1. Konkurents – Kartellikokkulepped – Keeld – Rikkumised – Kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus, mida võib käsitleda ühe rikkumise koostisosadena – Mõiste
(EÜ artikli 81 lõige 1; nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2 ja nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2)
2. Tühistamishagi – EÜ artiklite 81 või 82 alusel vastu võetud komisjoni otsus – Keeruline majanduslik hinnang – Kohtulik kontroll – Piirid
(EÜ artiklid 81 ja 82; nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2 ja nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2)
3. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Komisjoni kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Ühenduste kohtu täielik pädevus
(EÜ artiklid 81, 82, 229 ja 253; nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2 ja nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõiked 2, 3 ja 31)
4. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Määruse nr 17 artikli 15 lõikega 2 komisjonile antud kaalutlusõigus – Karistuste seaduslikkuse põhimõtte rikkumine – Puudumine
(EÜ artiklid 81 ja 82; nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2 ja nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2)
5. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Mitu rikkumist
(EÜ artiklid 81 ja 82; nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2)
6. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teadaanne 98/C 9/03)
7. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Hinnang tegelikule suutlikkusele tekitada asjaomasel turul kahju
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2)
8. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Asjaomaste ettevõtjate jagamine identse lähtepunktiga gruppidesse
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teadaanne 98/C 9/03)
9. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Vajadus võtta arvesse asjaomaste ettevõtjate käivet ja tagada trahvide proportsionaalsus nende käivetega – Puudumine
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2 ja nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 3; komisjoni teadaanne 98/C 9/03)
10. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Asjaomaste ettevõtjate jagamine identse lähtepunktiga gruppidesse
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teadaanne 98/C 9/03, punkti 1 A kuues lõik)
11. Konkurents – Trahvid – Trahvi määramise otsus – Põhjendamiskohustus – Ulatus
(EÜ artikkel 253; Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teadaanne 98/C 9/03)
12. Konkurents – Kartellikokkulepped – Osalemine ettevõtjate konkurentsivastase eesmärgiga kohtumistel – Asjaolu, mis võimaldab kartellikokkuleppes osalemist tuvastada olukorras, kus ei ole vastuvõetud otsustest taganetud
(EÜ artikli 81 lõige 1)
13. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise kestus – Keskmise kestusega ja pikaajalised rikkumised – Lähtesumma suurendamine 10% iga aasta eest
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2 ja nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 3; komisjoni teadaanne 98/C 9/03, punkt 1 B)
14. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Kergendavad asjaolud
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2 ja nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teadaanne 98/C 9/03, punkti 3 kolmas taane)
15. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Trahvi arvutamisel arvesse võetav käive
(Komisjoni teadaanne 98/C 9/03, punkt 1 A)
16. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Rikkumise mõju arvestamine
(Nõukogu määrus nr 17, artikkel 15)
17. Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta – Tõendid, mida võib arvesse võtta
(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 27 lõige 1)
18. Konkurents – Haldusmenetlus – Teabenõue – Kaitseõigused
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 11 lõige 5)
19. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Ettevõtja koostöö haldusmenetluse ajal
(Nõukogu määrus nr 17, artikli 11 lõiked 4 ja 5)
1. Ühe rikkumise mõiste peab silmas olukorda, kus mitu ettevõtjat osalesid ühes rikkumises, mis seisnes vältavas tegevuses sama majandusliku eesmärgi – rikkuda konkurentsi – nimel, või siis osalesid üksikutes rikkumistes, mis olid omavahel seotud identse eesmärgiga (kõigi osade sama eesmärk) või subjektidega (asjaomaste ettevõtjate samasus, kes olid teadlikud ühises eesmärgis osalemisest). EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumine võib seisneda mitte üksnes üksikus teos, vaid ka mitmes teos või koguni vältavas tegevuses. Seda tõlgendust ei saa vaidlustada põhjendusega, et nende tegude või vältava tegevuse üks või enam elementi võivad ka iseenesest ja iseseisvalt endast selle sätte rikkumist kujutada. Kui erinevad teod kuuluvad „tervikplaani” nende identse eesmärgi tõttu, mis rikub konkurentsitingimusi ühisturul, siis on komisjonil õigus omistada nende tegude eest vastutus sõltuvalt osalemisest rikkumises kui tervikus. Lisaks võib väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ühe rikkumise mõiste viidata kokkulepetes, kooskõlastatud tegevuses ja ettevõtjate ühenduste otsustes seisneva konkurentsivastase tegevuse juriidilisele kvalifikatsioonile.
