KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PAOLO MENGOZZI

esitatud 13. septembril 2007 ( 1 )

Kohtuasi C-328/06

Alfredo Nieto Nuño

versus

Leonci Monlleó Franquet

„Kaubamärgid — Direktiiv 89/104/EMÜ — Artikli 4 lõike 2 punkt d — Pariisi konventsiooni artikli 6 bis tähenduses liikmesriigis „üldtuntud” kaubamärgid — Kaubamärgi tuntus — Geograafiline ulatus”

1.	Käesolevas eelotsusemenetluses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult küsimuse seoses nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta ( 2 ) artikli 4 tõlgendamisega.

Kõnealune küsimus kerkis kohtuasjas, mille algatas Hispaanias registreeritud kaubamärgi omanik sellega identse ja samade teenuste jaoks kasutatava varasema registreerimata kaubamärgi kasutaja vastu, et tuvastataks, et kostja rikkus registreeritud kaubamärgist tulenevaid õigusi, ning et teda kohustataks lõpetama rikkumist põhjustavad toimingud ja kahju tekitamine.

I. Eelotsusetaotluse õiguslik raamistik

A. Rahvusvaheline õigus

20. märtsil 1883 üheteistkümne riigi poolt Pariisis allkirjastatud Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsioon ( 3 ) (edaspidi „Pariisi konventsioon”) oli esimene selles valdkonnas sõlmitud olulistest mitmepoolsetest lepingutest ja see on hetkel kõige suurema arvu liitunutega leping (171 osalisriiki ( 4 ), sealhulgas kõik ühenduse liikmesriigid). Nimetatud konventsiooni artikli 1 lõike 1 kohaselt moodustavad riigid, kelle suhtes konventsiooni kohaldatakse, tööstusomandi kaitseks liidu, millel on oma organid ( 5 ), eesmärgiga kaitsta kõiki tööstusomandi aspekte. ( 6 )

Haagi 1925. aasta revisjonikonverentsil ( 7 ) konventsiooni lisatud artikli 6 bis lõikes 1 on sätestatud:

„Liidu liikmesriigid kohustuvad ex officio, kui antud riigi seadused seda lubavad, või asjast huvitatud isiku taotlusel tagasi lükkama või kehtetuks tunnistama ja keelama kaubamärgi tarvitamise, kui märk kujutab endast teise märgi taasesitust, jäljendit või tõlget, mis võib põhjustada tema äravahetamist, kuivõrd registreerimis- või kasutusriigi pädev organ tunnistab, et märk on selles riigis üldtuntud kui käesoleva konventsiooni eesõigusi kasutava isiku märk ja seda tarvitatakse samasuguste või sarnaste toodete jaoks. Käesolev säte laieneb ka juhtudele, kus märgi oluline osa kujutab endast niisuguse üldtuntud märgi taasesitust või jäljendit, mis võib põhjustada äravahetamist teise märgiga.”

Maailma Kaubandusorganisatsiooni TRIPS-lepingu (intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping) ( 8 ) artikli 16 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1. Registreeritud kaubamärgi omanikul on ainuõigus takistada kolmandaid isikuid, kellel puudub tema nõusolek, kasutamast kaubanduses identseid või sarnaseid märke kaupade või teenuste puhul, mis on identsed või sarnased nendega, mille jaoks antud kaubamärk on registreeritud, kui selline kasutamine põhjustaks tõenäoliselt segiajamise. […]

2. Pariisi konventsiooni (1967) artikkel 6 bis kehtib mutatis mutandis teenuste kohta. Otsustades, kas kaubamärk on üldtuntud, tuleb liikmetel arvesse võtta kaubamärgi tuntust üldsuse seas vastaval alal [avalikkuse asjaomase osa poolt], kaasa arvatud tuntus selle liikme territooriumil, mis on saavutatud kaubamärgi reklaamimise tulemusena.” [täpsustatud tõlge]

Ülemaailmse Intellektuaalomandi Organisatsiooni (WIPO) ( 9 ) kaubamärkide alaline komitee koostas eespool viidatud Pariisi konventsiooni artiklis 6 bis ja TRIPS-lepingu artiklis 16 sisalduvate üldtuntud kaubamärkide kaitse alaste rahvusvaheliste õigusnormide „selgitamiseks, ühtlustamiseks ja täiendamiseks” Genfis 8.– peetud istungjärgul deklaratsiooni ( 10 ) ühise soovituse tegemiseks üldtuntud kaubamärkide kaitset käsitlevate sätete kohta. Nimetatud soovitus võeti vastu Pariisi Liidu assamblee ja WIPO assamblee ühisistungjärgul –.

Kõnealuse soovituse artiklis 2 on toodud juhised, mida tuleb järgida selle otsustamisel, kas kaubamärk on ühes Pariisi Liidu või WIPO liikmesriigis üldtuntud:

„1) [Asjaolud, mida tuleb arvesse võtta]

a)	Otsustades, kas kaubamärk on üldtuntud, võtab pädev ametiasutus arvesse kõiki asjaolusid, millest võib tuleneda, et kaubamärk on üldtuntud.

Pädev ametiasutus arvestab eelkõige teavet, mida esitatakse asjaolude kohta, millest võib tuleneda, kas kaubamärk on või ei ole üldtuntud, muuhulgas:

i)	kaubamärgi tuntuse või äratuntavuse tase avalikkuse asjaomases osas;

ii)	kaubamärgi mistahes kasutuse kestus, tähtsus ning geograafiline ulatus;

iii)	kaubamärgi mistahes esitluse kestus, tähtsus ning geograafiline ulatus, kaasa arvatud nende kaupade või teenuste reklaam või turustus ja messidel või näitustel esitlemine, mille jaoks kaubamärki kasutatakse;

iv)	kaubamärgi mistahes registreeringu kestus ja geograafiline ulatus või mistahes registreerimistaotlus niivõrd, kui need viitavad kaubamärgi kasutusele ja äratuntavusele;

v)	juhtumid, mil kaubamärgist tulenevatele õigustele on antud kaitse, eriti kui pädev ametiasutus on kuulutanud kaubamärgi üldtuntuks;

vi)	kaubamärgile omistatav väärtus.

