KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JULIANE KOKOTT

esitatud 20. septembril 2007 ( 1 )

Kohtuasi C-435/06

Menetluses

C

„Õigusalane koostöö tsiviilasjades — Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega — Määrus (EÜ) nr 2201/2003 — Esemeline ja ajaline kohaldamisala — Mõiste „tsiviilasi” — Lapse perekonnast eraldamise ja väljapoole kodu paigutamise otsus — Avaliku õiguse valdkonda kuuluvad meetmed lapse kaitseks”

I. Sissejuhatus

1.

Soomes ja Rootsis käsitatakse meetmeid nagu lapse perekonnast eraldamine ja kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamine, mida ametivõimud võtavad lapse kaitseks ja vastu nende vanemate tahtmist, avalik-õiguslike meetmetena. Nimetatud meetmeid on võimalik vaidlustada halduskohtus. Põhjamaades tehakse halduskoostööd, mis võimaldab vanemliku vastutusega seotud kohtuotsuste täitmiseks laps ilma formaalsusteta ühest riigist teise üle anda.

2.

Põhikohtuasjas vaidlustab C oma kahe lapse (juba toimunud) üleandmise Soome politsei poolt Rootsi ametivõimudele, kes algatasid laste eraldamise perekonnast ja paigutamise hooldusperesse perekonna varasemas elukohas Rootsis.

3.

Eelotsuse küsimustega palub asja menetlev Korkein Hallinto-oikeus (Soome kõrgeim halduskohus) Euroopa Kohtul selgitada, kas nõukogu 27. novembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr. 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 ( 2 ), on kohaldatav laste perekonnast eraldamise ja hooldusperekonda paigutamise otsuse tunnustamise ja täitmise suhtes. Sellisel juhul kuuluks vaidlus Soomes mitte halduskohtu, vaid üldkohtu pädevusse. Lisaks tõrjuvad määruse menetlussätted kõrvale halduskoostöö raames rakendatavad siseriiklikud õigusaktid.

4.

Vastus sõltub eelkõige sellest, kas tsiviilasja mõiste määruse artiklis 1 hõlmab ka käesoleva asjaga sarnaseid asjaolusid, mis tuleb siseriikliku õiguse kohaselt liigitada avalik-õiguslikuks vaidluseks.

II. Õiguslik raamistik

A. Ühenduse õigus

5.

Austria, Soome ja Rootsi ühinemist käsitleva lepingu lõppaktis avaldasid lepinguosalised järgmise ühisdeklaratsiooni nr 28 Põhjamaade koostöö kohta: ( 3 )

„Lepinguosalised avaldavad, et Soome, Rootsi ja Norra soovivad Euroopa Liidu liikmetena omavahelist ning teiste riikide ja regioonidega tehtavat Põhjamaade koostööd jätkata täielikus kooskõlas ühenduse õiguse ja Euroopa Liidu lepinguga.”

6.

Määruse nr 2201/2003 viiendas ja kümnendas põhjenduses on käesolevas asjas huvipakkuvaid sätteid, mida kohaldatakse vanemliku vastutusega seotud otsuste tegemisel, põhjendatud järgmiselt:

„(5)

Kõigi laste võrdsuse tagamiseks hõlmab käesolev määrus kõiki vanemlikku vastutust reguleerivaid otsuseid, sealhulgas meetmeid lapse kaitseks, sõltumatult nende seostest abieluõigusliku menetlusega.

[…]

(10)

Käesolev määrus ei ole mõeldud kohaldamiseks sotsiaalkindlustusega seotud küsimustes, avalikes huvides võetud üldise iseloomuga meetmete suhtes haridus- või terviseküsimustes või varjupaigaõiguse ja sisserände suhtes. Lisaks ei kohaldata seda lapsevanema tuvastamise suhtes, sest see on vanemliku vastutuse tekkimisest eraldi küsimus, ega muude isiku seisundiga seotud küsimuste suhtes. Seda ei kohaldata ka laste sooritatud kriminaalkuritegude tulemusel võetud meetmete suhtes.”

7.

Käesolevas asjas omavad tähtsust järgmised määruse nr 2201/2003 sätted:

„Artikkel 1

Kohaldamisala

1.   Käesolevat määrust kohaldatakse järgmisi valdkondi käsitlevate tsiviilasjade suhtes iga liiki kohtutes:

[…]

b)

vanemliku vastutuse tekkimine, teostamine, piiramine või äravõtmine.

2.   [Lõike] 1 punktis b osutatud küsimused võivad käsitleda eelkõige järgmist:

a)

eestkosteõigus ja suhtlusõigus;

b)

eestkoste, hooldus ja samalaadsed instituudid;

c)

sellise isiku või organi määramine ja ülesanded, kes vastutab lapse isiku või tema vara eest või esindab või abistab last;

d)

lapse paigutamine kasuperekonda või hooldeasutusse;

e)

meetmed lapse kaitseks, mis käsitlevad lapse vara haldamist, säilitamist või käsutamist.

3.   Käesolevat määrust ei kohaldata järgmiste juhtumite suhtes:

a)

põlvnemise tuvastamine või vaidlustamine;

b)

lapsendamisotsused, lapsendamisega seotud ettevalmistavad meetmed või lapsendamise kehtetuks tunnistamine või tühistamine;

c)

lapse nimi ja eesnimed;

d)

emantsipatsioon;

e)

ülalpidamiskohustus;

f)

usaldusomand või pärimine;

g)

laste poolt toime pandud kriminaalkuritegude tulemusel võetud meetmed.”

[täpsustatud tõlge]

„Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.

mõiste „kohus” hõlmab kõiki liikmesriikide asutusi, mis on pädevad vastavalt artiklile 1 käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvates küsimustes;

[…]

7.

mõiste „vanemlik vastutus” tähendab kõiki lapse isiku või varaga seotud õigusi ja kohustusi, mis antakse füüsilisele või juriidilisele isikule kohtuotsusega, seaduse alusel või õigusliku toimega kokkuleppe põhjal. See mõiste hõlmab eestkosteõigust ja suhtlusõigust;

[…]

9.

mõiste „eestkosteõigus” hõlmab lapse isiku eest hoolitsemisega seotud õigusi ja kohustusi, eeskätt õigust määrata lapse elukoht;

[…]”

„Artikkel 8

Üldine kohtualluvus

1.   Liikmesriigi kohtutel on vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle alaline elukoht on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis.

[…]”

„Artikkel 16

Kohtusse pöördumine

1.   Kohtusse pöördumine loetakse toimunuks:

a)

kui kohtule on esitatud menetluste algatamist käsitlev või samaväärne dokument, juhul kui hageja ei ole seejärel jätnud astumata samme, et teavitada kostjat hagist;

või

b)

kui dokument tuli enne kohtule esitamist kätte toimetada, siis hetkel, mil kätteandmiseks kohustatud asutus selle kätte sai, juhul, kui hageja ei ole seejärel jätnud astumata samme, mis on dokumendi kohtule esitamiseks ette nähtud.”

„Artikkel 21

Kohtuotsuse tunnustamine

1.   Ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsust tunnustatakse teistes liikmesriikides ühegi erimenetluse järgimist nõudmata.

[…]

3.   Ilma et see piiraks käesoleva peatüki 4. jao kohaldamist, võib iga huvitatud osapool käesoleva peatüki 2. jaos sätestatud korras taotleda otsust, et kohtuotsust tunnustataks või ei tunnustataks. Sellise kohtu kohalik pädevus, mis on kantud nimekirja, mille iga liikmesriik teatab komisjonile vastavalt artiklile 68, määratakse selle liikmesriigi siseriikliku õigusega, kus algatatakse tunnustamise või mittetunnustamise menetlus.

[…]”

„Artikkel 28

Täitmisele pööratavad kohtuotsused

1.   Lapse suhtes vanemlikku vastutust käsitlevat kohtuotsust, mis on tehtud liikmesriigis ja on selles liikmesriigis täitmisele pööratav ning kätte antud, täidetakse teises liikmesriigis siis, kui see on huvitatud poole taotlusel kuulutatud seal täitmisele pööratavaks.

