1

Nõukogu 13. veebruari 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 404/93 banaanituru ühise korralduse kohta (EÜT L 47, lk 1; ELT eriväljaanne 03/13, lk 388) kehtestas oma IV jaotises kolmandatest riikidest pärit banaanide ühendusse importimise ühise korra, mida kohaldati ajavahemikul 1. juulist 1993 kuni 31. detsembrini 2005. See kord põhines tariifikvootide avamisel, mille maht kehtestati nii, et tagada ühenduse turu varustamine, kohaldades nimetatud kvootide raames toimunud impordi suhtes vähendatud tollimaksu või tollimaksu nullmäära. Neil asjaoludel kohaldati Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani riikidest (edaspidi „AKV riigid”) pärit banaanide suhtes sooduskohtlemist, mis seisnes selles, et teatud hulga banaanide import vabastati tollimaksust ja sellest hulgast rohkem imporditud banaanide suhtes kohaldati soodustariifi.

2

Määruse nr 404/93 IV jaotisega ette nähtud ühist impordikorda on palju kordi muudetud. Alates 1. juulist 2001 sätestati banaanide ühendusse importimist reguleerivad põhieeskirjad määruse nr 404/93 (muudetud nõukogu 29. jaanuari 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 216/2001 (EÜT L 31, lk 2) ja nõukogu 19. detsembri 2001. aasta määrusega nr 2587/2001 (EÜT L 345, lk 13; ELT eriväljaanne 03/34, lk 422) artiklites 16–20. Nendele eeskirjadele lisandusid sätted, mis olid kehtestatud komisjoni 7. mai 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 896/2001, milles sätestatakse määruse nr 404/93 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses banaanide ühendusse importimise korraga (EÜT L 126, lk 6; ELT eriväljaanne 03/32, lk 150).

3

Määruse nr 216/2001 põhjendustes 1 ja 2 on märgitud, et selleks, et lõpetada määruse nr 404/93 IV jaotisega kehtestatud banaanide importimise korrast tulenevad vaidlused, näitab kõikide komisjoni esitatud võimaluste analüüs, et „sellise impordisüsteemi kehtestamine keskmiseks tähtajaks, mis põhineb asjakohase määraga tollimaksu kohaldamisel ja AKV riikidest importimise puhul soodustariifide kohaldamisel, võimaldab kõige paremini esiteks tagada ühtse turukorralduse eesmärkide saavutamist ühenduse toodangu ja tarbijate nõudluse osas, ja teiseks järgida rahvusvahelise kaubanduse eeskirju, et vältida edasisi vaidlusi”. Sama määruse põhjendus 4 täpsustab, et „[k]uni kõnealuse impordikorra jõustumiseni tuleks ühenduse tarnete jaoks avada mitu tariifikvooti, mis hõlmavad igasuguse päritoluga importi […]”.

4

Määruse nr 404/93 artikkel 16, muudetud määrusega nr 216/2001, sätestas:

„1.   Käesolevat artiklit ja artikleid 17–20 kohaldatakse CN-koodi ex 08030019 alla kuuluvate värskete toodete impordi suhtes seni, kuni hiljemalt 1. jaanuaril 2006 jõustub kõnealuste toodete puhul üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe artiklis XXVIII sätestatud korras kehtestatud ühise tollitariifistiku maksumäär.

2.   Lõikes 1 osutatud maksumäära jõustumiseni toimub kõnealuses lõikes osutatud värskete toodete import artikliga 18 avatud tariifikvootide alusel.”

5

Määruse nr 404/93 artikli 18 lõige 1 nägi ette kolme tariifikvoodi avamist, mis on tähistatud tähtedega A, B ja C, kogumahuga 3403000 tonni. Pärast määrusega nr 2587/2001 kehtestatud muudatusi määrati C-kvoodi mahuks vastavalt määruse nr 404/93 artikli 18 lõike 1 esimese lõigu punktile c 750000 tonni ja vastavalt määruse nr 404/93 artikli 18 lõike 1 kolmandale lõigule kohaldatakse seda kvooti AKV maadest pärit banaanide (edaspidi „AKV banaanid”) impordi suhtes.

6

Selle korraga paralleelselt võttis komisjon alates 2004. aastast, pärast kümne uue liikmesriigi liitumist vastu üleminekumeetmed, et kindlustada nende riikide turu varustamine. 2005. aasta osas kehtestati need meetmed komisjoni 29. oktoobri 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 1892/2004 banaanide ühendusse importimise üleminekumeetmete kohta aastaks 2005 seoses Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisega (ELT L 328, lk 50), millega tehti määruse nr 404/93 artikliga 18 kõikidest riikidest pärit banaanide impordiks avatud kvootide osas kättesaadavaks lisakogus 460000 tonni.

7

Nõukogu 29. novembri 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1964/2005 banaanide tariifimäärade kohta (ELT L 316, lk 1), mis kehtestas üksnes tariifidel põhineva korra, artikkel 1 sätestab:

„1.   Alates 1. jaanuarist 2006 on banaanide (CN-kood 08030019) tariifimäär 176 eurot/tonn.

2.   Igal aastal alates 1. jaanuarist 2006 avatakse autonoomne tariifikvoot 775000 tonni (netomass) AKV riikidest pärit banaanide (CN-kood 08030019) impordiks tollimaksu nullmääraga.”

8

Selle uue maksu jõustumisega aegus vastavalt määruse nr 404/93 artikli 16 lõikele 1 selle määruse IV jaotisega sätestatud tariifikvootide kord.

9

Määruse nr 1964/2005 artikkel 2 näeb ette, et selle määruse rakendamiseks vajalikud meetmed ning olemasolevalt korralduselt selles määruses sätestatud korraldusele ümber lülitumise hõlbustamiseks vajalikud üleminekumeetmed võetakse vastu komiteemenetluse kohaselt (korralduskomitee).

10

Komisjoni 9. detsembri 2005. aasta määrus (EÜ) nr 2015/2005 määrusega nr 1964/2005 avatud tariifikvootide raames AKV riikidest pärit banaanide impordi kohta 2006. aasta jaanuaris ja veebruaris (ELT L 324, lk 5; edaspidi „vaidlustatud määrus”) võeti vastu selleks, et sätestada tariifikvoodi haldamise üksikasjalikud eeskirjad, mida kohaldatakse AKV riikidest pärit impordi suhtes 2006. aasta jaanuaris ja veebruaris. Selle määruse põhjendus 2 täpsustab:

„AKV riikidest pärit banaanide tariifikvootide haldamiseks vajalike meetmete rakendamine, mis on ette nähtud määrusega […] nr 1964/2005, ei ole võimalik enne 1. jaanuari 2006. Seetõttu võtab komisjon vastu ajutised meetmed impordilitsentside väljaandmiseks 2006. aasta jaanuariks ja veebruariks, et tagada ühenduse varustamine ja AKV riikidega toimuva kaubavahetuse järjepidevus ning vältida kaubavoogude häirimist. Need meetmed ei mõjuta üksikasjalike eeskirjade hilisemat kehtestamist 2006. aasta jooksul.”

