1. 

Käesoleva eelotsusetaotlusega esitab Rootsi Högsta domstolen (kassatsioonikohus) Euroopa Kohtule rea küsimusi, mis käsitlevad nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001/EÜ kohtualluvuse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ( 2 ) artikli 6 punkti 1 tõlgendamist. [Määruse pealkirja tõlget on täpsustatud Euroopa Kohtus]

2. 

Need küsimused tõusetusid kohtuasja raames, milles Högsta domstolen peab tegema otsuse Göteborgi tingsrätti (esimese astme kohus) pädevuse kohta lahendada kohtuvaidlus, mille Olle Arnoldsson algatas selles kohtus Suurbritannia õiguse alusel asutatud äriühingu Freeport leisure plc (edaspidi „Freeport plc”) vastu.

3.

Nagu teada, nähti Amsterdami lepinguga ühenduse pädevust õigusalase koostööga tsiviilasjades laiendades ette spetsiifiline õiguslik alus, mille abil „toodi ühenduse õigusesse”27. septembri 1968. aasta Brüsseli konventsioon kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi „Brüsseli konventsioon”).

4.

EÜ artikli 61 punkti c ja artikli 67 lõike 1 alusel vastu võetud määrus nr 44/2001 (nn Brüssel I) kehtestab Brüsseli konventsiooni järjepidevuse eesmärgist lähtudes ( 3 ) uue ühenduse korra tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse osas seoses kohtuvaidlustega, mille puhul on tegemist piiriüleste olukordadega, ja vastavate otsuste liikumise osas. ( 4 )

5.

Määruse nr 44/2001 II peatükis määratletakse kohtualluvuse määramise ühised normid. Selle peatüki 1. jao pealkiri on „Üldsätted” ja see hõlmab artikleid 2–4, mis määratlevad kõnealuse õigusakti ratione personae kohaldamisala.

6.

Artikli 2 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„[Kui käesoleva määruse sätetest ei tulene teisiti,] kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata.” [siin ja edaspidi on määruse tõlget täpsustatud]

7.

Artikli 3 lõige 1 sätestab:

„Isikuid, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, saab teise liikmesriigi kohtusse kaevata üksnes käesoleva peatüki 2.–7. jaos sätestatud korras.”

8.

Määruse nr 44/2001 II peatüki 2. jagu pealkirjaga „Kohtualluvus erandjuhtudel” hõlmab artikleid 5–7. Käesoleva kohtumenetluse huvides tuleb eelkõige viidata artiklite 5 ja 6 teatud sätetele, mille alusel saab isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, kaevata hageja valikul lisaks kostja elukohajärgsele üldisele kohtule ka muudesse kohtutesse, millega kohtuvaidlusel on eriline seos.

9.

Artikkel 5 sätestab:

„Isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata:

10.

Artikli 6 kohaselt:

„Eelnevas artiklis nimetatud isiku võib kaevata ka:

11.

Põhikohtuasja aluseks olevad asjaolud, nagu need tulenevad eelotsusetaotluse esitamise otsusest ja toimikust, võib kokku võtta alljärgnevalt.

12.

Põhikohtuasja kostja O. Arnoldsson tegi koostööd äriühinguga Villages des Marques S.A. (edaspidi „Villages des Marques”), kes tegeles 1996. aastast Euroopas selliste kohtade väljaselgitamisega, mis sobivad nn factory outlets (tehaseväljamüügi kohad) asukohaks, ning vastavate projektide arendamisega.

13.

Mõningad nimetatud projektidest, eelkõige Rootsi Kungsbacka asukohaga seonduv projekt, müüdi Suurbritannias asutatud äriühingule Freeport plc iga asukoha turuväärtuse ja vastava projekti arendamise kulude vahelisest erinevusest tuleneva kasumi pealt makstava protsentuaalse tasu eest. O. Arnoldssoni poolt Euroopa Kohtule esitatud märkustele lisatud dokumentidest ilmneb, et 15. septembril 1999. aastal sõlmiti Freeport plc ja Villages des Marques emaettevõtja Trading Places ltd vahel ajutise ühisettevõtte lepingu vormis muuhulgas Kungsbaka asukohaga seonduv leping. ( 5 )

14.

Kungsbacka asukoha müügi läbirääkimistel sõlmisid Freeport plc esindaja ja O. Arnoldsson 11. augustil 1999 suulise kokkuleppe, mille kohaselt Freeport plc kohustus maksma teisele lepingupoolele Kungsbacka ettevõtte avamise hetkel success fee’na 500000 naela (GBP) (edaspidi „kokkulepe”). Freeport plc kinnitas seda kokkulepet 13. septembri 1999. aasta faksis, milles ta täpsustas muuhulgas, et makse teostab äriühing, kellele ettevõte kuulub.

15.