[…]”

„Artikkel 29

Kohalike kohtute pädevus

1.   Täitmisotsuse taotlus esitatakse kohtule, mis on kantud nimekirja, mille iga liikmesriik teatab komisjonile vastavalt artiklile 68.

[…]”

„Artikkel 59

Suhe muude õigusaktidega

1.   Kui artiklite 60, 63 ja 64 ning käesoleva artikli lõike 2 sätetest ei tulene teisiti, asendab käesolev määrus liikmesriikide puhul konventsioone, mis kehtivad käesoleva määruse jõustumise ajal ja on sõlmitud kahe või enama liikmesriigi vahel ning käsitlevad käesoleva määrusega reguleeritud küsimusi.

a)

Soome ja Rootsi võivad deklareerida, et 6. veebruaril 1931 Taani, Soome, Islandi, Norra ja Rootsi vahel sõlmitud konventsiooni, mis sisaldab abielu, lapsendamist ja eestkostet käsitlevaid rahvusvahelise eraõiguse sätteid, ja selle lõpp-protokolli kohaldatakse nendevahelistes suhetes kas täielikult või osaliselt käesoleva määruse eeskirjade asemel. Sellised deklaratsioonid lisatakse käesolevale määrusele ning avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas. Nimetatud liikmesriigid võivad need osaliselt või täielikult tühistada ükskõik mis ajal.

[…]”

„Artikkel 64

1.   Käesoleva määruse sätteid kohaldatakse ainult algatatud kohtumenetluste, ametlikult koostatud või autentsena registreeritud dokumentide ning selliste kokkulepete suhtes, mis on sõlmitud osapoolte vahel pärast käesoleva määruse kohaldamiskuupäeva vastavalt artiklile 72.

2.   Kohtuotsuseid, mis on tehtud pärast käesoleva määruse kohaldamiskuupäeva menetlustes, mis on algatatud enne [selle määruse kohaldamist, kuid pärast] määruse (EÜ) nr 1347/2000 jõustumiskuupäeva, tunnustatakse ja täidetakse kooskõlas käesoleva määruse III peatüki sätetega, kui kohtualluvus põhineb eeskirjadel, mis on kooskõlas käesoleva määruse II peatüki või määruse (EÜ) nr 1347/2000 sätetega või otsuse teinud liikmesriigi ja taotlusesaaja liikmesriigi vahel sõlmitud konventsiooniga, mis oli menetluste algatamise ajal kehtiv.

[…]” [täpsustatud tõlge]

„Artikkel 72

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub 1. augustil 2004.

Seda kohaldatakse 1. märtsist 2005, välja arvatud artiklid 67, 68, 69 ja 70, mida kohaldatakse .”

8.

Määruse nr 2201/2003 artikli 68 alusel avaldatud nimekirjas ( 4 ), millele viitavad artikli 21 lõige 3 ja artikli 29 lõige 1, on teise liikmesriigi ametiasutuste otsuste tunnustamiseks ja täitmiseks pädeva kohtuna Soomes nimetatud Käräjäoikeus/Tingsrätt (esimese astme kohus).

B. Siseriiklik õigus

1. Soome õigus

9.

Lastensuojelulaki (Soome lastekaitseseadus) (683/1983) näeb ette, et kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakond võib lapse heaolu ohustamise korral võtta viivitamatult meetmeid. Asjaomane otsus võib hõlmata otsuseid perekonnast eraldamise ja kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamise kohta, et tagada hooldus väljaspool perekonda. Vastu vanemate tahtmist perekonnast eraldamise taotlus tuleb esitada kinnitamiseks Hallinto-oikeus’ele (halduskohus). Perekonnast eraldamise saab vaidlustada Hallinto-oikeuses ja edaspidi Korkein Hallinto-oikeuses.

10.

Hooldust või ravi puudutavate otsuste täitmiseks isikute Islandisse, Norrasse, Rootsi või Taani üleandmise seaduse (761/1970) § 1 lõike 1 kohaselt võib Islandi, Norra, Rootsi või Taani ametivõimude otsuse alusel hooldust või ravi vajava isiku nimetatud seaduse alusel ja asjaomase otsuse täitmiseks Soomest välja anda. Seadus 761/1970 tugineb Põhjamaade kokkulepetele, mis ei ole siiski sõlmitud rahvusvaheliselt siduvas vormis.

11.

Seaduse 761/1970 § 2 kohaselt võib isiku üleandmist lubada üksnes juhul, kui taotlus tugineb otsusele, mis on tehtud asjaomase riigi teatud sätete, sealhulgas lastekaitset ja noorsooabi puudutavate sätete alusel, ja kui üleantav isik tuleb otsuse kohaselt vastu võtta või ta jääb asjaomasesse asutusse või talle määratud kohta ja kui otsus on riigis, kus otsus tehti, täitmisele pööratav. Seaduse § 3 kohaselt on Soome kodaniku üleandmine lisaks sellele lubatud üksnes juhul, kui tema elukoht on otsuse teinud riigis, kui otsus puudutab hooldust või ravi ja kui isikut hooldatakse või ravitakse selles riigis kõige asjakohasemalt. Vastavalt seaduse § 11 lõikele 1 võib kõnealuse seaduse alusel tehtud otsuse vaidlustada Hallinto-oikeuses, kelle otsuse võib edasi kaevata Korkein Hallinto-oikeusse.

12.

Määruse nr 2201/2003 rakendamise 21. detsembri 2004. aasta seaduse (1153/2004) §-s 1 on sätestatud täiendavad meetmed määruse rakendamiseks Soomes. Seaduse § 2 lõike 1 kohaselt on Soomes Käräjäoikeus (esimese astme kohus) pädev kohus määruse nr 2201/2003 artikli 21 lõike 3 ja artikli 29 lõike 1 tähenduses.

2. Rootsi õigus

13.

Rootsi seadus alaealiste kaitse erisätete kohta (1990:52) (lag med sarskilda bestammelser om vard av unga) sätestab laste kaitseks võetavad meetmed nagu perekonnast eraldamine ja kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamine vastu vanemate tahtmist. Kui lapse huvid on ohus, võib kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakond esitada Länsrättile (halduskohus) taotluse asjaomaste meetmete võtmiseks. Kiireloomulistel juhtudel võib kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakond võtta kõigepealt ise kaitsemeetmed, mis peavad saama tagantjärele Länsrätti kinnituse. Seaduse 1990:52 alusel võetav kaitsemeede ei puuduta eestkosteõiguse äravõtmist.

III. Asjaolud ja eelotsuse küsimused

14.

Põhikohtuasja hageja ja apellatsioonkaebuse esitaja C on kahe alaealise Soome kodakondsusega lapse ema, ühel lastest on lisaks ka Rootsi kodakondsus. Hageja elas varem koos abikaasa ja lastega Rootsis. Seoses 2004. aasta sügisel Rootsi ametivõimude algatatud uurimisega andis kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakond 23. veebruaril 2005 korralduse mõlema lapse viivitamatult perekonnast eraldamiseks ja kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamiseks. esitas sotsiaalosakond Länsrättile otsuse viivitamatu perekonnast eraldamise kohta, mille kohus kinnitas . C kaebus Länsrätti otsuse peale jäi rahuldamata. Eelkõige kinnitas Regeringsrätt kõrgeima astme kohtuna Rootsi kohtute pädevust.

15.

1. märtsiks 2005 oli hageja juba asunud oma kahe lapsega elama Soome ja esitas elukohavahetuse teatise rahvastikuregistrile. Soome rahvastikuregistris tehti sissekanne elukoha vahetuse kohta tagasiulatuvalt . aasta seisuga.

16.

3. märtsil 2005 esitas Rootsi politsei laste uues elukohas Soome politseile õigusabitaotluse otsuse täitmiseks. . aasta otsusega andis taotluse saanud politseiamet korralduse laste eraldamiseks perekonnast ja Rootsi sotsiaalhoolekandeasutusele üleandmiseks.

17.