Ühe eesmärgi mõistet ei saa määratleda üldise viitega konkurentsi moonutamisele rikkumisega seotud turul, sest konkurentsi kahjustamine kujutab nii eesmärgi kui tagajärjena endast iga sellise tegevuse olemuslikku osa, mis kuulub EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamisalasse. Ühe eesmärgi mõiste selline määratlus ohustab võtta ühe ja vältava rikkumise mõistelt osa selle tähendusest, kuna selle tagajärjel tuleks mitut ühte majandussektorit puudutavat tegevust, mis on EÜ artikli 81 lõikega 1 keelatud, süstemaatiliselt käsitleda asjaoludena, mis moodustavad ühe rikkumise. Selleks et kvalifitseerida erinevad tegevused üheks ja vältavaks rikkumiseks, tuleb kontrollida, kas need on omavahel täiendavad, st et igaüks neist on mõeldud tegelema ühe või mitme tavapärasest konkurentsist tuleneva tagajärjega ja aitab vastastikuse toime kaudu kaasa konkurentsivastaste tagajärgede saavutamisele, mida nende tegevuste elluviijad on ühe eesmärgiga üldise plaani raames kavandanud. Selles osas tuleb arvestada kõiki asjaolusid, mis võimaldavad seda seost tuvastada või kahtluse alla seada, näiteks kõnealuste tegevuste kohaldamise periood, sisu ja vastastikusest seosest tulenevalt eesmärk. Seega võib komisjon objektiivsetel põhjustel algatada erinevaid menetlusi mitme erineva rikkumise kohta ja määrata erinevaid trahve.
Teatava õigusvastase tegevuse kvalifitseerimine tegevuseks, mis kujutab endast ühte ja vältavat rikkumist või mitut rikkumist, mõjutab põhimõtteliselt määratavat karistust. Nimelt võib mitme rikkumise tuvastamine kaasa tuua mitme eraldiseisva trahvi määramise iga kord määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 ja määruse nr 1/2003 EÜ artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta artikli 23 lõikes 2 sätestatud piirides.
(vt punktid 89–94, 133 ja 134)
2. Mis puudutab määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 EÜ artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta artikli 23 lõike 2 kehtivust karistuste seaduses sätestatuse põhimõttest lähtuvalt, nagu seda ühenduse kohus on tunnustanud kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja liikmesriikide riigiõiguslike tavadega, siis tuleb rõhutada, et komisjonil ei ole piiramatut kaalutlusruumi esiteks konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahvide määramisel, teiseks selle kindlaksmääramisel, kas erinevad rikkumise osad moodustavad ühe ja vältava rikkumise, ja kolmandaks nende rikkumiste eest trahvisummade kindlaksmääramisel.
Esiteks võib komisjon määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel määrata trahve üksnes EÜ artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rikkumise eest. Küsimust, kas EÜ artiklite 81 ja 82 tingimused on täidetud, võib ühenduste kohus täies ulatuses kontrollida. Lisaks, kuigi on tõsi, et kui selline tuvastamine tähendaks keerulisi majanduslikke või tehnilisi hinnanguid, annab kohtupraktika komisjonile teatava kaalutlusõiguse, siis ei ole see mingil juhul piiramatu. Nimelt ei tähenda sellise kaalutlusruumi olemasolu, et Üldkohus peab tühistamishagi raames hoiduma kontrollimast, kuidas komisjon majandus- või tehnilisi andmeid on tõlgendanud. Ühenduste kohus peab kontrollima nii esitatud tõendite tegelikkusele vastavust, usaldatavust ja sidusust kui ka seda, kas need tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud.