11

Vaidlustatud määruse artikkel 2 sätestab:

„2006. aasta jaanuaris ja veebruaris

12

Vaidlustatud määruse II jaotis käsitleb „[m]ääruse […] nr 404/93 artikli 18 lõike 1 punktis c viidatud C-tariifikvoodi raames 2005. aastaks registreeritud ettevõtja[i]d”. Selle artiklis 3 on sätestatud:

„2006. aasta jaanuari ja veebruari jaoks võivad kõik traditsioonilised C-ettevõtjad ja kõik mittetraditsioonilised C-ettevõtjad, kellele viidatakse vastavalt […] määruse […] nr 896/2001 artikli 3 punktis 3 ja artikli 7 lõikes 1 […], esitada ühe või mitu impordilitsentsi taotlust, mille maksimaalne impordimaht võib olla:

[…]”

13

Vaidlustatud määruse III jaotis puudutab „[t]eis[i] ettevõtja[i]d”. Kõnealuse määruse artikli 4 lõige 1 sätestab:

„Ühenduses registreeritud ettevõtjad, kes on registreeritud määruse (EMÜ) nr 404/93 artikli 18 lõikes 1 viidatud A/B-tariifikvoodi raames või määrusega (EÜ) nr 1892/2004 sätestatud lisakvoodi raames ja kes on 2005. aasta jooksul lasknud vabasse ringlusse AKV riikidest pärit banaane, võivad esitada üheainsa litsentsitaotluse artikli 2 teises taandes määratud koguse piires.”

14

Vaidlustatud määruse IV jaotis täpsustab taotluste esitamise (artikkel 5) ja impordilitsentside väljastamise (artikkel 6) üksikasjalikud eeskirjad. Selle määruse V jaotis, mille alla kuuluvad artiklid 7–9, sisaldab lõppsätteid.

15

Komisjoni 8. veebruari 2006. aasta määrus (EÜ) nr 219/2006, millega avatakse AKV riikidest pärit CN-koodi 08030019 alla kuuluvate banaanide importimiseks tariifikvoot ajavahemikuks 1. märts kuni 31. detsember 2006 ning sätestatakse selle haldamine (ELT L 38, lk 22) sätestas seejärel tariifikvoodi haldamise üksikasjalikud eeskirjad, mida kohaldatakse AKV riikidest pärit impordile alates 1. märtsist 2006. Nimetatud määruse artikli 2 punkt b näeb ette, et kogust 468150 tonni, st 76% saadaolevast kogusest, hallatakse vastavalt sama määruse III peatükile. Viimati nimetatud peatükk viitab artikli 7 lõikes 2 nn „kes ees, see mees” meetodile, mis on ette nähtud komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93 (millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 253, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3)) artiklites 308a, 308b, ja 308c.

16

Praegu reguleerib AKV riikide ja ühenduse vahelisi suhteid koostööleping ühelt poolt AKV riikide rühma liikmete ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, millele on alla kirjutatud Cotonous 23. juunil 2000 (EÜT 2000, L 317, lk 3; ELT eriväljaanne 11/35, lk 3; edaspidi „Cotonou leping”).

17

Ühenduse ja AKV riikide vahelise kaubavahetuse üldkord on määratletud Cotonou lepingu V lisas. Seda korda kohaldatakse uute majanduskoostöölepingute läbirääkimiste jaoks ette nähtud üleminekuaja jooksul, mis kestab kuni 31. detsembrini 2007. Selle lisa artikkel 1 täpsustab muu hulgas:

„AKV riikidest pärit tooteid lubatakse ühendusse importida tollimaksuvabalt ja ilma muid samaväärse toimega makse kohaldamata.

[…]

Kui aga ühendus selle ajavahemiku jooksul

[…]

18

Cotonou lepingu V lisale lisatud 5. protokolli pealkirjaga „Teine banaaniprotokoll” artikkel 1 näeb ette:

„Pooled tunnistavad, et ühenduse turule eksportimisel on AKV banaanide tootjate jaoks suur majanduslik tähtsus. Ühendus on nõus arutama ja vajaduse korral võtma meetmeid, et tagada banaane eksportivate ettevõtjate jätkusuutlikkus ja nende banaanide turustamisvõimaluste säilitamine ühenduse turul.”

19

Hageja asutati 5. oktoobril 1998. Tema peamine eesmärk Kamerunis ja muudes riikides on eksportimiseks ette nähtud banaanide tootmine, töötlemine ja turustamine.

20

Hageja kuulub nende tootjate hulka, kes ei ole samal ajal ettevõtjad ja kes ei kuulu ka Euroopa kontsernidesse või multinatsionaalsetesse kontsernidesse. Sellest tulenevalt ei ole ta ettevõtja vaidlustatud määruse tähenduses ja tõenäoliselt ta seda staatust ei omanda, kuna kõnealune määrus säilitab ajaloolistele andmetele tugineva impordilitsentside väljastamise süsteemi, mis on kehtestatud eelnevalt kehtivate eeskirjadega.

21

Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 22. detsembril 2005.

22

Esimese Astme Kohtu kantseleisse samal päeval saabunud eraldi dokumendis palus hageja, et kohtuasi lahendataks Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklis 76a ette nähtud kiirendatud menetluses.

23

26. jaanuari 2006. aasta otsusega lükkas Esimese Astme Kohus taotluse kohtuasja lahendamiseks kiirendatud menetluses tagasi.

24

Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 alusel esitas komisjon käesoleva hagi peale Esimese Astme Kohtusse eraldi dokumendina 10. veebruaril 2006 saabunud vastuvõetamatuse vastuväite.

25

Hageja esitas oma märkused selle vastuvõetamatuse vastuväite kohta 28. märtsil 2006, st kuupäeval, mil lõppes vastuvõetavust käsitlev kirjalik menetlus.

26

Hageja palub oma hagiavalduses Esimese Astme Kohtul:

27

Oma vastuvõetamatuse vastuväites palub komisjon Esimese Astme Kohtul:

28

Oma märkustes vastuvõetamatuse vastuväite kohta palub hageja Esimese Astme Kohtul:

29

Kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel võib Esimese Astme Kohus, kui pool seda taotleb, otsustada vastuvõetamatuse küsimuse asja sisuliselt arutamata. Sama artikli lõike 3 kohaselt on järgnev menetlus suuline, kui Esimese Astme Kohus ei otsusta teisiti. Käesolevas asjas leiab Esimese Astme Kohus, et taotluse kohta otsuse tegemiseks piisab kohtutoimiku dokumentidest ning vajadus suulise menetluse avamiseks puudub.

30

Komisjon väidab, et hagi on vastuvõetamatu ühelt poolt sellepärast, et hagejal puudub huvi algatada menetlus vaidlustatud määruse vastu, ja teiselt poolt sellepärast, et kõnealune määrus on üldkohaldatav ja ei puuduta hagejat otseselt ega isiklikult.

31

Komisjon väidab, et vastavalt EÜ artikli 230 neljandale lõigule kehtib füüsilise või juriidilise isiku poolt määruse peale esitatud tühistamishagi vastuvõetavuse suhtes tingimus, et see määrus kujutaks tegelikkuses endast üksikotsust, mis puudutab seda isikut otseselt ja isiklikult. Komisjon lisab, et nimetatud sätte eesmärk on vältida, et pelgalt määruse vormi valimine võiks välistada isiku võimaluse esitada hagi otsuse peale, mis puudutab teda otseselt ja isiklikult.

32

Peale selle, et käesolevas asjas ei puudutanud vaidlustatud määrus hagejat otseselt ega isiklikult, ei olnud sellel isegi mitte eesmärki hõlmata väljaspool ühenduse territooriumi asuvate tootjate, sealhulgas hageja, õiguslikku olukorda, nii et hagejal ei olnud huvi algatada menetlust kõnealuse määruse tühistamiseks.

