriiklikku õigusakti, millega lubatakse kasutada läbirääkimistega menetlust, asjaomaste helikopterite ostmiseks.

Eespool esitatud kaalutlustest lähtudes tuleb sedastada, et kuna Itaalia Vabariik võttis vastu siseministri dekreedi, millega lubatakse politseijõudude ja riikliku tuletõrje vajadusteks kergete helikopterite ostmisel teha erand asjade riigihankelepinguid reguleerivatest ühenduse õigusnormidest, ilma et oleks täidetud ükski sellise erandi tegemist õigustavatest tingimustest, siis on Itaalia Vabariik rikkunud direktiivi 93/36 ja eelkõige selle direktiivi artikli 2 lõike 1 punkti b ning artikleid 6 ja 9.

Kohtukulud

35	Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Itaalia Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Kuna Itaalia Vabariik võttis vastu siseministri 11. juuli 2003. aasta dekreedi nr 558/A/04/03/RR, millega lubatakse politseijõudude ja riikliku tuletõrje vajadusteks kergete helikopterite ostmisel teha erand asjade riigihankelepinguid reguleerivatest ühenduse õigusnormidest, ilma et oleks täidetud ükski sellise erandi tegemist õigustavatest tingimustest, siis on Itaalia Vabariik rikkunud nõukogu . aasta direktiivi 93/36/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike tarnelepingute sõlmimise kord ja eelkõige viidatud direktiivi artikli 2 lõike 1 punkti b ning artikleid 6 ja 9.

2.	Mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: itaalia.