(vt punktid 130 ja 131)
3. Komisjonil ei ole konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahvide määramisel piiramatut kaalutlusruumi. Kuigi trahvi ülempiiri objektiivne kriteerium ning rikkumise raskuse ja kestuse subjektiivsed kriteeriumid jätavad komisjonile ulatusliku kaalutlusruumi, on siiski tegu kriteeriumidega, mis võimaldavad komisjonil kehtestada karistusi asjaomase käitumise õigusvastasuse taset arvesse võttes. Seega tuleb asja selles staadiumis tunnistada, et määruse nr 17 artikli 15 lõige 2 ning määruse nr 1/2003 EÜ artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta artikli 23 lõiked 2 ja 3, mis jätavad küll komisjonile teatava kaalutlusõiguse, määratlevad talle trahvide valdkonnas pädevuse teostamiseks kohustuslikud kriteeriumid ja piirid. Muu hulgas peab komisjon nende sätete alusel trahvide määramisel järgima õiguse üldpõhimõtteid, eelkõige võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid, nagu Euroopa Kohus ja Üldohus on neid oma kohtupraktikas arendanud.
EÜ artikli 229 ja määruse nr 1/2003 artikli 31 alusel on Euroopa Kohtul ja Üldkohtul täielik pädevus lahendada hagisid, mis on esitatud trahve määravate komisjoni otsuste peale ja need kohtud võivad seega mitte üksnes tühistada komisjoni otsuseid, vaid ka määratud trahvi tühistada, vähendada või suurendada. Sel viisil on komisjoni halduspraktika allutatud ühenduste kohtu täielikule kontrollile.
Kooskõlas EÜ artikliga 253 peab komisjon trahvi määravas otsuses, vaatamata otsuse üldiselt teadaolevale kontekstile, siiski esitama otsuse tegemise põhjenduse, eriti määratud trahvisumma ja selle arvutamiseks kasutatud meetodi kohta. Põhjendus peab näitama selgelt ja ühemõtteliselt komisjoni kaalutlusi, nii et asjaomased isikud võiksid tutvuda võetud meetme põhjendustega, et hinnata ühenduste kohtusse pöördumise võimalust, ja et viimane saaks vajaduse korral oma kontrolli teostada.
(vt punktid 140, 142–144, 148)
4. Teatava õigusvastase tegevuse kvalifitseerimine tegevuseks, mis kujutab endast ühte ja vältavat rikkumist või mitut rikkumist, mõjutab põhimõtteliselt määratavat karistust, kuna mitme rikkumise tuvastamine võib kaasa tuua mitme eraldiseisva trahvi määramise iga kord kooskõlas piiridega, mis tulenevad määruse nr 17 artikli 15 lõikest 2 ja määruse nr 1/2003 EÜ artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta artikli 23 lõikest 2, milles on sätestatud, et ühegi rikkumises osalenud ettevõtja ja ettevõtjate ühenduse puhul ei tohi trahv ületada 10% selle eelmise majandusaasta kogukäibest. Sellest tuleneb, et komisjon ei ole nulla poena sine lege põhimõtet rikkunud, määrates kaks trahvi, mille liidetud summad ületavad hagejate 10% käibe ülempiiri.
(vt punktid 150 ja 151)
5. Hoiatuseesmärgiga, mida komisjon võib trahvisummat kindlaks määrates taotleda, üritatakse tagada, et ettevõtjad järgiksid asutamislepinguga kehtestatud konkurentsieeskirju, mis reguleerivad nende tegevust Euroopa Ühenduses või Euroopa majanduspiirkonnas. Mitme rikkumise korral võib komisjon õigustatult leida, et seda eesmärki ei saavutata vaid ühe karistuse määramisega ühe rikkumise eest.
(vt punkt 160)
6. Proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et ühenduse institutsioonide võetud meetmed ei ületaks määra, mis on asjakohane ja vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks. Trahvide arvutamise kontekstis tuleb rikkumiste raskusaste kindlaks määrata seoses mitme asjaoluga ning mitte ühelegi asjaolule ei tohi omistada tähtsust, mis teiste hinnanguelementidega võrreldes oleks ebaproportsionaalne. Proportsionaalsuse põhimõttest tuleneb selles kontekstis, et komisjon peab määrama trahvi proportsionaalselt asjaolude alusel, mida ta võttis rikkumise raskusastme hindamiseks arvesse, ning et komisjon peab neid asjaolusid seejuures seostatult ning objektiivselt põhjendades hindama.