33

Komisjon meenutab esiteks menetluse algatamise huvi osas, et vaidlustatud määruse eesmärk on kehtestada ajutised meetmed, mida kohaldatakse 2006. aasta jaanuaris ja veebruaris impordilitsentside väljastamiseks määruses nr 1964/2005 ette nähtud tariifikvoodi raames, mida kohaldatakse AKV banaanide suhtes. Nende meetmete vastuvõtmise vajadus tekkis komisjoni sõnul sellepärast, et pärast määruse nr 1964/2005 vastuvõtmist ei olnud piisavalt aega, et tal oleks võimalik võtta vastu ja avaldada uued AKV banaanide kvoodi haldamise eeskirjad ja et liikmesriigid saaksid seejärel nende eeskirjade alusel uuesti registreerida ettevõtjad, kellel on õigus osaleda tariifikvoodi jaotamisel. Otsus väljastada impordilitsentse 2006. aasta jaanuaris ja veebruaris üksnes ettevõtjatele, kes varustasid ühenduse turgu AKV banaanidega kuni 31. detsembrini 2005 kehtinud tariifikvootide korra raames, tehti selleks, et tagada ühenduse varustamine, kindlustada AKV riikidega toimuva kaubavahetuse järjepidevus ja vältida kaubavoogude häirimist.

34

Komisjon lisab, et vaidlustatud määruses on selleks määratletud kaks alamkvooti, mis on ette nähtud erinevat laadi ettevõtjatele: esimene alamkvoot koguses 135000 tonni, mis on avatud ühenduses asuvatele ettevõtjatele, kes olid 2005. aastaks registreeritud määruse nr 404/93 artikli 18 lõike 1 punktis c viidatud C-tariifikvoodi raames, ja teine alamkvoot koguses 25000 tonni, mis on avatud teistele ettevõtjatele, st ühenduses asuvatele ettevõtjatele, kes on registreeritud määruse nr 404/93 artikli 18 lõikes 1 viidatud A/B-tariifikvootide raames või määrusega nr 1892/2004 sätestatud lisakvoodi raames, ja kes on 2005. aasta jooksul lasknud vabasse ringlusse AKV riikidest pärit banaane. Sellepärast ei saa selline süsteem puudutada niisuguseid tootjaid nagu hageja, kes asuvad kolmandas riigis ja kellel puudub majandustegevus liikmesriikide territooriumil. Sellest tuleneb komisjoni väitel, et hageja õiguslik olukord ei muutuks, kui tühistataks vaidlustatud määrus, mis ei ole tema suhtes kohaldatav, ja see tõendab, et hagejal ei ole huvi algatada menetlust kõnealuse määruse tühistamiseks.

35

Teiseks, isegi kui eeldada, et selline huvi on olemas, ei puuduta vaidlustatud määrus komisjoni väitel ikkagi hagejat otseselt ega isiklikult, kuna on tegemist üldkohaldatava aktiga. Selles osas täpsustab komisjon, et nimetatud määruses on ettevõtjate kategooriad ja erinevatele alamkvootidele juurdepääsu üksikasjalikud eeskirjad määratletud objektiivselt kindlaksmääratud kriteeriumide alusel, milleks on ühelt poolt osalemine määruse nr 404/93 artiklis 18 ette nähtud tariifikvootide või määrusega nr 1892/2004 sätestatud lisakvoodi jaotamisel ning teiselt poolt selle raames ühendusse imporditud banaanide päritolu. Seega on tegemist määrusega, mis toob endaga kaasa õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute kategooria suhtes, vastavalt kohtupraktikas välja töötatud määruse otsusest eristamise kriteeriumile (Euroopa Kohtu 6. oktoobri 1982. aasta otsus kohtuasjas 307/81: Alusuisse Italia vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1982, lk 3463, punkt 9, ja 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-321/95 P: Greenpeace Council jt vs. komisjon, EKL 1998, lk I-1651, punkt 28; Esimese Astme Kohtu 19. juuni 1995. aasta määrus kohtuasjas T-107/94: Kik vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1995, lk II-1717, punkt 35, ja Esimese Astme Kohtu 12. juuli 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-198/95, T-171/96, T-230/97, T-174/98 ja T-225/99: Comafrica ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, EKL 2001, lk II-1975, punktid 108–110).

36

Kuna hageja ei olnud vaidlustatud määruses käsitletud ettevõtja, puudutab komisjoni väitel see akt hagejat samamoodi kui kõiki sarnases olukorras olevaid ettevõtjaid üksnes selle tõttu, et ta on objektiivselt võttes ettevõtja, kes, nagu hageja oma hagiavalduses ise märkis, ei asu ühenduses ja kellel ei ole ajaloolisi andmeid kuni 31. detsembrini 2005 kohaldatava ühenduse impordikorra raames. Komisjon lisab, et Esimese Astme Kohtul on juba olnud võimalus kinnitada, et määrused impordile kehtestatud tariifikvootide haldamise üksikasjalike eeskirjade kohta on üldiselt ja abstraktselt kohaldatavad (Esimese Astme Kohtu 25. septembri 2002. aasta määrused kohtuasjas T-178/01: Di Lenardo vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, ja kohtuasjas T-179/01: Dilexport vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata). Pealegi ei iseloomusta hageja olukorda kõikide teiste ettevõtjatega võrreldes mitte ükski teine ainult sellele omane asjaolu.

37

Vastuseks hageja argumendile, mille kohaselt võtab vaidlustatud määrus temalt konkreetselt ära impordiõigused, väidab komisjon, et hagejalt ei saa impordiõiguseid ära võtta, kuna tal ei ole — sama moodi kõikide teiste ettevõtjatega — selleks mitte mingisugust omandatud õigust, seda enam, et tal ei olnud eelnevalt kehtinud impordikorra alusel isegi mitte ettevõtja seisundit. Hageja olukord ei erine seega mis tahes muu isiku olukorrast, kes ei vasta vaidlustatud määruse II ja III jaotistes sätestatud tingimustele.

38

Komisjon väidab samuti, et isegi kui vaidlusalused meetmed oleksid võinud ohustada hageja tegevuse jätkumist, siis ka see asjaolu ei individualiseeriks hagejat. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa asjaolu, et akt võib põhjustada erinevaid konkreetseid tagajärgi erinevatele õigussubjektidele, kelle suhtes seda kohaldatakse, võtta sellelt aktilt normatiivset laadi, kuivõrd seda kohaldatakse kõnealuse aktiga määratletud õiguslikult või faktiliselt objektiivse olukorra alusel (Euroopa Kohtu 12. juuli 1993. aasta määrus kohtuasjas C-107/93: AEFMA vs. komisjon, EKL 1993, lk I-3999, punktid 14–22; Esimese Astme Kohtu 15. septembri 1999. aasta määrus kohtuasjas T-11/99: Van Parys jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II-2653, punktid 50–51). Sama kehtib ka selles osas, mis puudutab võimalust suurema või vähema täpsusega määratleda õigussubjektide arv ja isegi need õigussubjektid ise, kelle suhtes seda akti kohaldatakse (Euroopa Kohtu 14. veebruari 1989. aasta otsus kohtuasjas 206/87: Lefebvre vs. komisjon, EKL 1989, lk 275; Esimese Astme Kohtu 28. veebruari 2005. aasta määrus kohtuasjas T-108/03: von Pezold vs. komisjon, EKL 2005, lk II-655, punkt 46).

