Kohtuasi C-16/06 P

Les Éditions Albert René Sàrl

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

„Apellatsioonkaebus — Ühenduse kaubamärk — Määrus (EÜ) nr 40/94 — Artiklid 8 ja 63 — Sõnamärk MOBILIX — Ühenduse ja siseriikliku sõnamärgi OBELIX omaniku vastulause — Vastulause osaline tagasilükkamine — Vaidlustatud otsuse muutmine kaebaja kahjuks (reformatio in peius) — Nn neutraliseerimise teooria — Hagi eseme muutmine — Esimese Astme Kohtule esitatud hagiavalduse lisana esitatud dokumendid kui uus tõend”

Kohtujurist V. Trstenjaki ettepanek, esitatud 29. novembril 2007   I ‐ 10058

Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 18. detsember 2008   I ‐ 10093

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Ühenduse kaubamärk – Apellatsioonimenetlus – Ühenduste kohtusse esitatud hagi – Esimese Astme Kohtu pädevus – Apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse kontrollimine

   (Nõukogu määrus nr 40/94, artikkel 63)

2. Ühenduse kaubamärk – Ühenduse kaubamärgi mõiste ja ühenduse kaubamärgi omanikuks saamine – Suhtelised keeldumispõhjused – Identsete või sarnaste kaupade või teenuste jaoks registreeritud identse või sarnase varasema kaubamärgi omaniku vastulause – Varasema kaubamärgiga segiajamise tõenäosus

   (Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 8 lõike 1 punkt b)

3. Apellatsioonkaebus – Väited – Asjaolude ja tõendite ebaõige hindamine – Vastuvõetamatus – Asjaolude ja tõendite hindamise kontroll Euroopa Kohtus – Välistamine, v.a tõendite moonutamise korral

   (EÜ artikli 225 lõige 1; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõik)

4. Ühenduse kaubamärk – Ühenduse kaubamärgi mõiste ja ühenduse kaubamärgi omanikuks saamine – Suhtelised keeldumispõhjused – Identsete või sarnaste kaupade või teenuste jaoks registreeritud identse või sarnase varasema kaubamärgi omaniku vastulause – Varasema kaubamärgiga segiajamise tõenäosus

   (Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 8 lõike 1 punkt b)

5. Ühenduse kaubamärk – Ühenduse kaubamärgi mõiste ja ühenduse kaubamärgi omanikuks saamine – Suhtelised keeldumispõhjused – Identsete või sarnaste kaupade või teenuste jaoks registreeritud identse või sarnase varasema kaubamärgi omaniku vastulause – Varasema kaubamärgiga segiajamise tõenäosus

   (Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 8 lõike 1 punkt b)

6. Apellatsioonkaebus – Väited – Esimese Astme Kohtus esitatud väidete ja argumentide pelk kordamine – Viidatud õigusnormi rikkumise tuvastamise puudumine – Vastuvõetamatus

   (EÜ artikkel 225; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõik; Euroopa Kohtu kodukord, artikli 112 lõike 1 esimese lõigu punkt c)

7. Ühenduse kaubamärk – Apellatsioonimenetlus – Ühenduste kohtusse esitatud hagi – Esimese Astme Kohtu pädevus – Apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse kontrollimine

   (Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 61 lõige 2, artikli 62 lõige 2, artikkel 63, artikli 74 lõige 2 ja artikkel 76)

1.  Esimese Astme Kohus võib määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 63 piires, nii nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus, teostada täielikku kontrolli Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) apellatsioonikodade otsuste üle, uurides vajaduse korral, kas apellatsioonikojad on vaidluse asjaoludele andnud täpse õigusliku kvalifikatsiooni või kas kõnealustele apellatsioonikodadele esitatud faktiliste asjaolude hindamisel ei ole tehtud vigu. Kui üks pool on seadnud kahtluse alla apellatsioonikoja hinnangu segiajamise tõenäosuse kohta, siis vastavalt arvessevõetavate tegurite – eelkõige kaubamärkide sarnasuse ja kaubamärkidega hõlmatud kaupade või teenuste sarnasuse – vastastikuse sõltuvuse põhimõttele on Esimese Astme Kohus pädev analüüsima hinnangut, mille apellatsioonikoda on andnud asjaomaste tähiste sarnasusele. Esimese Astme Kohus ei saa ühtlustamisameti apellatsioonikoja otsuse õiguspärasuse kontrollimisel olla seotud eksliku hinnanguga, mille kõnealune apellatsioonikoda on faktidele andnud, kuna see hinnang on osa järeldustest, mille õiguspärasust Esimese Astme Kohtus vaidlustatakse.

   (vt punktid 39, 47 ja 48)

2.  Varasema kaubamärgi eristusvõimet ja eelkõige selle mainet tuleb arvesse võtta, et hinnata, kas varasema ja taotletava kaubamärgiga tähistatud kaupade või teenuste sarnasus on piisav, et tekiks segiajamise tõenäosus määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses.

   Kaupade ja teenuste identsuse või sarnasuse hindamisel tuleb siiski arvesse võtta kõiki nende kaupade või teenuste vahelist suhet iseloomustavaid asjakohaseid tegureid. Täpsemalt kuuluvad nende tegurite hulka kaupade ja teenuste olemus, otstarve, kasutusviis ning see, kas need on konkureerivad või üksteist täiendavad.

   Järelikult ei pane Esimese Astme Kohus toime õigusnormi rikkumist, kui ta võrdleb kaupu ja teenuseid, lähtumata selleks eeldusest, et vastandatud kaubamärgid on identsed ja varasemal kaubamärgil on eristusvõime.