Rikkumise raskusastme hindamisel tuleb arvestada suure hulga selliste teguritega, mille laad ja tähtsus erinevad sõltuvalt asjaomase rikkumise liigist ja selle erilistest asjaoludest. Ei saa välistada, et nende rikkumise raskusastet tõendavate asjaolude hulgas võib sõltuvalt juhtumist olla kõnealuse kaubaturu suurus. Järelikult, kuigi turu suurus võib endast kujutada rikkumise raskusastme kindlaksmääramisel arvessevõetavat asjaolu, varieerub selle tähtsus vastavalt rikkumise tüübile ja kõnealuse rikkumise erilistele asjaoludele.
Suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ST artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta tähenduses horisontaalsed piirangud, näiteks „hinnakartellid”, on laadilt „väga rasked”. Selles kontekstis on asjaomase turu väiksus vähetähtis, võrreldes rikkumise raskust tõendavate kõigi muude teguritega.
(vt punktid 171, 175, 176 ja 178)
7. Kogukäibe suurus annab üksnes osalise pildi olukorrast, kui analüüsitakse ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahvisumma kindlaksmääramise eesmärgil rikkumise toimepannud äriühingute tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada olulist kahju konkurentsile, mis tähendab hinnangut nende ettevõtjate tegeliku suuruse, st nende mõju kohta puudutatud turul. Ei saa välistada, et mitme tegevusharuga suur ettevõtja tegutseb konkreetsete toodete turul üksnes kõrvalises rollis. Samuti ei saa välistada, et geograafiliselt ühendusevälisel turul olulist positsiooni omaval ettevõtjal on üksnes väike osa ühenduse või Euroopa majanduspiirkonna turust. Sellistes olukordades ei tähenda asjaomase ettevõtja suur kogukäive tingimata tema määravat mõju puudutatud turul. Seetõttu, kuigi ühe ettevõtja käive asjaomastel turgudel ei saa olla määrav, et järeldada, et ettevõtja kuulub võimsasse majandusüksusesse, on see käive siiski asjakohane määramaks tema võimali kku mõju turule.
Rikkumisega seotud kauba käive annab täpse pildi rikkumise ulatusest asjaomasel turul. Nimelt võib see käive anda täpse viite iga ettevõtja vastutusest nendel turgudel, kuna see on objektiivne asjaolu, mis täpselt näitab selle tegevuse kahjulikkust normaalsetele konkurentsitingimustele ja kujutab endast seega head näitajat iga kõnealuse ettevõtja suutlikkusest kahju tekitada.
(vt punktid 187 ja 188)
8. Kui on järgitud proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid, siis ei saa kritiseerida meetodit, millest tulenevalt kartellikokkuleppe erinevatele osalistele määratud trahvisummade kindlaksmääramisega seoses jagatakse kartellikokkuleppe osalised erinevatesse kategooriatesse ning määratakse samasse kategooriasse paigutatud ettevõtjatele ühesugune kindla suurusega trahvi lähtesumma, mis küll ei arvesta sama kategooria ettevõtjate suuruse erinevusi. Üldkohus ei saa seisukohta võtta sellise süsteemi mõttekuse üle, isegi kui see seaks väiksemad ettevõtjad ebasoodsamasse olukorda. Üldkohus peab komisjoni selle valdkonna kaalutlusõiguse teostamise seaduslikkuse kontrollimisel nimelt kontrollima, kas kartellikokkuleppe osaliste jagamine kategooriatesse on järjekindel ja objektiivselt õigustatud, ega tohi komisjoni hinnangut kohe enda omaga asendada.