Kungsbacka ettevõte avati ametlikult 15. novembril 2001. Ettevõte kuulub äriühingule Freeport Leisure (Sweden) AB (edaspidi „Freeport AB”), mille osalus kuulub 100%-liselt Freeport plc-le viimase tütarettevõtja Freeport Leisure (Netherlands) BV kaudu, mille osalus kuulub samuti 100%-liselt Freeport plc-le. Rootsis 13. septembril 1999 erineva nimega registreeritud Freeport AB omandati kontserni Freeport poolt 2000. aasta kevadel.

16.

Pärast ettevõtte avamist nõudis O. Arnoldsson Freeport AB-lt ja Freeport plc-lt kokkuleppes ettenähtud tasu maksmist. Kuna talle makset ei tehtud, siis kaebas O. Arnoldsson 5. veebruaril 2003 mõlemad äriühingud Göteborgi tingsrätti – kohtusse, mille tööpiirkonda jäi Freeport AB asukoht – ning nõudis neilt solidaarselt enda kasuks 500000 naela või vastava summa rootsi kroonides väljamõistmist koos intressidega.

17.

Göteborgi tingsrätti pädevuse põhjendamiseks Freeport plc vastu algatatud kohtuasja lahendamisel viitas O. Arnoldsson määruse nr 44/2001 artikli 6 punktile 1.

18.

Freeport plc peamine vastuväide põhines Rootsi kohtu pädevuse puudumisel ning ta vaidlustas hageja poolt viidatud sätte kohaldatavuse kohtuasjas.

19.

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitas, väitis Freeport plc eelkõige, et tema vastu suunatud hagil oli lepinguline alus, samas kui Freeport AB vastu suunatud hagi sai põhineda vaid väidetaval lepinguvälisel vastutusel, kuna nimetatud äriühing mitte üksnes ei olnud kokkuleppe pooleks, vaid nimetatud äriühingut ei olnud nimetatud kokkuleppe sõlmimise päeval olemas. Freeport plc väitel on hagi Freeport AB vastu alusetu, kuna Rootsi õiguses ei saa lepingust tuleneda kohustusi kolmandale isikule. Seetõttu ei esine vastuoluliste otsuste ohtu, kui Freeport plc ja Freeport AB vastu esitatud hagide puhul teevad otsuse kaks eri kohut. Viimatinimetatud äriühingu vastu esitatud hagi on seetõttu esitatud üksnes Freeport plc Rootsi kohtusse kaebamise eesmärgil.

20.

O. Arnoldsson väitis sellele vastu, et kahe kostjast äriühingu vastu esitatud hagil oli sama lepinguline alus. O. Arnoldssoni arvates tegutsesid Freeport plc esindajad kokkuleppe sõlmimise hetkel nii Freeport plc kui ka Freeport AB nimel, kusjuures Freeport AB nõustus pärast Freeporti kontserni liikmeks saamist maksekohustusega, mille Freeport plc talle kokkuleppega pani. Freeport AB ja O. Arnoldssoni vahel on seega viimase arvates olemas vähemalt kvaasi-lepinguline suhe.

21.

Göteborgi tingsrätt lükkas Freeport plc esitatud pädevuse puudumise vastuväite tagasi. Freeport plc esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse hovrätten för Västra Sverigele (Ida-Rootsi apellatsioonikohus), kes kinnitas Göteborgi tingsrätti otsust.

22.

Freeport plc kaebas seepeale otsuse edasi Högsta domstolenile, kes leidis, et kohtuvaidluse lahendamiseks on vajalik esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23.

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 23 alusel esitasid Euroopa Kohtule kirjalikke märkusi O. Arnoldsson, Freeport plc ja komisjon.

24.

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt Euroopa Kohtul selgitada, kas eelotsusetaotluse esitamise otsuses kirjeldatud asjaolusid arvestades on O. Arnoldssoni poolt Freeport AB vastu esitatud hagil lepinguline alus.

25.

Eelotsusetaotluse esitamise otsuses esitatud teabest nähtub, et see küsimus tuleneb Högsta domstoleni veendumusest, mille kohaselt määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 kohaldamise tingimuseks on selle kostja, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, mille kohtusse hagi esitati, ning selle kostja, kelle alaline elukoht on väljaspool seda riiki, vastu esitatud hagide aluse samasus. Muuhulgas ilmneb eelotsusetaotluse esitamise otsusest, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu vastav veendumus tuleneb Euroopa Kohtu otsusest kohtuasjas Réunion européenne jt ( 6 ).

26.

Enne põhjuste esitamist, millest tulenevalt ma arvan, et Högsta domstolen tugineb eespool nimetatud kohtuotsuse väärale tõlgendusele, tuleb meenutada määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 kohast menetluste vahelise seose reeglit, mis tuleneb eelkõige Euroopa Kohtu praktikas tehtud täpsustustest.

27.

Nagu teada, tuleneb nimetatud artikli hetkel kehtiv sõnastus tõlgendusest, mille Euroopa Kohus andis Brüsseli konventsiooni vastavale sättele kohtuotsuses Kalfelis ( 7 ); ühenduse seadusandja võttis sellest tõlgendusest eeskuju, võttes nimetatud konventsioonis sisalduvad sätted üle määrusesse nr 44/2001.