39

Hageja vaidlustab esiteks komisjoni väite, mille kohaselt tal ei olnud huvi vaidlustatud määruse vastase menetluse algatamiseks. Selle kohta väidab ta, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei mõjuta hageja asukoht või majandustegevuse koht mitte kuidagi tühistamishagi vastuvõetavust, kuna asjakohased on üksnes kõnesoleva akti õiguslikud tagajärjed hageja õiguslikule olukorrale (Esimese Astme Kohtu 14. septembri 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-480/93 ja T-483/93: Antillean Rice Mills jt vs. komisjon, EKL 1995, lk II-2305).

40

Hageja lisab, et isiku esitatud tühistamishagi vastuvõetavuse suhtes kehtib väljakujunenud kohtupraktika kohaselt üksnes tingimus, et see isik saaks tugineda õiguslikult kaitstud, tekkinud ja jätkuvale huvile. Käesolevas asjas on vaieldamatu, et kuivõrd vaidlustatud määruse kohaldamise tagajärg on see, et AKV riikides asuvad tootjad, kes ei ole ettevõtjad kõnealuse määruse tähenduses, jäetakse ilma kõikidest õigustest, mis puudutavad mis tahes laadi eksporti ühenduse turule, siis on neil tootjatel õiguspärane ja õiguslikult kaitstud huvi, mis lubab neil vaidlustada selle määruse õiguspärasuse.

41

Teiseks väidab hageja, et kuigi on tõsi, et kõnealust määrust kohaldatakse üldiselt kõikide asjassepuutuvate ettevõtjate suhtes, puudutab see sellegipoolest osasid neist ettevõtjatest otseselt ja isiklikult. Selles osas meenutab ta, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb siis, kui määrus ei ole sisuliselt üksikotsus, teha kindlaks selle kavandatud või tegelikud õiguslikud tagajärjed (eespool punktis 35 viidatud Euroopa Kohtu otsus Alusuisse Italia vs. nõukogu ja komisjon, punkt 8, ja 22. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-451/98: Antillean Rice Mills vs. nõukogu, EKL 2001, lk I-8949).

42

Hageja väitel kinnitab kohtupraktika, et õigusakti normatiivne laad ei ole takistuseks hageja õigusele esitada tühistamishagi. Selleks piisab, et hageja tõendab, et see akt puudutab teda otseselt ja isiklikult (Euroopa Kohtu 29. märtsi 1979. aasta otsus kohtuasjas 118/77: ISO vs. nõukogu, EKL 1979, lk 1277; 21. veebruari 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 239/82 ja 275/82: Allied Corporation jt vs. komisjon, EKL 1984, lk 1005; 14. märtsi 1990. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-133/87 ja C-150/87: Nashua Corporation jt vs. komisjon ja nõukogu, EKL 1990, lk I-719; 16. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas C-358/89: Extramet Industrie vs. nõukogu, EKL 1991, lk I-2501; 18. mai 1994. aasta otsus kohtuasjas C-309/89: Codorníu vs. nõukogu, EKL 1994, lk I-1853, ja eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Antillean Rice Mills vs. nõukogu).

43

Kolmandaks väidab hageja, et vaidlustatud määrus puudutab teda isiklikult, nagu nõuab kohtupraktika, teatava talle omase tunnuse või teda iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis teda kõigist teistest isikutest eristab, ning seega individualiseerib teda sarnaselt otsuse adressaadiga (Euroopa Kohtu 15. juuli 1963. aasta otsus kohtuasjas 25/62: Plaumann vs. komisjon, EKL 1963, lk 197, 223, ja 25. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-50/00 P: Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, EKL 2002, lk I-6677; Esimese Astme Kohtu 6. juuli 2004. aasta määrus kohtuasjas T-370/02: Alpenhain-Camembert-Werk jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II-2097). Selles osas kinnitab hageja, et ta on mitte ainult faktilises olukorras, mis on täiesti erinev teiste ettevõtjate või AKV banaanitootjate olukorrast, vaid ka õiguslikus olukorras, mille alusel saab sedastada, et teda tuleb samastada „adressaadiga” kohtupraktika tähenduses. Asjaolu tõttu, et ta kuulub AKV riikides asuvate sõltumatute tootjate hulka, kes on kas ettevõtjad või integreerimata tootjad, on tal võimatu oma toodangut Euroopa Liidu territooriumil turustada.

44

Hageja väitel tuleneb Cotonou lepingu V lisa artiklist 1 ja selle lepingu V lisale lisatud 5. protokolli artiklist 1 pealkirjaga „Teine banaaniprotokoll”, et ühenduse õigus määratleb AKV riigis asuva ja oma tooteid ühenduse turule eksportiva tootja õigusliku olukorra, eristades seda teiste tootjate ja kõikide banaanituru ettevõtjate õiguslikust olukorrast. Nimetatud sätted võimaldavad tuvastada ilma, et sellele saaks vastu vaielda, et AKV banaane tootvad ettevõtjad on ühise põllumajanduspoliitika eeskirju arvestades erilises õiguslikus olukorras, st samas olukorras, mida käsitletakse eespool punktis 39 viidatud kohtuotsuses Antillean Rice Mills jt vs. komisjon.

45

Hageja täpsustab, et tema individualiseerimine võib tuleneda sellest, et akti andja võttis arvesse (või oli kohustatud arvesse võtma) hageja õiguslikku või faktilist olukorda, mis oli selline nagu asjassepuutuvate ettevõtjate olukorrad akti vastuvõtmise ajal. Seda isikliku seose kindlaksmääramise viisi on Euroopa Kohus juba tunnustanud 17. jaanuari 1985. aasta otsuses kohtuasjas 11/82: Piraiki-Patraiki jt vs. komisjon (EKL 1985, lk 207), kuna ühinemisakt seda nõudis; ja samuti 26. juuni 1990. aasta otsuses kohtuasjas C-152/88: Sofrimport vs. komisjon (EKL 1990, lk I-2477), milles Euroopa Kohus leidis, et kõnesolevad õigusnormid kohustasid komisjoni võtma vaidlusaluse akti vastuvõtmise ajal arvesse hagejate olukorda.

46

Peale selle on tema olukord täielikult võrreldav eespool punktis 41 viidatud kohtuotsuse Antillean Rice Mills vs. nõukogu aluseks olnud kohtuasjas Hollandi Antillide riisieksportijate olukorraga, kelle kohta sedastati, et ühenduse meetme tulemusena jäid nad ilma ühendusse eksportimise võimalusest. Hageja sõnul on tõsi, et selles otsuses leidis Euroopa Kohus kõigepealt, et ühenduse meede ei saanud mõjutada hagejaid ainuüksi sel põhjusel, et nad olid ühendusse riisi eksportivad ettevõtjad, kuna see kujutab endast kaubandustegevust, mida võib teostada igal ajal mis tahes ettevõtja. Seejärel täpsustas Euroopa Kohus, et hagejad olid puudutatud üksnes selle tõttu, et nad olid objektiivselt võttes ettevõtjad, kes tegutsesid kõnealuses sektoris samamoodi nagu iga teine ettevõtja, ja lõpetuseks, et asjassepuutuvate ettevõtjate väikesest arvust ei piisa selleks, et järeldada isikliku seose olemasolu. Sellegipoolest leidis Euroopa Kohus samuti, et asjaolu, et nõukogu või komisjon on erisätete kohaselt kohustatud võtma arvesse teatud isikute olukorrale avalduvaid tagajärgi, mis tulenevad aktist, mille nad kavatsevad vastu võtta, võib „neid isikuid individualiseerida” (Euroopa Kohtu eespool punktis 45 viidatud otsus Piraiki-Patraiki jt vs. komisjon, punktid 28 ja 31, ja 11. veebruari 1999. aasta otsus kohtuasjas C-390/95 P: Antillean Rice Mills jt vs. komisjon, EKL 1999, lk I-769, punkt 25).