(vt punkt 196)
9. Määruse nr 1/2003 EÜ artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta artikli 23 lõikes 3 ei ole ka nõutud seda, et kui trahvid määratakse mitmele samas rikkumises osalenud ettevõtjale, siis väikese või keskmise suurusega ettevõtjale määratud trahv ei tohi käibe protsendilt olla kõrgem suurtele ettevõtjatele määratud trahvidest. Tegelikult ilmneb sellest sättest, et nii väikese ja keskmise suurusega kui ka suurte ettevõtjate puhul tuleb trahvisumma määramisel arvesse võtta rikkumise raskusastet ja kestust. Kui komisjon määrab igale samas rikkumises osalenud ettevõtjale rikkumise raskusastme ja kestusega võrreldes põhjendatud trahvi, ei saa talle ette heita seda, et osade ettevõtjate trahvisumma on nende käibega võrreldes suurem kui teistel ettevõtjatel. Seega ei ole komisjon kohustatud vähendama trahvide summat, kui asjaomased ettevõtjad on väikesed või keskmise suurusega ettevõtjad. Ettevõtja suurust võetakse arvesse määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 määratletud ülempiiriga ning suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ST artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta sätetega. Peale nende suurust puudutavate kaalutluste ei ole mingit põhjust kohelda väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid teistest ettevõtjatest erinevalt. Asjaolu, et tegu on väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjatega, ei vabasta neid kohustusest järgida konkurentsieeskirju.
(vt punktid 199 ja 200)
10. Seoses suunistega määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ST artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta, mille punkti 1 A kuuendas lõigus on ette nähtud, et kui samalaadseid rikkumisi toimepanevate ettevõtjate suurus erineb üksteisest „oluliselt”, õigustab see eelkõige eristamist rikkumise raskusastme hindamisel, on võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas komisjoni otsus panna samasse gruppi mitu ettevõtjat, millest ühe kogukäive oli selgelt või koguni „tuntavalt” madalam teiste ettevõtjatega võrreldes, ning kohaldada neile identset lähtesummat.
(vt punktid 202, 205)
11. Konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratud trahvisumma kindlaksmääramisel on olulised vorminõuded – milleks on põhjendamiskohustus – täidetud, kui komisjon esitab oma otsuses kaalutluse aluseks olevad asjaolud, mis võimaldasid tal hinnata rikkumise raskusastet ja kestust. Need vorminõuded ei kohusta komisjoni oma otsuses esitama trahvide arvutusviisiga seotud arvandmeid, arvestades, et igal juhul ei saa üksnes aritmeetiliste valemite mehaanilist kasutamist nõudes jätta komisjoni ilma tema kaalutlusõigusest. Mis puudutab eeskätt mitmele ettevõtjale trahve määravat otsust, siis tuleb põhjendamiskohustuse ulatust hinnata eeskätt lähtuvalt asjaolust, et rikkumiste raskusaste tuleb kindlaks määrata suure hulga asjaolude põhjal, nagu juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju, kuigi kohustuslikult arvessevõetavatest kriteeriumidest ei ole kehtestatud siduvat või ammendavat loetelu.
(vt punkt 226)
12. Asjaolust, et ettevõtja ei osalenud mitmepoolsel koosolekul ja et ta lõpetas kartellikokkuleppe teistele osalistele teabe edastamise, ei piisa näitamaks, et ta loobus kartellikokkuleppes osalemisest, kui ta ei teatanud avalikult, et ei loe end kartelliga seotuks.
(vt punktid 240 ja 241, 244)
13. Määruse nr 1/2003 EÜ artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta artikli 23 lõike 3 kohaselt kujutab rikkumise kestus ühte faktidest, mida võetakse konkurentsieeskirjade rikkumises süüdi olevatele ettevõtjatele määratava trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse.
Kuigi suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ST artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punkti 1 B sätted näevad ette, et lühiajalistele rikkumistele, mis üldiselt on lühemad kui üks aasta, suurendamist ei kohaldata, siis suurendatakse keskmise kestusega rikkumiste puhul, mis kestavad üldiselt ühest viie aastani, lähtesummat kuni 50% võrra. Pikaajaliste rikkumiste puhul, mis kestavad üldiselt rohkem kui viis aastat, on üksnes sätestatud, et summat võidakse suurendada 10% iga aasta eest. Need suurendamised ei ole automaatsed, sest suunised jätavad komisjonile selles küsimuses kaalutlusõiguse.
(vt punktid 237, 247, 249)
14. Suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ST artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta ei kehtestata kohustuslikku loetelu kergendavatest asjaoludest, mida komisjon peab trahvi lähtesumma vähendamisel arvestama. Järelikult on komisjon säilitanud endal teatud kaalutlusõiguse hindamaks igakülgselt seda, millisel määral on võimalik kergendavate asjaolude esinemisel trahvisummasid vähendada. Seega ei olnud komisjon oma kaalutlusõiguse raames sugugi kohustatud vähendama trahvi rikkumise ilmselge lõpetamise tõttu, sõltumata sellest, kas see lõpetamine toimus enne või pärast komisjoni sekkumist.