   (vt punktid 64, 65 ja 67)

3.  Vastavalt EÜ artikli 225 lõikele 1 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesele lõigule on apellatsioonkaebuse esitamine piiratud õigusküsimustega. Esimese Astme Kohtul on ainupädevus tuvastada ja hinnata antud asjas olulisi faktilisi asjaolusid ning analüüsida tõendeid. Välja arvatud juhul, kui kohtule esitatud tõendeid on moonutatud, ei ole kõnealuste faktide ja tõendite hindamine seega niisugune õigusküsimus, mis kuuluks Euroopa Kohtu poolt apellatsiooni korras läbivaatamisele. Niisugune moonutamine peab olema toimiku materjalidest tulenevalt ilmne, ilma et oleks vaja fakte ja tõendeid uuesti hindama asuda.

   (vt punktid 68 ja 69)

4.  Määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses segiajamise tõenäosuse igakülgne hindamine eeldab, et kahe tähise kontseptuaalne erinevus võib neutraliseerida nende kõlalise ja visuaalse sarnasuse vähemalt niivõrd, kui ühel neist tähistest on asjaomase avalikkuse jaoks selge ja kindlaksmääratud tähendus, nii et avalikkus seda kohe mõistab.

   (vt punkt 98)

5.  Juhul kui vastulause põhineb mitmel kaubamärgil, millel on ühised tunnusjooned, mis võimaldavad neid käsitada samasse kaubamärkide perekonda või seeriasse kuuluvatena, tuleb määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses segiajamise tõenäosuse hindamisel arvesse võtta asjaolu, et kaubamärkide perekonna või seeria korral tuleneb segiajamise tõenäosus asjaolust, et tarbija võib eksida taotletava kaubamärgiga hõlmatud kaupade või teenuste päritolu või algupära osas ning arvab valesti, et kaubamärk kuulub sellesse kaubamärkide perekonda või seeriasse.

   (vt punkt 101)

6.  Kui apellant vaidlustab selle, kuidas Esimese Astme Kohus on ühenduse õigust tõlgendanud või kohaldanud, võib esimeses kohtuastmes kontrollitud õigusküsimusi apellatsioonimenetluses uuesti arutada. Kui apellandil ei oleks võimalik oma apellatsioonkaebuses tugineda Esimese Astme Kohtus juba esitatud väidetele ja argumentidele, kaotaks apellatsioonimenetlus osaliselt oma mõtte.

   Siiski nähtub EÜ artiklist 225, Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 112 lõike 1 esimese lõigu punktist c, et apellatsioonkaebuses tuleb selgelt märkida selle otsuse vaidlustatavad osad, mille tühistamist taotletakse, ning õiguslikud argumendid, mis konkreetselt seda nõuet toetavad. Apellatsioonkaebus, mis sisaldamata argumente, mis on konkreetselt suunatud vaidlustatud kohtuotsuses toime pandud õigusnormide rikkumiste selgitamisele, piirdub Esimese Astme Kohtus juba esitatud väidete ja argumentide sõnasõnalise kordamise või taasesitamisega, ei vasta sellele nõudele.

   (vt punktid 110 ja 111)

7.  Esimese Astme Kohtule esitatud hagi eesmärk on Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse kontrollimine määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 63 tähenduses. Kõnealusest sättest tuleneb, et faktilistele asjaoludele, millele pooled ei tuginenud ühtlustamisameti üksuste menetluses, ei saa enam tugineda Esimese Astme Kohtule esitatud hagis.

   Sellest sättest nähtub ka, et Esimese Astme Kohus ei saa faktilisi asjaolusid uuesti hinnata esimest korda alles talle esitatud tõendite alusel. Ühtlustamisameti apellatsioonikoja otsuse õiguspärasust tuleb hinnata otsuse tegemise hetkel tema käsutuses olnud andmetest lähtuvalt.

   Selle kohta tuleneb määruse nr 40/94 artikli 61 lõikest 2 ja artiklist 76, et apellatsioonikojale esitatud kaebuse sisulisel kontrollimisel palub ta pooltel nii sageli kui vajalik esitada oma märkused teadete kohta, mis ta neile saadab, ning et ta võib samuti määrata menetlustoiminguid, mille hulka kuulub ka faktide või tõendite esitamine. Määruse nr 40/94 artikli 62 lõikes 2 on omakorda täpsustatud, et kui apellatsioonikoda saadab asja vaidlusaluse otsuse teinud üksusele tagasi edasiseks menetlemiseks, on kõnealune üksus seotud apellatsioonikoja otsuse põhjenduste ja resolutsiooniga, „kui faktid on samad”. Need sätted annavad tunnistust võimalusest, et ühtlustamisameti läbiviidava menetluse erinevates staadiumides võib faktiliste asjaolude kogum täieneda. Seega ei saa apellant väita, et võimalused esitada ühtlustamisametile tõendeid on ebapiisavad.

   Lisaks sätestab määruse nr 40/94 artikli 74 lõige 2, et ühtlustamisamet võib jätta arvesse võtmata faktid ja tõendid, mis asjaomased pooled on esitanud hilinenult. Tõendeid, mida ühtlustamisameti menetluses üldse ei esitatud, ei ole mingil juhul õigeaegselt esitatud ja need ei saa endast kujutada apellatsioonikoja otsuse õiguspärasuse kriteeriumi.

   (vt punktid 136–141 ja 143)