47

Hageja väidab, et võrreldavat arutluskäiku saab kasutada institutsioonide kohustuse kohta, mille kohaselt tuleb siis, kui nad võtavad ühise põllumajanduspoliitika (käesolevas asjas banaanituru ühiskorralduse) raames vastu määruse mitte ainult võtta arvesse AKV riikides asuvate tootjate olukorda, vaid ka tagada neile nende toodete realiseerimine vähemalt niisama soodsalt kui nende eelneva olukorra ajal, vastavalt Cotonou lepingu V lisa artiklile 1. Individuaalsete olukordade arvessevõtmise nõuet rõhutab käesolevas asjas asjaolu, et institutsioonid peavad ühenduse õiguskorra lahutamatu osa moodustavate kokkuleppeliste kohustuste alusel säilitama kaubavahetuses kõnesoleva ajavahemiku jooksul tavapärased kaubavood.

48

Peale selle ei saa komisjon hageja väitel hagi vastuvõetavuse vaidlustamiseks tugineda argumendile, nagu Euroopa Kohus leidis eespool punktis 41 viidatud kohtuasjas Antillean Rice Mills vs. nõukogu, et ühenduse meede ei saanud mõjutada hagejaid ainuüksi sel põhjusel, et nad olid ühendusse riisi eksportivad ettevõtjad, kuna see kujutab endast kaubandustegevust, mida võib teostada igal ajal mis tahes ettevõtja. Käesolevas asjas on vaidlustatud määrus ette nähtud kohaldamiseks kahe kuu jooksul, nii et võimalus, et teised ettevõtjad võivad niivõrd lühikese aja jooksul hakata tegutsema banaanitootjatena, on puhtalt teoreetiline.

49

Neljandaks väidab hageja, et komisjon ei esita oma vastuvõetamatuse vastuväite toetuseks mitte ühtegi argumenti, mis vaidlustaks selle, et vaidlustatud määrus puudutab hagejat otseselt. Selles osas rõhutab ta, et kuna ei ole olemas mitte mingisuguseid ühenduse meetmeid või siseriiklikke meetmeid, mis rakendaks vaidlustatud määrusega kehtestatud impordikorda, siis puudutab kõnealune määrus teda otseselt. Igal juhul ei ole kindlasti võimalik, et komisjon ei olnud vaidlustatud määruse vastuvõtmise päeval teadlik sellest, et litsentside korrast tulenev turustusmehhanism teeb sellistele tootjatele nagu hageja otseselt võimatuks säilitada tavapäraseid kaubavoogusid ühendusse.

50

Viimasena meenutab hageja 3. mai 2002. aasta otsust kohtuasjas T-177/01: Jégo-Quéré vs. komisjon (EKL 2002, lk II-2365), milles Esimese Astme Kohus leidis, et juhul kui siseriiklikud meetmed ühenduse õigusakti täitmiseks puuduvad, oleks tühistamishagi vastuvõetamatuse tagajärg see, et õigussubjektid jääksid ilma õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele, mis on tagatud siseriiklike põhiseaduslike normide, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK), õigusühenduse põhimõtete, ja põhiõiguste hartaga. Samuti meenutab hageja, et Euroopa Kohus leidis eespool punktis 43 viidatud otsuses Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, et Euroopa Ühendus on õigusel rajanev ühendus, kus institutsioonide üle teostatakse järelevalvet, mille raames kontrollitakse nende aktide vastavust asutamislepingule ja õiguse üldpõhimõtetele, mille hulka kuuluvad ka põhiõigused, sealhulgas õigus tõhusale kohtulikule kaitsele.

51

Kuna käesolevas asjas ei saa hageja väitel kõnealuse määruse kehtivuse küsimust tõstatada mitte üheski siseriiklikus kohtus, siis järelikult saab üksnes hagi vastuvõetavaks tunnistamisega vältida õigusemõistmisest keeldumist, mis annaks vaidlustatud määrusele õigusühenduse põhimõtetega vastuolus oleva kohtuliku immuniteedi. Seega, kui ühenduse kohus ei tunnistaks niisuguse hagi vastuvõetavust, jätaks ta end ilma võimalusest uurida võimalikku õigusvastasust, mis võib esineda kõnealuse akti puhul, mis jääks seega väljapoole igasugust kohtulikku kontrolli, eirates eeskirju, mille alus on asjaolu, et Euroopa Ühendus on õigusühendus (Euroopa Kohtu23. aprilli 1986. aasta otsus kohtuasjas 294/83: Les Verts vs. parlament, EKL 1986, lk 1339). Selle seisukoha toetuseks meenutab hageja, et 18. juuli 2003. aasta Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõus (artikkel II-47 ja artikli III-270 neljas lõik) on isikutele ette nähtud võimalus esitada hagi üldkohaldatava akti vastu, mis puudutab neid otseselt ja ei sisalda rakendusmeetmeid.

52

Väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt on füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi vastuvõetavuse tingimus, et sellel isikul on põhjendatud huvi menetluse algatamiseks (Euroopa Kohtu 31. märtsi 1977. aasta otsus kohtuasjas 88/76: Société pour l’exportation des sucres vs. komisjon, EKL 1977, lk 709, punkt 19; eespool punktis 39 viidatud 14. septembri 1995. aasta kohtuotsus Antillean Rice Mills jt vs. komisjon, punkt 59; Esimese Astme Kohtu 29. aprilli 1999. aasta määrus kohtuasjas T-78/98: Unione provinciale degli agricoltori di Firenze jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II-1377, punkt 30, ja 17. oktoobri 2005. aasta määrus kohtuasjas T-28/02: First Data jt vs. komisjon, EKL 2005, lk II-4119, punkt 34).

53

Lisaks sellele on füüsilisel või juriidilisel isikul huvi akti peale hagi esitada üksnes juhul, kui selle akti tühistamisel võivad olla õiguslikud tagajärjed (Euroopa Kohtu 24. juuni 1986. aasta otsus kohtuasjas 53/85: AKZO Chemie vs. komisjon, EKL 1986, lk 1965, punkt 21; eespool punktis 39 viidatud 14. septembri 1995. aasta kohtuotsus Antillean Rice Mills jt vs. komisjon, punkt 59).

54

Komisjoni väitel ei ole hagejal käesolevas asjas menetluse algatamise huvi, kuna vaidlustatud määrust ei kohaldata niisuguste tootjate suhtes nagu hageja, kes asuvad kolmandas riigis ja kellel puudub majandustegevus liikmesriikide territooriumil. Sellest tulenevalt ei ole vaidlustatud määruse tühistamisel mitte mingisuguseid tagajärgi hageja õiguslikule olukorrale.

55

Nende argumentidega ei saa nõustuda.

56

Hageja vaidlustab kõnealuse määruse just sellepärast, et selles ei ole arvesse võetud sõltumatute tootjate, sealhulgas tema enda olukorda ja seega võtab see määrus hagejalt võimaluse eksportida oma tooteid ühenduse turule. Hageja väidab eelkõige, et kuna kõnealuse määruse artiklites 3 ja 4 on kehtestatud impordilitsentside väljastamise kord, mis tugineb ajaloolistele andmetele, siis see määrus rikub banaaniturgu reguleerivaid kokkuleppelisi sätteid ning põhimõtteid, mis on tagatud ühise põllumajanduspoliitika valdkonda ja banaanituru ühiskorraldust puudutavate ühenduse õigusnormidega. Peale selle rikub vaidlustatud määrus hageja väitel mittediskrimineerimise põhimõtet, kuna sellega soodustatakse põhjendamatult teatavaid ajalooliselt olulist rolli mänginud importijaid; samuti rikub määrus õiguspärase ootuse põhimõtet.