Eespool loetletud asjaolud, mis moodustavad reeglid, mille eesmärk on abistada pädevat ametiasutust otsuse langetamisel selle kohta, kas kaubamärk on üldtuntud, ei ole eeldused, mis peavad olema tingimata täidetud selleks, et niisugune otsus teha. Lahendus sõltub pigem iga konkreetse juhtumi erilistest asjaoludest. Ühe juhtumi puhul võivad olla olulised kõik asjaolud, teise puhul ainult mõned neist. Mõne puhul ei pruugi ükski neist asjaoludest tähtsust omada ning otsus võib tugineda hoopis muudele teguritele, mida ei ole eespool punktis b nimetatud. Nimetatud muud tegurid võivad omada tähtsust eraldi või koos ühe või mitme eespool punktis b mainitud asjaoluga.

2) [Avalikkuse asjaomane osa]

Avalikkuse asjaomased osad hõlmavad muu hulgas:

i)	nende kaupade ja/või teenuste liikide tegelikke ja/või potentsiaalseid tarbijaid, mille jaoks kaubamärki kasutatakse;

ii)	nende kaupade ja/või teenuste liikide, mille jaoks kaubamärki kasutatakse, turustusahelasse kuuluvaid isikuid;

iii)	nende kaupade ja/või teenuste liikidega, mille jaoks kaubamärki kasutatakse, tegelevaid kaubandusringkondi.

b)	Kui tõdetakse, et kaubamärk on liikmesriigi asjaomase avalikkuse vähemalt ühes osas üldtuntud, loetakse seda kaubamärki selles liikmesriigis üldtuntuks.

c)	Kui tõdetakse, et kaubamärk on liikmesriigi asjaomase avalikkuse vähemalt ühes osas tuntud, võidakse seda kaubamärki lugeda selles liikmesriigis üldtuntuks.

d)	Liikmesriik võib otsustada, et kaubamärk on omandanud tuntuse, isegi kui see ei ole üldtuntud või – kui kohaldatakse punkti c – ei ole tuntud liikmesriigi asjaomase avalikkuse üheski osas.

3. [Asjaolud, mida ei või arvesse võtta]

Liikmesriik ei saa selle otsustamisel, kas kaubamärk on üldtuntud, seada tingimuseks:

i)	et kaubamärki on selles liikmesriigis või selle liikmesriigiga seoses kasutatud või et see on seal registreeritud või et seal on esitatud registreerimise taotlus;

ii)	et kaubamärk on üldtuntud või registreeritud või et selle kohta on esitatud registreerimise taotlus muu liikmesriigi valitsusalal või sellega seoses:

iii)	et kaubamärk on selle liikmesriigi üldisele avalikkusele üldtuntud.

b)	Ilma et see mõjutaks eespool punkti a alapunktis ii sätestatut, võib liikmesriik lõike 2 punkti d kohaldamiseks nõuda, et kaubamärk oleks üldtuntud ühe või mitme muu liikmesriigi valitsusalal.”

[mitteametlik tõlge]

B. Ühenduse õigus

Direktiivi 89/104 põhjenduste kohaselt on direktiivi eesmärk ühtlustada liikmesriikide kaubamärke käsitlevaid õigusakte nii, et piirdutakse vaid nende siseriikliku õiguse sätetega, mis mõjutavad siseturu toimimist kõige otsesemalt ja takistavad seega kaupade vaba liikumist ja teenuste osutamise vabadust või moonutavad konkurentsi ühisturul (vt esimene ja kolmas põhjendus).

Selleks kehtestab eespool viidatud direktiiv eelkõige registreeritud kaubamärgi õiguse omandamisele ja säilitamisele kõigis liikmesriikides samad tingimused, määrates kindlaks tähised, millest kaubamärk võib koosneda (artikkel 2), loetledes küllaltki ammendavalt kaubamärgi andmisest keeldumise või kaubamärgi kehtetuks tunnistamise põhjused, mis tulenevad kaubamärgist või on seotud varasemate õigustega vastuollu sattumisega (artiklid 3 ja 4) ning tühistamise põhjused (artikkel 12).

10.

Käesolevas asjas on oluline eriti direktiivi artikkel 4 pealkirjaga: „Kaubamärgi registreerimisest keeldumise või selle kehtetukstunnistamise täiendavad põhjused, mis on seotud varasemate õigustega vastuollu sattumisega”, mille lõikes 1 on sätestatud:

„Kaubamärki ei registreerita ja kui see on registreeritud, võib ta kehtetuks tunnistada, kui:

a)	see on identne varasema kaubamärgiga ning kaubad või teenused, mille jaoks kaubamärki taotletakse või mille jaoks see on registreeritud, on identsed kaupade või teenustega, mille jaoks on kaitstud varasem kaubamärk;

b)	identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenustega on tõenäoline, et üldsus võib need omavahel segi ajada või tekitada seoseid varasema kaubamärgiga.” ( 11 )

11.

Sama artikli lõike 2 punktis d on sätestatud:

„Lõike 1 kohaldamisel tähendab „varasem kaubamärk” järgmist:

[…]

kaubamärgid, mis on kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise kuupäeval või vajaduse korral kaubamärgi registreerimise prioriteetsust käsitleva nõude esitamise kuupäeval [kaubamärgi registreerimise taotluses nõutud prioriteedikuupäeval] liikmesriigis üldtuntud selle sõna Pariisi konventsiooni artiklis 6 bis sätestatud tähenduses.” ( 12 ) [täpsustatud tõlge]

12.

Kõnealuse artikli lõike 4 punktis b on ette nähtud:

„Lisaks sellele võib iga liikmesriik sätestada, et kaubamärki ei registreerita või kui see on registreeritud, siis võib ta kehtetuks tunnistada, kui ja kuivõrd:

[…]

õigused registreerimata kaubamärgile või muule kaubandustegevuses kasutatavale tähisele omandati enne hilisema kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise kuupäeva või hilisema kaubamärgi registreerimise taotluse prioriteetsust käsitleva nõude esitamise kuupäeva [hilisema kaubamärgi registreerimise taotluses nõutud prioriteedikuupäeva] ja kõnealune registreerimata kaubamärk või muu tähis annab selle omanikule õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamine.” ( 13 ) [täpsustatud tõlge]

13.