C kaebus Soome ametivõimude võetud meetmete peale Hallinto-oikeusele jäi rahuldamata ja C kaebas otsuse edasi Korkein Hallinto-oikeusse. Ta palub tühistada Hallinto-oikeuse ja politsei otsused ning tuua mõlemad lapsed tagasi Soome. Korkein Hallinto-oikeus esitas 13. oktoobri 2006. aasta otsusega vastavalt EÜ artiklitele 234 ja 68 järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

a)

Kas nõukogu määrust (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 […], kohaldatakse käesoleva asja esemeks oleva otsuse täies ulatuses täitmise suhtes, millega laps eraldatakse laste avalik-õigusliku hoolekande raames ühe otsusega viivitamatult perekonnast ja paigutatakse väljapoole kodu hooldusperesse,

b)

või on määrus artikli 1 lõike 2 punkti d sätet arvesse võttes kohaldatav üksnes otsuse selle osa suhtes, mis puudutab väljapoole kodu hooldusperesse paigutamist,

c)

ja kas viimati mainitud juhul on määrus nr 2201/2003 kohaldatav lapse väljapoole kodu paigutamist puudutava otsuse suhtes, mis on üks osa lapse perekonnast eraldamise otsusest, isegi kui perekonnast eraldamise otsuse enda suhtes, millest sõltub paigutamisotsus, kohaldatakse asjaomaste liikmesriikide selliseid õigusnorme, mis käsitlevad kohtu- ja haldusotsuste vastastikust tunnustamist ja täitmist ning mis on nende riikide koostöö käigus ühtlustatud?

2.

Kui vastus küsimusele 1a) on jaatav, siis kas silmas pidades asjaolu, et määruses ei ole arvestatud kõnealuste hooldusõigust puudutavate avalik-õiguslike otsuste tunnustamist ja täitmist käsitlevaid õigusnorme, mis on Põhjamaade Nõukogu tegevuse tulemusel ühtlustatud, vaid üksnes asjaomast tsiviilõiguse valdkonnas vastu võetud konventsiooni, on siiski võimalik kohaldada lapse perekonnast eraldamist puudutava otsuse suhtes eespool mainitud ühtlustatud õigusnorme, mis põhinevad haldusotsuste vahetul tunnustamisel ja täitmisel haldusasutuste koostöö tulemusel?

3.

Kui vastus küsimusele 1a) on jaatav ja küsimusele 2 eitav, siis kas määrus nr 2201/2003 – arvestades selle artiklit 72 ja artikli 64 lõiget 2 ning mainitud avalik-õiguslikke kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamise otsuseid puudutavaid Põhjamaade ühtlustatud õigusnorme – on kohtuasja suhtes ajaliselt kohaldatav, kui Rootsi ametiasutus on teinud perekonnast viivitamatult eraldamise otsuse ja hooldusperesse paigutamise otsuse 23. veebruaril 2005 ja esitanud perekonnast viivitamatult eraldamise otsuse kinnitamiseks Länsrättile ning Länsrätt on otsuse kõnealuse taotluse alusel kinnitanud ?”

18.

Euroopa Kohtus toimuvas menetluses esitasid Saksamaa, Prantsuse, Madalmaade, Slovakkia, Soome ja Rootsi valitsus ning Euroopa Ühenduste Komisjon kirjalikud märkused.

IV. Õiguslik hinnang

A. Esimene eelotsuse küsimus

19.

Esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas määrus nr 2201/2003 on kohaldatav ametiasutuse otsuse suhtes, mis näeb ette lapse eraldamise perekonnast ja paigutamise väljapoole lapse perekonda (küsimus 1a), tervikuna või on see kohaldatav ainult otsuse selle osa suhtes, mis puudutab paigutamist kasuperekonda või hooldeasutusse (küsimus 1 b). Küsimusega 1c tuleb selgitada, millised on määruse paigutamisotsusele kohaldamise tagajärjed, kui määrus on kohaldatav üksnes kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamise, mitte aga sellega tihedalt seotud perekonnast eraldamise suhtes.

20.

Üksnes Rootsi valitsus on seisukohal, et määrus ei kuulu tervikuna kohaldamisele, sest kõnealused meetmed ei puuduta tsiviilasja, vaid on avalik-õiguslikku laadi. Kõik teised menetlusosalised, sealhulgas Soome valitsus, leiavad, et määrus on kohaldatav, ja rõhutavad, et tsiviilasja mõiste on ühenduse õiguse autonoomne mõiste. Seega ei takista määruse kohaldamist see, kui mõnes liikmesriigis liigitatakse asjaolud avaliku õiguse alla.

21.

Määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõike 1 punkti b kohaselt on määrus iga liiki kohtutes kohaldatav tsiviilasjade suhtes, mis puudutavad vanemliku vastutuse tekkimist, teostamist, piiramist või äravõtmist. Järelikult tuleb esiteks uurida, kas lapse eraldamist perekonnast ja paigutamist kasuperekonda või hooldeasutusse, mida teostavad riiklikud ametiasutused, tuleb pidada vanemlikku vastutust reguleerivaks meetmeks. Teiseks tuleb selgitada, kas tegemist on tsiviilasjaga.

1. Vanemlikku vastutust puudutavad meetmed

22.

Vanemlik vastutus on määruse nr 2201/2003 sisulise kohaldamisala määratlemiseks keskne mõiste. Artikli 2 punkti 7 legaaldefinitsiooni kohaselt tähendab vanemlik vastutus kõiki lapse isiku või varaga seotud õigusi ja kohustusi, mis antakse füüsilisele või juriidilisele isikule kohtuotsusega, seaduse alusel või õigusliku toimega kokkuleppe põhjal. Vanemlik vastutus sisaldab eeskätt eestkosteõigust ja suhtlusõigust. Artikli 2 punkti 9 kohaselt hõlmab eestkosteõigus lapse isiku eest hoolitsemisega seotud õigusi ja kohustusi, eeskätt õigust määrata lapse elukoht.

23.

Määruse nr 2201/2003 kohaldamisalasse kuuluvate otsuste abstraktset määratlust artikli 1 lõike 1 punktis b täpsustavad loetelud artikli 1 lõigetes 2 ja 3. Lõikes 2 on loetletud valdkonnad ja meetmed, mille suhtes määrus on kohaldatav. Loetelu ei ole lõplik, nagu ilmneb sissejuhatusest, mille sõnastuses sisaldub sõna „eelkõige”. ( 5 ) Lõikes 3 on seevastu loetletud valdkonnad, mis ei kuulu määruse kohaldamisalasse.

24.

Artikli 1 lõike 2 punkti d kohaselt tuleb lapse paigutamist kasuperekonda või hooldeasutusse käsitleda tsiviilasjana, mis kuulub määruse kohaldamisalasse.

25.

Artikli 1 lõige 2 ei maini seevastu sõnaselgelt lapse eraldamist perekonnast. Menetlusosalised – välja arvatud Rootsi – on aga seisukohal, et lapse eraldamine perekonnast on vanemlikku hoolitsust puudutav otsus, mille tunnustamine ja täitmine peab toimuma vastavalt määruse sätetele. Komisjon seevastu näib pidavat lapse eraldamist perekonnast pelgalt täitetoiminguks, mille eesmärk on lapse paigutamine kasuperekonda või hooldeasutusse. Määruse artikli 47 lõike 1 kohaselt reguleerib täitmismenetlust üksnes kohtuotsust täitva liikmesriigi õigus.

26.

Lapse perekonnast eraldamise olemuse lõplik määratlemine jääb eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevusse. Viimane lähtub erinevalt komisjonist oma eelotsusetaotluses ilmselt sellest, et lapse eraldamine perekonnast ja paigutamine kasuperekonda või hooldeasutusse on kaks eraldiseisvat korraldust, mille tunnustamine ja täitmine võivad toimuda üksteisest sõltumatult – seda ka juhul, kui need on võetud kokku ühte otsusesse.

27.