57

Selles osas piisab sellest, kui meenutada, et vastavalt EÜ artiklile 233 nõutakse tühistatud akti vastu võtnud institutsioonilt kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist. Need meetmed ei puuduta õigusakti kui sellise kaotamist ühenduse õiguskorrast, sest see tuleneb juba akti kohtupoolsest tühistamisest enesest. Pigem puudutavad need tühistamisotsuses tuvastatud õigusrikkumiste tagajärgede kaotamist. Sellise tühistamisega kaasneb nõue, et akti vastu võtnud institutsioon võtaks kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed. Nõnda võib asjassepuutuv institutsioon taastada hageja asjakohase olukorra või vältida sarnase akti vastuvõtmist tulevikus (eespool punktis 39 viidatud 14. septembri 1995. aasta otsus kohtuasjas Antillean Rice Mills jt vs. komisjon, punkt 60).

58

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peab asjassepuutuv institutsioon tühistava otsuse täitmiseks ja selle täielikuks elluviimiseks järgima mitte ainult kohtuotsuse resolutiivosa, vaid ka põhjendusi, millest lähtudes otsus tehti, kuna need on hädavajalikud resolutiivosa täpseks mõistmiseks. Just need põhjendused näitavad ühelt poolt ära selle, milline konkreetne säte tunnistati õigusvastaseks, ja teiselt poolt resolutiivosas tuvastatud õigusvastasuse täpsed põhjused, ning asjaomane institutsioon peab neid arvestama tühistatud akti asendamisel (Euroopa Kohtu 26. aprilli 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 97/86, 193/86, 99/86 ja 215/86: Asteris jt vs. komisjon, EKL 1988, lk 2181, punkt 27, ja 6. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C-41/00 P: Interporc vs. komisjon, EKL 2003, lk I-2125, punkt 29; Esimese Astme Kohtu 2. veebruari 1995. aasta otsus kohtuasjas T-106/92: Frederiksen vs. parlament, EKL AT 1995, lk I-A-29 ja II-99, punkt 31).

59

Nagu eespool viidatud kohtupraktikast nähtub, on asjassepuutuv institutsioon seega kohustatud vältima, et tühistatud akti asendamiseks ette nähtud aktis ei oleks samasuguseid õigusvastaseid sätteid kui need, mis tuvastati tühistamisotsuses. Akti tühistamine põhjendusel, et see ei võta arvesse teatud ettevõtjate kategooriat, millega seoses on akti vastu võtnud institutsioonil kohustus võtta kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed, võib sellistel tingimustel mõjutada hageja õiguslikku olukorda.

60

Eelnevast tuleneb, et hagejal on huvi vaidlustatud määruse tühistamiseks.

61

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt annab EÜ asutamislepingu artikli 230 neljas lõik isikule õiguse vaidlustada iga otsus, mis teda otseselt ja isiklikult puudutab, isegi kui vormiliselt on tegemist määrusega. Selle sätte eesmärk on vältida iseäranis võimalust, et ühenduse institutsioonid võiksid valida määruse vormi selleks, et isik ei saaks esitada hagi teda otseselt ja isiklikult puudutava otsuse peale; lisaks soovitakse sel viisil täpsustada, et vormi valikuga ei saa muuta õigusakti olemust (Euroopa Kohtu 17. juuni 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 789/79 ja 790/79: Calpak ja Società Emiliana Lavorazione Frutta vs. komisjon, EKL 1980, lk 1949, punkt 7; Esimese Astme Kohtu 8. juuli 1999. aasta määrus kohtuasjas T-12/96: Area Cova jt vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1999, lk II-2301, punkt 24, ja 8. septembri 2005. aasta määrus kohtuasjas T-287/04: Lorte jt vs. nõukogu, EKL 2005, lk II-3125, punkt 36).

62

Kohtupraktikast nähtub samuti, et määrust eristatakse otsusest selle alusel, kas asjaomane akt on üldkohaldatav või mitte, hinnates vaidlustatud akti olemust ja iseäranis selle kavandatud või tegelikke õiguslikke tagajärgi (Euroopa Kohtu 24. veebruari 1987. aasta otsus kohtuasjas 26/86: Deutz und Geldermann vs. nõukogu, EKL 1987, lk 941, punkt 7, ja Euroopa Kohtu 23. novembri 1995. aasta määrus kohtuasjas C-10/95 P: Asocarne vs. nõukogu, EKL 1995, lk I-4149, punkt 28; eespool punktis 61 viidatud kohtumäärus Area Cova jt vs. nõukogu ja komisjon, punkt 25, ja Esimese Astme Kohtu 3. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas T-139/01: Comafrica ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, EKL 2005, lk II-409, punkt 87).

63

Käesolevas asjas tuleb märkida, et üldiselt ja abstraktselt sõnastatud vaidlustatud määruse eesmärk on määratleda määruse nr 1964/2005 üksikasjalikud rakenduseeskirjad 2006. aasta jaanuariks ja veebruariks AKV riikidest pärit banaanide ühendusse importimise korra osas.

64

Hageja väidetud asjaolu, et kuna ta ei ole ettevõtja vaidlustatud määruse tähenduses, ei saa ta oma tooteid ühenduse turule importida, on pelgalt nimetatud määruse artiklite 3 ja 4 tema olukorrale kohaldamise tagajärg. Siiski on need vaidlustatud määruse sätted esitatud üldkohaldatavate meetmetena. Nendes on sätestatud kahe alamkvoodi loomine, mis on ette nähtud erinevat laadi ettevõtjatele: esimene alamkvoot koguses 135000 tonni, mis on avatud ühenduses asuvatele ettevõtjatele, kes on registreeritud määruse nr 404/93 artikli 18 lõike 1 punktis c viidatud C-tariifikvoodi raames 2005. aastaks; ja teine alamkvoot koguses 25000 tonni, mis on avatud teistele ettevõtjatele, st ühenduses asuvatele ettevõtjatele, kes on registreeritud määruse nr 404/93 artikli 18 lõikes 1 viidatud A/B-tariifikvoodi raames või määrusega nr 1892/2004 sätestatud lisakvoodi raames ja kes on 2005. aasta jooksul lasknud vabasse ringlusse AKV banaane.

65

Vaidlustatud määrus on seega üldkohaldatav normatiivakt, kuivõrd seda kohaldatakse objektiivselt määratletud olukordades ja see toob endaga kaasa õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt kindlaks määratud isikute rühmale. Need meetmed puudutavad hagejat üksnes selle tõttu, et ta on ettevõtja, kes ei asu ühenduses ja kellel ei ole ajaloolisi andmeid kuni 31. detsembrini 2005 kohaldatava ühenduse impordikorra raames. Sellest tulenevalt puudutavad kõnealused meetmed hagejat samamoodi kui kõiki teisi samasuguses olukorras olevad ettevõtjaid, st AKV riikides asuvaid ettevõtjaid, kellel puudub majandustegevus ühenduse territooriumil ja kellel ei ole ajaloolisi andmeid kuni 31. detsembrini 2005 kohaldatava ühenduse impordikorra raames (vt selle kohta eespool punktis 36 viidatud kohtumäärus Di Lenardo vs. komisjon, punkt 47, ja eespool punktis 36 viidatud kohtumäärus Dilexport vs. komisjon, punkt 47, ning eespool punktis 62 viidatud 3. veebruari 2005. aasta kohtuotsus Comafrica ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, punkt 88).