Konkurentsieeskirjade rikkumise lõpetamine komisjoni esimesel sekkumisel, mis on ette nähtud suuniste punkti 3 kolmandas taandes, võib loogiliselt olla kergendav asjaolu vaid siis, kui on põhjust oletada, et kõnealune sekkumine on pannud asjaomaseid ettevõtjaid oma konkurentsivastast tegevust lõpetama. Nimelt on selle sätte eesmärk julgustada ettevõtjaid oma konkurentsivastast käitumist lõpetama kohe, kui komisjon algatab sellealase uurimise. Trahvi ei saa sellel alusel vähendada siis, kui need ettevõtjad tegid lõpliku otsuse rikkumine lõpetada juba enne komisjoni esimest sekkumist või kui rikkumine enne seda kuupäeva lõppes. Seda viimast olukorda on rikkumise kestuse arvutamisel piisavalt arvesse võetud.
(vt punktid 259 ja 260)
15. Mis puudutab subjektiivseid asjaolusid, mida trahvi lähtesumma kehtestamisel arvesse võetakse, siis on suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ST artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta ette nähtud, et on vaja arvesse võtta rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada olulist kahju muudele turuosalistele, eeskätt tarbijatele, ja määrata trahvi suurus nii, et sellel oleks piisavalt hoiatav mõju. Suunistes on ka märgitud, et kui juhtum hõlmab mitut ettevõtjat, näiteks kartellide puhul, võib osutuda vajalikuks kaaluda üldist lähtesummat, et võtta arvesse iga ettevõtja rikkumise konkreetset kaalu ja seega tegelikku mõju konkurentsile, eeskätt juhul, kui samalaadseid rikkumisi toime pannud ettevõtjate suurus erineb üksteisest oluliselt, ning sellest tulenevalt kohandada üldist lähtesummat vastavalt iga ettevõtja konkreetsetele tunnustele.
Suunistega ei ole vastuolus, kui kogukäive või käive, mis ettevõtjad saavad asjaomasel turul, võetakse trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse, selleks et järgida ühenduse õiguse üldpõhimõtteid ja juhul, kui asjaolud seda nõuavad.
Seega on ettevõtjate jagamine nende käivete alusel kahte kategooriasse mõistlik viis, võtmaks lähtesumma määramisel arvesse nende suhtelist tähtsust turul, välja arvatud juhul, kui see toob kaasa asjaomaste turgude esindatuse olulise moonutamise.
(vt punktid 273–275, 280)
16. Konkurentsi valdkonnas rikkumise poolt kõnealusele turule avaldatud mõju olemasolu tõendamiskoormus, mis on komisjoni kanda selle arvessevõtmisel rikkumise raskusastme alusel trahvisumma arvutamisel, on kergem kui tõendamiskoormus, mis on komisjonil siis, kui ta peab tõendama rikkumise olemasolu kartellikokkuleppe kui sellise puhul. Seega piisab selleks, et arvesse võtta kartellikokkuleppe tegelikku mõju turule, kui komisjon esitab „head põhjendused nende arvessevõtmiseks”.
(vt punkt 301)
17. Vastuväiteteatise ja lõpliku otsuse vastuolu tähendab kaitseõiguse rikkumist üksnes juhul, kui lõplikus otsuses sedastatud vastuväidet ei ole esitatud vastuväiteteatises piisavalt, et võimaldada adressaatidel end kaitsta.
Kui mingeid dokumente vastuväiteteatises ei mainitud, siis võis asjaomane ettevõtja õigustatult eeldada, et need ei olnud juhtumi seisukohalt tähtsad. Kui komisjon ei teavita ettevõtjat, et ta kasutab otsuses vaid teatud dokumente, siis takistab komisjon tal aegsasti oma arvamust esitada nende dokumentide tõendusliku väärtuse kohta. Sellest tuleneb, et neid dokumente ei saa lugeda selle ettevõtja suhtes vastuvõetavateks tõenditeks.