28.

Nimetatud otsuses seadis Euroopa Kohus Brüsseli konventsiooni artikli 6 punkti 1 kohaldamise tingimuseks, et „iga üksiku kostja vastu esitatud hagide vahel peab olema seos”. ( 8 ) Nõutava seose laadi küsimust hiljem käsitledes täpsustas Euroopa Kohus – olles meelde tuletanud konventsiooni artiklis 22 seotud hagide eri osalisriikide kohtutesse esitamise puhul ettenähtu ( 9 ) ja kõnealuse sätte ratio samasust –, et seda kohaldatakse siis, „kui mitme kostja vastu esitatud hagide vahel on seos nende esitamise hetkel, st kui on olemas huvi neid menetleda ning otsuseid teha üheskoos eri menetlustest tulenevate potentsiaalselt vastuoluliste otsuste ohu vältimiseks”. ( 10 ) Euroopa Kohus on ka selgitanud, et „siseriiklik kohus teeb igal üksikul juhul kindlaks, kas see tingimus on täidetud”. ( 11 )

29.

Määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 kohaselt võib seega mitu kostjat, kelle alaline elukoht on eri liikmesriikides, kaevata koos neist ühe alalise elukoha järgsesse kohtusse tingimusel, et nende vastu esitatud hagide vahel on asjakohane ja piisav seos. Selline seos peab olemas olema kohtumenetluse algatamise hetkel ( 12 ) ja seda tuleb hinnata, arvestades potentsiaalselt vastuoluliste otsuste vältimiseks ette nähtud üheainsa otsuse nõudega.

30.

Selline seos on olemas eelkõige juhul, kui nõuded mitme subjekti vastu on omavahel niivõrd tihedalt seotud, et need tuleb esitada samale kohtule, sest tulevast otsust on võimalik teha vaid kõigi asjaomaste poolte suhtes korraga. Uuritav säte ei nõua siiski sama tiheda seose olemasolu, ( 13 ) vaid sellise seose olemasolu, mis õigustab vastuoluliste otsuste vältimiseks hagide üheskoos menetlemise huvi. Artikli 6 punkti 1 kohaldamisalasse kuuluvad seega ka juhtumid, mil nõuded on omavahel seotud kas eseme või aluse osas.

31.

Tuleb märkida, et kuna määruses nr 44/2001 ega sellele eelnenud konventsiooni tõlgendavas kohtupraktikas ei ole esitatud selliste olukordade ammendavat kirjeldust, kus kohaldatakse artikli 6 punkti 1, siis peavad siseriiklikud menetlusnormid nimetatud sättes ette nähtud korra integreerima. Teiste sõnadega peab kohus, kellele hagi esitati – nagu seda muuhulgas kinnitati eespool viidatud kohtuotsuses Kalfelis ( 14 ) –, ühiste eeskirjade puudumisel hindama siseriikliku menetlusõiguse alusel hagide liitmise vajadust kohtumõistmise huvides kostjate paljususe korral.

32.

Eelneva põhjal võin asuda uurima Högsta domstoleni viite asjakohasust eespool viidatud kohtuotsusele Réunion européenne jt ( 15 ) selle kohtu menetluses oleva kohtuvaidluse lahendamisel.

33.

Selles kohtuotsuses vastas Euroopa Kohus eelotsusemenetluse raames reale küsimustele, mille Prantsuse Cour de Cassation oli esitanud Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktide 1 ja 3 ning artikli 6 punkti 1 tõlgendamise kohta. Need eelotsuse küsimused tõusetusid ühe kohtuvaidluse raames, milles teatud kindlustusseltsid – kellele olid üle läinud ühe Prantsusmaal asutatud äriühingu õigused, kes oli selliste kaupade adressaat, mis olid Melbourne’ist Rungisesse toimunud mere- ja maismaaveo lõppemisel aegunud – kaebasid kohtusse lepingulise vedaja, kelle asukoht oli Sydneys, Hollandi laevaomaniku, kelle laevaga Melbourne’i ja Rotterdami vaheline vedu teostati, ja selle laeva kapteni, kusjuures kahe viimatinimetatud isiku alaline elukoht oli Madalmaades. Créteil’ kaubanduskohus, kelle tööpiirkonda kuulus Rungis – kaupade üleandmise koht –, luges end pädevaks üksnes kindlustusandjate poolt Austraalia vedaja vastu esitatud hagi lahendamiseks, leides samas, et tal puudus pädevus teiste kostjate vastu esitatud hagide lahendamiseks, leides, et selleks on pädev Rotterdami kohus, kuna selles kohas toimus Hollandi laevaomaniku poolne kohustuse täitmine, või Amsterdami kohus, kus oli laevaomaniku alaline elukoht, või veel Sydney kohus. Cour de cassationi ees, kuhu asi kaevati edasi pärast seda, kui Pariisi Cour d’appel oli kinnitanud Créteil kaubanduskohtu otsust, väitsid kindlustusandjad eelkõige seda, et ühelt poolt kauba adressaadi ja teiselt poolt laeva omaniku ja kapteni vahelise lepingulise suhte tuvastamatuse korral oleksid asjaomased kohtud pidanud kohaldama Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktis 3 lepinguvälise kahju puhul ette nähtud hagide liitmise aluseid ja mitte artikli 5 punktis 1 – mis reguleerib üksnes lepingutega seotud asju – sätestatud kriteeriumeid. Teise võimalusena märkisid hagejad äriühingud, et eri kostjate vastu esitatud hagide esemeks oli üks ja sama vedu ning seetõttu oli kohtuvaidlus eraldamatu.