66

Siiski ei ole välistatud, et teatud tingimustel võivad üldiselt kõikide asjassepuutuvate ettevõtjate suhtes kohaldatava normatiivakti sätted puudutada mõnda neist ettevõtjatest isiklikult (eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Extramet Industrie vs. nõukogu, punkt 13; eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Codorníu vs. nõukogu, punkt 19, ning eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, punkt 36). Sellisel juhul võib ühenduse akt olla samal ajal nii normatiivset laadi kui ka — teatud asjassepuutuvate ettevõtjate suhtes — otsustuslikku laadi (Esimese Astme Kohtu 13. novembri 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-481/93 ja T-484/93: Exporteurs in Levende Varkens jt vs. komisjon, EKL 1995, lk II-2941, punkt 50; eespool punktis 35 viidatud 12. juuli 2001. aasta kohtuotsus Comafrica ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, punkt 101, ja eespool punktis 62 viidatud 3. veebruari 2005. aasta kohtuotsus Comafrica ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, punkt 107).

67

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saavad teised füüsilised ja juriidilised isikud, kes ei ole akti adressaadid, väita, et see puudutab neid isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses, üksnes siis, kui see mõjutab neid mingi neile omase tunnuse või neid iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab, ning seega individualiseerib neid sarnaselt akti adressaadiga (Euroopa Kohtu eespool punktis 43 viidatud otsus Plaumann vs. komisjon, punkt 223, eespool punktis 42 viidatud otsus Codorníu vs. nõukogu, punkt 20; eespool punktis 43 viidatud otsus Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, punkt 36; 1. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-263/02 P: komisjon vs. Jégo-Quéré, EKL 2004, lk I-3425, punkt 45; eespool punktis 62 viidatud 3. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas Comafrica ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, punkt 107). Ükski füüsiline ega juriidiline isik ei saa igal juhul esitada määruse vastu tühistamishagi, kui ta nimetatud tingimusele ei vasta (eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, punkt 37).

68

Seda kohtupraktikat arvestades tuleb kontrollida, kas käesolevas asjas puudutab vaidlustatud määrus hagejat isiklikult.

69

Mis puudutab esiteks hageja argumenti selle kohta, et vaidlustatud määrus keelab tal juurdepääsu ühenduse turule, siis tuleb märkida, et vaidlustatud määrus puudutab hagejat üksnes selle tõttu, et ta on objektiivselt võttes ettevõtja, kes toodab ja turustab AKV banaane, samamoodi kui kõiki teisi AKV riikides asuvaid sõltumatuid ettevõtjaid, kes tegutsevad samal kutsealal. Nagu aga kohtupraktikast tuleneb, ei piisa üksnes sellest omadusest, et tõestada, et vaidlustatud akt puudutab hagejat isiklikult (vt selle kohta eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Piraiki-Patraiki jt vs. komisjon, punkt 14, ja eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Antillean Rice Mills vs. nõukogu, punkt 51, ning Esimese Astme Kohtu 30. aprilli 2003. aasta määrus kohtuasjas T-154/02: Villiger Söhne vs. nõukogu, EKL 2003, lk II-1921, punkt 47).

70

Seda järeldust ei kummuta hageja väide, mille kohaselt vaidlustatud määrus keelab tal igasuguse tegutsemise banaanide impordi alal ja seab seega ohtu tema olemasolu. Isegi kui oletada, et see väide on põhjendatud, siis asjaolu, et üldkohaldatav akt võib kaasa tuua erinevaid konkreetseid tagajärgi erinevatele õigussubjektidele, kelle suhtes teda kohaldatakse, ei tähenda vältimatult nende subjektide eristamist kõigist teistest puudutatud isikutest, kuna see akt kuulub kohaldamisele objektiivselt määratletud olukorrast tulenevalt (Euroopa Kohtu 18. detsembri 1997. aasta määrus kohtuasjas C-409/96 P: Sveriges Betodlares ja Henrikson vs. komisjon, EKL 1997, lk I-7531, punkt 37; Esimese Astme Kohtu eespool punktis 36 viidatud kohtumäärus Di Lenardo vs. komisjon, punkt 52; eespool punktis 36 viidatud kohtumäärus Dilexport vs. komisjon, punkt 52; ning 13. detsembri 2005. aasta määrus kohtuasjas T-397/02: Arla Foods jt vs. komisjon, EKL 2005, lk II-5365, punkt 70).

71

Teiseks, mis puudutab hageja argumenti selle kohta, et vaidlustatud määrus võtab üksnes piiratud hulgalt ettevõtjatelt ära võimaluse turustada AKV banaane ühenduse territooriumil, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tähenda võimalus määrata suurema või vähema täpsusega kindlaks nende õigussubjektide arv või need õigussubjektid ise, kellele vastavat meedet kohaldatakse, mingil juhul, et vastav meede puudutab neid õigussubjekte isiklikult, kui seda meedet kohaldatakse kõnealuses õigusaktis objektiivselt määratletud õiguslikust või faktilisest olukorrast tulenevalt (Euroopa Kohtu 21. juuni 1993. aasta määrus kohtuasjas C-276/93: Chiquita Banana jt vs. nõukogu, EKL 1993, lk I-3345, punkt 8, ja eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Antillean Rice Mills vs. nõukogu, punkt 52, ning eespool punktis 38 viidatud kohtumäärus von Pezold vs. komisjon, punkt 46).

72

Seda järeldust ei kummuta asjaolu, et vaidlustatud määrust kohaldatakse üksnes kahe kuu jooksul ja sellest tulenevalt on võimalus, et niivõrd lühikese aja jooksul hakkavad teised ettevõtjad tegutsema banaanitootjatena, puhtalt teoreetiline. Selle kohta piisab, kui märkida, et vaidlustatud määrus, mille eesmärk või tulemus ei ole kõnealuste toodete tootmise piiramine, puudutab hagejat üksnes selle tõttu, et ta on ühendusse eksportija, ja sellest tulenevalt puudutab kõnealune määrus teda samamoodi kui iga teist ettevõtjat, kes on tegelikult või potentsiaalselt samasuguses olukorras (vt selle kohta eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Piraiki-Patraiki jt vs. komisjon, punktid 12–14).

73

Kolmandaks väidab hageja, et ta on isiklikult puudutatud seetõttu, et komisjon oleks pidanud võtma arvesse tema erilist olukorda.

74

Selle kohta on oluline meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale võib isikuid individualiseerida asjaolu, et komisjon on erisätete põhjal kohustatud arvestama teatud isikute olukorrale avalduvaid tagajärgi, mis tulenevad aktist, mille ta kavatseb vastu võtta (eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Piraiki-Patraiki jt vs. komisjon, punktid 21 ja 28–31; eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Sofrimport vs. komisjon, punktid 11–13; eespool punktis 46 viidatud 11. veebruari 1999. aasta kohtuotsus Antillean Rice Mills jt vs. komisjon, punkt 25, ja eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Antillean Rice Mills jt vs. nõukogu, punkt 57; Esimese Astme Kohtu eespool punktis 39 viidatud 14. septembri 1995. aasta kohtuotsus Antillean Rice Mills jt vs. komisjon, punktid 67–78, ja 17. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas T-47/00: Rica Foods vs. komisjon, EKL 2002, lk II-113, punkt 41).

