EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)

7. juuni 2007 ( *1 )

„Direktiiv 89/106/EÜ — Ehitustooted — Vastavustõendamismenetlus — Komisjoni otsus 1999/93/EÜ — Horisontaalne vahetu õigusmõju — Välistamine”

Kohtuasjas C-80/06,

mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Tribunale ordinario di Novara (Itaalia) 5. jaanuari 2006. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 10. veebruaril 2006, menetluses

Carp Snc di L. Moleri e V. Corsi

versus

Ecorad Srl,

menetluses osales:

Associazione Nazionale Artigiani Legno e Arredamento,

EUROOPA KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja esimees A. Rosas, kohtunikud J. N. Cunha Rodrigues, U. Lõhmus, A. Ó Caoimh ja P. Lindh (ettekandja),

kohtujurist: V. Trstenjak,

kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,

arvestades kirjalikus menetluses ja 25. jaanuari 2007. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

—	Carp Snc di L. Moleri e V. Corsi ja Associazione Nazionale Artigiani Legno e Arredamento, esindajad: avvocato F. Capelli ja avvocato M. Ughetta,

—	Ecorad Srl, esindaja: avvocato E. Adobati,

—	Austria valitsus, esindaja: C. Pesendorfer,

—	Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: D. Recchia ja D. Lawunmi,

olles 29. märtsi 2007. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotlus puudutab komisjoni 25. jaanuari 1999. aasta otsuse 1999/93/EÜ „Nõukogu direktiivi 89/106/EMÜ artikli 20 lõike 2 kohase ehitustoodete vastavustõendamismenetluse kohta uste, akende, aknaluukide, ruloode, väravate ja nende manuste nõuetele vastavuse tõendamisel” (EÜT L 29, lk 51; ELT eriväljaanne 13/23, lk 223) artiklite 2 ja 3 ning II ja III lisa tõlgendamist ja kehtivust ning nendele tuginemise võimalikkust.

2	Taotlus esitati äriühingu Carp Snc di L. Moleri e V. Corsi (edaspidi „Carp”) ja Ecorad Srl (edaspidi „Ecorad”) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab rõhtkangiga avatavate paanikaolukorras kasutamiseks mõeldud uste müügilepingu täitmist.

Õiguslik raamistik

Direktiiv 89/106/EMÜ

Nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiiv 89/106/EMÜ ehitustooteid puudutavate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 12; ELT eriväljaanne 13/09, lk 296), mida on muudetud nõukogu 22. juuli 1993. aasta direktiiviga 93/68/EMÜ (EÜT L 220, lk 1; ELT eriväljaanne 13/12, lk 173; edaspidi„direktiiv 89/106”), on suunatud eelkõige ehitustoodete vaba liikumise takistuste kõrvaldamisele. Direktiivi kohaldatakse selle artikli 1 lõike 1 kohaselt ehitustoodetele, kuivõrd sama direktiivi artikli 3 lõikes 1 osutatud ehitistele esitatavad olulised nõuded neid puudutavad.

Nimetatud direktiivi artikli 4 lõige 2 sätestab, et kui ehitustoodetel on CE-märgis ja neid kasutades on võimalik püstitada selliseid rajatisi, mis vastavad kõnealustele olulistele nõuetele, käsitlevad liikmesriigid neid tooteid kasutamiskõlblikena. CE-märgis näitab, et tooted vastavad siseriiklikele standarditele, millesse võetakse üle ühtlustatud standardid, Euroopa tehnilisele tunnustusele või sama artikli lõikes 3 osutatud siseriiklikele tehnilistele kirjeldustele selles osas, kus puuduvad ühtlustatud kirjeldused.

5	Direktiivi 89/106 artikli 6 lõike 1 esimene lõik sätestab, et liikmesriigid ei takista kõnesoleva direktiivi sätetele vastavate toodete vaba liikumist, turuleviimist ega kasutamist oma territooriumil.

Direktiivi 89/106 artikli 13 lõike 1 kohaselt vastutab tootja või tema ühenduses registrisse kantud esindaja selle tõendamise eest, et tooted vastavad tehnilise kirjelduse nõuetele kõnesoleva direktiivi artikli 4 tähenduses. Sama artikli lõige 2 sätestab, et toodete puhul, mille nõuetele vastavust tuleb tõendada, eeldatakse, et nad vastavad tehnilistele kirjeldustele. Nõuetele vastavus tuvastatakse katsetamise või muu tõendusmaterjali abil tehniliste kirjelduste alusel vastavalt III lisale.

Direktiivi 89/106 artikli 13 lõiked 3 ja 4 sätestavad:

„3. Toote vastavuse tõendamiseks:

a)	peab tootja, kellel on tehase tootmisohje süsteem, tagama, et toodang vastab asjakohastele tehnilistele kirjeldustele või

b)	teatud toodete osas, millele on viidatud asjakohastes tehnilistes kirjeldustes, peab lisaks tehase tootmisohje süsteemile olema tootmisohje või toote enda hindamisse ja järelevalvesse kaasatud volitatud sertifitseerimisasutus.

4. Komisjon määrab antud tootele või tootegrupile pärast konsulteerimist artiklis 19 osutatud komiteega menetluse valiku lõike 3 tähenduses sõltuvalt:

a)	toote tähtsusest oluliste nõuete osas, eriti mis puudutab tervisekaitset ja ohutust;

b)	toote laadist;

c)	sellest, kuidas toote omaduste muutumine mõjutab toote kasutatavust;

d)	puuduste tekkimise tõenäosusest toote valmistamisel vastavalt III lisas esitatud üksikasjadele.

Iga üksikjuhtumi korral valitakse selline menetlus, mis on kõige vähem koormav ja samas ohutusnõudeid järgiv.

Selliselt kindlaksmääratud menetlusele viidatakse mandaatides ja tehnilistes kirjeldustes või nende avaldamisel.”

Direktiivi 89/106 artikkel 14 sätestab:

„1. Vastavalt III lisale on kirjeldatud menetluste tulemuseks:

a)	artikli 13 lõike 3 punktis a esitatud juhtumil vastavusdeklaratsiooni esitamine toote kohta tootja või tema ühenduses registrisse kantud esindaja poolt või

b)	artikli 13 lõike 3 punktis b esitatud juhtumil vastavustunnistuse väljastamine volitatud sertifitseerimisasutuse poolt tootmisohje- ja järelevalve süsteemi või toote enda kohta.

Nõuetele vastavuse tõendamismenetluse rakendamise üksikasjalikud eeskirjad on esitatud III lisas.

2. Tootja vastavusdeklaratsioon või vastavustunnistus annab tootjale või tema ühenduses registrisse kantud esindajale õiguse vastava CE-märgise lisamiseks tootele endale, tootele kinnitatud sildile, toote pakendile või tootega kaasas olevatele kaubadokumentidele. CE-märgise näidis ja selle kasutamise eeskirjad vastavuse tõendamise iga menetluse osas on esitatud III lisas.”

Otsus 1999/93

9	Komisjon võttis otsuse 1999/93 vastu selleks, et täpsustada uste, akende, aknaluukide, ruloode, väravate ja nende manuste nõuetele vastavuse tõendamise menetlust.

Selle otsuse artikli 1 kohaselt tõendatakse otsuse I lisas nimetatud toodete ja tooteperede nõuetele vastavust menetlusega, mille aluseks on tootja ainuvastutusel toimiv tehase tootmisohje süsteem. Otsuse artikkel 2 sätestab, et II lisas nimetatud toodete nõuetele vastavust tõendatakse lisaks nimetatud ohjesüsteemile menetlusega, mille kohaselt on tootmise või toote vastavustõendamisse ning järelevalvesse kaasatud volitatud sertifitseerimisorgan.

Otsuse 1999/93 II lisas on nimetatud järgmisi tooteid:

„Uksed ja väravad (manustega või ilma):

—	kasutamiseks tule- või suitsutõkkesektsioonideks jagamisel ning evakuatsiooniteedel.

[…]

Uste ja väravate manused:

—	kasutamiseks tule- või suitsutõkkesektsioonideks jagamisel ning evakuatsiooniteedel.”

Otsuse 1999/93 artikkel 3 sätestab, et selle otsuse III lisas ette nähtud vastavustõendamismenetlus märgitakse ühtlustatud standardite mandaatidesse. Kõnesolev III lisa volitab Euroopa Standardikomiteed (CEN) ja Euroopa Elektrotehnika Standardikomiteed (CENELEC) kindlaks määrama asjaomastele ühtlustatud standarditele vastavad nõuetele vastavuse tõendamise süsteemid. Uste, väravate ja nende manuste puhul, mis on mõeldud kasutamiseks tule- või suitsutõkkesektsioonideks jagamisel ning evakuatsiooniteedel, näeb otsuse 1999/93 III lisa ette volitatud sertifitseerimisorgani poolt läbiviidava vastavustõendamismenetluse, mis on sätestatud direktiivi 89/106 III lisa punkti 2 alapunktis i.

13	Vaidlust ei ole selles, et põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal ei olnud veel ühtlustatud standardit rõhtkangiga avatavate paanikaolukorras kasutamiseks mõeldud välisuste kohta.

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

Ecorad tellis Carpilt aprillis 2005 kolme rõhtkangiga avatava paanikaolukorras kasutamiseks mõeldud välisukse valmistamise ja paigaldamise. Pärast esimese ukse paigaldamist leidis Ecorad mais 2005, et paigaldatud toode ei vastanud ühenduse õigusnormidele, kuna Carpil ei olnud otsuse 1999/93 kohaselt volitatud sertifitseerimisorgani väljaantud vastavustunnistust („sertifitseerimissüsteem nr 1”). Seetõttu keeldus Ecorad lepinguliste kohustuste täitmisest.

15	Carp pöördus Tribunale ordinario di Novara poole, et nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. Kohtuvaidluse käigus väitis Ecorad, et müüdud asi ei vastanud ühenduse õigusnormidele ja tugines sellega seoses väitele, et Carp ei ole täitnud otsuse 1999/93 sätteid.

16	Tribunale ordinario di Novara leiab oma eelotsusetaotluses, et vaidluse lahendamiseks on vaja tõlgendada otsust 1999/93 ja esitab küsimuse selle kehtivuse kohta, eeldusel et otsus on vahetult kohaldatav.

Neil asjaoludel otsustas Tribunale ordinario di Novara menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.	Kas otsuse 1999/93/EÜ artikleid 2 ja 3 ning II ja III lisa tuleb tõlgendada nii, et rõhtkangiga avatavaid paanikaolukorras kasutamiseks mõeldud uksi ei saa ehitada ettevõtjad (uste ja akende ehitajad), kes ei vasta nõuetele vastavuse tõendamise süsteemi nr 1 nõuetele?

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas olenemata sellest, kas Euroopa Standardikomitee on vastu võtnud tehnilised standardid või mitte, on otsuse 1999/93/EÜ artiklites 2 ja 3 ning II ja III lisas sätestatud ettekirjutused eespool viidatud otsuse jõustumisest alates juriidiliselt siduvad seoses vastavustõendamismenetluse liigiga, millega ehitajad (uste ja akende ehitajad) peavad arvestama rõhtkangiga avatavate paanikaolukorras kasutamiseks mõeldud uste puhul?

Kas otsuse 1999/93/EÜ artiklid 2 ja 3 ning II ja III lisa tuleb lugeda kehtetuks, sest need on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, kuna need panevad kõigile tootjatele kohustuse järgida vastavustõendamismenetlust nr 1 selleks, et nad võiksid märgistada oma rõhtkangiga avatavaid paanikaolukorras kasutamiseks mõeldud uksi CE-märgisega (andes Euroopa Standardikomiteele volituse vastavate tehniliste standardite vastuvõtmiseks)?”

Eelotsuse küsimused

Otsuse 1999/93 tõlgendamist ja kehtivust puudutava esimese ja kolmanda küsimuse uurimine eeldab jaatavat vastust teisele küsimusele, millega eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt teada, kas sellel otsusel on õiguslikult siduvad tagajärjed. Sellele vaatamata tuleb kõigepealt uurida, kas sellele otsusele saab tugineda eraõiguslike isikute vahelises vaidluses.

19	Selle kohta arvab Carp, et otsusel 1999/93 puuduvad tegelikult tema suhtes õiguslikult siduvad tagajärjed, kuna tema ei ole selle otsuse adressaat. Ecorad seevastu leiab, et tal on õigus sellele otsusele põhikohtuasjas tugineda.

Tarvitsemata eelnevalt uurida otsuse 1999/93 kehtivust, tuleb sellega seoses meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa direktiivi kui sellisega panna üksikisikule kohustusi ning seda ei saa kasutada üksikisiku vastu. Siit järeldub, et isegi direktiivi selget, täpset ja tingimusteta sätet, mille eesmärk on anda üksikisikutele õigusi või panna neile kohustusi, ei saa kohaldada üksnes eraisikutevahelises menetluses (26. veebruari 1986. aasta otsus kohtuasjas 152/84: Marshall, EKL 1986, lk 723, punkt 48; 14. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas C-91/92: Faccini Dori, EKL 1994, lk I-3325, punkt 20; 7. märtsi 1996. aasta otsus kohtuasjas C-192/94: El Corte Inglés, EKL 1996, lk I-1281, punktid 16 ja 17; 7. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas C-201/02: Wells, EKL 2004, lk I-723, punkt 56, ning 5. oktoobri 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-397/01–C-403/01: Pfeiffer jt, EKL 2004, lk I-8835, punktid 108 ja 109).

Otsus 1999/93 võeti vastu direktiivi 89/106 artikli 13 lõike 4 alusel ja see on adresseeritud liikmesriikidele. Tegemist on üldaktiga, mis täpsustab uste, akende, aknaluukide, ruloode, väravate ja nende manuste puhul kohaldatavad vastavushindamismenetluste liigid ning volitab CEN-i ja CENELEC-i määratlema nende sisu asjakohastes ühtlustatud standardites, mille seejärel võtavad üle iga liikmesriigi standardiasutused. Järelikult on otsus 1999/93 vastavalt EÜ artiklile 249 siduv üksnes liikmesriikidele, kes on artikli 4 kohaselt selle otsuse ainsad adressaadid. Neil asjaoludel on eelmises punktis seoses direktiividega meenutatud kohtupraktika mutatis mutandis kohaldatav ka võimalusele tugineda kõnesolevale otsusele eraõigusliku isiku vastu.

22	Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu teisele küsimusele vastata, et eraõiguslik isik ei saa lepingujärgset vastutust puudutavas vaidluses teise eraõigusliku isikuga tugineda väitele, et viimane on rikkunud otsuse 1999/93 artikleid 2 ja 3 ning II ja III lisa.

23	Seda vastust arvesse võttes ei ole esimesele ja kolmandale eelotsuse küsimusele vaja vastata.

Kohtukulud

24	Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Eraõiguslik isik ei saa lepingujärgset vastutust puudutavas vaidluses teise eraõigusliku isikuga tugineda väitele, et viimane on rikkunud komisjoni 25. jaanuari 1999. aasta otsuse 1999/93/EÜ „Nõukogu direktiivi 89/106/EMÜ artikli 20 lõike 2 kohase ehitustoodete vastavustõendamismenetluse kohta uste, akende, aknaluukide, ruloode, väravate ja nende manuste nõuetele vastavuse tõendamisel” artikleid 2 ja 3 ning II ja III lisa.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: itaalia.