34.

Esimesed kolm eelotsuse küsimust käsitlesid Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktide 1 ja 3 tõlgendamist ning nendega taotleti sisuliselt Euroopa Kohtult otsust kindlustusandjate poolt Hollandi laevaomaniku ja laeva kapteni vastu esitatud nõuete lepingulise või lepinguvälise aluse kohta ning mõiste „pai[k], kus kahjustav sündmus on toimunud” tõlgendust artikli 5 punkti 3 tähenduses.

35.

Neljanda eelotsuse küsimusega soovis Cour de cassation seevastu Euroopa Kohtult teada saada, „kas kostja, kelle alaline elukoht on osalisriigi territooriumil, võib kaevata teises osalisriigis kohtusse, kuhu esitati hagi sellise teise kostja vastu, kelle alaline elukoht on väljaspool osalisriikide territooriumi, kui kohtuvaidlused pole mitte üksnes seotud, vaid need on eraldamatud”. ( 16 )

36.

Sellele küsimusele vastates tuletas Euroopa Kohus pärast Brüsseli konventsiooni artikli 22 kohaldamise tingimuste täitmise välistamist kohtuasjas ( 17 ) meelde selle konventsiooni artikli 6 punkti 1 sõnastust ja täpsustas, et nimetatud sätte kohaldamise tingimuseks on, et „asjaomane kohtuasi on algatatud kohtus, kelle tööpiirkonnas on ühe kostja alaline elukoht”; ( 18 ) see tingimus ei ole kohtuasjas täidetud. ( 19 )

37.

Ehkki selline järeldus ei olnud iseenesest piisav põhikohtuasjas konventsiooni artikli 6 punktile 1 tuginemise võimaluse välistamiseks ja eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastamiseks, jätkas Euroopa Kohus oma arutelu, viidates eespool viidatud kohtuotsuses Kalfelis ( 20 ) sisalduvale nimetatud sätte kohaldamise tingimuste osas tehtud täpsustusele ( 21 ) ning osale kohtuotsusest, milles leiti, et kohus, kes on konventsiooni artikli 5 punkti 3 alusel pädev hagi lepinguvälist kahju puudutavate nõuete lahendamiseks, ei ole pädev sama hagi teiste nõuete lahendamiseks, mis ei seondu lepinguvälise kahjuga. ( 22 ) Euroopa Kohus tegi põhjenduste punktis 50 järelduse – millele Högsta domstolen oma eelotsusetaotluses viitab –, et „eelnevast tuleneb, et ühe ja sama kahju hüvitamise hagi kahte nõuet, mis on esitatud eri kostjate vastu ja millest üks põhineb lepingulisel vastutusel ja teine lepinguvälisel vastutusel, ei saa lugeda omavahel seotuks”. ( 23 )

38.

Ehkki sellest tulenevalt võib viimatinimetatud järeldust tõlgendada nii, et Euroopa Kohus soovis seada Brüsseli konventsiooni artikli 6 punkti 1 kohaldamisele lisatingimuse kohtuotsuses Kalfelis sedastatu suhtes – ja just nii on seda tõlgendanud teatud osalisriikide kohtud –, leian siiski, et selle järelduse ulatus tuleb selle õigesse konteksti asetamise abil uuesti määratleda.

39.

Kui käsitleda kõnealuse kohtuotsuse punkte 49 ja 50 nende loogilises kontekstis, siis näib, et neile tuleks omistada pigem selline tähendus, mis kinnitab Euroopa Kohtu poolt juba eespool punktis 14 öeldut, st et konventsiooni normatiivses süsteemis võib seos olla kohtule pädevuse omistamise kriteeriumiks vaid kohtu puhul, kelle tööpiirkonda kuulub kostja alaline elukoht. Eelkõige tundub mulle, et nendes kohtuotsuse osades soovis Euroopa Kohus sõnaselgelt kinnitada, et hageja nõuete paljususe korral mitme kostja vastu ei oma menetluse huvides liitmise seisukohalt tähtsust see, kas kostja elukohajärgsele kohtule alternatiivsetel kohtutel on antud juhul pädevus, välistades võimaluse, et selline pädevus lubaks liita mitu omavahel seotud nõuet juhul, kui see on õigustatud vaid ühe puhul neist.

40.

Samal viisil tuleb mõista viidet kohtuotsuse Kalfelis punktile, kus Euroopa Kohus välistas selle, et artikli 5 punkti 3 alusel pädev kohus võiks otsustada nõuete üle, mis tulenevad muudest tegudest või asjaoludest kui need, mis olid lepinguvälise vastutuse tekkimise aluseks, kuigi need on esitatud ühe ja sama hagi raames. Sellisest välistamisest tuleneb, et kohus, kellele on esitatud kaks omavahel seotud nõuet eri kostjate vastu ja millest esimene põhineb lepinguvälisel vastutusel ja teisel on lepinguline alus, ei saa otsustada nõuete seotusest tulenevalt nende liitmise kasuks, kuna asjaolu, et ta on konventsiooni artikli 5 punkti 3 alusel pädev ( 24 ) esimese nõude lahendamiseks, ei õigusta tema pädevuse automaatset laiendamist teisele nõudele (näiteks juhul, kui lepingulise kohustuse täitmise koht ja koht, kus kahjustav sündmus on toimunud, langevad kokku, või kostja elukohajärgse kohtu üldkriteeriumi alusel). Kahe nõude vaheline seos ei sobi juhul, kui puudub seos ühe kostja elukohaga, kohtualluvuse määratlemise kriteeriumiks ja samuti ei saa seda õigustada artikli 5 punktist 3 tuleneva pädevuse vis attractiva’ga, kuna kohtupraktikas on see võimalus sõnaselgelt välistatud.

41.

Kui kõnealuse kohtuotsuse punktidele 49 ja 50 tuleb omistada selline tähendus, siis ei välistata selle kohtuotsusega – vastupidiselt eelotsusetaotluse esitanud kohtu väidetele – Brüsseli konventsiooni artikli 6 punkti 1 kohaldatavust lepingul ja lepinguvälisel vastutusel põhinevate nõuete konkurentsi korral tingimusel, et vastavate kohtuasjade liitmine toimub ühe kostja elukohajärgses kohtus.

42.

Siinkohal kohtuotsuse Réunion européenne punktide 49 ja 50 tõlgendamiseks tehtud ettepanek, mida komisjon üldjoontes jagab, on kooskõlas sellega, mida Euroopa Kohus on kinnitanud juba kohtuasjas Kalfelis, ja üldisemalt Brüsseli konventsiooni normatiivse süsteemiga (hetkel määruse nr 44/2001 normatiivse süsteemiga).

43.

Ühelt poolt järgib see kohtuotsuses Kalfelis visandatud rada, mille kohaselt kujutab kohtuasjade vahelise seose olemasolu endast selles kohtuotsuses täpsustatud sõnastuses artikli 6 punkti 1 kohaldamise ainsat objektiivset tingimust, samas kui tõlgendus, mille pakkus välja eelotsusetaotluse esitanud kohus, seisneb sisuliselt lisatingimuse kehtestamises, mis seisneb selles, et eri kostjate vastu esitatud hagidel oleks sama alus.

44.

Teiselt poolt ei ole see vastuolus selliste alguses konventsiooni süsteemis ja hiljem määruse nr 44/2001 süsteemis järgitud eesmärkidega, nagu hea õigusmõistmise tagamise vajaduse ja üksikisiku õigusliku kaitse kogu Euroopa õigusruumile laiendamise nõude omavaheline tasakaalustamine, kus kõnealuse otsuse teistsugune tõlgendamine näiteks eelotsusetaotluse esitanud kohtu pakutud viisil toob endaga kaasa ohu piirata põhjendamatult artikli 6 punkti 1 kohaldamisala, kahjustades selle menetlusökonoomia eesmärgi saavutamist, ilma et see oleks õigustatud nõudega kaitsta kostja elukoha kesksust, mis on kohtualluvuse kindlaksmääramise üldkriteerium, või nõudega tagada kohtualluvuse kindlaksmääramise etteaimatavus.

45.

Eespool esitatud arutelu alusel leian, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimene küsimus tuleneb Euroopa Kohtu praktika väärast tõlgendamisest ja et nimetatud kohtu poolt esitatud küsimus ei oma põhikohtuasja lahendamisel tähtsust. Kui määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 kohaldatakse ka lepingul ja lepinguvälisel vastutusel põhinevate nõuete konkurentsi korral, siis ei ole Högsta domstoleni menetluses oleva kohtuvaidluse lahendamiseks vaja eelnevalt kindlaks määrata, kas O. Arnoldssoni poolt Freeport AB vastu esitatud nõude aluseks on lepinguline suhe või mitte.

46.

Seega asun uurima Högsta domstoleni teist ja kolmandat eelotsuse küsimust.

47.

Teise ja kolmanda eelotsuse küsimusega, mida minu arvates on otstarbekas käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt teada ühelt poolt seda, kas määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 kohaldamiseks tuleb kontrollida, et liikmesriigis alalist elukohta omava kostja vastu esitatud hagi ei ole selles liikmesriigis asuvasse kohtusse esitatud üksnes selleks, et viia teine kostja välja selle kohtu alluvusest, kes oleks tema asjas pädev, ( 25 ) ja teiselt poolt seda, kas eitava vastuse korral esimesele küsimusele mõjutab asjaolu, et hagejal on selline eesmärk, selle hagi edukuse tõenäosuse hindamist määruse nr 44/2001 artikli 6 punktis 1 ette nähtud vastuoluliste otsuste ohu esinemise võimaluse uurimisel. ( 26 )

48.

Mulle tundub, et eespool nimetatud küsimustega esitatakse – ehkki selle sätte, mille tõlgendamist palutakse, kohaldamisalaga piiratud sõnastuses – delikaatne küsimus määruses nr 44/2001 ette nähtud kohtualluvuse aluste pettuse või kuritarvitamise eesmärgil kasutamise piiride kohta. Ma ei soovi ega pea käesoleva kohtuasja lahendamisel vajalikuks käsitleda seda problemaatikat üldiselt, mistõttu piirdun eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimuste uurimiseks vältimatult vajalike järelduste tegemisega, arvestades tehtavate järelduste taustateema delikaatsusega.

49.

Nagu juba varem ilmnes, on määruse nr 44/2001 normatiivses süsteemis (nagu varem konventsiooni normatiivses süsteemis) ette nähtud spetsiifiline hagide liitmine artikli 6 punktides 1 ja 2 käsitletud menetluste vahelise seose korral õigustatud menetlusökonoomia ja kohtuotsuste ühetaolisuse eesmärgiga.

50.

Muuhulgas ilmnes ka see, et sellist hagide liitmist piirab nõue, mille kohaselt tuleb vältida, et pädevate kohtute paljusus piiraks põhjendamatult kostja elukohajärgse kohtu pädevuse üldkriteeriumi kohaldamisala, kahjustades õiguskindlust kohtualluvuse kindlaksmääramisel, või võimaldaks kaudselt ja enam või vähem süstemaatiliselt kohtuasja lahendamist hageja elukohajärgses kohtus, mille suhtes ühenduse seadusandja (ja varem juba Brüsseli konventsioon) on selgelt ebasoosival seisukohal.

51.

Seega tuleb määruse menetluste vahelist seost käsitlevaid sätteid tõlgendades minu arvates kaaluda ühelt poolt hea õigusemõistmise huve ja teiselt poolt kostja elukohajärgse kohtu kesksuse kui hagide liitmise üldkriteeriumi järgimist.

52.

Eelneva põhjal tuleb esiteks lisada, et kuna artikli 6 punktides 1 ja 2 kostjate paljususe, tagatisenõude või kolmanda isiku nõudega seotud menetluse korral ette nähtud hagide liitmise kriteeriumid on alternatiivid kriteeriumitele, mille kohaselt on pädev kostja elukohajärgne kohus, siis on hagejal selles osas õigus valida – mida ta teostab tõenäoliselt arvestades enda isiklike huviga – et kohtuvaidlus lahendataks pigem ühes kohtus kui mõnes teises. Tegemist on määruse normatiivsele süsteemile omase tagajärjega, mida on raske neutraliseerida, kuna „Euroopa õigusruumis” hagi esitada soovival isikul ei saa keelata kasutada nimetatud süsteemis ette nähtud võimalust valida määruses sätestatud eeskirju järgides kohus, mis on talle sobivaim. ( 27 )

53.

Sellise valimise õiguse tunnustamise tasakaalustamiseks näeb määruse normatiivne süsteem siiski ette mõned mehhanismid, mis võimaldavad kindlaks teha selle teostamise pettuse või kuritarvitamise eesmärgil.

54.

Kõnealuste sätete kohaldamise tingimuseks on eelkõige üks üldine tingimus – mis kujutab endast lisaks määruses ette nähtud alternatiivsete kohtualluvuste kasutamise peamist piiri –, mis seisneb tegeliku ja käsitletaval ajahetkel olemasoleva huvi esinemises kohtuvaidluste liitmiseks ja mida kohus, kellele hagi esitati, peab nõuetekohaselt hindama, arvestades selliste tema menetluses olevatele kohtuasjadele omaste objektiivsete hindamiselementidega, nagu kohtuasjadele iseloomuliku seose intensiivsus ja kohtuga seotuse aste.

55.

Tagatisenõudega või muu kolmanda isiku nõudega seotud menetluse korral, kui seos põhinõudega on tavaliselt olemuslik ( 28 ) ja kui – vastupidiselt hageja nõuete paljususe korral mitme kostja vastu artikli 6 punkti 1 tähenduses toimuvale – ei toimu kohtuasjade liitmist vältimatult kostja või kolmanda isiku elukohajärgses kohtus, on ette nähtud veel üks piir vastava liitmise kriteeriumi kohaldamiseks, mis teeb sõnaselgelt erandi nendest juhtudest, mil on ilmne, et põhinõue on esitatud üksnes selleks, et viia isik välja selle kohtu alluvusest, „kes oleks tema asjas pädev”. ( 29 )

56.

Tuleb märkida, et selline piir, mis tuleneb määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 2 sõnastusest, takistab selles sättes kehtestatud kohtuasjade liitmise kriteeriumi kasutamist, kui seda tehakse pettuse eesmärgil, kui seda iseloomustab hageja õigus valida kuritarvitav teostamine ( 30 ) või kui seda kasutatakse ettenähtud eesmärgist ( 31 )erineva eesmärgi saavutamiseks.

57.

Högsta domstolen küsib Euroopa Kohtult, kas selline piir kohaldub ka määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 puhul vaatamata sellele, et seda ei ole sõnaselgelt ette nähtud.

58.

Komisjoni arvates peaks vastus sellele küsimusele olema eitav. Ta väidab, et artikli 6 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et kui nõuete vahel on piisav seos, siis ei ole hageja poolt taotletavate eesmärkide uurimine vajalik. Sellist tõlgendust toetab komisjoni arvates eespool viidatud kohtotsus Kalfelis ( 32 ), milles nõuete vahelise seose esinemise tingimus loeti piisavaks, et välistada Brüsseli konventsiooni artikli 6 punktis 1 hagejale antud õiguse valida teostamine üksnes selleks, et viia üks hagejatest välja tema elukohajärgse kohtu alluvusest. ( 33 )

59.

Komisjoni pakutud tõlgendusega ei saa minu arvates nõustuda.

60.

Esiteks ei ole see kooskõlas kohtuotsuse Kalfelis eespool toodud tõlgendusega. Minu arvates ei saa sellest otsusest tuletada midagi muud peale Euroopa Kohtu soovi kehtestada pettuse või kuritarvitamise puudumise eeldus juhul, kui esineb nõutav spetsiifiline seos. ( 34 ) Lisaks sellele viitas Euroopa Kohus ühes hilisemas kohtuotsuses selgelt, et tema arvates on see eeldus ületatav, kui asjaolud võimaldavad kindlaks teha, et kõnealuses sättes ette nähtud kohtuasjade liitmise kriteeriumit kasutati pettuse või kuritarvitamise eesmärgil. ( 35 )

61.

Lisaks sellele on komisjoni pakutud tõlgendus vastuolus järeldusega, mille kohaselt määruse nr 44/2001 artikli 6 punktis 1 nõutud nõuete vahelise seose esinemine – juhul kui seda normi kohaldatakse vastavalt selle ratio’le – ei välista siiski seda, et hageja võib kasutada selles sättes ette nähtud kohtualluvuse alust üksnes selleks, et viia üks kostjatest välja tema alalise elukoha järgse kohtu alluvusest, ega seega selle pettuse või kuritarvitamise eesmärgil kasutamise ohtu. See võib juhtuda näiteks siis, kui isik kaevatakse sellise fiktiivse kaaskostja alalise elukoha järgsesse kohtusse, kelle vastu on esitatud nõue, mis on vaatamata sellele, et see on objektiivselt seotud teise kostja vastu esitatud nõudega, ilmselt alusetu ning mille vastu hagejal puudub igasugune tegelik huvi. ( 36 )

62.

Minu arvates on määruses nr 44/2001 ette nähtud ühtsete konfliktinormide toimimise üldiseks piiriks „kohtualluvusega seonduv pettus”, millega on tegemist siis, kui nimetatud sätete kohaldamine on hageja sellise manöövri tagajärjeks, mille eesmärk ja tagajärg on kohtumenetluses vaidlustatud suhte väljaviimine teatud liikmesriigi kohtute alluvusest või sellega seonduva kohtuasja lahendamine liikmesriigi kohtus, kes ei oleks vastava manöövri puudumisel selleks pädev olnud. Euroopa Kohus on lisaks juba tunnistanud sellist laadi piiri toimimist, vähemalt juhul, kui pettus toimub kohtuasjade liitmise kriteeriumitega manipuleerimise abil, mis loob kunstlikult kohtualluvuse aluse. ( 37 )

63.

Delikaatsem on seevastu küsimus, ( 38 ) kas määruse nr 44/2001 normatiivses süsteemis on võimalik tuvastada üldist keeldu kasutada kohtu valimise õigust kuritarvitamise eesmärgil ja kas sellisel juhul on kohtualluvuse tekkimine välistatud, piirates seeläbi ühetaoliste konfliktinormide toimimist, ( 39 ) või mõjutab see üksnes hagi vastuvõetavust, ( 40 ) kahjustamata määruse sätete alusel toimuvat kohtualluvuse jaotamist.

64.

Nagu ma juba rõhutasin, ei soovi ma seda küsimust siinkohal sügavamalt uurida. Ehkki – nagu ma juba eespool märkisin – keeld, millest sõltub määruse nr 44/2001 artikli 6 punktis 2 ette nähtud kohtuasjade liitmine, on sõnastatud sellisel moel, et see katab kohtu valiku õiguse kasutamise juhud nii pettuse kui ka kuritarvitamise eesmärgil, ei näe ma ühtki põhjust, eelkõige seoses määruse sätete ühetaolise kohaldamise ja iseseisva tõlgendamise nõuetega, mis välistaks selle kohaldamise artikli 6 punktis 1 reguleeritud asjaoludel.

65.

Artikli 6 punktis 2 sätestatud keelu selline analoogiline laiendamine võimaldab lisaks sellele, et Euroopa Kohus on selle kaudselt heaks kiitnud, ( 41 ) eelkõige välistada artikli 6 punkti 1 kohaldamise olukordadele, mis ei kuulu selle loomulikku kohaldamisalasse, või võimaluse tugineda selles ettenähtud kohtualluvuse alusele juhul, kui seda tehakse selliste huvide nimel, mis ei vääri kaitsmist.

66.

Mis aga puudutab selle keelu järgimise kontrollimist, siis peab kohus, kellele hagi esitati, tuvastama, kas määruse nr 44/2001 artikli 6 punktile 1 tuginemise ainus eesmärk on vaatamata objektiivse seose esinemisele erinevate kostjate vastu esitatud hagide vahel ühe kostja väljaviimine tema elukohajärgse kohtu alluvusest. Pean siiski selles osas vajalikuks lisada, et minu arvates ei ole – selle sätte kohaldamisala põhjendamatu piiramise ohu tõttu – hageja pettusele või kuritarvitamisele suunatud tahte tuvastamiseks piisav asjaolu, et kostja vastu, kellele alaline elukoht on liikmesriigis, kus asub asja menetlev kohus, esitatud hagi näib olevat põhjendamata; see hagi peab esitamise hetkel näima ilmselt alusetu – suisa kunstlik – või peab tunduma, et hagejal puudub selle vastu igasugune tegelik huvi.

67.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabe alusel ei ole O. Arnoldssoni poolt Freeport plc vastu esitatud hagil selliseid tunnusjooni.

68.

Kõigi eespool toodud järelduste alusel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata teisele eelotsuse küsimusele järgnevalt:

Määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et see ei luba hagejal esitada hagisid mitme kostja vastu üksnes selleks, et viia üks kostjatest välja tema alalise elukoha järgse kohtu alluvusest isegi siis, kui nõuded on sedavõrd tihedalt seotud, et eri menetlustest tulenevate vastuoluliste otsuste ohu vältimiseks oleks soovitav neid menetleda ning otsuseid teha üheskoos.

69.

Mis puudutab kolmandat eelotsuse küsimust, siis kuna see esitati juhuks, kui vastus teisele küsimusele on eitav, ja ma soovitan Euroopa Kohtul vastata sellele küsimusele jaatavalt, piirdun vaid märkimisega, et vastuoluliste otsuste ohu esinemise uurimine, mida nõutakse määruse nr 44/2001 artikli 6 punktis 1 kohtult, kellele hagi esitati, tuleb läbi viia, arvestades kõigi asjakohaste asjaoludega.

70.

Sarnaselt komisjoniga leian, et üheks nimetatud uurimise käigus hinnatavateks asjaoludest on ka tõenäosus, et rahuldatakse selle kostja vastu esitatud hagi, kelle elukoht on liikmesriigis, kus asub kohus. Ma ei usu siiski, et sellele võiks omistada konkreetset praktilist tähtsust vastuoluliste otsuste ohu välistamise eesmärgil – välja arvatud erilistel juhtudel, mil selline nõue on ilmselt vastuvõetamatu või sel puudub igasugune alus.

71.

Pean siiski rõhutama, et selle teesiga näib olevat vastuolus Euroopa Kohtu järeldus eespool viidatud kohtuotsuses Reisch Montage, kus ta välistas selle, et sellise kostja vastu, kelle elukoht on liikmesriigis, kus asub kohus, esitatud hagi ilmne vastuvõetamatus siseriiklikest õigusnormidest tulenevate kohtumenetlust takistavate asjaolude tõttu võiks mõjutada määruse nr 44/2001 artikli 6 punktis 1 sätestatud kohtualluvuse alusele tuginemise võimalust teises liikmesriigis elava kostja suhtes. ( 42 )

72.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Högsta domstoleni esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et see ei luba hagejal esitada hagisid mitme kostja vastu üksnes selleks, et viia üks kostjatest välja tema alalise elukoha järgse kohtu alluvusest isegi siis, kui nõuded on sedavõrd tihedalt seotud, et eri menetlustest tulenevate vastuoluliste otsuste ohu vältimiseks oleks soovitav neid menetleda ning otsuseid teha üheskoos.