75

On küll tõsi, nagu hageja toonitab oma märkustes vastuvõetamatuse vastuväite kohta, et Cotonou lepingu V lisale lisatud 5. protokolli „Teine banaaniprotokoll” artikkel 1 sätestab, et pooled tunnistavad, et ühenduse turule eksportimisel on AKV banaanide tootjate jaoks suur majanduslik tähtsus, ja eelkõige, et ühendus on nõus arutama ja vajaduse korral võtma meetmeid, et tagada banaane eksportivate ettevõtjate jätkusuutlikkus ja nende banaanide turustamisvõimaluste säilitamine ühenduse turul.

76

Ometi, nagu nähtub kohtupraktikast, ei piisa isegi juhul, kui sellise kohustuse olemasolu on tõendatud, selle olemasolu sedastamisest, et järeldada, et hageja on isiklikult puudutatud. Pärast seda, kui Euroopa Kohus sedastas eespool punktis 45 viidatud kohtuotsuses Piraiki-Patraiki jt vs. komisjon, punktis 28, et komisjon on kohustatud välja selgitama negatiivsed tagajärjed, mis tema otsusel võivad olla asjaomase liikmesriigi majandusele ning asjassepuutuvatele ettevõtjatele, ei järeldanud Euroopa Kohus sellest sedastusest sugugi, et asjassepuutuvad ettevõtjad on isiklikult puudutatud EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses. Vastupidi, ta leidis, et EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses isiklikult puudutatud on üksnes ettevõtjad, kes on juba sõlminud lepingud, mille täitmine, mis on ette nähtud vaidlustatud otsuse kohaldamise ajal, on selle otsuse tõttu täielikult või osaliselt takistatud (Euroopa Kohtu eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Piraiki-Patraiki jt vs. komisjon, punktid 28, 31 ja 32; eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Antillean Rice Mills jt vs. nõukogu, punkt 60, ja 10. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas C-142/00 P: komisjon vs. Nederlandse Antillen, EKL 2003, lk I-3483, punkt 74).

77

Sellest tuleneb, et järeldus, mille kohaselt komisjon pidi niivõrd, kuivõrd asjaolud seda lubasid, võtma vaidlustatud määruse vastuvõtmise ajal arvesse selle määruse võimalikke negatiivseid tagajärgi iseäranis asjassepuutuvatele ettevõtjatele, ei võta hagejalt mitte mingil juhul ära kohustust tõendada, et see määrus mõjutab teda kõigist teistest isikutest eristava faktilise olukorra tõttu (vt analoogia alusel eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Antillean Rice Mills jt vs. nõukogu, punkt 62, ja eespool punktis 76 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Nederlandse Antillen, punkt 76).

78

Hageja aga ei esitanud ühtegi asjaolu, mis võimaldaks järeldada, et ta on puudutatud erilise olukorra tõttu.

79

Eelnevast tuleneb, et hageja ei ole olukorras, mis eristab teda kõigist teistest ettevõtjatest, ja seega ei mõjuta vaidlustatud määrus teda isiklikult.

80

Lõpetuseks väidab hageja, et käesoleva hagi vastuvõetamatus kujutab endast tõhusa kohtuliku kaitse põhiõiguse rikkumist. Ühenduse kohtuliku kaitse süsteemi tõhusus nõuab hageja sõnul, et teda peetaks isiklikult puudutatuks, kuna siseriiklik õigus ei andnud talle mitte mingit kaebevõimalust, mis võimaldaks tal vaidlustatud määrust siseriiklikus kohtus vaidlustada.

81

Euroopa Kohus on selles osas kõigepealt meenutanud, et õigus tõhusale kohtulikule kaitsele kuulub õiguse üldpõhimõtete hulka, mis tulenevad liikmesriikide ühistest riigiõiguslikest tavadest ning et see õigus on ka sätestatud EIÕK artiklites 6 ja 13; ning märkinud, et asutamislepingus on ühelt poolt EÜ artiklitega 230 ja 241 ja teiselt poolt EÜ artikliga 234 loodud õiguskaitsevahendite ja menetluste terviklik süsteem, mis peab tagama institutsioonide õigusaktide õiguspärasuse kontrollimise, usaldades selle ühenduse kohtule. Selle süsteemi kohaselt võivad füüsilised ja juriidilised isikud, kes ei saa EÜ artikli 230 neljandas lõigus sätestatud vastuvõetavuse tingimuste tõttu ühenduse üldkohaldatavaid akte otse vaidlustada, väita, et kõnealused aktid on kehtetud, sõltuvalt olukorrast EÜ artikli 241 alusel ühenduse kohtus või siseriiklikes kohtutes, ning nõuda viimastelt, kes ei ole pädevad aktide kehtetuse üle ise otsustama, Euroopa Kohtule selle kohta eelotsuse küsimuse esitamist (eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, punktid 39 ja 40, ja eespool punktis 67 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Jégo-Quéré, punktid 29 ja 30, ning Esimese Astme Kohtu 29. juuni 2006. aasta määrus kohtuasjas T-311/03: Nürburgring vs. parlament ja nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 69).

82

Vastupidi hageja väidetele ei saaks asjaolu, mille kohaselt käesolevas asjas ei ole olemas ühtegi tõhusat õiguskaitsevahendit — juhul kui oletada, et see asjaolu on tõendatud — õigustada eespool punktis 81 viidatud, EÜ artiklitega 230, 234 ja 241 kehtestatud õiguskaitsevahendite ja menetluste süsteemi muutmist kohtu kaudu. Nagu kohtupraktikast nähtub, ei sõltu tühistamishagi vastuvõetavus ühenduse kohtus sellest, kas on olemas õiguskaitsevahend, mis võimaldab siseriiklikus kohtus analüüsida selle akti kehtivust, mille tühistamist taotletakse (vt selle kohta eespool punktis 43 viidatud kohtuotsus Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, punktid 43 ja 46; eespool punktis 67 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Jégo-Quéré, punktid 33 ja 34, ning eespool punktis 81 viidatud kohtumäärus Nürburgring vs. parlament ja nõukogu, punkt 70). Mitte mingil juhul ei võimalda see asjaolu tunnistada vastuvõetavaks füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi, mis ei vasta EÜ artikli 230 neljandas lõigus kehtestatud tingimustele (Euroopa Kohtu 1. veebruari 2001. aasta määrus kohtuasjas C-301/99 P: Area Cova jt vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2001, lk I-1005, punkt 47).

83

Nagu Euroopa Kohus on kinnitanud, siis asjaolu, et õigussubjektil ei lubata esitada tühistamishagi tema poolt vaidlustatavate meetmete peale, ei tähenda seda, et ta on jäetud ilma kohtusse pöördumise võimalusest, kuna talle jääb võimalus esitada EÜ artiklis 235 ja artikli 288 teises lõigus ette nähtud lepinguvälise vastutuse hagi, juhul kui tegemist on meetmetega, mis võivad kaasa tuua ühenduse vastutuse (vt selle kohta Euroopa Kohtu 12. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-131/03 P: Reynolds Tobacco jt vs. komisjon, EKL 2006, lk I-7795, punkt 82).

84

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et vaidlustatud määrus ei saa hagejat isiklikult puudutada. Kuna hageja ei täida üht EÜ artikli 230 neljandas lõigus kehtestatud vastuvõetavuse tingimustest, siis ei ole vaja uurida, kas kõnealune määrus puudutab hagejat otseselt.

85

Sellest tuleneb, et hagi tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

86

Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda)

määrab: