—

Gerlach und Co. mbH, esindaja: maksukonsultant G. Schemmann, keda abistas Rechtsanwalt T. Krüger,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: J. Hottiaux, keda abistas advokaat B. Wägenbaur,

1

Eelotsusetaotlus puudutab komisjoni 27. märtsi 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 1062/87 ühenduse transiidiprotseduuri rakendamist käsitlevate sätete ja selle protseduuri lihtsustamise kohta (EÜT L 107, lk 1), mida on muudetud komisjoni 29. mai 1990. aasta määrusega (EMÜ) nr 1429/90 (EÜT L 137, lk 21, edaspidi „määrus nr 1062/87”), artikli 11a lõike 2 tõlgendamist.

2

Nimetatud eelotsusetaotlus on esitatud äriühingu Gerlach & Co. mbH (edaspidi „Gerlach”) ja Hauptzollamt Frankfurt’i (Oder) (Frankfurdi tolliasutus, edaspidi „Hauptzollamt”) vahelises kohtuvaidluses seoses imporditollimaksude sissenõudmisega.

3

Põhikohtuasja asjaolude esinemise ajal oli ühenduse transiidiprotseduur reguleeritud esiteks nõukogu 13. detsembri 1976. aasta määrusega (EMÜ) nr 222/77 ühenduse transiidi kohta (EÜT 1977, L 38, lk 1), mida on muudetud nõukogu 22. veebruari 1990. aasta määrusega (EMÜ) nr 474/90 (EÜT L 51, lk 1, edaspidi „määrus nr 222/77”), ja teiseks määrusega nr 1062/87.

4

Määruse nr 222/77 artikli 36 lõige 1 sätestab:

„Kui ühenduse transiiditoimingu käigus või sellega seoses tuvastatakse, et teatavas liikmesriigis on toimunud rikkumine või eeskirjade eiramine, tuleb kõnealusel liikmesriigil kooskõlas enda haldus- ja õigusnormidega sisse nõuda võimalikud tasumisele kuuluvad tollimaksud ja muud maksud, mis ei piira kriminaalõiguslike meetmete teostamist.”

[Siin ja edaspidi on osundatud määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

5

Juhuks, kui rikkumise või eiramise kohta ei ole võimalik tuvastada, näevad selle artikli lõiked 2 ja 3 ette rea eeldusi, mis võimaldavad ennetada pädevuskonflikte.

6

Täpsemalt sätestab määruse nr 222/77 artikli 36 lõige 3:

„Kui kaubasaadetist sihttolliasutusele ei esitata ja eeskirjade rikkumise või eiramise kohta ei ole võimalik tuvastada, käsitatakse eeskirjade rikkumise või eiramise kohana järgmist kohta:

või

kui kehtestatava tähtaja jooksul ei esitata pädevale ametiasutusele tõendeid transiidieeskirjade järgimise kohta või eeskirjade rikkumise või eiramise tegeliku koha kohta.

Kui sellist tõendusmaterjali ei esitata ning eeskirjade rikkumise või eiramise puhul käsitatakse eeskirjade rikkumise või eiramise kohana lähteliikmesriiki või esimese lõigu teises taandes osutatud liikmesriiki, mille kaudu saadetis ühendusse sisenes, tuleb asjaomase kaubaga seonduvad tolli- ja muud maksud tasuda kõnealuses liikmesriigis kooskõlas asjaomase liikmesriigi haldus- ja õigusaktidega.

[…]”.

7

Määruse nr 1062/87 artikkel 11a sätestab:

„1.   Kui sihttolliasutusele kaubasaadetist ei esitata ja eeskirjade rikkumise või eiramise kohta ei ole võimalik tuvastada, teatab lähtetolliasutus vastutavale printsipaalile sellest võimalikult kiiresti ning igal juhul enne ühenduse transiidideklaratsiooni registreerimiskuupäevale järgneva üheteistkümnenda kuu lõppu.

2.   Lõikes 1 osutatud teade peab eelkõige sisaldama tähtaega, milleks tuleb lähtetolliasutuse tollile esitada tõendid transiidieeskirjade järgimise või selle koha kohta, kus eeskirjade rikkumine või eiramine tegelikult toimus.

Tähtaeg on kolm kuud alates lõikes 1 nimetatud teatamiskuupäevast. Kui nimetatud tähtaja lõpuks kõnesolevat tõendit ei esitata, võtab pädev liikmesriik meetmed, et tasutaks asjaomased tolli- ja muud maksud. Juhul kui lähtetolliasutus ei paikne kõnealuses liikmesriigis, teatab nimetatud asutus sellest liikmesriigile.”

8

Eelotsusetaotlusest nähtub, et Hauptzollamt suunas Gerlachi taotluse alusel 6. ja 13. juulil 1990 kaks saadetist Poolast pärit elusvasikaid ühenduse transiidiprotseduurile ning Barcelona (Hispaania) tolliasutusele.

9

Hauptzollamt, olles saanud La Jonquera (Hispaania) ja Barcelona tollilt tembeldatud kviitungid, mis tõendasid, et saadetised on esitatud sihttolliasutusele, lõpetas ühenduse tolliprotseduuri.

10

Seejärel viisid Euroopa Ühenduste Komisjon ning Potsdami ja Hannoveri tolliinspektsiooni töötajad läbi uurimise, mille käigus selgus, et nimetatud kviitungitele löödud Hispaania pitserid on võltsitud ning et kariloomade vedamise ajal on toimunud mitu eeskirjade eiramist. Eeskirjade eiramise täpset kohta ei olnud võimalik kindlaks teha.

11

Hauptzollamt saatis seejärel 30. jaanuaril ja 4. veebruaril 1992 Gerlachile kui ühenduse transiidiprotseduuri eest vastutavale printsipaalile kaks maksuteadet kahe kõnesoleva saadetisega seotud imporditollimaksude tollivormistusjärgseks sissenõudmiseks.

12

Gerlach esitas nende teadete peale vaide ning samal ajal taotles nende täitmise peatamist.

13

Hauptzollamt teatas 2. aprilli 1992. aasta kirjas Gerlachile, et sihttolliasutusele saadetud kaupu ei ole esitatud ning ühtlasi märkis, et too võib esitada kuni 7. juulini 1992 tõendeid transiiditoimingute nõuetekohase lõpetamise kohta või koha kohta, kus rikkumised või eiramised tegelikult toimusid. Maksuteadete täitmine kuni nimetatud tähtajani peatati.

14

Kuna Gerlach nimetatud tähtajaks nõutud tõendeid ei esitanud, jättis Hauptzollamt 28. juuli 1998. aasta otsusega vaide põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

15

Seejärel esitas Gerlach Finanzgericht des Landes Brandenburg’ile kaebuse, milles palus maksuteated ja vaide rahuldamata jätmise otsuse tühistada.

16

Gerlach väitis kaebuses, et Hauptzollamt andis talle määruse nr 1062/87 artikli 11a lõikes 2 ette nähtud kolmekuulise tähtaja alles pärast seda, kui oli otsustanud imporditollimaksud sisse nõuda. Sellega seoses viitas ta Euroopa Kohtu 21. oktoobri 1999. aasta otsusele kohtuasjas C-233/98: Lensing & Brockhausen (EKL 1999, lk I-7349), mille kohaselt on lähteliikmesriigil transiidiprotseduuri täitmata jätmisel õigus vastutavalt printsipaalilt tollimaksud sisse nõuda alles siis, kui ta on viimast eelnevalt teavitanud võimalusest esitada kolme kuu jooksul tõendeid rikkumise või eiramise tegeliku koha kohta.

17

Hauptzollamt ei ole Gerlachi põhjendusega nõus ning väidab omalt poolt, et igal juhul on Gerlachile vaidemenetluse raames kõnealune kolmekuuline tähtaeg antud. Järelikult on nimetatud tähtaja andmisega seotud menetlusnormi igasugune võimalik rikkumine heastatud.

18

Neil asjaoludel otsustas Finanzgericht des Landes Brandenburg menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas siseriiklikul tolliasutusel on õigus kanda tollimaksud raamatupidamisarvestusse enne rikkumise või eiramise koha tuvastamiseks [määruse nr 1062/87] artikli 11a lõikes 2 ette nähtud tähtaja andmist ja määrata selline tähtaeg esmakordselt alles vaidemenetluse ajal?”

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kaldub antud küsimusele jaatava vastuse andmise poole. Ta leiab, et liikmesriik, kus asub lähtetolliasutus, võib tollimaksud kanda raamatupidamisarvestusse enne määruse nr 1062/87 artikli 11a lõikes 2 ette nähtud kolmekuulise tähtaja andmist, kui see tähtaeg antakse vastutavale printsipaalile alles vaidemenetluses.

20

Finanzgerichti arvates peaks tolliasutus üldjuhul andma kõigepealt vastutavale printsipaalile kõnealuse tähtaja ning alles siis, kui see tähtaeg on lõppenud, alustama tollimaksude sissenõudmist. Samas ei ole keelatud menetlustoiminguid teostada vastupidises järjekorras. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates on oluline see, et vastutavale printsipaalile oleks kolmekuuline tähtaeg reaalselt antud ning et viimasel oleks konkreetne võimalus esitada nõutud tõendeid enne sissenõudmismenetluse lõpetamist. Maksuteade, mille peale vaie esitati, ei ole olemuselt lõplik. Järelikult, kui siseriiklik ametiasutus annab kõnealuse tähtaja vaidemenetluse raames, on vastutaval printsipaalil veel võimalus esitada vajalikke tõendeid, et saavutada seeläbi vaidlustatud maksuteate tühistamine. Isegi sel juhul on vastutava printsipaali õigusi arvestatud.

21

Kuigi Finanzgericht möönab, et eespool viidatud kohtuotsuses Lensing & Brockhausen, nagu ka 20. jaanuari 2005. aasta otsuses kohtuasjas C-300/03: Honeywell Aerospace (EKL 2005, lk I-689) leidis Euroopa Kohus, et lähteliikmesriik saab asuda imporditollimaksu sisse nõudma alles siis, kui ta on vastutavale printsipaalile teinud teatavaks kõnealuse kolmekuulise tähtaja, leiab ta siiski, et nimetatud kohtuasjades leitud lahendid ei ole antud juhul kohaldatavad.

22

Ühest küljest ta nendib, et eespool nimetatud kohtuotsuste aluseks olnud asjades ei antud vastutavatele printsipaalidele üldse tähtaegu, samas kui käesolevas asjas anti tähtaeg pärast maksuteate koostamist, kuid enne kui see muutus lõplikuks. Teisest küljest ei tõlgendanud Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuasjas Honeywell Aerospace mitte määruse nr 1062/87 artikli 11a lõiget 2 nagu käesolevas kohtuasjas, vaid hiljem vastu võetud sätet, nimelt komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 253, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3), artikli 379 lõiget 2.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib eelotsuse küsimusega sisuliselt seda, kas määruse nr 1062/87 artikli 11a lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik, kus asub lähtetolliasutus, võib anda vastutavale printsipaalile kolmekuulise tähtaja tõendite esitamiseks transiidieeskirjade järgimise kohta või toimunud rikkumise või eiramise tegeliku koha kohta pärast imporditollimaksude sissenõudmise otsuse tegemist alles nimetatud otsuse peale esitatud vaide menetlemise ajal.

24

Gerlach ja komisjon leiavad, et lähteliikmesriik võib imporditollimakse määrata ja sisse nõuda alles siis, kui printsipaalile antud kõnealune kolmekuuline tähtaeg on lõppenud, ilma et viimane oleks esitanud tõendeid eeskirjade järgimise kohta või kui vastutava printsipaali esitatud tõendid ei ole piisavad.

25

Seda tõlgendust toetavad eespool viidatud kohtuotsused Lensing & Brockhausen, samuti Honeywell Aerospace, milles Euroopa Kohus on juba kokku puutunud käesolevas põhikohtuasjas Finanzgerichti tõstatatud küsimusega. Nende kohtuotsuste sõnastus on ühemõtteline ning resolutiivosa võib analoogia alusel täielikult kohaldada põhikohtuasjas.

26

Muu hulgas leiavad Gerlach ja komisjon, et selline tõlgendus tuleneb määruse nr 1062/87 artikli 11a lõike 2 sisust, mis esiteks kohustab andma põhikohtuasjas kõnealuse kolmekuulise tähtaja ning seejärel teiseks, kui nõutud tõendeid ei ole tähtaja jooksul esitatud, nõudma sisse tolli- ja muud maksud.

27

Komisjon lisab, et sellist tõlgendust toetab ka selle sätte eesmärk, milleks on tagada tollimaksude kiire sissenõudmine, ajendades vastutavat printsipaali tegema aktiivset koostööd olukorra selgitamisel. Seega oleks lähteliikmesriigi poolt printsipaalile kõnealuse tähtaja andmine alles pärast tollimaksude sissenõudmist nimetatud eesmärgiga vastuolus.

28

Kui vastutaval printsipaalil õnnestuks pärast imporditollimaksude sissenõudmise otsust ette nähtud tähtajal tõendada, et eiramine toimus teises liikmesriigis, kelle ülesanne on sissenõudmist teostada, peaks lähteliikmesriik juba tehtud otsuse tühistama ja edastama toimiku pädevale liikmesriigile. Selline tõlgendus tooks kaasa menetluse aeglustamise ning oleks vastupidine taolise tähtaja kehtestamise kasulikule mõjule.

29

Viimasena rõhutab komisjon, et pakutud lahendus on kooskõlas ühenduse õiguse üldpõhimõtetega. On välja kujunenud, et kui haldusmenetluses nähakse ette huvitatud isiku õigus olla ära kuulatud, võib õigusakti, millega see menetlus lõpetatakse, anda alles pärast huvitatud isiku ärakuulamist.

30

Määruse nr 222/77 artikli 36 lõike 3 kohaselt, kui kaubasaadetist sihttolliasutusele ei esitata ja eeskirjade rikkumise või eiramise kohta ei ole võimalik tuvastada, nagu see oli põhikohtuasjas, käsitatakse sellistel asjaoludel eeskirjade rikkumise või eiramise kohana kohta, kus asub lähtetolliasutus, kui kehtestatava tähtaja jooksul ei esitata tollile tõendeid transiidieeskirjade järgimise kohta või eeskirjade rikkumise või eiramise tegeliku koha kohta.

31

Seejärel täpsustab määruse nr 1062/87 artikli 11a lõige 1, et kui sihttolliasutusele kaubasaadetist ei esitata ja eeskirjade rikkumise või eiramise kohta ei ole võimalik tuvastada, teatab lähtetolliasutus vastutavale printsipaalile sellest võimalikult kiiresti ning igal juhul enne ühenduse transiidideklaratsiooni registreerimiskuupäevale järgneva üheteistkümnenda kuu lõppu.

32

Sama artikli lõike 2 kohaselt peab kõnealuses lõikes osutatud teade eelkõige sisaldama tähtaega, milleks tuleb lähtetolliasutuse tollile esitada tõendid transiidieeskirjade järgimise või selle koha kohta, kus eeskirjade rikkumine või eiramine tegelikult toimus. Tähtaeg on kolm kuud alates lõikes 1 nimetatud teatamiskuupäevast. Kui nimetatud tähtaja lõpuks kõnesolevat tõendit ei esitata, võtab pädev liikmesriik meetmed, et tasutaks asjaomased tolli- ja muud maksud.

33

Euroopa Kohus on juba leidnud, et määruse nr 1062/87 artikli 11a lõike 2, samuti hilisemate sätete, mis on sisulisest identsed, nimelt komisjoni 21. aprilli 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 1214/92 ühenduse transiidiprotseduuri rakendamist käsitlevate sätete ja selle protseduuri lihtsustamise kohta (EÜT L 132, lk 1) artikli 49 lõike 2 ja määruse nr 2454/93 artikli 379 lõike 2 sõnastusest tuleneb, et lähtetolliasutuse poolt vastutava printsipaali teavitamine tähtajast, milleks nõutud tõendid tuleb esitada, on kohustuslikku laadi ning see peab eelnema tollivõla sissenõudmisele (vt selle kohta 14. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-460/01: komisjon vs. Madalmaad, EKL 2005, lk I-2613, punktid 62 ja 80).

34

Euroopa Kohus on muu hulgas rõhutanud, et tähtaja eesmärk on kaitsta vastutava printsipaali huve, võimaldades tal vajadusel esitada kolme kuu jooksul tõendid transiidieeskirjade järgimise kohta või eeskirjade rikkumise või eiramise tegeliku koha kohta (vt 14. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-112/01: SPKR, EKL 2002, lk I-10655, punkt 38, ja eespool viidatud kohtuotsus Honeywell Aerospace, punkt 24).

35

Sellest järeldub, et liikmesriik, kus asub lähtetolliasutus, võib imporditollimaksud sisse nõuda alles siis, kui ta eelnevalt on vastutavat printsipaali teavitanud nõutud tõendite esitamiseks talle antud kolmekuulisest tähtajast ning kui viimane ei ole neid selle tähtaja jooksul esitanud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Lensing & Brockhausen, punkt 29, ja Honeywell Aerospace, punkt 23).

36

Neil asjaoludel ei saa nimetatud tähtaega esmakordselt anda pärast pädevate ametivõimude imporditollimaksude sissenõudmise otsust selle otsuse peale esitatud vaide menetlemise raames. Seda enam kehtib see taolistel juhtudel nagu käesolevas kohtuasjas, kus otsus kuulub viivitamatult täitmisele.

37

Taoline hilinenud teavitamine sellest tähtajast on tõepoolest vastuolus määruse nr 1062/87 artikli 11a lõikega 2 ja rikub selle sättega vastutavale printsipaalile antud õigusi, milleks on esitada tõhusalt oma seisukoht transiidieeskirjade järgimise kohta enne sellist sissenõudmise otsust, mille adressaadiks ta on ja mis riivab märkimisväärselt tema huve.

38

Selle õiguse arvestamine on ühenduse õiguse aluspõhimõte, mis tuleb tagada igas menetluses, s.h ühenduse transiidiprotseduuri puhul, mis on algatatud teatud isiku suhtes ja milles tehtav otsus võib riivata tema huve (vt selle kohta 24. oktoobri 1996. aasta otsus kohtuasjas C-32/95 P: komisjon vs. Lisrestal jt, EKL 1996, lk I-5373, punktid 21 ja 30, 21. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-462/98 P: Mediocurso vs. komisjon, EKL 2000, lk I-7183, punkt 36, ja 9. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C-287/02: Hispaania vs. komisjon, EKL 2005, lk I-5093, punkt 37).

39

Järelikult tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 1062/87 artikli 11a lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik, kus asub lähtetolliasutus, ei või anda vastutavale printsipaalile kolmekuulist tähtaega tõendite esitamiseks transiidieeskirjade järgimise kohta või toimunud rikkumise või eiramise tegeliku koha kohta pärast imporditollimaksude sissenõudmise otsuse tegemist alles nimetatud otsuse peale esitatud vaide menetlemise ajal.

40

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Komisjoni 27. märtsi 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 1062/87 ühenduse transiidiprotseduuri rakendamist käsitlevate sätete ja selle protseduuri lihtsustamise kohta, mida on muudetud komisjoni 29. mai 1990. aasta määrusega (EMÜ) nr 1429/90, artikli 11a lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik, kus asub lähtetolliasutus, ei või anda vastutavale printsipaalile kolmekuulist tähtaega tõendite esitamiseks transiidieeskirjade järgimise kohta või toimunud rikkumise või eiramise tegeliku koha kohta pärast imporditollimaksude sissenõudmise otsuse tegemist alles nimetatud otsuse peale esitatud vaide menetlemise ajal.