Komisjon saab lõplikus otsuses kasutada etteheite toetuseks dokumenti, mida vastuväiteteatises kasutati mingi muu etteheite tõendamiseks, asjaomase ettevõtja vastu üksnes siis, kui see ettevõtja võis vastuväiteteatise ja dokumendi sisu põhjal mõistlikult tuletada järeldused, mida komisjon kavatseb nendest teha.
(vt punktid 313–315)
18. Ei saa tunnustada, et määruse nr 17 artikli 11 lõike 5 tähenduses teabenõude adressaadiks oleval ettevõtjal on absoluutne vaikimisõigus. Nimelt, kui tunnustada sellist õigust, ületaks see tegelikult seda, mis on vajalik, et tagada ettevõtjate kaitseõigus, ning kujutaks komisjoni jaoks põhjendamatut takistust talle pandud ülesande – tagada ühisturul konkurentsieeskirjade järgimine – täitmisel. Vaikimisõigust saab tunnustada vaid siis, kui asjassepuutuvat ettevõtjat kohustatakse esitama vastuseid, mille kaudu ettevõtja tunnistaks rikkumise olemasolu, mille tõendamine on komisjoni kohustus.
Selleks et tagada määruse nr 17 artikli 11 tõhusus, on komisjonil seega õigus kohustada ettevõtjaid esitama kogu vajalik teave asjaolude kohta, mis neile teada võivad olla, ja edastama komisjonile tema nõudmisel ning vastavalt vajadusele ettevõtja valduses olevad asjakohased dokumendid, isegi kui nende alusel on tuvastatav konkurentsivastane tegevus. Komisjoni selline informatsiooni väljanõudmise õigus ei ole vastuolus Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõigetega 1 ja 2 ega Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga.
Igal juhul ei saa puhtalt fakte puudutavatele komisjoni küsimustele vastamise ja olemasolevate dokumentide esitamise kohustus olla asjaolu, millega rikutaks kaitseõiguse tagamise aluspõhimõtet või õigust õiglasele kohtumenetlusele, mis tagavad konkurentsiõiguse valdkonnas samaväärse kaitse Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 6 sätestatuga. Teabenõude adressaat võib tõendada kas haldusmenetluse hilisemas staadiumis või menetluses ühenduste kohtus, et tema vastuses esitatud asjaoludel või tema edastatud dokumentidel on erinev tähendus, võrreldes komisjoni poolt neile antuga.
Lõpuks, kui määruse nr 17 artikli 11 alusel esitatud informatsiooninõudes esitab komisjon lisaks puhtalt fakte käsitlevatele küsimustele ja olemasolevate dokumentide esitamise nõudele palve kirjeldada selliste arvukate koosolekute sisu ja kulgu, millel ettevõtja osales, ning nende koosolekute tulemusi või järeldusi, samas kui on selge, et komisjon kahtlustab, et nimetatud koosolekute eesmärk oli konkurentsi piiramine, kaldub selline palve sundima küsitletavat ettevõtjat üles tunnistama oma osalemist ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumisel, mistõttu nimetatud ettevõtja ei ole kohustatud sellistele küsimustele vastama. Sellisel juhul tuleb asjaolu, et ettevõtja esitab siiski antud teema kohta informatsiooni, pidada ettevõtjapoolseks omaalgatuslikuks koostööks, mis võib õigustada trahvisumma vähendamist koostööteatise kohaselt. Selles olukorras ei saa ettevõtjad väita, et nende õigust mitte anda tunnistusi enda vastu on rikutud sellega, et nad on sellisele nõudele vastanud vabatahtlikult.
(vt punktid 326–329)
19. Uurimise käigus ettevõtja tehtud koostöö ei anna õigust mingisugusele trahvisumma vähendamisele, kui see koostöö ei olnud midagi enamat kui määruse nr 17 artikli 11 lõigetest 4 ja 5 tulenevate kohustuste täitmine. Seevastu juhul, kui ettevõtja esitab artikli 11 alusel esitatud informatsiooninõude vastuseks teavet, mis on enamat kui see, mille esitamist komisjon nimetatud artikli kohaselt võis nõuda, võib ettevõtja trahvi vähendada.
(vt punkt 340)