Direktiiv 89/104 sisaldab veel sätteid, mille eesmärk on tagada registreeritavatele kaubamärkidele samasugune õiguslik kaitse kõigis siseriiklikes õigussüsteemides, mis ei takista liikmesriike pakkumast ulatuslikumat kaitset neile kaubamärkidele, millel on väljakujunenud maine (vt üheksas põhjendus).

14.

Artikli 6, pealkirjaga „Kaubamärgi mõju piirangud”, lõikes 2 on sätestatud:

„Kaubamärk ei anna selle omanikule õigust keelata kolmandatel isikutel kasutada kaubandustegevuse käigus varasemat õigust, mis kehtib ainult konkreetses paikkonnas, kui seda õigust tunnustatakse kõnealuse liikmesriigi õigusaktidega ja selle territooriumi piires, kus seda tunnustatakse.”

15.	Lõpuks tuleb meelde tuletada, et direktiivi kaheteistkümnendas põhjenduses on toodud nõue, et direktiivis ette nähtud õigusnormid oleksid täielikus kooskõlas Pariisi konventsiooni sätetega, mis on siduvad kõigi liikmesriikide jaoks.

C. Siseriiklik õigus

16.

7. detsembri 2001. aasta seaduse nr 17 (kaubamärgiseadus) artikli 6 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1. Tähist ei saa registreerida kaubamärgina, kui:

a)	see on identne varasema kaubamärgiga, mida kasutatakse identsete kaupade või teenuste jaoks;

b)	identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenustega on tõenäoline, et üldsus ajab need omavahel segi; segiajamise tõenäosus hõlmab varasema kaubamärgiga seostamise tõenäosust.

2. Lõike 1 kohaldamisel tähendab „varasem kaubamärk” järgmist:

järgmised registreeritud kaubamärgid, mille registreerimistaotluse kuupäev või kaubamärgi registreerimise taotluses nõutud prioriteedikuupäev on varasem menetletava taotluse kuupäevast:

i)	hispaania kaubamärgid;

ii)	Hispaanias kehtivate rahvusvaheliste kokkulepete alusel registreeritud kaubamärgid;

iii)	ühenduse kaubamärgid;

b)	ühenduse registreeritud kaubamärgid, millel on ühenduse kaubamärki käsitleva määruse kohaselt õigus vanemuse nõudele võrreldes punkti a alapunktides i ja ii osutatud kaubamärkidega isegi juhul, kui viimatinimetatud kaubamärgist on loobutud või sellel on lastud aeguda;

c)	punktides a ja b osutatud kaubamärkide registreerimise taotlused tingimusel, et need registreeritakse;

d)	registreeritud kaubamärgid, mis on kaubamärgi registreerimise taotluse kuupäeval või kaubamärgi registreerimise taotluses nõutud prioriteedikuupäeval liikmesriigis üldtuntud Pariisi konventsiooni artikli 6 bis tähenduses.” ( 14 )

II. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

17.	Eelotsusetaotlusest ning toimikust tulenevad põhikohtuasja asjaolud võib kokku võtta järgmiselt.

18.

Põhikohtuasja hageja A. Nieto Nuño omab hispaania sõnamärki FINCAS TARRAGONA, mis on registreeritud järgmisele kirjeldusele vastavate teenuste jaoks: „kinnisvaratehingud: omandi ja kaasomandi haldamine, kinnisvara üürimine ja rentimine, kinnisvara müük, juriidiline nõustamine, kinnisvara arendamine”, mis kuuluvad Nizza kokkuleppe klassi 36. ( 15 )

19.	Leonci Monlleó Franquet omab Tarragonas kinnisvarabürood, mis pakub alates 1978. aastast, mil see asutati, teenuseid kinnisvara vahenduse, ostu-müügi ja haldamise eri valdkondades, kasutades eristavat märki FINCAS TARRAGONA hispaania keeles või FINQUES TARRAGONA katalaani keeles. ( 16 )

20.

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtus algatati L. Monlleó Franquet’ vastu kohtuasi, milles taotletakse kohtult, et ta kohustaks L. Monlleó Franquet’d lõpetama märgi FINCAS TARRAGONA (või FINQUES TARRAGONA) kasutamine põhjusel, et sellega rikutakse hageja kaubamärgist tulenevaid õigusi, esitas L. Monlleó Franquet vastuhagi, millega taotles hageja kaubamärgi kehtetuks tunnistamist, selle kaubamärgi mistahes kasutuse lõpetamist viimase poolt ja kahju hüvitamist.

21.

Kostja tugines hageja kaubamärgi kehtetuks tunnistamise hagis kahele väitele. Esimeses väites viitas ta enda poolt kasutatava eristava märgi vanemusele ja üldtuntusele Pariisi konventsiooni eespool viidatud artikli 6 bis tähenduses selleks, et tagada märgile kaitse, mis on ette nähtud kaubamärgiseaduse artikli 6 lõikes 2, millega on Hispaania õigusesse üle võetud direktiivi 89/104 artikkel 4. Teises väites tugines ta kaubamärgiseaduse artikli 51 lõike 1 punktile b, mille alusel võib kaubamärgi kehtetuks tunnistada ja registrist kustutada, kui selle taotleja tegutses registreerimise taotluse esitamisel pahauskselt.

22.

Eelotsusetaotlusest nähtuvalt on põhikohtuasjas tuvastatud, et eristavat märki, mille kaitset kostja taotleb, kasutati territooriumil, mis piirdus Tarragona linna ja selle ümbrusega. Eelotsusetaotlus näib viitavat ka sellele, et kõnealune märk on sel geograafilisel alal, kus seda kasutati, omandanud kasutamise käigus üldtuntuse.

23.

Vaidluse lahendamiseks pidas eelotsusetaotluse esitanud kohus vajalikuks esitada Euroopa Kohtule seoses esimese kehtetuks tunnistamise alusega, millele kostja tugines, järgmise eelotsuse küsimuse direktiivi 89/104 artikli 4 tõlgendamise kohta:

„Kas direktiivi 89/104 artiklis 4 kasutatud mõiste kaubamärgi „üldtuntus” liikmesriigis tähendab üksnes ja eranditult tuntuse ja leviku taset Euroopa Liidu liikmesriigis või selle riigi territooriumi märkimisväärses osas või võib kaubamärgi üldtuntust seostada territooriumiga, mis ei ühti riigi territooriumiga, vaid pigem autonoomse piirkonna, maakonna, provintsi või linna territooriumiga, sõltuvalt kaubast või teenusest, mida kaubamärk kaitseb, ja isikutest, kellele kaubamärk tegelikult suunatud on, teisisõnu sõltuvalt turust, kus kaubamärki kasutatakse? ”

III. Menetlus Euroopa Kohtus

24.	Euroopa Kohtu põhikirja artikli 23 alusel esitasid Euroopa Kohtule oma kirjalikud märkused põhikohtuasja kostja, Prantsuse ja Itaalia valitsus ning komisjon.

IV. Õiguslik analüüs

A. Lühikesed tähelepanekud eelotsusetaotluse ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 23 alusel esitatud kirjalike märkuste kohta

25.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub eeldusest, et eristav märk, millele tugineb kostja vastuhagina esitatud kehtetuks tunnistamise hagi, kuulub direktiivi 89/104 artikli 4 lõike 2 punktis d nimetatud kaubamärkide hulka. Ta evib kahtlusi selles osas, kuidas tõlgendada viidatud sättes sisalduvat fraasi„kaubamärgid, mis on […] üldtuntud selle sõna Pariisi konventsiooni artiklis 6 bis sätestatud tähenduses”, eelkõige seoses kaubamärgi üldtuntuse territoriaalse ulatuse nõuetega. Nimetatud kohus märgib, et Hispaania kohtupraktikas valitseb arusaam, mille kohaselt peab kaubamärgi üldtuntus kaubamärgiseaduse selle sätte kohaldamiseks, millega võeti üle direktiivi 89/104 artikli 4 lõike 2 punkt d, olema tingimata tõendatud kogu riigi territooriumil või selle märkimisväärses osas, samas kui WIPO suunistes soovitatakse paindlikumat ja liigendatumat lähenemist, mis ei seo üldtuntust niivõrd territooriumiga kui kaupade ja teenuste turuga, kus kaubamärki kasutatakse.

26.

Põhikohtuasja kostja märgib, et nõudega, et kaubamärgi üldtuntus ulatuks kogu riigi territooriumile või selle märkimisväärsele osale, diskrimineeritakse äriühinguid, kes tegutsevad väiksemal geograafilisel alal. Ta väidab ka, et põhikohtuasja vaidluse lahendamiseks tuleb Euroopa Kohtul eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele vastates võtta arvesse asjaolu, et käesolevas asjas kasutatakse registreeritud kaubamärki samal territooriumil, kus on levinud varasem märk, ja et kahe kõnealuse märgi vaheline vastuolu on vaid kohaliku tähtsusega, piirdudes Hispaania ühe provintsi territooriumiga.

27.

Tuginedes valdavalt ühesugustele argumentidele, soovitavad Prantsuse ja Itaalia valitsus ning komisjon seevastu Euroopa Kohtul vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele, et direktiivi 89/104 artikli 4 lõike 2 punktis d toodud mõiste „üldtuntud kaubamärk” viitab kaubamärgi tuntuse tasemele liikmesriigi territooriumil (Prantsuse valitsuse hinnangul) või selle märkimisväärses osas (Itaalia valitsuse ja komisjoni hinnangul).

B. Hinnang

28.

Direktiivi 89/104 artikli 4 lõike 2 punkt d viitab, nagu eespool mainitud, Pariisi konventsiooni artiklile 6 bis. See viide ei hõlma üksnes rahvusvahelisel tasandil kujundatud kaubamärgi üldtuntuse mõiste – mille määratlust Pariisi konventsiooni artiklis 6 bis isegi ei sätestata – ülevõtmist ühenduse õigusesse, vaid ka viidet õiguslike olukordade kindlaksmääratud rühmale, mille kaitse tagamine on konventsiooni sätte ning seega ka direktiivi eesmärk. Teisisõnu tuleb direktiivi eespool mainitud sättes sisalduvat viidet mõista minu arvates nii, et sellega peetakse silmas kõnealuse rahvusvahelise õigusnormi materiaalset kohaldamisala, millega ühenduse viitava sätte materiaalne kohaldamisala ühtib.

29.	Seega tuleb kõigepealt uurida kõnealust konventsiooni sätet.

30.

Pariisi konventsiooni artikkel 6 bis kujutab endast erandit territoriaalsuse põhimõttest – millele tugineb konventsiooni kaitsemudel –, mille kohaselt kaitstakse teatavas õiguskorras vajalike formaalsuste täitmise tulemusel saadud kaubamärgiõigust vaid vastava õiguskorra piires. ( 17 ) Kõnealuse sätte eesmärk on anda liidu liikmesriigis registreeritud või kasutatud kaubamärgi omanikule võimalus vastu seista sama kaubamärgi registreerimisele – või kui see on juba registreeritud, siis nõuda selle kehtetuks tunnistamist – ja kasutamisele liidu teises liikmesriigis, milles see kaubamärk on saanud üldtuntuks, isegi kui seda ei ole seal veel registreeritud. See põhineb kaalutlusel, et kaubamärgiõigus võib tekkida ka ainuüksi teatava siseriikliku korra raames saavutatud üldtuntuse tagajärjel ning seda tuleb seega ka kaitsta. Kokkuvõttes on selle mõte hoida ära kaubamärgi üldtuntusele tuginevad pahausksed kasutusviisid ja vältida seda, et kolmandad isikud võiksid kaubamärgi omandada, registreerides selle või kasutades seda riigis, kus seda veel ei kaitsta, mille tagajärjel kaubamärgi omaniku ligipääs vastavale turule oleks takistatud või ta oleks sunnitud maksma selleks, et tema õigused kaubamärgile üle kantaks.

31.

Konventsiooni artikli 6 bis kehtiv sõnastus, arvestades artikli 1 lõiget 2, mainib vaid kaubamärke, aga mitte teenindusmärke. Lisaks ei kohusta see liidu liikmesriike kaitsma üldtuntud kaubamärke, mida vastavas liikmesriigis ei ole kasutatud, kuigi märgi kasutamist riigis, kus sellele kaitset taotletakse, ei ole sõnaselgelt seatud kõnealuse sätte kohaldamise eeltingimuseks. ( 18 ) Lõpuks ei kujuta nimetatud säte endast erandit eripärasuse (või suhtelisuse) põhimõttest ega eeskirja, mille eesmärk on kaitsta kaubamärki selle mõju võimaliku nõrgenemise eest: sellega tagatud kaitse hõlmab üksnes selliste kaubamärkide vastuolulist olukorda, mis on seotud identsete või samalaadsete kaupadega, ja selle kohaldamine eeldab segiajamise tõenäosuse olemasolu. ( 19 )

32.	Pariisi konventsiooni artikkel 6 bis määrab seega kindlaks üldtuntud kaubamärkide rahvusvahelise kaitse minimaalse sisu.