Kui lapse eraldamine perekonnast on täitmisele pööratav otsus, toimub selle tunnustamine ja täitmine – veel uuritaval eeldusel, et tegemist on tsiviilasjaga – määruse nr 2201/2003 alusel. Saksa valitsus märgib õigustatult, et vanematelt võetakse niisuguse riikliku meetmega võimalus teostada eestkosteõigust artikli 2 punkti 9 tähenduses. Vanemad ei saa enam iseseisvalt teostada lapse eest hoolitsemisega seotud õigusi ja kohustusi, eeskätt elukoha määramise õigust. Seega on lapse eraldamine perekonnast nagu ka lapse paigutamine kasuperekonda või hooldeasutusse eestkosteõigust ja seetõttu vanemlikku vastutust puudutav meede.

28.

Saksa valitsus ja Prantsuse valitsus märgivad muuseas õigustatult, et lapse eraldamine perekonnast ja paigutamine kasuperekonda või hooldeasutusse on omavahel tihedalt seotud, mistõttu ei tehta mõne riigi õiguskorras nende kohta eraldi otsuseid. Lapse eraldamist perekonnast võib eraldi teostada vaid ajutise meetmena. Üldjuhul on see siiski kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamisega kaasnev meede. Lapse paigutamine kasuperekonda või hooldeasutusse vastu vanemate tahtmist võib omakorda toimuda üksnes juhul, kui asjaomane ametiasutus eraldab lapse eelnevalt perekonnast. Kui määruse kohaldamisala hõlmaks üksnes lapse paigutamist kasuperekonda või hooldeasutusse ja mitte perekonnast eraldamist, siis võiks tekkida olulisi praktilisi raskusi. Näiteks võiks niimoodi lahkneda nende omavahel tihedalt seotud meetmete määramisel kohtute pädevus, mida määratletaks osaliselt siseriikliku õiguse ja osaliselt määruse nr 2201/2003 alusel.

29.

Rootsi valitsuse arvates ei ole riiklikud kaitsemeetmed siiski vanemliku vastutuse meetmed, sest need võetakse avalikust huvist lähtudes ega too kaasa eestkosteõiguse ülekandmist ametivõimudele.

30.

Määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõike 1 punktist b tuleneb, et määrus tugineb vanemliku vastutuse kohta tehtud otsuste laiale mõistele. Määrus ei ole kohaldatav mitte üksnes vanemliku vastutuse ülekandmisele või äravõtmisele, vaid ka meetmetele, mis puudutavad nende teostamist. Ka juhul, kui vanemad ei kaota lapse perekonnast eraldamise ja kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamise korral Rootsi õiguse kohaselt formaalselt eestkosteõigust, ei saa nad seda siiski olulises osas teostada.

31.

Teistsugust järeldust ei saa teha ka Rahvusvahelise Kohtu (edaspidi „CIJ”) otsusest kohtuasjas Madalmaad vs. Rootsi (Boll) ( 6 ), millele viitab Rootsi valitsus. Nimetatud otsus puudutab alaealiste eestkostet reguleeriva 1902. aasta Haagi konventsiooni tõlgendamist. Selles sedastas CIJ, et riik, kes ei ole kõnealuse konventsiooni alusel pädev reguleerima eestkosteõigust, võib siiski võtta meetmeid lapse kaitseks. Niisugune 1902. aasta Haagi konventsioonile tuginev eestkosteõiguse tõlgendus ei anna alust järeldada, et riigi kaitsemeetmed ei puuduta palju ulatuslikumat vanemlikku vastutust määruse nr 2201/2003 tähenduses.

32.

Järelikult on lapse eraldamine perekonnast ja paigutamine kasuperekonda või hooldeasutusse vanemlikku vastutust puudutavad otsused.

2. Tsiviilasi

33.

Ent küsitavaks jääb, kas eeltoodud kaitsemeetmed on tsiviilasjad määruse nr 2201/2003 tähenduses. Kõik menetlusosalised on ühel meelel, et tegemist on ühenduse õiguse autonoomse mõistega, ja viitavad selles osas mõistet „tsiviil- ja kaubandusasjad” puudutavale väljakujunenud kohtupraktikale Brüsseli konventsiooni ( 7 ) tähenduses.

34.

Rootsi valitsuse arvates ei ole riiklikud kaitsemeetmed, nagu lapse eraldamine perekonnast ja paigutamine kasuperekonda või hooldeasutusse, tsiviilasjad ka ühenduse õiguse autonoomse tõlgendamise korral, sest ametiasutused võtavad neid avaliku võimu teostamisel.

a) Mõistet „tsiviil- ja kaubandusasjad” puudutav väljakujunenud kohtupraktika Brüsseli konventsiooni tähenduses

35.

Mõistet „tsiviil- ja kaubandusasjad” puudutav väljakujunenud kohtupraktika Brüsseli konventsiooni tähenduses sai alguse kohtuotsusega LTU vs. Eurocontrol ( 8 ). Hiljuti sedastas Euroopa Kohus kohtuotsuses Lechouritou ( 9 ) järgmist:

„Osalisriikidele ja huvitatud isikutele Brüsseli konventsioonist tulenevate õiguste ja kohustuste võrdsuse ja ühetaolisuse võimalikult paremaks tagamiseks ei või selle sätte sõnastust tõlgendada kui lihtsalt viidet ühe või teise riigi õigusele. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et mõistet „tsiviil- ja kaubandusasjad” tuleb käsitleda kui autonoomset mõistet, mida tuleb tõlgendada, tuginedes ühelt poolt Brüsseli konventsiooni eesmärkidele ja süsteemile ning teiselt poolt siseriiklike õigussüsteemide kogumist tulenevatele üldpõhimõtetele […]. ( 10 )

Euroopa Kohus on leidnud, et vaidluse osapoolte vaheliste õigussuhete olemuslike tunnuste või vaidluseseme tõttu jäävad niisuguse tõlgenduse tulemusena teatud hagid või kohtuotsused Brüsseli konventsiooni kohaldamisalast välja […]. ( 11 )

Euroopa Kohus on seega leidnud, et kuigi mõned eraõiguslike isikute ja avaliku võimu organite vahelised vaidlused võivad kuuluda Brüsseli konventsiooni kohaldamisalasse, ei ole see nõnda, kui riigiasutus teostab avalikku võimu […]”. ( 12 )

36.

Samamoodi nagu Brüsseli konventsiooni, on vaja ühtselt kohaldada ka määrust nr 2201/2003. Ühtne kohaldamine on ka selle puhul võimalik üksnes siis, kui tsiviilasja mõiste tõlgendus on autonoomne. Öeldust ei saa paraku järeldada, et tsiviilasja autonoomsel mõistel on mõlemas õigusaktis üks ja seesama tähendus.

37.

Rootsi valitsus lähtub siiski mõiste ühesugusest tähendusest, püüdes Brüsseli konventsiooni käsitlevast Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tulenevat tsiviilasja eristamist avalik-õiguslikust vaidlusest üle kanda tsiviilasja mõistele määruse nr 2201/2003 tähenduses. Eeltoodu kohaselt ei ole antud juhul tegemist tsiviilasjaga, sest sotsiaalosakond teostas laste perekonnast eraldamisel ja hooldusperesse paigutamisel ning Länsrättilt laste perekonnast eraldamise kohta kinnituse saamisel avalikku võimu.

38.

Rootsi valitsuse seisukohaga ei saa siiski nõustuda. Euroopa Kohus on Brüsseli konventsiooni puudutavates otsustes nimelt alati leidnud, et mõistet „tsiviil- ja kaubandusasjad” tuleb käsitleda kui autonoomset mõistet, mida tuleb tõlgendada, tuginedes ühelt poolt Brüsseli konventsiooni eesmärkidele ja süsteemile ning teiselt poolt siseriiklike õigussüsteemide kogumist tulenevatele üldpõhimõtetele. ( 13 ) Selle eesmärgid ja ülesehitus ning minu arvates ka kujunemislugu ei ühti aga tingimata määruse nr 2201/2003 eesmärgi, ülesehituse ega kujunemislooga. Ühtlasi võivad vanemliku vastutuse valdkonnas kehtida muud üldised õiguspõhimõtted kui need, mis sisalduvad siseriiklikes õigusaktides Brüsseli konventsiooni kohaldamisala puudutavate vaidluste kohta. Pigem tuleb tsiviilasja mõistet määruses nr 2201/2003 tõlgendada kõnealuse määruse kontekstis iseseisvalt.

b) Tsiviilasja mõiste määruse nr 2201/2003 kontekstis

39.

Määrus nr 2201/2003 ei määratle sõnaselgelt tsiviilasja mõistet. Artikli 1 lõike 1 sõnastusest võib esialgu siiski järeldada, et vaidluse lugemine tsiviilasjaks ei olene sellest, mis liiki kohus on pädev seda lahendama. Otsustav on üksnes menetluse eseme materiaalõiguslik liigitamine. ( 14 )

40.

Lisaks kuulub määrus nr 2201/2003 vastavalt artikli 1 lõike 1 punktile b muu hulgas kohaldamisele vanemliku vastutuse piiramise või äravõtmise suhtes, mida ametivõimud teostavad enamasti riikliku järelevalve korras. Lisaks on artikli 1 lõikes 2 tsiviilasjana määruse tähenduses määratletud konkreetsed meetmed või reguleerimisvaldkonnad, mis on üldjuhul riiklikud kaitsemeetmed. Artikli 1 lõike 2 punktis d on nimetatud paigutamine kasuperekonda või hooldeasutusse, mis toimub tavaliselt riiklikul algatusel, sest lapse heaolu oleks oma perekonda jäämisel ohustatud. Lisaks on punktis e märgitud meetmed lapse kaitseks, mis käsitlevad lapse vara haldamist, säilitamist või käsutamist.

41.

Kui loetletud meetmeid siiski mitte pidada tsiviilasjaks seetõttu, et vastamisi on ühelt poolt eraisikud (vanemad) ja teiselt poolt ametnikud, kes teostavad avalikku võimu, siis kaotaks meetmete loetlemine sisuliselt oma tähenduse. Brüsseli konventsiooni kontekstis kujunenud eristamist, mis tugineb riigi avalik-õiguslikule või fiskaalsele tegevusele, ei saa seetõttu üle kanda määrusele nr 2201/2003.

42.

Riiklike kaitsemeetmete määruse nr 2201/2003 kohaldamisalasse arvamise kasuks kõneleb lisaks määruse viiendas põhjenduses sõnastatud eesmärk. Selle kohaselt hõlmab määrus kõigi laste võrdsuse tagamiseks kõiki vanemlikku vastutust reguleerivaid otsuseid, sealhulgas meetmeid lapse kaitseks. Järelikult tuleb eelistada tsiviilasja mõiste laia tõlgendust, mis välistab üksikjuhu piiritlemise probleemid. See võimaldab eelkõige üheselt määratleda kohtute pädevuse määruse nr 2201/2003 sätete alusel.

43.

Määruse nr 2201/2003 raames tuleb seejuures silmas pidada tsiviilasja mõiste tihedat seost määruse keskse mõistega – vanemliku vastutusega. Vanemate ja laste vahelisi õigussuhteid reguleerivad sätted moodustavad enamikus õiguskordades tsiviilõiguse olulise osa. Iga otsus, mis puudutab vanemlikku vastutust, seega tsiviilõigussuhet ( 15 ), peaks kuuluma määruse kohaldamisalasse, kui artikli 1 lõike 3 erandite loetelust ei tulene teisiti. ( 16 )

44.

Siinkohal ei ole oluline, kas vanemlikku vastutust puudutab riiklik kaitsemeede või eestkostja enda algatusel tehtud otsus. Kuivõrd tsiviilasja mõistet tuleb tõlgendada autonoomselt, siis võib see hõlmata isegi meetmeid, mis liikmesriigi siseriikliku õiguse alusel kuuluvad avaliku õiguse valdkonda. ( 17 )

45.

Nagu Prantsuse valitsus õigustatult märgib, kinnitab määruse kümnes põhjendus, et tsiviilasja mõiste kasutamine ei tohiks jätta kohaldamisalast välja vanemlikku eestkosteõigust puudutavaid riiklikke kaitsemeetmeid. Pigem on mõiste valikul arvestatud sellega, et määrus ei kuulu kohaldamisele teatavate vanemliku vastutuse regulatsiooni mittehõlmavate avaliku õiguse ja karistusõiguse valdkondade suhtes nagu sotsiaalkindlustusega seotud küsimused, haridus- või terviseküsimused või varjupaigaõigus ja sisseränne, samuti laste poolt toime pandud kriminaalkuritegude tulemusel võetud meetmete suhtes. ( 18 )

46.

Pilk kujunemisloole kinnitab tsiviilasja mõiste eeltoodud tõlgendust. Määrus nr 1347/2000 ( 19 ), mis eelnes määrusele nr 2201/2003, oli kohaldatav üksnes tsiviilmenetluste suhtes, mis puudutavad vanemlikku vastutust abikaasade ühiste laste eest abieluõiguslike hagide korral (määruse nr 1347/2000 artikli 1 lõike 1 punkt b). Viidatud normi tõttu oli vanemlikku vastutust puudutav otsus paratamatult seotud abieluasjaga ja seetõttu ei kuulunud riiklikud kaitsemeetmed määruse nr 1347/2000 kohaldamisalasse.

47.

Kuigi komisjon soovis hõlmata kõiki vanemlikku vastutust käsitlevaid otsuseid, lähtus ta hilisema määruse nr 2201/2003 ettepanekus ( 20 ) esialgu vanast sõnastusest. ( 21 ) Seetõttu ei ilmnenud ettepanekust selgelt, kas riiklikud kaitsemeetmed peaksid nüüdsest kuuluma määruse kohaldamisalasse. Komisjon selgitas siiski ettepaneku põhjenduses, et määrus ei hõlma üksnes teatavaid kaitsemeetmeid, mis on seotud karistuste mõistmisega kriminaalkuritegude eest. ( 22 ) Sellest võis teha vaid vastupidise järelduse, et teised riiklikud kaitsemeetmed kuuluvad määruse kohaldamisalasse. ( 23 ) Kirjeldatud ebaselgus kõrvaldati teadlikult nõukogus peetud arutelude käigus, kui muudeti artikli 1 lõiget 1 ja lisati artikli 1 lõigete 2 ja 3 loetelud ja kümnes põhjendus.

48.

Veel üks kujunemislooga seotud aspekt on määruse nr 2201/2003 tihe sisuline seos 19. oktoobri 1996. aasta Haagi konventsiooniga ( 24 ), mis käsitleb vanemliku vastutuse ja lastekaitsemeetmetega seotud kohtualluvust, kohaldatavat seadust, tunnustamist, kohtuotsuste täitmist ja koostööd.

49.

Kohaldamisala määratlemise osas sarnaneb määruse praegune sõnastus selgelt 1996. aasta Haagi konventsiooniga. Mõlema õigusakti kohaldamisala tugineb vanemliku vastutuse laiale tõlgendusele. Lisaks lähenes eelnõu arutamisel nõukogus määruse nr 2201/2003 kohaldamisala sätestamise meetod 1996. aasta Haagi konventsioonile, sest määrusesse lisati artikli 1 lõigetena 2 ja 3 loetelud, mis kattuvad olulises osas 1996. aasta Haagi konventsiooni artiklite 3 ja 4 vastavate loeteludega. ( 25 ) 1996. aasta Haagi konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvad sõnaselgelt riiklikud meetmed, nagu näiteks paigutamine kasuperekonda või hooldeasutusse (1996. aasta Haagi konventsiooni artikli 3 punkt e), mida Paul Lagarde nimetas oma selgitavas aruandes 1996. aasta Haagi konventsiooni kohta ( 26 ) koguni klassikalisteks kaitsemeetmeteks. Niisamuti ei kuulu 1996. aasta Haagi konventsiooni kohaldamisalasse kriminaalkuritegude tulemusel võetud meetmed (1996. aasta Haagi konventsiooni artikli 4 punkt i).

50.

Liikmesriikidevahelistes suhetes on määrus nr 2201/2003 oma kohaldamisalas ülimuslik rahvusvaheliste konventsioonide suhtes (vt määruse artiklid 60 ja 61). Liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel kehtivad aga endiselt rahvusvahelised õigusaktid. Seetõttu tuleks määruse ja konventsiooni vastavaid sätteid tõlgendada võimalikult sarnaselt, et vältida erinevaid tulemusi olenevalt sellest, kas asjaolud on seotud muu liikmesriigi või kolmanda riigiga. ( 27 )

c) Riiklike kaitsemeetmete määruse nr 2201/2003 kohaldamisalasse kaasamise kooskõla EÜ artikliga 61 kui määruse õigusliku alusega

51.

Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et mõnes liikmesriigis avaliku õiguse valdkonda kuuluvate riiklike kaitsemeetmete arvamine määruse nr 2201/2003 kohaldamisalasse ei ole vastuolus õigusliku alusega, millele määrus tugineb.

52.

Kindlasti võimaldab aluseks olev EÜ artikli 61 punkt c ainult meetmete võtmist õigusalase koostöö valdkonnas tsiviilasjades EÜ artikli 65 alusel. Vastavalt EÜ artikli 65 punkti a kolmandale taandele hõlmavad meetmed selles valdkonnas muu hulgas tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud otsuste, kaasa arvatud kohtuväliste otsuste vastastikuse tunnustamise ja täitmise täiustamist ja lihtsustamist. Tsiviilasja mõistet asutamislepingu nimetatud sätete tähenduses tuleb siiski analoogiliselt määruse nr 2201/2003 vastava mõistega tõlgendada ühenduse õiguse autonoomse mõistena. Tsiviilasjad EÜ artikli 61 punkti c ja artikli 65 tähenduses võivad niisiis samuti hõlmata riiklikke meetmeid, mis puudutavad tsiviilõiguslikke suhteid nagu vanemliku vastutuse teostamine ka juhul, kui asjaomased meetmed kuuluvad mõnes liikmesriigis avaliku õiguse valdkonda.

3. Vahekokkuvõte

53.

Küsimuste 1 a ja b senine analüüs näitas, et lapse viivitamatult perekonnast eraldamise ja kasuperekonda paigutamise otsuseid tuleb pidada tsiviilasjaks, mis puudutab vanemliku vastutuse teostamist ja mille suhtes tuleb kohaldada määrust nr 2201/2003. Määrus kuulub kohaldamisele ka juhul, kui asjaomane otsus kuulub kas otsuse teinud riigi või taotlusesaaja riigi siseriikliku õiguse alusel avaliku õiguse valdkonda. Järelikult ei ole vaja vastata küsimusele 1 c, sest see on oluline üksnes juhul, kui määruse kohaldamisalasse kuuluks üksnes kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamine, mitte aga lapse eraldamine perekonnast.

B. Teine eelotsuse küsimus

54.

Teise eelotsuse küsimusega palub Korkein Hallinto-oikeus selgitada, kas Põhjamaade ühtlustatud siseriiklikud õigusnormid, mis võimaldavad haldusotsuste vahetut täitmist ja tunnustamist haldusasutuste koostöö tulemusel, on kohaldatavad lapse perekonnast eraldamise suhtes ka juhul, kui asjaomased meetmed kuuluvad määruse nr 2201/2003 kohaldamisalasse.

55.

Kõnealuses seoses viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus määruse nr 2201/2003 artikli 59 lõikele 2. Selle alusel võivad Soome ja Rootsi omavahelistes suhetes kohaldada kas täielikult või osaliselt käesoleva määruse eeskirjade asemel 6. veebruaril 1931 Taani, Soome, Islandi, Norra ja Rootsi vahel sõlmitud konventsiooni, mis sisaldab abielu, lapsendamist ja eestkostet käsitlevaid rahvusvahelise eraõiguse sätteid, ja selle lõpp-protokolli. Kohus kaalub, kas nimetatud sätet saab analoogiliselt üle kanda Põhjamaade koostööle isikute üleandmisel, et täita hooldust või ravi puudutavaid otsuseid.

56.

Kõnealuses küsimuses märkused esitanud menetlusosalised toonitasid üksmeelselt, et eeltoodu on vastuolus ühenduse õiguse ülimuslikkuse põhimõttega. ( 28 ) Viimane kohustab liikmesriikide asutusi ja kohtuid jätma ühenduse õigusega vastuolus olevad siseriiklikud sätted kohaldamata. ( 29 )

57.

Teisiti võib toimida siis, kui asjaomase ühenduse õigusaktiga on liikmesriikidel sõnaselgelt lubatud teha erandeid. Määruse nr 2201/2003 artikkel 59 ei sisalda aga asjaomast erandit seoses Soome ja Rootsi siseriiklikke õigusaktidega isikute üleandmise kohta hooldust või ravi puudutavate otsuste täitmiseks Põhjamaade koostöö raames. ( 30 )

58.

Määruse nr 2201/2003 artikli 59 lõike 2 punkti a analoogiline kohaldamine ei tule kõne alla juba seepärast, et tegemist on kitsalt tõlgendatava erandiga. Lisaks sellele peaksid asjaomased liikmesriigid artikli 59 lõike 2 punkti a kohaselt olema koostanud erandi kohaldamise kohta deklaratsiooni, mis on lisatud määrusele ja avaldatud Euroopa Liidu Teatajas.

59.

Austria, Soome ja Rootsi ühinemist käsitleva lepingu lõppaktis avaldatud 28. ühisdeklaratsioon Põhjamaade koostöö kohta ei võimalda samuti kohaldada määrusest nr 2201/2003 kõrvalekalduvaid sätteid. Nimetatud deklaratsioonis avaldavad lepinguosalised nimelt sõnaselgelt, et Soome ja Rootsi soovivad Euroopa Liidu liikmetena jätkata omavahelist ning teiste riikide ja regioonidega tehtavat Põhjamaade koostööd täielikus kooskõlas ühenduse õigusega.

60.

Osas, milles määrus nr 2201/2003 on ajaliselt ja sisuliselt kohaldatav, peavad Soome ja Rootsi kohaldama vanemlikku vastutust puudutavate kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist reguleerivaid määruse sätteid ja jätma kohaldamata nendest kõrvale kalduvad siseriiklikud õigusaktid.

61.

Pidades silmas Soome ja Rootsi vahelist ilmselt hästi toimivat halduskoostööd, mida tehakse laste heaolu tagamiseks, võib eeltoodud järeldus näida kahetsusväärne. Nagu Madalmaade valitsus õigustatult rõhutab, on liikmesriigid määruse nr 2201/2003 vastuvõtmisega teisalt kokku leppinud teatud ühtsetes menetlusstandardites, näiteks nõude exequatur säilitamises, mis omakorda kaitsevad menetlusosaliste huve.

C. Kolmas eelotsuse küsimus

62.

Kolmas eelotsuse küsimus puudutab määruse nr 2201/2003 ajalist kohaldamisala. Artikli 64 lõike 2 üleminekusätete kohaselt kuulub määrus kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise osas kohaldamisele juhul, kui on täidetud järgmised kolm eeldust:

—

otsus on tehtud pärast määruse nr 2201/2003 kohaldamise alguskuupäeva;

—

otsuseni viinud menetlus on algatatud enne määruse nr 2201/2003 kohaldamise alguskuupäeva ja pärast määruse nr 1347/2000 jõustumiskuupäeva;

—

otsuse teinud kohtu pädevus tugineb eeskirjadele, mis on kooskõlas määruse nr 2201/2003 või määruse nr 1347/2000 asjaomaste sätetega või otsuse teinud liikmesriigi ja taotlusesaaja liikmesriigi vahel menetluse algatamise hetkel kehtinud konventsiooniga.

63.

Vastavalt määruse nr 2201/2003 artikli 72 lõikele 1 jõustus määrus küll juba 1. augustil 2004, kuid selle sätteid – välja arvatud mõned käesolevas asjas ebaolulised erandid – kohaldatakse alles alates (artikli 72 lõige 2). Järelikult on määruse kohaldamise alguskuupäev . Määrus nr 1347/2000 jõustus .

64.

Esimene eeldus on niisiis, et kohtuotsus on tehtud 1. märtsil 2005 või hiljem. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et täitmisele pööratavaks otsuseks on Länsrätti kohtuotsus, millega kinnitati sotsiaalosakonna . aasta otsus. Kohtuotsus tehti , seega pärast määruse nr 2201/2003 kohaldamise alguskuupäeva.

65.

Põhimõtteliselt võib täitmisele pööratavaks otsuseks pidada ka sotsiaalosakonna 23. veebruari 2005. aasta otsust. Määruse artikli 2 punkti 4 kohaselt on kohtuotsus määruse tähenduses iga vanemlikku vastutust käsitlev kohtuotsus olenemata sellest, kuidas seda võidakse nimetada. Artikli 2 punktist 1 tuleneb lisaks sellele, et mõiste „kohus” hõlmab kõiki asutusi, mis on artikli 1 kohaselt pädevad käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvates küsimustes. Ka ametiasutuste otsused kuuluvad seega määruse alusel teises liikmesriigis põhimõtteliselt tunnustamisele ja täitmisele.

66.

Siiski saab õigusabi korras teise liikmesriigi kohtu abil täitmisele pöörata üksnes kohtuotsust, mis on täitmisele pööratav otsuse teinud riigis (määruse nr 2201/2003 artikli 28 lõige 1). Selleks et asjaomast otsust saaks pidada tehtud kohtuotsuseks, peab sel olema vähemalt mingi väljapoole ulatuv mõju, mida tuleb hinnata lex fori alusel. ( 31 ) Rootsi õiguse kohaselt on otsuse mõju ja täitmisele pööratavuse eelduseks ilmselt Länsrätti kinnitus, mistõttu määruse artikli 64 lõike 2 kohaselt näib olevat asjakohane võtta aluseks kohtu kinnituse kuupäev. Igal juhul jääb eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsustada, milline on täitmisele pööratav otsus siseriiklike õigusaktide kohaselt.

67.

Teise eelduse (vt punkt 62) suhtes on eelotsusetaotluse esitanud kohus seisukohal, et menetlus algatati siis, kui sotsiaalosakond alustas 2004. aasta sügisel uurimist. Seevastu komisjoni arvates algatas menetluse sotsiaalosakonna 25. veebruaril 2005 Länsrättile esitatud otsuse kinnitamise taotlus.

68.

Määruse nr 2201/2003 artiklis 16 on täpsemalt sätestatud ainult see, millal loetakse kohtusse pöördumine toimunuks – nimelt siis, kui (lihtsustatult öeldes) kohtule on esitatud või vastaspoolele vajaduse korral eelnevalt kätte toimetatud menetluse algatamist käsitlev dokument. Eeltoodud säte ei hõlma seevastu vahetult olukorda, kus asutus võtab omal algatusel meetmeid laste kaitseks. Kui pidada asjaomase otsuse tegemise ajaks Länsrätti 3. märtsi 2005. aasta kinnituse kuupäeva, mitte aga sotsiaalosakonna . aasta otsuse kuupäeva, siis räägib komisjoni seisukoha kasuks, kui pidada menetluse algatamiseks artikli 64 lõike 2 tähenduses alles sotsiaalosakonna poolt Länsrättile esitatud taotlust.

69.

Kõnealune küsimus võib siinkohal jääda siiski lahtiseks, sest nii uurimise alustamine sotsiaalosakonnas kui ka taotluse esitamine Länsrättile toimusid enne määruse nr 2201/2003 kohaldamise alguskuupäeva ja pärast määruse nr 1347/2000 jõustumiskuupäeva.

70.

Ka kolmas eeldus on täidetud. Rootsis menetluse algatamise ajal kehtinud sätted kohtu pädevuse kohta on kooskõlas määruse nr 2201/2003 asjaomaste sätetega. Enne määruse kohaldamise alguskuupäeva kehtinud siseriiklikud õigusaktid määrasid asutuse või kohtu pädevuse laste alalise elukoha järgi Rootsis. Asjaomane pädevuse säte sisaldub määruse nr 2201/2003 artikli 8 lõikes 1.

71.

Kolmandale eelotsuse küsimusele tuleb seega vastata selliselt, et määruse nr 2201/2003 artikli 64 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et 3. märtsil 2005 tehtud vanemlikku vastutust puudutavat kohtuotsust menetluses, mis algatati pärast ja enne , tuleb tunnustada ja täita määruse nr 2201/2003 III peatüki alusel, kui menetluse algatamise ajal kehtinud õigusaktid ja ka määruse artikli 8 lõige 1 määrasid asjaomase asutuse pädevuse laste alalise elukoha järgi.

V. Ettepanek

72.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Korkein Hallinto-oikeuse eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.

Nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/2003 – mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 – artikli 1 lõike 1 punkti b koosmõjus lõike 2 punktidega a ja d tuleb tõlgendada nii, et laste viivitamatult perekonnast eraldamise ja kasuperekonda paigutamise otsuseid tuleb pidada tsiviilasjaks, mis puudutab vanemliku vastutuse teostamist ja mille suhtes tuleb kohaldada määrust nr 2201/2003. Määrus on kohaldatav ka juhul, kui asjaomane otsus kuulub kas otsuse teinud riigi või taotlusesaajariigi siseriikliku õiguse alusel avaliku õiguse valdkonda.

2.

Kui määrus nr 2201/2003 on ajaliselt ja sisuliselt kohaldatav ega näe ette asjaomast sõnaselget erandit, siis ei või liikmesriigid kohaldada määrusest kõrvalekalduvaid siseriiklikke sätteid.

3.

Määruse nr 2201/2003 artikli 64 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et 3. märtsil 2005 tehtud vanemlikku vastutust puudutavat kohtuotsust menetluses, mis algatati pärast ja enne , tuleb tunnustada ja täita määruse nr 2201/2003 III peatüki alusel, kui menetluse algatamise ajal kehtinud õigusaktid ja ka määruse artikli 8 lõige 1 määrasid asjaomase asutuse pädevuse laste alalise elukoha järgi.

( 1 ) Algkeel: saksa.

( 2 ) ELT L 338, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 243; edaspidi ka Brüsseli IIa määrus.

( 3 ) Norra Kuningriigi, Austria Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vastuvõtutingimusi ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavaid muudatusi käsitlev akt, lõppakt – III. Muud deklaratsioonid – E. Ühisdeklaratsioonid: Praegused liikmesriigid/ Teatud uued liikmesriigid – 28. ühisdeklaratsioon Põhjamaade koostöö kohta (EÜT 1994, C 241, lk 392).

( 4 ) ELT 2005, C 40, lk 2.

( 5 ) Vt Praktiline juhend uue Brüssel II määruse kohaldamiseks, mille koostas komisjon tsiviil- ja kaubandusasju käsitleva Euroopa õigusalase koostöö võrgustikuga konsulteerides (seisuga 1. juuni 2005), lk 9. Kättesaadav veebilehel: http://ec.europa.eu/civiljustice/parental_resp/parental_resp_ec_vdm_et.pdf.

( 6 ) CIJ 28. novembri 1958. aasta otsus, CIJ Recueil 1958, lk 55.

( 7 ) 27. septembri 1968. aasta konventsioon kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32), muudetud . aasta konventsiooniga Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta (EÜT L 304, lk 1 ja muudetud tekst lk 77), . aasta konventsiooniga Kreeka Vabariigi ühinemise kohta (EÜT L 388, lk 1), . aasta konventsiooniga Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemise kohta (EÜT L 285, lk 1) ja . aasta konventsiooniga Austria Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemise kohta (EÜT 1997, C 15, lk 1; edaspidi „Brüsseli konventsioon”).

( 8 ) 14. oktoobri 1976. aasta otsus kohtuasjas 29/76: LTU (EKL 1976, lk 1541).

( 9 ) 15. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C-292/05: Lechouritou jt (EKL 2007, lk I-1519, punktid 29–31).

( 10 ) Euroopa Kohus viitab eespool 8. joonealuses märkuses osundatud kohtuotsusele LTU, punktid 3 ja 5; 16. detsembri 1980. aasta otsusele kohtuasjas 814/79: Rüffer (EKL 1980, lk 3807, punkt 7); . aasta otsusele kohtuasjas C-271/00: Baten (EKL 2002, lk I-10489, punkt 28); . aasta otsusele kohtuasjas C-266/01: Préservatrice foncière TIARD (EKL 2003, lk I-4867, punkt 20) ja . aasta otsusele kohtuasjas C-343/04: ČEZ (EKL 2006, lk I-4557, punkt 22).

( 11 ) Euroopa Kohus viitab eespool 8. joonealuses märkuses osundatud kohtuotsusele LTU, punkt 4; eespool 10. joonealuses märkuses osundatud kohtuotsusele Rüffer, punkt 14; eespool 10. joonealuses märkuses osundatud kohtuotsusele Baten, punkt 29; eespool 10. joonealuses märkuses osundatud kohtuotsusele Préservatrice foncière TIARD, punkt 21; eespool 10. joonealuses märkuses osundatud kohtuotsusele ČEZ, punkt 22, ja 1. oktoobri 2002. aasta otsusele kohtuasjas C-167/00: Henkel (EKL 2002, lk I-8111, punkt 29).

( 12 ) Euroopa Kohus viitab eespool 8. joonealuses märkuses osundatud kohtuotsusele LTU, punkt 4; eespool 10. joonealuses märkuses osundatud kohtuotsusele Rüffer, punkt 8; eespool 11. joonealuses märkuses osundatud kohtuotsusele Henkel, punkt 26; eespool 10. joonealuses märkuses osundatud kohtuotsusele Baten, punkt 30; eespool 10. joonealuses märkuses osundatud kohtuotsusele Préservatrice foncière TIARD, punkt 22, ja 21. aprilli 1993. aasta otsusele kohtuasjas C-172/91: Sonntag (EKL 1993, lk I-1963, punkt 20).

( 13 ) Vt eespool 10. joonealuses märkuses viidatud kohtupraktika.

( 14 ) Vt Busch, M. ja Rölke, U., „Europäisches Kinderschutzrecht mit offenen Fragen – Die neue EU-Verordnung Brüssel IIa zur elterlichen Verantwortung aus der Sicht der Jugendhilfe”, Zeitschrift für das gesamte Familienrecht (FamRZ) 2004, lk 1338 ja 1340.

( 15 ) C viitab siinkohal paralleelile Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi „EIK”) praktikaga seoses Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikli 6 lõikega 1. Õiglane kohtupidamine peab olema tagatud muu hulgas tsiviilõiguste (civil rights) üle otsustamisel. EIÕK artikli 6 lõike 1 kohaldamisala hõlmab EIK arvates ka vaidlusi ametivõimude võetud vanemlikku vastutust puudutavate meetmete üle, sest need avaldavad mõju tsiviilõiguslikule õigussuhtele. Vt muu hulgas EIK 8. juuli 1987. aasta otsus kohtuasjas 9749/82: W vs. Ühendkuningriik (punkt 78). Kokkuvõtvalt mõiste civil rights kohta EIK väljakujunenud kohtupraktikas vt Grabenwarter, Ch. ja Pabel, K. teoses: Grote, R. ja Marauhn, T. (väljaandjad), EMRK/GG, 2006, peatükk 14, punktid 13–15.

( 16 ) Vt selle kohta ka Kress, V., Internationale Zuständigkeit für elterliche Verantwortung in der Europäischen Union, 2005, lk 49.

( 17 ) Sellele viitavad sõnaselgelt õiguse kohaldajad eespool 5. joonealuses märkuses viidatud praktilises juhendis uue Brüssel II määruse kohaldamiseks, lk 10.

( 18 ) Määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõike 3 punkt g.

( 19 ) Nõukogu 29. mai 2000. aasta määrus (EÜ) nr 1347/2000 abieluasjade ja vanemliku vastutusega abikaasade ühiste laste eest seotud asjade kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta (EÜT L 160, lk 19; ELT eriväljaanne 19/01, lk 209).

( 20 ) 17. mai 2002. aasta KOM(2002) 222 lõplik/2 (EÜT 2002, C 203E, lk 155).

( 21 ) Eelnõu artikkel 1 kõlas järgnevalt: „1. Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi järgmisi valdkondi käsitlevate tsiviilasjade suhtes: […]

b)

vanemliku vastutuse tekkimine, teostamine, äravõtmine või piiramine, samuti selle ülekandmine.

2.   Ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist, ei kohaldata käesolevat määrust tsiviilkohtumenetluste suhtes, mille esemeks on […]

b)

laste poolt toime pandud kriminaalkuritegude tulemusel võetud meetmed.

3.   Muid liikmesriigis ametlikult tunnustatud menetlusi käsitletakse samaväärsetena kohtumenetlustega.”

( 22 ) KOM(2002) 222 lõplik/2, lk 6.

( 23 ) Vt eespool 16. joonealuses märkuses viidatud Kress, lk 44 jj.

( 24 ) Actes et documents de la XVIIIième session de la Conférence international de La Haye de droit privé, 1998, lk 14. Saksa keeles kättesaadav Haagi konverentsi veebilehel: http://hcch.e-vision.nl/upload/text34d.pdf. Liikmesriigid said nõukogu 19. detsembri 2002. aasta otsusega (EÜT 2003, L 48, lk 1) volituse konventsiooni allkirjastamiseks ühenduse huvides, mida kõik liikmesriigid ka kasutasid. Konventsiooniga ühinemise on ratifitseerinud siiski vaid kaheksa liikmesriiki. Ratifitseerimist takistab ilmselt ikka veel Gibraltari küsimus (vt Pirrung, J., „Brüche zwischen internationaler und europäischer Rechtsvereinheitlichung – das Beispiel des internationalen Kindschaftsrechts in der Brüssel IIa-Verordnung”, Internationales Familienrecht für das 21. Jahrhundert, Symposion zum 65. Geburtstag von Ulrich Spellenberg, 2006, lk 89 ja 91). 1996. aasta Haagi konventsioon jõustus .

( 25 ) Vt selle kohta Pirrung, J., „Internationale Zuständigkeit in Sorgerechtssachen nach der Verordnung (EG) Nr. 2201/2003”, Festschrift für P. Schlosser, 2005, lk 695, 696 jj, ja eespool 24. joonealuses märkuses viidatud Pirrung, J. teoses: Internationales Familienrecht für das 21. Jahrhundert, lk 93.

( 26 ) Saksakeelne versioon veebilehel http://hcch.e-vision.nl/upload/expl34d.pdf; vt artikli 3 punkti e kohta osundatud versiooni punkt 23.

( 27 ) Vt eespool 22. joonealuses märkuses viidatud Pirrung, J. teoses: Internationales Familienrecht für das 21. Jahrhundert, lk 100.

( 28 ) 15. juuli 1964. aasta otsus kohtuasjas 6/64: Costa vs. E.N.E.L. (EKL 1964, lk 1253, 1269 jj).

( 29 ) 9. märtsi 1978. aasta otsus kohtuasjas 106/77: Simmenthal (EKL 1978, lk 629, punktid 21–23).

( 30 ) Siinkohal vaadeldav olukord erineb 1996. aasta Haagi konventsioonist selles osas, et viimase artikkel 52 lubab sõnaselgelt regionaalselt ühtlustatud õigusaktide kehtimajäämist või vastuvõtmist.

( 31 ) Vt Rauscher ja Rauscher, Europäisches Zivilprozessrecht, 2. väljaanne, München, 2006; Brüsseli IIa määruse artikkel 64, punkt 9; Fleige, M., Die Zuständigkeit für Sorgerechtsentscheidungen und die Rückführung von Kindern nach Entführungen nach dem Europäischen IZVR, Würzburg, 2006, lk 114.