33.

Nagu eespool mainitud, on see kohaldatav liidu liikmesriigis registreeritud või kasutatud kaubamärkide suhtes – või igal juhul kaubamärkide suhtes, mis kuuluvad konventsiooni sätetest tulenevaid õigusi kasutada saavatele õigussubjektidele –, mille üldtuntus ületab päritoluriigi piirid, sest neid on kasutatud teistes liidu liikmesriikides näiteks nende kaubamärkidega kaupade müümisel või reklaamikampaaniate tõttu.

34.

Seevastu ei ole selge, kas artikkel 6 bis ja üldisemalt konventsiooni sätted, mis tagavad võrdse kohtlemise põhimõtte ( 20 ) täiendamiseks miinimumkaitse nende sätetega reguleeritud tööstusomandi õigustele, on kohaldatavad ka puhtalt siseriikliku olukorra suhtes, kus liidu liikmesriik kindlustab kaitse oma kodanikule, ( 21 ) nagu näib olevat tegu eelotsusetaotluse esitanud kohtu lahendatavas vaidluses.

35.

Õiguskirjanduses vastatakse sellele küsimusele erinevalt sõltuvalt sellest, milliseks peetakse Pariisi konventsiooni olemust ja eesmärki. Mõned väidavad, et konventsiooniga püütakse saavutada liidu liikmesriikide õigusnormide minimaalne ühtlustamine selle materiaalsel kohaldamisalal ning et see sätestab seega ühised õigusnormid, mida kohaldatakse sõltumata nende õigussubjektide kodakondsusest, kes nende alusel kaitset taotlevad. Teiste arvates on vastupidiselt tegemist rahvusvahelise konventsiooniga, mis käsitleb eranditult välismaalaste kohtlemist, kindlustades neile miinimumkaitse eraldiseisvalt võrdse kohtlemise põhimõttest.

36.	Esimese suuna kohaselt tuleb liidu liikmesriikidel võetud rahvusvaheliste kohustuste tõttu muuta oma siseriiklikku õigust, et tagada kaitse miinimumtaset määravate konventsiooni sätete, kohaldamine ka oma kodanike suhtes.

37.

Seevastu teise suuna kohaselt tuleb liidu liikmesriikidel pakkuda nn „liidu kohtlemist” üksnes teiste liidu liikmesriikide või kolmandate riikide kodanikele, kui tekivad konventsiooni artiklis 3 nimetatud olukorrad. Sellisel juhul toimib konventsioon vaid liidusisese õigusnormide ühtlustamisprotsessi käivitajana, õhutades, kuid mitte sundides selle liikmesriike laiendama oma kodanikele õigusi, mis on ex jure conventionis välismaalastel, eesmärgiga vältida oma kodanike diskrimineerimist.

38.

Ma ei pea vajalikuks, et Euroopa Kohus võtaks eespool kirjeldatud küsimuses seisukoha, isegi mitte vaikimisi, sest sellega määraks ta sisuliselt liikmesriikidele rahvusvahelisest konventsioonist, mille pool ühendus ei ole, tulenevate kohustuste ulatuse, isegi kui ühe või teise suuna valimisest sõltub otseselt ühenduse teisese õiguse sätte kohaldamisala, sest selles on viidatud rahvusvahelisele normile. Kui konventsioonis puuduvad vastavad selged ettekirjutused, tuleb nimelt igal liikmesriigil otsustada, kas ja mis alusel kohaldada „liidu kohtlemist” ja seega konventsiooni artikli 6 bis erikaitset oma kodanikele, järgides seejuures konventsioonist tulenevaid kohustusi või teistpidise diskrimineerimise vältimiseks vastu võetud õigusakte ( 22 ).

39.

Leian siiski, et sõltumata kohaldamisalast, mida soovitakse omistada Pariisi konventsiooni artiklile 6 bis, ei saa väita, et ühenduse õigusest tulenevalt on liikmesriikidel nimetatud sätte tähenduses üldtuntud kaubamärkide kaitsmise kohustus ka puhtalt siseriiklikes olukordades, kuna registreerimata kaubamärkide valdkonda, kuhu kuuluvad kõnealused kaubamärgid, ei ole senini ühtlustatud.

40.	Teisalt näib mulle, et eespool punktis 34 toodud küsimusele vastamine ei ole direktiivi 89/104 eesmärki ja süsteemi arvestades eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele vastamiseks tingimata vajalik.

41.

Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et Pariisi konventsiooni artiklit 6 bis kohaldatakse vähemalt artikli laia kohaldamisala ulatuses, mis on sellele antud TRIPS-lepingu artiklis 16, ning juhul, kui kaubamärk on omandanud liikmesriigis, kus kaitset taotletakse, üldtuntuse kasutamise käigus, ( 23 ) samuti siis, kui üldtuntus on saavutatud kaubamärki otseselt kasutamata, kuid selle riigi territooriumil või väljaspool seda tehtud reklaamikampaaniate tõttu (nn spill-over advertisement) või lihtsalt kaubamärgi välismaal saavutatud üldtuntuse tagajärjel. ( 24 )

42.	Esimesel juhul on kõnealune kaubamärk riigi territooriumil kasutatud, kuid seal registreerimata kaubamärk.

43.

Sellised kaubamärgid (nn faktilised kaubamärgid) kujutavad endast direktiivi 89/104 artikli 4 lõike 4 punkti b erisätte eset; selle sätte alusel võib iga liikmesriik ette näha, et kui õigused varasemale registreerimata kaubamärgile on juba omandatud, siis hilisemat kaubamärki ei saa registreerida või, kui see on registreeritud, tuleb see kehtetuks tunnistada, kui kõnealuse riigi õiguskorras antakse selle omanikule ainuõigus.

44.

Direktiivi süsteemis võib seega kaubamärk, mida ei ole liikmesriigis registreeritud, kuid on seal kasutatud, olla registreerimise takistus või kehtetuks tunnistamise alus nii nagu üldtuntud kaubamärk Pariisi konventsiooni artikli 6 bis tähenduses, kui selle kohaldamise eeldused ( 25 ) on vastavalt artikli 4 lõike 2 punktile d täidetud, ja nagu registreerimata kaubamärk artikli 4 lõike 4 punkti b tähenduses, kui kõnealuse liikmesriigi õiguses on sellist laadi kaubamärkidele ette nähtud ainuõigus.

45.

Direktiivi 89/104 artikli 4 lõike 4 punkti b alusel ja kooskõlas direktiivi neljanda põhjendusega, mille kohaselt direktiiv „ei võta ära liikmesriikide õigust jätkuvalt kaitsta kasutamise käigus omandatud kaubamärke”, võib iga liikmesriik mitte ainult kaitsta registreerimata kaubamärke, tunnustades seega märgi kasutamist kui ainuõiguse tekkimise alust, vaid ka määrata sellise kaitse piirid, ulatuse ja eeldused.

46.

Kaitsele võidakse näiteks seada eelduseks, et märk on saavutanud teatava üldtuntuse taseme või et seda kasutatakse kindlaksmääratud suurusega alal, niisamuti võidakse hoopis jätta tähelepanuta kõik nõuded, mis puudutavad märgi tuntuse miinimumtaset avalikkuse seas või selle kasutuse territoriaalset ulatust.

47.

Eeltoodust tuleneb, et põhimõtteliselt võib ka varasem registreerimata kaubamärk, mis on liikmesriigis kasutamise käigus saavutanud üldtuntuse vaid kohalikul tasemel, olla hilisema kaubamärgi registreerimise märgatav takistus või kehtetuks tunnistamise alus, kui nii on sätestatud selle liikmesriigi õigusaktides. ( 26 )

48.

Neil asjaoludel näib olevat võimalik järeldada, et kui mõne liikmesriigi kohtud tõlgendavad siseriiklikku sätet, millega on üle võetud direktiivi 89/104 artikli 4 lõike 2 punkt d, nii, et selle liikmesriigi territooriumil kasutatud varasem märk võib endast kujutada kehtivat takistust hilisema kaubamärgi registreerimisele või olla selle kehtetuks tunnistamise põhjus isegi siis, kui see varasem märk ei ole üldtuntud kõnealuse riigi kogu territooriumil või selle märkimisväärses osas, vaid väiksemal alal, siis ei oleks see tõlgendus vastuolus direktiivi süsteemi ja eesmärkidega, kuna liikmesriigid omavad kaalutlusõigust nn faktilise kaubamärgi kaitse sisu määramisel oma õiguskorras. ( 27 )

49.

Toodud järeldust ei sea minu arvates kahtluse alla direktiivi artikli 4 lõike 2 punktis d sisalduv viide Pariisi konventsiooni artiklile 6 bis, kuna nimetatud säte – isegi kui seda peaks tõlgendama nii, et see hõlmab üksnes riigi või regioonide tasemel üldtuntud kaubamärke – piirdub kaitse miinimumtaseme kehtestamisega, nagu eespool tõdetud. ( 28 )

50.

Ma ei arva ka, et toodud järeldust saaks vaidlustada üksnes sel alusel, et see ei võimalda kaubamärgi registreerimise takistusi või selle kehtetuks tunnistamise aluseid ühtselt tõlgendada ja kohaldada, sest direktiiv ise teeb sellise tulemuse võimalikuks, andes registreerimata kaubamärkide vastuolu puhul kaubamärkidega, mille kohta on registreerimistaotlus esitatud või mis on registreeritud, esimestele tagatava kaitse ulatuse määratlemise liikmesriikide pädevusse. Vastupidi, mulle tundub, et kui ühtse tõlgenduse kehtestamisega ühenduse tasemel välistada kohe alguses selline tõlgendus siseriiklikul tasemel, mille kohaselt võib kõnealuse sätte kohast registreerimise takistust ning kehtetuks tunnistamise alust kohaldada ka riigi mitte märkimisväärses osas üldtuntud faktilistele kaubamärkidele, ( 29 ) siis ei võetaks sellega nõuetekohaselt arvesse direktiiviga 89/104 läbiviidud õigusaktide ühtlustamise piire.

51.

Minu hinnangul järeldub eeltoodust, et arvestades direktiivi 89/104 süsteemi ja eesmärke, ei takista kõnealuse direktiivi artikli 4 lõike 2 punkt d seda, et tõlgendades ja kohaldades siseriiklikku sätet, millega direktiivi nimetatud säte üle võeti, loetakse kõnealuses liikmesriigis üldtuntuks Pariisi konventsiooni artikli 6 bis tähenduses selles riigis kasutatud kaubamärk, mille üldtuntus ei ulatu riigi kogu territooriumile või selle märkimisväärsele osale, vaid hõlmab väiksemat ala.

V. Ettepanek

52.

Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Juzgado Mercantil 3 de Barcelona esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:

„Nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 4 lõike 2 punkti d tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui selles ette nähtud kaubamärgi registreerimise takistust ja kaubamärgi kehtetuks tunnistamise alust kohaldatakse isegi siis, kui kõnealune varasem kaubamärk, mida on liikmesriigis kasutatud, aga mitte registreeritud, ei ole üldtuntud selle riigi kogu territooriumil või selle märkimisväärses osas, vaid väiksemal alal.”

( 1 ) Algkeel: itaalia.

( 2 ) EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92.

( 3 ) Pariisi konventsioon, muudetuna 1883. aastast tänaseni, koosneb tegelikkuses mitmest konventsioonist, mis on arvatud artiklis 14 ettenähtud revisjonikonverentside koostatud dokumentide hulka, mida nimetatakse Washingtoni 1911. aasta konverentsist alates „aktideks”. Hetkel kehtiv sõnastus tuleneb Stockholmi 1967. aasta konverentsil tehtud muudatustest.

( 4 ) Vt http://www.wipo.int.

( 5 ) Need organid on: Liidu assamblee (artikkel 13), assamblee täitevkomitee (artikkel 14), Rahvusvaheline Büroo (artikkel 15), revisjonikonverents (artikli 18 lõige 2) ja Rahvusvaheline Kohus (artikkel 28).

( 6 ) Konventsiooni artikli 1 lõike 2 kohaselt on selle kaitse objektideks patendid, kasulikud mudelid, tööstusnäidised või tööstusdisainlahendused, kaubamärgid või teenindusmärgid, firmanimetused [ärinimed] või kohanimede päritolule viitavad tähised [päritolunimetused ja -tähised] ning kõlvatu konkurentsi tõkestamine. [täpsustatud tõlge] Intellektuaalse omandi kohta sõlmiti sarnane konventsioon 1886. aastal Bernis (Kirjandus- ja kunstiteoste kaitse Berni konventsioon).

( 7 ) Nimetatud artiklit muudeti hiljem Londoni 1934. aasta, Lissaboni 1958. aasta ja Stockholmi 1967. aasta revisjonikonverentsidel.

( 8 ) Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu lisa 1C.

( 9 ) Teatavasti on WIPO Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eriamet, mis loodi 1967. aastal Stockholmis alla kirjutatud rahvusvahelise konventsiooniga ning mille eesmärk on edendada intellektuaalse omandi kaitset riikidevahelise koostöö abil ja koostöös teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega. WIPO sai alguse Pariisi ja Berni konventsioonidega loodud struktuuridest, mille Rahvusvahelised Bürood (üks tööstusomandi ja teine autoriõiguse jaoks) liideti 1893. aastal kõigepealt BIRPI-ks (Bureaux internationaux réunis pour la protection de la propriété intellectuelle) ning seejärel, pärast peakontori üleviimist 1960. aastal Bernist Genfi, WIPO-ks.

( 10 ) Kõnealune deklaratsioon on osa menetlustest, mille WIPO on kasutusele võtnud kiirendamaks ühiste ning ühtlustatud rahvusvaheliste normide ja põhimõtete väljatöötamist selleks, et võtta arvesse tööstusomandi kiiret arengut. Need menetlused täiendavad tavapärast meetodit, mille puhul rahvusvahelised õigusnormid määratakse kindlaks lepingutega. Kuigi kaubamärkide alalise komitee vastu võetud deklaratsioonid ei ole õiguslikult siduvad, kujutavad nad endast olulist mõjutusvahendit.

( 11 ) Nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 8 lõige 1 sisaldab analoogset sätet.

( 12 ) Vt analoogia alusel määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 2 punkt c.

( 13 ) Vt määruse nr 40/94 artikli 8 lõige 4.

( 14 ) Mitteametlik tõlge.

( 15 ) Kaubamärkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkulepe 14. juulil 1967 Stockholmis läbi vaadatud kujul. Klassi 36 kuuluvad: „Kindlustus; rahalised, finants- ja kinnisvaratehingud”.

( 16 ) L. Monlleó üritas seda Hispaania eelmise, 1988. aasta kaubamärgiseaduse kehtivuse ajal kasutatud märki registreerida, kuid taotlus lükati tagasi.

( 17 ) Otsus kõnealuse artikli konventsiooni lisamise kohta tehti Haagi 1925. aasta revisjonikonverentsil just selleks, et vältida nimetatud põhimõtte range kohaldamise puudusi. Juba 1905. aasta Washingtoni revisjonikonverentsi käigus arutati vajaduse üle anda liidu liikmesriigi kodanikule õigus jätkata oma eristava märgi kasutamist mõnes teises liidu liikmesriigis sõltumata sellest, et kolmas isik on selle märgi vastavas riigis kasutusele võtnud. Hiljem andis Rahvaste Liidu majanduskomitee kõnealuse küsimuse kohta soovituse, mis võeti Haagi 1925. aasta revisjonikonverentsi programmi. Esialgsel kujul nägi artikkel 6 bis ette liidu liikmesriikide kohustuse välistada märgi registreerimine või, kui see oli juba registreeritud, siis see kehtetuks tunnistada, kui vastav märk oli riigis, kus seda registreerida taheti, üldtuntud kui kolmanda isiku märk, kellel on õigus konventsiooni kohasele kaitsele. Lissaboni 1958. aasta revisjonikonverentsi tulemusel lisati sellele ka võimalus keelata kaubamärgi kasutamine kolmanda isiku poolt.

( 18 ) Lissaboni 1958. aasta revisjonikonverentsil arutati artikli 6 bis muudatusettepanekut, mille alusel oleks selle ulatust laiendatud ka juhtumitele, mil kaubamärki ei ole kasutatud liikmesriigis, kus kaitset taotletakse, kuid see ettepanek lükati tagasi.

( 19 ) TRIPS-lepingu artikli 16 lõikes 2 laiendatakse üldtuntud kaubamärgi kaitse ulatust märgatavalt kaugemale Pariisi konventsiooni artikli 6 bis kohaldamisalast. Nimetatud sätte alusel hõlmab see kaitse teenindusmärke ning kehtib ka juhtudel, mil kaubamärk on saavutanud tuntuse, kuigi seda ei ole kasutatud. Nimetatud artikli lõike 3 kohaselt ei piira kaitset eripärasuse põhimõte.

( 20 ) Pariisi konventsiooni artikli 2 lõikes 1 on sätestatud, et liidu iga liikmesriigi kodanikud kasutavad liidu teistes riikides eesõigusi, mida antakse seadustega käesoleval ajal või tulevikus oma riigi kodanikele. Sellel põhimõttel, mis kujutab endast vastastikkuse põhimõtte edasiarendust, rajaneb kogu konventsiooni süsteem.

( 21 ) Nagu eespool mainitud, määratakse konventsiooni isikuline kohaldamisala vastavalt artiklitele 2 ja 3 kodakondsuse (või liitu mittekuuluvate riikide kodanike puhul elukoha või asukoha) kriteeriumi alusel.

( 22 ) Mitu liikmesriiki on Pariisi konventsiooni ratifitseerimisel või hiljem sõnaselgelt laiendanud selle kohaldamist oma kodanikele, väljendades sellega arusaama, et konventsiooni kohaldamisala piirneb välismaalaste kohtlemisega. Mis puutub täpsemalt Hispaania õiguskorda, siis kaubamärgiseaduse artikli 3 lõiked 1 ja 3 koos näevad ette, et füüsilised ja juriidilised isikud, kellel on Hispaania kodakondsus või kes elavad tavapäraselt või kelle ehtne ja tegelik tööstuslik või kaubanduslik asukoht on Hispaania territooriumil või kellel on Pariisi konventsioonist tulenevad õigused, võivad nõuda, et nende suhtes kohaldatakse konventsiooni sätteid niivõrd, kuivõrd need on otsekohaldatavad, kõigil juhtudel, mil need on soodsamad võrreldes kaubamärgiseaduse sätetega. Siiski tuleb esile tuua kaubamärgiseaduse preambulas sõnaselgelt väljendatud seadusandja tahe lahendada registreerimata kaubamärkide kaitse sätestamise kaudu „probleem, mis seisneb Pariisi konventsiooni […] artiklile 8 või vastastikkuse põhimõttele tugineda saavate välismaalaste kohtlemise võrdsustamises isikutega, kellele seadus tagab sama kaitse” („se resuelve así el problema de la equiparación de trato de los extranjeros que puedan invocar el artículo 8 des Convenio de París […] o el principio de reciprocidad, a los que la Ley dispensa la misma protección”).

( 23 ) Asjaomane riik peab kindlaks määrama, mida tuleb mõista tema territooriumil kasutamise all: selleks võib näiteks olla ka kaubamärgi kasutamine seoses ekspordiks mõeldud kaupadega, st ilma et neid turustataks siseriiklikul turul, kui asjaomane kaubamärk on siiski kõnealuses riigis tunnustatud. „Kasutamisena” võib käsitleda ka vaid kaubamärgi reklaamimist teatud riigi territooriumil.

( 24 ) Liikuvus ja kaasaegne kommunikatsioonitehnoloogia aitavad loomulikult kaubamärgi piiriülesele levikule kaasa, seda vähemalt tehnoloogiliselt arenenud riikide vahelistes suhetes.

( 25 ) Mis puudutavad omaniku kodakondsust, kui järgida arusaama, mille kohaselt hõlmab konventsiooni sätete kohaldamisala vaid välismaalaste kohtlemist, ja üldtuntust kaitset pakkuvas riigis.

( 26 ) Minu arvates ei ole võimalik jõuda teistsugusele järeldusele asjaolu tõttu, et direktiivi artikli 6 lõikes 2 on kaubamärgi varasema kohaliku tähtsusega kasutuse puhul selle omanikule antud vaid õigus selle kasutamist jätkata, kuna nimetatud sätte alusel on registreeritud kaubamärgiga kaasneva ainuõiguse piirangud õigustatud vaid juhul, kui liikmesriigi õigusaktides tunnustatakse selle ainuõiguse ja varasema kohaliku tähtsusega õiguse üheaegset kehtivust, kuid sellega ei ole seatud piire liikmesriigile artikli 4 lõike 4 punktis b ette nähtud õigusele kaitsta varasemat registreerimata kaubamärki, isegi kui see on vaid kohaliku tähtsusega, juhul kui see on vastuolus hilisema taotletava või registreeritud kaubamärgiga. Teisalt, kui direktiiviga oleks soovitud välistada liikmesriigi õigus lugeda kehtetuks tunnistamise aluseks ka kohaliku tähtsusega registreerimata märgid, ei oleks arusaadav määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 4 tehtud täpsustus, et varasemal registreerimata tähisel, mida liikmesriigis kaitstakse, peab selleks, et olla aluseks vastuseisule mõne tähise registreerimisele ühenduse kaubamärgina, olema ulatuslikum kui kohalik tähtsus.

( 27 ) Seejärel tuleb neil kohtutel hinnata, kas selline tõlgendus on kooskõlas siseriikliku seadusandja valikutega kaubamärkide kaitse siseriikliku süsteemi väljatöötamisel, eriti seoses kaubamärgiõiguse omandamisega. Hispaania puhul näib uue kaubamärgiseaduse ülesehitus rajanevat registreerimispõhimõtte rangel kohaldamisel. Ometi tuleb märkida, et üldtuntud kaubamärkide korral oli Hispaania varasema kaubamärgiseaduse (10. novembri 1988. aasta seadus nr 32/1988) normisüsteemis teine asetus, nimelt artiklis 3, mis paiknes osas „Üldsätted”, milles oli määratletud kaubamärgiõiguse omandamise kord. Eelkõige oli viidatud artikli lõikes 1 sätestatud, et selle õiguse saab „omanda[da] registreerimise teel” („El derecho sobre la marca se adquiere por el registro válidamente efectuado de conformidad con las disposiciones de la presente Ley”), samas kui lõikes 2 oli ette nähtud, et varasemad kaubamärgid, mis on Hispaanias avalikkuse asjaomase osa poolt üldtuntud, kujutavad endast alust sellise hilisema kaubamärgi registreerimise kehtetuks tunnistamiseks, mis võib tekitada segiajamise tõenäosuse („Sin embargo, el usuario de una marca anterior notoriamente conocida en España por los sectores interesados podrá reclamar ante los Tribunales la anulación de una marca registrada para productos idénticos o similares que pueda crear confusión con la marca notoria, siempre que ejercite la acción antes de que transcurran cinco años desde la fecha de publicación de la concesión de la marca registrada, a no ser que ésta hubiera sido solicitada de mala fe, en cuyo caso la acción de anulación será imprescriptible”). Lisaks tuleb märkida, et viimati mainitud säte, mis oli sõnastatud üldiselt, ei sisaldanud otsest viidet Pariisi konventsiooni artiklile 6 bis.

( 28 ) WIPO poolt heaks kiidetud suuniste kohaselt kaotab üldtuntud kaubamärkidele tagatava kaitse kohaldamisel kaubamärgi üldtuntuse territoriaalne ulatus tähtsuse, kui riigid võivad konventsiooni artiklis 6 bis ette nähtud kaitse anda ka siis, kui kõnealune kaubamärk ei ole üldtuntud või tuntud siseriiklikul territooriumil, küll aga välisriikides (vt eespool punkt 7).

( 29 ) Nagu ilmneb kõigist eespool toodud kaalutlustest, ei kehti see seega olukordades, kus sellele takistusele või kehtetuks tunnistamise alusele tuginetakse kõnealuses liikmesriigis üldtuntud varasema kaubamärgi kaitseks, kui kõnealust kaubamärki ei kasutata riigi territooriumil.